Eesti Looduse fotovõistlus
2007/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/3
Südi saarmas

Ühel kaunil õhtupoolikul, kui Vanemuine jõe kaldal kannelt mängis, lõid kalad rõõmsalt lupsu ja vesi lausa sillerdas õhtupäikese käes. Forellid uhkeldasid oma kireva soomusrüüga ja harjused särava seljauimega. Luts liigutas oma libedat saba ja haug mõtiskles maitsvast suutäiest. Siis aga jäi vesi vaikseks ja jõekääru hämarast veerust ujus välja saarmas. Veepinnal paistis vaid tema pikkade vurrude ja kahe nööpsilmaga pea. Saarmas tervitas kandlesõrmitsejat ja palus luba tulla kaldale kasukat kuivatama.

Vanemuine – tark, arukas ja auline mees – sõnas: „Sa oled siia alati oodatud!” Ta libistas sõrmedega üle pillikeelte. Puudeladvus peatus tuul ja veerahvas jäi kuulatama halli vanakese lausumist: „Sina, kes sa oled loodud elama nii vees kui ka kuival maal, õpetad vee ja maa elanikke üksteist mõistma. Sinu kohalolek kaunistab vett, selle kaldaid ja annab elule tähenduse. Sinus on imeline kergus ja muretus, mänguline paindlikkus ja suhtlemisvalmidus, oled vaimsuse kandja. Elad sina nendes vetes, elame meiegi siin maal ja linnud laotuse pääl.

(Ühest lapsele räägitud õhtujutust)

Saarma olemuseni on raske jõuda ka kõige paremal uurijal. Teda võib tunda ja ehk mõneti mõista, kuid arukam on teda armastada: siis avanevad selle looma seosed teda ümbritseva maailmaga, ja uurija võib selle äärmiselt huvitava elu keskel leida koha ka endale.

Saarmas (Lutra lutra) on väga vilgas ja liikuv loom, ta on justkui vormitud eluks nii vees kui ka maismaal. Tema liikuvus, osavus ja sitkus on imetlust väärt. Saarmad on mängulised ja vallatud, vahel lausa ülemeelikud loomad, kuid samas ka valvsad ja ettevaatlikud. Kohastumine väga keerukates keskkonnatingimustes on aegade jooksul kujundanud sellest loomast võimeka (kõrge intellektiga) ning ökoloogiliselt paindliku liigi.

Täiskasvanud saarma keha on 70–90 cm pikk, saba 30–50. Ta võib kaaluda 5–12 kg, hästi toitunud vanemad loomad isegi 15 kg [3], emasloomad on isastest kilo jagu kergemad [20]. Näljaperioodidel kõhnub saarmas märgatavalt ning võib talve lõpul kaaluda vaid 5–6 kg.

Karvkate on saarmal pruun kuni mustjaspruun, kurgu- ja kõhualune valkjashall kuni hõbedaselt valge. Pojad sünnivad vesihallina, ent värvus muutub peagi, nii et kuuvanuselt saavad loomad juba liigiomase värvitooni ning pooleaastaselt sarnanevad igati oma vanematega. Kasukas on saarmal veeloomadele iseloomulikult tihe: koosneb alus- ja kattekarvastikust. Erakordselt vahvad on saarma vurrud: vanematel loomadel 10–15 sentimeetrit pikad. Lühikeste käppade viis varvast on ühendatud ujunahkadega, need on rohkem arenenud tagajäsemetel.

Et saarmast looduses näha, peab olema õnne, sest ta on väga ettevaatlik ning hea kuulmise ja haistmisega. Nägemine pole tal kõige parem, kuid liikuvaid objekte eristab suure täpsusega. Kes tahab saarmaga kohtuda, see peab istuma vaikselt ja kannatlikult jõekaldal või laskuma paadiga ilma aerutamata allavoolu: siis võib juhtuda, et loom ujub ise oma asju ajades uudistaja vaatekaugusesse. Saarmast on lihtne ära tunda, sest teist tema sarnast looma meil ei ole. Raskusi võib ehk tekkida poegadega: neid võidakse segi ajada mingi ja ka meie veekogudelt praeguseks peaaegu täielikult kadunud naaritsa omadega.


Kuidas jälgida saarmast ilma teda nägemata. Iga loom jätab liikudes ja tegutsedes maha jäljed, mis enamasti on liigiomased. Saarma tallakäpa jälge on raske segi ajada ühegi teise looma omaga. Et looma kasvades suureneb ka tema käpp, võime tallapäka ja käpalaiust mõõtes hinnata sedagi, kas kaldamudal astuja oli poeg, juba aastane või hoopiski vanem loom (saarmapapi või -mammi).

Saarmas jätab paaris käpajäljendite rea, mis talvel vaheldub lumel liugleva kõhujäljendiga. Kaldaveerust alla ja ka mööda jõejääd või sobiva paksusega lumikattel armastab ta liugu lasta. Pojad lausa lustivad kaldast alla lastes. Kiirelt jooksnud saarma jäljepilt meenutab vildakat jänese rada.

Toitumisaladel on sageli näha veest väljumise kohti, siin võib leida ka toidujäätmeid. Saarmas on uudishimulik ja väga tähelepanelik loom, mistõttu uurib hoolega kallast, veest välja ulatuvaid kive ja vette langenud puid. Siia jätab ta ka uriini ja erilise lõhnaga limaseid ekskremente ning anaalnäärmete eritist: nõnda tähistab ta oma kodupiirkonda. Tähised paiknevad võimalikult nähtaval kohal. Seevastu poegadega pesakond tegutseb ja teeb oma hädalised toimetused kaldaalustes, kuusesagarate all või varjulisel jõepervel. Sageli võib leida päris veepiirilt poegade mänguplatse ja nende läheduses ka nn. käimlaid.

Saarmas ei tegutse pikka aega ühes kohas, sest peagi ammenduvad toiduvarud, mistõttu ta on sunnitud liikuma uutele aladele. Enamasti jõuab ta samasse kohta tagasi mõne nädala pärast. Poegadega pesakond ei saa lubada endale ulatuslikke rändeid, seetõttu peatub emaloom oma järglastega elustikurikastel jõelõikudel, kus on ka head varjevõimalused. Ta eemaldub pesakonna keskselt alalt vaid kuni paar kilomeetrit. Poegade kasvades teeb pere järjest pikemaid rännakuid, hoidudes seejuures ikka turvalistesse jõelõikudesse.


Sigimine ja järglased. Saarma sigimist looduses on vähe uuritud, seetõttu leidub kirjanduses lahknevaid hinnanguid tema suguküpsuse, kandeaja ja ka poegimise sageduse kohta. Suguküpseks saavad saarmad teisel-kolmandal eluaastal [21], innaaeg on enamiku uurijate arvates talve lõpul ja kevadel. Pojad sünnivad 9–10-nädalase kandeaja järel mais-juunis.

Saarmal, nagu mitmel teiselgi kärplasel, võib tiinuse ajal tekkida diapaus, s.t. seisak loote arengus: see kohastumus aitab üle elada raskeid olusid sigimisperioodil, eeskätt talviseid näljaaegu, mil loote areng oleks emasloomale hukatuslik. Karmi talvega piirkondades võib diapaus kesta 210–240 päeva [2], seega kogu kandeaeg venida 9–12 kuuni.


Emasloom sünnitab soodsates oludes ühe pesakonna aastas [2, 22], Eestis tavaliselt kord kahe aasta jooksul [7]. Sigimisvalmidus oleneb loomade üldseisundist, mida mõjustavad eelkõige toidu rohkus ja selle kättesaadavus. See omakorda oleneb ilmastikust, veerežiimi eripäradest ning toiduliikide paiknemisest. Pärast karmi talve on poegadega pesakondi tavaliselt vähe.

Vastsündinud pojake kaalub vaid 100–120 g, kuuvanuselt aga juba 700–800 g [17]. Häälitsema hakkavad pisikesed saarmad esimestel elupäevadel, esimesed hambad lõikuvad 15–16 päeva pärast, silmad avanevad 15–20 päeva vanuselt. Ema imetab poegi 12–14 nädalat, kuid tahket lisatoitu hakkavad nad sööma juba kuuvanuselt. Koos emaga lähevad pojad vette kahekuuselt, siis on nad juba umbes kilogrammi raskused [17]. Aastane saarmas kaalub 3–5 kg. Pojad jäävad ema juurde harilikult järgmise sigimistsükli alguseni, seega enamasti ka järgmiseks suveks. Ent on nähtud emaloomi isegi kahe-aastase pojaga.

Eestis peavad saarmad pulmi kõige sagedamini veebruaris-märtsis, pojad sünnivad mais-juunis: see on kalade ja konnade kudemis- ning lindude pesitsusaeg, mil looduses leidub kõige rikkalikumalt toitu. Ent äsja sündinud saarmapoegi on leitud ka suvel ning isegi hilissügisel. Kõige hilisemad pojad on teada Keeri järve kopraurgudest novembri algul.

Pesakonnas võib olla kuni viis poega, harilikult sünnib neid kaks-kolm. Suve lõpuks on osa neist ühel või teisel moel hukkunud, nii et Eestis jääb talve üle elama keskmiselt 2,3 poega (#1). Talvel sureb ligikaudu veerand järeltulijaist, seega iga neljas alla-aastane saarmapoeg. Mitme aasta uuringute andmeil on üle talve elanud saarmapesakonnas keskmiselt 1,7 poega. Suremus on suurem külmadel ja paksu jääkattega talvedel, eriti suur on see põuasuvele järgnenud talvel, kui toiduks vajalik vee-elustik on paljudes veekogudes hävinud.

Kokkuvõtlikel andmetel on ligikaudu veerand saarmapopulatsioonist samasuvised pojad, viiendik aastased noorloomad ja pisut üle poole vanaloomad (#2). Kaitsealadel kaldub see vahekord mõnevõrra täiskasvanud loomade kasuks: samasuviseid poegi 20%, aastaseid 13% ning kahe-aastaseid ja vanemaid loomi 67%. See ei tähenda, et kaitsealadel sünniks vähem poegi või et seal oleksid halvemad elutingimused: hoopis vanemaid loomi jääb neis piirkondades rohkem ellu kui mujal, kus nad satuvad sagedamini kopraraudadesse.


Kodupiirkond. Sigimisperioodil püsib saarmas oma väljakujunenud kodupiirkonnas, kus poegadega emaloomad leiavad küllaldast varjet ja toitu. Ka aastavanuste poegadega saarmal on suviti kindel eluala, mille märgistamises osalevad kõik pereliikmed, kuid peamised ala valvajad ja selle piiride märgistajad on siiski vanaloomad. Väikestel ojadel ja kraavidel hõivab saarmas ulatusliku ala, samas piisab veerikastel, soodsate varjeoludega looduslikel veekogudel hoopis vähemast.

Eestis asustab saarmapesakond keskmiselt 6,5 kilomeetri pikkuse jõelõigu, aga see võib olla ka kaks-kolm või kümne kilomeetrit [8]. Poegadega pesakond elab üsna lühikesel, paari kilomeetri pikkusel veekogulõigul, kus jagub toitu ja varjepaiku.

Talvel, kui veekogusid katab jää, on saarmad üsna sageli sunnitud lahkuma oma kodupiirkonnast ja otsima toitumisvõimalusi kärestike alal: suuremate kärestike ja veskipaisude lähikonda koonduvad siis mitme pesakonna loomad, kes siiski püüavad vältida omavahelist kokkupuudet. Karmi talve aegu lakkab kodupiirkondade märgistamine ja vaibub agressiivne käitumine sinna tulnud liigikaaslaste suhtes. Tõrjuvalt ei käituta ka innaajal: siis võib emaslooma läheduses näha piidlemas ja rivaalitsemas vahel kahte kuni kolme isast.

Talvel rändavad saarmad enamasti väiksematele lisajõgedele, kus leidub jääaluseid tühikuid, allikakohti ja vaba vee alasid: need on paigad, kus leitakse rohkem toitu. Sageli on varjetingimused seal kesised, mistõttu loomad peatuvad ka juhuslikes varjetes puujuurte ja tuulemurru all. Varjena eelistab saarmas siiski jääaluseid tühikuid ja kaldaaluseid, kust pääseb otse vette.

Saarma arvukuse suurenedes on ta suviti asunud ka meie sisejärvede kalda-aladele ja viimastel aastatel mererannikule. Siin elavad enamasti üksikud ja hõivatud kodupiirkondadest välja tõrjutud loomad. Talvise jääkatte tekkides on nad sunnitud naasma jõgedele, kus leidub sobivaid varjeid ja vette pääsemise kohti.


Mida saarmas sööb? Saarmas on kiskja, seega sööb peamiselt loomset toitu. Taimset materjali leidub maosisudes ja ekskrementides sedavõrd, kuivõrd see satub sinna koos muu söödavaga. Mõnikord võivad nad süüa kõrrelisi nagu koeradki, et puhastada soolestikku parasiitidest või väljutada sinna kuhjunud jääkaineid.

Saarma toitumise uuringud põhinevad peamiselt ekskremendianalüüside andmetikul. See ulatuslik materjal annab ettekujutuse sellest, mida ta sööb, aga võimaldab ka arutleda tema mõju üle oma toiduliikidele ja iseloomustada veekogude elustiku liigilist koosseisu.

Inimene on pidanud saarmast ikka kalasööjaks ja lausa kalaröövliks. Samas on vähesed kokku lugenud saarma ekskrementides leiduvaid toiduliikide jäänuseid. Sellele loomale hinnangut andes viidatakse enamasti talutiikidest näpatud kaladele või siis kaldale vedelema jäänud (kala)jäänustele.

Kalarikastel veekogudel sööbki saarmas peamiselt kalu, kuid suurel osal veekogudel peab ta leppima konnade, veeputukate ja vaid väheste väikeste kaladega. Varematel aegadel oli talvel üks saarma peamisi toiduliike jõevähk, headel vähijõgedel ka suvel. Saarma toidusedel oleneb suuresti aastaajast (#3) ja veekogu eripärast – selle elustiku koosseisust.

Suvel ei ole toidu hankimine raske, sest loomad saavad liikuda veekogudel kogu kodupiirkonna ulatuses, vajaduse korral ka kaugemal – ikka seal, kust leiab toitu ja varjeid. Sageli tegutsevad nad järvede roostikes, kus pesitsevad veelinnud, on rikkalik kalastik ning leidub muidki toiduliike. Suvel on saarma toidusedel kõige mitmekesisem, kuid kõige rohkem sööb ta siiski kalu (30–40%). Linnupoegade koorumise järel jahib saarmas olulisel määral ka veelindude, esmajoones sinikael-pardi järglasi: mõne järve lähikonnas ning suurematel jõgedel ja vanajõgedel võib nende osatähtsus küündida 20–25 protsendini. Konni on saarma toidus suve hakul alla 20%, kuid suve keskel ja sügise poole nende osatähtsus suureneb. Kogu jäävabal aastapoolel on saarma toidus oma koht ka pisiimetajatel: sagedamini leidub ekskrementides mügri ja mitmete teiste kaldavöös elavate näriliste jäänuseid. Kui meie veekogudel elas veel rohkesti ondatraid, olid nemadki sageli saarma saakloomad. Kopraveekogude lähikonnas on saarma ekskrementides järjest sagedamini ka tema jäänuseid.

Jõevähk on saarma toidus olnud aasta ringi märkimisväärne enne möödunud sajandi keskpaika, kui enamik Eesti veekogusid olid vähirikkad. Veel 1970.–80. aastatel oli kümnendik saarma toidust jõevähk, vähirikastel veekogudel pool. Nüüdseks on jõevähi osatähtsus saarma toidus vähenenud alla 5% (#4). Selle järgi, kas ja kui palju leidub saarma ja mingi ekskrementides jõevähi koorikutükke, saab hinnata ka jõevähi levikuala ja rohkust.

Sügisel, kui veekogude ja nende kaldaalade elustik on kõige rikkalikum, oleneb saarma toiduratsioon eri toiduliikide kättesaadavusest. Linnupojad on selleks ajaks lendama õppinud, nii et neid ei saa enam kätte. Seevastu pisiimetajaid liigub nüüd eriti palju, mistõttu neid on saarma toidus sügisel rohkem kui muudel aastaaegadel. Et konnad hakkavad koonduma veekogude kaldavööndisse ja talvituskohtadesse, suureneb järsult ka nende osa saarma toidulaual – paiguti lühikest aega lausa 80–90% kõigist söödud loomadest. Kalade osa sügisel väheneb, sest jääkatte tekkides pole neid enam nii kerge kätte saada.

Talvel sööb saarmas peamiselt konni ja kalu. Peale nende lähevad toiduks veeputukad, keda leidub isegi 30–50% kõikidest proovidest, kuid nende toiteväärtus on muidugi väike. Kui putukaid ja nende vastseid on toiduratsioonis rohkesti, siis tähendab see, et sobivat toitu napib.

Kui järved ummuksisse jäävad, siis on saarmal pidu katku ajal: algul saab kalu lihtsasti kätte, kuid peagi on suur osa kalastikust hukkunud ja hakkab roiskuma. See ei kõlba enam saarmale toiduks. Kulub aastaid, enne kui kalastik taastub, seniks jääb saarma toiduvaru neil järvedel kesiseks. Talve karmusest oleneb paljude saarmaste ellujäämine ja järgmise suve sigimisvõime.

Kevadel, veekogude vabanedes algab kaladel ja konnadel kudemisaeg. Talvituskohtadest välja tulnud konnad ongi saarmale pärast paastuaega esimene ja algul ka peamine toit (kohati 90–95% kõigist söödud toiduliikidest) (#3). Võimaluse avanedes hakkavad saarmad püüdma ka kala. Sageli nad lausa koonduvad kalade kudemisaladele. Pole haruldane, et saarmas ajab mööda luhta taga sinna kudema tulnud haugi.

Kevade edenedes avarduvad liikumis- ja toitumisvõimalused, siis muutub saarma toidusedel rikkalikumaks ja hakkab üha enam sarnasema suvisega.


Nälg sunnib rändama. Karmidel talvedel rändavad saarmad toiduotsingul sageli kraavide ja allikaliste ojade piirkonda, kus leidub vaba vett ning talvituvaid konni ja veeputukaid. Ent pärast kestvat põuda napib toitu sealgi, siis koonduvad loomad suuremate jõgede kärestikele ning koprapaisude ja -urgude alale. Talvistel toiduotsingutel jätavad paljud saarmad oma kodujõe ja liiguvad uute võimaluste otsinguil isegi piki mereranda. Palju loomi hukkub ülima kurnatuse tagajärjel, jõudmata toitu andvate veekogudeni.

Ränga põua aastatel (2001–2003) kuivas palju Lääne-Eesti veekogusid ning suurem osa sealsest elustikust hävis. Talvel hakkas saarmaid kimbutama nälg ja nad suundusid toiduotsingul merejääd mööda ühelt jõelt teisele. Sattunud Saaremaa ja Hiiumaa praamitee vabasse vette, rändas osa loomi ka neile saartele, kus varem polnud saarmaid märgatud. Nüüd on tekkinud nii Hiiu- kui ka Saaremaal sigimisvõimelised asurkonnad.

Toidunappus ja üleasustus on tinginud saarmaste suundumist suviti rannaaladele, kus nad on õppinud hankima toitu ka merest. Nende koondumist jõesuudmete piirkonda on eriti soosinud pehmed talved, mil meri püsib suurema osa aastast jäävabana.


Meie alade põlisasukas. Saarmas on siin elanud juba varaholotseenis, kuid rohkem on selle looma luid vanade asulate asemetelt leitud siiski keskholotseenis. Veel 18.–19. sajandil oli ta Ida-Baltikumis üsna laialt levinud [16]. K. Greve [4] andmeil oli saarmas siin kohati tavaline veel 20. sajandi algul.

Tõenäoliselt röövküttimise tagajärjel vähenes selle liigi arvukus aastail 1920–1935 [1], kuid hakkas seejärel aeglaselt, aga pidevalt suurenema, saavutades maksimumi aastaiks 1960–1965: siis loendati Eestis ligikaudu 2000 saarmast. Järgnes uus langus, nii et aastail 1975–1982 loendati neid vaid 300–350 (#5). [9]. Sellise languse vallandas ilmselt 1964.–1965. aastate madal veeseis ja karmid talved ning loomade äge küttimine, sest saarma nahka hinnati väga kõrgelt selle vastupidavuse tõttu. Kriitiline seis sundis võtma selle liigi kaitse alla. Jahikeelust hoolimata ei olnud ligemale kümne aasta jooksul märgata arvukuses olulisi positiivseid muutusi: saarmas elas vaid suurematel temale sobivamatel veekogudel (#6).

Pööre tuli pärast 1978.–1983. aastate kõrgveeperioodi, mille järel tunduvalt paranes meie siseveekogude ökoloogiline seisund: sademerohkeil aastail hakkas kõikjal suurenema konnade arvukus, saarma toidusedelisse ilmus taas jõevähk, paranesid kalade elutingimused. Eriti palju oli sel ajal ondatrat – saarma toiduobjekti, kes samas soodustas ka mingi levikut [9].

Suurveeaastad mõjusid soodsalt koprale, kelle kaevatud kanalid, ulatuslikud urusüsteemid ja paisutatud vesi lõid soodsad varjumis- ja toitumistingimused ka saarmale. Saarma arvukus on praegugi suhteliselt suur esmajoones seal, kus elab kobras.

Niisiis hakkas saarma asurkond aeglaselt kosuma kaheksakümnendate aastate algul, jõudes 1985. aastaks 500 isendi piirimaile. Üheksakümnendate algusaastail positiivne suundumus jätkus. Seda võimaldasid pehmed talved, küttimiskeeld ja paranenud populatsioonistruktuur, aga ka põllumajandusreostuse vähenemine, mistõttu veekogude ökoloogiline seisund paranes, kobraste levikuala laienes, nende arvukus suurenes ning maaparandusega rikutud veeökosüsteemid osaliselt taastusid. 1988. aastal loendati Eestis juba 750–800 saarmast [9].

Üheksakümnendate esimesel poolel kogutud andmeil asustas saarmas peaaegu kõiki temale sobivaid veekogusid Eesti mandrialal. Saarmapopulatsiooni arvukust hinnati siis 1400–1600 (1500) isendile [11]. Arvukuse kasv jätkus, nii et 2001. aastal hinnati arvukust ligikaudu 1800 isendile. Pikaldase põua tõttu 2002.–2003. aastal kuivas enamik väikesi vooluveekogusid Lääne-Eestis, aga ka mitmes teises piirkonnas. Suur osa vee-elustikust hukkus, nii muutus kasinaks ka saarma toidulaud. 2002.–2004. aasta talved ja põuaga seonduv põhjustas arvukuse languse 1600 isendi piirimaile.

Sellel perioodil täheldati saarmaste koondumist suurematele jõgedele ning kalamajandite tiikidele – sinna, kus leidus toitu. Talve ebasoodsatele tingimustele viitavad ka loomade pikad rännakud läbi metsade ja metsakraavide sobivatesse toitumispaikadesse. Toidu ja uute elupaikade otsinguil jõudsid saarmad just neil aastail ka Saaremaale ja Hiiumaale. 2005.–2006. aasta talvel leiti saarmast isegi Vormsil (7#).

2005. aasta oli saarmale soodne, tema arvukus suurenes nii seirealadel kui ka kogu Eestis, küündides üle 1730 isendi. Eestis sündis 2005. aastal kokku ligikaudu 350 saarmapoega, mis lubab hinnata populatsiooni juurdekasvu 22 protsendile. Mullune põuasuvi ja sügis jätsid oma jälje ka saarma asurkonnale, kuid selle mõju saab täpsemalt hinnata juba järgmistel aastatel.


Millest ja kellest saarmas oleneb. Asurkonna seisundit iseloomustab üsna hästi loomade sigimisvõime. Poegadega pesakondade osakaal populatsioonis ja keskmine poegade arv pesakonnas ongi näitajad, mille alusel saab otsustada saarmapopulatsiooni seisundi ja elupaikade olukorra üle. Mida rohkem sigivaid emaseid ja mida rohkem poegi pesakonnas, seda paremas seisundis on asurkond.

Kindlasti oleneb saarmas ilmastikust. Karmide (külmad, lumevaesed ja paksu jääkattega) talvede järel sünnib poegi vähem ja eeskätt soodsates talvitumiskohtades elanud loomadel. Näiteks pärast 1978.–1979. aasta külma talve leiti 18 uuritud saarmapesakonnast samasuviste poegade tegutsemisjälgi vaid ühel. Järgmisel, 1979.–1980. aasta pehmele talvele järgnenud suvel oli poegade tegutsemisjälgi aga neljas paigas.

Talvel piirab saarma levikut toidu kättesaadavus. Siin tuleb tuntav abi kopralt, kelle laialdane levik on avardanud oluliselt saarma eluala. Kopra urgudesüsteemid võimaldavad saarmal pääseda talvel kinni külmunud vaikse vooluga veekogudesse ja metsakraavidesse ning -ojadesse. Pealegi talvituvad koprapaisude piirkonnas konnad, siit pääsevad saarmad jää alla hankima paisutuse alal elavaid kalu jt. veeloomi. Kui eluks vajalikku toitu napib, sööb saarmas ka koprapoegi. Tugev saarmas võib jagu saada isegi vanast koprast, kuigi see võib ründajale lõppeda tõsiste vigastustega. On ju tegu ikkagi endast kuni kaks-kolm korda kaalukama vastasega.

Suviti elab saarmas üpriski muretult, välja arvatud põua-aastad, mil väiksemad vooluveekogud kipuvad kuivale jääma. 2002. ja 2003. aasta suvi Lääne-Eestis ja 2005. aasta suvi paljudes Eesti piirkondades sundis saarmaid kodupiirkonnast lahkuma, sest enamik kraave ja isegi keskmise suurusega jõgesid kuivas täiesti. Vesi kadus ka paljudest kopra paisutatud metsakraavidest. Saarmad ilmusid siis mererannikule ja suuremate jõgede suudmealadele. Meritsi liikusid nad sobivate elupaikade otsingul ühelt jõelt teisele ja ilmselt sattus neid ka saartele.

Jõgede kuivades, kui vähestesse süvikutesse olid koondunud veel ellu jäänud veeloomad, nautisid paljud kiskjad (mink, tuhkur, kärp, metsnugis, kährik) küllust, mis tähendab saarmale järgmisteks aastateks nälga, sest vee-elustiku taastumine võtab aastaid.


Suhted inimesega. Saarma taandumise peamine põhjus nii ajalooliselt kui ka praegu on inimtegevus. Otseselt hukkub saarmaid kopra- ja kalapüügil, kaudselt mõjutavad tema käekäiku maaparandus ning tööstus-, olme- ja põllumajandusreostus, aga ka kohaliku loomastiku “rikastamine” võõrliikidega.

Saarmajaht on praegu keelatud, kuid õige palju satub neid kopraraudadesse: koprapüüdjate ütlust mööda osutub iga kümnes püütu hoopis saarmaks, mõnes piirkonnas (Põlva ja Tartu maakonnas) vahel isegi iga viies. Saarma hukkumist koprapüügil kinnitavad ka tähelepanekud Lätis: seal hukkub koprapüügil igal aastal vähemalt 200 saarmast [15], ehk iga kümne kopra kohta harilikult üks, piirkonniti kuni kaks saarmast.

Hoolimata keelust tapetakse koprajahi ajal saarmaid ka tulirelvaga. Mitmetest jahipiirkondadest kogutud andmeil ulatub lastud ja püünistesse sattunud saarmaste arv viimastel aastatel kogu Eestis vähemalt saja isendini. Saarmaste hukkumine kalapüünistes ja nende tõrje (püük kalakasvandustes) lisab igal aastal üldisele suremusele vähemalt 30–50 looma.

Teadmiseks jahimeestele ja kõigile teistele! Igast hukkunud saarmast tuleb teatada keskkonnateenistusse. Seal registreeritakse kaitsealuse looma hukkumine ja määratakse surnukeha kasutus. Kui kaitsealune loom hukkub seadusega lubatud tegevuse tagajärjel, siis ei peeta seda salaküttimiseks juhul, kui juhtunust teatatakse. Kui seda aga ei tehta, võrdsustatakse tegu salaküttimisega.


Oluliselt piirab saarma arvukust tema elupaikade halvenemine. Eesti väikejõgede süvendamise esimene suur laine oli aastail 1955–1965. Selle tööga hävitatakse suur osa veekogu elustikust. Uus, aeglaselt taastuv kooslus on esialgu tunduvalt liigivaesem ja harilikult toodab ka vähem biomassi, sest kadunud on veekogu mosaiiksus (süvikud ja kiiremavoolulised koolmekohad) ning lüheneb voolusängi kogupikkus. Tunduvalt halvenevad nii vee- kui ka kaldakooslustes elavate loomade elu- ja varjetingimused. Maaparandustöödega avatakse vooluveed põllumajandus- ja olmereostusele, mis omakorda rikub vee kvaliteeti. Selle tagajärjel muutuvad veeökosüsteemid ka ebapüsivamaks.

Saarma kui toitumisahela ühe lõpulüli arvukust vähendavad veel keskkonnamürgid, mis veekogudesse sattunult kuhjuvad toitumisahela eri tasemetel. Põhjamaades ja teistes Euroopa riikides tehtud uurimistöödest selgub, et juba üsna väikesed PCB-, DDT-, elavhõbeda ja raskmetallide kogused kiskjate toidus suurendavad nende suremust ja steriilsust, igal juhul vähendavad viljakust [5, 18, 13]. See võis olla saarma-asurkonna väikese viljakuse ja arvukuse üks põhjusi aastail 1970–1985 ka Eestis, kuid uurimusi sel alal pole meil tehtud.

1991.–1992. aastal Lätis Gauja ja Venta jõgedelt püütud saarmaste kudedest leitud PCB- ja DDT-ühendite kontsentratsioonid olid teiste Euroopa riikidega võrreldes 3 kuni 80 korda väiksemad [19], mis lubab arvata, et Eestiski ei ole keskkonnamürgid siiski peamised arvukust piiravad tegurid.

Eri ökoloogiliste tegurite mõju saarmapopulatsioonile võimendub või väheneb olenevalt veetaseme üldisest muutusest Eestis. Nii on see ka keskkonnamürkidega: nende mõju vee-elustikule ja ka saarmale on kõige suurem veevaestel aastatel, kui saaste ja pinnasest välja uhutud kahjulike ühendite kontsentratsioon on suurem kui veerohketel aastatel.

Lääne-Euroopa teedel hukkub autorataste all ehmatavalt palju saarmaid. Meil pole maanteevõrk ja liiklus veel nii tihe, et teedel otsa leidnud loomad võiksid oluliselt mõjutada saarma suremust. Paraku on liiklus tihenemas ja saarmaid hukkub teedel järjest rohkem. Viimase kümne aasta jooksul on teatatud seitsmest hukkunud saarmast, neist kolme olen näinud ise. Sellekohast teavet oleks vaja koguda, et nõustada tulevikus ka meie teede ja sildade ehitajaid.


Võõrliigid mõjuvad nii ja teisiti. Ondatra laialdane levik ja suur asustustihedus aastail 1980–1985 oli saarmale soodus, sest paljudel veekogudel kujunes ondatra, eriti suvel, saarmale ka arvestatavaks saakloomaks. Täiesti ideaalne saakloom oli ondatra aga mingile, nii et sai mingi kiire leviku üheks peapõhjuseks Eestis. Ja mink oli ka ondatra peamine hävitaja.

Mingi tungimine enamikule veekogudest piiras järsult tuhkru arvukust, teda peetakse ka naaritsa kadumise üheks peapõhjuseks [12, 13]. Ent mink on ka arvestatav toidukonkurent saarmale, eriti talvel. Siis asutavad mõlemad end väikestele kraavidele ja ojakestele ning veekogu jäävabadele lõikudele, kus toiduvarud jäävad napiks. Kui mink enne jaole saab, tuleb saarmal taluda nälja pitsitust.

Mink on edukam, sest tema toiduspekter on märgatavalt laiem ja ellujäämise võimalused väikejõgedel ning saarma eluks vähem sobivates piirkondades suuremad. Konkurents muutub veelgi teravamaks karmidel talvedel ja põua-aastatel, kui toitumisala kitseneb ja toiduvarud vähenevad.

Saarmas ja mink ei saa omavahel läbi: mink peab sageli põgenema ründava saarma eest. Ent osava ja paindliku loomana suudab mink kaitsta end puujuurte vahel ja väiksemates urgudes. Ohutum on loomulikult taganeda. Sageli tõrjubki saarmas mingi mõnelt jõelõigult välja. Saarma arvukuse suurenedes ilmselt mingi arvukus väheneb.


Saarma olukord meil ja mujal. Eestis läheb saarmal praegu üsna hästi, kuid inimene võib oma hoolimatuses teda siiski ohustada. Seetõttu on vaja saarma siinset asurkonda pidevalt jälgida ning vajaduse korral mõnes kohas inimtegevust ka ohjeldada.

Kuigi saarmas on levinud ka suuremas osas Lääne-Euroopast (#8), on tema arvukus paljudes riikides tugevasti kahanenud. Peamine põhjus on temale sobivate elupaikade kadumine inimtegevuse tagajärjel. Saarma päästmiseks on algatatud mitmeid tegevusi, millest kallimateks on osutunud jõgede taastamine: püütakse ennistada varem sirgeks kaevatud voolusänge. Veekogude looduslikku olukorda taastada on aga kümneid kordi kallim kui neid kanaliks kaevata.

Veekogu looduslik ilme ei ole saarma eluks otseselt vajalik. Ent vooluveekogude eriilmelisus ja nende mitmekesisus on oluline kogu vee-elustikule. Vee-elustiku liigiline mitmekesisus ja veeökosüsteemi püsivus omakorda tagavad ka saarmale eluks vajaliku. Sellest tulenevalt on saarmas teatavas mõttes looduskaitse sümbol: mingil veekogul elav saarmas annab tunnistust selle piirkonna üsna heast ökoloogilisest seisundist, selle looma kadumine aga elukeskkonna halvenemisest.

Niisiis on meile väga oluline teada, kuidas läheb saarmal. Paljudes Euroopa maades on algatatud riiklikud saarma seire programmid ning antakse välja isegi saarma olukorda kajastavaid ajakirju (“IUCN Otter specialist group bulletin”, “Lutra”, “Otter Post” jt.), kus avaldatakse pidevalt uut teavet ja uurimustöö tulemusi saarma kohta kogu maailmas. Eriline kohustus seda looma hoida on aga neil maadel, kus ta end veel hästi tunneb: niisiis ka meil.


1. Aul, Juhan jt. 1967. Eesti NSV imetajad. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.


2. Данилов, П. 1969. Биология выдрвы в Карелий. – Вопрсы екологий животных в Карелий. 1, Петрозаводск:179–197.


3. Festetics, Antal 1980. Der Fischotter – Narturgeschihte und Tier-Mensch-Beziehung. – Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa – Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 9–66.


4. Greve, Karl 1906. Ausgestorbene und selten gewordeneTiere der Ostseeprovinzen Russlands. – Korrespondenzbl. Naturf. Ver. zu Riga, Bd. 49.


5. Helle, Eero et al. 1976. PCB levels correlated with patological changes in seal uteri. Ambio 5: 261–263.


6. Festetics, Antal 1980. Steckbrief: Fischotter. – Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa –Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 67–70.


7. Laanetu, Nikolai; Veenpere Raimond 1971. Metsnugis ja saarmas Eestis ning nende küttimisviisid. Valgus, Tallinn.


8. Laanetu, Nikolai 1974. Imetajad meie vetel. Jaht ja ulukid. Eesti NSV Jahimeeste Seltsi aastaraamat 1969–1972. Tallinn: 141–175.


9. Laanetu, Nikolai 1986. Ondatra – kiskja saakloom. – Eesti ulukid. IV. Tallinn: 15–35.


10. Laanetu, Nikolai 1989. Zur Ökologie des Fischotters Lutra lutra (L.,1758) in Estland. – Stubbe, M. (ed.). Populationsökologie marderartiger Säugetiere. Wiss. Beitr. Univ. Halle 1: 59–70.


11. Laanetu, Nikolai 1998. Saarma (Lutra lutra L.) leviku ja arvukuse dünaamika ning populatsiooni seisund Eestis. – Eesti ulukid. AS Infotrükk, Tallinn: 52–72.


12. Macdonald, David et al. 2002. The Darwin Initiative. European Mink, Mustela lutreola: Analyses for Conservation. Wildlife Conservation Research Unit.


13. Maran, Tiit 1991. Distribution of the European mink, Mustela lutreola, in Estonia: a historical review. – Folia Teriolocica Estonica 1: 1–17.


14. Mason, Cris; MacDonald, Seila 1986. Otters: ecology and conservation. Cambridge University Press, Cambridge.


15. Ozolins, Janis et al. 1992. Some ecological and management aspects of beaver population in forest biocenoses. – Forestry department scientifically practical conference thesis, Jelgava: 8–9.


16. Паавер, Калю 1965. Формирование териофауны и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене. Академия Наук ЭССР. Таллин–Тарту.


17. Pechlaner, Helmut 1980. Über die Zucht des Fischotters im Alpenzoo Innsbruck (Österreich). – Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa – Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 255–260.


18. Sandegren, Finn et al. 1980. Der Rückgang der Fischotterpopulation in Schweden. – Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa – Verbreitung, Bedrochung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 107–113.


19. Sjözan, Tomas et al. 1997. The Otter (Lutra lutra) Situation in Latvia and Sweden Related to PCB and DDT Levels. – Ambio 4: 196–201.


20. Sidorovich, Vadim; Lauzhel, Genadi 1997. Analysis of Intrapopulation Variation and Interpopulation Metric and Non-Mertic Differences in Otter. – Mustelids in Belarus: 47–55.


21. Tumanov, Igor; Sidorovitš, Vadim 1996. Reproduction features and democraphy of the river otter (Lutra lutra L.) – Seminar on the conservation of the European otter (Lutra lutra). Environmental encounters, 24. Leeuwarden: 107–109.


22. Wayre, Philip 1980. Über die Fucht und die Ausbürgerung des Fischotters in Grossbritannien. – Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa –Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 261–265.



NIKOLAI LAANETU
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet