Eesti Looduse fotovõistlus
10/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 10/2002
Koduraba on ohus

Selle aasta algusest peale on aeg-ajalt jõudnud meediasse sõnumeid vastasseisust Rannu (Kestla) raba pärast. Kiviõli keemiatööstus kavatseb hakata seal turvast kaevandama, kuid kohalik rahvas peab 350 hektari suurust raba osaks oma kodust. Veebruaris moodustati Rannu soo kaitse seltsing: on peetud koosolekuid, kirjutatud kirju, avaldusi ja artikleid, korraldatud matku, peetud sadu telefonikõnelusi – ikka selle nimel, et soo alles jääks.

Rannu (Kestla) raba, kohalikus kõnepruugis Rannu soo, asub Ida-Virumaal Aseri vallas, mõne kilomeetri kaugusel Soome lahest ja kuni 55 m kõrgusel merepinnast. Sellest põhja jäävad Tallinna–Narva maantee ja Aseri asula. Keset kultuurmaastikku asuvat raba piiravad Rannu, Kõrtsialuse, Ridaküla, Kõrkküla, Kestla ja Abaja küla, ida pool algab Ida-Virumaa põhjaosa trööstitu tööstusmaastik.

Kunagi on siin olnud madalaveeline järv, mis aegamööda soostus. Mitmete uuringute andmeil ulatub maardla turbakiht 5–6 meetrini, raba võib olla kuni 6000 aastat vana. Praegu valitseb siin männi-puisraba, tükati on ka lageraba ja älveid, äärtel siirdesoo. Raba äärealad on kuivendatud heina- ja karjamaadeks. Keset raba asub 42 hektari suurune kinnikasvanud freesturbaväli.

Nii inimese kui ka loomade varaait. Keset kultuurmaastikku asuvas soos on rikkalikud muraka, pohla, mustika, sinika, jõhvika ja seente kasvukohad. Seal leidub ravimtaimi, näiteks ubaleht ja ümaralehine huulhein. Ja muidugi on raba mesilaste korjemaa. Aseri valla ainukese soona on Rannu raba kujunenud kohalikule rahvale ka sissetulekuallikaks: sügiseti käib soos seenel-marjul sadu inimesi. On neidki, kes rõhutavad, et raba on asendamatu koht, kus koguda elu- ja hingejõudu. Rabavaikuses veedetud tunnid annavad tasakaalu, mis aitab vastu pidada jõuetus kultuur- ja tööstusmaastikus ning närvilistes argiaskeldustes.

Ja veel üks tahk, mis teeb soo kohalikule rahvale asendamatuks: suurem osa valla maid ja metsi on juba erastatud. See 350 hektari suurune riigimaal asuv raba on kui oaas, kuhu võib igaüks minna millal tahes.

Aseri vallas on metsa vähem kui riigis keskmiselt. Rannu soo ongi valla suurim metsaala. Siin elavad või peatuvad rändel linnud, metsloomadele on see piirkonna ainus roheline koridor, mida mööda pääseb Alutaguse laantest rannametsadesse.

Rannu soo on siit kandi suurim, miljoneid kuupmeetreid mahutav mageveereservuaar.


Mure kodu pärast. Soos kätkevaid materiaalseid väärtusi võiks otsida ja leida veelgi, kuid see pole peamine. Suurem osa kohalikest inimestest peab sood enda omaks – kodu lahutamatuks osaks. Tundlikum maainimene võib kinnitada, et kodupaiga loodus on tal hinges.

Ümbritsevate põliskülade pärimuskultuur on selle sooga seotud. Soo on toitnud kümneid põlvi enne meid, toidab nüüd ja nii peaks see olema ka edaspidi. Siit varutud toidulisa on puhas ja tervislik, seda pole toodetud ega pakendatud tehastes ega veetud ühest maa otsast teise. Selle kättesaamiseks pole investeerinud ei riik ega ükski rahajõmm, see on maa and ja kuulub maa lastele.

Oma soo kaitseks on moodustatud seltsing, milleks andis allkirja 346 ümberkaudset elanikku. Seitse külavanemat ja seltsing tegid avalduse võtta Rannu soo kaitse alla. Juunikuisel Aseri vallavolikogu istungil kõneles rahvasaadik Eha Polluks, et vallas on üle saja astmaatiku. Kui muule õhusaastele lisandub turba kaevandamisega kaasnev tolm ja suits, peavad need inimesed oma kodust lahkuma.

Inimesed on juba väsinud võitlemast, ent kinnitavad, et oma soo kaitseks läheksid nad kas või masinate ette.


Karavan liigub. Turba kaevandamise plaan sai avalikuks kaks aastat tagasi, kui kohalik ajaleht Põhjarannik avaldas kuulutuse, et Kiviõli keemiatööstus taotleb luba Rannu turbamaardla geoloogiliseks uuringuks. Külaelanike esindajana pöördusin murega Ida-Virumaa keskkonnateenistuse geoloogiaspetsialisti Toomas Nestori poole. Nestor rahustas mind, öeldes, et plaanid on väga esialgsed: tahetakse lihtsalt sood uurida ja vaevalt, et keegi üldse kaevandama hakkab. Sama kordus mullu jõulukuul, kui keemiatööstus taotles juba kaevandamisluba. Pöördusin siis ka Aseri vallavanema Ott Peneku poole: tema sõnul olevat juba ammu otsustatud, et turbatootmine tuleb, külaelanikel pole enam mõtet sekkuda.

Vahepeal oli Rannu rabas tehtud geoloogiline uuring. Geoloogiakeskuse teaduri Mall Orru ja Kiviõli keemiatööstuse direktori Aleksander Saare koostatud aruanne kinnitati riigi maavarade komisjonis. Komisjon kandis Rannu (Kestla) turbamaardla aktiivvaruna maavarade registrisse. Turba kaevandamist Rannu soos lubavad ka Aseri valla arengukava ja üldplaneering. Keemiatööstuse tellimusel tehti maardla keskkonnamõju hinnang. Ida-Virumaa keskkonnateenistus peatas selle menetluse, kuni on tehtud NATURA 2000 inventuur.


Kaevandajate plaanid ja valeandmed. Riigi maavarade komisjonile esitatud aruandes on kirjas, et kaevandamine ei mõjuta ümbruskonna kaevude veetaset, sest need kõik on puurkaevud. Tegelikult moodustavad puurkaevud vaevalt kolmandiku ümbruskonna veevõtukohtadest. Tegime valeandmete kohta avalduse Aseri vallavalitsusele ja Ida-Viru keskkonnateenistusele. Mõlemad leidsid, et tegemist on väheoluliste andmetega, mida saab vajaduse korral parandada. Tegime siis avalduse keskkonnaministeeriumile, kes algatas selle kohta uurimise ja uurib siiamaani.

Koos kaevandusloa taotlusega esitasid Orru ja Saar seletuskirja, kus jutuks kaevandamise tingimused ja tehnoloogia. Kaevandusala (349,44 ha) koos teenindusmaaga (17 ha) hõlmaks tegelikult kogu looduslikus seisundis oleva raba. Ümber kaevanduse säiliks 50–300 meetri laiune metsariba, mis enamalt jaolt kuulub eraomanikele või tagastamisele. Osa sellest metsaribast on juba lagedaks raiutud. Esimese kaheksa aasta jooksul langetataks mets kogu rabas, kooritaks pinnas ja rajataks magistraalkraavid. Kaevandamisel rakendataks polderkuivendust, nii et kaevandamise lõppedes jääks soo asemele madal veekogu.

6. veebruaril Kestla külas peetud koosolekul püüdsid nii keemiatööstuse, geoloogiakeskuse kui ka vallavalitsuse esindajad rahvast taas rahustada ja meelitada. Väideti, et kaevandatakse vaid osake soost ja ammendatud väljad rekultiveeritakse kohe. Praegu aga olevat koprad soo üle ujutanud ja seal seeni-marju nagunii ei kasva. Talude kaevud mingil juhul kuivaks ei jäävat. Sama väideti ka juunis, kui Rein Perens ja Mall Orru tutvustasid enda koostatud keskkonnamõju hindamise aruannet. Nüüd väideti veel, et rabas ei kasva ühtegi kaitsealust taimeliiki, ulukeid on „harva nähtud“ ning tuule kiirus on rannakõrgendikul keskmiselt kõigest 1–5 m sekundis! Need polnud enam „sõltumatute ekspertide“ poolvaled, vaid täisvaled.


Tegelik olukord. Pool Rannu soo kaitse seltsingu tegevusest ongi seisnenud õigete andmete kogumises ja ametnikele vahendamises.

“Eesti märgalade inventuur” (1997) on seni ainuke teaduslik teos, mis käsitleb meie märgalade hetkeolukorda kompleksselt ja kus antakse ka soovitusi, kuidas märgala edaspidi kasutada. Raamatus käsitletakse Rannu sood kui inimtegevusest vähemõjutatud ja taastumisvõimelist ala. Kiirülevaatusel oli leitud sealt kolm kaitsealust taimeliiki: kollakas tömptipp (Calliergon stramineum), soo-neiuvaip (Epipactis palustris) ja harilik sookäpp (Malaxis paludosa). Soovitatakse jätkata traditsioonilist majandustegevust – marjakorjamist – ning vältida kraavitamist, lageraiet ja turba varumist.


Vesi. Et saada ülevaadet kaevandamise võimalikust mõjust kohalikule veevarustusele, korraldasid Rannu soo kaitse seltsing ja Eestimaa Looduse Fond (ELF) möödunud kevadel sood ümbritsevate veevõtukohtade ülevaatuse. Ühe kilomeetri raadiuses uuriti 53 salvkaevu, 15 puurkaevu ja kolme joogiveeallikat. Selgus, et valdav osa salvkaevude omanikke on oma joogivee kvaliteediga väga rahul, muret tekitab hoopis kaevude põuatundlikkus. Ligi kolmandiku puurkaevude vesi tunnistati aga ebakvaliteetseks. TTÜ geoloogia instituudist tellitud uurimuse kohaselt võib puurkaevude halva vee põhjuseks olla „omaaegsete põllumajanduse tootmiskeskuste jääkreostus või on Kiviõli kaevanduse vesi maasiseselt jõudnud Rannu piirkonda“.

Uurimuse kokkuvõttes on öeldud: „1982. a. uurimistööde tulemusena selgus, et suure tehiskoormusega Purtse jõe valglas tuleks igati vältida metsade ja soode kuivendamist, mis vähendab veelgi puhta vee varude taastumist. Äärmiselt vajalikuks loeti kompenseerivate loodusmaastike säilitamist ja seda eriti kohalike veeressursside formeerumise piirkonnas. [---] Kogu Ida-Virumaa põhjaosas on säilinud vähe loodusmaastikke, kompenseerimaks inimtegevuse (kaevandused, tööstus, endine põllumajanduslik suurtootmine) negatiivset mõju. Seega on kogu Ida-Virumaale oluline kompenseerivate ja puhta vee varusid taastavate loodusmaastike säilitamine. Üheks võimaluseks oleks OÜ Kiviõli Keemiatööstusel jätkata toorme kaevandamist tehismaastikult Oru turbaväljadelt, mis muidu ainult saastaksid keskkonda, ja jätta Rannu (Kestla) soo looduslikuks veesäilitusalaks.“


Loomastik. Uskugem kohalikke looduses liikujaid. Selle aasta augustis lähetas Kiviõli jahtkond Ida-Viru keskkonnateenistusele kirja, milles viitas Mall Orru ja Rein Perensi koostatud keskkonnamõjude hindamise aruandes olevatele valeandmetele. Kirjas seisab: „Rannu (Kestla) rabas ja sellega vahetult piirnevas metsas elutsevad püsivalt järgmised ulukid: põder, metskits, rebane, halljänes, kährikkoer, orav, nirk, tuhkur, nugis ja kobras. [---] Sagedased külalised rabas on karu ja hunt; küllaltki sageli on täheldatud ka ilvest.

Meriküla oja ülemjooksul oleme täheldanud euroopa naaritsa või mingi (liik vajab täpsustamist) jälgi.

Suurematest lindudest pesitsevad alal metsis, teder, põldpüü, kassikakk, kodukakk, kanakull, loorkull ja sookurg. Toiduotsingutel on siin küllalt sagedased külalised kaljukotkas ja hallhaigur. Rännetel peatuvad rabalagendikel hallhane, rabahane, suure laukhane jt. parved.“


Marjad ja kaitsealused taimed. Möödunud kevadel korraldas seltsing rahvamatka Rannu sohu. Vaadati, kui palju sood jääb (ei jää) kaevandusest üle, kuidas vedelevad maas geoloogilisel uuringul langetatud puud ja milliseid sootaimi võib leida. Liiguti mööda vanu taliteid. Suurel lagendikul tervitasid matkalisi sookured. Sealsamas kinnitati keha mulluste jõhvikatega.

Marju, seekord murakaid, söödi teiselgi seltsingu korraldatud matkal juulis. Selle käigu eesmärk oli näidata loodushuvilistele ja ametnikele Rannu soos kasvavaid kaitsealuseid taimi, mida keskkonnamõjude hinnangu aruande järgi seal polevat. Kaasa tulid Ida-Viru keskkonnateenistuse inimesed, kuid ei ühtki huvilist Aseri vallavalitsusest ega keemiatööstusest. Paaritunnise matka jooksul nähti sadu, kui mitte tuhandeid kahelehise käokeele (Platanthera bifolia) ja kuradi-sõrmkäpa (Dactylorhiza maculata) isendeid.

Leiti ka kaitsealuste taimede II kategooriasse kuuluva liigi – sookäpa (Hammarbya paludosa) – arvukas asurkond soo lääneosas, roomavat öövilget (Goodyera repens) jt. kaitsealuseid taimeliike.


NATURA 2000. Vastusena kohalike algatusele moodustada Rannu soo kaitseala tellis keskkonnaministeerium TTÜ Ökoloogia Instituudilt Rannu soo loodusinventuuri. Leiti veel kaitsealuseid taimeliike, näiteks laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine), harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea), näsiniin (Daphne mezereum), mets-õunapuu (Malus silvestris), ungrukold (Hyperzia selago) ja pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis).

Leiti, et Rannu soo vastab suures osas Euroopa loodusdirektiivi I lisa elupaigatüübile – looduslikule rabale, mille servaaladel leidub puisniite ja lodumetsa. Eraldi märgiti endist freesturbavälja, kus kümmekonna aasta jooksul on tekkinud tihe kanarbikukooslus. Tegemist olevat vähemalt Eesti ulatuses ainulaadse juhtumiga. Et kogu Euroopa Liidus otsitakse võimalusi, kuidas pöörata kuivendatud rabad taas soostuma, väärivat Rannu endine turbaväli erilist tähelepanu.

Inventuuri kokkuvõttes soovitati võtta Rannu soo NATURA 2000 kaitsealaks.


Mõned näpunäited neile, kes tahavad hoida kodukoha loodust. Me ei tea veel, millega see vastasseis lõpeb. Ometi on selge, et teatud mõttes oleme juba võitnud: need inimesed, kes on avaldanud oma arvamust või mõnel muul moel osalenud kodukoha kaitsel, on võitnud väärikuse. Oleme saanud ka asjaajamiste kogemuse, millest saavad õppida ehk teisedki.

Niisiis, kui armastad oma kodukohta ja tahad seda kaitsta laastava tööstuse või lausa rumaluse eest, siis:
·

Varu aega, kannatust ja kindlameelsust.
·

Hangi koopiad kõikidest asjasse puutuvatest materjalidest ja tee endale probleem selgeks; hangi pidevalt värsket teavet. Kontrolli fakte.

Keskendu olulisele. Mida taotletakse? Kes otsustab? Kuidas ennast arusaadavaks teha?

Pea meeles, et ametniku sõna maksab üksnes siis, kui on saanud otsusena paberile; esita ka kõik enda seisukohad ja avaldused ametnikele kirjalikult.

Otsi tuge kohalikust omavalitsusest ja ametkondadest; palu ELF-ilt juriidilist abi.

Kaasa oma tegemistesse võimalikult palju kohalikku rahvast (korralda koosolekuid, matku jne.).

Jää asjaajamistes ausaks.

Teavita oma tegemistest meediat.

Rannu Soo Kaitse Seltsinguga saab ühendust telefonil 056 686 892 või aadressil: ahto.kaasik@maavald.ee



Ahto Kaasik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet