Eesti Looduse fotovõistlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 05/2002
Siberi katk kui bioloogiline relv

Ammu tuntud haiguse tõstsid tähelepanu keskpunkti mullused terrorismiaktid Ameerika Ühendriikides, aga ka mujal maailmas, kus siberi katku tekitaja eoseid levitati postside vahendusel. Kirjapaanika jõudis otsapidi Eestissegi. Kui tõsiselt tuleks suhtuda siberi katku kui võimalikku bioloogilisse relva?

Siberi katkuga on inimesed kokku puutunud juba väga kauges minevikus. Homerose ja Vergiliuse aegadel kutsusid vanad araablased haigust “Pärsia tuleks“, kreeklased ja roomlased aga “pühaks tuleks“. Keskaegsetest ajalooürikutest leiab ülestähendusi laastava siberi katku kohta Euroopas ja Aasias. Haigusetekitaja avastas haige lehma veres sakslane August Pollender (1849), haigestumise põhjusi uurisid veel prantslased Oskar Delafond (1856) ja Casimir-Joseph Davaine (1863). Olulise panuse siberi katku uurimisse andis Tartu veterinaarkõrgkooli professor Friedrich Brauell, kes alustas vastavaid katseid 1. veebruaril 1856. Tema kolleeg, assistent Karl Schuppe nakatus siberi katku surnud looma korjuse lahangul ja suri. Teadusliku eksperimendi eesmärgil võttis Brauell verd kolleegi õõnesveenist ja süstis seda hobustele ning lammastele. Süstitud loomad haigestusid. Nakatatud inimese ja loomade verest leidis ta kepikujulisi mikroobe. Bacillus anthracis`e osa siberi katku etioloogias selgitasid Louis Pasteur ja Robert Koch. Aastal 1876 sai Koch siberi katku puhaskultuuri. 1881. aastal valmistas Pasteur selle tõve vastase vaktsiini, mille tõhusust ta demonstreeris Pariisist 40 km kaugusel asuvas Pouilly-le Fort`i farmis: 25 vaktsineeritud lammast jäid pärast nakatamist ellu, 25 kontroll-looma aga surid. Ajakirjandus ja kolleegid kuulutasid Pasteuri kangelaseks.

Üks vorm tapvam kui teine. Olenevalt nakkusvärava asukohast võib inimene põdeda siberi katku kolme vormina. Nahakaudsel nakatumisel areneb haiguse nahavorm: nakkusvärava kohas tekib väike kubel nagu sääse või kirbu hammustuse korral, ent juba paari tunni möödudes muutub see mõõtmetelt suuremaks, värvuselt punakaspruuniks ja haavandub. Haavand kattub söetükki meenutava musta korbaga. Sellest siis haiguse rahvusvaheline nimetus antraks (anthrax tähendab kreeka keeles sütt). Eesti keeles käibel olev haiguse nimetus “siberi katk” on tulnud vene keelest ja pärineb aegadest, mil Eesti oli Vene Impeeriumi ühe osana vene keele mõjusfääris. Nahavormi haigestuvad inimesed peamiselt kokkupuutel haigete loomade või nende tapasaadustega. Nii haigestusid 1954. aastal kaks meest Viljandimaal pärast seda, kui olid tapnud siberi katku haige lehma. Haigetelt loomadelt pärit tapasaadused püsivad pikka aega nakkusohtlikuna. Tudengipõlvest meenub veterinaarekspertiisi õppejõu dotsent Evald Peebseni räägitud lugu siberi katku puhkemisest Esimeses maailmasõjas Vene rindel pärast seda, kui sõduritele oli välja jagatud talimunder: selle juurde kuulus ka lambanahkne papaaha. Ilmselt olid papaahad valmistatud siberi katku põdenud lammaste nahast. Ravita sureb umbes 20% siberi katku nahavormi põdevatest inimestest.


Haigetelt loomadelt pärit saaduste söömisel nakatub inimene siberi katku mao-soolevormi, mille puhul tekivad raske mürgistus, kõhulahtisus, sisemised verejooksud, haige oksendab verd. 1976. aasta augustis haigestus ühes Usbeki NSV rajoonis siberi katku 37 inimest: nad olid kokku puutunud haigete loomadega ja söönud nende tapasaadusi. Katk oli levinud erasektori loomade hulgas, kelle üle veterinaarne kontroll peaaegu puudus: loomi tapeti kodus ja tapasaadusi kasutati vabalt. Siberi katku mao-soolevormi haigestunutest sureb 25–100%.


Kõige ohtlikum on inimesele selle tõve kopsuvorm, mis levib sissehingatava õhuga. Riskirühma moodustavad villavabrikute töölised. Nii haigestus 1975. aastal siberi katku Kaluuga oblasti Borovski villavabrikus kolm inimest, kes töötlesid Iraanist pärit kitsekarvu. Haiguse selle vormi korral areneb kiiresti kopsupõletik, tekib šokk ja suremus on 100%.


Mao-soole- ja kopsuvormi korral ei anna haigete ravimine antibiootikumidega enamasti tulemusi, sest haigusetekitaja eritatav mürk imendub kiiresti vere- ja lümfiringesse, mistõttu tekivad šokk, limaskestade haavandid ja veritsus.


Lahkamata korjuses hävivad siberi katku tekitajad kiiresti, ent väliskeskkonda sattudes moodustavad nad seal õhutemperatuuril 12–43 °C hapniku ja niiskuse manulusel eoseid, mis püsivad keskkonnas aastakümneid (isegi 70 aastat).


Kuigi tavaliselt nakatutakse siberi katku tekitaja eoseliste vormidega, mis levivad väliskeskkonnas, on nakkusohtlikud ka Bac. anthracis`e vegetatiivsed vormid, mida leidub rohkesti haige looma või inimese veristes eritistes. Seepärast tuleb suhtuda ettevaatusega meedikute väitesse, et siberi katku põdev inimene ei ole ohtlik nakkusallikana. Haiguse kopsuvormi korral võivad siberi katku tekitajad sattuda õhku köhimisel.


Biorelvaga levitatav tõbi pole sama, mis looduses. Miks on valitud üheks bioloogilistest relvadest just siberi katku tekitaja? Põhjus on selge: selle eoselisi vorme on lihtne säilitada ning pulbrilisel kujul levitada. Biorelva valmistamise eesmärgil aretatakse selline mikroobitüvi, mis erineb oma omaduste poolest tunduvalt siberi katku tekitaja välitüvedest. Biorelvana kasutatavad mikroobitüved on antibiootikumiresistentsed, nende vastu pole ka immuunseerumeid ega vaktsiine.


Et Ameerika Ühendriikides aset leidnud siberi katku juhud allusid antibiootikumiravile, ei olnud mikroobitüved ilmselt pärit mitte sõjatööstusest. Need olid standardse siberi katku tekitajad, mille päritolu kohta kahjuks andmed puuduvad. Tundub, et tegemist oli bioterrorismiga amatöörtasandil ning eelkõige taheti külvata hirmu ja õudust, tekitada paanikat elanikkonna hulgas, destabiliseerides nõnda ühiskonda.


Teise maailmasõja ajal toodeti USA, Inglismaa, Kanada ja NSV Liidu sõjatööstuse laboratooriumides bioloogilist relva, eriti siberi katku tekitajat. 1944. aastal oli liitlasvägedel kasutusvalmis tuhandeid pomme. Pärast sõda jätkati bioloogilise relva täiustamist. 1972. aastal keelustas rahvusvaheline bioloogilise relva konventsioon bioloogilise relva tootmise ja kasutamise. Selle konventsiooniga ühines 140 riiki. Hoolimata konventsioonist, jätkati ilmselt biorelva tootmist Nõukogude Liidus ja arvatakse, et see on tänapäeval olemas ka Iraagil.


1979. aasta aprillis-mais tekkis Uurali tööstuslinnas Sverdlovskis siberi katku epideemia elanike hulgas, mille tagajärjel suri ametlike teadete järgi vähemalt 64 inimest. Nõukogude versiooni kohaselt oli tegemist tavalise siberi katku puhanguga loomade hulgas ja inimesed nakatusid haigusetekitajaga saastunud lihasaadusi süües. USA luureteenistuse andmetel aga põhjustas siberi katku puhangu plahvatus sõjatehases. Seda kinnitavad satelliidifotod, aga ka 1980. aastal Lääne-Saksamaal ilmunud artikkel, milles räägitakse tugevast plahvatusest Sverdlovskis, samuti sellest, kuidas kahe kuu jooksul suri päevas 30–40 inimest, nii et hukkunute koguarv võis ulatuda tuhandeni. Artiklis on juttu ka sellest, kuidas linna külje all olevas külas eemaldati pinnase pindmine kiht ja linna tänavad sillutati, et katta eostega saastunud pinnas. Loomade haigestumist sel ajal ei täheldatud, kuigi püüti ja uuriti hulkuvaid koeri. Hinnangute kohaselt paiskus Sverdlovski katastroofis atmosfääri umbes kümme kilogrammi siberi katku tekitaja eoseid. Olgu öeldud, et üks gramm bioprodukti sisaldab neid triljoni jagu. 1992. aastal lubati USA ekspertide rühmal uurida Sverdlovskis 1979. aasta katastroofi tagajärgi, kuid tulemusi ei ole kahjuks avalikustatud.


Kui Sverdlovski juhtum kui õnnetus välja arvata, siis on senised bioloogilise relva teadliku rakendamise kogemused seotud vaid loomariigiga: aastatel 1952–1955 püüti Austraalias hävitada küülikupopulatsiooni, kasutades müksomatoosi viirust. Annaks Jumal mõistust, et inimkonnal sellised kogemused saamata jääksid.




1. Anthrax: Questions and Answers. – Sky News.


2. Guillemin, Jeanne 1999. Anthrax. The investigation of a Deadly Outbreak. University of California Press: 1–10.


3. Hunter, L. et al 1990. Anthrax. Zoonosis Updates. – American Veterinary Medical Association, Schaumburg, Illinois: 6–10.


4. Nõmm, Evald jt. 1968. Loomade nakkushaigused. Valgus, Tallinn.


5. Postanovlenie kollegii ministerstva selskogo hozjaistva. – Protokol nr. 31, 12 oktjabrja 1976 g.



Jaagup Alaots (1940) on loomaarst, EPMÜ loomaarstiteaduskonna infektsioonhaiguste õppetooli juhataja.




Jaagup Alaots
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet