Eesti Looduse fotov�istlus
2007/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/9
Idavirulased kui metsarahvas

Looduse ja kultuuri suhteid vib uurida mitmel moel, ksides niteks, kuidas saab inimkultuur loodust oma vahenditega mtestada ja representeerida, millised vivad olla teatud paikkonna looduskeskkonna ja selles elava inimrhma vahelised suhted, mjutused ja kohanemised, vi millist rolli tidab loodus kui miste keele ja kultuuri thendusvrgustikus. [5]

Kigepealt inimese ja muu looduse suhtest ldse. Eesti taasiseseisvumisega hakkasime rohkem mrkama, mis toimub maailmateadustes, missugused probleemipstitused on enim aktuaalsed. Viks isegi elda, et inimese ja looduse suhte ksitlemise pikaaegsetes traditsioonides leidis meil viimase 1520 aasta jooksul aset muutusi. Mrgatav on humanitaaride osaluse kasv. Vrreldagu kas vi vastavateemalistes kirjutistes sageli ette tulevaid, mneti heaspektilisi snapaare, nagu kultuur loodus, kodustatud metsik (maastik), antropogeenne looduslik, korrastatus kaos, oma vras (ruum), sakraalne profaanne. Siia kuulub ka veel snapaar tekst loodus, mis nikse viitavat asjaolule, et ajas ning ruumis muutuv loodus on vaimses plaanis ksitatav tekstina.

Jutt on teatud laadi ngemisviisist, vaatepunktist. Kuid milline ka poleks teadusharu vi institutsioon, mida uurija esindab, lhtub ta isiklikust looduskogemusest. Kesoleva kirjutise puhul tulevad arvesse mlemad nii rahvaprimust uurimisaineks kasutav teadusvaldkond kui ka subjektiivne kodukanditunne. Nited Ida-Virumaa rahvausundi ning eluolu kohta on valitud kaalutlusel, et need aitaksid esile tuua jooni siinkandi elanike he rhma mtteviisist ja elulaadist.

Sotsiaalmajanduslik elukorraldus on inimese ja looduse suhte olulisemaid mjureid, seeprast on eesti rahvakultuuri aina iseloomustatud kui maaviljeluse ja karjakasvatusega tegeleva rahvastiku pliskultuuri. Euraasia phjarahvaste usundi vaieldamatult hid tundjaid etnoloog Ivar Paulson on ldistanud kaluri-kti kultuurile ja viljelevate majandusvormidega kultuurile tunnuslike rahvausundite phimttelised erisused.

Maaviljelus ti rahvastiku usundipilti muutusi: koduu, pld ning nurm said kodustatud piirkonnaks, ent mets ja vetevald jid vraks ning vaimolendid (metshaldjad, vetevaimud) ajapikku demoniseerusid [7]. Nii on juhtunud niteks nirgi ja rstikuga meil ja teiste mberkaudsete rahvaste usundipildis. Nirgi kujul nitab end rahvauskumustes lauda- ja tallihaldjas; selleks, et talu karjann psiks, peavad talu kariloomad olema sama vrvi, mis karva nirki hoonetes nhakse. Kuid nirk vib ka siti tallis luupainajana (igemini: painaja nirgina) hobuseid piinata [2].

Mao tapmine eluhoonete juures on olnud samuti rangelt keelatud: majaussile ei tohtinud halba teha. Sellele keelule vastupidine on piibli kirjakohale toetuv nue madu kui kurjuse kehastus hvitada (Kes ussi ra tapab, saab heksa pattu andeks) [2]. Ida-Virumaal psisid need kahetised uskumused veel 20. sajandil elavana.


Ida-Virumaa metsik vi kodustatud? ldistus kodu- ja metsaringi erisusest usundilises maailmapildis siinmail siiski hsti ei kehti. Hajali metsatalude pllutkid on selleks olnud liiga vikesed, metsapiir liiga lhedal. Siin on kohane hinnang Illuka valla kohta: Meie vald on maapinnalt pllumehele kehv. Tasast pllumaad peaaegu ei olegi. Talud asuvad seljandikkudel, kngastel, veergudel. Pllud on paerahksed, et ei lhe adrasahk sisse, vi jlle tuiskliiv, et suurema tuulega lendab kevadel ka seeme pllult minema. [1]

Pllupidamise ja karjakasvatuse krval on oluline elatiseandja olnud kttimine, kalapk, marjakorjamine, metsaraie, veotd, palgiparvetus. Kultuurmaastiku ja metsa kui oma ja vra vastasseis avaldub siin nrgemalt kui lageda maa asukatel. Vib isegi elda, et siinsed inimesed otsekui jaguneksid kahte liiki: need, kes metsas end n.-. omas elemendis tunnevad olevat, ja need, kes metsa vristavad ning ksi metsas olemist kardavad. Esimesi on pris suur suhtarv, ka on nende loodusetundmine paremal jrjel kui lageda maa asukatel.

Tugeva identiteeditajuga kohalikud elanikud on metsa poole hoidmist ise teadvustanud ja vrtustanud. Siit lhtub enesehinnang ja mratlus: me oleme metsainimesed. Kiki tkohustuste kaudu metsaga seotud isikuid, nagu on metsavalvettajad vi metsaraietlised, sellesse kategooriasse pole arvatud, nemad on lihtsalt metsamehed.

Metsainimeste nimetust on omalt poolt kasutanud Jaan Kaplinski hes filosoofilises essees, kus vrdleb maaviljelusega tegelevate rahvaste ja metsarahvaste mttelaadi: Maaharijate ja metsainimeste elamisviisi erinevusele vastab ka nende maailmangemine, nende usu ja ideoloogia erinevus. Metsainimene elab keerulises looduslikus kossteemis, mille seadusi ta peab tundma ja arvestama. Ta peab olema hea praktiline koloog, ent ka pshholoog, mistma loomade kitumist sellest sltub tema edu ja ellujmine. [3] Kirjaniku meelest nuab maaharija kujundatud ja kultuuristatud kossteemi silitamine pidevat vitlust, kultura ja natura vastandust, ent metsarahvastele on maaharijate usundissteemi iseloomustav dualism vras.


Metsainimese loodusengemine. Olgu siinkohal ra toodud mned tekstinited. Jutustajate vanuse ning kirjapaneku aja jrgi otsustades on tegemist 19. sajandi teise poole rahvausundiliste tekspidamistega, mis mlestusjuttudena psisid traditsioonis ka veel 20. sajandi esimesel poolel. Erakordsete vimetega kaaskondlaste seas teatakse olevat ohtlike metsaelukatega smbioosis olevaid talupidajaid. Nn. hundikarjuste vimuses oli hunte kogu suve vltel oma pere loomadest eemal hoida vi koguni neid valvama panna, soovitud kohta kutsuda ning vra pere karja murdma saata.

Soru Prtal ja Tikka Jaak lid ninda vihased, et akkasid ksteisele unti karja saatama. Prtel saatas undi Jaagu ue sigade kallale. Jaak vttas noaga ilusast undi jlje, piiras ra. Siis vttas kuiva kpja ja pani sinna jlge plema, siis keeras jlje tagurpidi sinna ple. Ise tles: Omad koerad kodu, kust leta tuld, sinna menga. Eks teisel peval lksid undid ja murdasid Prtalil kaks mullika maha. Sedasi saatasid nindakaua ja tegid kahju. Viimast leppisid ra. [1]

Lugu on kirja pandud 1936. aastal Illuka valla Puhatu klas, jutustajaks 1861. aastal sndinud 75-aastane misa metsavaht Mihkel Kalkmann. Primusjutud hundisnu teadvatest ning neid kasutavatest kohalikest inimestest on iseloomulikud just Alutaguse metsaala traditsioonis. Analoogsed jutud ussisnu teadvatest inimestest, mao vljakutsumisest jne. on neil aegadel ka mujal populaarsed olnud. Jrgmine jutuvariant on samuti Illuka vallast, vestjaks 1869. aastal sndinud kohalik taluperemees Juhan Niinepuu.

Siin elas vana Piira Jri. See oli ka nii niamoodi ja teas ussisnu. hekorra old pali inimesi koos ja eldud vana Jrile, et lase uss vlja tulla. Jri eld: ei lase, teie tapate maha. eldud, et lase unt tulla. Jri vasta: teie viskate kiviga ja teete aiget. [1]

Hdnime Piira Jri olevat see karjuseametit pidav taat saanud selle jrgi, et oskas loitsusnu eldes ja mber karja kies loomi oma taigade abil piirata ning sel viisil ohtude eest hoida.

Need arhiivitekstid on kogumismatkal Ida-Virumaale Iisaku, Jhvi ja Lganuse kihelkonda Eesti rahvaluule arhiivi stipendiaadina kirja pannud juuratudeng Mart Tarum, kes ise oli prit Maidla valla Tarumaa klast. Oma matkapevikus kirjutab ta, et 6070-aastaste hulgas leidub veendunud varanduseotsijaid, kes kiki kuuldud aardemuistendeid teks peavad (Tuusnas tabasin kogu Alutaguse suurema ja energilisema kullaotsija), kuid samas on ta theldanud, kuidas pragmaatilisus on prssinud usku metsades asuvatesse vaimolenditesse.

Tahtsin kigeplt klastada vanu jahimehi ja salaktte, uskusin, et on jnd siia metsade ja soode keskele metsaga nagu hte kasvanud inimhinge ka seda mstilisust, salaprasust ja seda salaprasust seletada pdvat tahet. Selles ma kll pettusin kige enam. Need olid asjalikud, kained mehed. Kll hel pdra lnd jalaga pssitoru kveraks, teine kukkund aprillil umbpimedas metsisemngule minnes laukasse, aga neile ei olnud soovaime eksitamas ega metshaldijaid pstmas. Ja llatus: vga palju leidsin objekte, kes ei olnud kuulnudki metsaldijat! Ja soovaimu neis Ida-Alutaguse metsades ei ela! [1]


Metsas muistsete kttide moodi. Kuigi nende asjalike jahimeeste tugev reaalsusetaju vlistab loodusmaastiku vaimolendite tsiseltvetavuse, on nad see-eest taigavndi muistsete kttide jahitarkuste edasikandjad. Neile on teada, et varahommikul enne pikesetusu on kullilennu aeg, siis tedred ei kudruta; ksterkukke (eeslauljat tedre- vi metsisemngus) ei tohi lasta, siis see mng hvib; lapi kull ajab tedred ra Lapimaale, siis neid meie metsades ei ole; kui metsiskukk hange peal hagu jrele veab (longu lastud tiibade jlg lumel), on varsti mnguaeg kes; htul alustab metsiskukk laulu siis, kui laulurstas lpetab; tedrepaelad tuleb vlja panna metsavlule, kus pohli kasvab, ning marjakobaratest rada juurde teha, jne. he Vaivara kandi petuse jrgi tuli mustast riidest tedrekuju valmistamiselgi mitmete marjukandvate psaliikide kadaka, pihlaka, toominga, lodjapuu, kuslapuu, sstra ja nsiniine koort peibutisele sisse panna ning kuju elavaks snuda: Sa oled ikka elus lind, ega sa surnud ei ole.

Veel 20. sajandi esimesel poolel mletati ja isegi kasutati mitmeid vanu kttimisviise. Kui oli hea rebaseilm koheva lumega tuisuilm , teadis jahimees, et rebane lheb magama lageda raba vi heinamaa peale. Laiadel suuskadel ringeldes tuli looma asupaik jlgede jrgi les leida ning talle alttuule ligi hiilida. Arvatava magamispaiga vljapeilimine nudis vga head maastikutundmist, aga ka oskust looma kitumist ette arvata. Teati metsloomade seltse, nagu soorebane (suur, pika karvaga), kivirebane (kivivaredes pesitsev), virebane (vike, hele), punarebane (punakas), ristrebane (tume kattekarv moodustab looma seljal risti). Valgejnese eriliigiks peeti sookriimu (suurt kasvu, krussiskarvalise peaga, elutseb sooservades, ei lhe talvel valgeks). Metslooma tegutsemisjlgi uurides otsustati, kas need jttis mtaskaru, sipelgakaru vi murdjakaru, ubailves vi huntilves, kas tegemist on isas- vi emasloomaga, kas ta on vana vi noor, saagijahil vi teel magamispaika. Linnutundminegi oli mrksa parem kui lageda maa elanikel. Peale jahilindude tunti niteks mitut kakupeakulli ehk suurispeakulli: tohotajat (hndkakk), heliredeli lauljat (vrbkakk), sorikulli ehk laiskkulli (sorr), uhuud (kassikakk), lapi kulli ehk niakulli (lumekakk vi lapikakk).


Aeg toob muutusi. Alates 20. sajandi keskmest toimus siinkandi metsarahva eluolus hulk muutusi. Saabus metsakombinaatide, mootorsaagide, intensiivse metsakultuuride rajamise ja hooldamise, jgede svendamise, soode kraavitamise ning teede ehitamise aeg. Palgiparvetuse asemel lohistati puud traktoriga metsast tistvedena estakaadile ja laaditi sealt kraana abil jrelkrudega autodele. Laantesse ilmus senitundmatu loom, kogult nagu vike lammas khrikkoer. Suurenemas oli huntide arvukus ning aktuaalseks sai hirmujutt koolipetajast, kes koduteel rndavaid kiskjaid trjudes koolilaste vihikuid pletas. Vanade pdrakttide mitmepevased metsaretked said folklooriks nagu ka lood hundi- ja ussisnade teadjatest. petust, et mttassepagenud rstiku kttesaamiseks tuleb ta varjumiskohta kolm korda kepiotsaga piirata, kll teati, kuid sel teadmisel polnud enam rakendust. Hoogu saanud looduskaitseliikumine ti pevakorrale vajaduse ssta rstikuid ning lpetada kullisda.

ha enam on hakatud aru saama, et plvest plve meeles peetud ja edasi antud rahvatarkused fenoloogiliste orientiiride kohta aeguvad. Mida lagedamaks raiuti metsad, mida rohkem langes hust lumele halli sadet, mida tihedamaks sai kuivenduskraavide vrgustik, seda kiiremini sulas kevaditi lumi ja alanesid tulvaveed. Vanasti vidi elda, et sookurg saabub paastumaarjapeval (25. mrts) ja laskub kas vi kuhjaphja peale, kui mujal veel lumi on, nd aga kogeti, et iget talve polegi vi siis tuleb kevad liiga ruttu ning lumi sulab tavatult vara.

Tudu mailt kuni Puhatu soostikuni on ldiselt teada olnud, et sgissuvel on oodata prtliraju. See ei jvat kunagi tulemata, kuid hea prtel tuleb enne ja paha prtel juab ktte prastpoole. See siinkandile omane rahvatarkus on mujal tenoliselt alles 1967. aasta laastava augustitormi jrel thelepanu leidnud ning ndseks ka snoptikute keelepruuki judnud. Ndisaja kliimaoludes tuleb vististi pigem hilisteks kui varajasteks pidada nii mndagi kogukonna traditsioonilist ajathist. Kohalike mlestustes oli phklil- ja pohlalkimise algusajaks prtlipev (24. august, 1918. aasta kalendrireformiga ji 6. septembri kohale). eldi ka, et kes siis enne prtlit seenele lheb. Jhvikale oli ige aeg minna prast ussimaarjapeva (8. september, varem 21. septembri kohal), sest siis lhevad maod mttasse magama ega saa enam hammustada.


Jljed, rajad ja teed. Jrgmised snad on mkoloog Erast Parmasto sulest ning kivad Muraka ja Ratva raba piirimail asuva Heinassaare rgmetsa kohta: Seisatame vaikides: kas oleme siin esimesed inimesed? Vaevalt kll. Aga nad pole siia jtnud jlgi. [6] Vististi pole tegemist ei ktikultuuri jrelmjudega ega usundist lhtuva samavrsustundega, kuid metsainimest iseloomustab pd liikuda endast jlgi jtmata.

On iseenesestmistetav, et jutudki aetakse metsas vaikselt, et metslooma jlgedele sattudes ei astuta nende peale, vaid kiakse krval, et teed takistavat oksa ei murta, vaid painutatakse krvale. Erinevus oma ja vrast loodusetaju esindava kultuuri vahel torkas eriti silma sgiseste seene- ja marjakorjamiskampaaniate krgajal, kui metsaperede uedesse ilmusid bussid tis plevkivilinnade uusasunikke, kel tavaks oma jljeradu ning korjemaid tunnuslikul viisil mrgistada.

Kigi Ida-Virumaa radu kinud etnograafide, folkloristide, botaanikute, ornitoloogide jne. siit kandist talletatud uurimisainesele meldes viks ehk jlgedemetafoori krvale sobitada kujundi loodusest kui/ja tekstist, mida saab lugeda samuti ka palju aastaid hiljem. Metsateed Rannapungerjalt Tudulinna ja Iisakust Tarumaa klasse on liikunud esimesel Eesti Rahva Muuseumi esemekogumise matkal kunstnik Nikolai Triik oma kaaslasega, jahipidamisviisidest on kodumaa metsade-, soode- ning rabaderikkamast Iisaku kihelkonnast kokku kuue kla elanikelt kogunud Eduard Kparin. Ratva rabas on Lambarabassaarest jlje jtnud metsateadlane Arthur Rhl, kes Saarevlja metsavahilt sai teateid haruldase mesimuraka kohta Ojakrves Muraka raba servaaladel. Aino ja Erik Kumari tid vlitdelt kaasa vrtuslikke andmeid siinsete rabade linnustiku kohta.

Lpututeks, ent igale erinevaks on siinseid teid nimetanud Edgar Kask, rnkade jalgsimatkade vaeva on maininud Fred Jssi. ks rnnumehi Mart Tarum kirjutab matkapevikus: Seadsin rattal viksemagi vea korda ja panin veekindlad saapad jalga, kui alustasin teekonda Iisaku kihelkonna metsa- ja sooderikkamasse soppi, Imato, Kamarna, Tuusna kladesse ja ksikutesse metsataludesse. Viisteist kilomeetrit liivast, soist, teetut teed on Kuremelt Imato klla ja slt ikka viie kilomeetri kaupa lhemasse metsatallu. Vahel ise rattal, vahel ratas seljas, nii see vaevarikas teekond lks kverdi nmmelt nmmele ja vaaralt vaarale. Vahel vaatasin juba, et olen eksinud. [1]

Kohanimi Puhatu olevatki tulnud sellest, et pikka Vasknarva teed Illuka misa tle kies soises kohas puhati. Niisuguste teede taga on elatud ja oldud, siit on kidud kiriku- ja kooliteed (ige kaugetes paikades, nagu Imatus, Ratvas, Sirtsis, Tarumaal, Tuusnas, Varesmetsas oli oma algkool). Kohalikele on lputud teed ja suured vahemaad olnud igapevane harjumus. Oonurme kttide jreltulija Juhan Lepasaare harjumuseks sai metsloomade radadel uitamine, hinges vike revus ja ootus, et kellega teekond mind tna kokku viib [4]. Tema kuulub siinsete metsainimeste hulka.


1. Eesti rahvaluule arhiivi kogu. ERA II 125.

2. Hiieme, Mall 2007. Snajalg jaanil. Tartu: 336340; 346351.

3. Kaplinski, Jaan 1996. Metslane ja barbar. See ja teine. Tartu: 137146.

4. Lepasaar, Juhan 1989. Laaneteedel. Tallinn.

5. Maran, Timo; Tr, Kadri 2005. Eesti looduskultuur. Tartu: 710.

6. Parmasto, Erast 1962. ks reisikiri vhetuntud maalt. Sirp ja Vasar, 31. aug. 1962, 35: 2.

7. Paulson, Ivar 1997. Vana eesti rahvausk. Usundiloolisi esseid. Tartu.



Mall Hiieme
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012