Eesti Looduse fotov�istlus
2005/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2005/7
Sarviline saatan

Phakirjas pole sellist putukat mrgitud jrelikult on ta saatanast!

(Viimne reliikvia)

Toominga-vrgendikoi eksib parasiiditava vastu: ta sb oma ohvri lausa paljaks, mida parasiidid enamasti ei tee. Seevastu toomingas on visa ja suudab sellisest rstest enamasti eluga vlja tulla. Viimasel paaril aastal on meil Eestiski suviti silma riivanud mistatuslikest vrku kuduvatest "ussikestest" laastatud toomingad. Muretsemiseks pole siiski phjust: toominga-vrgendikoi ei ohusta muid puuliike peale toominga ning massrste kaob mne aasta jooksul iseenesest.

Kell nitab viiendat hommikutundi. Olen magamatusest segane ja nen juba kergeid viirastusi. On suve ja peale laualambi valgustab tuba tuhm aovalgus. Mind mbritsevad stuna nivad tavalised liitrised plastkarbid. Ent tuba titev ja justkui igast nurgast kostev krabin ja kihin tekitab va. Peas tuikab juba tunde Tartu poeedi Alar Aintsi vrsirida: Ma olen jalutav aparaat kollasel peval .. Jalutajaid on meeletult, umbkaudu tuhat. Vikesed, koorumise jrel veel hallikad tiivad, kaks terast ja klma musta silma. Ja sarved, tegelikult tundlad need liiguvad lakkamatult! Kummastavalt sihiteadlikult jalutatakse mda karbiseinu ha uuesti ja uuesti les. Just nimelt jalutatakse, kaunitest tiibadest hoolimata ei tee kski katset lennata. Karbikaaneni judnud, tardub olevus liikumatuks, ksnes ks sarv jb htlases tempos valvsalt tiirlema. Justkui mingi omaprane lokaator, mida see ju tegelikult ongi. Tuba tidab imal ja vnge, mee omaga sarnanev lhn. Iiveldama ajab.

Vsimusest hoolimata olen hingega ametis. Minu lesanne on uurida lhemalt selle aparaadi toominga-vrgendikoi (Yponomeuta evonymellus) kitumist. Praegu ritan sja nukkudest koorunud elukaid karpidest hekaupa purgikestesse paigutada. Iga karbi phjas lebab tagasihoidlik vatjas tkike, mille olen liganud mne toomingatve kljest koinukkude hiiglaslikust hispesast. Ehkki ligatud tkid on pesade endiga vrreldes kaduvvikesed, sisaldavad need ometi sadu nukke. Selgelt liiga palju, taipan ma nd. Sest tna htul lks kki lahti: kik nukud otsustasid korraga kooruda. Korraga! Kujutlege liitrist plastkarpi, millest korraga ritab vlja jalutada 200 liblikat! Ja teie peate neid hekaupa purgikestesse pdma! Juba seitsmes tund. Lppu ei paista. Ebamaiseid valgeid olevusi ilmub ha rohkem ja rohkem. Krabin ja sahin ha valjenevad. Alatasa pseb mni pgenema, ja juba on lambil, laes ja seintehmarusest prnitsemas etteheitvate ngudega sarvekeerutajaid: kmneid ja kmneid justkui tillukesi kohusetundlikke metronoome. Umbsest palavusest hoolimata ei julge ma akent avada: need sellid siin minu mber pole prit siit kandist, ja ma kardan katku lahti psta. Aga jah nd kll aitab! Karbid klmikusse. Vangun voodisse. Silmad kinni ja sealt nad tulevad: jalutavad, jalutavad, jalutavad. Sarved keerlemas. ha les.

Rvikud stardivad kevadel. Aprilli lpp. Havi neelab vga nljaselt sta. Tsi kll, vaid meie unistustes, sest pda teda praegu ei tohi. Sestap knnime niisamuti looduses. Ent nukrus koputab asjata hinge uksele, siia pole tal praegu vhimatki asja. mberringi on nnda palju ilusat. Loke hab avaruses, vrskelt sulanud maa lhna ei varjuta veel niipea toomingaite sulnis aroom. Kuid toomepuud valmistuvad oma etteasteks juba ige tarmukalt: nad on lepea kaetud sja puhkenud lehepungadega. Astume lhemale, silmitseme toomeoksi hoolikalt. Mned lehehakatised on vaevumrgatavalt justkui kokku kleepunud. Harutame he sellise lahti: pisut hkrnu vrgendniite. Ja siin nad on, meie kangelased: trobikond imetillukesi ussikesi lsutab stult otse pungakese keskel. Oh hda, neile verinoortele lehelastele pole mratud nautida rahulikku raugaplve! Vhem kui kahe kuu prast laiub siin kandis lopsaka suvise roheluse asemel elutu tontidemaa.

Terve talve on vrgendikoi lapsed olnud stardivalmis. Ema munes nad juba eelmisel suvel toomingaokstele, kus nad sgisepoole ka koorusid. Aga nad ei asunud kohe sma, vaid pugesid oma nahkja munakookoni alla kambakesi peitu, et oodata kige magusamat aega, varakevadet. Sest just sja pungadest puhkenud noored lehed sobivad tillukestele rvikutele toiduks: lehed on piisavalt rnad, vga toitainerikkad ja neis on veel vhe mrke, millega taim end sdikute eest kaitsta pab [3]. Sedamda, kuidas lehed tugevamaks muutuvad, saavad ka noored gardid rammu kontidesse, vahetavad kestudes usinalt vanu pid uute, aina suuremate ja tugevamalualiste vastu ja lasevad hammastel ha usinamalt kia. Toomingal pole vhimatki lootust seda vidujooksu vita.

itsemise ajal riivavad loodusenautleja silma juba ksikud vrgendpesad, oksatippudes ldva vrgendiga hendatud kmmekonnast lehest koosnevad telgid. Lhemalt uurides leiame telgiseltskonna tavaliselt mnusasti leiba luusse laskmas: ed-vennaksed on kogunenud vrgendi keskele punti ja olesklevad seal. Ehmatuse peale hakkavad ksmeelselt vingerdama, tenoliselt ritades sissetungijat hirmutada. Kogu seltskond tegutseb ksmeeles ja snkroonis. Eri pevatde smise ja laisklemise vaheldumises lepitakse kokku kehaliste ja ilmselt ka mingite keemiliste signaalide vahendusel [5]. Nii vrgendtelk kui ka htehoid thustavad kaitset vaenlaste (niteks lindude ja sipelgate) eest, aga kindlasti pakuvad ka sooja [6], mis on ju putukate elutegevuses vga vajalik. Pikesepaistel toimib vrgendtelk ehtsa kasvuhoonena.


Suvehaku looritatud puud. Juuni teises pooles lheb asi inetuks. Iga pesakond on lehtedest thjaks snud juba mitu vrgendpesa: kui toit pesast lpeb, rnnatakse paari oksa jagu edasi ja ehitatakse vrskete lehtede mber uus. Vanast jvad jrele raagus oksad ja junnidega kirjatud vrgurbalad. Rvikud ise on kasvanud suureks ja rasvaseks. Vrgendikoi rohketel aastatel on selleks ajaks ka toiduvarud puul lppemas: leidub ehk veel ksikuid nritud lehti. Pesakonnad puutuvad juba ksteisega kokku ja hinevad tihti suuremateks rsteseltskondadeks. Veel mned pevad, ja okstele pole jnud enam ainsatki lehte. Kogu raagus puud katab tontlik siidloor, mis on kootud iga rviku liikumisel pidevalt maha jvast imepeenest siidniidist. Pole teada, milleks on see pidev niidieritus vajalik. Tenoliselt toimib see kaaslastele omalaadse mrguandena stiilis Olin siin. Vasja [5]. Aga suuresti ka julgestuskiena vikestele alpinistidele. Siidlooritatud tontidemaa vib teinekord hlmata kmneid vi isegi sadu puid, meenutades mne Alieni sarnase udusfilmi suurejoonelist vttepaika.


Aeg nukkuda. See algab juuni lpupoole. Rvikuvaesemal aastal, kui puul on veel lehti, jdakse nukkuma pesakondade kaupa. Ent tiesti thjaks sdud puudel vtavad kik pesakonnad ette rnnaku puu keskele, tvele, kus moodustatakse hiiglaslik, kuni kmnetest tuhandetest siidkookonitest koosnev nukuloss. Sellisel, justkui vatist vi papist sna eemaletukaval moodustisel vib krgust olla isegi kuni poole meetri jagu, ja lbimt kuni mnikmmend sentimeetrit. Tenoliselt tagab seegi kogunemine kaitse vaenlaste ja halbade ilmastikuolude eest. Ehkki teisest kljest jb mistatuseks, kuidas rnad vastkoorunud valmikud lossi keskosast end vlja murravad.

Mned rvikud igast pesakonnast aga ei vta kookonikudumise talgutest osa, nad tmbuvad loiuks ning otsivad tihtipeale ksindust. Varsti kuivavad nad ige kokku, rvikukest langeb maha ning selle seest ilmub nhtavale pruunikas silindrike parasitoidi nukukookon.

Parasitoide on toominga-vrgendikoil leitud kmneid liike, nii kile- kui ka kahetiivalisi putukaid [10]. Parasitoidiemad lendasid kohale juba varakevadel, ja sstisid igast vrgendikoi pesakonnast mnesse verinoorde rvikulapsesse oma muna, mis kogu rviku kasvamise ja rasvakogumise aja rahulikult oma hetke ootas, et vtta aparaadi juhtimine le enne nukkumist. Kpseva vrgendikoi nukulossi mber vib nd juba enne koide endi valmikute koorumist nha sebimas rohkesti vast koorunud parasitoidivalmikuid.


Kaunid, ent laisavitu liblikad. Koid ise kooruvad paar ndalat prast nukkumist. Iseenesest on need sarvekandjad testi imeilusad: sravvalged, mustade thnidega, umbes sentimeetri pikkused. Kui nad ksnes nii vga ei meenutaks tavalisi riidekoisid, ja kui neid poleks nii meeletult palju! Nagu muu elutegevus, on ka koorumine snagi heaegne: valdav enamik koorub mne peva jooksul. Nagu juba eespool kirjeldatud, on need elukad rmiselt laisad lendama, ja nib, et vtavad tuule alla ksnes ehmatamise vi mahalkkamise peale. Nii nad siis konutavad nukulossil ja mbritseval vrgendil, valmistudes ilmselt sigimistoiminguks.

Kas ja kui palju koid ldse snnipaigast eemale liiguvad, pole kuigi selge. he lhedase vrgendikoi liigi kohta tehtud uurimuse jrgi piirdub enamik kmmekonna meetriga mber oma koorumiskoha. Seega munetakse eelkige samale puule, kus on koorutud [4]. Siin peitub ka vimalik phjus, miks on vrgendikoi arvukus nii kikuv: mnel aastal ei mrkagi teist, siis aga totaalne rste mitu aastat jrjest. Kui kik hel puul koorunud emased munevad oma munad samasse, vib soodsate olude korral arvukus sellel puul jrgmiseks aastaks ju mitmekmnekordistuda.

Valmikute vhese liikuvusega vib ka seletada, miks kahjustuste ulatus naaberpuudel teinekord tublisti erineb: ks dini paljaks sdud, aga krval olevale puule pole rste peaaegu judnudki. Miks ei kasuta liblikad oma lennuvimet levimaks vhem asustatud aladele ja vltimaks toidupuudust, on jllegi mistatus. ks vimalik phjendus: kui mujale minek ktkeb endas kllalt suuri riske, siis kohapeal olla on rigest lerahvastusest hoolimata sna hea ja ohutu.

Toomingas nimelt on visa puu, oma vikeste vaenlastega harjunud. Ta ei lase end paljakssmisest vga heidutada. sna pea prast lehetuks jmist ilmub uus leheplvkond, kust leiavad toidulisa isegi viimased hilinenud koirvikud [8]. Mrgatavalt ei mju rste ka puu elujule jrgmisel aastal. Nii suudabki ta nurisemata kannatada paljakssmist aastaid jrjest [9]. Et kunagi kergendatult ohata, kui loodusjud koid jlle kuni aastakmneteks vramatult vaka alla suruvad.


Kes talitseb? Peale toidupuuduse ktkeb lerahvastus koidele teistki ohtu: ka vaenlased kogunevad. Ent sellegi ohu vastu on vrgendikoi kllalt kaitstud. Sipelgad ja muud kiskjaputukad takerduvad vrgendisse. Philiste putukatapjate lindude jaoks on aga nii rvikud kui ka valmikud pisut mrgised, olles seetttu vaid hdaprane vaheldus kesise toidulaua korral [10]. Lindudest kige parema meelega pidavat vrgendikoid sma kuldnokk [10]. On arvatud, et linnud ja parasitoidid suudavad kontrolli all hoida vaid vhese arvukusega vrgendikoi populatsiooni, ent on vaieldav, kas nad suudavad olulisel mral vhendada arvukust selle tippaastatel [1, 10, 12, 13]. Elusolenditest vivad koidele ilmselt vga ohtlikud olla ka niteks viirused ja muud haigused, mis laastavad tavaliselt karjaeluviisiga rvikute asurkondi [10].

Neile garditele vib piiri panna ka ilm, klvates surma eelkige just kige pisemate rvikulaste hulgas talvitumise ajal ja varakevadel. On ka seletatud, et kui arvukus on juba vga suur, hvitavad rvikud puu lehestiku varakult ja enamik rvikuist nlgib surnuks enne kui juab nukkuma jda [2, 14]. Aga, jah, kindlalt ei teata, mis phjusel see sarviline vgi vahel aastateks justkui iseenesest kaob.


Teisi puuliike ei ohusta. Aednikke ja maainimesi erutab ksimus: kas toominga-vrgendikoi on ohtlik ka teist liiki puudele. Minu teada ei ole. Nagu enamik teisi vrgendikoi perekonna liike, toitub toominga-vrgendikoi ksnes helainsal taimeliigil [10]. Tsi kll, olen ninud tema vrgendeid ja nukke ka toomingatega kokku puutuvatel naaberpuudel, ent olulist kahju ta nende lehtedele teha ilmselt ei suuda.

Segadust vivad siin klvata teist liiki vrgendikoid, kes, olles meie kangelasega vga sarnased, rstavad siiski igaks enda toidutaimi. Niteks unapuu-vrgendikoi (Yponomeuta malinellus) una- ja pirnipuid, phjustades peavalu aiapidajaile [11]. Ent need liigid vib vajaduse korral eraldi ksile vtta [7]. Nii et nhes vgivalda toominga kallal, ei pruugi me ttata vitlusse, vaid vime toimuvat rahumeeli jlgida ja looduse keerdkikude le mtteid mlgutada. Sdasuvine tontidemaa aiaservas vi metsaveerul pakub kuhjaga ldisematki mtteainet.


1. Alonso, Conchita et al. 2000. Yponomeuta evonymellus outbreaks in southern Finland: spatial synchrony but different local magnitudes. Annales Zoologici Fennici 37: 179188.

2. Ammas, Anneli 2005. Puud valgesse vrku mhkinud koidega pole mtet videlda. Eesti Pevaleht Online: 21.06.2005

3. Bernays, Elizabeth A.; Chapman, Reginald F. 1994. Host-plant selection by phytophagous insects. Chapman & Hall, New York.

4. Brookes, Martin I.; Butlin, Roger K. 1994. Population structure in the small ermine moth Yponomeuta padellus: an estimate of male dispersal. Ecological Entomology 19: 97107.

5. Fitzgerald, Terrence D. 1993. Social Caterpillars. Nancy E. Stamp; Timothy M. Casey (ed.). Caterpillars: Ecological and Evolutionary constraints on foraging. Chapman & Hall, New York: 372403.

6. Joos, Barbara et al. 1988. Roles of the tent in behavioral thermoregulation of eastern tent caterpillars. Ecology 69: 20042011.

7. Lauk, lle 1997. unapuu vrgendikoi trje. Aiakiri 5: 33.

8. Leather, Simon R. 1986. Insects on bird cherry I. The bird cherry ermine moth, Yponomeuta evonymellus (L.) (Lepidoptera: Yponomeutidae). Entomologists Gazette 37: 209215.

9. Leather, Simon R. 1993. Early season defoliation of bird cherry influences autumn colonization by the bird cherry aphid, Rhopalosiphum padi. Oikos 66: 4347.

10. Menken, Steph B.J. et al. 1992. Small ermine moths (Yponomeuta) their host relations and evolution. Annual Reviews of Entomology 37: 4166

11. Metspalu, Luule 1997. unapuu-vrgendikoi ahistab unapuid. Aiakiri 5: 3233.

12. Pyrnil, Marjatta; Pyrnil, Ahti 1979. Role of parasitoids in termination of a mass occurence of Yponomeuta evonymellus (Lepidoptera, Yponomeutidae) in northern Finland. Notulae Entomologicae 59: 133137.

13. Stjernberg, Torsten 1979. Breeding biology and population dynamics of the scarlet rosefinch, Carpodacus erythrinus. Acta Zoologica Fennica 157: 188.

14. Tartes, Urmas 2004. Kilesse pakitud puud. SL htuleht, 10.07.2005.


Juhan Javoi (1975) on Tartu likooli doktorant. Uurib putukate munemiskitumist.



JUHAN JAVOI
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012