Eesti Looduse fotovõistlus
2007/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/7
Eestis ei ole hüdroenergia roheline

Viimasel aastakümnel on Eestis asutud üha usinamalt rajama ja taastama hüdroelektrijaamu. Riik on seda soosinud, viidates vajadusele minna üle taastuvatele energiaallikatele. Eesti tunnustatumad jõeuurijad kirjeldavad hüdroenergia pahupoolt: kahju jõeelustikule ja ühiskonnale, leides, et kasu ei kaalu seda kaugeltki üles.

Paisud mõjutavad väga tugevasti peaaegu kõike kaladele olulist jõgedes [1]. Ei kannata mitte üksnes püsivalt jões elavad kalaliigid, vaid ka merekalad, näiteks lõhe, meriforell, vimb ja jõesilm, kes tulevad kudema jõgedesse. Hüdroenergia tootmine paisudel võimendab negatiivseid mõjusid. Vaatleme täpsemalt.

Paisust ülesvoolu hävivad kärestikulised ja kiirevoolulised elupaigad. Eesti on lauskmaa, tasandik. Seetõttu piisab meie jõgedes väikese langu ja aeglase vooluga elupaiku, kus on liiva?mudapõhi. Selliste elupaikade hulk Eesti kalastikku ei piira. Eesti jõgedes elab 40 kalaliiki. Neist pooled vajavad koelmute ja elupaikadena kärestikke ning kiirevoolulisi kivise?kruusase põhjaga jõelõike. Eriti selgelt olenevad sellistest elupaikadest hinnatumad püügikalad ja enamik kaitsealuseid kalaliike. Ka hulk kaitsealuseid selgrootute liike eluneb üksnes kiire vooluga vees. Paljud kaitsealused kalad ning veeselgrootud ongi just sellepärast haruldased, et Eestis on vähe kärestikke ja kiirevoolulisi jõelõike.

Kiirevoolulisi jõelõike napib meil juba looduslikult. Kärestikke võib pidada meie jõgede vääriselupaikadeks – Eesti kalastikule on oluline iga kärestik. Kõige olulisemad on loomulikult suurte jõgede suuremad kärestikud. Paraku on just seal soodsaim toota hüdroenergiat. Praegu on Eesti jõgedel üle 30 hüdroelektrijaama, neist 17 asub lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikadena kaitstavatel jõelõikudel. Paisutamine ujutab ülalpool paisu kiirevoolulise jõelõigu üle, muutes selle seisuveeliseks ja kaotades vooluliikidele vajalikud elutingimused.

Hüdroelektrijaamad muudavad jõe vooluhulka, minimaalne vooluhulk väheneb. Kalu ja muud jõeelustikku piirab eelkõige see, kuivõrd jõgi kõige veevaesematel aastaaegadel kahaneb. Sellest oleneb, kui palju liike ja kui arvukalt jões elada suudab. Põuaperioodid looduses on kriitilised ajad, mil paljude liikide arvukus väheneb tunduvalt. Vahel kaasneb mõnede aastakäikude või mõne asurkonna häving.

Paisud võimendavad selliseid mõjusid: hüdroenergiat tootes muudetakse sageli äärmine veevaegus allpool paisu regulaarseks ja sagedaseks. Peaaegu kõigis Eestis töötavates hüdroelektrijaamades on turbiin (harva on neid mitu) madalveeperioodi aegseks veekasutuseks üle dimensioonitud: see on tavaliselt valitud veetarbele, mis ligikaudu vastab aasta keskmisele vooluhulgale või isegi ületab seda. Enamikus Eesti jõgedes aga muutub vee vooluhulk aastas sadu kordi – suurvee ajal on vett väga palju, madalvee ajal väga vähe. Aasta keskmist või sellest suuremat vooluhulka jätkub tihti vaid mõneks kuuks. Ülejäänud ajal, 2/3–3/4 aastast, on jõe vooluhulk väiksem ning praeguste turbiinidega pole võimalik energiat püsivalt toota. Arendajal jääb valida kahe võimaluse vahel: kas suuremal osal aastast energiat mitte toota või jätkata tootmist tsükliliselt, kogudes vett paisjärve.
Kuva lõik rasvaselt: - ei    |      - jahPilt asub lõigu  - kohal    |      - kõrvalPildi kommentaar:Lõigu pilt: Artikkel aktiivne:

Sel ajal kui paisjärve vett kogutakse, kuivab aga jõgi paisust allpool kokku, tihti niriseb paisulaudade vahelt vett vaid mõnikümmend liitrit sekundis. Paari tunni pärast, kui veetase paisjärves piisavalt tõusnud on, läheb turbiin tööle ja vooluhulk paisust allavoolu jäävas jõeosas on paar kuupmeetrit sekundis. Selline vooluhulga kõikumine on otseselt hukatuslik kaladele, eriti nende noorjärkudele, marjale – tegelikult kogu jõeelustikule. Näiteks lõhe, meri? ja jõeforelli mari areneb jõepõhjas kudepesades umbes pool aastat, oktoobrist aprillini. Ent kui veevool paisul sulgeda kas või lühikeseks ajaks ja kudepesa jääb kuivale või kui veevahetus pesas aeglustub liialt, siis mari suure tõenäosusega hävib.

Kaladele ja muule jõeelustikule on vesi ainus elukeskkond. Kui see keskkond sageli drastiliselt kahaneb ja elutingimused seejuures pidevalt muutuvad (vee voolukiirus, temperatuur, varjepaigad jne.), pole normaalne elu võimalik. Kujutage ette elu Tallinnas, kui linn muutuks iga paari tunni tagant paarsada korda väiksemaks – inimesed põgeneksid kesklinna kokku, õhk muutuks täiesti tuulevaikseks ja kuumaks, hapnik väheneks kriitilise piirini. Põgenemisteel kesklinna varitsevad teid vaenlased ja ohud ning linnasüdames hakkaksid kogunenud linnaelanikke hävitama kiskjad (kalade puhul kalamehed, saarmas, mink, haigur, kajakad jne.). Varjepaigad on aga jäänud äärelinnadesse … Kurb väljavaade, kas pole?

Eesti valitsuse määrus [2] kohustab küll tagama sanitaarvooluhulga tõkestusrajatisest allpool, kuid ei sätesta, kuidas ja millest lähtudes see sanitaarvooluhulk määratakse. Tegelikult tähendab see, et arendaja valitud ja palgatud keskkonnamõjude hindaja lähtub “optimaalse” sanitaarvooluhulga leidmisel NSV Liidu 1972. aasta määrusest. See kehtestab üliväikese sanitaarvooluhulga, mida jões looduslikult haruharva ette tuleb: keskmiselt vaid kord 20 aasta jooksul. Kui säärane äärmuslik veevaegus muudetakse tavapäraseks, regulaarseks nähtuseks, siis pole lootust, et kaladele ja jõeelustikule säiliksid normaalsed elutingimused.


Jõevee omadused halvenevad. Peale veetaseme kahjulike muutuste tingivad paisud ka veeomaduste muutusi. Paisjärvedesse ladestub setteid ja vesi soojeneb. Madalveeperioodidel hakkavad paisjärves sageli vohama vetikad ning halveneb vee gaasirežiim. Päeval toimub paisjärves intensiivne fotosüntees ning tihti üleküllastub vesi hapnikuga, öösel võib aga vetikamassi lagunemise tõttu hapniku hulk vees kriitiliselt väheneda.

Paise kiites rõhutatakse vahel, et need võivad vähendada mineraalse fosfori ja lämmastiku hulka paisust allavoolu jäävas jõeosas ning seeläbi justkui jõevee kvaliteeti parandada. See seisukoht on õige ainult osaliselt. Nimelt, isegi kui paisjärved akumuleeriksid fosforit ja lämmastikku, ei parandaks see mitte jõe, vaid hoopis selle seisuveekogu seisundit, kuhu jõgi suubub. Võrtsjärve, Peipsisse ja Läänemerre võib mingil perioodil paisude tõttu tõepoolest kübeke vähem fosforit ja lämmastikku jõuda ning nende veekogude ökosüsteemidele mõjub see tõesti hästi (vähemalt teoreetiliselt). Jõe enda veekvaliteeti aga paisud enamasti halvendavad, viies mineraalse fosfori ja lämmastiku paisjärvedes aineringesse ja põhjustades seal perioodilist vetikate vohamist. Paisjärves ja sellest allavoolu jäävates jõeosades kaasneb sellega orgaaniliste ainete reostus, mis on kalastikule ja põhjaloomastikule äärmiselt kahjulik. Forelli? ja harjusejõgedes, samuti neis, kuhu tulevad siirdelõhelised, tekitab probleeme ka vee liigne soojenemine paisjärves suvisel madalveeperioodil.


Rändetõkked kaladele. On üldteada, et siirdekalad (lõhe, meriforell, siirdesiig, jõesilm, vimb) turgutavad end meres, kuid koevad vaid jõgedes. Samuti arenevad jõgedes nende noorjärgud. Kui siirdekalad jõgedes olevatele koelmutele ei pääse, siis nende asurkonnad hävivad. Siirdekalade rändevajadusest annab tunnistust Kagu?Eesti jõgede – Peetri, Vaidava ja Pärlijõe kalastik. Kuna rändeteel pole paise, sooritavad jõesilm, meriforell ja vähemal määral ka lõhe üle 300 km pikkusi rändeid mööda Koivat ning Mustjõge kuni Peetri, Vaidava ja Pärlijões asuvate koelmuteni. Seejuures on meriforelli ja jõesilmu ränne regulaarne ja kohati isegi üsna arvukas.

Paisud piltlikult öeldes tükeldavad jõe ning sulevad kalade rände paisust ülesvoolu jäävatele koelmutele ja sealt tagasi merre, järve või jõe alamjooksule. Siirdekaladele tekitatud kahju näitlikustab tõsiasi, et mitmes olulises kudejões, näiteks Valgejões, Pärnu, Loobu, Kunda, Jägala, Vasalemma jões, on jõele rajatud paisude tõttu ligikaudu 90% potentsiaalsetest sigimis- ja noorjärkude kasvualadest praegu kaladele ligipääsmatud. Rändeteede avamiseks võib rajada kalapääse, kuid hästi toimivaid kalapääse on märksa keerulisem rajada, kui esmapilgul näib. Korralik kalapääs on enamasti väga kulukas. Peale projekteerimis- ja ehitusmaksumuse tuleb arvestada ka sellega, et kalapääs vajab vett, hea kalapääs tavaliselt palju vett. See kõik koos vähendab tunduvalt hüdroenergia tootmise kasumit, olles selgelt vastuolus arendaja ärihuvidega.

Rändevõimalused pole vajalikud vaid siirdekaladele. Tegelikult sooritab jõgedes rändeid enamik seal elunevaid kalaliike. Erandiks on vaid mõned paigalise eluviisiga väikesed bentilised kalad, nagu võldas ja trulling. Jõgede püsikalastiku sigimis?, talvitus? ja turgutusränded ulatuvad tavaliselt vähemalt paarikümne kilomeetrini, sageli aga üle saja kilomeetri. Eesti loodushoiukeskuse ja TÜ mereinstituudi Emajõe–Peipsi–Võrtsjärve veesüsteemis tehtud uuringud näitasid, et ka sellised kalaliigid nagu latikas, keda varasemal ajal peeti nii-öelda paiguskalaks, sooritavad väga ulatuslikke regulaarseid rändeid, mis ulatuvad tihti sadade kilomeetriteni.

Jällegi piltlikult: kujutlege suurt metsa, kus elavad peale pisiimetajate ka rebased, metskitsed, põder, karu, hunt ja ilves. Kui me jagame metsa kvartaliteks ja ehitame iga kvartali ümber kõrge müüri, ei tasu imestada, kui peatselt jäävad selle metsa ainsateks asukateks pelgalt mutt ja karihiir. Ei saa loota, et igasse kvartalisse jääb 1 metskits, 0,2 põtra, 0,05 karu ja 0,02 hunti. Samuti on jõgede ja kaladega. Kui jagame suure jõe paisudega kümneks lühikeseks lõiguks, siis mitu sealset kalaliiki hävib, mitu muutub haruldaseks – arvukalt säilivad vaid mõned üldlevinud ja suure taluvusvõimega liigid. Ennekõike hävivad ja muutuvad haruldaseks just kaitseväärtusega liigid ja kõige väärtuslikumad püügikalad: lõhe, meriforell, jõesilm, harjus, siirdesiig, vimb, teib. Alles jäävad aga eelkõige nn. prügikalad – luukarits, ahven ja särg.

Eesti olulistel kalajõgedel on kokku umbes 500–600 paisu. Tõsi küll, suur osa neist seisab kasutult ja laguneb, kuid ka poollagunenud paisud on kaladele sageli ületamatud rändetõkked. “Lõhe, meriforelli, jõeforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse” [3] kuulub 112 jõelõiku, kus ei tohi uusi paise rajada ega vanu taastada. Nende lõikude kogupikkus on umbkaudu 2040 kilomeetrit ja neil on teada vähemalt 136 paisu. Seega keskmiselt üks pais iga 15 kilomeetri pikkuse jõelõigu kohta. Neist paisudest 107 võib pidada lõhelastele ületamatuteks, ülejäänud 29 aga raskesti või ajuti ületatavateks.

Võrreldes sajandi, isegi poole sajandi taguse ajaga on meie jõgede kalade rändevajadused suurenenud. Maaparanduse, jõgede süvendamise ja õgvendamise tagajärjel on kadunud hulk kärestikke ja kiirevoolulisi kivise-kruusase põhjaga lõike, katkenud on ühendused kunagiste vanajõgedega, märksa vähenenud kevaditi üleujutatavate luhtade pindala. Seetõttu peavad kalad sobivate sigimis-, talvitus- ja turgutuspaikade leidmiseks sooritama pikemaid rändeid.


Paisjärve setete allalaskmise oht. Suur osa liivast, savist, mudast ja orgaanilisest hõljumist, mida jõevesi edasi kannab, settib paisjärve põhja. Kui paisu regulaarselt kevadise ja sügisese suurvee ajal alla ei lasta, koguneb aastatega paisjärve tuhandeid, isegi kümneid või sadu tuhandeid kuupmeetreid setteid. Paisu avamisel uhutakse need korraga allavoolu ja selle tagajärjel hävivad seal lühemaks või pikemaks ajaks kalade elu? ning sigimispaigad.

Kuigi selliseid asju ei tohiks juhtuda – setete allavoolu laskmine on keelatud, neid tohib eemaldada vaid pumpamise teel – on paraku tegemist täiesti reaalse ohuga. Viimastel aastatel on jõge settereostusega rikutud näiteks Vainupea jõel allpool Veskirahva paisu (2000), Kunda jõel allpool Kunda HEJ paisu (2002) ja Jägala jõel allpool Linnamäe HEJ paisu (2002).


Majanduslik kahju. Eeltoodud kahjud on olulised eelkõige looduskaitse seisukohast, seetõttu rahas raskesti hinnatavad. Turuväliseid kahjusid arvestatakse enamasti selle põhjal, kui palju ühiskond nõustub maksma nende heastamiseks või kui suurtest rahas mõõdetavatest hüvedest ollakse valmis loobuma, vältimaks kahju. Mida arenenum ühiskond, seda enam väärtustatakse keskkonda ja keskkonnakaitset. Lääne-Euroopa riikide kogemused näitavad, et rikutud veekogude looduslikku seisundit ja liigirikkust taastada on ülikallis ja keeruline, sageli osutub see praktiliselt võimatuks. Võrratult lihtsam ja odavam on kahju ära hoida.

Loodusele tekitatud kahjude kõrval võib aga loetleda ka otseseid majanduskahjusid.


Rahvusvahelised kohustused. Kohustuse kaitsta jõgesid seavad Eestile EL loodusdirektiiv ja veepoliitika raamdirektiiv, samuti tuleb täita bioloogilise mitmekesisuse ja Berni konventsiooni sätteid. Konkreetsed lõhekoelmute kaitse nõuded esitab HELCOM (Läänemere keskkonna kaitseks asutatud nn. Helsingi Komitee). Praegu peab Eesti riik kulutama aastas miljoneid kroone, et osaliselt kompenseerida ainuüksi lõhe kudejõgedele rajatud paisude tekitatud kahjusid.


Riiklikud investeeringud. Keskkonnainvesteeringute keskusele esitatud taotlustest veekogude seisundi tervendamise kohta hõlmavad märkimisväärse osa just paisjärvede taastamise taotlused. Korrastatud ja hästi hooldatud ümbrusega paisjärv võib ilmestada maastikku ja pakkuda inimestele mõnusat supluskohta, kuid sellega keskkonnakaitseline õigustatus ka piirdub.

Eespool oli juttu setetest. Paraku pole paisjärve valdajale pandud kohustust neid korrapäraselt eemaldada. See on väga kulukas ega mahuks ühegi elektritootja äriplaanidesse. Paisjärve ühe hektari puhastamine setetest maksab eri ekspertide hinnangul praegu umbes 0,5–1 miljonit krooni. Ehitushinna indeksit järgides suureneb see summa aasta-aastalt. Kindlasti ei leidu arendajat, kes sooviks hüdroenergiat toota, kui sellega kaasneks kohustus paisjärve regulaarselt setetest puhastada. Setteid korraga allavoolu lasta ei ole aga keskkonnakaitse seisukohalt mingil juhul lubatav. Juba praegu tuleks mõelda, kes siiski vastutab ja maksab kogunenud setete eemaldamise eest. Kipub selgelt jääma nii, et elektri tootmisest tulenev kasum läheb arendajale, paisjärvede saneerimine ja muud keskkonnakahjud jäävad aga ühiskonna kanda.


Mõju kalandusele. Taani spetsialistide hinnangul [4] ületab Sindi paisu kahju ainuüksi vimmapüügile võimaliku elektrienergia tootmisest saadava tulu mitu korda. Ka Pärnu jõestiku lõhe, meriforelli ja jõesilmu varudele tekitatav kahju ületab elektritootmisest saadava võimaliku tulu mitu korda [5]. Keskkonnaministeeriumi hallatav Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi projekt valmistab praegu ette kalandusele tehtud kahjude majanduslikku analüüsi mitme paisu kohta.

Teadaolevalt ostetakse Eestis aastas umbes 50 000 harrastusliku kalapüügi luba. Paljud kalaliigid, keda harrastuspüüdjad kõrgelt hindavad, koevad jões, aga neid püütakse ka merest ja järvedest. Harrastuspüügi puhul ei ole mõistlik hinnata kala väärtust turuhinna järgi, aluseks tuleks võtta nn. ühiskondlik väärtus. See näitab harrastuspüüdja valmidust teha kala püüdmiseks kulutusi. Põhjamaades on leitud, et harrastuspüüdjad maksavad kala eest tegelikult umbes kümnekordse turuhinna. Arvestamata paate jms. kallimat varustust, kulutasid Soome harrastajad 2000. aastate algul kalapüügile aastas ligikaudu 1,2 miljardit marka ja oleksid nõustunud kulutama veel pool miljardit marka. Rootsi kalastajatel kulus aastas oma harrastusele 2,7 miljardit Rootsi krooni ja nad oleksid soostunud kulutama veel ühe miljardi kala püügiks, mille turuhind oli 0,2 miljardit krooni [6].


Keskkonnanõuete rikkumine. Hüdroenergia tootmisel Eestis rikutakse sageli vee erikasutusloaga kehtestatud keskkonnanõudeid. Nõuete täitmist jälgib keskkonnainspektsioon, kuid selleks ei jätku raha ega kogemusi. Ka ei heiduta määratud trahvid arendajat kuigivõrd seni, kuni ta saab müüa elektrit riiklike soodushindadega. Trahvid on pahatihti arendaja äriplaani osa. Selline õiguslikult kummaline praktika on praegu seadustatud: ühe õigusaktiga seatakse arendajale keskkonnakaitsenõuded, teisega võimaldatakse tal neid rikkudes toodetud elektrit riigile soodushinnaga müüa: Eesti Energia kohustub üles ostma kogu toodetud hüdroelektrienergia, seda isegi juhul, kui toodetakse ilma vee erikasutusloata või selle nõudeid pidevalt rikkudes. Keelduda nn. rohelise energia ostust pole ühelgi juhul võimalik. Avalikke huve kahjustava tegevuse maksab solidaarselt kinni ühiskond.

Eeltoodu valguses tundub riigi selline toetus arendajatele väga kummalisena. Kas tõesti on hüdroelektrienergias midagi sellist, mis kompenseerib riigile kogu tekitatud rahalise ja looduskahju?

Riik viitab vajadusele leevendada põlevkivienergiaga kaasnevaid hädasid. Kuid kas vee-energia pakub Eesti tingimustes mingitki leevendust meie energiavajadusele? Arvestamata Narva jõge, millel toodetav elektrienergia on praegu täielikult loovutatud Venemaale, on kõigi ülejäänud Eesti jõgede tehniliselt kasutatav hüdroenergeetiline kogupotentsiaal kuni 0,5% Eesti praegusest elektrienergia tarbimisest. Et seda potentsiaali kasutada, peaksime aga paisutama kõik oma jõed ja ojad kohtades, kus see on tehniliselt teostatav. Looduskaitse seisukohalt oleks see ilmselgelt lubamatu. Praegu käigusolevad hüdroelektrijaamad toodavad ligikaudu 0,2% meie elektri kogutarbimisest ning sedagi mitte püsivalt, vaid enamasti tsükliliselt: madalveeperioodidel enamik meie veejõujaamadest püsivalt elektrit toota ei saa. Hüdroenergeetikast tulenev kasu keskkonnale on seega vaid näiline, sest kaduvväikese toodangumahu ja tootmise katkendlikkuse tõttu ei ole see vähendanud ega saagi vähendada põlevkivi põletamist. Ükskõik, kas hüdroelektrit toodetakse või mitte, põlevkivi kulub ikka samas mahus.


Miks me oleme valel teel? Meie senise suhtumise vee-energia kasutamisse on tõenäoliselt kujundanud teadmised Soome, Rootsi ja Norra energiapoliitika kohta. Need riigid sobivad eeskujuks mõneski keskkonnavallas, kuid looduslike eelduste ilmselge erinevuse tõttu ei ole nad hüdroenergeetika vaatevinklist meiega võrreldavad. Norras toodavad hüdroelektrijaamad 99%, Rootsis 45–50% ja Soomes 12–20% kogu energiavajadusest. Seega lahendab või vähemalt leevendab hüdroenergeetika neis riikides oluliselt elektrienergia probleemi. Kuid hoolimata tohutust potentsiaalist on ka Soomes ja Rootsis uute hüdroelektrijaamade rajamine praktiliselt välistatud. Keskkonnakahju peetakse nii suureks, et elektritootmisest saadav majanduslik kasu seda ei korva. Vee-energia plusse ja miinuseid kaaludes võiks Eesti end põhjanaabrite asemel võrrelda näiteks Taaniga, kus maastik on samuti tasane ja hüdroenergia võimalused väga piiratud. Taanis vee-energeetikasse ei panustata, viimane hüdroelektrijaam rajati seal 1960. aastatel, seejärel on veejõujaamu vaid suletud.

Viimasel ajal on muutumas ka Euroopa Liidu suhtumine hüdroenergia tootmisesse: Euroopa Komisjonile sisevete kalanduse asjus nõu andev komitee EIFAC (European Inland Fisheries Advisory Committee) soovitas möödunud aastal mitte käsitleda väikesemahulist hüdroenergia tootmist rohelise energiana. Just sellesse kategooriasse kuuluvad Eesti hüdroelektrijaamad!


Kuhu edasi? Eelnev peaks loodetavasti veenma, et hüdroenergia tootmine Eestis ei ole tavamõistes roheline, vaid primitiivne keskkonda kahjustav energeetika. Teoreetiliselt saadav kasu taastuvenergia tootmisel pole ligilähedaltki tasakaalus keskkonnakahjuga. Ei tohi unustada, et veevool on küll taastuv loodusvara, aga veekogude looduslikkuse taastamine on ülikallis ja sageli edutu. Vääriselupaigana toimivat jõge ei tohi käsitleda vaid veega täidetud rennina, kuhu rahamasin tiksuma panna. Eestis on keskkonnakaitse seisukohalt tervitatav üksnes elektri tootmine Narva veehoidla paisul, kui ühtlasi taastataks osaliselt Narva jõe kärestikud ja kosk. Paise võiks rajada ka jõgedele, mis ei ole arvatud Natura 2000 alade või oluliste kalajõgede hulka, kuid üksnes ranges vastavuses keskkonnanõuetele.

Viimastel aastatel on astutud samme, leevendamaks hüdroenergia tootmise keskkonnakahju. Mõnedel kalastikule eriti olulistel jõelõikudel on keelatud rajada uusi paise ja renoveerida seniseid, kui sellega suureneb paisutuskõrgus või muudetakse jõe hüdroloogilist režiimi [3]. Paljud looduskaitse mõttes olulised jõed on arvatud Natura 2000 võrgustikku. Otsitakse võimalusi ehitada kalapääse Euroopa Liidu fondide abil. Kalastajate algatusel rajatakse uusi kalakoelmuid ja taastatakse vanu, samuti toetatakse kalade kunstlikku taastootmist. Lähiajal hakatakse tõenäoliselt taastama koelmuid Euroopa kalandusfondi raha eest.

Kogu see töö kannab endas aga tagajärgedega võitlemise vaimu, kui samal ajal antakse lubasid rajada üha uusi hüdroelektrijaamu vähestele seni säilinud väärtuslikele kärestikele ning toetatakse hüdroenergiat kui “rohelist” energiat. Soovitame toetuste ja lubade väljastamise kord väga tõsiselt üle vaadata. Riik ei peaks panustama mitte kõrgetesse kokkuostuhindadesse, vaid pigem aitama muuta praegused veejõujaamad keskkonnahoidlikumaks. Elektrit ei tohiks osta keskkonnanõudeid rikkuvatelt arendajatelt. Arendajale tuleks panna seirekohustus võetud keskkonnanõuete täitmise üle. Ainult nii saaks peatada meie jõgede vääriselupaikade ja nende elustiku edasist kiiret hävitamist.



1. Paisude mõju kalastikule, mõju hindamise ja kompenseerimise metoodika. Lepingu K-9-1-2005/1877 lõpparuanne. Eesti loodushoiu keskus, 2007.


2. Vabariigi Valitsuse määrus nr 342 (26.11.2004) “Vooluveekogu tõkestamisele esitatavad nõuded”.


3. Keskkonnaministri määrus nr 73 (15.06.2004) “Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu kinnitamine”.


4. Niras Consulting Engineers and Planners A/S, 2000. Kalade ränne Pärnu jões Sindi tammi juures, Eestis. Teostatavuse eeluuring. Kolm võimalust kalade rände tagamiseks: 23-24.


5. Tehniline abi vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamiseks. Kalade rändetee avamise eelprojekt Sindi, Kurgja, Jändja ja Türi paisul Pärnu jõe ökoloogilise seisundi parandamiseks. K&H AS, Maves AS, Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ, Eesti Loodushoiu Keskus MTÜ, Merin AS; Tartu, 2006.


6. Toivonen, Anna-Liisa et al. 2000. Economic value of recreational fisheries in the Nordic countries. – Fisheries Management and Ecology 11: 1–14.
Hüdroelektrijaamad muudavad jõe vooluhulka, minimaalne vooluhulk väheneb. Kalu ja muud jõeelustikku piirab eelkõige see, kuivõrd jõgi kõige veevaesematel aastaaegadel kahaneb. Sellest oleneb, kui palju liike ja kui arvukalt jões elada suudab. Põuaperioodid looduses on kriitilised ajad, mil paljude liikide arvukus väheneb tunduvalt. Vahel kaasneb mõnede aastakäikude või mõne asurkonna häving.

Paisud võimendavad selliseid mõjusid: hüdroenergiat tootes muudetakse sageli äärmine veevaegus allpool paisu regulaarseks ja sagedaseks. Peaaegu kõigis Eestis töötavates hüdroelektrijaamades on turbiin (harva on neid mitu) madalveeperioodi aegseks veekasutuseks üle dimensioonitud: see on tavaliselt valitud veetarbele, mis ligikaudu vastab aasta keskmisele vooluhulgale või isegi ületab seda. Enamikus Eesti jõgedes aga muutub vee vooluhulk aastas sadu kordi – suurvee ajal on vett väga palju, madalvee ajal väga vähe. Aasta keskmist või sellest suuremat vooluhulka jätkub tihti vaid mõneks kuuks. Ülejäänud ajal, 2/3–3/4 aastast, on jõe vooluhulk väiksem ning praeguste turbiinidega pole võimalik energiat püsivalt toota. Arendajal jääb valida kahe võimaluse vahel: kas suuremal osal aastast energiat mitte toota või jätkata tootmist tsükliliselt, kogudes vett paisjärve.

Sel ajal kui paisjärve vett kogutakse, kuivab aga jõgi paisust allpool kokku, tihti niriseb paisulaudade vahelt vett vaid mõnikümmend liitrit sekundis. Paari tunni pärast, kui veetase paisjärves piisavalt tõusnud on, läheb turbiin tööle ja vooluhulk paisust allavoolu jäävas jõeosas on paar kuupmeetrit sekundis. Selline vooluhulga kõikumine on otseselt hukatuslik kaladele, eriti nende noorjärkudele, marjale – tegelikult kogu jõeelustikule. Näiteks lõhe, meri? ja jõeforelli mari areneb jõepõhjas kudepesades umbes pool aastat, oktoobrist aprillini. Ent kui veevool paisul sulgeda kas või lühikeseks ajaks ja kudepesa jääb kuivale või kui veevahetus pesas aeglustub liialt, siis mari suure tõenäosusega hävib.

Kaladele ja muule jõeelustikule on vesi ainus elukeskkond. Kui see keskkond sageli drastiliselt kahaneb ja elutingimused seejuures pidevalt muutuvad (vee voolukiirus, temperatuur, varjepaigad jne.), pole normaalne elu võimalik. Kujutage ette elu Tallinnas, kui linn muutuks iga paari tunni tagant paarsada korda väiksemaks – inimesed põgeneksid kesklinna kokku, õhk muutuks täiesti tuulevaikseks ja kuumaks, hapnik väheneks kriitilise piirini. Põgenemisteel kesklinna varitsevad teid vaenlased ja ohud ning linnasüdames hakkaksid kogunenud linnaelanikke hävitama kiskjad (kalade puhul kalamehed, saarmas, mink, haigur, kajakad jne.). Varjepaigad on aga jäänud äärelinnadesse … Kurb väljavaade, kas pole?

Eesti valitsuse määrus [2] kohustab küll tagama sanitaarvooluhulga tõkestusrajatisest allpool, kuid ei sätesta, kuidas ja millest lähtudes see sanitaarvooluhulk määratakse. Tegelikult tähendab see, et arendaja valitud ja palgatud keskkonnamõjude hindaja lähtub “optimaalse” sanitaarvooluhulga leidmisel NSV Liidu 1972. aasta määrusest. See kehtestab üliväikese sanitaarvooluhulga, mida jões looduslikult haruharva ette tuleb: keskmiselt vaid kord 20 aasta jooksul. Kui säärane äärmuslik veevaegus muudetakse tavapäraseks, regulaarseks nähtuseks, siis pole lootust, et kaladele ja jõeelustikule säiliksid normaalsed elutingimused.


Jõevee omadused halvenevad. Peale veetaseme kahjulike muutuste tingivad paisud ka veeomaduste muutusi. Paisjärvedesse ladestub setteid ja vesi soojeneb. Madalveeperioodidel hakkavad paisjärves sageli vohama vetikad ning halveneb vee gaasirežiim. Päeval toimub paisjärves intensiivne fotosüntees ning tihti üleküllastub vesi hapnikuga, öösel võib aga vetikamassi lagunemise tõttu hapniku hulk vees kriitiliselt väheneda.

Paise kiites rõhutatakse vahel, et need võivad vähendada mineraalse fosfori ja lämmastiku hulka paisust allavoolu jäävas jõeosas ning seeläbi justkui jõevee kvaliteeti parandada. See seisukoht on õige ainult osaliselt. Nimelt, isegi kui paisjärved akumuleeriksid fosforit ja lämmastikku, ei parandaks see mitte jõe, vaid hoopis selle seisuveekogu seisundit, kuhu jõgi suubub. Võrtsjärve, Peipsisse ja Läänemerre võib mingil perioodil paisude tõttu tõepoolest kübeke vähem fosforit ja lämmastikku jõuda ning nende veekogude ökosüsteemidele mõjub see tõesti hästi (vähemalt teoreetiliselt). Jõe enda veekvaliteeti aga paisud enamasti halvendavad, viies mineraalse fosfori ja lämmastiku paisjärvedes aineringesse ja põhjustades seal perioodilist vetikate vohamist. Paisjärves ja sellest allavoolu jäävates jõeosades kaasneb sellega orgaaniliste ainete reostus, mis on kalastikule ja põhjaloomastikule äärmiselt kahjulik. Forelli? ja harjusejõgedes, samuti neis, kuhu tulevad siirdelõhelised, tekitab probleeme ka vee liigne soojenemine paisjärves suvisel madalveeperioodil.


Rändetõkked kaladele. On üldteada, et siirdekalad (lõhe, meriforell, siirdesiig, jõesilm, vimb) turgutavad end meres, kuid koevad vaid jõgedes. Samuti arenevad jõgedes nende noorjärgud. Kui siirdekalad jõgedes olevatele koelmutele ei pääse, siis nende asurkonnad hävivad. Siirdekalade rändevajadusest annab tunnistust Kagu?Eesti jõgede – Peetri, Vaidava ja Pärlijõe kalastik. Kuna rändeteel pole paise, sooritavad jõesilm, meriforell ja vähemal määral ka lõhe üle 300 km pikkusi rändeid mööda Koivat ning Mustjõge kuni Peetri, Vaidava ja Pärlijões asuvate koelmuteni. Seejuures on meriforelli ja jõesilmu ränne regulaarne ja kohati isegi üsna arvukas.

Paisud piltlikult öeldes tükeldavad jõe ning sulevad kalade rände paisust ülesvoolu jäävatele koelmutele ja sealt tagasi merre, järve või jõe alamjooksule. Siirdekaladele tekitatud kahju näitlikustab tõsiasi, et mitmes olulises kudejões, näiteks Valgejões, Pärnu, Loobu, Kunda, Jägala, Vasalemma jões, on jõele rajatud paisude tõttu ligikaudu 90% potentsiaalsetest sigimis- ja noorjärkude kasvualadest praegu kaladele ligipääsmatud. Rändeteede avamiseks võib rajada kalapääse, kuid hästi toimivaid kalapääse on märksa keerulisem rajada, kui esmapilgul näib. Korralik kalapääs on enamasti väga kulukas. Peale projekteerimis- ja ehitusmaksumuse tuleb arvestada ka sellega, et kalapääs vajab vett, hea kalapääs tavaliselt palju vett. See kõik koos vähendab tunduvalt hüdroenergia tootmise kasumit, olles selgelt vastuolus arendaja ärihuvidega.

Rändevõimalused pole vajalikud vaid siirdekaladele. Tegelikult sooritab jõgedes rändeid enamik seal elunevaid kalaliike. Erandiks on vaid mõned paigalise eluviisiga väikesed bentilised kalad, nagu võldas ja trulling. Jõgede püsikalastiku sigimis?, talvitus? ja turgutusränded ulatuvad tavaliselt vähemalt paarikümne kilomeetrini, sageli aga üle saja kilomeetri. Eesti loodushoiukeskuse ja TÜ mereinstituudi Emajõe–Peipsi–Võrtsjärve veesüsteemis tehtud uuringud näitasid, et ka sellised kalaliigid nagu latikas, keda varasemal ajal peeti nii-öelda paiguskalaks, sooritavad väga ulatuslikke regulaarseid rändeid, mis ulatuvad tihti sadade kilomeetriteni.

Jällegi piltlikult: kujutlege suurt metsa, kus elavad peale pisiimetajate ka rebased, metskitsed, põder, karu, hunt ja ilves. Kui me jagame metsa kvartaliteks ja ehitame iga kvartali ümber kõrge müüri, ei tasu imestada, kui peatselt jäävad selle metsa ainsateks asukateks pelgalt mutt ja karihiir. Ei saa loota, et igasse kvartalisse jääb 1 metskits, 0,2 põtra, 0,05 karu ja 0,02 hunti. Samuti on jõgede ja kaladega. Kui jagame suure jõe paisudega kümneks lühikeseks lõiguks, siis mitu sealset kalaliiki hävib, mitu muutub haruldaseks – arvukalt säilivad vaid mõned üldlevinud ja suure taluvusvõimega liigid. Ennekõike hävivad ja muutuvad haruldaseks just kaitseväärtusega liigid ja kõige väärtuslikumad püügikalad: lõhe, meriforell, jõesilm, harjus, siirdesiig, vimb, teib. Alles jäävad aga eelkõige nn. prügikalad – luukarits, ahven ja särg.

Eesti olulistel kalajõgedel on kokku umbes 500–600 paisu. Tõsi küll, suur osa neist seisab kasutult ja laguneb, kuid ka poollagunenud paisud on kaladele sageli ületamatud rändetõkked. “Lõhe, meriforelli, jõeforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse” [3] kuulub 112 jõelõiku, kus ei tohi uusi paise rajada ega vanu taastada. Nende lõikude kogupikkus on umbkaudu 2040 kilomeetrit ja neil on teada vähemalt 136 paisu. Seega keskmiselt üks pais iga 15 kilomeetri pikkuse jõelõigu kohta. Neist paisudest 107 võib pidada lõhelastele ületamatuteks, ülejäänud 29 aga raskesti või ajuti ületatavateks.

Võrreldes sajandi, isegi poole sajandi taguse ajaga on meie jõgede kalade rändevajadused suurenenud. Maaparanduse, jõgede süvendamise ja õgvendamise tagajärjel on kadunud hulk kärestikke ja kiirevoolulisi kivise-kruusase põhjaga lõike, katkenud on ühendused kunagiste vanajõgedega, märksa vähenenud kevaditi üleujutatavate luhtade pindala. Seetõttu peavad kalad sobivate sigimis-, talvitus- ja turgutuspaikade leidmiseks sooritama pikemaid rändeid.


Paisjärve setete allalaskmise oht. Suur osa liivast, savist, mudast ja orgaanilisest hõljumist, mida jõevesi edasi kannab, settib paisjärve põhja. Kui paisu regulaarselt kevadise ja sügisese suurvee ajal alla ei lasta, koguneb aastatega paisjärve tuhandeid, isegi kümneid või sadu tuhandeid kuupmeetreid setteid. Paisu avamisel uhutakse need korraga allavoolu ja selle tagajärjel hävivad seal lühemaks või pikemaks ajaks kalade elu? ning sigimispaigad.

Kuigi selliseid asju ei tohiks juhtuda – setete allavoolu laskmine on keelatud, neid tohib eemaldada vaid pumpamise teel – on paraku tegemist täiesti reaalse ohuga. Viimastel aastatel on jõge settereostusega rikutud näiteks Vainupea jõel allpool Veskirahva paisu (2000), Kunda jõel allpool Kunda HEJ paisu (2002) ja Jägala jõel allpool Linnamäe HEJ paisu (2002).


Majanduslik kahju. Eeltoodud kahjud on olulised eelkõige looduskaitse seisukohast, seetõttu rahas raskesti hinnatavad. Turuväliseid kahjusid arvestatakse enamasti selle põhjal, kui palju ühiskond nõustub maksma nende heastamiseks või kui suurtest rahas mõõdetavatest hüvedest ollakse valmis loobuma, vältimaks kahju. Mida arenenum ühiskond, seda enam väärtustatakse keskkonda ja keskkonnakaitset. Lääne-Euroopa riikide kogemused näitavad, et rikutud veekogude looduslikku seisundit ja liigirikkust taastada on ülikallis ja keeruline, sageli osutub see praktiliselt võimatuks. Võrratult lihtsam ja odavam on kahju ära hoida.

Loodusele tekitatud kahjude kõrval võib aga loetleda ka otseseid majanduskahjusid.


Rahvusvahelised kohustused. Kohustuse kaitsta jõgesid seavad Eestile EL loodusdirektiiv ja veepoliitika raamdirektiiv, samuti tuleb täita bioloogilise mitmekesisuse ja Berni konventsiooni sätteid. Konkreetsed lõhekoelmute kaitse nõuded esitab HELCOM (Läänemere keskkonna kaitseks asutatud nn. Helsingi Komitee). Praegu peab Eesti riik kulutama aastas miljoneid kroone, et osaliselt kompenseerida ainuüksi lõhe kudejõgedele rajatud paisude tekitatud kahjusid.


Riiklikud investeeringud. Keskkonnainvesteeringute keskusele esitatud taotlustest veekogude seisundi tervendamise kohta hõlmavad märkimisväärse osa just paisjärvede taastamise taotlused. Korrastatud ja hästi hooldatud ümbrusega paisjärv võib ilmestada maastikku ja pakkuda inimestele mõnusat supluskohta, kuid sellega keskkonnakaitseline õigustatus ka piirdub.

Eespool oli juttu setetest. Paraku pole paisjärve valdajale pandud kohustust neid korrapäraselt eemaldada. See on väga kulukas ega mahuks ühegi elektritootja äriplaanidesse. Paisjärve ühe hektari puhastamine setetest maksab eri ekspertide hinnangul praegu umbes 0,5–1 miljonit krooni. Ehitushinna indeksit järgides suureneb see summa aasta-aastalt. Kindlasti ei leidu arendajat, kes sooviks hüdroenergiat toota, kui sellega kaasneks kohustus paisjärve regulaarselt setetest puhastada. Setteid korraga allavoolu lasta ei ole aga keskkonnakaitse seisukohalt mingil juhul lubatav. Juba praegu tuleks mõelda, kes siiski vastutab ja maksab kogunenud setete eemaldamise eest. Kipub selgelt jääma nii, et elektri tootmisest tulenev kasum läheb arendajale, paisjärvede saneerimine ja muud keskkonnakahjud jäävad aga ühiskonna kanda.


Mõju kalandusele. Taani spetsialistide hinnangul [4] ületab Sindi paisu kahju ainuüksi vimmapüügile võimaliku elektrienergia tootmisest saadava tulu mitu korda. Ka Pärnu jõestiku lõhe, meriforelli ja jõesilmu varudele tekitatav kahju ületab elektritootmisest saadava võimaliku tulu mitu korda [5]. Keskkonnaministeeriumi hallatav Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi projekt valmistab praegu ette kalandusele tehtud kahjude majanduslikku analüüsi mitme paisu kohta.

Teadaolevalt ostetakse Eestis aastas umbes 50 000 harrastusliku kalapüügi luba. Paljud kalaliigid, keda harrastuspüüdjad kõrgelt hindavad, koevad jões, aga neid püütakse ka merest ja järvedest. Harrastuspüügi puhul ei ole mõistlik hinnata kala väärtust turuhinna järgi, aluseks tuleks võtta nn. ühiskondlik väärtus. See näitab harrastuspüüdja valmidust teha kala püüdmiseks kulutusi. Põhjamaades on leitud, et harrastuspüüdjad maksavad kala eest tegelikult umbes kümnekordse turuhinna. Arvestamata paate jms. kallimat varustust, kulutasid Soome harrastajad 2000. aastate algul kalapüügile aastas ligikaudu 1,2 miljardit marka ja oleksid nõustunud kulutama veel pool miljardit marka. Rootsi kalastajatel kulus aastas oma harrastusele 2,7 miljardit Rootsi krooni ja nad oleksid soostunud kulutama veel ühe miljardi kala püügiks, mille turuhind oli 0,2 miljardit krooni [6].


Keskkonnanõuete rikkumine. Hüdroenergia tootmisel Eestis rikutakse sageli vee erikasutusloaga kehtestatud keskkonnanõudeid. Nõuete täitmist jälgib keskkonnainspektsioon, kuid selleks ei jätku raha ega kogemusi. Ka ei heiduta määratud trahvid arendajat kuigivõrd seni, kuni ta saab müüa elektrit riiklike soodushindadega. Trahvid on pahatihti arendaja äriplaani osa. Selline õiguslikult kummaline praktika on praegu seadustatud: ühe õigusaktiga seatakse arendajale keskkonnakaitsenõuded, teisega võimaldatakse tal neid rikkudes toodetud elektrit riigile soodushinnaga müüa: Eesti Energia kohustub üles ostma kogu toodetud hüdroelektrienergia, seda isegi juhul, kui toodetakse ilma vee erikasutusloata või selle nõudeid pidevalt rikkudes. Keelduda nn. rohelise energia ostust pole ühelgi juhul võimalik. Avalikke huve kahjustava tegevuse maksab solidaarselt kinni ühiskond.

Eeltoodu valguses tundub riigi selline toetus arendajatele väga kummalisena. Kas tõesti on hüdroelektrienergias midagi sellist, mis kompenseerib riigile kogu tekitatud rahalise ja looduskahju?

Riik viitab vajadusele leevendada põlevkivienergiaga kaasnevaid hädasid. Kuid kas vee-energia pakub Eesti tingimustes mingitki leevendust meie energiavajadusele? Arvestamata Narva jõge, millel toodetav elektrienergia on praegu täielikult loovutatud Venemaale, on kõigi ülejäänud Eesti jõgede tehniliselt kasutatav hüdroenergeetiline kogupotentsiaal kuni 0,5% Eesti praegusest elektrienergia tarbimisest. Et seda potentsiaali kasutada, peaksime aga paisutama kõik oma jõed ja ojad kohtades, kus see on tehniliselt teostatav. Looduskaitse seisukohalt oleks see ilmselgelt lubamatu. Praegu käigusolevad hüdroelektrijaamad toodavad ligikaudu 0,2% meie elektri kogutarbimisest ning sedagi mitte püsivalt, vaid enamasti tsükliliselt: madalveeperioodidel enamik meie veejõujaamadest püsivalt elektrit toota ei saa. Hüdroenergeetikast tulenev kasu keskkonnale on seega vaid näiline, sest kaduvväikese toodangumahu ja tootmise katkendlikkuse tõttu ei ole see vähendanud ega saagi vähendada põlevkivi põletamist. Ükskõik, kas hüdroelektrit toodetakse või mitte, põlevkivi kulub ikka samas mahus.


Miks me oleme valel teel? Meie senise suhtumise vee-energia kasutamisse on tõenäoliselt kujundanud teadmised Soome, Rootsi ja Norra energiapoliitika kohta. Need riigid sobivad eeskujuks mõneski keskkonnavallas, kuid looduslike eelduste ilmselge erinevuse tõttu ei ole nad hüdroenergeetika vaatevinklist meiega võrreldavad. Norras toodavad hüdroelektrijaamad 99%, Rootsis 45–50% ja Soomes 12–20% kogu energiavajadusest. Seega lahendab või vähemalt leevendab hüdroenergeetika neis riikides oluliselt elektrienergia probleemi. Kuid hoolimata tohutust potentsiaalist on ka Soomes ja Rootsis uute hüdroelektrijaamade rajamine praktiliselt välistatud. Keskkonnakahju peetakse nii suureks, et elektritootmisest saadav majanduslik kasu seda ei korva. Vee-energia plusse ja miinuseid kaaludes võiks Eesti end põhjanaabrite asemel võrrelda näiteks Taaniga, kus maastik on samuti tasane ja hüdroenergia võimalused väga piiratud. Taanis vee-energeetikasse ei panustata, viimane hüdroelektrijaam rajati seal 1960. aastatel, seejärel on veejõujaamu vaid suletud.

Viimasel ajal on muutumas ka Euroopa Liidu suhtumine hüdroenergia tootmisesse: Euroopa Komisjonile sisevete kalanduse asjus nõu andev komitee EIFAC (European Inland Fisheries Advisory Committee) soovitas möödunud aastal mitte käsitleda väikesemahulist hüdroenergia tootmist rohelise energiana. Just sellesse kategooriasse kuuluvad Eesti hüdroelektrijaamad!


Kuhu edasi? Eelnev peaks loodetavasti veenma, et hüdroenergia tootmine Eestis ei ole tavamõistes roheline, vaid primitiivne keskkonda kahjustav energeetika. Teoreetiliselt saadav kasu taastuvenergia tootmisel pole ligilähedaltki tasakaalus keskkonnakahjuga. Ei tohi unustada, et veevool on küll taastuv loodusvara, aga veekogude looduslikkuse taastamine on ülikallis ja sageli edutu. Vääriselupaigana toimivat jõge ei tohi käsitleda vaid veega täidetud rennina, kuhu rahamasin tiksuma panna. Eestis on keskkonnakaitse seisukohalt tervitatav üksnes elektri tootmine Narva veehoidla paisul, kui ühtlasi taastataks osaliselt Narva jõe kärestikud ja kosk. Paise võiks rajada ka jõgedele, mis ei ole arvatud Natura 2000 alade või oluliste kalajõgede hulka, kuid üksnes ranges vastavuses keskkonnanõuetele.

Viimastel aastatel on astutud samme, leevendamaks hüdroenergia tootmise keskkonnakahju. Mõnedel kalastikule eriti olulistel jõelõikudel on keelatud rajada uusi paise ja renoveerida seniseid, kui sellega suureneb paisutuskõrgus või muudetakse jõe hüdroloogilist režiimi [3]. Paljud looduskaitse mõttes olulised jõed on arvatud Natura 2000 võrgustikku. Otsitakse võimalusi ehitada kalapääse Euroopa Liidu fondide abil. Kalastajate algatusel rajatakse uusi kalakoelmuid ja taastatakse vanu, samuti toetatakse kalade kunstlikku taastootmist. Lähiajal hakatakse tõenäoliselt taastama koelmuid Euroopa kalandusfondi raha eest.

Kogu see töö kannab endas aga tagajärgedega võitlemise vaimu, kui samal ajal antakse lubasid rajada üha uusi hüdroelektrijaamu vähestele seni säilinud väärtuslikele kärestikele ning toetatakse hüdroenergiat kui “rohelist” energiat. Soovitame toetuste ja lubade väljastamise kord väga tõsiselt üle vaadata. Riik ei peaks panustama mitte kõrgetesse kokkuostuhindadesse, vaid pigem aitama muuta praegused veejõujaamad keskkonnahoidlikumaks. Elektrit ei tohiks osta keskkonnanõudeid rikkuvatelt arendajatelt. Arendajale tuleks panna seirekohustus võetud keskkonnanõuete täitmise üle. Ainult nii saaks peatada meie jõgede vääriselupaikade ja nende elustiku edasist kiiret hävitamist.



1. Paisude mõju kalastikule, mõju hindamise ja kompenseerimise metoodika. Lepingu K-9-1-2005/1877 lõpparuanne. Eesti loodushoiu keskus, 2007.


2. Vabariigi Valitsuse määrus nr 342 (26.11.2004) “Vooluveekogu tõkestamisele esitatavad nõuded”.


3. Keskkonnaministri määrus nr 73 (15.06.2004) “Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu kinnitamine”.


4. Niras Consulting Engineers and Planners A/S, 2000. Kalade ränne Pärnu jões Sindi tammi juures, Eestis. Teostatavuse eeluuring. Kolm võimalust kalade rände tagamiseks: 23-24.


5. Tehniline abi vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamiseks. Kalade rändetee avamise eelprojekt Sindi, Kurgja, Jändja ja Türi paisul Pärnu jõe ökoloogilise seisundi parandamiseks. K&H AS, Maves AS, Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ, Eesti Loodushoiu Keskus MTÜ, Merin AS; Tartu, 2006.


6. Toivonen, Anna-Liisa et al. 2000. Economic value of recreational fisheries in the Nordic countries. – Fisheries Management and Ecology 11: 1–14.



Jaak Tambets, Rein Järvekülg, Meelis Tambets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet