Eesti Looduse fotovõistlus
2006/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/8
Loodus versus majandus: kas lahendamatu konflikt?

Siiani looduslikena püsinud aladele kavandatavad kaevandused, prügilad, sadamad või muud rajatised tekitavad tihti pahameelt kohalike elanike, loodus- või muinsuskaitsjate seas. Oma õiguste ja looduse kaitseks on otsitud keskkonnaõigusabi ja võetud ette isegi kohtutee.

Keskkonnaga seotud juriidilised otsused on sageli kaalutlusotsused. Nende puhul tuleb alati arvesse võtta ja selgitada erisuguseid väärtusi ning huve. Väärtusjurisprudents ehk tänapäevane arusaam õigusest ja õiglusest juhib tähelepanu kirjapandud õigusest kõrgemalseisvatele väärtustele ning vajadusele arvestada neid nii seadusloomes kui ka seaduste rakendamisel.

Looduskeskkonnaga seotud huvide ilmekas näide on Saaremaa süvasadama juhtum, kus looduslikult kaunist ja ökoloogiliselt väärtuslikku rannaala soovitakse kasutada majanduslikul ja sotsiaalsel eesmärgil. Sellega tõstetakse esile looduskeskkonna otsest majanduslikku väärtust. Samas kohtuasjas tõid aga kaebuse esitanud keskkonnaorganisatsioonid välja ka keskkonna sisemise väärtuse.

Samamoodi kajastab loodusega seotud mitmekesiseid huvisid ja väärtushinnanguid kavandatav Tartu sõudekanal. Selle pooldajad on veendunud, et kui ühele kaalukausile asetada sõudekanali rajamisega seotud spordi ja vaba aja veetmise võimalused ja teisele rohunepi soodus looduskaitseseisund, siis kaaluvad esimesed teise selgelt üles.

Nii mõnegi niisuguse juhtumi korral tekib küsimus, kas tõesti on inimlikud huvid ja väärtused alati olulisemad kui looduse säilimine? Või kas Eesti avalikkusel, sealhulgas majanduse arendajatel, on ikka õige ettekujutus Euroopa looduskaitsevõrgustiku Natura 2000 alade kaitsekorrast ja sellest, kuivõrd oluline väärtus on loodus Euroopa Liidus. Tihtilugu alahinnatakse meil arenguprojektidega seotud looduskaitsekaalutlusi. Võrdlemisi sageli tuleb ette ka seda, et teised kaalutlused – majanduslikud ja sotsiaalsed – peavad looduskaitse ees taanduma. Alljärgnevalt käsitletud Euroopa Liidu Kohtu kaasused näitavad seda küllalt ilmekalt. Kuid ka Eestis on viimasel ajal olnud omajagu huvitavaid looduskaitsega seotud kohtuasju.


Heaoluühiskonna väärtushinnangud. Loodusega seotud väärtushinnangud on viimaste aastakümnete jooksul oluliselt teisenenud. See on tingitud üldistest muutustest heaoluühiskonnas. Tuntud sotsiaalteadlane Ronald Inglehart on juba 1971. aastal avaldanud arvamust, et Teisele maailmasõjale järgnenud majanduskasvu tõttu asendusid majanduslikult arenenud riikides materiaalsed (ainelised) või ka liberaalsed väärtused mittemateriaalsetega (mitteainelistega) [3]. Neist esimesed hõlmasid eelkõige majanduslikke aspekte ja otsest isiklikku julgeolekut, mitteainelised väärtused aga näiteks sugude võrdsust, inimõigusi, sõjavastasust jms., ka keskkonna kvaliteet kuulub siia alla.

Ronald Inglehart on mitme globaalse avaliku arvamuse uuringu eestvedaja, sealhulgas üks Euro-Barometer´i [2] asutaja ja alates 1988. aastast programmi World Values [8] ülemaailmne koordineerija. Viimase programmi raames on uuritud 43 riigi elanike väärtushinnanguid ja nende muutumist (nende riikide elanikkond hõlmab 70% maailma rahvastikust). Võrdlemisi mahuka uuringu põhjal saab teha huvitavaid järeldusi ka Euroopa kohta: küsitletud inimeste hulgas oli keskkonnakaitse toetajaid kõige enam Rootsis, Taanis ja Hollandis (vastavalt 69, 65 ja 64%), muidki mitteainelisi väärtusi (sugude võrdsus, inimõigused, sõjavastasus jne.) peeti neis riikides olulisemaks kui mujal [4]. Ka EL-i keskkonnapoliitika areng näitab, et just nimetatud riigid kuuluvad keskkonnahoidlikemate liikmesriikide hulka. Keskkonnakaitse ja muude mitteaineliste väärtuste toetajate osatähtsus Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias ulatub aga üksnes 30%-ni. Ühtlasi on teada, et need riigid ei toeta keskkonnameetmeid kuigi agaralt. Niisiis võib üsna kindlalt väita, et need ühiskonnad, kus mitteainelisi, inimeste eluolu määravaid väärtusi peetakse oluliseks, on altimad vastu võtma ja rakendama ka radikaalsemaid keskkonnakaitsemeetmeid.

Selline väärtushinnangute muutus heaoluühiskondades avaldab oma mõju sellele, millisest lähtepunktist hinnatakse keskkonnaväärtusi ning millised neist seatakse esiritta. Samamoodi olenevad sellest huvid keskkonna vastu ja kuivõrd kaalutakse erisuguseid huve otsuste langetamisel.


Keskkonnal on erisugused väärtused. Majandusteadlased kasutavad looduse väärtuste põhjendamisel enamasti inim-, bio- ja ökokeskest käsitlusviisi.

Inimkeskeste argumentide puhul tunnustatakse looduse väärtust vaid niipalju, kuivõrd loodusvarad aitavad kaasa inimeste isikliku või ühise heaolu edendamisele. Biokeskesed argumendid ei pea oluliseks mitte ainult inimese, vaid ka teiste elusolendite õigust isiklikule heaolule. Biokeskesed argumendid laiendavad heaolu nõuet tavaliselt üksnes loomadele, mõnikord koguni kõigile eluvormidele. Ökokeskesed argumendid kannavad aga hoolt ökosüsteemide eest [1].

Keskkonnakaitsjad jaotavad keskkonnaväärtused tavaliselt kolmeks: otsene aineline ehk kasutusväärtus, eksisteerimisväärtus ehk kaudne väärtus ja iseväärtus ehk sisemine väärtus [8]. Neist esimene seondub enamasti sellega, mil määral saab inimene loodusesse sekkuda ja seda tarbida ainelise kasu eesmärgil – olgu see siis peavari või toit. Inimeste selline sõltuvus loodusest on endiselt suur, kuigi moodsad tehnoloogiad on seda mõnevõrra vähendanud. Keskkonna otsestele väärtustele toetuv väärtussüsteem peab õigeks üksnes väga piiratud keskkonnakorraldust ja sedagi vaid juhul, kui selle eesmärk on kaitsta inimeste huve. Inimkonnal on juba aastatuhandete pikkused kogemused, mis aitavad näiteks kalapüüki või metsandust mõistlikult korraldada: nii, et jääks alles ka taastumisvaru. Samas on keskkonna aineline väärtus keskkonnakaitsele mõneti ebakindel alus: kui inimese selline sõltuvus keskkonna mingist elemendist väheneb või lõpeb, kaob ka põhjus keskkonnameetmeid rakendada.

Keskkonna kaudne väärtus väljendub tihti keskkonna esteetilise ja ka teatava iseväärtuse tunnustamises. Ühtlasi pööratakse siin tähelepanu asjaolule, et lahkhelide puhul peavad peale jääma inimeste huvid.

Keskkonna iseväärtus lähtub põhimõttest, et keskkond on väärtus per se, olenemata selle ainelisest või mitteainelisest kasust inimese jaoks. Keskkonda ei vaadelda siin kui vahendit, vaid kui eesmärki. Seejuures ollakse arvamusel, et arusaamatuste korral peaksid inimese huvid loodushoiu ees tagaplaanile jääma. Selline mõtteviis ei pea õigeks looduse arengule vahele segada ning rõhutab seda, et inimtegevuse ulatus peab olema piiratud nii meie puudulike teadmiste tõttu kui ka eetilistel põhjustel.

On huvitav märkida, et looduse iseväärtust on õigusparktikas peetud tähtsaks juba pikka aega. Ühe näite võib tuua USA-st: eelmise sajandi alguses otsustas New Yorgi osariik võtta tarvitusele abinõud, et taastada kohaliku kopra asurkonda. Selleks lasti teatud aladel loodusesse suur hulk isendeid. Ühe sellise ala omanik oli härra Barrett. Koprad langetasid tema maal sadu puid. Härra Barrett oli arvamusel, et koprad on osariigi „esindajad” ja nõudis kohtus kahjutasu [5]. Kohus lükkas tema nõude aga tagasi, põhjendades seda riigi õigusega kaitsta ohustatud loomi ja sätestada selleks eraomandi piiranguid, ilma et omanikul tekiks õigus nõuda kahjutasu. Kohus nentis oma otsuses: „Kaitsmaks loodust, võib tekitada kahju omanikele. [---] Avaliku võimu siht ei ole vaid kodanike aineliste ja muude huvide kaitse. Loomi ei kaitsta mitte nende kasulikkuse, vaid nende ilu pärast.”

Ka Eesti kohtupraktikas võib leida juhuseid, kus on tunnustatud looduse iseväärtust. Näiteks Jämejala pargi kaasuses tõi Eesti riigikohus välja (vähemalt kaudselt), et loodusel on iseväärtus, mida peab õiguslikke otsuseid tehes arvestama: majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused, mis toodi esile Jämejala parki kavandatava haigla õigustuseks, ei ole olulisemad looduskaitsest.


Ebakindlus räägib looduse kasuks. Praktika näitab, et tihtilugu põrkuvad looduslikel aladel eri huvid, mis peegeldavad erisuguseid looduse väärtustamise viise. Looduskaitsjate vaatenurk satub sageli vastuollu majandushuviga.

Peale looduskasutusega seotud huvide konflikti on arendusprojektide keskkonnamõju sageli varjatud teadusliku ebakindlusega: tihti võib negatiivse keskkonnamõju tõenäosuse kohta teha vaid oletusi, kuna mõju või tekkiva kahju ulatus pole teaduslikult selgitatud. Seejuures tekib küsimus, millised looduskaitse põhjendused suudaksid edukalt võistelda majanduslike ja nendega tihti segunenud sotsiaalsete argumentidega. Põhimõtteliselt ei tohiks asjaolu, kus keskkonnale tehtud kahju ei ole lõpuni kindel ning selle võimalik ulatus on ebaselge, anda suuremat kaalu majandushuvidele. Vastupidi, määramatuse tõttu tuleks keskkonnahuvi kaalukust suurendada. Kui selgitatakse ning kaalutakse loodukaitse ettevaatusmeetmeid, tuleks esile tuua eelkõige kahju pöördumatust. Loomulikult ei tohi siin minna absurdini ja väita, et igasugusel keskkonnamõjul on pöördumatud tagajärjed. Tuleks lähtuda ennekõike sellest, millised tagajärjed võivad sellisel pöördumatul looduse muutmisel olla: kuivõrd see võib mõjutada elupaikade, liikide ja ökosüsteemi seisundit ning säilimist. On ütlematagi selge, et säärase hinnangu andmine on jällegi seotud ebakindlusega, mida rakendatakse keskkonna kasuks.

Selline mõtteviis on üldiselt omaks võetud ka EL-i looduskaitsedirektiivides. Tuleb rõhutada sedagi, et määramatuse arvestamine keskkonna kasuks (in dubio pro natura) on majanduslikult mõttekas. Näiteks on Prantsuse majandusteadlane Nicolas Treich avaldanud arvamust, et teadusliku ebakindlusega varjatud potentsiaalselt pöördumatute tagajärgede korral on alati vaja alles hoida tagasitee. Ebakindluse puhul võib olla kasulik jätta looduslikud alad hoopis muutmata ja oodata uusi teadmisi võimalike tagajärgede kohta. Nicolas Treich nimetab seda inglise keeles option value [9], mida võiks tõlgendada valikuvõimalustesse kätketud väärtusena. Sellisel väärtusel on, või vähemalt peaks olema, tähelepanuväärne kaal looduskasutust puudutavate otsuste puhul.


Ökoloogilised väärtused maksavad. Ühinemine Euroopa Liiduga on meie looduskaitsekorralduse proovile pannud. EL-i keskkonnanõudeid ellu viies on Eesti jaoks arvatavasti kõige keerulisem see, kuidas saavutada looduskaitsedirektiivide sihte. Meil on säilinud väga palju liike ja elupaiku, mis mujal Euroopas on juba hävinud. Seetõttu hõlmavad ka Natura-alad Eesti pindalast võrdlemisi suure osa, eriti tihe on alade võrgustik rannaaladel ja saartel.

Natura-aladel (aga ka väljaspool neid) tuleb arvestada EL-i looduskaitsedirektiividest ja meie riigi seadustest tulenevaid piiranguid majandustegevusele. Omajagu peavalu on tekitanud seegi, millised alad peaksid kuuluma Natura-võrgustikku. Näiteks Tartu sõudekanali puhul on päevakorda kerkinud küsimus, kas peale looduskaitse kaalutluste saaks arvestada ka muid argumente ala määramisel Natura-võrgustiku koosseisu. EL-i Kohtu seisukoha järgi tuleb Natura-alade valikul arvesse võtta üksnes ökoloogilisi kriteeriume. Liikmesriigil on küll teatav kaalutlusõigus, kuid paljudel juhtudel sellega arvestada ei saa: ka siis, kui konkreetne ala on ökoloogiliselt väärtuslik ning eeldab seetõttu kaitsestaatust.

EL-i loodukaitsedirektiivides on püütud lahendada looduskaitset ja majandustegevust puudutavate huvide konflikti. Seda on tehtud selgelt looduskaitse kasuks. Kõige olulisem EL-i Kohtu kaasus, mis puudutab bioloogilise mitmekesisuse ja majandusliku (ning sotsiaalse) arengu vahekorda, on nn. Lappel´i kaldapealse juhtum [6]. Suurbritannia suuruselt viies Sheerness´i sadam on majanduslikult edukas ettevõte ja oluline tööandja. Sadamaga piirneb nn. Lappel´i kaldapealne, mis on ornitoloogia kriteeriumide järgi oluline linnuala. EL-i õiguse alusel tuleks see kaitse alla võtta, kuid samas soovis Sheernessi sadam laieneda ja ainus võimalik suund oli Lappel`i kallas. Majanduslikel ja sotsiaalsetel (tööhõive) kaalutlustel ei määratlenud Suurbritannia valitsus kaldapealset kaitsealana. Oma otsust põhjendati sellega, et sadama käekäik on oluline terve piirkonna arengule: Kenti krahvkond on majanduslikult võrdlemisi kehval järjel ja seal on suur tööpuudus. Ka Saaremaa sadama juhtumi puhul toodi välja samasuguseid argumente.

EL-i Kohus lükkas Suurbritannia kõik seisukohad kindlalt tagasi ja väitis, et üksnes üldised huvid, mis on olulisemad direktiiviga kaitstud ökoloogilistest huvidest, võivad õigustada tähtsa linnuala väljajätmist kaitsealade nimekirjast. Samas nentis kohus, et majanduslikud kaalutlused ei saa mitte ühelgi juhul olla tähtsamad ökoloogilistest väärtustest, mida tuleb arvestada kaitsealade rajamisel. Kohtu seisukoht on täiesti selge, ühemõtteline ja kategooriline ning enamat selgitust ei vaja.

EL-i Kohus on ka muudes kohtuasjades välja öelnud, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised kaalutlused tuleb kaitsealade valiku puhul täielikult kõrvale jätta. Niisiis võib väita, et Natura-alade valik ei saa olla poliitiline ega õiguslik, vaid pigem teaduslik protsess, mis peab tuginema üksnes looduse iseväärtust arvestavatele teaduslikele faktidele. Järelikult, kui Eesti jätaks Natura-võrgustikku esitamata mõne ala, mis ökoloogia kriteeriumide järgi tuleks sinna tingimata liita, oleks see EL-i õiguse rikkumine ja meid võiks ees oodata kohtutee.


Piirangud Natura-aladel. Niisiis ei ole majanduslikel ja sotsiaalsetel väärtustel Natura-alade valikul tõesti mingisugust kaalu. See aga ei tähenda, et neil aladel peaks aktiivne inimtegevus nüüd vaibuma või et majandustegevust on sootuks keelatud. Küll aga kehtivad Natura-aladel teatud ettekirjutused.

Olulisemad nõuded majandustegevusele tulenevad loodusdirektiivi kuuendast artiklist. Selle põhjal peab olema tagatud elupaikade ja liikide soodne seisund. Kuuenda artikli lõike 3 rakendamisega võib tihtipeale kaasneda kolm peamist probleemiringi: millal tuleb kava või projektiga kaasnevatele võimalikele keskkonnamõjudele anda hinnang, kui põhjalik peab see olema ning millal võib artikli 6 lõikes 3 käsitletud kava või projekti lubada.

Loodusdirektiivi järgi tuleb kõigi selliste kavade ja projektide puhul selgitada võimalikke mõjusid Natura-alale. Igal konkreetsel juhul tuleb eraldi otsustada, millised mõjud on olulised ja millised mitte, seejuures peab arvesse võtma selle ala kaitse-eesmärke, eriomaseid tunnuseid ja keskkonnaolusid.

EL-i Kohus andis oma tõlgenduse direktiivi artikli 6 lõike 3 kohta nn. Waddenzee kohtuasjas [7]. See puudutas Hollandi valitsuselt saadud luba, mille järgi võiks Waddenzee kaitsealal rakendada südakarpide mehaanilist püüki. Hollandi keskkonnaorganisatsioonid vaidlustasid loa ja väitsid, et sellega võib kaasneda halb mõju kaitsealale ning et loa väljastamisel pole keskkonnamõjusid piisavalt analüüsitud. See kohtuasi jõudis Hollandi ülemkohtusse (Raad van State), kes taotles EL-i Kohtult eelotsust loodusdirektiivi artikli 6 tõlgendamist puudutavas küsimuses. Muu hulgas soovis Hollandi ülemkohus selgitust selle kohta, kas kavale või projektile tuleb loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 alusel anda hinnang vaid siis, kui rakendatavad tegevused käsitletavat ala tõenäoliselt mõjutavad (ja alles hinnangu andmise käigus tehakse kindlaks mõju olulisus); või üksnes sel juhul, kui on piisavalt tõenäoline, et kava või projekt avaldab alale olulist mõju. Kohus viitas oma vastuses EL-i asutamislepingus sätestatud ettevaatusprintsiibile ja keskkonna kaitstuse kõrge taseme printsiibile. Ühtlasi toodi esile, et kavale või projektile tuleb anda hinnang sel juhul, kui ei saa välistada olulist mõju Natura-alale. Niisiis tuleb keskkonnamõju hinnata kõikidel nendel juhtudel, kus kaheldakse, kas see on oluline või mitte. On selge, et selliste suurprojektide puhul nagu Saaremaa sadam, sild mandri ja Saaremaa (Muhu) vahel või siis sõudekanal Emajõe luhal, ei saa ükski mõistlik inimene olulist mõju välistada. Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, et EL-i Kohtu arvamuse kohaselt tuleb kõiki ala kaitse-eesmärke (näiteks teatavate linnuliikide kaitset) ohustavaid kavu ja projekte käsitleda kui tõenäoliselt olulisi mõjutegureid.


Kui põhjalik peab keskkonnamõjude hinnang olema? Saaremaa sadama asjas väitsid keskkonnaorganisatsioonid, et sadama ehitusel vajamineva veeloa jaoks tehtud keskkonnamõjude hindamine ei olnud piisavalt põhjalik ega arvestatud kõiki võimalikke mõjusid. Tallinna halduskohus oli järgmisel seisukohal: ” .. arvestades looduskeskkonna keerukust, on kavandatava tegevuse võimalikke mõjusid võimalik uurida ning prognoosida pikka aega ning uuringud kujutavad endast põhjalikku teadustööd. Proportsionaalse keskkonnmõju hindamise menetluse eemärgiks ei ole selliste mahukate ja pikki aastaid vältavate uurimisprojektide läbiviimine ning rahastamine arendaja poolt ..”

Ka Tallinna ringkonnakohtu arvamus oli sellega sarnane ning lisati, et vee erikasutusloa väljastamiseks oli keskkonnamõju hindamine küllalt põhjalik ja et tulebki arvestada kõige tõenäolisemate (niisiis mitte kõigi) mõjudega. Eesti kohtute seisukoht tundub esmapilgul mõistlik, paraku on aga EL-i Kohtu arvamus hoopis teistsugune. Siinjuures võiks taas tuua näite Waddenzee kaasuse kohta, kus Hollandi ülemkohus soovis saada vastust sellele, kas südakarpide püüki Waddenzee kaitsealal võib lubada siis, kui pole mingit ilmset kahtlust, et oluline mõju puudub, või on see lubatud vaid siis, kui pole üldse kahtlust, et selline mõju puudub. EL-i Kohus selgitas mõjude hindamist antud juhul sellega, et ”parimatest teadussaavutustest lähtuvalt tuleb kindlaks teha kõik .. aspektid, mis võivad ala kaitse-eesmärke oluliselt mõjutada“. Seega ongi sisuliselt tegemist just teadustööga, mis peab olema niivõrd põhjalik, et arvestatakse alasid mõjutavate tegevuste kõiki aspekte, mitte ainult kõige tõenäolisemaid. Samuti võib siit järeldada tõsiasja, et hindamisel tuleb arvesse võtta kõik põhjendatud kahtlused olulise mõju puudumise või ilmnemise kohta. Keskkonnaõiguse ühe kõige olulisema aluspõhimõtte – saastaja maksab printsiibi järgi tasub selle mahuka töö eest loomulikult arendaja.

Millal võib siis loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 3 käsitletavat kava või projekti lubada? Sellise küsimuse tõstatas Waddenzee kaasuses ka Hollandi ülemkohus. Euroopa Liidu Kohus leidis, et seda võib teha, kui on kindel, et kavandatavad tegevused ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju. EL-i Kohtu arvates on see nii, kui teaduslikult ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust negatiivse mõju kohta. Kohus põhjendas oma seisukohta jällegi ettevaatusprintsiibiga: üksnes eelnimetatud range kriteerium (s.t. negatiivse mõju kohta ei ole kahtlusi) võimaldab tõhusalt vältida kavandatavate tegevustega kaasnevaid negatiivseid mõjusid Natura-ala terviklikkusele. Ühtlasi märkis kohus, et “sellest loa andmise kriteeriumist leebema kriteeriumiga pole võimalik niisama tõhusalt tagada .. alade kaitse sihi saavutamist“. Järelikult on kohus tõepoolest juhindunud ettevaatusprintsiibist. Lähtutakse tõdemusest, et teadusliku ebakindluse tõttu võib looduskasutust puudutavate otsuste tegemisel paratamatult eksida, aga eksida võib üksnes looduse ja suurema ohutuse kasuks, mitte aga arendajate õiguste kasuks – in dubio pro natura.


Erandid lubavad ehitada. Siiski on erandeid, mille puhul võib lubada Natura-alade terviklikkusele negatiivse mõjuga projekte. Selliseid juhtumeid käsitleb loodusdirektiivi artikli 6 lõige 4. Selles on välja toodud kolm tingimust, millele arendusprojekt peab vastama. Neist esimene käsitleb puuduvaid alternatiive: on vaja välja selgitada, kas kavandatava tegevuse eesmärkide (näiteks mandri ja Saaremaa vahelise parema ühenduse) saavutamiseks on ka muid võimalusi, mis ala kaitse-eesmärke vähem kahjustavad; samuti tuleks kaaluda tegevuse alternatiivseid asukohti, eri ulatust ja projektlahendusi; analüüsima peaks ka nullvarianti. Euroopa Komisjoni arvates peavad võrdlusandmed olema seotud ala kaitse-eesmärkidega ning alternatiive kaaludes ei tohi kasutada muid, sealhulgas majanduslikke kriteeriume. Järelikult on ka Saaremaa (Muhu) silla puhul vaja täpselt välja öelda, mis on selle ehituse eesmärk ja kas seda võiks mõnel muul, olgugi kulukamal viisil saavutada.

Teine tingimus on seotud imperatiivsete ja erakordselt tähtsate avalike huvidega, mis annavad põhjust seda projekti rakendada. Just avalikud, mitte erahuvid. Eesti keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemide seaduses (§ 29) on sätestatud nende tegevuste keskkonnmõju hindamise erisused, mis võivad Natura-ala mõjutada. Seejuures on loodusdirektiivis toodud mõiste eestikeelseks vasteks antud „avalikkuse jaoks esmatähtsad põhjused“. Paraku ei julge ma seda pidada piisavalt täpseks: direktiiv peab silmas mitte lihtsalt esmatähtsaid põhjusi, vaid just imperatiivseid ja erakordselt tähtsaid põhjuseid. Need peavad olema niivõrd olulised, et kaaluvad üles loodusdirektiivi ambitsioonika eesmärgi – kaitsta ülimalt hästi Euroopa Liidu looduspärandit. Sellised põhjused peavad olema pikaajalised majandus- või muud huvid, mis on nii olulised, et neid võib looduskaitsest tähtsamaks pidada. Ka mandri ja Saaremaa (Muhu) vahelise silla puhul tuleks need asjaolud hoolikalt läbi arutada.

Kolmanda tingimuse alla kuuluvad kõik asjakohased hüvitusmeetmed. Euroopa Komisjoni arvamuse järgi võivad hüvitusmeetmed olla näiteks uue elupaiga loomine uuel alal või senise ala laiendus, samuti elupaiga väärtuse parandamine, kas siis kavandatavate tegevustega mõjutatavatel aladel või muul Natura-alal.

Kui kõik eelmainitud tingimused on täidetud, võib ala negatiivselt mõjutavat kava või projekti lubada. Eesti keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemide seaduse § 29 lõike 3 alusel saab sellise loa Eestis anda vaid vabariigi valitsus. Kõik need sammud tuleks läbi teha ka enne Saaremaa (Muhu) ning mandri vahelise silla ehitust ning Tartu sõudekanali rajamist. Seda muidugi juhul, kui nendel projektidel on tõepoolest Natura-aladele negatiivne mõju.

Loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 4 on antud ka lahendus sellisele olukorrale, kui Natura-alal, mida kava või projekt mõjutab, kaitstakse direktiivi lisades loetletud esmatähtsaid elupaiku või liike. Sellisel juhul saab ala negatiivselt mõjutada võivat kava või projekti lubada ainult siis, kui seda tingivad põhjused, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga . Muude eriti oluliste üldiste huvide korral tuleb aga lähtuda üksnes Euroopa Komisjoni arvamusest. Senine praktika näitab, et erandite jaoks on EL-i Komisjonilt heakskiitu saada äärmiselt vähetõenäoline. Näiteks ei andnud komisjon nõusolekut ehitada Itaaliasse kiirtee. Arendajad põhjendasid selle vajalikkust liiklusohutuse parandamisega, kuna senisel teel oli palju õnnetusi ja hukkunuid. Kuid komisjon väitis, et kiirtee ohustaks Natura-ala ning seetõttu ei saa seda lubada; liiklusohutust saaks parandada ja sellega inimelusid säästa ka muul viisil.


Loodus versus majandus. Kumb neist on tähtsam või kelle huvid peale jäävad, sõltub siiski konkreetsest juhtumist ja oludest. Kuid loodusel on Euroopa Liidus võrdlemisi suur tähtsus: EL-i looduskaitsedirektiivid lähtuvad selles, et loodus ei ole mitte üksnes väärtus inimese jaoks, vaid sellel on ka iseseisev sisemine väärtus (iseväärtus), mida tuleb looduskaitset puudutavate kaalutlusotsuste tegemisel arvesse võtta.

Tulles tagasi artikli alguses mainitud Tartu sõudekanali rajamisega kerkinud huvide konflikti juurde, peaks siingi esmalt välja selgitama projektiga hõlmatava piirkonna ökoloogilised väärtused. Juhul kui ala on tõesti ökoloogiliselt nii väärtuslik, et see tuleks objektiivsete teaduslike kriteeriumide järgi (nagu nõuab loodusdirektiiv) kaitse ala võtta, ei ole muudel kaalutlustel – sport ja vaba aja veetmine ning nendega seotud majanduslik kasu – antud asjas üldse mingit kaalu. Otsuste langetamisel on siinjuures oluline üksnes see, et säiliks rohuneppidele vajalik keskkond.


1. Ericson, Ralf. On the Ethics of Environmental Economics http://www.au.dk./cesamat/ecolo-papers.html.

2. Euroopa Komisjoni avaliku arvamuse analüüsi sektor (Public Opinion Analysis sector of the European Commission) http://europa.eu.int/comm/public_opinion/

3. Inglehart, Ronald 1971. The Silent Revolution in Europe. Intergenerational Change in Postindustrial Societies – American Political Science Review 65: 991–1017.

4. Inglehart, Ronald 1995. Public Support for Environmental Protection: Objective Problems and Subjective Values in 43 Societies – Political Science and Politics 28: 57–72.

5. Kohtuasi: Barrett v. State, 116 N.E. 99, 100 (N.Y.1917)

6. Kohtuasi: C-44/95 http://curia.eu.int/en/content/iuris/index.htm.

7. Kohtuasi: C-127/02 http://curia.eu.int/en/content/iuris/index.htm.

8. Relve, Kaarel 2003. Kas loodusel võib olla iseväärtus – Keskkonnaeetikast säästva ühiskonna eetikani. – Oja, Ahto (koost.). Säästva Eesti Instituut, Tallinn: 30–37.

9. Treich, Nicolas 2001. What is the Economic Meaning of the Precautionary Principle? – The Geneva Papers on Risk and Insurance 26, 3: 337.



Hannes Veinla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet