Eesti Looduse fotov�istlus
2007/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2007/2
Aasta lind on luik

Tnavuse aasta linnuks on Eesti ornitoloogiahing valinud luige. Kindlasti on selle valiku ks phjusi vajadus tutvustada ldsusele meie kiki kolme luigeliiki, mitte ainult khmnokk-luike.

Vrdlemisi hsti tuntakse inimkaaslejat khmnokk-luike (Cygnus olor), keda vib kohata peale loodusmaastike ka meie asulates ja linnades. Vhem tuntud on nn. kollanokalised luiged laululuik (Cygnus cygnus) ning vikeluik (Cygnus columbianus bewickii).

Peale nende kolme luigeliigi nhakse Eestis harva ka mustluike (Cygnus atratus), kelle kodumaa on kll Austraalia, kuid htlasi on ta sna populaarne lind Lne-Euroopa linnutiikidel. Meil kohatavad mustluiged ongi sealt prit. Kindlasti ei tohiks mustluike segi ajada meil peatuvate luikede noorlindudega, kelle sulestik on tumehall, ent teatud valgusoludes paistab see sna tumeda vi isegi mustana.

Kuigi khmnokk-luik kinnitas Eestis kanda sna hiljuti, on ta inimkaaslejana kindlasti enim tuntud luigeliik ning selle liigi mramine ei tohiks kellelegi raskusi valmistada. Khmnokk-luik on Eesti suurim lind, kelle kaal vib ulatuda 12 kilogrammini. Olulise tunnusena tuleb kindlasti mrkida musta khmuga punast nokka, mille jrgi ongi liik nime saanud. Musta khmu suuruse jrgi saab visuaalselt eristada isalindu emalinnust. Nimelt esimesel on khm oluliselt suurem. Khmnokk-luige kael on ujudes kverdunud ja pesitsusajal hoiavad vanalinnud tihti tiibu kohevil, mida teised luiged ei tee.

Erinevalt teistest tekitavad khmnokk-luige tiivad lennul iseloomulikku vihinat, mis vaikse ilma korral kostab paari kilomeetri kaugusele. Lind ise suurt ei hlitse, ksnes rritudes toob ta aeg-ajalt kuuldavale madalat norinat. Inglise keeles kutsutaksegi teda tummaks luigeks Mute Swan.

Khmnokk-luik introdutseeriti Euroopasse 16.17. sajandil, kuid arvukus suurenes jrsult siiski alles 20. sajandi esimesel poolel. Ndisajal on liik levinud peaaegu kikjal Euroopas, vlja arvatud Hispaania, Itaalia ja Balkanimaad (#, 9), ning laiendab pidevalt oma leviala phja poole, ulatudes oma pesitsusareaaliga juba Petora je deltani.

Liik on viimasel ajal introdutseeritud ka Phja-Ameerikasse, Austraaliasse ning Uus-Meremaale, kus ta tekitab ha enam probleeme kohalike luigeliikidega konkureerides. Peale Loode- ja Kesk-Euroopa populatsiooni, mille arvukuse uus hinnang on 250 000 isendit, on Euroopas eraldatud veel kuus asurkonda: Suurbritannia (31 700 isendit), Iirimaa (10 000), Musta mere (45 000), Kaspia (250 000), Kesk-Aasia (kuni 25 000) ning Ida-Aasia populatsioon (10003000) [13].


Khmnokk-luik asus Eestis pesitsema 1908. aastal [12]. Alles prast 20-aastast vahet testati taas kahe paari pesitsus Luna-Saaremaa rannikujrvedel [6]. 1960. aastatel asusid need kaunid linnud pesitsema Lne-Eesti rannikule ja 1973 Soome lahele [5]. Seejrel on khmnokk-luikede arvukus ha suurenenud, ulatudes 1960ndatel 25 paarini [10], 1970ndatel 275 paarini [11], 1980ndatel 550 paarini ning sajandivahetusel kuni 3000 paarini [2].

Praegusel ajal on arvukus tenoliselt veelgi suurenenud, kuna liik on hoogsalt levinud ka sisemaa jrvedele. Nii niteks pesitses 2005. aastal Peipsi ja Pihkva jrvel, eriti Velikaja je deltas, hinnanguliselt kuni 50 paari khmnokk-luike. Kindlasti toob khmnokk-luige pesitsemisse selgust kimasolev Eesti ornitoloogiahingu linnuatlase projekt (http://www.eoy.ee/atlas/).

Pesakohana eelistavad need linnud rannikurset roostikku ja kaugemaid saari ning laide. ha enam pesitsetakse kolooniatena, kus paaride arv vib ulatuda sajani (#). Pesitsema asub khmnokk-luik aprillis, muneb 58 sinakashalli muna. Pesitsusajal on ta tihti vga agressiivne, eriti isaslinnud.

Rndliigina on khmnokk-luik Eestis sna arvukas; rndel eelistatakse peatuda viksemate salkadena. Kevadrnne algab mrtsi alguses ning kestab aprilli esimese pooleni [5]. Rndepeatuspaikadeks valib khmnokk enamasti madalaveelised lahed Lne-Eesti rannikul. Vhesel mral kohtab teda ka sisemaa jrvedel. Kuna tegemist on arvuka liigiga, kelle Loode- ja Kesk-Euroopa populatsiooni suuruseks on hinnatud 250 000 paari [13], ei ole meie kevadistel rndepeatuskohtadel rahvusvahelist thtsust, sest siia ei kogune le 1% populatsioonist. Kuid Eestis etendab see liik kahtlemata olulist osa, kuna neid luiki kohtab meie rannikul arvukalt (# 1).

Khmnokk-luige sgisrnne algab oktoobris ja lpeb detsembris, kui veekogud jtuvad. Nagu kevadelgi, koonduvad need luiged sgisel Lne-Eesti rannikule, ehkki viksemal arvul. Mida aeg edasi, seda suurem thtsus rndepeatuspaigana on Peipsi jrvel, kuhu koonduvad ka ida poolt tulijad (# 2).

Olenevalt talve karmusest vib meie rannikuvetes talvituda arvestatav hulk khmnokk-luiki, kelle maksimumarv vib kndida kuni 12 000 isendini nagu 1993. aastal [3]. Meie khmnokkade talvitusalad asuvad philiselt Lnemere lunaosas; Rootsis, Taanis, Poolas ja Saksamaal, ent ka Madalmaades ning Suurbritannias. Eestis talvitub khmnokk-luik enamasti suuremal arvul Saaremaal ning Soome lahe rannikul. Thtsaim khmnokk-luige talvitusala asub Loode-Saaremaal Kdema lahes, kus luikede arv vib ulatuda le 2500 isendi, mis tidab htlasi rahvusvahelise kriteeriumi (# 3).

Vib julgelt vita, et khmnoka puhul on meil tegemist he probleemliigiga. Soojad talved meelitavad siia jma ha suuremal hulgal luiki, kes ilma klmenedes jvad jvangi ja see vib lppeda nende hukuga.


Laululuik on ks Eesti suursugusemaid linde. Sageli aetakse teda segi vrdlemisi sarnase liigi vikeluigega. Laululuige tunneb ra kogukama kere, pikema kaela ning kollasema noka jrgi. Kogenud krv eristab laululuike ka hle jrgi. Nimelt on laululuige hl vikeluige omast tunduvalt tugevam ning klavam.

Euroopas on laululuik pesitsejana levinud Skandinaavias ning Phja-Euroopas (59 000 isendit) ja Islandil (20 000) (#, 9). Peale nende on eraldatud veel Musta mere ja Lne-Siberi (17 000), Kaspia ja Kesk-Aasia (20 000) ning Ida-Aasia populatsioon (60 000 isendit) [13].

Kirde-Euroopa populatsiooni suurenemise phjuseks peetakse Teise maailmasja jrgset edukat liigikaitset, mis vimaldas kunagisel jahilinnul levida subarktilisest kliimavtmest parasvtmesse. Koos liigi levikuga lunasse kaasnes ka mrkimisvrne arvukuse kasv, mille phjuseks on parasvtme veekogude suurem produktiivsus ja sellest johtuv edukam jrglaskonna taastootmine. Uuringud Soomes (199596) nitasid, et kui boreaalse vtme pesitsusaladel lennuvimestub iga edukalt pesitseva paari kohta neli poega, siis phjaaladel on sama nitaja keskmiselt vaid 2,6 [4].

Esimene laululuige pesitsemine registreeriti Eestis 1979. aastal Lavasaare jrvel. Edaspidi on laululuige arvukus pidevalt suurenenud. Praegusajal on liik levinud Phja-Prnumaal, Hiiumaal ja Saaremaal, Phja-Jrvamaal ning viksemal arvul Alutagusel ja Kagu-Eesti jrvedel. Kui kmme aastat tagasi hinnati lauluige arvukuseks 5 paari [5], siis 2003. aasta hinnangul pesitses Eestis juba 4060 paari laululuiki [2]. Ndseks on see arv kindlasti suurenenud: vime julgelt rkida vhemalt sajast pesitsevast paarist.

Inimpelgliku liigina asustab laululuik eelkige loodusmaastikke, eelistades pesapaigana rabajrvi ning vanu turbakarjre (43% pesitsusjuhtudest), rohketoitelisi taimestikurikkaid ja varjulisi sisemaa jrvi (31%) ja rannikuveekogusid (26%) [8]. Juba praegu on teada veekogusid, kus pesitsevad korraga khmnokk-luik ja laulululuik. Kuna mlema liigi asurkonnad on judsalt kosumas, tuleb nende omavahelisi suhteid veel uurida.


Laululuik on vrreldes vikeluigega rndel varajasem ning vhearvukam lbirndaja. Tenoliselt kasutab Eesti mrgalasid rndepeatuskohtadena meilt kirdes pesitsev populatsioon, mitte niivrd Soome oma, kelle rndetee kulgeb lbi Skandinaavia. Kevadrndel on see liik arvukam kui sgisel. Hinnanguliselt vib Eestist lbi rnnata kuni 20 000 laululuike.

Kevadrndel on laululuik varajasem kui vikeluik, alustades rnnet juba veebruari lpus. Rnne kulmineerub aprillis ning lpeb mai esimesel poolel. Kevadrndeaegsed suuremad peatuskohad asuvad Matsalu ja Haapsalu lahel, Vikesel Vinal ja Prnu lahes ning kattuvad suuresti vikeluige rndepeatuskohtadega (# 4).

Sgisrnne algab juba detsembri lpus ja vltab pikalt, kuni veekogude jtumiseni. Sgisel hoiduvad laululuiged viksematesse salkadesse; olulisim peatuspaik on sel ajal Peipsi jrv (# 5). Laululuige sgiseseks arvukuseks vib olenevalt aastast hinnata 500010 000 isendit.

Laululuige talvitusalad asuvad Lnemerel, Phjamere rannikul ja Taani, Saksamaa, Hollandi ning Suurbritannia pldudel ja poldritel. Eestis on laululuik regulaarne talvituja, peamiselt kll Lne-Saaremaal ja Phja-Eestis. Sltuvalt talve karmusest ning joludest kigub talvituvate lindude arv oluliselt. Nii vib pehmematel talvedel meie vetes talvituda kuni tuhat laululuike, karmidel seevastu ei ulatu see arv le paarisaja.

Laululuik kuulub Eestis teise kategooria kaitsealuste liikide hulka: nende lindude jaht on keelatud ja pesitsuspaiku ei tohi muuta ega hvitada.


Vikeluike vib tunduda raske eristada tema suuremast suguvennast laululuigest. Lhemalt uurides mrkame, et tegemist on mnevrra viksema linnuga kui laululuik, ning kogu vikeluige ldhaabitus meenutab pigem hane kui luike. Kollane vrv nokal ei anna niivrd palju tooni kui laululuigel, mistttu eemalt paistab nokk mustana. Nagu laululuigel, on ka vikeluigel noka muster individuaalne ja kordumatu igal vikeluigel on oma ngu. Vastandina laululuige klavale pasundamisele on vikeluige hl pigem klugisev ja haukuv.

Eestis kohatavad vikeluiged kuuluvad alamliiki bewickii, kes on pesitsejana levinud Uuralist lne pool tundraaladel kuni Valge mereni (#, 9). Vikeluigel on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu. 1980. aastatel hinnati meil lbirndava populatsiooni suuruseks 16 00017 000 isendit, 1990. aastatel suurenes arvukus 36 000 linnuni, ent sellel aastakmnel on taas mrgatud olulist langust: viimane hinnang on 20 000 [13].

Vikeluiged on vastupidavad kaugrndurid. Nii niteks lendas satelliitsaatja saanud vikeluik Kostja 2003 novembris Petora je deltalt Peipsi jrvele 46 tunniga (1650 km), tehes vaid pgusa vahepeatuse Valgel merel. Kuna Eesti asub Lne-Palearktise rndeteel, siis koguneb kevadel ja sgisel siinsetesse madalatesse merelahtedesse, suurematele jrvedele, jeluhtadele ning liigniisketele klvikutele mrkimisvrne osa tundrates pesitsevast vikeluige asurkonnast. Seetttu on vikeluik arvukaim lbirndav luigeliik Eestis.

Maailmas on vhe kohti, kus rndel peatub nii suurel arvul vikeluiki. Eesti suurimate peatuskohtadega saavad vistelda vaid Petora je delta (15 000 isendit), Lauwersmeer Hollandis (9000) ning Elbe je luhad Saksamaal (8000 isendit) [1]. Meie mrgaladel asub kevadel 41 ning sgisel 28 rahvusvahelise thtsusega rndepeatuspaika, kus lindude arv ulatub le 1% asurkonnast, st. le 200 isendi (# 6 ja 7).

Kevadrnne algab aprilli algul ning lpeb olenevalt aastast mai teisel poolel, mil kohtame vikeluikede rndekogumeid philiselt Lne-Eestis ja saartel, vhem Peipsi jrvel. Suurimad kogumid on loendatud Audru poldril ja selle mbruses 1996. aasta kevadel 17 500 isendit. Toona hinnatigi vikeluige populatsiooni suuruseks maailmas ligi 17 000 isendit. Matsalu lahel peatus 1994. aastal 13 500 ning Prnu lahel Lao-Liu rannikul 1998. aastal 10 000 isendit.

Kindlasti on selle peaphjus rikkalik toidulaud, mis vimaldab end nuumata enne nn. rndehpet arktilise tundrani.


Vikeluikede looduslik toit on philiselt kaelus-penikeele (Potamogeton perfoliatus) ning kamm-penikeele (P. pectinatus) suure energeetilise vrtusega sigipungad ja pehmemad risoomiosad. ra ei plata ka mndvetikaid (Chara). Kuna vikeluik ulatub toidu jrele knitama kuni 60 cm sgavuselt, oleneb toidu kttesaadavus suuresti veetasemest.

Loodusliku toidu nappusel vib luiki sageli nha ka mrgadel ning liigniisketel viljapldudel ja poldritel. Eestis kohati esimesi vikeluiki pldudel 1978. aastal Matsalu mbruses. Tavaprane toit pldudel on teravili, eesktt oras ja varisenud viljaterad. Selgelt eelistatakse otra, nisu ja kaera. Talvitusaladel Hollandis ja Saksamaal on seevastu populaarsemad suhkrupeet ning kartul.

Vikeluik saavutab hea rndekonditsiooni keskmiselt kolme ndalagaKevadel Eestis talletatud varurasvad mravad suuresti ra vikeluige asurkonna pesitsusedukuse ja populatsiooni seisundi. Ulatuslikud maakasutuse muutused ja mrksa sagenenud lindude hirimine rannavetes on seadnud ohtu paljud luikede tavaprased peatuspaigad Eestis. Seetttu vib lindude ldseisund halveneda ja asurkondade taastootmise vime vheneda.


Sgisrnne algab vikeluigel oktoobri keskel ning vltab novembri keskpaigani. Vastandina kevadele mngib Peipsi jrv sgisel thtsat rolli vikeluige rndepeatuskohana. 28 rahvusvahelisest rndepeatuskohast asub Peipsi jrvel le poole. Eesti poolel asuvad olulisemad vikeluige rndepeatuskohad Lohusuust Piirissaareni ning Venemaa poolel Oudovast (Gdov) kuni Samblaklani (Samolva) (# 7).

Kuna madalaveeline osa luikede peatuskohtades, Peipsi rannikul on suhteliselt kitsas, siis toituvad luiged rannikule lhedal ja on seetttu hirimise suhtes rmiselt tundlikud. Kitsas rannikurne toitumisala minetab oma vrtuse luikede toitumisalana suurvee aastatel, mil luiki Peipsil peaaegu ei peatugi. Seeprast on luikede arvukus Peipsil aastati vga erinev. Vikeluige sgisrndes vib selgelt eristada kahte krgpunkti. Esimeses rndelaines liiguvad noored ning mittepesitsevad linnud, teises aga philiselt pesitsejad koos pesakondadega [7].

Vikeluige talvitusalad asuvad Hollandi, Suurbritannia, Iirimaa, Saksamaa ja Taani mrgaladel, poldreil ning pllumajandusmaadel. Eestis on vikeluik mitteregulaarne ja vhearvukas talvituja, kelle hulk jb 1050 isendi vahele [2]. Arvestades 2006. aasta sooja sgist ja peaaegu olematut talve esimest poolt, vib talvituvate vikeluikede arv tnavu ulatuda kuni saja linnuni.


Lpetuseks. Luige aastal prame suuremat thelepanu nii khmnokk-luige kui ka laululuige pesitsusele, tpsustamaks nende arvukust Eestis. Selleks kutsume teid saatma ornitoloogiahingule oma vaatlusi luikede pesitsemise kohta. les tuleks mrkida pesa tpne asukoht, biotoop ja poegade arv. Oodatud on ka teised luikedega seotud vaatlused. Vaatlused palume saata aadressil: Eesti ornitoloogiahing, pk 227, Tartu 50002.



1. Beekman Jan H. et al. 1996. Landsat satellite images for detection of submerged macrophytes: In search of potential stop-over feeding sites for Bewicks Swans (Cygnus columbianus bewickii) along their migratory route. M. Birkan et al. (eds.). Proceedings of the Anatidae 2000 Conference, Strasbourg, France, 59 December 1994, Gibier Faune Sauvage, Game Wildl., 13: 421450.

2. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine. Hirundo 2: 5883.

3. Kuresoo, Andres et al. 1994. Midwinter waterfowl counts in Estonia, January 1993. IWRB Seaduck Research Group Bulletin 4: 1115.

4. Laubek, Bjarke et al. 2001. Breeding success of Whooper Swans (Cygnus cygnus) at different lattitudes in Finland. Abstracts of 4th International Swan Symposium: 16.

5. Leibak, Eerik; Lilleleht, Vilju; Veromann, Heinrich (ed.). Kik 1994. Birds of Estonia. Status, Distribution and Numbers. Estonian Academy Publishers, Tallinn.

6. Lepiksaar, Johannes; Zastrov, Mait 1963. Die Vgel Estlands. Annales Societatis Tartuensis ad res naturae investigandes constitutae. Ser. Nova in exsiilio condita. Lund, 3: 1168.

7. Luiguje, Leho et al. 1996. Migration and staging of the Bewicks Swan (Cygnus columbianus bewickii) in Estonia. M. Birkan et al. (eds.). Proceedings of the Anatidae 2000 Conference, Strasbourg, France, 5-9 December 1994, Gibier Faune Sauvage, Game Wildl. 13: 451461.

8. Luiguje, Leho et al. 2002. Numbers and Distribution of Whooper Swans Breeding, Wintering and on Migration in Estonia, 19902000. Waterbirds 25, Special Publication 1: 6166.

9. Mullarney, Killian et al. 1999. The most complete field guide to the birds of Britain and Europe. Harper Collins Publishers.

10. Onno, Sven 1971. Vernderungen im Bestande de rin Estland brtenden Wasservgel und ihre Grnde. Beitr. zur Vogelkunde 17: 339348.

11. Renno, Olav; Paakspuu, Valdur 1987. The Mute Swan Cygnus olor in Estonia. Ornis Fennica 64: 23.

12. Stoll, Ferdinand E. von, 1911. Ornitologie: Die biologische Station in Kihelkond auf Oesel Arbeiten des Naturforscher-Vereins zu Riga. Neue Folge 13: 3552.

13. Wetlands International, 2006. Waterbird Population Estimates Fourth Edition. (Eds. Delaney, S,; Scott, D.).



Leho Luiguje
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012