Eesti Looduse fotovõistlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/9
Võrtsjärv, Emajõgi ja meie

Inimene on kogu ajaloo vältel loodust ümber kujundanud. Kui asi on looduse meelest läinud liiale, on ümberkujundajal tulnud tagajärjena taluda ikaldusi, viljaka maa hävingut, sagenenud üleujutusi ja muid ebameeldivusi. Äärmuslikul juhul on looduse ärakasutamine lõppenud koos asjaosalise tsivilisatsiooniga.

Inimene pole kunagi rahul: kui on kuiv, siis ootame vihma, ja kui sajab, siis päikest. Looduse veeringe rütmi määrab sademete ja temperatuuri vaheldumine. Seda me omatahtsi reguleerida ei suuda. Senini ei suuda me isegi kuigi pika aja peale ilma ennustada. Tagantjärele tarkusena teame vaatluste põhjal, et veerikkad ja -vaesed aastad vahelduvad.

Tänavu suvel on Võrtsjärv veevaene, kuid pole jõudnud veel ajalooliselt madalaimale tasemele (vt. Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi kodulehelt: www.emhi.ee). Taseme kõikumise tsükli pikkus on Võrtsjärvel 25,6 aastat, millele järgnevad tsüklid kestusega 6,1 ja 3,6 aastat [3].

Mida me siis muuta suudame? Võime vett kiiremini ära juhtida või paisutada, kuid vesi ise pärineb ikka ja ainult sademetest. Kuival aastal kerkib justkui iseenesest päevakorrale vajadus veekogusid paisutada, meelde tulevad ka nõukogudeaegsed vihmutussüsteemid. Märjal aastal õhatakse kuivendussüsteemide järele. Läänetormide aegu tõuseb küsimus tammide rajamisest rannikule.

Siiski elame õnnelikus paigas: meid pole oma maa kohta liiga palju ja seepärast ning ehk ka meie võrdlemisi loodushoidliku mõtteviisi tõttu on suur osa Eestist püsinud looduslikuna. Ulatuslikud loodusalad laiuvad muu hulgas ka Peipsi ja Võrtsjärve vahel. Emajõgi, selle lisajõgede alamjooksud ja Võrtsjärv on reguleerimata ning elavad looduse rütmis.

Aeg-ajalt kuuleb jutte sellest, et kuiva vastu saaksime abi vett paisutades ja märgalasid laiendades. Paraku kuivavad märgaladelt lähtuvad väikejõed pikal kuivaperioodil kõigepealt, sest need, nagu ka veepeegliga alad, kaotavad rohkesti vett aurumise teel. Äravoolu aasta jooksul reguleerida võimaldavaid hiigelveehoidlaid on aga meie reljeefiga maale väga kulukas rajada. Tasase reljeefi tõttu on veehoidlad enamasti madalad ja suure pindalaga, mistõttu suureneb omakorda aurumine. Märgalasid säilitades saame olulist abi üleujutuste mõju vastu: suurvesi tõuseb jõgede lammidele ja järvede ümbruse madalikele ega voola kolinal kaela allavoolu paiknevatele linnadele, nagu see on tavaline vanas Euroopas. See on ka oluline argument hoida Võrtsjärve ja Emajõe veesüsteemi looduslikuna. Paljudel aastatel voolab Suur Emajõgi ülemjooksul tagurpidi ning Võrtsjärve ümbruse madalike ja Alam-Pedja üleujutused leevendavad Emajõe vee kõrgseisu Tartus.


Rikutud maa ja muudetud veekogud. Varasematel aastatel on tehtud ulatuslikke maaparandustöid, lastes seejuures jõgesid alla ja suunates uude sängi; on kaevandatud maavarasid ja jäetud siis rikutud maa looduse hoolde; on rajatud tööstusalasid ja sõjaväeosi, tõkestatud veekogusid energia tootmiseks. Sotsialismiaastail asuti erilise hooga maad parandama ja veehoidlaid rajama, ent veenenergia kasutamisest loobuti kiiresti selle vähese osatähtsuse tõttu.

Paljus võib rikutud maa panna eelmise riigikorra ja inimrumaluse arvele [8], kuid oma õppetunni saame lõpetatuks pidada alles siis, kui oleme rikutud maa ja asjatult reguleeritud veekogud kas või hädapärast taastanud.

Kahjuks puudub meil oma rikutud maadest seni täielik ülevaade ning pole ka ühtset kava, kuidas neid korrastada. Seni ei ole me jõudnud koostada ülevaadet paisude olukorra ja nende edasise kasutamise kohta kogu riigis.

Nüüd pole kahjuks kellelegi vaja suurt osa toona üles haritud maast, poldritest ega veehoidlatest. Või kui olekski, näiteks ujumiskohana, siis pole raha nende korrashoiuks.

Täis settinud veehoidlad on muutunud sekundaarse reostuse allikaks, mõned neist on lausa ohtlikud. Mõne rajamine jäi koos sotsialismiehitusega pooleli ning maastik on lihtsalt ära solgitud.


Kui roheline on roheline energia? Rohelise energia juttude toel on alanud uus paisude kasutuselevõtu laine. Seejuures mõeldakse enamjaolt just ja ainult paisudele. Millises olukorras on veehoidla ja selle ümbrus, pole tavaliselt paisu ja generaatori omaniku vastutada. Nende paisude abil toodetava vähese elektri arvel pole võimalik rajada ka kalateed. See on teiste – naabrite, küla, valla, riigi või siis hoopis kalauurijate mure [1].

Näiteks Peipsi alamvesikonna veemajanduskava koostamisel tehti nimekiri üle saja eri seisukorras paisjärve ja veehoidla kohta. Enamik neist on väikesed ja osal kohalik tähtsus puhkealana, maastiku ilmestajana, niisutusvee allikana, kalakasvatuses ja energia tootmises.

Vooluveekogudele loodud paisjärved moodustavad sageli kaskaade ja on muutnud kunagise loodusliku veesoone ilmet sedavõrd, et seda või selle lõiku tuleb käsitleda tugevasti muudetud veekoguna. Kalateadlased Rein Järvekülg, Jaak ja Meelis Tambets kinnitavad oma uurimustes, et kalastiku hea seisundi hoidmisel on väga olulised katkestamata veesüsteemid [2]. Mida vähem on jões kärestikke, jõega ühenduses olevaid vanajõgesid ning jõeäärseid luhtasid, seda enam on vaja tagada kaladele soodsad rändevõimalused. Kui eraldame jõe eri osad paisudega, siis jääb vähe lootust, et kõik selles veekogus varem elanud kalaliigid seal ka edaspidi püsida suudaksid. Paisud vähendavad kärestikuliste jõelõikude arvu, sest ülalpool paisu ujutatakse kärestik üle ja allpool jääb osaliselt kuivale.

Hüdroenergia tarvis rajatud paisudest allavoolu jäävad jõelõigud kannatavad aeg-ajalt veepuudust. Sageli ei lasta paisualusesse jõelõiku vee-elupaikade püsimiseks pidevalt vajalikku veekogust. Hüdroelektrijaamad töötavad kuivaperioodil pulseerival režiimil. Ebaselge on, kuidas sel moel toodetud energiat tegelikult kasutatakse. Ja kas see energia ikka on roheline [1]?


Paisude pahupool. Võtame näitena Põltsamaa jõe, mille kalastikule ja hüdromorfoloogilisele seisundile on paisud mõjunud äärmiselt halvasti. Selle tagajärjel on jõele antud ökoloogiline hinnang vee heast kvaliteedist hoolimata vaid rahuldav. Põltsamaa jõel on praegu kuus kaladele ületamatut rändetõket: Ao ülemine ja alumine pais (112 ja 113 km suudmest), Rutikvere (63 km), Põltsamaa (38 km), Kamari ülemine ja alumine pais (33 km). Paisud jagavad jõe seitsmeks üksteisest eraldatud lõiguks.

Kõige rohkem kahjustavad kalavarusid Kamari paisud, lõigates ülesvoolu jäävad jõeosad ära nii Põltsamaa jõe alamjooksust kui ka ulatuslikust Emajõe–Peipsi–Võrtsjärve veesüsteemist. Et Emajões ning enamikus selle suuremates lisajõgedes on kalastikule kättesaadavaid kiirevoolulisi jõelõike väga vähe, siis toimiksid Põltsamaa jõe kärestikud ülalpool Kamarit oluliste koelmutena mitmele Emajões, Peipsis ja Võrtsjärves elunevale kalaliigile: teib, turb, säinas, tippviidikas. Suuresti Kamari paisude tõttu puuduvad Põltsamaa jõe kesk- ja ülemjooksul angerjas, teib, tippviidikas ja latikas. Paisud vähendavad ka jõeforelli, turva, säina, ründi, viidika, trullingu, lutsu ja võldase arvukust jões [2].

Mitu paisjärve on tulvaohtlikud. Peipsi alamvesikonnas näiteks Obinitsa paisjärv, sotsialismiaja lõpus pooleli jäänud Kentsi paisjärv ja Alatskivi paisjärv. Hüdrosõlmed ei ole valmis läbi laskma suuri tulvaveekoguseid (nagu 2003. ja 2005. aastal). Kõigil paisregulaatoritel peaksid olema haldajad ning kasutusjuhendid, mis ühtlasi näevad ette, kuidas tegutseda avariiolukorras [7].

Seni, kuni me pole suutnud kas või hädapärast heastada oma eelnevate, asjatuks osutunud looduse ümberkujundamise tagajärgi, peaks hoiduma uutest. Looduslikud veekogud saavad enesega ise hakkama, reguleeritud veekogud on aga nagu põld või aed, mille eest peab pidevalt hoolt kandma.

Katsed tõkestatud veekogusid kaladele avada pole seni tulemusi andnud. Suurem osa Läänemere lõhe looduslikest kudepaikadest on paisudega hävitatud. Kasvandustest pärineva lõhe elujõud on kadumas, Võrtsjärve angerjas on sisuliselt tiigikala, sest tema liikumistee ookeani on Narva hüdroelektrijaama paisuga suletud.

Et hoida veekogusid heas seisundis ja taastada kalavarusid, on koostamisel veemajanduskavad. Kõigepealt tuleks kõrvaldada tarbetud paisud, allesjäänutele aga rajada kalateed, samuti korrastada veehoidlad. Samal ajal väärivad vee-elustikku säästvat korrastamist paljud kultuuriloolise väärtusega vesiveskid.


Võrtsjärve reguleerimise kavad. Sotsialismiajal oli plaanis muuta kogu Võrtsjärv ja lähipiirkonna jõed reguleeritavateks veekogudeks. Kaaluti isegi mõtet pumbata Võrtsjärve vett naabervesikondadesse ning reguleerida Emajõgi ja selle lisajõed [5]. Tookordsed eesmärgid olid:
·

parandada järve kalamajanduslikku olukorda;
·

luua järves veevaru, et niisutada põllumajandusmaid ja juhtida vajaduse korral osaliselt teistesse vesikondadesse;
·

parandada puhketingimusi järvel;
·

reguleerida Suure Emajõe äravool.

Praegu on neist endiselt päevakorral esimene ja kolmas.

Idee reguleerida Võrtsjärve veetaset kerkib ikka ja jälle madalveeperioodidel. Põhjalikumad uurimised tegi kolmkümmend aastat tagasi tolleaegne RPUI “Eesti Maaparandusprojekt”. Hans Kaljumäe ja Iivi Koskori käsikirjad aastatest 1973–1976 [4, 5] on kättesaadavad Viljandi maaparandusbüroos.

Toonased uurimistööd näitasid, et Võrtsjärve veetaset ei ole võimalik inimese tahtmist mööda püsival tasemel hoida. Täielikult reguleeritavaks ei saa Võrtsjärve muuta isegi ulatuslike kanalite ning paisude abil. Äravoolu reguleerides võib tõsta Võrtsjärve keskmist veetaset, mis peaks eeldatavasti parandama järve ja kalastiku seisundit madalveeperioodidel. On aastaid, mil Võrtsjärve veerežiimi ei õnnestu reguleerida: järv ei voola maha Suure Emajõe halva läbilaskvuse tõttu. See on tingitud peamiselt Pede jõe suurtest vooluhulkadest ja Suure Emajõe väiksest langust. Umbes igal kolmandal aastal (täpsemalt 16 aastal 49-st) tuleb ikkagi leppida loodusliku veerežiimiga [4].

Samas suureneb veerikastel aastatel üleujutuse oht. Et reguleeritust parandada, tuleks peale regulaatori rajada ulatuslikud juurde- ja äravoolukanalid, mis muudaksid oluliselt reguleeritavaks ka Emajõe ja tema lisajõgede režiimi. Nii peaks selleks, et maha lasta Võrtsjärve “liigvesi”, kaevama Emajõega paralleelse Uus-Emajõe kanali läbi Alam-Pedja looduskaitseala [4]. Peale kaitseala rikkumise võib see suurendada ka üleujutuste ohtu Tartus.

Teostatav võib olla mõte Võrtsjärve veetaset lihtsalt tõsta, kuid juba praeguse veetaseme puhul väidavad ka reguleerimise ettepaneku tegijad, et ekstreemne kõrgvesi on samuti katastroof kaluritele ja nende peredele. Juba seitsmekümnendatel aastatel jõuti järeldusele, et reguleeritud veerežiimi saaks tagada (eriti katastroofe vältida) vaid juhul, kui suudaksime prognoosida kevadist suurvett ja sügisesi vihmatulvasid. Aga see pole võimalik ka praegu.

Samale järeldusele on tulnud ka Arvo Järvet. Arvestades Võrtsjärve raskeid reguleerimisvõimalusi, ei ole vastavate rajatiste abil võimalik vältida suurveest põhjustatud kahjulikke üleujutusi, mingil määral võivad üleujutused isegi suureneda [3].

Regulaatori maksumus oli 1976. aasta hindade aegu 1,8–2,2 miljonit rubla (kallim variant koos laevalüüsidega) [9]. Igaüks võib seda numbrit hinnata oma äranägemise järgi. Talumajade kindlustussummad olid Võrtsjärve ääres tol ajal 500–2000 rubla.

Kuivadel suvedel võib Emajõe vooluhulk oluliselt väheneda, püsivalt keskmist taset ületava veeseisu puhul hoogustuks järve randade murrutus ning osa rannaniitusid muutuks heinamaadena kasutuskõlbmatuiks [4].

Tuleb arvestada sedagi, et nimetatud uurimistööd on tehtud terve inimpõlv tagasi ning mõjupiirkonna maakasutus on nüüdseks oluliselt muutunud.

Mõelgem: kas oleksime õnnelikumad, kui Võrtsjärve regulaator koos Viljandist kuni Tartuni ulatavate kanalite, pumbajaamade, poldrite ja vihmutussüsteemidega oleks tookord valmis ehitatud ja praeguseks tõenäoliselt suures osas hüljatud? Ja Alam-Pedja luhad sarnaneksid nüüdsete hüljatud poldritega?


Praegused soovid. Võrtsjärve kalurid on korduvalt pöördunud keskkonnaministeeriumi poole sooviga, et riik rajaks Rannu-Jõesuusse Võrtsjärve veetaset reguleeriva paisu seniste (30 aastat tagasi koostatud!) projektide alusel. Sealjuures pole selge, kes on antud juhul arendaja: kas kalurid, Võrtsjärve sihtasutus, kohalikud omavalitsused või riik.

Veetaseme reguleerimise ettepanekuid on põhjendatud kaluriperede ja puhkemajanduse huvidega. Võib vastu väita, et looduslik järv ja seda ümbritsevad märgalad ongi väärtuslikud just sel moel, nagu nad on. Järve vananemist saame aga pidurdada eelkõige reostuskoormust piirates.

Pole selge, milline peaks olema riigi (maksumaksja) huvi rajada probleemne regulaator. Suure tõenäosusega jääb vastutus võimalike negatiivsete mõjude eest (sealhulgas kahjud Võrtsjärve ümbruse maaomanikele), nagu ka regulaatori rajamise ja reguleerimise jooksvad kulud, maksumaksjale.

Püüdkem siis vaadata asja ka tema seisukohalt. Mida saaksin mina maksumaksjana tagasi? Võimaluse osta angerjat? Seda pole ma viimased 20 aastat kasutanud, sest mulle ei maitse angerjas sedavõrd, kui ta maksab. Küll ostan aga lõhet, koha, latikat ja muid kalu. Võrtsjärve väärtus puhkealana tundub olevat tagasihoidlik iga veetaseme puhul: järvele ei pääse kuigi paljudest kohtadest ligi.

Ja mida ma maksumaksjana kaotan? Raha. Angerja tootmist ei õnnestu järves tõenäoliselt niikuinii suurendada, sest see läheb vastuollu Euroopa Liidu poliitikaga: viimase kohaselt tuleb jõupingutused suunata hoopis angerjatee rajamisele Narva hüdroelektrijaama paisu juurde ning panustada kalade looduslike populatsioonide säilitamisse. Pealegi meeldib mulle Alam-Pedja looduskaitseala, nii et mul oleks kahju, kui seal juhtub midagi ebasoovitavat.


Enne kui teed, mõtle – milleks! Lähiajal on suurem osa veemajanduse jõupingutustest suunatud joogiveevarustuse ja kanalisatsioonirajatiste korrastamisele [6]. Et tagada veekogude hea seisund, valmistatakse ette vooluveekogude saneerimise projekti. Selle peaeesmärk on kaotada tarbetud tõkestusrajatised, ehitada kalateed kasutusse jäävatele paisudele ja korrastada paisjärved.

Praegusel majandustõusu ajal peab riik hea peremehena tegema kulutusi selleks, et taastada kehvadel aegadel rikutud looduskapitali. Peale veekogude saneerimise on vaja muuta taas looduslähedaseks kaevandatud alad, koristada varemed ja tõrjuda jääkreostus. Osalise ettekujutuse keskkonnakahjude korrastustööde vajadusest leiab Anto Raukase koostatud kogumikust [8]. Pole selge, kas Võrtsjärve regulaatori rajamine suurendab looduskapitali tervikuna.

Tuleb kaaluda, kas suured kulutused Võrtsjärve veetaseme reguleerimiseks on ainuke võimalus arendada sealse piirkonna elu. Ehk leitakse kaluriperede, kohalike omavalitsuste ja riigi koostöös säästlikumaid teid selle regiooni arenguks.

Nii tõsise loodusesse sekkumise korral peab kõigepealt endale aru andma, kas ja millise veemajandusprobleemiga on tegu. Tegemist on loodusliku veekoguga ja looduslike protsessidega. See, et kala Võrtsjärves ajuti sureb, ei pea olema tingimata probleem. Kala tuleb ju järve tagasi?

Järve reguleerides asendame loodusliku veekogu muudetud veekoguga. Selline tegevus on vastuolus Euroopa Liidu ja Eesti keskkonnapoliitikaga. Arendaja, kes soovib loodusliku veekogu oma huvides kasutusele võtta, peab seda sotsiaalmajanduslikult põhjendama. Tulevane looduskasutaja peab endale võtma täieliku materiaalse vastutuse ka võimalike kahjude eest loodusele, maaomanikele ja teistele ettevõtetele, tegema vastavad uuringud. Riigi ülesanne on jälgida, et projekt ei tooks kaasa lubamatuid tagajärgi keskkonnale.

Riik on oma eesmärke väljendanud, määrates Võrtsjärve kogu ulatuses Natura 2000 linnualaks ja Natura 2000 loodusalaks. Ulatuslikud kaitsealad on loodud ka Alam-Pedjal ja Emajõe Suursoos. Tartu linnas on tehtud suuri jõupingutusi, parandamaks heitvee käitlust. Emajõe vee kvaliteet on tublisti paranenud ning tartlased pole ilmselt huvitatud Emajõe suvise vooluhulga vähenemisest.

Teadaolevate materjalide põhjal võib oletada, et regulaatori rajamisel Suure Emajõe lähtele on ilmselt positiivne mõju Võrtsjärve kalamajandusele, eelkõige angerjakasvatusele. Samas kaasneb sellega tõenäoline negatiivne keskkonnamõju Emajõele veerežiimile, Alam-Pedja looduskaitsealale ja Emajõe Suursoo maastikukaitsealale.

Peipsi järv ja Võrtsjärv on neid ühendava Emajõe kaudu üks terviklik süsteem, mille kaudu toimuvad kalade ränded nende kahe järve vahel. Paisregulaator takistaks tunduvalt seda rännet, mõjudes negatiivselt kalade looduslikule taastootmisele, seega ka kogu süsteemi looduslikule kalavarule. Võrtsjärve muutmine kalakasvatustiigiks pole põhjendatud.

Seniste kogemuste põhjal võib väita, et tegemisega saame ehk veel hakkama, aga vastutajat pole hiljem võimalik leida. Kas meil on piisavalt haldussuutlikkust, asjatundlikkust, vastutustunnet ja raha? Kes tasub võimalikud kulud maaomanikele, kelle maa jääb laienevate üleujutuste alla? Kuidas tagada kalade vaba liikumine Peipsi ja Võrtsjärve vahel? Kuidas korraldada poolte koostöö ja arvestada kõigi huve Võrtsjärve ja Emajõe kasutamisel?

Aga mis siis, kui juba valmis pais osutub Võrtsjärve–Emajõe veesüsteemile terviklikult kahjulikuks või omanikule mittevajalikuks? Kes selle siis kõrvaldab ja endise olukorra taastab? Sedalaadi küsimused on seni lahendamata paljude väiksemate paisude puhul [1]. Enne kui asume katsetama Võrtsjärvega, vajame kogemusi, kuidas taastada väiksemate rikutud jõgede ja järvede looduslik seisund. Et selles suunas liikuda, koostame praegu alles veemajanduskavu [7] ja esimesi projekte.

Kui vastandame end loodusele, siis peame enesele võtma vastutuse nende muutuste eest, mida oleme tekitanud. Põllumajanduse kemiseerimise ja tööstuse arenguga on tugevnenud inimmõju järvedele, viimasel poolsajandil üha kiirenevas tempos [7]. Paratamatult peame nägema oma süüd ka Võrtsjärve seisundi muutustes ning püüdma olukorda oma mõistuse ja võimaluste piires parandada. See oleks tee loodusega vastandamiselt rahuliku kooseksisteerimise poole

Loodan, et tulevikus leiame koostöös võimalusi, kuidas pikendada Võrtsjärve kui loodusliku järve eluiga ning arendada regiooni majandust. Ehk pole täielikult välistatud ka võimalus veetaset tõsta, rajades kunstkärestiku Võrtsjärve väljavoolule. Seda juhul, kui Võrtsjärve kallastel elavad inimesed on nõus tihenevate ja kõrgemate üleujutustega ning paadi ja laevaomanikud liikumistakistusega. Kolmkümmend aastat vana projekti muuta Võrtsjärv reguleeritavaks veekoguks pole minu arvates mõtet lähiajal edasi arutada.


1.

Järvekülg, Rein jt. 2006. Palju räägitud roheline energia pole alati sisult roheline. – Eesti Loodus 53 (9): 24–25.
2.

Järvekülg, Rein jt. 2003. Viru ja Peipsi alamvesikondade kalastiku seisundi hindamine veemajanduskavade koostamiseks. Eesti Loodushoiu Keskus. Käsikiri samas.
3.

Järvet, Arvo 2003. Võrtsjärve hüdroloogia. – Võrtsjärv, loodus, aeg inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus: 141–169.
4.

Kaljumäe, Hans; Koskor, Iivi 1973. Võrtsjärve basseini jõgede uurimine nende veerežiimi reguleerimiseks. RPUI “Eesti Maaparandusprojekt”. Käsikiri Viljandi maaparandusbüroos.
5.

Kaljumäe, Hans jt. 1974. Veesüsteemi Võrtsjärv – Viljandi hüdrotehnilised ja veemajanduslikud uurimised. RPUI “Eesti Maaparandusprojekt”. Käsikiri Viljandi maaparandusbüroos.
6.

Keskkonnaministeerium. Eesti keskkonnastrateegia aastani 2010. – RTI, 10.11.2005, 58, 462.
7.

Keskkonnaministeerium. Viru-Peipsi veemajanduskava 2005. Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus. Käsikiri keskkonnaministeeriumi veeosakonnas; saadaval ka veebiaadressil: http://www.envir.ee/viru.peipsi/
8.

Raukas, Anto (koost.) 2005. Nõukogude okupatsiooni tekitatud keskkonnakahjud. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn.
9.

Vartsen, Iivi jt. 1977. Võrtsjärve reguleerimise Rannu-Jõesuu hüdrosõlme III variant. Käsikiri Viljandi maaparandusbüroos.



MADIS METSUR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet