Eesti Looduse fotov�istlus
2007/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/3
Sdi saarmas

hel kaunil htupoolikul, kui Vanemuine je kaldal kannelt mngis, lid kalad rmsalt lupsu ja vesi lausa sillerdas htupikese kes. Forellid uhkeldasid oma kireva soomusrga ja harjused srava seljauimega. Luts liigutas oma libedat saba ja haug mtiskles maitsvast suutiest. Siis aga ji vesi vaikseks ja jekru hmarast veerust ujus vlja saarmas. Veepinnal paistis vaid tema pikkade vurrude ja kahe npsilmaga pea. Saarmas tervitas kandlesrmitsejat ja palus luba tulla kaldale kasukat kuivatama.

Vanemuine tark, arukas ja auline mees snas: Sa oled siia alati oodatud! Ta libistas srmedega le pillikeelte. Puudeladvus peatus tuul ja veerahvas ji kuulatama halli vanakese lausumist: Sina, kes sa oled loodud elama nii vees kui ka kuival maal, petad vee ja maa elanikke ksteist mistma. Sinu kohalolek kaunistab vett, selle kaldaid ja annab elule thenduse. Sinus on imeline kergus ja muretus, mnguline paindlikkus ja suhtlemisvalmidus, oled vaimsuse kandja. Elad sina nendes vetes, elame meiegi siin maal ja linnud laotuse pl.

(hest lapsele rgitud htujutust)

Saarma olemuseni on raske juda ka kige paremal uurijal. Teda vib tunda ja ehk mneti mista, kuid arukam on teda armastada: siis avanevad selle looma seosed teda mbritseva maailmaga, ja uurija vib selle rmiselt huvitava elu keskel leida koha ka endale.

Saarmas (Lutra lutra) on vga vilgas ja liikuv loom, ta on justkui vormitud eluks nii vees kui ka maismaal. Tema liikuvus, osavus ja sitkus on imetlust vrt. Saarmad on mngulised ja vallatud, vahel lausa lemeelikud loomad, kuid samas ka valvsad ja ettevaatlikud. Kohastumine vga keerukates keskkonnatingimustes on aegade jooksul kujundanud sellest loomast vimeka (krge intellektiga) ning koloogiliselt paindliku liigi.

Tiskasvanud saarma keha on 7090 cm pikk, saba 3050. Ta vib kaaluda 512 kg, hsti toitunud vanemad loomad isegi 15 kg [3], emasloomad on isastest kilo jagu kergemad [20]. Nljaperioodidel khnub saarmas mrgatavalt ning vib talve lpul kaaluda vaid 56 kg.

Karvkate on saarmal pruun kuni mustjaspruun, kurgu- ja khualune valkjashall kuni hbedaselt valge. Pojad snnivad vesihallina, ent vrvus muutub peagi, nii et kuuvanuselt saavad loomad juba liigiomase vrvitooni ning pooleaastaselt sarnanevad igati oma vanematega. Kasukas on saarmal veeloomadele iseloomulikult tihe: koosneb alus- ja kattekarvastikust. Erakordselt vahvad on saarma vurrud: vanematel loomadel 1015 sentimeetrit pikad. Lhikeste kppade viis varvast on hendatud ujunahkadega, need on rohkem arenenud tagajsemetel.

Et saarmast looduses nha, peab olema nne, sest ta on vga ettevaatlik ning hea kuulmise ja haistmisega. Ngemine pole tal kige parem, kuid liikuvaid objekte eristab suure tpsusega. Kes tahab saarmaga kohtuda, see peab istuma vaikselt ja kannatlikult jekaldal vi laskuma paadiga ilma aerutamata allavoolu: siis vib juhtuda, et loom ujub ise oma asju ajades uudistaja vaatekaugusesse. Saarmast on lihtne ra tunda, sest teist tema sarnast looma meil ei ole. Raskusi vib ehk tekkida poegadega: neid vidakse segi ajada mingi ja ka meie veekogudelt praeguseks peaaegu tielikult kadunud naaritsa omadega.


Kuidas jlgida saarmast ilma teda ngemata. Iga loom jtab liikudes ja tegutsedes maha jljed, mis enamasti on liigiomased. Saarma tallakpa jlge on raske segi ajada hegi teise looma omaga. Et looma kasvades suureneb ka tema kpp, vime tallapka ja kpalaiust mtes hinnata sedagi, kas kaldamudal astuja oli poeg, juba aastane vi hoopiski vanem loom (saarmapapi vi -mammi).

Saarmas jtab paaris kpajljendite rea, mis talvel vaheldub lumel liugleva khujljendiga. Kaldaveerust alla ja ka mda jejd vi sobiva paksusega lumikattel armastab ta liugu lasta. Pojad lausa lustivad kaldast alla lastes. Kiirelt jooksnud saarma jljepilt meenutab vildakat jnese rada.

Toitumisaladel on sageli nha veest vljumise kohti, siin vib leida ka toidujtmeid. Saarmas on uudishimulik ja vga thelepanelik loom, mistttu uurib hoolega kallast, veest vlja ulatuvaid kive ja vette langenud puid. Siia jtab ta ka uriini ja erilise lhnaga limaseid ekskremente ning anaalnrmete eritist: nnda thistab ta oma kodupiirkonda. Thised paiknevad vimalikult nhtaval kohal. Seevastu poegadega pesakond tegutseb ja teeb oma hdalised toimetused kaldaalustes, kuusesagarate all vi varjulisel jepervel. Sageli vib leida pris veepiirilt poegade mnguplatse ja nende lheduses ka nn. kimlaid.

Saarmas ei tegutse pikka aega hes kohas, sest peagi ammenduvad toiduvarud, mistttu ta on sunnitud liikuma uutele aladele. Enamasti juab ta samasse kohta tagasi mne ndala prast. Poegadega pesakond ei saa lubada endale ulatuslikke rndeid, seetttu peatub emaloom oma jrglastega elustikurikastel jelikudel, kus on ka head varjevimalused. Ta eemaldub pesakonna keskselt alalt vaid kuni paar kilomeetrit. Poegade kasvades teeb pere jrjest pikemaid rnnakuid, hoidudes seejuures ikka turvalistesse jelikudesse.


Sigimine ja jrglased. Saarma sigimist looduses on vhe uuritud, seetttu leidub kirjanduses lahknevaid hinnanguid tema sugukpsuse, kandeaja ja ka poegimise sageduse kohta. Sugukpseks saavad saarmad teisel-kolmandal eluaastal [21], innaaeg on enamiku uurijate arvates talve lpul ja kevadel. Pojad snnivad 910-ndalase kandeaja jrel mais-juunis.

Saarmal, nagu mitmel teiselgi krplasel, vib tiinuse ajal tekkida diapaus, s.t. seisak loote arengus: see kohastumus aitab le elada raskeid olusid sigimisperioodil, eesktt talviseid nljaaegu, mil loote areng oleks emasloomale hukatuslik. Karmi talvega piirkondades vib diapaus kesta 210240 peva [2], seega kogu kandeaeg venida 912 kuuni.


Emasloom snnitab soodsates oludes he pesakonna aastas [2, 22], Eestis tavaliselt kord kahe aasta jooksul [7]. Sigimisvalmidus oleneb loomade ldseisundist, mida mjustavad eelkige toidu rohkus ja selle kttesaadavus. See omakorda oleneb ilmastikust, veereiimi eripradest ning toiduliikide paiknemisest. Prast karmi talve on poegadega pesakondi tavaliselt vhe.

Vastsndinud pojake kaalub vaid 100120 g, kuuvanuselt aga juba 700800 g [17]. Hlitsema hakkavad pisikesed saarmad esimestel elupevadel, esimesed hambad likuvad 1516 peva prast, silmad avanevad 1520 peva vanuselt. Ema imetab poegi 1214 ndalat, kuid tahket lisatoitu hakkavad nad sma juba kuuvanuselt. Koos emaga lhevad pojad vette kahekuuselt, siis on nad juba umbes kilogrammi raskused [17]. Aastane saarmas kaalub 35 kg. Pojad jvad ema juurde harilikult jrgmise sigimistskli alguseni, seega enamasti ka jrgmiseks suveks. Ent on nhtud emaloomi isegi kahe-aastase pojaga.

Eestis peavad saarmad pulmi kige sagedamini veebruaris-mrtsis, pojad snnivad mais-juunis: see on kalade ja konnade kudemis- ning lindude pesitsusaeg, mil looduses leidub kige rikkalikumalt toitu. Ent sja sndinud saarmapoegi on leitud ka suvel ning isegi hilissgisel. Kige hilisemad pojad on teada Keeri jrve kopraurgudest novembri algul.

Pesakonnas vib olla kuni viis poega, harilikult snnib neid kaks-kolm. Suve lpuks on osa neist hel vi teisel moel hukkunud, nii et Eestis jb talve le elama keskmiselt 2,3 poega (#1). Talvel sureb ligikaudu veerand jreltulijaist, seega iga neljas alla-aastane saarmapoeg. Mitme aasta uuringute andmeil on le talve elanud saarmapesakonnas keskmiselt 1,7 poega. Suremus on suurem klmadel ja paksu jkattega talvedel, eriti suur on see puasuvele jrgnenud talvel, kui toiduks vajalik vee-elustik on paljudes veekogudes hvinud.

Kokkuvtlikel andmetel on ligikaudu veerand saarmapopulatsioonist samasuvised pojad, viiendik aastased noorloomad ja pisut le poole vanaloomad (#2). Kaitsealadel kaldub see vahekord mnevrra tiskasvanud loomade kasuks: samasuviseid poegi 20%, aastaseid 13% ning kahe-aastaseid ja vanemaid loomi 67%. See ei thenda, et kaitsealadel snniks vhem poegi vi et seal oleksid halvemad elutingimused: hoopis vanemaid loomi jb neis piirkondades rohkem ellu kui mujal, kus nad satuvad sagedamini kopraraudadesse.


Kodupiirkond. Sigimisperioodil psib saarmas oma vljakujunenud kodupiirkonnas, kus poegadega emaloomad leiavad kllaldast varjet ja toitu. Ka aastavanuste poegadega saarmal on suviti kindel eluala, mille mrgistamises osalevad kik pereliikmed, kuid peamised ala valvajad ja selle piiride mrgistajad on siiski vanaloomad. Vikestel ojadel ja kraavidel hivab saarmas ulatusliku ala, samas piisab veerikastel, soodsate varjeoludega looduslikel veekogudel hoopis vhemast.

Eestis asustab saarmapesakond keskmiselt 6,5 kilomeetri pikkuse jeligu, aga see vib olla ka kaks-kolm vi kmne kilomeetrit [8]. Poegadega pesakond elab sna lhikesel, paari kilomeetri pikkusel veekoguligul, kus jagub toitu ja varjepaiku.

Talvel, kui veekogusid katab j, on saarmad sna sageli sunnitud lahkuma oma kodupiirkonnast ja otsima toitumisvimalusi krestike alal: suuremate krestike ja veskipaisude lhikonda koonduvad siis mitme pesakonna loomad, kes siiski pavad vltida omavahelist kokkupuudet. Karmi talve aegu lakkab kodupiirkondade mrgistamine ja vaibub agressiivne kitumine sinna tulnud liigikaaslaste suhtes. Trjuvalt ei kituta ka innaajal: siis vib emaslooma lheduses nha piidlemas ja rivaalitsemas vahel kahte kuni kolme isast.

Talvel rndavad saarmad enamasti viksematele lisajgedele, kus leidub jaluseid thikuid, allikakohti ja vaba vee alasid: need on paigad, kus leitakse rohkem toitu. Sageli on varjetingimused seal kesised, mistttu loomad peatuvad ka juhuslikes varjetes puujuurte ja tuulemurru all. Varjena eelistab saarmas siiski jaluseid thikuid ja kaldaaluseid, kust pseb otse vette.

Saarma arvukuse suurenedes on ta suviti asunud ka meie sisejrvede kalda-aladele ja viimastel aastatel mererannikule. Siin elavad enamasti ksikud ja hivatud kodupiirkondadest vlja trjutud loomad. Talvise jkatte tekkides on nad sunnitud naasma jgedele, kus leidub sobivaid varjeid ja vette psemise kohti.


Mida saarmas sb? Saarmas on kiskja, seega sb peamiselt loomset toitu. Taimset materjali leidub maosisudes ja ekskrementides sedavrd, kuivrd see satub sinna koos muu sdavaga. Mnikord vivad nad sa krrelisi nagu koeradki, et puhastada soolestikku parasiitidest vi vljutada sinna kuhjunud jkaineid.

Saarma toitumise uuringud phinevad peamiselt ekskremendianalside andmetikul. See ulatuslik materjal annab ettekujutuse sellest, mida ta sb, aga vimaldab ka arutleda tema mju le oma toiduliikidele ja iseloomustada veekogude elustiku liigilist koosseisu.

Inimene on pidanud saarmast ikka kalasjaks ja lausa kalarvliks. Samas on vhesed kokku lugenud saarma ekskrementides leiduvaid toiduliikide jnuseid. Sellele loomale hinnangut andes viidatakse enamasti talutiikidest npatud kaladele vi siis kaldale vedelema jnud (kala)jnustele.

Kalarikastel veekogudel sbki saarmas peamiselt kalu, kuid suurel osal veekogudel peab ta leppima konnade, veeputukate ja vaid vheste vikeste kaladega. Varematel aegadel oli talvel ks saarma peamisi toiduliike jevhk, headel vhijgedel ka suvel. Saarma toidusedel oleneb suuresti aastaajast (#3) ja veekogu eriprast selle elustiku koosseisust.

Suvel ei ole toidu hankimine raske, sest loomad saavad liikuda veekogudel kogu kodupiirkonna ulatuses, vajaduse korral ka kaugemal ikka seal, kust leiab toitu ja varjeid. Sageli tegutsevad nad jrvede roostikes, kus pesitsevad veelinnud, on rikkalik kalastik ning leidub muidki toiduliike. Suvel on saarma toidusedel kige mitmekesisem, kuid kige rohkem sb ta siiski kalu (3040%). Linnupoegade koorumise jrel jahib saarmas olulisel mral ka veelindude, esmajoones sinikael-pardi jrglasi: mne jrve lhikonnas ning suurematel jgedel ja vanajgedel vib nende osathtsus kndida 2025 protsendini. Konni on saarma toidus suve hakul alla 20%, kuid suve keskel ja sgise poole nende osathtsus suureneb. Kogu jvabal aastapoolel on saarma toidus oma koht ka pisiimetajatel: sagedamini leidub ekskrementides mgri ja mitmete teiste kaldavs elavate nriliste jnuseid. Kui meie veekogudel elas veel rohkesti ondatraid, olid nemadki sageli saarma saakloomad. Kopraveekogude lhikonnas on saarma ekskrementides jrjest sagedamini ka tema jnuseid.

Jevhk on saarma toidus olnud aasta ringi mrkimisvrne enne mdunud sajandi keskpaika, kui enamik Eesti veekogusid olid vhirikkad. Veel 1970.80. aastatel oli kmnendik saarma toidust jevhk, vhirikastel veekogudel pool. Ndseks on jevhi osathtsus saarma toidus vhenenud alla 5% (#4). Selle jrgi, kas ja kui palju leidub saarma ja mingi ekskrementides jevhi koorikutkke, saab hinnata ka jevhi levikuala ja rohkust.

Sgisel, kui veekogude ja nende kaldaalade elustik on kige rikkalikum, oleneb saarma toiduratsioon eri toiduliikide kttesaadavusest. Linnupojad on selleks ajaks lendama ppinud, nii et neid ei saa enam ktte. Seevastu pisiimetajaid liigub nd eriti palju, mistttu neid on saarma toidus sgisel rohkem kui muudel aastaaegadel. Et konnad hakkavad koonduma veekogude kaldavndisse ja talvituskohtadesse, suureneb jrsult ka nende osa saarma toidulaual paiguti lhikest aega lausa 8090% kigist sdud loomadest. Kalade osa sgisel vheneb, sest jkatte tekkides pole neid enam nii kerge ktte saada.

Talvel sb saarmas peamiselt konni ja kalu. Peale nende lhevad toiduks veeputukad, keda leidub isegi 3050% kikidest proovidest, kuid nende toitevrtus on muidugi vike. Kui putukaid ja nende vastseid on toiduratsioonis rohkesti, siis thendab see, et sobivat toitu napib.

Kui jrved ummuksisse jvad, siis on saarmal pidu katku ajal: algul saab kalu lihtsasti ktte, kuid peagi on suur osa kalastikust hukkunud ja hakkab roiskuma. See ei klba enam saarmale toiduks. Kulub aastaid, enne kui kalastik taastub, seniks jb saarma toiduvaru neil jrvedel kesiseks. Talve karmusest oleneb paljude saarmaste ellujmine ja jrgmise suve sigimisvime.

Kevadel, veekogude vabanedes algab kaladel ja konnadel kudemisaeg. Talvituskohtadest vlja tulnud konnad ongi saarmale prast paastuaega esimene ja algul ka peamine toit (kohati 9095% kigist sdud toiduliikidest) (#3). Vimaluse avanedes hakkavad saarmad pdma ka kala. Sageli nad lausa koonduvad kalade kudemisaladele. Pole haruldane, et saarmas ajab mda luhta taga sinna kudema tulnud haugi.

Kevade edenedes avarduvad liikumis- ja toitumisvimalused, siis muutub saarma toidusedel rikkalikumaks ja hakkab ha enam sarnasema suvisega.


Nlg sunnib rndama. Karmidel talvedel rndavad saarmad toiduotsingul sageli kraavide ja allikaliste ojade piirkonda, kus leidub vaba vett ning talvituvaid konni ja veeputukaid. Ent prast kestvat puda napib toitu sealgi, siis koonduvad loomad suuremate jgede krestikele ning koprapaisude ja -urgude alale. Talvistel toiduotsingutel jtavad paljud saarmad oma koduje ja liiguvad uute vimaluste otsinguil isegi piki mereranda. Palju loomi hukkub lima kurnatuse tagajrjel, judmata toitu andvate veekogudeni.

Rnga pua aastatel (20012003) kuivas palju Lne-Eesti veekogusid ning suurem osa sealsest elustikust hvis. Talvel hakkas saarmaid kimbutama nlg ja nad suundusid toiduotsingul merejd mda helt jelt teisele. Sattunud Saaremaa ja Hiiumaa praamitee vabasse vette, rndas osa loomi ka neile saartele, kus varem polnud saarmaid mrgatud. Nd on tekkinud nii Hiiu- kui ka Saaremaal sigimisvimelised asurkonnad.

Toidunappus ja leasustus on tinginud saarmaste suundumist suviti rannaaladele, kus nad on ppinud hankima toitu ka merest. Nende koondumist jesuudmete piirkonda on eriti soosinud pehmed talved, mil meri psib suurema osa aastast jvabana.


Meie alade plisasukas. Saarmas on siin elanud juba varaholotseenis, kuid rohkem on selle looma luid vanade asulate asemetelt leitud siiski keskholotseenis. Veel 18.19. sajandil oli ta Ida-Baltikumis sna laialt levinud [16]. K. Greve [4] andmeil oli saarmas siin kohati tavaline veel 20. sajandi algul.

Tenoliselt rvkttimise tagajrjel vhenes selle liigi arvukus aastail 19201935 [1], kuid hakkas seejrel aeglaselt, aga pidevalt suurenema, saavutades maksimumi aastaiks 19601965: siis loendati Eestis ligikaudu 2000 saarmast. Jrgnes uus langus, nii et aastail 19751982 loendati neid vaid 300350 (#5). [9]. Sellise languse vallandas ilmselt 1964.1965. aastate madal veeseis ja karmid talved ning loomade ge kttimine, sest saarma nahka hinnati vga krgelt selle vastupidavuse tttu. Kriitiline seis sundis vtma selle liigi kaitse alla. Jahikeelust hoolimata ei olnud ligemale kmne aasta jooksul mrgata arvukuses olulisi positiivseid muutusi: saarmas elas vaid suurematel temale sobivamatel veekogudel (#6).

Pre tuli prast 1978.1983. aastate krgveeperioodi, mille jrel tunduvalt paranes meie siseveekogude koloogiline seisund: sademerohkeil aastail hakkas kikjal suurenema konnade arvukus, saarma toidusedelisse ilmus taas jevhk, paranesid kalade elutingimused. Eriti palju oli sel ajal ondatrat saarma toiduobjekti, kes samas soodustas ka mingi levikut [9].

Suurveeaastad mjusid soodsalt koprale, kelle kaevatud kanalid, ulatuslikud urussteemid ja paisutatud vesi lid soodsad varjumis- ja toitumistingimused ka saarmale. Saarma arvukus on praegugi suhteliselt suur esmajoones seal, kus elab kobras.

Niisiis hakkas saarma asurkond aeglaselt kosuma kaheksakmnendate aastate algul, judes 1985. aastaks 500 isendi piirimaile. heksakmnendate algusaastail positiivne suundumus jtkus. Seda vimaldasid pehmed talved, kttimiskeeld ja paranenud populatsioonistruktuur, aga ka pllumajandusreostuse vhenemine, mistttu veekogude koloogiline seisund paranes, kobraste levikuala laienes, nende arvukus suurenes ning maaparandusega rikutud veekossteemid osaliselt taastusid. 1988. aastal loendati Eestis juba 750800 saarmast [9].

heksakmnendate esimesel poolel kogutud andmeil asustas saarmas peaaegu kiki temale sobivaid veekogusid Eesti mandrialal. Saarmapopulatsiooni arvukust hinnati siis 14001600 (1500) isendile [11]. Arvukuse kasv jtkus, nii et 2001. aastal hinnati arvukust ligikaudu 1800 isendile. Pikaldase pua tttu 2002.2003. aastal kuivas enamik vikesi vooluveekogusid Lne-Eestis, aga ka mitmes teises piirkonnas. Suur osa vee-elustikust hukkus, nii muutus kasinaks ka saarma toidulaud. 2002.2004. aasta talved ja puaga seonduv phjustas arvukuse languse 1600 isendi piirimaile.

Sellel perioodil theldati saarmaste koondumist suurematele jgedele ning kalamajandite tiikidele sinna, kus leidus toitu. Talve ebasoodsatele tingimustele viitavad ka loomade pikad rnnakud lbi metsade ja metsakraavide sobivatesse toitumispaikadesse. Toidu ja uute elupaikade otsinguil judsid saarmad just neil aastail ka Saaremaale ja Hiiumaale. 2005.2006. aasta talvel leiti saarmast isegi Vormsil (7#).

2005. aasta oli saarmale soodne, tema arvukus suurenes nii seirealadel kui ka kogu Eestis, kndides le 1730 isendi. Eestis sndis 2005. aastal kokku ligikaudu 350 saarmapoega, mis lubab hinnata populatsiooni juurdekasvu 22 protsendile. Mullune puasuvi ja sgis jtsid oma jlje ka saarma asurkonnale, kuid selle mju saab tpsemalt hinnata juba jrgmistel aastatel.


Millest ja kellest saarmas oleneb. Asurkonna seisundit iseloomustab sna hsti loomade sigimisvime. Poegadega pesakondade osakaal populatsioonis ja keskmine poegade arv pesakonnas ongi nitajad, mille alusel saab otsustada saarmapopulatsiooni seisundi ja elupaikade olukorra le. Mida rohkem sigivaid emaseid ja mida rohkem poegi pesakonnas, seda paremas seisundis on asurkond.

Kindlasti oleneb saarmas ilmastikust. Karmide (klmad, lumevaesed ja paksu jkattega) talvede jrel snnib poegi vhem ja eesktt soodsates talvitumiskohtades elanud loomadel. Niteks prast 1978.1979. aasta klma talve leiti 18 uuritud saarmapesakonnast samasuviste poegade tegutsemisjlgi vaid hel. Jrgmisel, 1979.1980. aasta pehmele talvele jrgnenud suvel oli poegade tegutsemisjlgi aga neljas paigas.

Talvel piirab saarma levikut toidu kttesaadavus. Siin tuleb tuntav abi kopralt, kelle laialdane levik on avardanud oluliselt saarma eluala. Kopra urgudessteemid vimaldavad saarmal pseda talvel kinni klmunud vaikse vooluga veekogudesse ja metsakraavidesse ning -ojadesse. Pealegi talvituvad koprapaisude piirkonnas konnad, siit psevad saarmad j alla hankima paisutuse alal elavaid kalu jt. veeloomi. Kui eluks vajalikku toitu napib, sb saarmas ka koprapoegi. Tugev saarmas vib jagu saada isegi vanast koprast, kuigi see vib rndajale lppeda tsiste vigastustega. On ju tegu ikkagi endast kuni kaks-kolm korda kaalukama vastasega.

Suviti elab saarmas priski muretult, vlja arvatud pua-aastad, mil viksemad vooluveekogud kipuvad kuivale jma. 2002. ja 2003. aasta suvi Lne-Eestis ja 2005. aasta suvi paljudes Eesti piirkondades sundis saarmaid kodupiirkonnast lahkuma, sest enamik kraave ja isegi keskmise suurusega jgesid kuivas tiesti. Vesi kadus ka paljudest kopra paisutatud metsakraavidest. Saarmad ilmusid siis mererannikule ja suuremate jgede suudmealadele. Meritsi liikusid nad sobivate elupaikade otsingul helt jelt teisele ja ilmselt sattus neid ka saartele.

Jgede kuivades, kui vhestesse svikutesse olid koondunud veel ellu jnud veeloomad, nautisid paljud kiskjad (mink, tuhkur, krp, metsnugis, khrik) kllust, mis thendab saarmale jrgmisteks aastateks nlga, sest vee-elustiku taastumine vtab aastaid.


Suhted inimesega. Saarma taandumise peamine phjus nii ajalooliselt kui ka praegu on inimtegevus. Otseselt hukkub saarmaid kopra- ja kalapgil, kaudselt mjutavad tema kekiku maaparandus ning tstus-, olme- ja pllumajandusreostus, aga ka kohaliku loomastiku rikastamine vrliikidega.

Saarmajaht on praegu keelatud, kuid ige palju satub neid kopraraudadesse: koprapdjate tlust mda osutub iga kmnes ptu hoopis saarmaks, mnes piirkonnas (Plva ja Tartu maakonnas) vahel isegi iga viies. Saarma hukkumist koprapgil kinnitavad ka thelepanekud Ltis: seal hukkub koprapgil igal aastal vhemalt 200 saarmast [15], ehk iga kmne kopra kohta harilikult ks, piirkonniti kuni kaks saarmast.

Hoolimata keelust tapetakse koprajahi ajal saarmaid ka tulirelvaga. Mitmetest jahipiirkondadest kogutud andmeil ulatub lastud ja pnistesse sattunud saarmaste arv viimastel aastatel kogu Eestis vhemalt saja isendini. Saarmaste hukkumine kalapnistes ja nende trje (pk kalakasvandustes) lisab igal aastal ldisele suremusele vhemalt 3050 looma.

Teadmiseks jahimeestele ja kigile teistele! Igast hukkunud saarmast tuleb teatada keskkonnateenistusse. Seal registreeritakse kaitsealuse looma hukkumine ja mratakse surnukeha kasutus. Kui kaitsealune loom hukkub seadusega lubatud tegevuse tagajrjel, siis ei peeta seda salakttimiseks juhul, kui juhtunust teatatakse. Kui seda aga ei tehta, vrdsustatakse tegu salakttimisega.


Oluliselt piirab saarma arvukust tema elupaikade halvenemine. Eesti vikejgede svendamise esimene suur laine oli aastail 19551965. Selle tga hvitatakse suur osa veekogu elustikust. Uus, aeglaselt taastuv kooslus on esialgu tunduvalt liigivaesem ja harilikult toodab ka vhem biomassi, sest kadunud on veekogu mosaiiksus (svikud ja kiiremavoolulised koolmekohad) ning lheneb voolusngi kogupikkus. Tunduvalt halvenevad nii vee- kui ka kaldakooslustes elavate loomade elu- ja varjetingimused. Maaparandustdega avatakse vooluveed pllumajandus- ja olmereostusele, mis omakorda rikub vee kvaliteeti. Selle tagajrjel muutuvad veekossteemid ka ebapsivamaks.

Saarma kui toitumisahela he lpulli arvukust vhendavad veel keskkonnamrgid, mis veekogudesse sattunult kuhjuvad toitumisahela eri tasemetel. Phjamaades ja teistes Euroopa riikides tehtud uurimistdest selgub, et juba sna vikesed PCB-, DDT-, elavhbeda ja raskmetallide kogused kiskjate toidus suurendavad nende suremust ja steriilsust, igal juhul vhendavad viljakust [5, 18, 13]. See vis olla saarma-asurkonna vikese viljakuse ja arvukuse ks phjusi aastail 19701985 ka Eestis, kuid uurimusi sel alal pole meil tehtud.

1991.1992. aastal Ltis Gauja ja Venta jgedelt ptud saarmaste kudedest leitud PCB- ja DDT-hendite kontsentratsioonid olid teiste Euroopa riikidega vrreldes 3 kuni 80 korda viksemad [19], mis lubab arvata, et Eestiski ei ole keskkonnamrgid siiski peamised arvukust piiravad tegurid.

Eri koloogiliste tegurite mju saarmapopulatsioonile vimendub vi vheneb olenevalt veetaseme ldisest muutusest Eestis. Nii on see ka keskkonnamrkidega: nende mju vee-elustikule ja ka saarmale on kige suurem veevaestel aastatel, kui saaste ja pinnasest vlja uhutud kahjulike hendite kontsentratsioon on suurem kui veerohketel aastatel.

Lne-Euroopa teedel hukkub autorataste all ehmatavalt palju saarmaid. Meil pole maanteevrk ja liiklus veel nii tihe, et teedel otsa leidnud loomad viksid oluliselt mjutada saarma suremust. Paraku on liiklus tihenemas ja saarmaid hukkub teedel jrjest rohkem. Viimase kmne aasta jooksul on teatatud seitsmest hukkunud saarmast, neist kolme olen ninud ise. Sellekohast teavet oleks vaja koguda, et nustada tulevikus ka meie teede ja sildade ehitajaid.


Vrliigid mjuvad nii ja teisiti. Ondatra laialdane levik ja suur asustustihedus aastail 19801985 oli saarmale soodus, sest paljudel veekogudel kujunes ondatra, eriti suvel, saarmale ka arvestatavaks saakloomaks. Tiesti ideaalne saakloom oli ondatra aga mingile, nii et sai mingi kiire leviku heks peaphjuseks Eestis. Ja mink oli ka ondatra peamine hvitaja.

Mingi tungimine enamikule veekogudest piiras jrsult tuhkru arvukust, teda peetakse ka naaritsa kadumise heks peaphjuseks [12, 13]. Ent mink on ka arvestatav toidukonkurent saarmale, eriti talvel. Siis asutavad mlemad end vikestele kraavidele ja ojakestele ning veekogu jvabadele likudele, kus toiduvarud jvad napiks. Kui mink enne jaole saab, tuleb saarmal taluda nlja pitsitust.

Mink on edukam, sest tema toiduspekter on mrgatavalt laiem ja ellujmise vimalused vikejgedel ning saarma eluks vhem sobivates piirkondades suuremad. Konkurents muutub veelgi teravamaks karmidel talvedel ja pua-aastatel, kui toitumisala kitseneb ja toiduvarud vhenevad.

Saarmas ja mink ei saa omavahel lbi: mink peab sageli pgenema rndava saarma eest. Ent osava ja paindliku loomana suudab mink kaitsta end puujuurte vahel ja viksemates urgudes. Ohutum on loomulikult taganeda. Sageli trjubki saarmas mingi mnelt jeligult vlja. Saarma arvukuse suurenedes ilmselt mingi arvukus vheneb.


Saarma olukord meil ja mujal. Eestis lheb saarmal praegu sna hsti, kuid inimene vib oma hoolimatuses teda siiski ohustada. Seetttu on vaja saarma siinset asurkonda pidevalt jlgida ning vajaduse korral mnes kohas inimtegevust ka ohjeldada.

Kuigi saarmas on levinud ka suuremas osas Lne-Euroopast (#8), on tema arvukus paljudes riikides tugevasti kahanenud. Peamine phjus on temale sobivate elupaikade kadumine inimtegevuse tagajrjel. Saarma pstmiseks on algatatud mitmeid tegevusi, millest kallimateks on osutunud jgede taastamine: ptakse ennistada varem sirgeks kaevatud voolusnge. Veekogude looduslikku olukorda taastada on aga kmneid kordi kallim kui neid kanaliks kaevata.

Veekogu looduslik ilme ei ole saarma eluks otseselt vajalik. Ent vooluveekogude eriilmelisus ja nende mitmekesisus on oluline kogu vee-elustikule. Vee-elustiku liigiline mitmekesisus ja veekossteemi psivus omakorda tagavad ka saarmale eluks vajaliku. Sellest tulenevalt on saarmas teatavas mttes looduskaitse smbol: mingil veekogul elav saarmas annab tunnistust selle piirkonna sna heast koloogilisest seisundist, selle looma kadumine aga elukeskkonna halvenemisest.

Niisiis on meile vga oluline teada, kuidas lheb saarmal. Paljudes Euroopa maades on algatatud riiklikud saarma seire programmid ning antakse vlja isegi saarma olukorda kajastavaid ajakirju (IUCN Otter specialist group bulletin, Lutra, Otter Post jt.), kus avaldatakse pidevalt uut teavet ja uurimust tulemusi saarma kohta kogu maailmas. Eriline kohustus seda looma hoida on aga neil maadel, kus ta end veel hsti tunneb: niisiis ka meil.


1. Aul, Juhan jt. 1967. Eesti NSV imetajad. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.


2. Данилов, П. 1969. Биология выдрвы в Карелий. Вопрсы екологий животных в Карелий. 1, Петрозаводск:179197.


3. Festetics, Antal 1980. Der Fischotter Narturgeschihte und Tier-Mensch-Beziehung. Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Gttingen): 966.


4. Greve, Karl 1906. Ausgestorbene und selten gewordeneTiere der Ostseeprovinzen Russlands. Korrespondenzbl. Naturf. Ver. zu Riga, Bd. 49.


5. Helle, Eero et al. 1976. PCB levels correlated with patological changes in seal uteri. Ambio 5: 261263.


6. Festetics, Antal 1980. Steckbrief: Fischotter. Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Gttingen): 6770.


7. Laanetu, Nikolai; Veenpere Raimond 1971. Metsnugis ja saarmas Eestis ning nende kttimisviisid. Valgus, Tallinn.


8. Laanetu, Nikolai 1974. Imetajad meie vetel. Jaht ja ulukid. Eesti NSV Jahimeeste Seltsi aastaraamat 19691972. Tallinn: 141175.


9. Laanetu, Nikolai 1986. Ondatra kiskja saakloom. Eesti ulukid. IV. Tallinn: 1535.


10. Laanetu, Nikolai 1989. Zur kologie des Fischotters Lutra lutra (L.,1758) in Estland. Stubbe, M. (ed.). Populationskologie marderartiger Sugetiere. Wiss. Beitr. Univ. Halle 1: 5970.


11. Laanetu, Nikolai 1998. Saarma (Lutra lutra L.) leviku ja arvukuse dnaamika ning populatsiooni seisund Eestis. Eesti ulukid. AS Infotrkk, Tallinn: 5272.


12. Macdonald, David et al. 2002. The Darwin Initiative. European Mink, Mustela lutreola: Analyses for Conservation. Wildlife Conservation Research Unit.


13. Maran, Tiit 1991. Distribution of the European mink, Mustela lutreola, in Estonia: a historical review. Folia Teriolocica Estonica 1: 117.


14. Mason, Cris; MacDonald, Seila 1986. Otters: ecology and conservation. Cambridge University Press, Cambridge.


15. Ozolins, Janis et al. 1992. Some ecological and management aspects of beaver population in forest biocenoses. Forestry department scientifically practical conference thesis, Jelgava: 89.


16. Паавер, Калю 1965. Формирование териофауны и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене. Академия Наук ЭССР. ТаллинТарту.


17. Pechlaner, Helmut 1980. ber die Zucht des Fischotters im Alpenzoo Innsbruck (sterreich). Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Gttingen): 255260.


18. Sandegren, Finn et al. 1980. Der Rckgang der Fischotterpopulation in Schweden. Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa Verbreitung, Bedrochung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Gttingen): 107113.


19. Sjzan, Tomas et al. 1997. The Otter (Lutra lutra) Situation in Latvia and Sweden Related to PCB and DDT Levels. Ambio 4: 196201.


20. Sidorovich, Vadim; Lauzhel, Genadi 1997. Analysis of Intrapopulation Variation and Interpopulation Metric and Non-Mertic Differences in Otter. Mustelids in Belarus: 4755.


21. Tumanov, Igor; Sidorovit, Vadim 1996. Reproduction features and democraphy of the river otter (Lutra lutra L.) Seminar on the conservation of the European otter (Lutra lutra). Environmental encounters, 24. Leeuwarden: 107109.


22. Wayre, Philip 1980. ber die Fucht und die Ausbrgerung des Fischotters in Grossbritannien. Reuter, Claus; Festetics, Antal (eds.): Der Fischotter in Europa Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Gttingen): 261265.



NIKOLAI LAANETU
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012