Eesti Looduse fotovõistlus
2006/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/3
METSIS on ohus, hoidkem ta kodu

Metsis on üks meie metsade suursugusemaid linde, ürglooduse saadik. Et puutumatut loodust jääb üha vähemaks, siis on üsna loomulik küsimus: kuidas on lood metsisega?

Püüan sellele küsimusele vastata, peatudes tema bioloogial ning elupaiga- ja ruuminõudluste iseärasustel, arutledes arvukuse muutuste ja nende põhjuste üle. Nõnda jõuangi metsise kaitse korraldamise põhimõteteni ja selleni, mida teeme Eestis selleks, et ta püsiks.

Eesti eri piirkondades on metsist kutsutud mitmeti. Liiginimetusena on metsis kasutusel põhiliselt Põhja-Eestis ja Hiiumaal, Lõuna-Eestis tuntakse sama lindu mõtusena. Veel on eri murretes tema kohta öeldud metsakulu, metis, metas, metus, mätas, suur teder.

Metsis on polügaamne liik: paare ei moodusta ja üks lind võib paarituda sama sigimisaja kestel mitme vastassoost linnuga. Vastassugupooled saavad põhiliselt kokku kevaditi metsisekukkede seltsingulistes mängudes. Siin valivad emaslinnud paaritumiseks partneri mänguasurkonna parimate isaslindude seast, kes on karmis looduslikus valikus vastu pidanud vähemalt kolm aastat ja suutnud hõivata kodupiirkonna, mis ulatub ka seltsingulise mängupaiga keskossa. Emaslind haub ja hooldab pesakonda üksinda.

Sellise sigimisvormi väljakujunemisega on kaasnenud suguline dimorfism: emas- ja isaslind erinevad nii suuruselt kui ka sulgkatte värvuselt. Metsisekuke sulgkate on üldjoontes must ja ta kaalub 4–5 kg, emaslind on aga loodusvärvidega hästi kokkusulavalt kollakates-punakates-pruunides toonides ning kaalub 1,5–2 kg.


Levila ja alamliigid. Metsis (Tetrao urogallus) on levinud Palearktise parasvöötme taigametsades ja laialehelistes segametsades (# 1). Tema levila põhja- ja lõunapiir ühtivad enamasti metsavööndi samade piiridega.

Lääne- ja Kesk-Euroopas on metsise levila tänapäeval väga katkendlik, killustunud levilas on vähenenud ka asustustihedus. Metsis elab seal põhiliselt mäestike põlismetsades. Madalamal kui 200 meetrit ü. m. p. leidub teda vaid Poolas, sealgi nelja eraldi väikese asurkonnana.

Levila idapiiril kohtub metsis lähedase sugulasliigi – kivimetsisega (T. urogalloides ehk T. parvirostris). Levilate puutealal elavad mõlemad, seal pole haruldased ka kahe liigi vahelised hübriidid.

Roald Potapov [10] eristab metsisel 12 alamliiki. Kõige laiemal alal elab põhjataiga alamliik T. urogallus obsoletus, kes asustab liigi areaali põhjapoolset ala Onega järvest ida pool, ning Siberi alamliik T. urogallus taczanowskii, kes asustab liigi levila lõunapoolset osa Jenissei ja Leena jõgikonna taigametsades.

Euroopas on laiemalt levinud T. urogallus major ja Kesk-Vene alamliik T. urogallus pleskei. Eesti jääb nende kahe üleminekualale. Kogutud materjalide põhjal võib väita, et meil valitseb Kesk-Vene alamliik, kuid samal ajal on üle kogu Eesti levinud ka läänepoolne alamliik. Hiiumaal kohaliku kirgliku metsiseküti Evald Tubi andmetel elas möödunud sajandi I poolel seal ainult Lääne-Euroopa alamliik. Tuleb ette ka vahepealseid vorme. Eristada saab neid kaht alamliiki mängulaulu põhjal.


Metsist teatakse mängu järgi. Metsisekukkede mäng on üks meeliköitvamaid rituaale meie looduses: see ühendab endas teatud poose, liikumisi ja häälitsusi.

Olenevalt alamliigist koosneb metsisekuke laul kahest või kolmest osast. Meil võib peale kahe alamliigi näha ja kuulda ka nende vahepealset, millele on iseloomulik pealöök nõrga plumpsuga.

Läänepoolse alamliigi laul on kolmeosaline: 1) naksutamine (justkui löödaks vastamisi kaht kuivanud puupulka): algab suurte vahepausidega, kuid intervall lüheneb pidevalt ja lõpp on eriti kiire (pausideta osa kestab 0,5–0,8 sekundit); 2) pealöök plump (justkui tõmmataks pudelilt kork) järgneb kohe naksutamisele; 3) “ihumine” (midagi zschiz-schiz-schiz-taolist), kestab 3–4 sekundit; sel ajal kaotab metsisekukk kontrolli ümbruse üle: ta peaaegu ei kuule ega näe midagi.

Meil valitsev Kesk-Vene alamliik ainult naksutab ning ihub, tehes vahepeal väikese pausi. Isaslinnule on veel omane “röhitsemine”, mida võib kuulda õhtuse sisselennu ja hommikuse passiivse mängu ajal.

Metsisekuke mängukäitumise põhilised elemendid:

* mängulaul puul või maas iseloomulikus mängupoosis: kael ja saba ülespoole suunatud;

* mänguala kuulutamine: lind lendab robistavate hüpetega ühelt puult teisele;

* lühikesed lennud maapinnal, tiibadega vehkides;

* naabrite omavahelised ähvardused ja kaklused;

* paarismäng emaslinnuga.

Kevadel äratab metsisekuked mängule pikenenud valge aeg, aga oluline on ka ilmastik. Päikesepaistelised sulailmad varakevadel võivad esile kutsuda mängukäitumise juhuslikes toitumiskohtades: metsisekuked laulavad mängupoosis ja võivad teha isegi mänguhüppeid. Mängupoosis allalastud tiibadega liikudes jätavad nad lumele tiivatriibud. Niisiis ei viita varakevadel nähtud tiivavedamise triibud lumel alati veel mänguplatsile ega isegi selle lähedusele.

Kevade poole asuvad metsisekuked oma kodupiirkonda, kuhu nad jäävadki elama: ööbivad mänguplatsil, sobiva ilmaga alustavad mängu. See algab meil märtsis, varase kevade puhul juba kuu alguses. Esialgu ilmutavad nad mängutahet ebaregulaarselt, mängivad lühikest aega ja tihti väljapool mänguplatsi. Halvad ilmad võivad mänguhimu peaaegu täielikult maha suruda.

Kevade edenedes suureneb ka mänguaktiivsus: kuked tulevad mänguplatsile igal õhtul ja hommikul. Õhtuti tehakse demonstratiivseid, ennastkuulutavaid hüppeid puult puule, hommikune mäng kujuneb järjest pikemaks ja ägedamaks, kuked kaklevad piiride pärast jne. Nüüdki võib ilmastik kogu tegevust tugevalt alla suruda. Ja mitte ainult otseselt: vahel oleneb mänguaktiivsus ka metsisekukkede võimest tunnetada ilma muutusi juba ette.

Kuked mängivad kõige ägedamalt siis, kui mänguplatsile tulevad kanad. See kestab tavaliselt paar nädalat. Metsisekanade füsioloogiline valmisolek paaritumiseks oleneb ööpäeva valgusperioodi pikkusest, seetõttu paaritutakse tavaliselt kolme-nelja päeva jooksul.

Kolm-neli päeva pärast paaritumist hakkavad metsisekanad munema ega lähe enam mänguplatsile. See vähendab järsult isaslindude mänguindu, kuid nad käivad siiski mänguplatsil veel vähemalt kolm-neli nädalat. Sel ajal mõjutab nende aktiivsust oluliselt õhutemperatuur: soojad ilmad pärsivad, jahedad ergutavad. Pärast pikka kevadist mänguaega hakkavad isaslinnud sulgima.


Mänguproovid suvel, sügisel ja talvel. Metsistel on nii, et noored – eelmise aasta pojad – mängivad suvel. Nad alustavad kohe pärast sulgimise lõppu juulis ja mängivad kogu augusti. See käib mänguplatsil, kus harjutatakse mängulaulu vastavas poosis. Vanu isaslinde ei ole suvel mängimas nähtud.

Sügisest mängu alustavad metsised septembri lõpus, see jätkub oktoobris, mõnikord veel novembriski. Nüüd mängivad ka vanad kuked ja mäng käib nii mänguplatsil kui ka juhuslikes toitumiskohtades. Põhiliselt lauldakse mängupoosis, enamasti üsna loiult. Sügisel tulevad vahel mänguplatsile ka kanad.

Talvine mäng on juhuslik, seda on siiani täheldatud väljaspool mänguplatse. Põhiliselt lauldakse mängupoosis, kõikvõimalikel kellaaegadel. Talvist mängu üritavad metsise kukkedest-kanadest koosnevad salgad pehmetel talveilmadel.


Laste eest hoolitseb ema. Metsisepojad haub välja ja pesakonna eest hoolitseb kana üksinda. Pesa on lihtsalt maapinnale kraabitud lohk põõsa, puhma või puu all. Täiskurnas võib meie oludes olla 4–10 muna. Kreemja, pruunide tähnidega muna mõõtmed on keskmiselt 54,0 x 40,6 mm ning see (läänepoolse alamliigi oma) kaalub kirjanduse andmetel 3,45–4,80 grammi [1].

Täiskurn on enamasti valmis mai keskpaigaks, järelkurni on leitud juunis ja isegi juuli algul. Haudumine võtab enamjaolt 24–26 päeva [1, 5]. Pojad kooruvad tavaliselt juuni esimesel poolel ning on pesahülgajad: hakkavad kohe ise putukaid sööma, taimne toit lisandub 11. elupäevast. Nad arenevad kiiresti: viiepäevane poeg võib lennata 30 cm kõrguseni, kaheksapäevane kuni meetri kaugusele, 17-päevane kümne meetri kaugusele. Õhuvaenlaste eest hakkavad metsisetibud pagema alates 13. elupäevast [6].

Pesakonnale sobib elupaigaks hõre, valgusküllaste laikudega ja rohttaimestikuga mets, kus kaste kuivab hommikul rutem ja leidub rohkesti putukaid.


Hädas sigimisega. Ajavahemikus 1978–2005 oleme Eesti eri piirkondades teinud metsislaste seiret 26 aastal, augustikuus. Andmed populatsiooni soolise ja vanuselise struktuuri kohta näitavad, et Eesti metsise asurkond pole sigimisel eriti edukas: sigimisperioodi lõpul oli noorlindude osakaal keskmiselt 33,2%. Keskmine pesakonna suurus samal ajal 3,6.

Üldist sigimisedukust kahandavad põhiliselt pesakonnata emaslinnud, keda oli 61,2% kõigist kanadest. Nende kurnad või pesakonnad olid tervikuna hävinud või ei olnud nad sigimisel üldse osalenud.

Meie metsise asurkonnas on kaua olnud ülekaalus isaslinnud: seireaastatel oli kukkesid keskmiselt 61,3%. Viimasel kümnendil on hakanud isas- ja emaslindude suhe siiski võrdsustuma: 1995–2005 oli kukkesid keskmiselt 53,9%. Sugupoolte suhte võrdsustumine on märk asurkonna paranemisest.

Metsiste sigimine on vaevaline ka Lääne-Euroopa asurkondades, seevastu meist põhja ja ida pool, kus asustustihedus on suurem, sigivad metsised hoopis edukamalt.


Sulgimine ja talvitumine. Täiskasvanud metsised vahetavad kord aastas täielikult välja oma sulestiku. Pärast mängu lõppu asuvad isaslinnud ja osa emaslinde, kel sigimine ebaõnnestus, sulgima tavapärastesse kohtadesse: need on enamasti niiskevõitu vanad tihedama järelkasvu ja põõsastikuga metsad, kuhu inimesel vähe asja. Poegadega emaslinnud sulgivad pärast haudumist. Kõik lõpetavad sulgimise oktoobris.

Sügisel hakkavad metsised laiemalt liikuma: noored kuked lahkuvad pesakonnast, noored kanad aga jäävad kauemaks ema juurde. Talvel elavad metsised enamasti igaüks omaette või ühest sugupoolest koosnevate väikeste salkadena. Segasalkasid tuleb harva ette.


Milline mets on metsisele parim? Kogu oma suure levila ulatuses elab metsis vanades metsades, põhiliselt männikutes, ja seda kogu aasta. Ta on suur lind ja meie tingimustes paikne, järelikult vajab palju eluruumi.

Miks on ta kohastunud elama just vanades metsades? Miks noor mets talle ei sobi? Talvel saab metsis toitu põhiliselt ühest liigist – männist. Ta on küllalt raske ja suure tiibade siruulatusega lind: vajab tugevaid oksi, kus istuda, ja ruumi lennuks. Nendele tingimustele vastavad paremini vanad männikud.

Suvel ja sügisel sööb metsis palju marju, ka neid kasvab rohkem vanades kui noortes metsades. Pealegi on maapinnal toituvale linnule oluline, et vana metsa all on parem vaade ümbrusele ning hädaohu korral rohkem ruumi lendu tõusta. See kehtib eriti isaslindude kohta, kelle sulestik ei ole kaitsevärvi. Vanades metsades on ka putukate biomass suurem kui noortes [4]. See on eriti oluline tibudele, kes pesakonniti kohe pärast koorumist metsa alla toitu otsima lähevad. Niisiis valib metsis elupaiga selle järgi, kus kättesaadavat toitu on küllaldaselt ja eluruum turvaline.


Eestis oleme metsise elupaiku uurinud eeskätt majandustegevusest vähe mõjutatud piirkondades Alutagusel. Nagu kõikjal oma levila piires, eelistab metsis ka meil elada talvel männikutes, vähemal määral männi-kase segametsades. Ja mida vanem on mets, seda parem: alla 60-aastastes puistutes neid pole, 52% kõigist vaadeldud lindudest elas üle 100 aasta vanustes metsades. Meeliselupaigad on rabastuvates ja rabametsades, kus puude kõrgus on enamasti 13–15 meetrit, IV–V boniteet.

Samas tehtud toitumisuurimus näitas, et talvel on metsise põhitoit männiokkad ja -pungad, kusjuures okkad on ülekaalus. Harva söödi ka kaseurbi. Mänd jääb peamiseks toiduallikaks ka siis, kui metsas on lumeta laike. Ent maapinnalt saadakse sel juhul lisa igihaljastest poolpõõsastest, eriti pohla lehtedest ja jõhvikamarjadest, mille üldsuhkru sisaldus on suurem kui männiokastel.

Kevadiste elupaikade uurimisel oli põhitähelepanu mängupaikadel: need asuvad tavaliselt suuremaid või väiksemaid soid ümbritsevates männikutes, eelkõige rabastuvates ja rabametsades. Kui need vahelduvad puisrabaga, siis jääb ka puisraba mänguala sisse. Lähikonna nõmme- ja palumännikuid haaratakse mängualasse harvem. Mängupaiga metsa vanus on kõige sagedamini 80–120 aastat.

Mängupaigas on metsis eriti tundlik elupaiga muutuste suhtes: lageraie ning kraavitamine peaksid neil aladel olema välistatud.

Ka kevadel, kui lumi läinud, sööb metsis ikka põhiliselt männiokkaid ja -pungi, ent võtab lisaks küüvitsa ja pohla lehti, mustikavõrsete tippe ja jõhvikamarju. Kui aga lumevabadel laikudel hakkab õitsema tupp-villpea, siis katavad tema õisikud ligikaudu kolmandiku metsise toidulauast. Eriti hoolega söövad neid emaslinnud, kelle menüüs on tupp-villpea õisikuid kevadel ligikaudu 70%: peatselt munema hakkavatele kanadele on oluline selle taime õisikute suur toorproteiini sisaldus.

Suvel on metsise eluala tunduvalt mitmekesisem: nüüd võib neid näha liikumas ja toitumas kõigis marjametsades. Nõmmemetsi siiski välditakse: ilmselt seepärast, et need on alt lagedad – pole, kuhu ohu korral varjuda.

Aga ka suvel elab metsis ikka kõige sagedamini metsameeste mõistes küpsetes ja üleseisnud männikutes. Seal otsitakse sageli toitu maapinnalt: süüakse rohttaimi, marju ja putukaid. Nagu juba öeldud, toituvad tibud esimestel elunädalatel ainult selgrootutest loomadest. Sügisel süüakse nii maapinnalt kui ka puudelt saadavat (haavalehed, männiokkad). Enne lume tulekut otsivad metsised kivikesi (gastroliite), mis on vajalikud talvise põhitoidu – männiokaste – peenendamiseks lihasmaos.


Metsise erisoovid eluruumile. Et jõuda selgusele, miks metsise arvukus väheneb ja kuidas teda aidata, tuleb tähelepanu osutada ka tema erinõudlustele. Sigimisperioodil on emaslinnud ja kolmeaastased ning vanemad isaslinnud territoriaalse käitumisega, s.t. seotud kindlate aladega ning ühe kindla mängupaigaga. Neil on üsna selgelt piiritletud kodupiirkonnad, kus nad tegutsevad kogu ööpäeva vältel. Isaslindude mänguaegsed kodupiirkonnad paiknevad tavaliselt justkui ringina ümber mängupaiga keskme ning kattuvad omavahel võrdlemisi vähe. Enamiku metsisekukkede kodupiirkond ei ulatu üle kilomeetri mängupaigast. Norras tehtud raadiotelemeetrilised uuringud näitasid, et metsisekukkede kodupiirkonna suurus jäi 10–79 ha piiridesse [15]. Mängitakse ainult teatud osal sellest.

Mängupaik ongi ala, kus saavad kokku ümberringi paiknevate isaslindude kodupiirkonnad. Seejuures on iga kukk peremees mängupaiga oma osal. Ühe- ja kaheaastastel isaslindudel oma koduala tavaliselt ei ole, seetõttu on neil õigus vaid mängu pealt vaadata. Küllalt sageli käivad nad kevade jooksul n.-ö. vaatlejana mitmes mängus.

Pärast mänguperioodi kaob metsisekukkedel seos oma kodupiirkonnaga. Sulgimise ajal on nad üsna väheliikuvad, elavad vaikselt niiskemates tihedama alusmetsaga puistutes. Sulgimispaiga võib metsisekukk valida nii mänguaegses kodupiirkonnas kui ka väljaspool seda.

Pärast sulgimist hulguvad metsised võrdlemisi laialt ringi. Septembri lõpus ja oktoobris tuleb kukkede jälle meelde kodupiirkond ja mängupaik. Ent talvel liiguvad nad jälle laialt ringi sobivates toitumiskohtades.

Mänguperioodil on isaslindudel kindlad nõuded oma kodupiirkonnale, eriti metsa vanusele ja terviklikkusele seal. Metsisekuke kodupiirkonna suurus on pöördvõrdelises seoses vana metsa rohkusega: mida enam on metsisele sobivat vana metsa, seda väiksem on tema kodupiirkond. Mängivate kukkede arv mängupaigas oleneb sellest, kui palju on neile sobivat vana metsa kilomeetri raadiuses ümber mängupaiga. Kui vana metsa on seal alla 30%, siis mäng enamasti kaob, 30–40% puhul mängivad vaid mõned kuked. Suuremad mängud püsivad seal, kus vanad metsad hõlmavad kilomeetri raadiuses vähemalt poole pindalast. Ja see mets peab olema terviklik.

Kui tükeldada mets raielankidega, siis tekivad eraldatud metsatükid. Üle 100 meetri laiused raielangid mõjuvad metsisele halvasti. Seevastu kitsad (kuni 30 m) ja väikese pindalaga (0,5 ha) hajusalt paiknevad raielangid metsise mänguasurkonda ei häiri.


Kuidas läheb metsisel mujal Euroopas? Viimastel sajanditel, eriti eelmisel, on metsise arvukus väga tugevasti kahanenud. Lääne- ja Kesk-Euroopas on praegune levila üle kahe korra väiksem kui 19. sajandil. Pealegi on allesjäänud piirkondades arvukus väike ja levila killustunud. Enamik püsinud asurkondi on väikesed (alla 200 linnu) ja üksteisest eraldatud [13].

Ilmselt seetõttu oli metsis peatähelepanu all ka mullu septembris Prantsusmaal peetud X rahvusvahelisel metsislaste sümpoosionil, kus käsitleti põhjalikult selle liigi asurkondade arvukuse vähenemise põhjusi ja kaitset.

Metsise arvukus on pöördumatult kahanenud Hispaanias, Prantsusmaal ja Poolas 1950. aastatest, Šotimaal ja Šveitsis 1970. aastatest. Norras, Rootsis ja Soomes on seda lindu veel üsna paju: 2000. aasta andmetel ligikaudu 650 000 [13]. Kuid sealgi jääb teda vähemaks, eeskätt sellest ajast, kui metsi hakati tugevamalt raiuma. Soomes näiteks hakkas metsise arvukus kahanema alates 1950. aastatest. Soomega piirnevas Karjalas vallandus allakäik 1988. aastast. Lätis hakkas metsise arvukus vähenema 1930. aastatel.

Venemaa Euroopa-osas on 2004. aasta loenduste põhjal metsist veel rohkesti põhjataiga loodeoblastites: Kostroma, Tveri, Kirovi, Permi ja Sverdlovski oblastis. Samas on see liik kadunud mitmes lõunapoolsemas oblastis. Kogu Venemaa Euroopa-osas on 2004. aastal loendatud 1 200 000 metsist. Euroopa ulatuses ongi Venemaa ainus, kus metsise seisund on hinnatud stabiilseks.

Enamikus riikides nähakse metsise taandumise põhjustena elupaikade hävimist, killustumist ja muutumist. Lääne-Euroopa hajutatud ja väikestele metsise asurkondade puhul mõjub negatiivselt nende eraldatus. Ligikaudu pooltes Euroopa riikides kahandavad metsise arvukust ka vaenlased, kelle arvukus on suur, samuti häirimine. Märgitakse ka jahti, põhiliselt Ida-Euroopas.

Ohustatud liigina on metsis Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa loendis. Tema kaitse on liikmesriikidele kohustuslik. Paljud Lääne-, Kesk- ja Kagu-Euroopa riigid on kandnud metsise ka oma rahvuslikku punasesse raamatusse [13]. Ohustatuks peetakse teda ka taigavööndi mõnedes piirkondades, näiteks Soomes [5].


Eestis ei ole lood paremad. 17.–18. sajandi ülevaadetes on imetletud metsislaste rohkust Eesti- ja Liivimaal [2, 3]. Esimesed viited tema arvukuse vähenemise kohta Liivimaal on teinud parun Nolcken 19. sajandi kolmanda veerandi kohta [9]. Saaremaalt on metsis Eesti riigiarhiivi andmetel hävinud juba 19. sajandi keskpaigaks. Ent mitmes töös on rõhutatud, et 19. sajandi lõpul on metsiseid siiski palju [7, 8]: Liivimaa kubermangu kõige rikkamatel metsaaladel olevat siis loendatud ühes mängus 50–60 lindu ja ligi kaks korda rohkem mittemängivaid [7].

Möödunud sajandi jooksul on metsise arvukus meil pikka aega ja pöördumatult vähenenud: see on kulgenud kord nõrgemini, kord tugevamini, aeg-ajalt isegi pidurdudes. Kõige eredam näide on Hiiumaa, kus 1909. aasta kevadel loendati ligikaudu sada mängivat isaslindu, kuid viimasel aastakümnel on ainult mõned teated metsise kohta sellel saarel.

Viimase kolme aastakümne jooksul on meil tühjaks jäänud ligi kolmandik teadaolevatest mängupaikadest. Eriti suur on see kaotus Tartu, Põlva, Võru, Ida-Viru ja Lääne maakonnas. Kui nii edasi, siis võiks metsis meil täiesti hävida vähem kui sajandiga. Juba praegu pole teda Saare- ja Muhumaal, Hiiumaal on üksikute lindude olemasolu küsimärgi all.

Aastatel 1991–2000 uuriti metsise mänguasurkondade seisundit kõigis Eesti mandriosa maakondades. 13 maakonnas registreeriti kokku 442 mängu, Neist 37% on väikesed (1–3 kukke), 45% keskmised (4–7 kukke) ja 18% suuremad.

Meie parimad metsisealad jäävad suurtele loodusmaastikualadele (Alutaguse, Vahe-Eesti), seega Ida-Viru, Harju, Järva, Rapla, Pärnu ja Lääne-Viru maakonda. Kõige vaesemad on metsise poolest Tartu-, Valga- ja Põlvamaa (#2).

Kogu asurkonna suurust näitab kõige paremini täiskasvanud metsisekanade arv kevadel. Viimasel kümnendil on see arvutuslikult olnud 1300. Arvestades liigi omapära, peaks Eestis olema kevaditi vähemalt 1000, parimal juhul aga 1500 täiskasvanud metsisekana.


Metsist ohustab eelkõige elupaikade halvenemine ja häving, eluruumi killustatus ja kahanemine. Just metsise elupaigad ja -ruum ning nende kvaliteet määravad liigi tuleviku antud alal. Kõik muu toimib ainult selle taustal.

Metsis on väga tundlik oma elupaiga metsa struktuuri muutuste suhtes: puistu vanus, koosseis, täius, alusmetsa tihedus ja kõrgus jne. Samal ajal on ta väga tundlik ka maastiku struktuuri muutuste suhtes. Eriti halvasti mõjub metsa killustamine suurte lageraielankidega [11, 12], aga just seda meil praegu sageli tehakse: viimase 30 aasta jooksul hävinud 185 mänguasurkonnale sai saatuslikuks just lageraie.

Ei aita liigi nimeline kaitse ega ka metsa puutumatus mängupaikade lähiümbruses, kui pisut kaugemas – kilomeetri raadiusega ringis ehk metsisekukkede kodupiirkondades raiutakse tükkhaaval maha vana mets. Sellega killustatakse mänguasurkonna püsielupaik, mis haarab kõigi mängus osalevate metsisekukkede kodupiirkondi. Mängivate kukkede arv väheneb või kogu mäng võib hävida. Just siin on põhjus, miks möödunud sajandi teisel poolel kadus palju metsisemänge.

Metsise elupaigad hävivad ka metsapõlengute tõttu, ent Eestis ei ole tuli siiski märkimisväärne ohutegur. Küll aga metsade kraavitamine: paiknevad ju metsise mängupaigad enamasti rabastuvates ja rabametsades. Kraavid iseenesest ei pruugi alati häirida, aga nende tõttu muutub pöördumatult mets: kasvuhoogu saavad kuusk ja kask ning alusmets tugevneb, nii et puistu kujuneb metsise jaoks liiga tihedaks.

Kraavitatud aladel kipub paiguti pahandusi tekitama ka kobras: kraave paisutades põhjustab üleujutusi, mille tagajärjel võib mets hukkuda.

Metsise elupaigad hävivad mõneski piirkonnas metsade üldise noorenemise tõttu, mis on paratamatu nende intensiivsel majandamisel. Eesti idaosa kohta tehtud metsise püsielupaikade analüüs kinnitabki, et enam-vähem pooled metsad on vanad, üle 60-aastased. Metsisele on see piir, millest allapoole ei tohiks enam minna: sellistes oludes püsivad veel väiksemad metsise seltsingulised mängud.

Häirimine tuleb kõne alla eeskätt siis, kui metsatöid või kuivendussüsteemi parandusi tehakse metsise püsielupaigas mänguperioodil. Häirida võivad ka metsisemängu uudistajad, seda põhiliselt teede lähikonna mängudes.

Küttimine ei tule üldjuhul kõne alla, sest metsis ei ole Eestis jahiuluk. Siiski leidub salakütte, kes varitsevad nii kevaditi mängupaigas kui ka sügiseti kruusateedel, kuhu metsised tulevad kivikesi otsima.

„Hullud“ metsised. Selle inimpelgliku liigi tavapärase käitumise kontrastina on üksikuid linde, kes ei tunne hirmu inimese ees: nad tulevad asulatesse, maaelamute juurde või ähvardavad inimesi metsas, mis ei ole sugugi nende tavapärase elupaiga moodi. Rahvas kutsub neid metsiseid hulludeks.

Esimene teade sellise linnu kohta on meil Hiiumaalt 1938. aastal, Eesti mandriosas on esimest hullu metsisekukke märgatud 1961. aastal ja metsisekana 1964. aastal. Üldse on kuuekümnendatest aastatest teada 8 ebanormaalse käitumisega metsist, järgmisel kümnendil juba 41 lindu. Viimasel ajal on igal aastal tulnud 5–10 teadet.

Hullude isas- ja emaslindude suhe on ligikaudu 2:1. Valdavalt on hulle metsisekukkesid nähtud piirkondades, kus metsisel on vähe elupaiku, ja hulle kanu seal, kus mängud on hävinud või metsiseid üldse vähe.

Hullud metsised ei karda inimest, küll aga põgenevad karvaste loomade (koer, metsnugis), seega vaenlaste eest. Isaslinnud käituvad inimese suhtes agressiivselt eriti seal, kus nad on hõivanud endale koduala.

Tavaliselt elavad hullud erakuna ja tegutsevad metsisele mitteomastes kohtades. Ligikaudu 70% neist on nähtud elamute juures või nende läheduses. Pole selge, kas hull lind võib edaspidi käituda jälle normaalselt ehk kas see nähtus on pöörduv.

Hulle metsisekukki nähakse kõige enam kevadel. Sulgimise ajal märgatakse neid vähem, jälle ilmuvad nad vaatevälja augustis ja justkui kaovad talvel. Hulle metsisekanu on meil silmatud põhiliselt kevadel, enamasti just sel ajal, kui nad peaksid käima mängus.

Ebanormaalse käitumisega metsiseid on eelmisel sajandil registreeritud põhiliselt levila Euroopa-osas: Saksamaal, Šotimaal, Rootsis, Soomes, Lätis, Venemaal ja mujal.

Arvatakse, et metsise hulluse vallandavad hormonaalse regulatsiooni häired: suguhormoonide üleproduktsioon. Küllap on ebanormaalse käitumise tekkes oma osa metsise elukeskkonna muutumisel ja väikesel arvukusel.

Mida teha hullude metsistega? Nendest tuleks teavitada Eesti ornitoloogiaühingut (eoy@eoy.ee telefon: 742 2195) ning leida võimalus lind rõngastada: nii saame paremini jälgida tema edasist elu. Asulatesse ja maaelamute juurde tulnud lind oleks hea kinni püüda ja viia lähimasse metsise elupaika. Hullu saatus oleneb seal nähtuse pöörduvusest.

Metsise olulisemad looduslikud vaenlased Eestis on nugis, rebane, kährikkoer, metssiga (hävitab kurnasid), kanakull, kotkad ja ilves. Nende rohkuses peitub osaliseltki põhjus, miks metsis nii visalt sigib. Seda kinnitavad ka viimase veerandsaja aasta jooksul tehtud metsislaste seire tulemused.

Röövloomade arv on suurenenud mitmel põhjusel: ühelt poolt jahimeeste vähene huvi neid ulukeid küttida (madalseis karusnahkade turul) ja teiselt poolt muutused maastikus – metsise vaenlaste arvukuse suurenemist soosib see, et lagedaid alasid tekib üha rohkem.

Ilmastik võib metsisele halvasti mõjuda eelkõige sigimisperioodil: külm kevad mängu ajal, öökülmad haudumise ajal, vihmane ja jahe ilmastik pesakonna koorumise järel. Raskeks võivad kujuneda ka talved, kui on käre pakane, pärast sula tekib kõva jääkoorik või pole lund. Eriti tugevalt mõjub ebasoodne ilmastik siis, kui see tabab mitmel perioodil järjest.


Metsise kaitse Eestis. Metsis on meil II kategooria kaitsealune liik, mis peaks tagama isendite puutumatuse. Liigi püsimise võtmeküsimus on aga elupaikade kaitse: liigikaitsest hoolimata võib vanu metsi hävitav tänapäeva tavametsamajandus saada metsisele saatuslikuks. Niisiis on vaja eelkõige tagada selle liigi elupaikade ja eluruumi seaduslik kaitse: piiristada konkreetsed alad ja tagada seal kaitsekord. Kuidas seda teha?

Metsise väikseim sigiv üksus on mänguasurkond, seega tuleb hoida selle püsielupaika: umbes kilomeetrise raadiusega ala ümber mängupaiga keskme. Loodusoludes püsivad mängupaigad aastakümneid, sest valdav osa neist paikneb vanades, väljakujunenud männikutes, mis enam ei muutu. Muidugi, kui inimene ei sekku.

Möödunud sajandi viimasel kümnendil inventeerisin koos teistest uurijatest ja kohalikest loodushuvilistest abilistega kõik Eesti mandriosal teadaolevad metsise mängupaigad. Saime kokku 442 metsise mänguasurkonda ja määrasime nendes isaslindude arvu. Seejärel koostasime igale mänguasurkonnale mänguaegse püsielupaiga projekti. Eristasime kaht vööndit: mängupaik koos selle lähiümbrusega ja püsielupaiga kaugem osa. Eri vööndites kehtestatavate majanduslike piirangute aluseks on metsise nõudlused ja liigi teised kaitsemeetmed.

Nende materjalide põhjal panime koos Tiit Randlaga kokku metsise kaitsekorralduskava aastateks 2001–2011 [14]. 2005. aasta jaanuaris kinnitas keskkonnaminister vastava määrusega 159 metsise püsielupaika tulundusmetsa aladel. Igas püsielupaigas on kaks vööndit: mängupaik ja selle lähiümbrus kuulub sihtkaitsevööndisse ning metsisekukkede kodupiirkondade kaugem ala piiranguvööndisse.

Sihtkaitsevööndis tohib püsielupaiga valitseja loal harvendada alusmetsa, järelkasvu ja puistu teist rinnet: selleks et hoida või parandada metsise elutingimusi. Piiranguvööndis on lubatud metsa majandada võtetega, mis metsist ei häiri. Et neid töid tehtaks õigesti, peaks tegijal olema asjatundjate koostatud juhend, mida praegu paraku veel pole.


1. Couturier, Marcel et Andree 1980. Tetrao urogallus urogallus L. – Les Coqs de Bruyere. Boulogne.

2. Fischer, Jacob Benjamin 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Köningsberg.

3. Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland II. Riga.

4. Kastdalen, Lief; Wegge, Per 1985. Animal food in capercaillie and black grouse chicks in south east Norway – a preliminary report. – Proceedings of the International Grouse Symposium. York, England, March, 1984, 3: 499–513.

5. Klaus, Siegfried et al. 1989. Die Auerhühner. Die Neue Brehm-Bücherei, 86.

6. Krott, P. 1966. Das Schicksal eines Auerhuhngesperres – Beobachtungen bei der Aufzucht. – Bonner zool. Beitr. 17: 53–86.

7. Krüdener, Karl Edgar Emmanuel 1898. Von der Auerhahnbalz in Livland. – Das Waidwerk in Wort und Bird 24: 306–309.

8. Martenson, August 1899. Wald, Wild und Jagd in den russischen Ostseeprovinzen. Neudamm.

9. Нолкен, Aксел 1870. Охота в Лифляндии. – Журнал Московского общества охоты, VI: 23–27.

10. Потапов, Роальд Л. 1985. Семейство тетеревиные (Tetraonidae ). – Фауна СССР. Птицы т. 3, вып. 1, ч. 2.

11. Rolstad, Jorund 1991. Consequences of forest fragmentation for the dynamics of bird populations: conceptual issues and the evidence. – Biol. Journal of the Linnean Society 42: 149–163.

12. Rolstad, Jorund; Wegge, Per 1989. Capercaillie Tetrao urogallus population and modern forestry – a case for landscape ecological studies. – Finnish Game Research 46: 43–52.

13. Storch, Ilse 2000. Status Survey and Conservation Action Plan 2000–2004. The World Conservation Union.

14. Viht, Ene; Randla, Tiit 2001. Metsis. Kaitsekorralduskava (käsikiri keskkonnaministeeriumis).

15. Wegge, Per ; Rolstad, Jorund 1986. Size and spacing of capercaillie leks in relation to behavior and habitat. – Ecology and Sociobilogy 19: 401–408.



ENE VIHT
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet