Eesti Looduse fotov�istlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
METSAKAHJURID EL 05/2002
Vaid osa raskitest on metsakahjurid

raskipuid, millelt rhnid on koore maha toksinud, on trje eesmrgil raiuda lootusetult hilja
Kaljo Voolma
Metsakahjuri snonmiks muutunud raskid on tegelikult osa looduse mitmekesisusest. Ainult mned liigid osutuvad tormide ja pudade jrel hulgi sigides metsakahjuriteks. Nende trje aitab ssta kasvavat metsa.

Ajalehes Drptsche Zeitung (23. nov. 1871) kirjeldas Tartu likooli professor Moritz Willkomm vrvikalt ht lemdunud sajandil Ida-Preisi-, Kura- ja Liivimaa metsi tabanud suurimat putukarstet: okkalainelase (Lymantria monacha) raagusdud ning tormidest ja laastavatest valikraietest rsitud kuusemetsades sigisid uskumatul hulgal kooreraskid. Pealtngijate snul lendasid nad lunatuule kaasabil musta pilvena phja poole ja ujutasid le ka seni kahjustamata puistud. Hvis miljoneid tihumeetreid metsa, mis muutis kogu piirkonna elu.

Sada kolmkmmend aastat hiljem imestatakse Maalehe lisas Roheline Vrav (13. dets. 2001), et metsamehed kardavad vikest, 1 mm pikkust, vaevalt luubiga nhtavat olevust nagu koorerask, vaevumata isegi kooreraskite iget suurust teatmeteostest jrele vaatama. Millimeetri pikkust kooreraskit pole olemas, ent kbusraskid (11,5 mm) ei kujuta metsale testi mingit ohtu. Kuid asi pole suuruses. rasklasi (Scolytidae) on maailmas teada le 6000 liigi, neist igahel oma eluviis, arengukik, nuded toidule ja elupaigale ning suhted teiste liikidega. Kuigi looduses on kik liigid hteviisi olulised, on inimesel sellest mitmekesisusest kokkupuuteid ja vastastikuseid mjutusi htedega rohkem kui teistega. Nii ka raskitega.

raskitest on kuulnud vist kll kik. Neid tillukesi tumedaid mne millimeetri pikkusi mardikaid tutvustatakse juba kooliraamatutes, kuid sellest hoolimata levib kllalt eksiarvamusi. Sageli kantakse mne liigi iseloomustus le tervele sugukonnale. Nii ongi raskist saanud peaaegu et metsakahjuri snonm. Sellega on raskitele kll hbematult liiga tehtud. rasklaste liigirikkast sugukonnast vivad ainult vhesed liigid inimese huve kahjustada nii, et neid on alust nimetada metsakahjureiks (vt. ka EL 1997, 6). Valdav osa raskiliike asustab kuivavaid ja surnud puid vi toorest metsamaterjali ega kujuta endast mingit ohtu kasvavatele tervetele puudele. Nagu iga teine organismirhm, on rasklased osake looduse mitmekesisusest. rasklaste liigirikkus on suurim troopilistes metsades, meie phjamaine loodus pakub elupaika vaid mnekmnele liigile.

Eestist on siiani leitud 68 liiki rasklasi, neist 13 liiki vaid hel-kahel korral [7]. Meie suurim on hiidrask (Dendroctonus micans), pikkusega 69 mm (vt. EL 1977, 4; 1991, 4), vikseimad aga kbusraskid (Crypturgus), vaevalt 11,5 mm pikad. rasklaste hulgas on vga haruldasi ja oma varjatud eluviisi tttu raskesti tabatavaid liike, kuid ka neid, keda vib kohata peaaegu igas metsas. Mnedki raskiliigid on meil ja naabermaades haruldustena kantud punasesse raamatusse. Eesti punane raamat (1998) sisaldab kmme, Soome ohustatud putukaliikide nimestik heksa ja Rootsi punane raamat koguni 21 raskiliiki. Soome ja Rootsi mnda haruldust leidub Eestis veel sna arvukalt, niteks mnni-kooreraskit (Ips sexdentatus) ja haavarajat (Xyleborus cryptographus). Eesti putukauurijad on entomoloogilistesse kollektsioonidesse kogunud le 16 500 eksemplari rasklasi; suurimad teaduslikud raskikogud asuvad Eesti pllumajanduslikooli metsanduslikus uurimisinstituudis (ndisaegne materjal) ja taimekaitseinstituudis (1920.1930. aastate kogu). On koostatud Eesti rasklaste mraja [6] ja levikukaardid [7].


Kik Eestis elavad rasklased on seotud puittaimedega. Nad uuristavad puude tvede ja okste koore alla kike. Nii tekib liigiomane kigumuster ehk haudepilt (foto). raskiliikidel on kindlad nudmised toidupuude ja nende kvaliteedi suhtes. Kuigi enamik raskeid asustab vaid nrgestatud vi hiljuti surnud puid ja toorest metsamaterjali, suudavad mned liigid ohtra paljunemise korral rnnata ka elujulisi puid. Leidnud sobiva puu, eritavad esmaasustajad liigikaaslasi ligimeelitavat agregatsiooniferomooni. Nii suudavad nad heskoos letada ka terve puu vastupanuvime.

Metsale ohtlikest raskitest on meie kuusemetsades kige sagedasem 45,5 mm pikkune kuuse-koorerask (Ips typographus), kes sigib iseranis arvukalt tormikahjustuste jrel ja pua-aastatel. Kohati kaasneb temaga veidi viksem harkkidane koorerask (Ips duplicatus), kes eelistab seisvaid puid, ning harilik vrarask (Pityogenes chalcographus), kes asustab oksi, latvu ja peenemaid tvesid. Teised liigid tulevad hiljem. Mainitud kolm liiki on kige tavalisemad vrsketel tormikahjustusaladel, aga samuti raiestike ja hilude servades ning hredates puistutes. Raiestikele rajatud kuusekultuure ohustab kuuse-juurerask (Hylastes cunicularius), kes sigib kndudel, valmikuna toitub aga kuusetaimede juurekaelal.

Mnni raskitest on levinuim ja arvukaim suur-ssirask (Tomicus piniperda) ning eriti Luna-Eesti keskealistes ja vanemais mnnikuis ka vike-ssirask (T. minor). Ssiraskid ei suuda elujulist puud esimesel katsel hukutada, kuid okkakahjuritest ja seenhaigustest nrgestatud puudega tulevad kiiresti toime. Ssiraskite noormardikate kpsussm koorunud mardikate toitumine sugukpsuse saavutamiseks tervete mndide vras phjustab aga puudel kuni 45-protsendilise juurdekasvu languse, sest mardikad nrivad kike vrsete ssis, mistttu vrsed tuulega murduvad ja varisevad. Kui metsas on aastate vltel ssiraskeile sobivaid sigimispaiku (tormikahjustatud puid, vrsket metsamaterjali) piisavalt, langevad lpuks nende ohvriks ka esialgu vastupanu osutanud kasvavad puud. Selgelt ilmneb ssiraskite rste tormikahjustuste ja metsaplengute jrel, samuti metsamaterjali laoplatside naabruses asuvais mnnikuis (foto).

Hiidrask asustab nii kuuske kui ka mndi. Ta on ainuke raskiliik Eestis, kes suudab ksinda asustada kasvavat puud. Langetatud tvesid ta ei asusta, kuid kasvavatel jmedatel kuuskedel vib elada aastaid, enne kui puu kuivab. Kahjustusi on ta phjustanud 1530-aastastes hredates mnninoorendikes looaladel ja kuivendatud siirdesoodel, elab ka rabamndidel.

Paljud raskid kannavad edasi puude haigusi ning puidusinetust ja -mdanikke phjustavaid seeni.

raskite hulgisigimise eeldus on suur kogus sobivat asustusmaterjali. Tavaliselt algavad ulatuslikud raskirsted suurte tormide, puaste suvede vi metsatulekahjude jrel, mil metsas on palju vigastatud vi nrgestatud puid. raskid sigivad arvukalt ka okkakahjuritest (niteks okkalainelase vi mnnivaksiku) raagu sdud puistutes, neid soodustavad puude seenhaigused (niteks juurepess).

Enamasti algab raskite hulgisigimine suveks metsa jetud toorest metsamaterjalist ja igel ajal koristamata tormikahjustusest [3, 8, 9]. Rikkaliku toidulaua tttu areneb raskitel arvukas jrglaskond, kes sobivama asustusmaterjali vhesusel rndab kasvavaid puid. Esmajoones asustatakse seisvad nrgestatud puud, mida tormialadel on klluses. Sgis-talvisele tormile jrgnev kuiv ja kuum suvi nrgestab omakorda puid, eriti aga pinnalhedase juurekavaga kuuske ning soodustab htlasi raskite arengut. Kuuse-kooreraskil areneb pua-aastatel sageli kaks plvkonda tavalise he asemel. Toidupuudusel rndavad kooreraskid elujulisi kasvavaid puid. Kui raskite arvukuse piiramisel ei vta inimene vi loodus midagi ette, vib raskite tttu hukkuda mitu korda rohkem metsa kui otseselt tormi tagajrjel. Niteid selle kohta leidub nii Eestimaalt kui ka mujalt.

Mdunud sajandi suurimad tormid laastasid Eesti metsi 1923., 1938., 1943., 1967 ja 1969. aastal. 1990. aasta veebruaris tabas orkaan Kesk-Euroopa riike, 1995. aasta novembris Rootsit, 1999. aasta julude ajal Lne-Euroopat, murdes miljoneid tihumeetreid metsa [3, 9]. Alati on tormidele jrgnenud raskikahjustused, mille ulatus ja kestvus sltub nii ilmastikutingimustest kui ka inimtegevusest vi tegematajtmistest. Nii kestis 1990. a. tormile jrgnenud kuuse-kooreraski rste veitsi metsades kaheksa aastat [9]. raskite arvukus saavutas maksimumi juba teisel aastal prast tormi, kuid tormieelsele tasemele langes tagasi alles 1998. aastaks. Aladel, kus tormikahjustatud mets koristati, oli raskite arvukus oluliselt viksem kui koristamata aladel. 1999. a. julutorm murdis Lne-Euroopas 191,5 miljonit tihumeetrit metsa, sellest 75% Prantsusmaal. Jrgnevat raskite hulgisigimist takistas 2000. aasta jahe ja vihmane ilmastik.

Eestis jrgnesid ulatuslikud raskikahjustused 1923. aasta novembritormile, mille mju suurendasid metsavaenulike poliitiliste otsuste tagajrjel vallandunud lagastavad raied ja metsamaade omanike vahetus maareformi kigus. Suurepinnalised raiestikud, metsaservade maharaiumine ja puistute liigne hrendamine suurendasid tormikahjustusi, nende koristamine edenes aga aeglaselt, mis omakorda li soodsad eeldused putukkahjurite sigimiseks [1, 4]. Kokkuvttes hvis raskite prast kaheksa korda rohkem metsa kui otseselt tormi tttu. 1938. aasta mrtsitormi tagajrjed suudeti Tartu likooli metsandusliku uurimisinstituudi soovitusi arvestades igel ajal likvideerida ning uusi raskikoldeid tormist puutumata metsades mrkimisvrselt ei tekkinud. Sjaaegsele tormikahjustusele pani loodus ise ebasoodsa ilmastiku tttu piiri: raskite levik peatus. Sajandi tormiks nimetatud 1967. aasta orkaanile jrgnes kahe aasta prast uus tugev torm. Kokku hvis neis tormides 6 miljonit tihumeetrit metsa, millele lisandus veel 2 miljonit tihumeetrit raskikahjustusi. Trjemeetmeid rakendamata vinuks raskirste olla palju ulatuslikum [5].

Jrgneva paarikmne aasta vltel psis ohtlike koore- ja ssiraskite arvukus korrapraste proflaktikaabinude tttu (pnispuud, sanitaarraied, feromoonide rakendamine) kontrolli all. Alles 1992. aastal suurenes kuuse-kooreraskite arvukus taas mrgatavalt. Sellele andis tuke puane suvi. Sarnasust inimtegevuses vime leida 1920. aastatest: poliitiliste, majandus- ja omandisuhete muutumise tttu on raiemaht 1990. aastatelgi enneolematult suurenenud ja tekitanud olukorra, kus sajandi tormikahjustused vivad tekkida ilma sajandi tormita hredaks raiutud puistutes ja raiestike servades teeb torm alati rohkem kahju [2]. raskitele valmistab see ainult rmu.

Ka praegusel ajal ei teki suured raskikahjustused ksnes looduslike tegurite, vaid pigem inimtegevuse tagajrjel. Tuleb nustuda Tartu likooli metsandusprofessori Oskar Danieliga: Elava ja eluta looduse lbi tekkivad metsakahjud piirduvad harva heklgse kahju iseloomu ja kahjuritega: enamalt jaolt kujuneb ks kahju ja kahjur eelkijaks, phjuseks vi aluseks teisele, kuna see omalt poolt pinda valmistab kolmandale, ja enamikus on ikka algatus, mis kivi veerema paneb, inimese mistmatuse, kuritahtlikkuse, hoolimatuse vi omakasupdlikkusega seotud. [1, lk. 122]

Inimese kohus peaks olema oma vigu tunnistada ja mitte ked rpes raskikahjustuste laienemist vaatama jda, vaid pda seda judumda takistada, et veel vheseid silinud vanemaid okasmetsi hukust psta. raskirstesse, eriti kui seda soodustab inimese enda tegevus, tuleb suhtuda tie tsidusega.

raskitrje peamine eesmrk on hoida ohtlike raskite arvukus metsas nii vike, et nad ei hakkaks kasvavaid puid rndama. Olude paranedes suudavad ajutiselt nrgestatud puudki kosuda ning oma vastupanuvime taastada. Oskuslikult korraldatud raskitrje aitab ssta kasvavat metsa. Kui me ei tee prast tormikahjustusi raskitrjet, astume hte paati harvestrimeestega ning tagajrg on vanade okasmetsade kadumine ja jrjest laienevad raiestikud.

Loodust tundev metsakasvataja teab hsti, kuidas ohtlike raskite arvukust kontrolli all hoida: koristada toores metsamaterjal ja vrsked tormikahjustused, kasutada pnispuid ning viia vrskelt asustatud raskipuud igel ajal metsast vlja. Selleks et pnispuud oleksid thusamad, vib kooreraskite trjel kasutada feromoondispensereid; feromoonpniste abil saab jlgida raskite arvukust. Loomulikult tuleb lhtuda raski liigist, tema bioloogilistest iserasustest.

Kik raskitrjeabinud puudutavad ksnes tooreid, vrskeid, sja asustatud vi vigastatud ja nrgestatud puid, kuivanud puudel metsakahjurid ei sigi. Koore- ja ssiraskitele on nrgestatud vi sja surnud (murtud, langetatud) puu elupaigaks ainult he plvkonna vltel, jrgmine generatsioon peab leidma endale uue sigimispaiga. Hilinenud trjeraied, kui raskid on puust lahkunud, ning kuivanud puude raiumine on raskitrje seisukohast asjatud [8]. Mdunudsuvised raskipuud jrgmisel kevadel enam vimalikele metsakahjureile huvi ei paku (foto). Nende koore alla, kui rhnid seda veel maha toksinud ei ole, jvad kauemaks ksnes raskite looduslikud vaenlased parasitoidid ja rvputukad ning seejrel, vastavalt puidu lagunemisstaadiumile, lisanduvad ha uued kdunevat puitu asustavad liigid. Kuivanud puutvedel toksivad rhnid aga ei s metsakahjureid, sest neid seal enam pole, vaid kasvavale metsale ohutuid hundlasi, siklasi, redulasi, puidujuslasi jt. saprokslobiontseid putukaid.

1. Daniel, Oskar 1930. Metsakaitse pevaksimusi. Eesti Mets 6: 121125.


2. Etverk, Ivar 1976. Tormikahjustused ja majandusvtted. Metsamajandus 1976: 7176.


3. Gthlin, Erik et al. 2000. Attacks by Ips typographus and Pityogenes chalcographus on windthrown spruces (Picea abies) during the two years following a storm felling. Scandinavian Journal of Forest Researh 15: 542549.


4. Meikar, Toivo 1995. Mrkmeid Eesti metsapoliitikast 1920. aastail. Akadeemia 7 (2): 295308.


5. Mihkelson, Saadi 1998. Metsakaitseline situatsioon. Etverk, Ivar (toim.) Sajandi suurtormid Eesti metsades. Eesti Metsaselts, Tartu: 2734.


6. Voolma, Kaljo jt. 1997. Eesti rasklaste (Coleoptera, Scolytidae) mraja. Eesti Loodusfoto, Tartu.


7. Voolma, Kaljo jt. 2000. rasklased Scolytidae. Eesti putukate levikuatlas, 2. Eesti Loodusfoto, Tartu.


8. Voolma, Kaljo; unap, Heino 2000. Metsakaitse: metsakahjustused ja nende vltimine. Maaelu Arengu Instituut, Tartu.


9. Wermelinger, Beat et al. 1999. Development of the bark beetle (Scolytidae) fauna in windthrown areas in Switzerland. Mitteilungen der Schweizerischen Entomologischen Gesellschaft 72: 209220.



Kaljo Voolma
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012