Eesti Looduse fotovõistlus
2006/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/11
Kalakotkas vajab kaitset

2005. aasta lõpuks valmis esimese kategooria kaitsealuse liigi kalakotka (Pandion haliaetus) kaitse tegevuskava aastateks 2006–2010. Keskkonnaminister kinnitas selle tänavu 26. juulil. Kavas on peale kalakotka bioloogia tutvustuse esitatud ka kaitseks vajalikud tegevused ja rakendusvõimalused Eestis. Kokkuvõte tegevuskavast jõuab loodetavasti veel sel aastal trükki Eesti ornitoloogiaühingu väljaandes Hirundo Supplementum.

Kotkastele on viimasel ajal üldsuse tähelepanu juhitud üha rohkem: artiklid ajakirjades (sh. Eesti Looduses 2003) ja ajalehtedes, liigitutvustused Internetis, Rein Marana filmitud ja Gaviafilmi välja antud “Eesti kotkad” DVD-l jne.

Siiski tuntakse kotkaid küllaltki halvasti, eriti Tallinna ümbruses. Seda näitas Eesti ornitoloogiaühingu LIFE-Nature EAGLELIFE projekti raames tellitud ja Turu-uuringute aktsiaseltsi koostatud uuring, kus peaaegu tuhandest küsitletust arvas kalakotka ära tundvat vaid 22% vastanutest [9].

Siinses artiklis tutvustame kalakotkast õige põgusalt, sest täpsemat infot liigi kohta võib praegu saada kõikjalt. Nõnda on vaatluse all eelkõige ohutegurid, tegevused ja uued uurimisvõimalused.

Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripärase väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt aitavad teda teistest kotkastest hästi eristada. Tiibade siruulatus on 145–160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 kg, isaslinnul umbes 1,5 kg.

Kalakotkas toitub peaaegu eranditult mitmesugusest kalast. Kala püütakse kuni meetri sügavuselt ja mõnikord võib kalakotkas seejuures üleni vee alla kaduda. Eelistatud on 200–300 grammi raskused kalad [4]: suuremaga on raske kaugele lennata ning väiksemat püüda pole otstarbekas. Kalakotkad võivad saaki pessa tassida üle 25 km kauguselt. Soomes on arvestatud kalakotka päevaseks toiduvajaduseks 0,3–0,4 kg kala [3], rändel olevate lindude päevanormiks peetakse aga 0,5 kg kala [1, 2, 7].

Pesa ehitatakse puu latva: sealt saab hea ülevaate ümbritsevast, jõuab varem ohtu märgata, ühtlasi on lihtsam pesale lennata ja ka poegadel on nii kergem lendamist õppida. Eesti teadaolevast 46 asustatud pesapaigast 36 asuvad männikutes (24 rabas ja 12 mineraalmaal), 8 raielangil ja 2 soostunud segametsas. Pesapuu on 42 juhul mänd, kolmel juhul kuusk ja ühel juhul kask. Neli pesapuud on kuivanud, kuid kalakotkas kasutab neid meelsasti edasi. Eestis on kalakotkas võtnud tarvitusele ka 14 inimese rajatud tehispesa.

Pesitsema asutakse kohe pärast saabumist. Täiskurn koosneb 2–3 munast ning see munetakse pessa enamasti mai keskpaigaks. Emaslind haub umbes 35 päeva, haudumisest võtab vähesel määral osa ka isaslind. Pojad lennuvõimestuvad juuli lõpus või augusti alguses.

Kalakotkas on rändlind, jääkatte alt ta toitu kätte ei saa. Eesti kalakotkad talvituvad troopilises Lääne-Aafrikas, peamiselt Saharast lõunas, mõned isendid ka Vahemere lääneosas. Kalakotkad lahkuvad talvitusaladelt märtsis, jõudes põhjapoolseile pesitsusaladele keskmiselt aprilli keskpaigaks. Eestisse saabuvad kalakotkad tagasi aprillis, sageli veel enne veekogude vabanemist jääkatte alt. Eestist rändab kalakotkas ära ja siit läbi peamiselt augustis ja septembris, vähesel määral ka oktoobris [8].


Kalakotkaid ohustavad tegurid. Kalakotka Põhja-Euroopa populatsiooni Eesti asurkond jõudis möödunud sajandi keskpaigas inimese vaenulike tegevuste tagajärjel kadumise äärele. Taastumine algas 1980. aastatel ja kestab praeguseni [5]. Taastumise ja Eesti asurkonna võimalikku “lage” on prognoosinud ja graafiliselt esitanud Asko Lõhmus. Nagu näha, on tema prognoosid osutunud enam-vähem õigeks. 2001. aastal 2010. aastaks prognoositud 60 paari oleme küll veidi kiiremini kätte saanud, kuid üldine arvukuse ja produktiivsuse tendents on muutunud graafiku järgi.

Paljud ohutegurid, mis on aktuaalsed mitmetes maailma piirkondades ja ehk teiste kotkaliikide puhul tähtsamad, ei mängi Eestis kalakotka puhul eriti suurt rolli. Nii ei ohusta praegu kalakotka Eesti asurkonda kuigivõrd pesitsusaegne häirimine elupaigas, äritsemine munade ja poegadega, lindude tahtlik tapmine, hukkumine elektriliinides, teedel ja kalavõrkudes. Samuti ei ole veel probleemiks keskkonnamürgid, kuid põllumajanduse taaselustudes võib mürkide tarvitamine taas suureneda.

Kava koostamise käigus pani tõsiselt mõtlema tuntud loodus- ja kotkamehe Tiit Randla väide, et Põhja-Euroopa kalakotka asum Eestis on tühiselt väike ning kõik, mis puudutab tema saatust, otsustatakse tegelikult Põhjamaades. Kuna meil leidub sobivaid elupaiku vähe ja kalavarudki kehvas seisus, on Eesti kalakotkale ökoloogiliselt nn. mülgasala ning meie kalakasvandused ja tehispesade rajamine ökoloogiline lõks.

Paraku on see tõsi ning ehk ohustame ajutise “headusega” koguni kalakotka käekäiku. Näiteks kui Järvere kalakasvandus aktiivselt töös oli, kogunes 2005. aastal selle lähedusse veel kolm paari kalakotkaid. Tänavu olid kahe paari pesad asustamata, nagu ka kaks kaugemal asuvat pesapaika, mille linnud kalakasvandusest poegadele toitu viisid.

Teadaolevate pesapaikade hävimine majandustegevuse käigus pole olnud viimasel aastakümnel samuti kuigi terav probleem. Tõenäoliselt satuvad hävimisohtu seni leidmata pesapaigad, mis asuvad erametsades ja riigimetsa laamades.

Peamine kalakotka arvukust ja levikut piirav faktor on elupaikade ja sobivate pesapuude vähesus ning pesade hävimine looduslike tegurite tõttu. Tormid lõhuvad looduslikest pesadest igal aastal kolmandiku. Kui torm satub pesitsusperioodile, siis on ohus ka järelkasv.


Tegevuskava liigi kaitseks koosneb kuuest valdkonnast: elupaikade kaitse; seire ja uurimine; järelevalve ja püsielupaikade arvestus; koolitus ja tutvustamine; rahvusvaheline koostöö; liigi kaitse tegevuskava uuendamine. Esmatähtsad on kaks esimest valdkonda. Seire ja uurimine on väga oluline seetõttu, et jälgides aastate vältel asurkonna käekäiku, saab teha järeldusi kotkaste kaitse kohta.

Elupaikade kaitse hõlmab uute pesapaikade otsinguid ja nende kaitse alla võtmist, pesade juures kaitsereþiimi tagamist, sobivates pesitsuspaikades pesaehituseks sobilike puude hoidu ja vajaduse korral tehispesade ehitamist.

Ulatuslikum tehispesade projekt on lõpule jõudmas, kuid igal aastal oleme siiski kriitilistesse kohtadesse ehitanud tehispesi. See tähendab kohtadesse, kus kalakotkad on aastaid proovinud pesitseda, kuid pesa on igal suvel lagunenud ning seetõttu pole suudetud järglasi lennuvõimeliseks kasvatada.

Tänavusel aastal alustasime koostöös Eesti Põlevkivi ja RMK-ga projekti, kus ehitasime juba metsastatud aherainemägedele kolm tehispesa kalakotkastele, et jälgida kaevandustehnika mõju praegustele pesitsuspaikadele ja näha kotkaste valikueelistusi, kui neil on midagi valida. Ootame põnevusega järgmist kevadet, et tulemusi näha. On muidugi risk, et tehispesade tugevus ja korrapärasus meelitab linde pesitsema tehisvormidele, eeskätt elektripostidele ja ehitistele nagu Lääne-Euroopas [6]. Seal on seda tinginud looduslike pesapaikade vähesus. Ehitades tehispesad inimasustamata metsaaladele ja rabadesse, anname usutavasti kalakotkale võimaluse kauem elada temale loomupärases keskkonnas.


Uuringud GPS-saatjate abil. Kui möödunud aastal said ajakirjanduses “staarideks” raadiosaatjatega must-toonekured Tooni ja Jaak, siis tänavu oli võimalus GPS-saatjad kinnitada kahele kalakotkale, et uurida nende liikumist saagiotsinguil, samuti fikseerida saabumist pesitsusalale ja siit lahkumist ning näha, kuhu meil pesitsevad kalakotkad talvituma lähevad jne.

Saatjad paigaldati ajal, mil pesapaikade igaaastane inventuur oli lõppenud. Seetõttu saime ka muid teadmisi, mis paraku polnud rõõmustavad.

Tavaliselt käime pesapaiku vaatamas üks kord aastas just enne poegade lennuvõimestumist. Arvasime, et enamik poegi asub teele lõuna poole. Selle aasta kogemus näitas aga muud. Kolmes pesapaigas viiest, kus hiljem käidi, oli poeg või pojad hukkunud, kas siis kanakulli, kassikaku või muu teadmata röövli süü läbi. Õnnetuseks sai hukka ka saatjat kandev noorlind Mati, kelle maised jäänused leidsime raadiosignaali abil tema kodurabast.

Puhatu maastikukaitsealal elutsenud saatjaga emaslind Maria on aga meile juba andnud väärt infot lahkumisaja, rändetee ja talvituspaiga kohta. Maria on end talveootele seadnud Kongo jõel ekvaatori läheduses.

Huvilistele on abiks meie Kotkaklubi kodulehekülg http://www.kotkas.ee/



1. Cramp, S., Simmons, K. E. L. 1980: Handbook of the Birds of Europe, the Middle East and North Africa. Vol. 2. Hawks to Bustards: Oxford University Press, Oxford.

2. Gensb¸l, B. 1984: Birds of Prey of Britain and Europe, North Africa and the Middle East: Collins, London: 265–270.

3. Häkkinen, I. 1977: Food catch of the Osprey Pandion haliaetus during the breeding season: Ornis Fennica 54: 166–169.

4. Häkkinen, I. 1978: Diet of the Osprey Pandion haliaetus in Finland: Ornis Scandinavica 9: 111–116.

5. Lõhmus, Asko 2001: Ospreys Pandion haliaetus in Estonia: a historical perspective: Vogelwelt 122: 167–171.

6. Meyburg, B. U., Manowsky, O. & Meyburg, C. 1996. The Osprey in German: its adaption to environments altered by man. – Bird, D. M., Varland, D. E., Negro, J. J. (eds.). Raptors in human landscapes. Academic Press, San Diego: 125–135.

7. Poole, A. F. 1989: Ospreys. A natural and unnatural history: Cambridge University Press, Cambridge.

8. Randla, Tiit 1976: Eesti röövlinnud. Kullilised ja kakulised: Valgus, Tallinn: 77–80, 86–92.

9. www.kotkas.ee/failid/Sots.%20uuringud%20I%20osa.pdf



Riho Männik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet