Eesti Looduse fotovõistlus
10/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 10/2002
Kaotused ja küsitavad võidud: vaidlused Rannu (Kestla) raba üle

Et hinnata ühe soo väärtusi, tuleb seda vaadelda osana tervikust – piirkonnast, kus ta asub. Rannu (Kestla) raba paikneb Ida-Virumaa loodeservas, seepärast teeme kõigepealt selgeks, kuidas on lood turbavarude ja -kaevandamisega seal kandis.

Mõistliku majandamise korral saaks Oru turbaväljadelt koguda aastas kuni paarsada tuhat tonni turvast, ent eelmisel aastal kaevandati vaid 5,9 tuhat tonni. Niisiis on need maakonna suurimad turbaväljad praegu samahästi kui kasutuseta. Eesti eluga meedia kaudu kursis olevatel inimestel seostuvad Oru turbaväljadega teated rabapõlengute ning nendega kaasneva õhusaaste kohta. Riigil tuleb kulutada üsna kopsakaid summasid põlengute kustutamiseks Ja nüüd siis soovib Kiviõli Keemiatööstuse OÜ avada veel ühe turbatootmisvälja Aseri lähedal asuvas Rannu e. Kestla rabas.

Looduslik tasakaal. Kuigi rohkem kui poolt Ida-Virumaast katab mets, on just Aseri ümbrus üpris lage – metsasus vaid 10–15%. Ulatuslikku põllumajandus- ja tööstusavamaastiku ilmestavad siin vaid Rannu raba ümbritsev üsna kitsas metsariba ja klindi alusele varjunud metsakaitsealaks pakutud puistu. Ka soos valdavad rabamännik ja puisraba.

Kui mõelda Aseri ümbruse kultuur- ja tööstusmaastikele tervikuna, siis väärib tähelepanu veel soost edelasse jääv puisniit. Selle käpalisterohke pärandkoosluse taastamiseks piisab vaid sellest, kui raiuda maha noored haavad ja seejärel ala korrapäraselt niita. Teine puisniit asub soo kirdeservas, kus peale käpaliste kasvab ka mets-õunapuu.

Kohalikule rahvale on see soo ning ümbritsevad looduslikud ja pärandkooslused koht, kus käia mustikal, pohlal, murakal ja jõhvikal või lihtsalt lõõgastumas.

Taastuv sookooslus. Lausa teaduslikku huvi pakub Rannu raba keskel veerandsada aastat tagasi maha jäetud ligikaudu 40 hektari suurune freesturbaväli. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli see üsna hõreda taimkattega, siis nüüd on pilt tundmatuseni muutunud: väljad on lausaliselt kaetud tiheda kanarbikuga, 10–15 meetri kõrguste kaskedega palistatud dreenikraavide servades leidub juba turbasamblaid. Paljudes Euroopa Liidu riikides otsitakse pingeliselt võimalusi, kuidas panna kuivendatud rabad taas soostuma [1]. Ma pole ühelgi teisel meie vanal turbaväljal näinud nii hoogsat taastumist. Selle ala edasine areng ei paku huvi mitte ainult meile, vaid ka kolleegidele Lääne-Euroopas.

Ettevaatust! Allikas rabas. Läänepoolse rabaosa keskel väljub allikana soopinnale surveline toitainerikas põhjavesi. Seal lõikub rabasse kuni selle loodeservani peaaegu paarisajameetri laiune puis-siirdesoo riba, kus muu hulgas kasvavad käpalised (harilik käoraamat, kuradi-sõrmkäpp, soo-neiuvaip, sookäpp, roomav öövilge) ning lopsakas rohurindes leidub ka allikasoodele omast raudtarna.

Keset raba väljuv allikas peaks tegema valvsaks iga hüdrogeoloogi: paikneb ju Rannu raba lõhelise dolomiidistunud lubjakivi levikupiirkonnas ehk teisisõnu karstunud alal, kus põhjavee liikumine võib olla üsna raskelt tabatav.

Kuivendamise mõte on teadagi suurendada äravoolu. Kui aga allikas on seotud Ordoviitsiumi veekompleksiga, siis võib selle avamise tagajärjel tõepoolest aset leida õpikutes harva käsitletav juhtum – veetase ümbruskonna kaevudes alaneb. Hiljuti kuulsin, et Häädemeeste kandis langes liivakarjääri ammendamisel veetase ümbruskonna talukaevudes kuni poolteist meetrit.

Kas turba kaevandamine Rannu soost end tasub? Tundub küll loogiline, et Kiviõli keemiatööstusel on majanduslikult kasulikum kaevandada turvast Kiviõli linna lähedal paiknevast Rannu soost, kui vedada seda Oru turbaväljadelt. Ent Eesti riigis kehtiv säästva arengu seadus on ju ka majandustegevuse alus. Antud juhul püütakse seda seadust rikkuda või vähemalt mitte arvestada. Kui keegi tahab väita, et turba vedu pisut kaugemalt tekitab ettevõttele majanduslikke raskusi või ehk isegi pankrotiohu, siis häda põhjus on siiski ilmselt milleski muus.

Uppsala linna (Rootsi) kütteks kasutatav turvas tuuakse raudteel kinnistes konteinerites kohale 200 km põhja pool asuvalt turbaväljalt, kusjuures turba kaevandamise ja veoga tegelev firma teenib kasumit. Kiviõli ja Oru turbaväljade vahekaugus on vaid 40–50 km.

Ühe üllatava fakti sain veel teada septembri algul Pärnus toimunud rahvusvahelisel nõupidamisel, kus käsitleti aiandusturba kaevandamisega seotud keskkonnaprobleeme. Oma ettekandes Eesti turbavarude uurimisest näitas kolleeg Mall Orru tabelit Rannu soo turbalasundi kohta. Sealt võis välja lugeda, et ligi meetrise vaid ekspordiks mineva vähelagunenud sfagnumturbakihi all lasuva kuni kolmemeetrise kütteturbaks sobiva hästilagunenud turbakihi tuhasisaldus võib (vähemalt paiguti) olla üllatavalt suur – 10–13%.

Olen kuulnud, et sellele turbale tahetakse lisada veel põlevkivituhka ja siis kütteturba nime all tarvitada või maha müüa. Mullu müügis olnud proovipartii kvaliteet oli pehmelt öeldes nigel. Sellist kraami tootev firma võib küll pankrotti minna. Kes maksab kinni kahjud? Kardan, et need jäävad eelkõige oma soo kui loodusväärtuse kaotanud kohalike elanike kanda. Siin peaks otsustavalt sekkuma riik, kelle kohus on seista hea loodusvarade säästliku kasutamise eest.


1. Raeymaekers, Geert 2000. Conservisng mires in the European Union. Actions co-financed by LIFE-Nature. Ecosystems LTD. Luxembourg, Office for Official Publications of the European Communities.

2. Ramst, Rein 1997. Lõppes Eesti turbatootmisalade inventariseerimine. – Eesti Turvas, 1/2: 17–19.

3. Maavarade register: registrikaart nr. 198 ja EMK protokoll nr. 99–55 21. detsembrist 1999. Tallinn.


Mati Ilomets (1950) on sooteadlane, TPÜ ökoloogia instituudi vanemteadur, maastikuökoloogia osakonna juhataja.



Mati Ilomets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet