Eesti Looduse fotov�istlus
2005/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotov�istlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2005/12
Kuidas ma loodust mber kujundasin

Me kik oleme Eestimaal tulnukad. Geoloogilises mttes sna hiljuti taandus siit jliustik, seejrel saabusid ksteise jrel elusolendid: algul vetikad, samblikud ja samblad, siis tarnad, vaevakased, lemmingud, phjapdrad ... palju hiljem kuused, tammed, hirved, psukesed ... ja millalgi vahepeal ka inimene. Selle umbes kmne kuni kaheteist tuhande aasta jooksul on kohalik floora ja fauna tienenud ikka sissernde teel. Ning ajapikku mned liigid ka kaotanud. Kohapeal pole nii lhikese aja sees judnud tekkida uusi looma- ega taimeliike. Ent siiski: meil on oma saaremaa robirohi.

Inimene on, kas meelega vi kogemata, kaasa aidanud sadade liikide tulekule. Kes loeks kokku kik need plluviljad, umbrohud, ilulilled ja metsapuud, mida siia on klvatud vi istutatud? Paljud neist on naturaliseerunud (siinsete oludega kohanenud) ja elavad omatahtsi edasi. Koduloomi on meil isegi arvukamalt kui metsikuid suurimetajaid, olgugi et nad tavaliselt metsa ei kipu. Aga niteks sissetoodud khrik, ondatra ja mink elavad rmsalt vabaduses. Meie soovimatutest kaaslastest meenutagem kas vi koduhiirt, kodurotti ja rndrotti. Inimesele jrgnevaid putukaid ja usse me tavaliselt ei mrkagi, kui pole just tegemist kahjuritega.

Maailm jb ha viksemaks. Lennukiga saab juba mne tunni jooksul helt mandrilt teisele; ringisebivaid kaubalaevu ei jua loendadagi. Koos inimestega reisivad iga pev ja tund ka mitmesugused loomad, taimed ja pisilased. Niteks gripiviirused.

Tulnukas ees, pahandus jrel. Viimasel ajal peetakse vrliikide sissetoomist loodusesse, olgu see siis tahes vi tahtmata, pahaks ja ohtlikuks. Nimetatakse bioloogiliseks reostamiseks, ja igusega. Enamik tulnukaid kll hukkub, aga mni liik kohaneb ja loob uuel kodumaal psiva asurkonna. Halvemal juhul hakkab kohalikke liike vlja trjuma ja elukooslusi (inimese meelest) rikkuma, nagu niteks meil viimastel aastakmnetel mink ja Sosnovski karuputk. Vi Kaug-Idast koos sealsete mesilastega Euroopasse toodud varroa-lest. Kige hullem on selles suhtes olukord Austraalias ja Uus-Meremaal, kus tulnukad on omamaise elustiku suures osas krvale trjunud, osalt hvitanudki [4].

Veekogudes hakkasid tulnukliigid end halvast kljest nitama alates 19. sajandist. Euroopasse sattunud kanada vesikatk (Elodea canadensis) hakkas siin kikjal kraave ning kanaleid ummistama. Teine ameeriklane, ondatra (Ondatra zibethina), asus nestama tiikide kaldaid ja paise.

Rndkarbi (Dreissena polymorpha) levimise lugu Musta mere jesuudmeist mda Euroopa laevatatavaid jgesid ning kanaleid algas juba 19. sajandil. Peipsisse judis rndkarp vist Venemaalt 1930. aastail [18], paljudesse teistesse Eesti jrvedesse jrk-jrgult hiljem. Praegu on rndkarpi Peipsis kaalu jrgi rohkem kui kiki teisi loomi kokku; tema kojad katavad paksu lademena suurt osa jrvephjast. Peipsile on temast kasugi, sest ta puhastab vett hljumist, hoiab seda selgemana [24]. Kui aga oleks saanud teoks nukogude ajal kavatsetud veejuhe Peipsist lemiste jrve Tallinnas, siis oleksid kll kik selle torud, kanalid ja filtrid varsti rndkarbi kobaraid tis olnud. Algul elusaid karpe, varsti ka nende mdanevaid laipu.

20. sajandi teisel poolel sattusid rndkarp ja tema ssarliik Dreissena bugensis (ingliskeelsete nimetustega vastavalt zebra mussel ja quagga mussel), vist kaubalaevade ballastveega, Suurde jrvistusse Phja-Ameerikas. Sealgi phjustavad nad olulisi muutusi jrvede elukooslustes ja hireid vesiehitustes.

Meie jrvedes tavaline vesikirbuline Bythotrephes longimanus on Phja-Ameerikas tlikas vrliik, kes rvloomana kohalikku loomset planktonit hvitab. Suure jrvistu phi on tis Euroopa pritoluga vheharjasusside liike. Ja nii edasi. Ameerika ei j Euroopale vlgu: Chesapeakei lahe mbrusest prit riimveeline kammloom Mnemiopsis leidyi kodunes hiljuti Mustas ja Aasovi meres ning si ra nii kalamaimud kui ka nende toidu. Lnemerre pole ta veel sattunud, aga kll ta juab. See-eest laiutab juba Eesti merephjas ameeriklasest hulkharjasuss Marenzelleria viridis, palju edukam oma kohapealsetest sugulastest [10]. Ja Prnu lahes takerdub kalurite vrkudesse pisike pikasabaline vesikirbuline Cercopagis pengoi, Kaspia merest prit [15].

Tulnukate tagasitrjumisest on saanud omaette teadusharu. Nende ilmumist ja levimist registreeritakse hoole ning hirmuga. Taotletakse rahvusvahelisi lepinguid, et niteks le ookeani saabuvad kaubalaevad oma ballastvee juba kaugel avamerel, enne sadamasse vi jkke sisenemist ra vahetaksid. Laevaomanikule thendab see kll lisakulu, aga vib mne veel kallima pahanduse ra hoida. Iseasi, kuivrd sellest niteks riimveelises Lnemeres abi oleks [13].


Me loodust julgelt muudame ... Veel 3050 aastat tagasi suhtuti asjasse teisiti. Nukogude Liidus arvati, et loodust tuleb inimese huvides julgesti mber kujundada, sealhulgas sissetoodud kasulike liikidega rikastada. (Mujal maailmas, niteks USA-s vi Uus-Meremaal, lppes selline vaimustus palju varem.) Oli ju loodust ennegi muudetud: metsa plluks raadatud, soid kuivendatud, hunte ning rvlinde hvitatud ja palju muud. Juba baltisaksa misnikud, hiljem ka Eesti Vabariik, pdsid asustada meie viksematesse jrvedesse seal seni puudunud vriskalu. Peipsi siig ei kodunenud, aga niteks koha ji kll paljudes kohtades alles, samuti rbis Saadjrves ja lemistes.

Nukogude ajal sumati meie jrvedesse kahju kartmata paljusid eksootilisi kalu: amuuri sasaani, nelmat, tuurlasi jt. Ka taimtoidulise valge amuuri kaks vana ja hiiglasuurt isendit, kes hiljuti Vrtsjrvest pti, prinevad tollest perioodist. Saadjrve toodi Armeeniast, Sevani jrvest kalakest nimetusega ramuul, kes kodujrves kividelt toiduks vetikaid kraabib. Ka Saadjrve kive kattis siis lbipaistva vee all huke vetikakirme. Ramuul siin elama ei jnud, see-eest on Saadjrv linud sogasemaks ja niitvetikad lokkavad phjas nagu Kalevipoja habe. Enamasti ei hakka eksootilised vriskalad meil sigima ja seeprast ei jgi psima. Iseasi on pisike kaugida unimudil (Percottus glenii), kes on akvaariumipidajate ja kassile-ngitsejate toel tasapisi Venemaalt juba Narva jkke judnud [17]. Muide, miks ei viks me laenata eesti keelde tema toredat venekeelset nime rotann koosneb ju see kalake peamiselt suust, sabast ja ogadest?

Selgrootute veeloomade mberasustamine sai Nukogude Liidus alguse 1930. aastail. Siis leiti, et Kaspia meri on kll kalarikas, aga kalatoidu poolest sna vaene. Sinna asustati ht hulkharjasussi harjasliimukat Nereis diversicolor (praeguse nimetusega Hediste diversicolor), et tuurlastel oleks parem ninaesine. See uss kodunes Kaspias ja on tnini ohter, ainult et tuurlased on suuremalt jaolt juba vlja ptud. Oleks noid kalu endiselt palju, vaevalt siis toitugi le jks.

Umbes samal ajal hakati ehitama elektrijaamu Venemaa ja Ukraina suurtele jgedele Dneprile, Donile ja Volgale. Noid veehoidlaid, mida algul uhkesti meredeks hti, taheti panna kohe suurt kalasaaki andma. Esimestel aastatel olid need suured, endist maismaad katvad veelahmakad loomadele uus ja vaba eluruum. Kiiresti sigivad pioneerliigid said laiutada, sest psivate koosluste teke vtab aastaid. Miks siis mitte asustada sinna kohe nii tnduskalu kui ka nende toitorganisme? Parimad tundusid olevat krgemad vhid, niteks kirpvhklased, msiidid ja mned teised. Paraja suurusega, ujuvad ringi phja lhedal, kalad saavad neid hsti ktte ja svad meeleldi. Palju krgemate vhkide liike elab Musta ja Aasovi merre suubuvate jgede suudmelahtedes (limaanides) ning Kaspia meres. Nood kuuluvad niinimetatud ponto-kaspia faunasse (nagu ka rndkarp ning mitmed teised limused, ussid jt.), mis on ajapikku kujunenud nois nrga ja muutliku soolsusega meredes; need loomad vivad elada nii nrgalt soolases riimvees kui ka karedamas magevees. Stepi veehoidlates kodunesid limaanidest toodud loomad nii vhid kui ka limused ja isegi kalad suurepraselt.

Sisevete kalandust suunava teadusega tegeles siis ja tegeleb praegugi Riiklik Jrve- ja Jekalamajanduse Teadusliku Uurimise Instituut (venekeelne akronm GosNIORH, alguses VNIORH), mille keskus oli Leningradis (ndses Peterburis) ja osakonnad mitmel pool mujal. Peakontoril oli kohe omaette osakond kalade toitorganismide aklimatiseerimise alal. Et Dnepr ja Volga asusid kaugemal, otsustati kasulikke selgrootuid veeloomi sisse tuua ka Loode-Venemaa jrvedesse, niteks Ilmenisse, Peipsisse, Karjala kannase jrvedesse ning mnda kohalikku veehoidlasse [7]. Seda osakonda juhatas kaua aega Cecilia Joffe, muuseas esimene Peipsi phjaloomastiku uurija 1930. aastail [5]. Teine meid huvitav trhm GosNIORH-is juurutas Venemaal, eriti Pihkva oblastis intensiivset kaubakalakasvatust; seda juhatas ihtoloog Jevgeni Burmakin.

Kaubakalakasvatus kis nii: valiti vlja mned madalamad vikese lbivooluga vi umbjrved (sellised nagu meie Nohipalu Valgjrv) ja kihvtitati seal polkloorpineeniga (kloororgaaniline mrk) kik kalad. Llijalgsed muidugi surid ka. Paari ndala prast, kui mrk oli veidi lahtunud, lubjati jrve ning vetati fosfori- ja lmmastikusooladega. Seejrel lasti heks suveks sisse ettekasvatatud kalamaime, niteks karpkala ja peeledit. Jrve vesi hakkas itsema nagu tiigis, noored kalad sid vohavat planktonit ja olid sgiseks juba panniklblikud. Saak oli ideaalsel juhul niisama suur kui mnes kalatiigis. Vimalikke mrgijke looduses ega kaladeski nukogude inimeste jaoks ei eksisteerinud.


Ega meie, eestlased, ka kehvemad olnud. Eestis juhatas aastail 19501980 hdrobioloogide trhma, hiljem Vrtsjrve limnoloogiajaama, Neeme Mikelsaar. Tema oli vga aldis uutele mtetele, niisiis valmis proovima ka kaladele uute toitorganismide sissetoomist Eesti jrvedesse. Mina sain tema juurde alalisele tle 1959. aastal, varsti prast likooli lpetamist paras poiss neid ideid tide viima. Ise muidugi huviline ka. ks Mikelsaare kaugeid talaseid spru oli tollal professor Pjotr uravel Dnipropetrovskis. Too oli oma kodusesse Zaporija veehoidlasse Dnepri jel (see, Ozero Lenina, oli loodud juba enne sda) edukalt asustanud igasuguseid limaaniloomi, ja meeleldi valmis levitama nii loomi kui ka oma kogemusi [16].

1960. aastal tegingi kaks retke Dnipropetrovskisse: esimese maikuus koos Johanna Kruuseliga Tallinnast, teise oktoobris koos oma naise Viivi Timmiga. Esimesel korral time saagi ra 12 kmneliitrilises alumiiniumist piimanus (ega nad kll reni vett tis olnud), sites liinilennukiga ja rongiga. Teisel korral saatis Tartus asunud Sisevete Kalatstuse Trust meile koguni kaubalennuki jrele. Time kummalgi korral kaasa umbes tuhat msiidi kolmest liigist: Mesomysis kowalewskyi (praeguse nimetusega Paramysis lacustris), Hemimysis anomala ja Limnomysis benedeni. Peale selle veel uraveli tungival soovitusel muidki veehoidlas traali sattunud limaaniloomi: kirpvhilisi ja pnguskilbilisi vhke, lunapoolsetes jgedes elavat tigu Lithoglyphus naticoides. Isegi noori rndkarpe peamiselt kll toda teist liiki, Dreissena bugensis.

Kogu selle rikkuse lasksime koju judes kahte Vooremaa jrve: Saadjrve ja Ilmjrve. Lootsime, et neis sna sgavates ja lbipaistva veega jrvedes leidub kllalt mitmekesiseid elupaiku, nii et uustulnukad endale seal sobiva kodu leiavad. Seda siiski ei juhtunud: vhemalt pole neid hiljem Saadjrvest enam leitud (Ilmjrvest, tsi kll, pole korralikult otsitudki). Kllap kohalikud ahvenad ja muud kalad nad nahka pistsid. Saadjrv on praegu tepoolest rndkarpi tis, aga see on meie tavaline liik Dreisena polymorpha. Ta ilmus Saadjrve alles prastpoole (hiljemalt 1982), kui Kaiavere kalamajandi mehed ta oma vrkudega Peipsist vi Vrtsjrvest sisse tid. Igatahes 1972. aastal teda Saadjrves veel ei olnud.

Teisel korral Dnipropetrovskisse lennates viidi Eestist kaasa Ruge Liinjrvest ptud kirpvhklast pallaaseat (Pallasea quadrispinosa). uravel kavatses asustada seda Simferoopoli veehoidlasse Krimmi mgedes. Aga kui lennuk kohale judis, polnud kellelgi aega Krimmi sita, ja meie pallaasead kallati sealsamas Dnipropetrovski all veehoidlasse.

Simferoopoli veehoidlal kisin ise kolm aastat hiljem, oktoobris 1963. Olime Viiviga kahekesi Krimmis matkal. Tagasiteel laenasime kohalikust pedagoogilisest instituudist dredi ja traalisime veehoidlast endale kaasa 110 msiidi liigist Paramysis lacustris. Proovisime neid kodus akvaariumis letalve pidada, aga see ei nnestunud.


Vahepeatus Leedus ja Ltis. Leedulased ja ltlased olid meist edukamad. Nemad tid samuti 1960. a. paiku samast veehoidlast Dnepril ponto-kaspia msiide ja kirpvhklasi Kaunase veehoidlasse, Kura lukasse ja Kegumsi veehoidlasse. Seal, meist veidi luna pool, jid need loomad psima [3, 9]. Kahte msiidiliiki, Paramysis lacustris ja Hemimysis anomala, on hiljem leitud isegi siin-seal Lnemeres, kuni Soome rannikuni vlja. Mtlesime siis meiegi, et nd proovime Eestisse tuua loomi neist lhematest, juba Leedus ja Ltis naturaliseerunud asurkondadest.

1964. aasta sgisel, oktoobris, pdsin oma Leedu kolleegi Juozas Gasinase abiga Kaunase veehoidlast Nemunase jel 2500 msiidi Paramysis lacustris ja lasksin lahti Vrtsjrve, limnoloogiajaama alla. Jrgmise aasta mais tin samasse veel 500 tkki: kevadel sai neid vhem ktte, aga see-eest oli loota, et nad suvel sigivad. Kahjuks kadusid kik need loomakesed jljetult, kllap kalade khtu. Peale selle tin 1965. aastal kahel korral Kaunase veehoidlast Vrtsjrve ponto-kaspia pritolu kirpvhklasi Pontogammarus robustoides ja Chaetogammarus warpachowskyi. Neistki ei saanud siin asja.

Ainult Kegumsi veehoidla msiididega, siitsamast ligidalt Daugava jelt Ltis, oli edu. Esimene katse kll ebannestus: time oktoobris 1973 umbes 350 msiidi kahest liigist: Paramysis lacustris ja Limnomysis benedeni. Jrve lasta neid parajasti ei tohtinud, sest Kegumsi veehoidla oli mingi kalahaiguse prast karantiinis. Panime siis oma msiidid limnoloogiajaamas akvaariumi ja proovisime letalve pidada. Aga kik surid talvel ra. Arvatavasti nlga, sest me ei osanud neid igesti sta.

Jrgmisel kevadel, 1974. aasta mais, lks paremini. Siis tin Kegumsist le 500 msiidi, ikka samast kahest liigist. Need, keda prooviks akvaariumi ja basseini panime, ei edenenud ndki hsti. Aga 387 looma lasksin Vrtsjrve: mitte enam limnoloogiajaama juures, vaid luna pool, Rngu je suudme ligidal, kus taimestik on tihedam ja vesi soojem. Nd ji ks liik, Paramysis lacustris, Vrtsjrve psima.

Kolm suve hiljem, 1976. aasta augustis, kisin neid traalimas ja leidsin mned loomad sisselaskmise koha mbruses, umbes poolekilomeetrise raadiusega alalt [19]. Hiljem kisin neid veel vaatamas aastail 1978, 1990 ja 1999. Veerandsajandi jooksul olid nad levinud phja suunas Nooni poolsaareni, seega vaid 3,5 km kaugusele [8]. Aga teisel pool, Vikese Emaje alamjooksul, on P. lacustris olnud edukam: Arvi Jrveklg leidis he isendi 2001. aastal Jgeveste alt, kuhu on vastuvoolu le 20 km. Vikese Emaje suudmes Pikasillal oli neid tnavu suvel pris palju (Henn Timmi andmeil). Niisiis vib see liik meil elada kll, aga suures jrves levib vaevaliselt.

Sama on teada Ilmeni jrvest, kus ta ji psima vaid ksikutes lahtedes [14]. Meie laiuskraadil on suvi lhike, see sooja armastav vhike juab siin anda vaid he plvkonna, parimal juhul kaks, aga juba Kaunase veehoidlas kolm vi neli [2]. Muidugi mista svad kalad ja muud rvloomad ikka suure osa jreltulijaist ra. Vrtsjrve lunaosas elab P. lacustris liivasel phjal roostiku res, kllap ka roo vahel.


Segadus kirpvhklastega. Peipsisse ei ole mina midagi sisse toonud, sest Peipsiga tegelesid tsiselt GosNIORH-i aklimatiseerijad. Sinna veeti Aasovi mere Taganrogi lahest kahte liiki msiide: Paramysis lacustris (seesama, kes Vrtsjrves lpuks elama ji) ja P. intermedia. Neljal aastal (19741977) toodi kokku vhemalt poolteist miljonit isendit, kes lasti lahti kuskil Oudova kandis. Hiljem pole neid Peipsist leitud [21]. Minagi proovisin korra neid sealt traalida, aga tulemusteta.

Pnevam lugu juhtus Peipsis kirpvhklastega. Eesti mageveekogudes elas neid looduslikult kolme liiki: je-kirpvhk (Gammarus pulex) jgedes ja allikais, jrve-kirpvhk (G. lacustris) jrvedes, ning pallaasea (Pallasea quadrispinosa) jaja jnukina Ruge jrvedes, Vagulas ning Peipsi liivasel phjal.

Venelased uskusid he vanema t phjal [5], et Peipsis elab je-kirpvhk, aga jrve-kirpvhki pole. Tegelikult olid nad lihtsalt need kaks liiki segi ajanud. Teiselt poolt teati, et Siberis paljud madalad jrved lausa kubisevad jrve-kirpvhist, keda kalad vaimustusega svad [1]. Leningradlased otsustasid: asustame Siberi jrve-kirpvhki Peipsisse, siis saab teda siingi palju, ja kalad muudkui kosuvad neid ses [6]! Tegelikult on jrve-kirpvhki nii Siberis kui ka Eestis paksult vaid neis jrvedes, mis talvel kvasti ummuksisse jvad. Olen seda ise kogenud niteks Kahala ja Mha jrves. Mujal, kus kalu palju, ei lase nood teda laiutada.

Telliski GosNIORH Siberist kirpvhke, aastail 19701975 lasti neid Peipsisse kokku le 20 miljoni isendi. Baikali jrve suubuva Selenge je deltast ti need siia Ida-Siberi aklimatiseerimisjaam. Uustulnukad lasti lahti Peipsi Venemaa poolel Oudova kandis ja Raskopeli lahes. Umbes 15 aastat hiljem, 1985 ja 1986, teatati meie limnoloogiajaamale kalakaitsest, et Mustvee je suudmesse ilmub kevadsuvel mingite vikeste loomade mass. Ega neist ometi midagi paha ei tule? Lksime vaatama: kirpvhid, ja palju! Rmustasime koos leningradlastega, et nende t on vilja kandnud. Judsime isegi vastava artikli avaldada [23].

Veidi hiljem selgus siiski, et see laiutaja Peipsis pole jrve-kirpvhk, vaid hoopis ks teine kirpvhklane, Gmelinoides fasciatus (eestikeelset nime tal veel pole kes pakub sobiva?). See on Baikali jrves tekkinud kohalike loomaliikide seas ks vheseid, kes vib edukalt elada ka vljaspool Baikalit. Teda on venelased meelega asustanud paljudesse oma veehoidlatesse ja jrvedesse, ka Venemaa loodeosas [14]. Eks teda olnud ka Selenge deltast toodud oletatavate jrve-kirpvhkide seas kes neid 20 miljonit isendit kshaaval sortis, ja kas temast ldse tahetigi hoiduda?

Juba 1980. aastal oli Gmelinoidest rohkesti Peipsi idakalda res, aga 1990. aastaks oli ta levinud le kogu Peipsi-Pihkva jrve, kus aga liivast vi mudaliivast phja leidus [25]. Ta on vga liikuv: kevadsuvel tuleb sigima madalamasse vette, nii ka Mustvee je suudmesse. Nagu teisedki kirpvhklased, sb ta kike: nii taimi, loomi kui ka detriiti. Igatahes on ta ige jrve-kirpvhi, keda siin ennegi palju polnud, Peipsist hoopis vlja snud. Ka muid phjaloomi oli kaldalhedases madalvees 1990. aastal palju vhem. Ise on Gmelinoides kindlasti kaladele mnus suutis, kuigi kalade soolesisu pole selles suhtes ammu vaadatud.

Peipsist on ta edasi rnnanud privoolu Narva jkke ja veehoidlasse, aga ka vastuvoolu Emajkke, vhemalt juba Tartu linnani [12]. Nii et leningradlaste ritus nnestus Peipsis kll, aga veidi teisiti kui kavatsetud. Gmelinoides on teadaolevalt juba teine tulnukas, prast rndkarpi, kes on 20. sajandil Peipsi elustikku tublisti muutnud.


Lohja jrve lugu. GosNIORH-i teine kampaania jrvede mrgitamine, et kaotada kohalik kalastik Eestisse peaaegu ei judnud. Me pidasime kll aru, kas mitte teha ks jrv kaladest thjaks, et seal msiide paljundama hakata. Kandidaat oli Mhkli ehk Mikile jrv praeguses Karula rahvuspargis. nneks ji see ainult mtteks.

he veekogu Lohja jrve praeguses Lahemaa rahvuspargis Eesti kalakasvatajad siiski mrgitasid. See oli pehme ja selge veega madal jrveke, kuhu 1963. aastal lasti kasvama meriforelli maime. Enne seda tdeldi jrve polkloorpineeniga, et kohalikud ahvenad kalleid vriskalakesi ei kimbutaks. Jrgmisel kevadel, 1964. aasta aprillis, tuli limnoloogiajaamale hdahd: Lohja jrves kalad surevad! Lksime vaatama ja leidsime, et kalda servas hulbib hulk surnud ja surevaid pisikesi karpkalu, keda seal ldse ei oleks pidanud olema. Pikapeale mistatas Neeme Mikelsaar loo ra.

Eks Kolga krahvi ajast olnud jrve jnud veel mned vanad (kah sissetoodud!) karpkalad, keda inimesed enam ei mletanud. Sigimisest ei tulnud neil varem midagi vlja, sest ahvenad sid kik maimud ra. Need suured karpkalad elasid phjamudas mrgitamise le. 1963. aasta kevadel ahvenaid enam polnud, nii et koorunud pisikesed karpkalad jid ellu. Jrgmine kevad tuli vga kki, noored kalad said soojaoki nagu seda juhtub ka tiikides ja osa neist hukkus. Nd ongi saanud Lohja jrvest rohetava veega tiik, kus karpkalad lupsu lvad ja phjamuda tuhnides taimset planktonit toitesooladega varustavad. Mitmel aastal mdi seal nende ngitsemiseks isegi tasulisi tuusikuid. Meriforelle, kelle prast see kik algas, pole aga Lohjas prast sisselaskmist enam keegi ninud.


40-aastane vheharjasuss ja teised mulle huvi pakkuvad loomakesed. Vib ksida, kas mina kui vheharjasusside (Oligochaeta) uurija ja entusiast pole proovinud neid loomi levitada. Olen kll aga rohkem zoogeograafilisest huvist kui kalade kasule meldes. Seejuures partisanina, ametlikku luba taotlemata (eeldades, et loataotlus oleks niikuinii ringiga minu kui ainsa nende loomade eksperdi juurde judnud). Vee-vheharjasusse, nagu ka kirpvhke vedades pole vaja tassida raskeid veenusid, nagu see oli rnade msiidide puhul. Oma vanema kolleegi Juozas Gasinase eeskujul ehitasin endale pisikese kohvrikese vrgust riiulitega, kus vib loomi pevade kaupa silitada niiskete marlilappide vahel.

Luna- ja Kesk-Euroopa mudastes taimestikurikastes veekogudes elab vheharjasuss Criodrilus lacuum: suur nagu vihmauss, ainult pehmema kehaga. Tema levila phjapiir ulatub Ltimaale, Daugava ja Koiva alamjooksuni. Mtlesin proovida, kas ta viks elada ka Vrtsjrve mudases lunaotsas. Tin 1965. aastal Daugavast mnikmmend tkki ja panin esialgu akvaariumi: tahtsin neid vangistuses paljundada, lootes saada parasiitidest puhtamat populatsiooni. Aga nemad ei hakanud vangistuses sigima. Mned elasid kll vga kaua. Viimane on mul veel praegugi elus, nd juba le 40 aasta vana!

Ka vheharjasusside seas on mitmeid Ponto-Kaspia piirkonnas tekkinud liike, kes on sealt ksteise jrel Euroopat pidi laiali valgunud. Mni levib praegugi, kllap inimese tahtmatul kaasabil (laevadega!). Niteks mudatuplane je-pehmetupp (Potamothrix moldaviensis) elab Eestis helt poolt Peipsis ja Narva jes, paiguti ka Vrtsjrves, teiselt poolt Prnu je alamjooksul kuni Sindini. Teist liiki, P. vejdovskyi, on leitud meil vaid Narva jest ja Prnu je suudmest [22]. Neidsamu liike on ka Rootsis leitud vaid vhestest jrvedest ja jgedest riigi idaosas, mis on Lnemerega henduses [11].

Eriti pnev oli minu jaoks suur-mudatupp (Tubifex newaensis). See on mudatuplaste seas hiiglane: mitte kll vihmaussi mtu, aga ikka paar millimeetrit lbimdus ja mitukmmend milligrammi raske. Nii juline loom uuristab kike isegi suurte jgede tihedas liivaphjas, mis on teistele mudatuplastele lbitungimatu. Nagu teaduslik nimetus nitab, on ta esmalt kirjeldatud Neeva jest. Tegelikult on temagi prit Kaspia ja Musta merre suubuvatest jgedest, aga juba ammu judsasti levinud Venemaa ja Euroopa jgedes jelaevanduse abiga. Lnes on ta hiljuti judnud vastuvoolu Doonau lemjooksule ja sealt, kanaleid pidi, Reini jkke.

Olen tema vimalikke levikuteid mda Venemaa jgesid ja kanaleid ise uurimas kinud: et kas ta judis le veelahkmete Lnemere vesikonda juba viikingite ajal, vi alles prast seda, kui Peeter I ksul hakati kaevama laevatatavaid kanaleid? Levikupildi jrgi paistab, et ige on see teine vimalus [20]. Eestis oli suur-mudatupp judnud, ilmselt laevadega Lnemere kaudu, seni vaid kahte kohta: Prnu ja Narva je alamjooksule, kuni esimese paisuni. Otsustasin veidi aidata, ja tin teda Narva jest Vrtsjrve. Selles, et ta psima jb, ma eriti ei kahelnud. Huvitav oli hoopis jlgida, kui kiiresti ta siin edasi lheb.

1967. aasta juunis lasksin limnoloogiajaama juures Vrtsjrve 150 vana ussi, ja veidi hiljem veel 2000 noort, kes olid akvaariumis munakookoneist vlja haudunud. Praegu leidub seda liiki piki Vrtsjrve idakallast vhemalt poole kilomeetri pikkusel alal, aga ainult liivaphjal (mitte sgavamal, kus on pehme muda). Levikuala pikeneb tasapisi nii phja kui ka luna poole; esialgne kiirus oli umbes kmme meetrit aastas [19], viimaseil aastail pole enam tpselt jlgitud. Tnu sellele ussile on nd phjaloomastiku biomass siin tki suurem kui mujal. Kahju ta ei tohiks teha. Kllap mni kalagi teda vahel ktte saab: kui mitte kogu ussi, siis vhemalt hingamiseks liivast vlja pistetud saba. Kunagi juab suur-mudatupp kindlasti piki Vrtsjrve idakallast ka Emajkke ja sealt privoolu Peipsisse, aga vist mitte minu eluajal.

Kokkuvtteks: minu tegelik panus Eesti fauna rikastamisse vi rikkumisse 3040 aastat tagasi piirdub kahe liigiga. Olen aidanud Vrtsjrves koduneda msiidil Paramysis lacustris ja vheharjasussil nimega suur-mudatupp (Tubifex newaensis). Usun, et ma sellega Vrtsjrvele kahju teinud ei ole. nneks.


(See tekst on phiosas ette kantud XXVI Eesti looduseuurijate peval Elistveres, 28. juunil 2003)



1.

Дексбах Николай К. 1952. Мормыш (Gammarus lacustris) в водоемах Среднего Урала и Зауралья (распространение, экология, использование). Труды Всесоюзного гидробиологического общества 4: 187199.
2.

Гасюнас Иуозас 1966. Некоторые черты биологии и экологии Mesomysis kowalewskyi Cz. в водоемах Литвы. Тезисы докладов XIII научной конференции по изучению внутренних водоемов Прибалтики в Таллине: 3940.
3.

Гасюнас Иуозас 1970. Акклиматизация ценных беспозвоночных важный путь увеличения биологической продуктивности озер. Биология озер, Вильнюс: 190198.
4.

Holmsten, Katrin 2005. Paarsada aastat vitlust vrastega. Loodus (4): 2429.
5.

Иоффе Цецилия И. 1948. Донная фауна крупных озер Балтийского бассейна и ее рыбохозяйственное значение. Известия Всесоюзного научно-исследовательского института озерного и речного рыбного хозяйства 26 (2): 89144.
6.

Иоффе Цецилия И. 1963. Состояние и перспективы работ по акклиматизации кормовых беспозвоночных во внутренних водоемах СССР. Рыбное хозяйство внутренних водоемов СССР, Москва: 3746.
7.

Иоффе Цецилия И. и др. 1976. Реконструкция кормовой базы как метод повышения продуктивности водоемов Северо-Запада. III съезд Всесоюзного гидробиологического общества, тезисы докладов, Рига 2: 188190.
8.

Kangur, Klli jt. 2003. Vrtsjrve phjaloomastik. Vrtsjrv, Eesti Entsklopeediakirjastus, Tallinn: 313332.
9.

Качалова Ольга Л., Лагздинь Гунарс С. 1970. Акклиматизация мизид в водоемах Латвийской ССР. Биологические процессы в морских и континентальных водоемах, Тезисы докладов съезда Всесоюзного гидробиологического общества, Кишинев: 169170.
10.

Kotta, Jonne; Kotta, Ilmar 1998. Distribution and invasion ecology of Marenzelleria viridis in the Estonian coastal waters. Eesti TA Toimetised. Bioloogia, koloogia 47 (3): 212220.
11.

Milbrink, Gran; Timm, Tarmo 2001. Distribution and dispersal capacity of the Ponto-Caspian tubificid oligochaete Potamothrix moldaviensis Vejdovský et Mrázek, 1903 in the Baltic Sea region. Hydrobiologia 463: 93102.
12.

Panov, Vadim E. et al. 2000. Current status of an introduced Baikalian amphipod, Gmelinoides fasciatus (Stebbing), in the littoral communities of Lake Peipsi. Eesti TA Toimetised. Bioloogia, koloogia 49 (1): 7180.
13.

Panov, Vadim E. et al. 2003. Alien species introductions in the eastern Gulf of Finland: current state and possible management options. Eesti TA Toimetised. Bioloogia, koloogia 52 (3): 254267.
14.

Саватеева Елена Б. 1985. Результаты вселения байкальских бокоплавов и понтокаспийских мизид в озеро Ильмень. ГосНИОРХ, Сборник научных трудов 232: 315.
15.

Simm, Mart; Ojaveer, Henn 1999. Occurrence of different morphological forms of Cercopagis in the Baltic Sea. Eesti TA Toimetised. Bioloogia, koloogia 48 (2): 169172.
16.

Журавель Петр А. 1959. Обогащение кормовой базы рыб Днепровского водохранилища. Рыбное хозяйство 8: 1617.
17.

Tambets, Meelis; Jrveklg, Rein 2005. Uus kutsumata klaline meie vetes kaugida unimudil. Eesti Loodus 56 (7): 41.
18.

Timm, Tarmo 1960. Rndkarp. Eesti Loodus 11 (4): 211215.
19.

Timm, Tarmo 1977. Uustulnukaid Vrtsjrve phjaloomastikus. Eesti Loodus 28 (9): 572576.
20.

Тимм Тармо 1987. Малощетинковые черви водоемов Северо-Запада СССР. Валгус, Таллин.
21.

Timm, Tarmo jt. 1999. Zoobentos. Peipsi. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn: 137153.
22.

Timm, Tarmo et al. 2001. Half a century of oligochaete research in Estonian running waters. Hydrobiologia 463: 223234.
23.

Тимм Вийви и др. 1985. Об акклиматизации озерного бокоплава в Псковско-Чудском озере. ГосНИОРХ, Сборник научных трудов 232: 1621.
24.

Timm, Viivi 1990. Peipsi jrve suured karbid (Bivalvia). Eesti TA Toimetised, Bioloogia 39 (1): 4654.
25.

Timm, Viivi; Timm, Tarmo 1993. The recent appearance of an Baikalian crustacean, Gmelinoides fasciatus (Stebbing, 1899) (Amphipoda, Gammaridae) in Lake Peipsi. Eesti TA Toimetised. Bioloogia, koloogia 48 (2): 144153.



TARMO TIMM
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012