Eesti Looduse fotovõistlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/8
Uputus ja põud: sademete re˛iimi kaks äärmust

Äärmuslikud loodusolud on alati rohket huvi pakkunud, eriti kui need mõjutavad inimeste eluolu. Eestis tingivad selliseid olukordi näiteks põuad ja uputused. Liigvee- ja kuivaperioode on Eesti ikka üle elanud, kuid millal üldse on tegemist põuaga ning millistes ilmastikuoludes tekib veeuputus? Kas sademete liiast või puudusest tingitud äärmuslike päevade arv on meil suurenenud?

Ilmastik on muutunud aina heitlikumaks nii aja- kui ka ruumiskaalal. 2002. aasta hilissuvel tolmasid külavaheteed kuivusest ja lehed puudel olid pruunid ning krussi tõmbunud. Räägiti metsatulekahjudest ja põuakomisjon pidas oma koosolekuid. Augusti sademete hulk oli äärmuslikult väike. Valga ja Vilsandi jäid hoopis sademeteta, mida polnud juhtunud viimased 40 aastat; Võrus sadas 0,3 mm ja Jõgeval 0,5 mm. Samas käis üle Euroopa praegusele põlvkonnale senikogematu paduvihmade laviin, mille tõttu tormasid jõed üle kallaste, viies kaasa paljude eurooplaste rahu ning uskumuse, et meil siin ei juhtu kunagi midagi. Aga kui Saksamaa kohal olnud pilved oleks äärtpidi Eestini jõudnud? Korraliku tsükloni läbimõõt ulatub ju tuhandetesse kilomeetritesse.

2003. aasta juulis-augustis valitses Lääne-Eestis ja saartel põud, augustis tuli Jõhvis alla rekordiline hulk sademeid: 265 mm, millest 164 mm langes kolme ööpäeva jooksul; Narva-Jõesuus, Viljandis ja Võrus oli sademeid keskmisest palju rohkem.

2004. aasta 28.–29. juulil langes Tallinnas kummalgi päeval alla enam-vähem kuunormi jagu sademeid. Mida toob 2005. aasta?

On väidetud, et 20. sajandi teisel poolel on koos kliima soojenemisega põhjapoolkera keskmistel ja suurtel laiuskraadidel tugevate sadude sagedus suurenenud 2–4% [1]. Samas aga ei lähe mööda aastat, kui mõnes maakera piirkonnas ei teatataks põua põhjustatud näljahädadest. Nende kahe äärmuse kooseksisteerimise põhjus on sademete jaotuse ülisuur ajaline ja geograafiline ebaühtlus.

Põud ja üleujutused on kiuslikumaid looduse tujusid orkaanide, tormide, sooja- ja külmalainete ning muude äärmuslike ilmanähtuste kõrval. Enamasti põhjustavad neid sademete re˛iimi äärmused, mis maailma mastaabis võivad kaasa tuua miljonite inimeste huku ja tohutu materiaalse kahju.


Põuda põhjustab sademetepuudus – selle kestus, ajastus ja jaotus veevarude ning -vajaduse ja -kasutuse suhtes. Seda loodusnähtust tuleb aeg-ajalt ette kõikjal, kuid teda iseloomustavad tunnusjooned on eri piirkondades erisugused. Kuigi põua kestust võib mõõta nädalate, kuude või isegi aastatega, on ta alati ajutine ilming. Erinevalt paljudest teistest loodusõnnetustest, mis tekivad äkki, kujuneb põud pikema aja vältel, siis kui sademeid ei ole üldse või kui neid on väga vähe. Sademete puudus antud piirkonnas toob kaasa veepuuduse üksikutes või mitmetes keskkonna osades, põhjustades inimtegevuse eri valdkondades veenappuse.

Põud tekib kergemini siis, kui õhutemperatuur on normaalsest kõrgem, mis tingib auramisel suurenenud veekao. Põuda soodustab ka vihmapuuduse sattumine taimekasvu mõttes intensiivsele või tundlikule perioodile. Tugevad tuuled ja väike relatiivne õhuniiskus võivad samuti põua mõju suurendada.

Põud iseenesest ei ole looduskatastroof. Katastroofiks võib seda pidada siis, kui ta teeb tõsist kahju inimesele, veevarustusele ja veega seotud majandusharudele. Ka inimesed ise suurendavad tihti põua kahjulikku mõju ebaotstarbeka veekasutusega. Põuda tuleb ette nii arengumaades kui ka arenenud maades – selle loodusriski poolest on haavatavad kõik ühiskonnad.

Eristatakse põhiliselt nelja põua aspekti: meteoroloogilist, agrometeoroloogilist, hüdroloogilist ja sotsiaalökonoomilist [2, 3]. Kolm esimest sisaldavad endas ka võimalust mõõta põuda kui füüsilist nähtust.

Meteoroloogilist põuda tuvastatakse meteoroloogiliste mõõtmistega. Põua kriteeriumiks on mingi perioodi sademete hulga erinevus normaalsest ehk keskmisest näitajast. Kriteeriumid on tavaliselt eriomased kindlale piirkonnale: nad on osa regionaalse kliima iseloomustusest. Järgnevad näited meteoroloogilise põua kriteeriumidest eri maades ja aegadel annavad ettekujutuse, miks ei saa kasutada kõikjal ühtset põuadefinitsiooni [2]:

• Suurbritannia (1936): viieteistkümne järjestikuse päeva sademete hulk alla 1/100 tolli;

• Liibüa (1964): aasta sademete hulk alla 7 tolli;

• India (1960): aastaaja sademete hulk väiksem kui kahekordne keskmine hälve;

• Bali saar (1964): kuus päeva ilma sademeteta.

Igal juhul on meteoroloogilised mõõtmised esmased põua indikaatorid.

Agrometeoroloogilise põuaga on tegu siis, kui põllukultuuride kasvuperioodi mingil ajavahemikul ei jätku taimedele küllaldaselt mullaniiskust. Agrometeoroloogiline põud tuleb pärast meteoroloogilist põuda, kuid enne hüdroloogilist põuda. Taimekasvatus ongi tavaliselt esimene majandusvaldkond, millele põud mõju avaldab.

Veehulk, mille taimed kätte saavad, on vaid osa sademetest, suur osa aurab taimede pinnalt ära. Nõrga saju korral aurab vesi lehtedelt ja muld ei niiskugi. Ülejäänud sademevee imbumine mulda oleneb maapinna kaetusest taimedega ja kallakusest. Taimede seisukohalt on eriti tähtis sademete aastaajaline jaotus, mis paljudes piirkondades ongi taimkatet määrav tegur. Suur on sademete tähtsus vegetatsiooniajal, kuid ka talvised sademed (ladestunud lumi) võivad olla mõõduandvad, sest nad varustavad kevadeks mulda veega: need on kevad-suvised mullaveevarud. Sellest olenevad suurel määral taimede kasvuolud vegetatsiooniperioodi algul. Eestis on lumikattest saadud niiskushulk oluline ainult siis, kui suve esimene pool on sademetevaene. Mujal võib ta aga olla väga tähtis – näiteks Turkmeenia kõrbes oleneb kevadine taimekasv täielikult talvisest sademete hulgast. Sademete ebaühtlane jaotumine tingib troopikas kuiva ja vihmase aastaaja vaheldumise, millel on niisama suur tähtsus kui parasvöötmes sooja ja külma aastaaja vaheldusel [6].

Hüdroloogiline põud viitab pinna- ja pinnasevee varu puudusele. Seda hinnatakse jõgede vooluhulga ning järvede, veehoidlate ja põhjavee taseme kõrguse järgi. Vihmapuuduse ja vooluhulga vähenemise ning veetaseme languse vahele jääb alati mingi ajavahemik. Seega ei ole hüdroloogilised mõõtmised kõige varasemad põua indikaatorid. Hüdroloogiline põud tekib ainult siis, kui pikema ajavahemiku jooksul pole sademeid tulnud või on neid olnud vähe.

Sotsiaalökonoomilise põuaga tuleb arvestada siis, kui veepuudus hakkab mõjustama inimesi või inimrühmi. Enamik põua sotsiaalökonoomilisi definitsioone on seotud vee kasutuse kui majandusliku hüve olemasolu või puudusega.


Liigsademed uputavad. Maailma meteoroloogia organisatsioon WMO (World Meteorological Organization) nimetab loodusõnnetuste loetelus üleujutuseks või uputuseks olukorda, kui saju- või lumesulavesi akumuleerub kiiremini, kui mullad suudavad neid adsorbeerida või jõed ära kanda [4]. Üleujutust võivad tingida mitmesugused ilmastikunähtused: troopilised tsüklonid ja vihmaperioodid ehk mussoonid, keskmistel geograafilistel laiustel pikaaegsed vihmad, tormid ja äikesevihmad.

Lihtsamalt öeldes tähendab veeuputus seda, et liigne vesi on seal, kus teda ei peaks olema: põllul, linnas, tänaval, maja keldris või mujal. Uputused tekivad tihti ka tehnilistel põhjustel, näiteks kui purunevad hüdroloogiaehitised või need ei vasta meteoroloogilisele re˛iimile. Kõige sagedasem põhjus on aga see, et vihma sajab või vett on rohkem, kui maastik seda mahutada suudab. Selliseid olukordi kutsuvad esile orkaanide ja tormidega kaasnevad vihmavalangud, tõusulained ja tsunamid merede ning ookeanide kallastel, kestvad vihmad, lume kiire sulamine ja jääpaisud jõgedel. Jõgede puhul on üleujutused tavalised nähtused ja nad tekivad vooluhulga liigsel suurenemisel, mille tõttu vesi tõuseb üle kallaste ja ujutab ümbritsevad maa-alad veega üle. Uputusi tuleb ette ka veekogudeta aladel, kui ebanormaalselt tugevate vihmadega langevad sademed tasasele maale sellisel määral, et pinnas ei jõua seda adsorbeerida või vihmavesi ära voolata nii kiiresti, kui teda juurde tuleb. Tugevate sadude korral avaldub liigvee kahjuliku toime kõrval ka vee mehaanilise surve otsene mõju. See kutsub esile teisi ohtlikke protsesse, näiteks erosiooni ehk pinnase ärakandumist, mulla struktuuri muutumist jms.

Sademete liig või puudus oleneb peale sademete hulga ja intensiivsuse suurel määral ka õhutemperatuurist, põhjaveeseisust, pinnasest, tuulest ja veekogu lähedusest. Uputuste ulatust mõjutavad ka inimtekkelised tegurid. Maaviljelus, metsade hävitamine ja linnastumine suurendavad sademete tekitatud veevoolu hulka: tormid, mis varem ei oleks üleujutusi põhjustanud, tingivad inimtegevuse tagajärjel ulatuslikel maa-aladel üleujutusi. On oletatud, et kuivade alade vihmutamine võib samuti suurendada sademete hulka, sest õhuniiskus ja vee aurumine suureneb.

Veeuputus on üks universaalsemaid loodusriski liike. Ta toimib kõikidel kontinentidel ja kujutab potentsiaalset ohtu kas vihmade või rannikuüleujutustena. Kui välja arvata piirkonnad, kus sademeid tuleb üliharva või väga vähe, on praktiliselt igal rannikualal potentsiaalne oht, et sademed, tõusulained, tsunamid või troopilised tsüklonid toovad kaasa üleujutusi.

Üleujutuste ehk liigvee puhul tuuakse tavaliselt esile, kas on tegemist äkkuputusega või kestvate ja laialdaste üleujutusega. Äkkuputus (ingl. flash flood) on olukord, kus suur liigveekogus püsib lühikest aega [5]. See uputuse liik on eriti omane mägistele aladele, kus pinnasevee vooluhulk on suur või vesi voolab kitsastes kanjonites ja kus on tugevaid äikesi. Sademetest põhjustatud jõgede üleujutused suurtel aladel on tekkinud intensiivsete pikaaegsete vihmade või talvise lume sulamise tagajärjel. Need üleujutused erinevad äkkuputustest oma ulatuse ja kestuse poolest. Jõgede üleujutused leiavad aset suuri alasid hõlmavates jõesüsteemides. Sellised üleujutused võivad kesta mõnest tunnist mitme päevani. Nad tingivad sademete ümberjaotuse, mida mõjutavad sellised mittemeteoroloogilised tegurid nagu mullaniiskuse hulk, vegetatsiooni sesoonsed muutused, lumikatte kõrgus, samuti linnastumine jmt.

Kõige purustavamad üleujutuse tagajärjed on seotud troopiliste tsüklonitega juhul, kui vihmasaju põhjustatud katastroofiliste üleujutustega kaasnevad tuulega tekitatud kahjud rannajoonel. Selliste tsüklonite puhul on vihmasaju intensiivsus suur ja tormikahjustuste piirkond väga ulatuslik.

Agrometeoroloogilisest aspektist võib liigvesi taimede kasvuperioodil avaldada saagile kaua kestnud põuaga võrreldavat toimet. Seejuures annavad lausvihmad mullale rohkem vett kui lühiajalised intensiivsed hoovihmad. Taimedeni jõudnud vee hulk oleneb mulla pindmise kihi omadustest (struktuursusest, lõimisest, veesisaldusest). Tugeva saju korral saab tiheda taimkattega ala rohkem vett kui hõre taimekooslus. Säärased sajud lõhuvad mulla struktuuri, halvendavad mulla õhu- ja veere˛iimi ning pidurdavad aeroobsete mullabakterite tegevust.

Kui suur võib olla kõige suurem sademete hulk ööpäevas? Eesti oludes on mõõdetud kõige enam 148 mm Saaremaal Metskülas 4. juulil 1972. aastal. 2002. aasta rekordsaju ajal mõõdeti Saksamaal Osterzgebirges 312 mm, 1952. aastal aga sadas Reunioni saarel Cilaosis 24 tunniga 1870 mm vihma.


Sademete mõõtmine. Sademete hulga määramine on üks meteoroloogiajaamade põhiülesandeid. Selleks et mõõta sademete hulka maa-alal võimalikult tihedalt, on paljudes riikides täisprogrammiga ilmajaamade kõrval tööle pandud väikesed sademetejaamad, mille peamine eesmärk ongi enamasti ainult sademeid mõõta. Eestis registreerib sademeid kokku 58 meteoroloogia-hüdroloogiajaama, hüdromeetriajaama ja -posti ning sademete mõõtejaama.

Sademeid mõõdetakse erisuguse sagedusega. Nii saab Eestis automaatsete mõõtjatega ilmajaamades mõnede andurite järgi määrata sademete hulka igas minutis, sademete mõõtejaamades mõõdab vaatleja neid aga kaks korda ööpäevas.

Sademete hulka mõõdetakse millimeetrites veekihi paksusega, mis tekiks vihmast või lumesulamisveest rõhtsale pinnale eeldusel, et vesi ära ei valgu, sisse ei nõrgu ega auru. Mingi piirkonna sademeid iseloomustatakse nende hulgaga ööpäevas, dekaadis, kuus ja aastas. Mõõdetakse ka sademete intensiivsust – sademete hulka ajaühikus, tavaliselt minutis.

Sademete re˛iimi iseloomustatakse mitme statistilise näitaja kaudu: ööpäeva keskmine ja maksimaalne sademete hulk, vihmapäevade arv kuus või dekaadis, sadudeta perioodi kestus, ööpäeva sademete hulkade eri väärtusvahemike korduvus kuus ja aastas jm. tunnused. Riskianalüüsi karakteristikuteks on väga suurte sademete hulkade korduvus või esinemise tõenäosus pikema perioodi (25, 50, 100 aastat) jooksul; samuti ka ööpäeva, dekaadi, kuu või aasta maksimaalselt võimalike sademete hulkade väärtused.


Millal on Eestis tegu uputuse ja põuaga? Eesti asub kliimapiirkonnas, kus aastane sademete hulk kompenseerib võimaliku aurumise, kusjuures rannikul ja Lääne-Eesti saartel on sademeid mõnevõrra vähem. 65–70% sademeist langeb soojal aastaajal, sademete miinimum on enamasti märtsis, maksimum augustis [9].

Taimekasvatuse seisukohast võib Eesti oludes väga sademeterohkeks pidada olukorda, kus sademeid on 10 mm ja rohkem ööpäevas, sest juba 5–9 mm muudab parasniiske mulla ülakihi märjaks, märja mulla aga vesiseks [8]. Kui ööpäevas sajab üle 10 mm, ei saa põllutöid tavaliselt teha. Selliste sademete tõenäosus on suurem soojal aastaajal, enamasti juulis-augustis. Agrometeoroloogilist sademete nappust ehk põuda iseloomustab Eestis sademete puudus või vähesus, mis vältab üle 10 päeva, enamasti on siis ka õhutemperatuur tavalisest kõrgem. Kaudselt mõjutab põua teket taimekasvuperioodi alguses talviste tahkete sademete hulk, millest olenevad kevadised mullaveevarud. Ainult sademete järgi otsustades kujuneb suvekuu kuivaks siis, kui sademete summa on alla 60%, ja väga kuivaks enamjaolt siis, kui sademeid on alla 35% vastava kuu paljude aastate keskmisest summast. Üldisem ja n.-ö. karmim põua kriteerium on Eesti tingimustes olukord, kus vegetatsiooniperioodil vihma kolme nädala jooksul või kauem praktiliselt ei saja [6]. Kui olukord on väga tõsine, võib koguneda valitsuse põuakomisjon, nagu näiteks 2002. aastal. Ent Eestis on tulnud ette ka aastaid, kus mõnes piirkonnas on vaja hinnata liigsademete majanduslikke kahjusid, teises kohas aga on põllukultuuridele liiga teinud põud. Niisugune oli näiteks 2003. aasta suvi.

Äärmuslike olukordade (sademete nappus ja liigsademed) korduvust võib hinnata nende esinemispäevade arvuga aastas ja kuus. Eeltoodu alusel lepime kokku, et liigsademetega on tegemist siis, kui sademeid on järjestikku 10 päeva jooksul olnud keskmiselt 10 mm. Alates kümnendast päevast võib sellist olukorda nimetada uputuseks. Sademetenappusega on aga tegu siis, kui 20 ööpäeva jooksul on sademeid olnud alla 0,1 mm. Kahekümnendal päeval võib säärast olukorda võib nimetada põuaks. Sedasi võib leida uputuse- ja põuapäevade arvu ning nende summana äärmuspäevade arvu aastas ning kuus.


Üleujutusi ja kuivaaega rohkem kui varem. Sademeterohkusest ja -puudusest tingitud uputuse- ja põuapäevade arvu aastas ja kuus võimaldavad selgitada ilmajaamades pikka aega kogutud ööpäevaste sajuhulkade andmed. Kui sõjaaeg välja arvata, on 80–100 aasta pikkuseid vaatlusridu võimalik analüüsida mitmete Eesti ilmajaamade mõõtmiste alusel.

Selles artiklis kirjeldatud analüüsis on kasutatud Jõgeva ja Pärnu ilmajaama ööpäeva sademete hulga andmeid aastatest 1922–2004. Nimetatud meteojaamad asuvad klimaatiliselt erinevates Eesti piirkondades: Jõgeva kuulub Sise-Eesti mandrilise kliima, Pärnu aga Lääne-Eesti merelise kliima valdkonda. Pärnu asub küllalt lähedal nn. sademetevööndile. Eesti sademetere˛iimi põhjalikult uurinud Jaak Jaagus väidab, et kõige rohkem sajab Eestis Mandri-Eesti läänepoolmikul, alates mõnekümne kilomeetri kauguselt rannajoonest, kus paikneb sademetevöönd [4]. Seal sajab maha suur osa merelt tulnud niiskusest. Pärnu on veeuputuste poolest üks kõige tundlikumaid kohti Eestis. Selle põhjuseks ei ole siiski ainult sademed, vaid vee kuhjumine kitsas Pärnu lahes juhul, kui tuul on kaua puhunud edelasuunast ning tsükloni eel on tekkinud kiire õhurõhu langus. Viimase väite ere näide on selle aasta jaanuaritormi ajal tekkinud uputus.

1922.–2004. aastal sademetest tingitud uputuste, põua- ja äärmuspäevade graafikud Pärnu ja Jõgeva kohta näitavad, et alates 1980. aastate lõpust on liigsademete ja põuapäevade arv aastas suurenenud (# 1). Seejuures on liigsademete osa viimasel ajal äärmuste hulgas olnud suurem kui eelnevatel aastatel. Äärmuslikke aastaid on nimetatud perioodil Jõgeval tihedamini kui Pärnus. Silma paistavad nn. kuldsed kuuekümnendad, mil mõlemas ilmajaamas oli äärmusi napilt. Ka 1980. aastate keskpaik oli äärmustevaene.

1940. ja 1950. aastatel on olnud võrdlemisi palju põuaseid aastaid. Neljakümnendate aastate esimese poole kohta ei saa seda siiski väga kindlalt väita, sest kõik tollased andmed ei pruugi olla usaldusväärsed. Näiteks sattus sõja-aastatel Pärnu ja Jõgeva sademete andmeridadesse kuupikkusi lünki, mis täideti võimalikult lähedase mõõtekoha ööpäeva sademete andmetega. Võrreldes omavahel Pärnu ja Jõgeva ilmajaamade põuaseid ja sademeterohkeid aastaid, võib öelda, et Jõgeval on äärmuslike sademetega olukordi sagedamini, seda aga põhiliselt põuaste päevade arvelt.

Põua-, uputus- ja äärmuspäevade arvu aastast jaotust on analüüsitud nende näitajate kuu keskmiste alusel (# 2). Selgub, et liigsademetega päevi tuleb ette ainult soojal aastaajal: Jõgeval juunist augustini, Pärnus juunist oktoobrini. Sademetekehvi päevi on aasta lõikes ühtlasemalt, kusjuures Jõgeval jäävad maksimumid märtsi ja augustisse ning Pärnus märtsi, juunisse ja septembrisse. Märtsikuu ja kogu talveperioodi sademete nappust võib põuaks nimetada muidugi tinglikult, sest taimekasvu mõjutab see vaid kaudselt lumesulavee või põhjavee taseme kaudu. Sademete poolest äärmuslike päevade arvu jaotus on aasta jooksul Pärnus ühtlasem kui Jõgeval. Kõige rohkem on ekstreemseid päevi Jõgeval olnud augustis, mil nii uputus- kui ka põuapäevade arv on maksimaalne. Pärnus on kõige rohkem äärmuspäevi olnud juunis ja septembris. Seejuures põuapäevade arv on kõige suurem juunis, uputuspäevade arv aga septembris. Jõgeva ja Pärnu sademetere˛iimi märgatavat erinevust kinnitavad ka keskmise sademete hulga graafikud: Pärnus on sademete maksimum juulis-augustis, olles aasta teisel poolel suurem kui esimesel, Jõgeval aga on sademete hulk maksimaalne augustis ja väheneb järgnevatel kuudel märgatavalt.

Kokku võttes: elame ajal, mil sademete re˛iimi äärmuste arv on võrreldes 1960. ja 1970. aastatega tunduvalt suurenenud. 1922.–2004. a. Jõgeva ja Pärnu andmed ei näita siiski äärmuslike päevade arvu üldist suurenemist, vaid selle perioodilist muutumist. Viimase 60–80 aasta liigsademetega päevade ja põuapäevade arvu esialgne hinnang teistes Eesti meteoroloogiajaamades viitab ometigi võimalusele, et äärmuspäevade arv on sellel perioodil mõnevõrra suurenenud. Ilmne on aga äärmuspäevade, eriti liigsademetega päevade arvu märgatav suurenemine viimase 20–30 aasta jooksul, võrreldes 1960.–70. aastatega.


1. Ebi, Kristie et al. 2003. Weather and climate: changing human exposures 2003. – Climate change and human health. WHO, Genf: 18–42.

2. Hales, Simon et al. 2003. Impacts on health of climate extremes. – Climate change and human health. WHO, Genf: 79–102.

3. IFAS 1988. Extreme Heat and Drought. – The Disaster Handbook. 1998 National Edition. Institute of Food and Agricultural Sciences, University of Florida: 1–3.

4. Jaagus, Jaak 1999. Uusi andmeid Eesti kliimast. – Uurimusi Eesti kliimast. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 85. Tartu Ülikool, Geograafia Instituut, Tartu: 28–40.

5. Kivi, Kulla (toim.) 1998. Põllumajandust kahjustavad ilmastikunähtused. EMHI Meteoroloogiakeskus, Tallinn: 10.

6. Киви, Кулла (ред.) 1974. Αгроклиматические ресурсы в Эстонской ССР. Гидрометиздат, Ленинград: 30.

7. Masing, Viktor jt. 1979. Botaanika. Taimeökoloogia, taimegeograafia ja geobotaanika: õpik kõrgkoolidele. III osa. Valgus, Tallinn: 87–88.

8. Wikipedia 2005. Flash flood. – http://en.wikipedia.org/wiki/Flash_flood

9. WMO 2004. Natural hazards. – http: //www.wmo.int/disasters/naturalHazards.htm




Tiina Tammets (1948) on biogeofüüsik, töötab EMHI-is meteoroloogina.



Tiina Tammets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet