Eesti Looduse fotov�istlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 09/2002
'Teeme ise raba' Hollandi moodi

Looduse taastamine on vga kulukas ja keerukas, kui mitte vimatu. Ka ilsatel eesmrkidel loodusega manipuleerides tuleb olla retult ettevaatlik, et mitte teha rohkem kahju kui kasu. Tuntud looduse valitsejad on hollandlased, kel ehedat loodust ndseks napib. Pdes loodust, eriti rabasid, innukalt taastada, ei ole neil siiani erilist edu olnud.

Suur vesi rhub vikest ja madalat maad igast kljest. Mda Lne-Hollandi pisikesi uduseid klavaheteid sites neb silm kikjal triiki vett tis krgete kanalite rgastikku, ainsateks puudeks nudid remmelgad, mille klge kohe vlisukse krvale kanalile on seotud paadid. Rohumaad asuvad kanalite veepinnast veel meetrikese madalamal. Mis kll sunnib neid 16 miljonit pealtnha mistlikku inimest siin kitsukesi koos karme veemnge mngima? Vastust otsime Hollandi ajaloost.

Holland ehk ametliku nimega Madalmaade Kuningriik on tegelikult suurte jgede Reini, Maasi ja Schelde delta. Hollandi looduse ongi kujundanud needsamad suured jed. Delta oli limalt soodne sadamakoht, mistttu tekkis sinna varakult tihe inimasustus. Delta tohutuid sooalasid hakkasid sinna elama asunud inimesed kibedalt kuivendama ja les harima. See ti kaasa turba mineraliseerumise ja maapinna vajumise. Juba 1000 aastat tagasi oli enamik maad metsast lagedaks tehtud ning algas kuni viimase ajani kestnud intensiivne rabade likamine ktteturbaks. Niigi madal ja lame maa kaevati veelgi madalamaks, paiguti alla merepinna.

Jgedest ja merelt peale suruv vesi kippus aga maad le ujutama. Hakkas pihta praeguseni kestev vihane vitlus vee vastu. Kord rndab vesi, mille tagajrjel hukkus niteks 1267. aastal 50 000 inimest; viimane suurem katastroof oli 1953. aastal. Siis jlle asuvad inimesed vasturnnakule suur osa Hollandist on tegelikult tammidega mbritsetud ja kuivaks pumbatud merephi [2].

Seega on loodus justkui hollandlase elupline vaenlane. Looduslikku korrapratust on ptud sajandite vltel murda, korrapra ja kultuurmaastik on olnud vaieldamatu eesmrk kikjal ja kiges. Kogu maa on les haritud ja pandud karja vi vilja kandma. Lennukilt vaadates nib maastik ilusa ruudustikmustrina. Kik jed on aetud vimalikult sirgeks, kikjal ttavad vimsad veetaset reguleerivad pumbad. Isegi puistud, niipalju kui neid on, on istutatud tavakohaselt tikksirgete ridadena.

Kuna suur osa territooriumist on viljakasvatuseks liiga mrg, pannakse seda rohkem rhku karjakasvatusele. Eriti hsti on edenenud seakasvatus. Sead vtavad ju vhe ruumi: neid hoitakse aasta lbi tihedalt laudas. Hollandis on sigu veel rohkem kui inimesi. ratu snnikutoodang laotatakse laiali. Lmmastiku- ja vvlihendid levivad nii pinnavee kui ka hu kaudu. Kuhu ka ei lheks, kikjal on tunda kerget sealga haisu.

Arvestada tuleb ka inimeste asustustihedust: umbkaudu Eesti-suurusel territooriumil elab kmme korda rohkem elanikke kui Eestis. Ka soodne asend kauba ekspordiks sunnib iga ruutmeetrit veelgi tootlikumalt kasutama. rgem unustagem sadamatest, aga ka tohututest asumaadest tingitud jukust, mis andis priski vabad ked kikvimalikeks mberkorraldusteks looduses. Kige selle tagajrjel on loodusest sna vhe alles jnud. Puutumatu looduse lapikest enam peaaegu ei leidu.


Aednikest looduskaitsjad. Tegelikult meeldib hollandlastele loodus vga. Aga ainult siis, kui see on korralikult kontrolli all. hesnaga: nad on tulihingelised aednikud. Kellel iganes vimalik, rajab endale kas vi imetillukese aia! Sajanditepikkune edukas vitlus veega on andnud enesekindluse ja teadmise, et loodust on siiski vimalik oma soovi jrgi vormida. Samasuguse innuga, nagu oli loodust seni materdatud, hakkas pllumajanduse, looduse majandamise ja kalanduse ministeerium 1970. aastatel loodust taastama. Praegu on selles vikeriigis juba tuhandeid loodusreservaate ja maastikukaitsealasid [2].

Miks taastada loodust? Esmane phjus on vajadus luua rahvale puhkevimalusi. Hollandis vib praegu leida pris kena metsasalu, rannikuluite vi mrgala, kuid see on peaaegu alati tihedalt tis jalutus-, jalgratta- ja ratsutamisradu. Ja muidugi inimesi. Riigi loodusaladel kib aastas umbkaudu sada miljonit puhkajat! Teine phjus on looduse vrtustamine iseenesest. Eks ole piinlik, kui mujal on, aga meil pole ldse. htlasi adutakse, et pisut loodust ei teeks lekultuuristatud maastikule paha.

Mida on tehtud? Juba eelmise sajandi algusest alates on vetud kaitse alla veel olemasolevaid looduspiirkondi. Niteks sobib Hollandi keskosas asuv Hoge Veluwe rahvuspark, kus leidub metsatukki, sisemaaluiteid, nmmesid, jrvekesi. Et korraldada metsloomade liikumist, on see kik paraku traataedadega sektoriteks jaotatud. Suur osa rahvuspargist on erireiimiga liikumiskeeluala, kuid ega hollandlased sinna vga ei tkigi, sest osa pargist on okastraadiga piiratud puhkepiirkond, kuhu tullakse jalutama ja jalgrattaga sitma.

Vi rannikuluited, mis on testi kenad ning kihavad samuti ndalavahetustel ja lunapausidel tervisejooksjatest, ratturitest ja koerajalutajatest. Rannikuluidete kaitsel on kll ka praktiline eesmrk: luidetevahelistesse lohkudesse pumbatakse jrvekesed, mille vesi sobib lbi liiva filtreerununa joogiveeks.

Palju kurjemalt kui sinna puhkama suunduvad inimesed, rndavad looduskaitsealasid mberkaudsetelt aladelt hku lenduvad vi pinnasesse imbuvad toitained. Looduse mitmekesisusele see hsti ei mju ja nii peetakse toitainetega rnka vitlust: kooritakse pinnast (sod cutting pealmine toitainerikas kiht ligatakse ra), niidetakse, karjatatakse loomi ja eemaldatakse veekogudest muda. Pisut edu on mrgata: nii mnigi taime- ja loomaliik on kaitsealale naasnud. Ent pole vlistatud, et paljudele teistele liikidele on selline sekkumine kahjulik [1].


Iseareng vi taastamine? Looduse kaitse krval on viimasel ajal hakatud loodust taastekitama. Pllumajandusest sageli loobutakse, kuna hiskond on juba sedavrd rikas, et odavam on saadusi sisse osta. Pllumaadest vormitakse spetsialistide npunidete jrgi loodus. Looduse taastamiseks sobib ka kuivaks pumbatud merephi.

Loodust saab uuesti tekitada kahel moel. Esimene vimalus on nn. looduse iseareng (nature development): valitud alal minimeeritakse inimmju ja lastakse loodusmaastikul ise taastekkida. Kuigi toit- ja saasteainete mju ei lakka ja levetatud pinnas kannab sna liigivaest kooslust, tekib siiski kena lokkav roostik, vsa vi mets ning tenoliselt muutub elustik aja jooksul ka mitmekesisemaks.

Teine moodus on looduse taastamine (nature restoration): otsustatakse, milline maastik vi kooslus sobiks mingile alale, mis seal viks looduslikult olla vi mis on kunagi olnud, ning seejrel tekitatakse valitud kooslus [2]. Parim nide on ehk Hollandi metsad, mis tihtipeale koosnevad sirgete ridadena istutatud puudest. Hea nide on ka Hollandi nn. uued metsloomad: vabalt peetavad hobused ja veised. Need on looduslike eellastega vimalikult sarnased, hoolega aretatud elukad, kes hulguvad Hollandi loodusaladel vabalt ringi. Et nad oleksid veelgi looduslikumad, viiakse nad vahepeal treeningule niteks Ltisse, kus nad pivad kiskjaid kartma: teatavasti pole Hollandis looduslikke suurkiskjaid.

Enamasti on tarvitusel nende kahe meetodi vahepealne variant. On aru saadud, et loodust ikka ehitada ei saa. Looduse iseareng aga ei vii kllalt kiiresti soovitud tulemusteni. Tpset eetilist optimumi on siin muidugi raske leida ning mnikord on vlisvaatlejal seda raske mista.


Murumngud rabamaadel. Kahe looduse taastekkemeetodi vi -filosoofia alusel taastatakse ka rabasid. See sai alguse samal ajal muu taastustegevusega 1960. aastate lpus [2]. Suurem osa Hollandist on kunagi olnud raba. Nnda otsustatigi mned rabad taastada. Vastu ootusi osutus see aga kvaks phkliks. Miks?

Vljakujunenud krgraba on mitme meetri paksune turbalade, mis isoleerib turba pinnal kasvavad taimed selle all olevatest toitainetest. Sestap on pinnas limalt toitainevaene, saades toitaineid ksnes sademetest. Valdavad mitmesugused turbasamblaliigid. htlasi loovad need erilise keskkonna, mille omadused on stabiilne niiskus, happesus, omaprane mikrokliima ja muhklik mttaline-lveline mikroreljeef, mis phjustab maastikul niiskusgradiente. Selline keskkond tingib ka lejnud rabaelustiku eriprase koosseisu [3].

Hollandis pole looduslikke rabasid enam ammu. Rabasid on asutud taastama endistes turbavtukohtades. Ent seal on turbasammal koos tema loodud tingimustega hvitatud. Turbakihti, mis isoleerib rabapinda mineraalmaa toitainetest, on oluliselt hendatud. Samuti on kuivendatud nii turbavtukohta kui ka mbritsevat ala. Tagajrjeks on turba mineraliseerumine ja toitainete vabanemine [1].

Niisiis on endistesse turbarabadesse looduslikult tekkiv taimestik kike muud kui rabakooslus. Mnikord pole asi siiski vga hull. Hredama asustusega piirkondades, niteks Saksamaa piiri res, on mned rabajnukid, mis on viimased kuuskmmend aastat sna puutumatult seisnud. Seal on kaevanditele tihti kasvanud kena tsik ning tegu on pris meeldivate soodega. Ehkki vga pisikestega.

ks vimalus oleks need kohad rahule jtta. Siis ilmselt laiuks seal mne aja prast ilus soo, mis vib hea nne korral kunagi testi nha vlja kui raba. Seda moodust ei taha hollandlased kasutada, sest t valmimise thtaeg oleks liialt pikk. Ja tulemuse vastavus plaanile pole tagatud.


Kuidas meelitada turbasammalt? Et turbasammal loob rabale iseloomulikud elutingimused, siis on peathelepanu pratud turbasambla kasvu taastamisele. Istutada? Sellealaseid katseid on maailmas tehtud, kuid suurema eduta. ldiselt arvatakse, et lhiajal nnestub turbasammal siiski kodustada eesktt selleks, et taastada endised turbamaardlad ja toota turbasammalt pllumajanduslikult. Hollandi rabataastajad aga peavad seda liigseks sekkumiseks looduse tegevusse. Seetttu luuakse eelkige turbasambla kasvuks sobivad tingimused. Sobivateks tingimusteks peetakse toitainete vhesust ja psivat niiskust. Kuidas neid tingimusi saavutada?

Toitainete juurdevoolu vhendamiseks kaevatakse taastatava ala servadesse kraavid, mis juhivad mbruskonna maadelt valguva toitainerikka vee sellest mda. Seejrel rakendatakse n.-. mrjutamist (rewetting), et takistada sademevee ravoolu tagamaks sobivat niiskus- ja toitereiimi. Vanad kuivenduskraavid suletakse. Tihti on rabaala eri osad erisuguse krgusega ja kuna vett kinni hoidvat turbasamblakatet enam pole, kipub ala kuivaks jooksma. Et hoida sobivat pinnaveetaset, eraldatakse ala eri krgusega sektorid tammide abil. Sinna paigutatakse mnikord veel plastist vi puidust barjrid. Nnda on turbalikusalad madala veega le ujutatud.

Jrgmise etapina loodetakse turbasamblaujukite (floating rafts) tekkele. Turbaaukude vahel kulgevad tammid jvad vee alt vlja ja peaksid toimima ujukite tekke pidepunktidena. Sageli on rabalt kooritud sambla- ja turbakiht prast turbalikust aukudesse tagasi visatud. Selle tkid tusevad neis tekkiva metaani jul veepinnale ja peaksid samuti soodustama turbasambla kasvu. Esimesena annab kasvumrki pudev turbasammal. Seejrel peaksid lisanduma n.-. mtast moodustavad turbasamblad: lillakas turbasammal, nsajas turbasammal ja punakas turbasammal [1], misjrel uue raba kasv ongi saanud hoo sisse ning see peaks laienema tammidele ja mbritsevale alale.

Tegelikkuses ei pruugi plaan nnestuda. Vaid vga vhestes kohtades on hakanud kasvama teised turbasamblaliigid peale vesiturbasambla. Turbasammalde asemel tungivad peale rohketoitelise pinnase taimed, niteks kask ja sinihelmikas. Arvatavasti pidurdab nende kohalolek turbasammalde ilmumist. leujutatud alade mbruskonda proovitakse siin-seal kll koorida (sod-cutting), ent tulemus neb vlja snagi eemaletukav ja selle kasu on ksitav.

Miks pole selget edu? Turbasammalde kasvuks vajalike tingimuste kohta pole veel selget levaadet. Hiljuti niteks leiti, et oluline on ka CO2 kontsentratsioon pinnases, paljudes kohtades ei pruugi see olla sobiv. Nii vi teisiti vtab ulatuslik turbasammalde kasvu taastumine kaua aega. Ajaskaalaks on siin vhemalt aastakmned. Turbateke iseenesest on aga teatavasti veel palju aeglasem protsess: aastas lisandub vaid mni millimeeter. Seega tuleb silmanhtavaid tulemusi oodata ilmselt sadu aastaid. hu kaudu tulevad toitained pidurdavad turbasammalde kasvu veelgi. husaaste vhendamiseks kulub Hollandis omakorda kmneid vi sadu aastaid.


Seitse korda mda, ks kord lika. Suurejoonelised leujutused, tamme ehitavad ja kraave kaevavad vimsad masinad igas tsisemas loodusesbras tekitab selline mastaapne aednikut ettevaatlikust. Kas ilsa eesmrgi nimel ei tehta kogemata kahju? Seda on looduse mberkujundamisel ju varemgi juhtunud.

Nimelt on mitmed valitud rabajnukid juba enne taastustde algust Hollandi kontekstis vga suure looduskaitselise vrtusega. Paljudele liikidele on need mbritseva kultuurmaastiku taustal pelgupaigaks refuugiumiks. Kas loodavad tingimused ei too kaasa rabalaikudes redutavate ohustatud liikide huku? Kuigi taastamistd kivad juba mrinaga, on seda aspekti vhe uuritud. Hollandi teadlased vrdlesid puutumata rabajnukeid ja neid, kus taastamismeetmed on juba tarvitusele vetud. Viimastes leidus umbes neljandiku vrra vhem haruldasi ja rabadele iseloomulikke veeselgrootute liike. Tenoliselt olid need enne taastamise algust seal olemas. Vimalik, et prast hirimise lppu taastub loomastiku mitmekesisus aja jooksul, ent pole phjust sellele kergekeliselt lootma jda.

Teine ksimus: kas loodavad tingimused ikka toovad kaasa loodusliku raba elustiku taastumise? Vib-olla on eeldus, et turbasammaldega koos naaseb ka muu rabaelustik, liiga lihtne? Ka sellele ei ole Hollandis kuigivrd thelepanu pratud. Nii kummaline kui see ka pole, ei teata Madalmaades peaaegu ldse, milline on loodusliku raba elustik ja missugused on liikide elupaiganudlused. Ettepanekud rabaelustikku enne taastamist phjalikult uurida on jnud enamasti hdjaks hleks krbes. Ehkki Hollandi loodusteadlased on Eestiski rabaelustikku uurimas kinud, krsivad sealsed maastikukujundajad vaevalt bioloogide teadustulemusi ra oodata.

Melda tasub sedagi, kust tuleb looduse taastamisele kuluv tohutu raha. Hollandi, nagu teiste arenenud maade jukus phineb teatavasti suuresti arengumaade loodusvaradel. Taastades kuskil suurejooneliselt ja kulukalt loodust, kurnatakse kuskil mujal maailmas loodust selle arvelt tunduvalt rohkem.


1. Lamers, Leon P. M. 2001. Tackling biogeochemical questions in the peatlands (doktoridissertatsioon). Nijmegeni Kuninglik likool.

2. Lander, Brian 2001. Building wilderness. New nature in the Netherlands (ksikiri). Nijmegen.

3. Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Valgus, Tallinn.



Juhan Javoi (1975) on Tartu likooli loomakoloogia doktorant, uurib putukate munemiskitumist.




Juhan Javois
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012