Eesti Looduse fotovõistlus
2007/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2007/4
Metsa- ja linnapuud ilmastiku äärmuste vaevas

Seda pole varem just sageli juhtunud, et Eesti ilmastik paiskab meie looduse mõne aasta jooksul ühest äärmusest teise, kombates taimedest eelkõige pikaealiste, seega puude taluvuspiire, ning neid karmilt ületades. Aga nii on see just hiljaaegu juhtunud. Hakka või uskuma palju räägitud kliima soojenemisse!

Kliima muutub pidevalt, see on sisse kirjutatud juba tema määratlusse: pidevalt muutuv atmosfääri seisund, mis avaldub paikkonna ilmastikus. Alustagem arutlust ilmastiku ja puude tervise suhete üle erakordsest aastast, mil sündmused algasid harukordse soojenemisega, lõppesid aga äkilise jahenemisega.

Põuane 2002. Sellest suvest mäletame tõepoolest karmi ja kaugele sügisesse ulatunud põuda. Eesti Looduse novembrinumbri juhtkirjas „Ilmast ilma” rõhutab toimetaja Helen Alumäe, et põuakahjude seostamine ajakirjanduses üksnes väheneva põllumajandussaagiga oleks ühekülgne ja puudulik [3]. Nikolai Laanetu [14] märgib, et me ei hoomagi esialgu, millist kahju on see põud tekitanud kogu elustikule, et me veel ei teagi, kes ja kui palju on kannatanud. Põllumajandusülikooli metsakasvatuse instituudi juhataja Eino Laas korraldas Tartus Maalehe lisa Metsalehe toimetuse palvel sama aasta novembrikuus metsateadlaste vestlusringi teemal, kuidas pikk põuaaeg võiks mõjuda metsale järgmisel aastal ja edaspidi [2]. Vallo Nuust [22] aga ennustas juba samal sügisel, et järgnev külm talv võib mitmekordistada põuakahju.
Mis järgnes? Vaikus. Haugi mälu pidi kestma viis sekundit, männi mälu kolm aastat [18], inimese oma peaks ulatuma enamategi aastate taha! Vahel kipub see aga jääma haugi ja männi mälu vahepeale: unustame kiiresti olulised sündmused looduses ning seostame puude kahjustusi vaid äsjaste vahejuhtumitega („märtsipäike” 2005.a. kevadel Pärnumaal). Puude reaktsioon kahjustustele, eriti ilmastiku äkilistele kõrvalekalletele, on aeglane: sageli möödub aastaid, enne kui mingist tegurist tulenev kahjustus „kogu oma hiilguses” nähtavaks saab. Tegur ise võib selleks ajaks olla juba ammu kadunud tänapäevasesse teabetulva ja unustatud [8]. Lõikelillgi püsib pärast jalalt lõikamist vaasis veel mõnda aega elusana. Metsapatoloogia kirjanduses leidub aga hulk viiteid selle kohta, et puude „mälu” võib olla kolmest aastast ka tunduvalt pikem [23].

2002. aasta erilisus ei piirdunud üksnes põuaga. Selle aasta ilmastikul oli pakkuda veelgi äärmuslikumaid üllatusi: põuasele suvele järgnes tavalisest märksa külmem talve esimene pool. Kui me aga joonistasime kõnealuse aasta kalendrikuude keskmiste õhutemperatuuride graafiku (#1, võrdluseks koos järgneva aastaga), siis selgus, et veelgi äärmuslikum 2002. aastal oli sügis, ehk siis üleminekuperiood suvest talvele.
Nii äkilisi ja lühikesi sügiseid Eestis andis eri ilmajaamade andmetest pikalt otsida. Ja otsida oli põhjust: Kagu-Eestis osutus 2002. aasta sügis kogu ilmastikuandmete registreerimise aja kohta koguni rekordlühikeseks (tabel, #2a).

TABEL. Äkilisemate/lühemate sügiste äärmuslikud aastad Tallinna, Tartu ja Võru ilmajaama andmetel. Sügis (puutaimede külmakindluse kujunemise periood) võib kesta kas augustist oktoobrini, augustist novembrini või augustist detsembrini (täpsemalt me ei tea, sest vastavaid uuringuid Eestis pole tehtud).

Äkilisemate august–oktoober august–november august–detsember
sügiste
järjekord Tallinn Tartu Võru Tallinn Tartu Võru Tallinn* Tartu Võru
1. 1939 1939 1939 1774 1882 2002 1788 1876 2002
2. 2002 2002 2002 1786 1941 1939 1803 2002 1939
3. 1912 1912 1976 2002 2002 1993 1759/2002 1882 1927
Märkus: Tallinna ilmajaama andmeread algavad aastast 1756, Tartus 1866 ja Võrus 1925.

Mis tähtsust on lühikesel sügisel puude kahjustustele, kui on üldteada, et taimi ohustavad suvine põud ja talvine külm, nende toime järgi sõnastades kas eluskudede veepuudus või rakumahla külmumine?

Kevad ja sügis nagu ärkamine ja uinumine on mitmeaastaste taimede elus vastavalt puhkeolekust väljatuleku, ainevahetuse käivitumise või siis just nende vaibumise, külmakindluse kujunemise keerukate füsioloogiliste ja biokeemiliste ümberkorralduste aeg. See aeg peab olema piisavalt pikk, eriti sügisel – talveks valmistumisel, kui päev lüheneb ning õhutemperatuur järk-järgult langeb (vt. #3). Aga 2002. aasta ülilühikesel sügisel jäi just see aeg ilmselt liiga lühikeseks. Väga külm 2002/2003. aasta talve esimene pool tabas puid seisundis, mil nende talvekindlus ei olnud veel välja kujunenud.

Kahjustuspilt 2003. aasta kevadel oli üllatav: Kagu-Eestis näitas esimesena ränga kahjustuse märke just külma- ja põuakindlaks puuliigiks peetav harilik mänd (#4). Miks just Kagu-Eestis, oli arusaadav, sest sealne loodus oli üle elanud erakordse seeria ebasoodsaid ilmastikuolusid: ränga, kaugele sügisesse ulatuva suvise põua, piirkonna jaoks äärmusliku, rekordlühikese sügise ning ebatavaliselt külma talve esimese poole. Ja kõik see mitte ükshaaval eri aastatesse pillatuna, vaid üheainsa poolaasta jooksul! Miks just harilik mänd, seegi oli arusaadav: olid ju noored männikud äsja läbi põdenud 2000. ja 2001. aastal neid tugevasti nõrgestanud männi-pudetõve (haigustekitaja Lophodermium seditiosum) epideemia [7].
Ka vanemad männikud Kagu-Eestis kannatasid, kuid see ilmnes männi-juurepessu (haigustekitaja Heterobasidion annosum s. str.) kollete kiire laienemisena: suri tuhandeid puid.
Kodumaistest lehtpuudest ilmutas esimesena kahjustustunnuseid samuti külmakindlaks peetav harilik haab: 2003. aasta sügisel varisesid lehed ebatavaliselt vara ning noortele haavavõrsetele ilmus rohkesti puhetisi-paksendeid.
Võõramaistest puuliikidest näitasid kahjustusmärke juba 2003. aastal paljud metsa- ja linnapuud (näiteks ebatsuugad ja nulud mitmel pool Kagu-Eestis, serbia kuusk Tartu linnas – vt. #5, jpt.).
Esmapilgul tundus üllatavana see, et kodumaine harilik kuusk oli jäänud kahjustamata. Peetakse ju kuuske männiga võrreldes märksa põua- ja külmahellemaks. Hell on kuusk aga teatavasti eelkõige kevadiste hiliskülmade suhtes, kõnealuste aastate (2002 ja 2003) kevaded olid aga normilähedased (#1).

Puude kahjustused järgmistel aastatel väljendusid sageli üllatavate, Eestis harva ettetulevate või ka päris uute haiguspuhangutena, osaliseks sageli haigustekitajad seened, ohvriteks eri liiki puud nii metsas kui ka linnas. Teateid puude ja põõsaste kahjustuste kohta tuli peaaegu igalt poolt.
Eelkõige aga hakkasid jõudsalt laienema meie hästi tuntud krooniliste puuhaiguste kolded. Juurepess (Heterobasidion spp.) hakkas silma nii metsades üle kogu Eesti kui ka, üllatavalt, Tallinnas: näiteks Võidu pargis ja Vabaduse puiestee äärses männikus Nõmmel, Kadaka metsapargis jm. Laialt levisid külmaseened (Armillaria spp.), näiteks Järvselja metsades Kagu-Eestis, kuid ka Paldiski mnt. kõrghaljastuse lehtpuudel Tallinnas, Vanapargi tänaval Pärnus jm. Nii ägedat lamesüsiku (Ustulina deusta, vt. #6) ekspansiooni kui aastatel 2004–2006 polnud ka selle artikli vanem autor oma aastakümnetepikkuse töö kestel eales varem näinud: kolded Tallinnas Kadrioru pargis, Pärnus Sadama tänava ja Rannapromenaadi ääres, Sindi linnapargis jm.
2004. aastal puhkes meil hariliku haava lehtedel haava-kõrblaiksuse (haigustekitaja Titaeosporina tremulae) epideemia, mis lõppes lehtede enneaegse varisemisega. Kahjustust täheldati kogu Eestis: proove koguti Harjust Võruni ja Kesk-Saaremaalt Ida-Virumaani. Kõrblaiksuse eelmine epideemia oli Eestit tabanud rohkem kui 60 aastat tagasi. Esimest korda Eestis registreerisid Märt ja Silja Hanso 2004. aastal Tallinnas Stroomi rannapargis kottseene Cryptodiaporthe salicina epideemia pajudel. See seen oli Eestis seni tundmatu.
Hulgaliselt kiratsevatel ja hukkuvatel linnapärnadel (#7) hakkasime üha enam määrama juure- ja tüvemädanikku tekitavat lõhislehikut (Schizophyllum commune), just see sai saatuslikuks ka paljudele noortele pärnadele Vabaduse väljakul Tallinnas.
2006. aastal hakkasid Edela-Eestis äkki kuivama jalakad (#8) ning seal – Tihemetsa pargis ja selle ümbruskonnas – registreerisime [6] varasügisel Kesk- ja Lõuna-Euroopas üliohtlikuna tuntud jalakasurma (haigustekitajaks Ceratocystis sp.). See haigus oli meil varem teada vaid väheaktiivsena Viljandi Lossipargis.
2005. aasta suvel ilmnesid meil esimest korda ja mullu hakkasid võtma hukatuslikku ulatust kahjustused harilikul saarel: võraoksad kuivasid hulgi ning puud hakkasid ellujäämiseks kasvatama uinuvatest pungadest tüve ümber vesivõsusid (#9). Kahjustuspilt on arenemas, kindlasti näeb seda ka sel eeloleval suvel. Kohe olid jaol külmaseened, kes nakatavad nõrgestatud puud juurte kaudu ja varem või hiljem põhjustavad areneva juurekaelamädaniku tõttu neist paljude surma.
Kui jalaka ja saare kahjustused ilmastikuolude karmistumisel olid veel arusaadavad – ulatub ju mõlema levila põhjapiir meist vaid napilt põhja poole, Soome lõunarannikule –, siis seda üllatavamad olid kahjustused männil ja haaval, kes suudavad kasvada isegi kaugel põhjas – Lapimaa südames. Kahjustav tegur – olgu siis üksi või koostoimes, pidi seepärast olema tõepoolest erakordne. Ja vähemalt üks erakordsus sai ju tõestatud: seeria ränki ilmastikuolusid. Meenutagem: 2002. aasta suvel kestis ebatavaliselt kaua põud, millele järgnesid rekordlühike sügis ning erakordselt külm 2002/2003. aasta talve esimene pool. Puud, kelle taluvuspiir sai ületatud, surid, ilmastikust nõrgestatud puistud metsades ja puud linnades langesid aga juba kerge saagina mitme eri haiguse ohvriks.
Varasemast veelgi silmatorkavamalt hakkasid kolletuma ka okkad magistraaltee-äärsete mändide teepoolsetes võraosades – siin ilmselt ränkade ilmastikuolude ja heitgaaside koostoimel. See oli hästi jälgitav Tallinna–Tartu, Tallinna–Narva ja Pärnu–Häädemeeste maantee ääres.

Pilk ajalukku. Möödunud sajandi kõige karmim ilmastik tabas Eestit 1940. aastate algul, mil peaaegu järjestikku tuli taluda kolme erakordselt karmi talve [9]. Vaadates tagasi neist esimese, 1939/1940. aasta rekordpakaselise talve järel ilmnenud kahjustustele metsapuudel, alustab Eesti metsanduse suurkuju prof. Andres Mathiesen oma sellekohast artiklit [19] tõdemusega, et kevadsuvel 1940 on seda kahju veel raske hinnata. Kogenud metsateadlasena oskas ta ette näha kahjustusilmingute edasist süvenemist ja laienemist, mis pidi ulatuma aastate taha.
Samas artiklis rõhutab ta, et talv algas juba 1939. aasta sügisel varajaste külmadega ning suvi ja sügis enne seda olid olnud võrdlemisi kuivad: “.. muld oli kui tuhk. Kuiva suve tõttu puude ja põõsaste kasvud jäid väikeseks, kuid olid talveks hästi ette valmistatud.” [19: 81]. (Meenutagem siin ka 2002. aasta pikka ja sügavat põuda!) Kuigi esimesi kahjustuse sümptomeid registreeris Mathiesen juba 1940. aasta kevadel ka paljudel okaspuudel, eriti eksootliikidel, siis suuremat häda ootas ta ilmnevat lehtpuudel.
Järgmises artiklis juba samal aastal [20] ennustas ta, et mõned külmast kahjustatud puud võivad küll esialgu ellu jääda, kuid aasta-paari pärast järgneb ikkagi surm. Hiljutiste (2002. aasta) sündmuste taustal on aga huvitav, et täiesti terveteks pidas Mathiesen 1940. aasta kevadel just harilikku mändi ja pärnaliike, osalt kannatanuteks aga harilikku kuuske ja mustleppa. Samas tõdes ta, et jalakad olid kohati tugevasti kannatanud jalakasurma all, “mille tagajärjel puude võrad osaliselt kuivavad, eriti ladvaosas, ning kuivanud okste asemele kasvab kimbu viisi vesivõsusid” [20:175–176]. Linnapuudest osutusid siis vastupidavamaiks pärn ja paplid.
Kolmandas artiklis 1940. aasta sügisel tõdeb professor Mathiesen [21], et eelmise talve külmade järelmõjuna on saared ja kohati ka tammed veel septembri algul raagus, mõned puud täiesti kuivanud. Mõnel pool olid vanemate puude tüvi ja jämedamad oksad kaetud vesivõsudega – meilegi 2005.–2006. aastast tuttav pilt (vt. #9). Üldiselt paistis ka 1940. aaasta sügisel, et saared olid rohkem kannatanud kui tammed. Paljud vanemad saared olid sedavõrd läbi, et ka vesivõsudele ei saanud lootusi rajada: “Kõigest sellest hoolimata on meie kodumaa saar siiski niivõrd tugevasti külma all kannatanud, et suurem osa ellujäänud puudest, kui need jätta hooldamata, muutub küttepuudeks või kuivab juba järgneval aastal.” [21: 334].
Järgnevatel, õigemini juba selsamal 1940. aastal saabus Eestis aga aeg, mil inimestel oli endagi elu pärast muret küllaga, nii et kellelgi polnud mahti huvi tunda puude saatuse vastu. Juba sõjaaega jäid kaks viimast Jaak Jaaguse [9] viidatud erakordselt karmi talve.

Rekordtalvekülm ja/või rekordlühike sügis: kas võime nende süüd uskuda?
Nagu eelöeldust nähtub, seostas professor Mathiesen puude toonaseid kahjustusi üksnes 1939/1940. aasta talvekülmaga, mis tõepoolest oli sajandi rängim: Jõgeval langes õhutemperatuur kuni –43,5 °C. Seejuures puude kahjustuste seos talvekülmaga oli küll usutav, kuid jäi ometi teaduslikult tõestamata. Seda ongi ilmastikukahjustuste korral loodusoludes äärmiselt raske teha, sest puude käitumine teatud aastal oleneb ka oludest eelmistel aastatel [11] ning puid ohustavaid keskkonnategureid leidub teisigi. Lühiviitena juhtis Mathiesen tähelepanu siiski ka külmale eelnenud põuale.
Ehkki küll 2002/2003. aasta talve absoluutsed miinimumtemperatuurid (kuni -32,4 °C) ei jõudnud 1939/1940. aasta talve omade lähedalegi, oli hiljutine sügis veelgi äkilisem ja lühem kui möödunud sajandi rekordaastal [4]. Ka langesid 1939/1940. aasta talve kõige külmemad ilmad talve teise poolde – veebruarikuusse, mil puude külmakindlus pidi olema paremini välja kujunenud kui 2002. aasta detsembrikuuks.

Kõigi aegade pikim ja soojem sügis! 2006. aasta pakkus uue, jälle sügisesse puutuva üllatuse. Algas aga seegi sündmus põuaga. Mullune põud oli karm ja kurnav elustikule, kes kindlasti polnud veel suutnud toibuda hiljutistest kannatustest. Mitte ainult kaevud ja ojad, vaid isegi mõned järved (näiteks Porkuni) jäid kuivale. See reetis põhjaveetaseme olulist langust paljudes maakondades ja tõsiseid probleeme taimede veevarustuses. Äreva huviga ootasime asjade edasist kulgu. Kas jälle lühike sügis? Üllatus järgnes seegi kord, kuid see oli täiesti ettearvamatu.
Tõravere ilmajaama mõõtmisandmeid analüüsides kinnitasid meie arvutused (#2b), et mullune sügis oli Kagu-Eestis tõepoolest erakordselt pikk ja soe. Varapuhkevatele puudele võis tegelikult alles 2007. aasta jaanuari keskel alanud talv mõjuda samamoodi kui kevadine hiliskülm, sest elutegevus oli juba alanud: pungad paisunud, näsiniined mõnes paigas isegi õitsemas. Tallinnas Tõnismäel 2007. aasta jaanuarikuu esimesel poolel tüvemädaniku avastamiseks puuritud vahtratüvedest hakkas jooksma mahla. Karta on, et kuu teisel poolel see tüvedes külmus, nii et kevadel võib oodata uusi kahjustusi. Kokku võttes: ka petlikult kevadet ilmutanud 2006. aasta sügis sai taimedele olla vaid kahjulik.
Niisiis, aastad 2002 ja 2006 olid sarnased tugeva suvise põua poolest, ent erinesid ülilühikese (2002) või ülipika (2006) sügisega. Nelja-aastase vahega ühest äärmusest teise!

Mis saab edasi? Eesti asub kliimamuutuste keskmes [10]. Just Eesti talved on muutunud ebapüsivaks, eriti pärast 1980. aastat [12], ilmselt siis ka talve algused, mida siin oleme tinglikult sügiseks nimetanud. Meile puude ja metsade tervise seisukohalt erilist huvi pakkunud 2002. aastale eelnenud viimase 40 aasta õhutemperatuuride summa ajavahemikus septembrist aprillini oli Kagu-Eestis (Võrus ja Tartus) tõusva põhisuunaga [24]. Igatahes järgnesid 2002. ja 2006. aasta põuastele suvedele hoopis eri laadi sügised. Kas võime eelneva põhjal oletada, et tulevikus on oodata pigem viimase (2006) kui hiljutisega (2002) sarnanevaid sügiseid?
Benjamin Lloyd-Hughes ja Mark Saunders [16] on tulnud järeldusele, et äärmuslike või ka mõõdukate põuaperioodide käes vaevleva Euroopa osa suurus ei ole 20. sajandi kestel muutunud. Küll aga näitab statistika põuaperioodide olulist lisandumist niiskemapoolsetel aladel Kirde-Euroopas, kuhu Eestigi ju kuulub. Linda Keller ja David Houghton [13] on püüdnud seostada sügisese üleminekuaja äkilisi alguseid ülemaailmsete tsirkulatsiooniprotsessidega atmosfääris. Nad leidsid, et enim juhtub selliseid augusti algusest novembri lõpuni. Samas puudub praegu veel niisuguste juhtumite – äkiliste sügiste – modelleerimise võimalus, teadmata on ka nende äkilise iseloomu põhjused.
Ilmastiku ennustamisel võetakse hoolega arvesse hälbeid üldise tsirkulatsiooni mudelites, mis tekitavad kõrvalekaldeid kliimasündmustes. Et kujundada tulevikupoliitikat, on vaja lülitada ökosüsteemi talitlusmudelitesse aga peale kliima suundumuste ka stressorite toime [1]. Näiteks puistute üleminekul n.ö. normaalselt tootlikkuselt põuast vms. tingitud tootlikkuse kiirele vähenemisele vabaneb süsinik, mis siirdub tagasi atmosfääri koos sellest johtuva tagasimõjuga kliimale. Ehkki on loodud põhjapanevaid füsioloogilisi mudeleidkirjeldamaks kliima muutuste mõju taime-(metsa) kasvule, jääb arusaam üksikpuude stressitaluvusest, veelgi enam aga mitmepõhjuselise keskkonnastressi toimest metsakooslustele ikka veel väga piiratuks.
Erling Ögren [25] järeldas oma kliima soojenemist simuleerivate laborikatsete põhjal, et see ei peaks mõjutama taimede (uuritute hulgas oli ka harilik mänd) sügisese karastumise ning kevadise külmakindluse kao tsükleid. Paraku tehti need katsed labori kliimakambrites, kus taimedel polnud looduslikke vaenlasi jt. kahjustavaid tegureid. Seetõttu oleks ohtlik loota nende tulemuste kehtivust ka vabas looduses, kus taimi mõjutavad peale ilmastikuolude mitmed elusorganismid, ja haigustekitajad pole nende seas viimaste hulgas.

Harilik mänd kui mudelpuuliik ilmastikukahju hindamisel. Et mõista ja ennustada puude (ja metsakoosluste) reaktsiooni, on põhjust vaadata tagasi, ajalukku. Eesti puudest oskab oma ajaloost kõige paremini jutustada eeskätt mänd: on ta ju ainus puuliik, mille käitumise kohta eri loodusoludes on meil pikad aegread, neid saab ilmastikuandmetega kõrvutada. Mänd on hästi uuritud dendrokronoloogilisel meetodil [17], nüüd on lisandunud ka mõned pikad, ülemöödunud sajandisse ulatuvad, okkajälje meetodil saadud andmeread [5].
Erich Lõhmus [17] leidis dendrokronoloogilise meetodi abil, et meil külma- ja põuakindlaks peetav harilik mänd pole tegelikult sugugi ükskõikne karmide talvekülmade ja suviste põudade suhtes. Ehkki okkajälje meetod lubab sügavamalt teada saada, kuidas mänd reageerib kahjustavatele keskkonnateguritele [4], täiendavad need meetodid teineteist. Okkajälje meetodil saadud andmeread ei haara aga kahjuks möödunud sajandi 1940. aastate esimese poole karmi ilmastikuga aegu. Seepärast oleks vaja just sel väga töömahukal okkajälje meetodil uurida puistuid, mille iga ulatub möödunud sajandi karmimate aastateni.
Meie esialgsed uurimistulemused näitavad, et isegi 2002. aasta rekordlühikese sügisega enim sarnanevad, ehkki küll vähem äkilised sügised on põhjustanud mändide jämeduskasvu statistiliselt olulise vähenemise, mis kestis kokku vähemalt kolm karmilt lühikesele sügisele järgnenud aastat. Aeg oleks mändi mudelliigina kasutades põhjalikumalt uurida eri-ilmeliste sügiste mõju puude kasvule. Ja juba kõrvalküsimusena: teame, et kuusk kardab kevadist hiliskülma, kas tõesti mänd kardab sügisest varakülma?

Autorid tänavad keskkonnainvesteeringute keskust ning Tallinna, Pärnu ja Sindi linnavalitsust, kes on uurimistöid tellides kaasa aidanud artiklis esitatud andmete kogumisele ning EMHI Tartu (Tõravere) ilmajaama.

1. Aber, John et al. 2001. Forest processes and global environmental change: Predicting the effects of individual and multiple stressors. – BioScience 51: 735–751.
2. Aitsam, Viio 2002. Põud soosib putukaid ja puuhaigusi. – Metsaleht (Maalehe lisa), 28. november.
3. Alumäe, Helen 2002. Ilmast ilma. – Eesti Loodus 53 (11): 2.
4. Drenkhan, Rein; Hanso, Märt 2006. Alterations of Scots pine needle characteristics after severe weather conditions in south-eastern Estonia. – Aktuelt fra skogforskningen (Oslo) 1: 63–68.
5. Drenkhan, Rein et al. 2006. The relationship between the needle age and the growth rate in Scots pine (Pinus sylvestris): a retrospective analysis by needle trace method (NTM). – European Journal of Forest Research 125: 397–405.
6. Hanso, Märt 2006. Süütu kottseen ja ohtlik jalakahaigus. – Metsaleht (Maalehe lisa), 30. november.
7. Hanso, Märt; Hanso, Silja 2001. Männi-pudetõve puhang. – Eesti Mets 4–6: 22–23.
8. Houston, D.R. 1987. Forest tree declines of past and present: current understanding. – Can. J. Plant Path. 9: 349–360.
9. Jaagus, Jaak 2003. Kliimamuutuse tendentsid Eestis 20. sajandi teisel poolel seostatuna muutustega atmosfääri tsirkulatsioonis. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 93: 62–78.
10. Jaagus, Jaak jt. 2002. Eesti asub kliimamuutuste keskmes. – Eesti Loodus 53 (11): 6–13.
11. James, J. C. et al. 1994. Growth and photosynthesis of Pinus sylvestris at its altitudinal limit in Scotland. – J. Ecol. 82: 297–306.
12. Kaasik, Marko 2003. Kas Eesti talved on ennustatavad?– Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 93: 164–177.
13. Keller, Linda M.; Houghton, David D. 2000. Characteristics of the large-scale circulation changes during the sudden onset of the fall transition season. – Int. J. Climatol. 20: 397–415.
14. Laanetu, Nikolai 2002. Põud nuhtleb ja näitab kätte meie vead. – Eesti Loodus 53 (11): 14–18.
15. Lindkvist, L., Chen, D. 1999. Air and soil frost indices in relation to plant mortality in elevated clear-felled terrain in Central Sweden. – Climate Research 12: 65–75.
16. Lloyd-Hughes, Benjamin; Saunders, Mark A. 2002. A drought climatology for Europe. – Int. J. Climatol. 22: 1571–1592.
17. Lõhmus, Erich 1992. Hariliku männi radiaalkasvu seostest meteoroloogiliste teguritega. – Metsanduslikud uurimused 25: 50–59.
18. Läänelaid, Alar, Lõhmus, Erich 1986. Kui pikk on mändide mälu? – Eesti Loodus 37 (12): 787–789.
19. Mathiesen, Andres 1940a. Mõningaid esialgseid märkeid 1939/1940. aasta erakordselt pakasese talve kahjustustest. – Eesti Mets 20 (3): 81–84.
20. Mathiesen, Andres 1940b. Mõningaid täiendavaid märkusi 1939/1940. aasta pakase kahjustuste kohta ning mõtteavaldusi ilupuude kasvatamise asjas. – Eesti Mets 20 (5): 173–176.
21. Mathiesen, Andres 1940c. Saare- ja tammepuistute hooldamisest pärast 1940. a. külma talve. – Eesti Mets 20 (9): 331–334.
22. Nuust, Vallo 2002. Külm talv mitmekordistab põuakahju. – Postimees 18. september.
23. Stringer, J. W. et al. 1989. Oak mortality in eastern Kentucky. – Southern Journal of Applied Forestry 13: 86–91.
24. Tammets, Tiina 2003. Pinnase ja õhu soojusressurssidest Võru ja Tartu andmetel. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 93: 153–162.
25. Ögren, Erling 2001. Effects of climate warming on cold hardiness of some northern woody plants assessed from simulation experiments. – Physiologia Plantarum 112: 71–77.



MÄRT HANSO, REIN DRENKHAN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet