Eesti Looduse fotov�istlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 05/2002
Siberi katk kui bioloogiline relv

Ammu tuntud haiguse tstsid thelepanu keskpunkti mullused terrorismiaktid Ameerika hendriikides, aga ka mujal maailmas, kus siberi katku tekitaja eoseid levitati postside vahendusel. Kirjapaanika judis otsapidi Eestissegi. Kui tsiselt tuleks suhtuda siberi katku kui vimalikku bioloogilisse relva?

Siberi katkuga on inimesed kokku puutunud juba vga kauges minevikus. Homerose ja Vergiliuse aegadel kutsusid vanad araablased haigust Prsia tuleks, kreeklased ja roomlased aga phaks tuleks. Keskaegsetest ajaloorikutest leiab lesthendusi laastava siberi katku kohta Euroopas ja Aasias. Haigusetekitaja avastas haige lehma veres sakslane August Pollender (1849), haigestumise phjusi uurisid veel prantslased Oskar Delafond (1856) ja Casimir-Joseph Davaine (1863). Olulise panuse siberi katku uurimisse andis Tartu veterinaarkrgkooli professor Friedrich Brauell, kes alustas vastavaid katseid 1. veebruaril 1856. Tema kolleeg, assistent Karl Schuppe nakatus siberi katku surnud looma korjuse lahangul ja suri. Teadusliku eksperimendi eesmrgil vttis Brauell verd kolleegi nesveenist ja sstis seda hobustele ning lammastele. Sstitud loomad haigestusid. Nakatatud inimese ja loomade verest leidis ta kepikujulisi mikroobe. Bacillus anthracis`e osa siberi katku etioloogias selgitasid Louis Pasteur ja Robert Koch. Aastal 1876 sai Koch siberi katku puhaskultuuri. 1881. aastal valmistas Pasteur selle tve vastase vaktsiini, mille thusust ta demonstreeris Pariisist 40 km kaugusel asuvas Pouilly-le Fort`i farmis: 25 vaktsineeritud lammast jid prast nakatamist ellu, 25 kontroll-looma aga surid. Ajakirjandus ja kolleegid kuulutasid Pasteuri kangelaseks.

ks vorm tapvam kui teine. Olenevalt nakkusvrava asukohast vib inimene pdeda siberi katku kolme vormina. Nahakaudsel nakatumisel areneb haiguse nahavorm: nakkusvrava kohas tekib vike kubel nagu sse vi kirbu hammustuse korral, ent juba paari tunni mdudes muutub see mtmetelt suuremaks, vrvuselt punakaspruuniks ja haavandub. Haavand kattub setkki meenutava musta korbaga. Sellest siis haiguse rahvusvaheline nimetus antraks (anthrax thendab kreeka keeles stt). Eesti keeles kibel olev haiguse nimetus siberi katk on tulnud vene keelest ja prineb aegadest, mil Eesti oli Vene Impeeriumi he osana vene keele mjusfris. Nahavormi haigestuvad inimesed peamiselt kokkupuutel haigete loomade vi nende tapasaadustega. Nii haigestusid 1954. aastal kaks meest Viljandimaal prast seda, kui olid tapnud siberi katku haige lehma. Haigetelt loomadelt prit tapasaadused psivad pikka aega nakkusohtlikuna. Tudengiplvest meenub veterinaarekspertiisi ppeju dotsent Evald Peebseni rgitud lugu siberi katku puhkemisest Esimeses maailmasjas Vene rindel prast seda, kui sduritele oli vlja jagatud talimunder: selle juurde kuulus ka lambanahkne papaaha. Ilmselt olid papaahad valmistatud siberi katku pdenud lammaste nahast. Ravita sureb umbes 20% siberi katku nahavormi pdevatest inimestest.


Haigetelt loomadelt prit saaduste smisel nakatub inimene siberi katku mao-soolevormi, mille puhul tekivad raske mrgistus, khulahtisus, sisemised verejooksud, haige oksendab verd. 1976. aasta augustis haigestus hes Usbeki NSV rajoonis siberi katku 37 inimest: nad olid kokku puutunud haigete loomadega ja snud nende tapasaadusi. Katk oli levinud erasektori loomade hulgas, kelle le veterinaarne kontroll peaaegu puudus: loomi tapeti kodus ja tapasaadusi kasutati vabalt. Siberi katku mao-soolevormi haigestunutest sureb 25100%.


Kige ohtlikum on inimesele selle tve kopsuvorm, mis levib sissehingatava huga. Riskirhma moodustavad villavabrikute tlised. Nii haigestus 1975. aastal siberi katku Kaluuga oblasti Borovski villavabrikus kolm inimest, kes ttlesid Iraanist prit kitsekarvu. Haiguse selle vormi korral areneb kiiresti kopsupletik, tekib okk ja suremus on 100%.


Mao-soole- ja kopsuvormi korral ei anna haigete ravimine antibiootikumidega enamasti tulemusi, sest haigusetekitaja eritatav mrk imendub kiiresti vere- ja lmfiringesse, mistttu tekivad okk, limaskestade haavandid ja veritsus.


Lahkamata korjuses hvivad siberi katku tekitajad kiiresti, ent vliskeskkonda sattudes moodustavad nad seal hutemperatuuril 1243 C hapniku ja niiskuse manulusel eoseid, mis psivad keskkonnas aastakmneid (isegi 70 aastat).


Kuigi tavaliselt nakatutakse siberi katku tekitaja eoseliste vormidega, mis levivad vliskeskkonnas, on nakkusohtlikud ka Bac. anthracis`e vegetatiivsed vormid, mida leidub rohkesti haige looma vi inimese veristes eritistes. Seeprast tuleb suhtuda ettevaatusega meedikute vitesse, et siberi katku pdev inimene ei ole ohtlik nakkusallikana. Haiguse kopsuvormi korral vivad siberi katku tekitajad sattuda hku khimisel.


Biorelvaga levitatav tbi pole sama, mis looduses. Miks on valitud heks bioloogilistest relvadest just siberi katku tekitaja? Phjus on selge: selle eoselisi vorme on lihtne silitada ning pulbrilisel kujul levitada. Biorelva valmistamise eesmrgil aretatakse selline mikroobitvi, mis erineb oma omaduste poolest tunduvalt siberi katku tekitaja vlitvedest. Biorelvana kasutatavad mikroobitved on antibiootikumiresistentsed, nende vastu pole ka immuunseerumeid ega vaktsiine.


Et Ameerika hendriikides aset leidnud siberi katku juhud allusid antibiootikumiravile, ei olnud mikroobitved ilmselt prit mitte sjatstusest. Need olid standardse siberi katku tekitajad, mille pritolu kohta kahjuks andmed puuduvad. Tundub, et tegemist oli bioterrorismiga amatrtasandil ning eelkige taheti klvata hirmu ja udust, tekitada paanikat elanikkonna hulgas, destabiliseerides nnda hiskonda.


Teise maailmasja ajal toodeti USA, Inglismaa, Kanada ja NSV Liidu sjatstuse laboratooriumides bioloogilist relva, eriti siberi katku tekitajat. 1944. aastal oli liitlasvgedel kasutusvalmis tuhandeid pomme. Prast sda jtkati bioloogilise relva tiustamist. 1972. aastal keelustas rahvusvaheline bioloogilise relva konventsioon bioloogilise relva tootmise ja kasutamise. Selle konventsiooniga hines 140 riiki. Hoolimata konventsioonist, jtkati ilmselt biorelva tootmist Nukogude Liidus ja arvatakse, et see on tnapeval olemas ka Iraagil.


1979. aasta aprillis-mais tekkis Uurali tstuslinnas Sverdlovskis siberi katku epideemia elanike hulgas, mille tagajrjel suri ametlike teadete jrgi vhemalt 64 inimest. Nukogude versiooni kohaselt oli tegemist tavalise siberi katku puhanguga loomade hulgas ja inimesed nakatusid haigusetekitajaga saastunud lihasaadusi ses. USA luureteenistuse andmetel aga phjustas siberi katku puhangu plahvatus sjatehases. Seda kinnitavad satelliidifotod, aga ka 1980. aastal Lne-Saksamaal ilmunud artikkel, milles rgitakse tugevast plahvatusest Sverdlovskis, samuti sellest, kuidas kahe kuu jooksul suri pevas 3040 inimest, nii et hukkunute koguarv vis ulatuda tuhandeni. Artiklis on juttu ka sellest, kuidas linna klje all olevas klas eemaldati pinnase pindmine kiht ja linna tnavad sillutati, et katta eostega saastunud pinnas. Loomade haigestumist sel ajal ei theldatud, kuigi pti ja uuriti hulkuvaid koeri. Hinnangute kohaselt paiskus Sverdlovski katastroofis atmosfri umbes kmme kilogrammi siberi katku tekitaja eoseid. Olgu eldud, et ks gramm bioprodukti sisaldab neid triljoni jagu. 1992. aastal lubati USA ekspertide rhmal uurida Sverdlovskis 1979. aasta katastroofi tagajrgi, kuid tulemusi ei ole kahjuks avalikustatud.


Kui Sverdlovski juhtum kui nnetus vlja arvata, siis on senised bioloogilise relva teadliku rakendamise kogemused seotud vaid loomariigiga: aastatel 19521955 pti Austraalias hvitada klikupopulatsiooni, kasutades mksomatoosi viirust. Annaks Jumal mistust, et inimkonnal sellised kogemused saamata jksid.




1. Anthrax: Questions and Answers. Sky News.


2. Guillemin, Jeanne 1999. Anthrax. The investigation of a Deadly Outbreak. University of California Press: 110.


3. Hunter, L. et al 1990. Anthrax. Zoonosis Updates. American Veterinary Medical Association, Schaumburg, Illinois: 610.


4. Nmm, Evald jt. 1968. Loomade nakkushaigused. Valgus, Tallinn.


5. Postanovlenie kollegii ministerstva selskogo hozjaistva. Protokol nr. 31, 12 oktjabrja 1976 g.



Jaagup Alaots (1940) on loomaarst, EPM loomaarstiteaduskonna infektsioonhaiguste ppetooli juhataja.




Jaagup Alaots
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012