Eesti Looduse fotovõistlus
2007/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/9
Idavirulased kui metsarahvas

Looduse ja kultuuri suhteid võib uurida mitmel moel, küsides näiteks, kuidas saab inimkultuur loodust oma vahenditega mõtestada ja representeerida, millised võivad olla teatud paikkonna looduskeskkonna ja selles elava inimrühma vahelised suhted, mõjutused ja kohanemised, või millist rolli täidab loodus kui mõiste keele ja kultuuri tähendusvõrgustikus.” [5]

Kõigepealt inimese ja muu looduse suhtest üldse. Eesti taasiseseisvumisega hakkasime rohkem märkama, mis toimub maailmateadustes, missugused probleemipüstitused on enim aktuaalsed. Võiks isegi öelda, et inimese ja looduse suhte käsitlemise pikaaegsetes traditsioonides leidis meil viimase 15–20 aasta jooksul aset muutusi. Märgatav on humanitaaride osaluse kasv. Võrreldagu kas või vastavateemalistes kirjutistes sageli ette tulevaid, mõneti üheaspektilisi sõnapaare, nagu kultuur – loodus, kodustatud – metsik (maastik), antropogeenne – looduslik, korrastatus – kaos, oma – võõras (ruum), sakraalne – profaanne. Siia kuulub ka veel sõnapaar tekst – loodus, mis näikse viitavat asjaolule, et ajas ning ruumis muutuv loodus on vaimses plaanis käsitatav tekstina.

Jutt on teatud laadi nägemisviisist, vaatepunktist. Kuid milline ka poleks teadusharu või institutsioon, mida uurija esindab, lähtub ta isiklikust looduskogemusest. Käesoleva kirjutise puhul tulevad arvesse mõlemad – nii rahvapärimust uurimisaineks kasutav teadusvaldkond kui ka subjektiivne kodukanditunne. Näited Ida-Virumaa rahvausundi ning eluolu kohta on valitud kaalutlusel, et need aitaksid esile tuua jooni siinkandi elanike ühe rühma mõtteviisist ja elulaadist.

Sotsiaalmajanduslik elukorraldus on inimese ja looduse suhte olulisemaid mõjureid, seepärast on eesti rahvakultuuri aina iseloomustatud kui maaviljeluse ja karjakasvatusega tegeleva rahvastiku põliskultuuri. Euraasia põhjarahvaste usundi vaieldamatult häid tundjaid etnoloog Ivar Paulson on üldistanud kaluri-küti kultuurile ja viljelevate majandusvormidega kultuurile tunnuslike rahvausundite põhimõttelised erisused.

Maaviljelus tõi rahvastiku usundipilti muutusi: koduõu, põld ning nurm said „kodustatud” piirkonnaks, ent mets ja vetevald jäid võõraks ning vaimolendid (metshaldjad, vetevaimud) ajapikku demoniseerusid [7]. Nii on juhtunud näiteks nirgi ja rästikuga meil ja teiste ümberkaudsete rahvaste usundipildis. Nirgi kujul näitab end rahvauskumustes lauda- ja tallihaldjas; selleks, et talu karjaõnn püsiks, peavad talu kariloomad olema sama värvi, mis karva nirki hoonetes nähakse. Kuid nirk võib ka öösiti tallis luupainajana (õigemini: painaja nirgina) hobuseid piinata [2].

Mao tapmine eluhoonete juures on olnud samuti rangelt keelatud: majaussile ei tohtinud halba teha. Sellele keelule vastupidine on piibli kirjakohale toetuv nõue madu kui kurjuse kehastus hävitada („Kes ussi ära tapab, saab üheksa pattu andeks”) [2]. Ida-Virumaal püsisid need kahetised uskumused veel 20. sajandil elavana.


Ida-Virumaa – „metsik” või „kodustatud”? Üldistus kodu- ja metsaringi erisusest usundilises maailmapildis siinmail siiski hästi ei kehti. Hajali metsatalude põllutükid on selleks olnud liiga väikesed, metsapiir liiga lähedal. Siin on kohane hinnang Illuka valla kohta: „Meie vald on maapinnalt põllumehele kehv. Tasast põllumaad peaaegu ei olegi. Talud asuvad seljandikkudel, küngastel, veergudel. Põllud on paerahksed, et ei lähe adrasahk sisse, või jälle tuiskliiv, et suurema tuulega lendab kevadel ka seeme põllult minema.” [1]

Põllupidamise ja karjakasvatuse kõrval on oluline elatiseandja olnud küttimine, kalapüük, marjakorjamine, metsaraie, veotööd, palgiparvetus. Kultuurmaastiku ja metsa kui „oma” ja „võõra” vastasseis avaldub siin nõrgemalt kui lageda maa asukatel. Võib isegi öelda, et siinsed inimesed otsekui jaguneksid kahte liiki: need, kes metsas end n.-ö. omas elemendis tunnevad olevat, ja need, kes metsa võõristavad ning üksi metsas olemist kardavad. Esimesi on üpris suur suhtarv, ka on nende loodusetundmine paremal järjel kui lageda maa asukatel.

Tugeva identiteeditajuga kohalikud elanikud on „metsa poole hoidmist” ise teadvustanud ja väärtustanud. Siit lähtub enesehinnang ja määratlus: „me oleme metsainimesed”. Kõiki töökohustuste kaudu metsaga seotud isikuid, nagu on metsavalvetöötajad või metsaraietöölised, sellesse kategooriasse pole arvatud, nemad on lihtsalt metsamehed.

Metsainimeste nimetust on omalt poolt kasutanud Jaan Kaplinski ühes filosoofilises essees, kus võrdleb maaviljelusega tegelevate rahvaste ja metsarahvaste mõttelaadi: „Maaharijate ja metsainimeste elamisviisi erinevusele vastab ka nende maailmanägemine, nende usu ja ideoloogia erinevus. Metsainimene elab keerulises looduslikus ökosüsteemis, mille seadusi ta peab tundma ja arvestama. Ta peab olema hea praktiline ökoloog, ent ka psühholoog, mõistma loomade käitumist – sellest sõltub tema edu ja ellujäämine.” [3] Kirjaniku meelest nõuab maaharija kujundatud ja kultuuristatud ökosüsteemi säilitamine pidevat võitlust, kultura ja natura vastandust, ent metsarahvastele on maaharijate usundisüsteemi iseloomustav dualism võõras.


Metsainimese loodusenägemine. Olgu siinkohal ära toodud mõned tekstinäited. Jutustajate vanuse ning kirjapaneku aja järgi otsustades on tegemist 19. sajandi teise poole rahvausundiliste tõekspidamistega, mis mälestusjuttudena püsisid traditsioonis ka veel 20. sajandi esimesel poolel. Erakordsete võimetega kaaskondlaste seas teatakse olevat ohtlike metsaelukatega „sümbioosis” olevaid talupidajaid. Nn. hundikarjuste võimuses oli hunte kogu suve vältel oma pere loomadest eemal hoida või koguni neid valvama panna, soovitud kohta kutsuda ning võõra pere karja murdma saata.

„Soru Pärtal ja Tikka Jaak õlid ninda vihased, et akkasid üksteisele unti karja saatama. Pärtel saatas undi Jaagu õue sigade kallale. Jaak võttas noaga ilusast undi jälje, piiras ära. Siis võttas kuiva kõpja ja pani sinna jälge põlema, siis keeras jälje tagurpidi sinna pääle. Ise ütles: „Omad koerad kodu, kust õleta tuld, sinna menga.” Eks teisel päeval läksid undid ja murdasid Pärtalil kaks mullika maha. Sedasi saatasid nindakaua ja tegid kahju. Viimast leppisid ära.” [1]

Lugu on kirja pandud 1936. aastal Illuka valla Puhatu külas, jutustajaks 1861. aastal sündinud 75-aastane mõisa metsavaht Mihkel Kalkmann. Pärimusjutud hundisõnu teadvatest ning neid kasutavatest kohalikest inimestest on iseloomulikud just Alutaguse metsaala traditsioonis. Analoogsed jutud ussisõnu teadvatest inimestest, mao väljakutsumisest jne. on neil aegadel ka mujal populaarsed olnud. Järgmine jutuvariant on samuti Illuka vallast, vestjaks 1869. aastal sündinud kohalik taluperemees Juhan Niinepuu.

„Siin elas vana Piira Jüri. See oli ka nii nõiamoodi ja teas ussisõnu. Ühekorra old pali inimesi koos ja öeldud vana Jürile, et lase uss välja tulla. Jüri öeld: ei lase, teie tapate maha. Öeldud, et lase unt tulla. Jüri vasta: teie viskate kiviga ja teete aiget.” [1]

Hüüdnime Piira Jüri olevat see karjuseametit pidav taat saanud selle järgi, et oskas loitsusõnu öeldes ja ümber karja käies loomi oma taigade abil „piirata” ning sel viisil ohtude eest hoida.

Need arhiivitekstid on kogumismatkal Ida-Virumaale Iisaku, Jõhvi ja Lüganuse kihelkonda Eesti rahvaluule arhiivi stipendiaadina kirja pannud juuratudeng Mart Tarum, kes ise oli pärit Maidla valla Tarumaa külast. Oma matkapäevikus kirjutab ta, et 60–70-aastaste hulgas leidub veendunud varanduseotsijaid, kes kõiki kuuldud aardemuistendeid tõeks peavad („Tuusnas tabasin kogu Alutaguse suurema ja energilisema kullaotsija”), kuid samas on ta täheldanud, kuidas pragmaatilisus on pärssinud usku metsades asuvatesse vaimolenditesse.

„Tahtsin kõigepäält külastada vanu jahimehi ja salakütte, uskusin, et on jäänd siia metsade ja soode keskele – metsaga nagu ühte kasvanud inimhinge – ka seda müstilisust, salapärasust ja seda salapärasust seletada püüdvat tahet. Selles ma küll pettusin kõige enam. Need olid asjalikud, kained mehed. Küll ühel põdra löönd jalaga püssitoru kõveraks, teine kukkund aprilliööl umbpimedas metsisemängule minnes laukasse, aga neile ei olnud soovaime eksitamas ega metshaldijaid päästmas. Ja üllatus: väga palju leidsin objekte, kes ei olnud kuulnudki „metsaldijat”! Ja soovaimu neis Ida-Alutaguse metsades ei ela!” [1]


Metsas muistsete küttide moodi. Kuigi nende asjalike jahimeeste tugev reaalsusetaju välistab loodusmaastiku vaimolendite tõsiseltvõetavuse, on nad see-eest taigavööndi muistsete küttide jahitarkuste edasikandjad. Neile on teada, et varahommikul enne päikesetõusu on kullilennu aeg, siis tedred ei kudruta; kösterkukke (eeslauljat tedre- või metsisemängus) ei tohi lasta, siis see mäng hävib; lapi kull ajab tedred ära Lapimaale, siis neid meie metsades ei ole; kui metsiskukk hange peal „hagu järele veab” (longu lastud tiibade jälg lumel), on varsti mänguaeg käes; õhtul alustab metsiskukk laulu siis, kui laulurästas lõpetab; tedrepaelad tuleb välja panna metsavälule, kus pohli kasvab, ning marjakobaratest rada juurde teha, jne. Ühe Vaivara kandi õpetuse järgi tuli mustast riidest tedrekuju valmistamiselgi mitmete marjukandvate põõsaliikide – kadaka, pihlaka, toominga, lodjapuu, kuslapuu, sõstra ja näsiniine koort peibutisele sisse panna ning kuju elavaks sõnuda: „Sa oled ikka elus lind, ega sa surnud ei ole.”

Veel 20. sajandi esimesel poolel mäletati ja isegi kasutati mitmeid vanu küttimisviise. Kui oli hea rebaseilm – koheva lumega tuisuilm –, teadis jahimees, et rebane läheb magama lageda raba või heinamaa peale. Laiadel suuskadel ringeldes tuli looma asupaik jälgede järgi üles leida ning talle alttuule ligi hiilida. Arvatava magamispaiga väljapeilimine nõudis väga head maastikutundmist, aga ka oskust looma käitumist ette arvata. Teati metsloomade „seltse”, nagu soorebane (suur, pika karvaga), kivirebane (kivivaredes pesitsev), võirebane (väike, hele), punarebane (punakas), ristrebane (tume kattekarv moodustab looma seljal risti). Valgejänese eriliigiks peeti sookriimu (suurt kasvu, krussiskarvalise peaga, elutseb sooservades, ei lähe talvel valgeks). Metslooma tegutsemisjälgi uurides otsustati, kas need jättis mätaskaru, sipelgakaru või murdjakaru, ubailves või huntilves, kas tegemist on isas- või emasloomaga, kas ta on vana või noor, saagijahil või teel magamispaika. Linnutundminegi oli märksa parem kui lageda maa elanikel. Peale jahilindude tunti näiteks mitut kakupeakulli ehk suurispeakulli: tohotajat (händkakk), heliredeli lauljat (värbkakk), sorikulli ehk laiskkulli (öösorr), uhuud (kassikakk), lapi kulli ehk nõiakulli (lumekakk või lapikakk).


Aeg toob muutusi. Alates 20. sajandi keskmest toimus siinkandi metsarahva eluolus hulk muutusi. Saabus metsakombinaatide, mootorsaagide, intensiivse metsakultuuride rajamise ja hooldamise, jõgede süvendamise, soode kraavitamise ning teede ehitamise aeg. Palgiparvetuse asemel lohistati puud traktoriga metsast täistüvedena estakaadile ja laaditi sealt kraana abil järelkärudega autodele. Laantesse ilmus senitundmatu loom, kogult „nagu väike lammas” – kährikkoer. Suurenemas oli huntide arvukus ning aktuaalseks sai hirmujutt kooliõpetajast, kes koduteel ründavaid kiskjaid tõrjudes koolilaste vihikuid põletas. Vanade põdraküttide mitmepäevased metsaretked said folklooriks nagu ka lood hundi- ja ussisõnade teadjatest. Õpetust, et mättassepagenud rästiku kättesaamiseks tuleb ta varjumiskohta kolm korda kepiotsaga „piirata”, küll teati, kuid sel teadmisel polnud enam rakendust. Hoogu saanud looduskaitseliikumine tõi päevakorrale vajaduse säästa rästikuid ning lõpetada „kullisõda”.

Üha enam on hakatud aru saama, et põlvest põlve meeles peetud ja edasi antud rahvatarkused fenoloogiliste orientiiride kohta aeguvad. Mida lagedamaks raiuti metsad, mida rohkem langes õhust lumele halli sadet, mida tihedamaks sai kuivenduskraavide võrgustik, seda kiiremini sulas kevaditi lumi ja alanesid tulvaveed. Vanasti võidi öelda, et sookurg saabub paastumaarjapäeval (25. märts) ja laskub kas või kuhjapõhja peale, kui mujal veel lumi on, nüüd aga kogeti, et õiget talve polegi või siis tuleb kevad liiga ruttu ning lumi sulab tavatult vara.

Tudu mailt kuni Puhatu soostikuni on üldiselt teada olnud, et sügissuvel on oodata pärtliraju. See ei jäävat kunagi tulemata, kuid „hea pärtel” tuleb enne ja „paha pärtel” jõuab kätte pärastpoole. See siinkandile omane rahvatarkus on mujal tõenäoliselt alles 1967. aasta laastava augustitormi järel tähelepanu leidnud ning nüüdseks ka sünoptikute keelepruuki jõudnud. Nüüdisaja kliimaoludes tuleb vististi pigem hilisteks kui varajasteks pidada nii mõndagi kogukonna traditsioonilist ajatähist. Kohalike mälestustes oli pähklil- ja pohlalkäimise algusajaks pärtlipäev (24. august, 1918. aasta kalendrireformiga jäi 6. septembri kohale). Öeldi ka, et „kes siis enne pärtlit seenele läheb”. Jõhvikale oli õige aeg minna pärast ussimaarjapäeva (8. september, varem 21. septembri kohal), sest siis lähevad maod mättasse magama ega saa enam hammustada.


Jäljed, rajad ja teed. Järgmised sõnad on mükoloog Erast Parmasto sulest ning käivad Muraka ja Ratva raba piirimail asuva Heinassaare ürgmetsa kohta: „Seisatame vaikides: kas oleme siin esimesed inimesed? Vaevalt küll. Aga nad pole siia jätnud jälgi.” [6] Vististi pole tegemist ei kütikultuuri järelmõjudega ega usundist lähtuva samaväärsustundega, kuid metsainimest iseloomustab püüd liikuda endast jälgi jätmata.

On iseenesestmõistetav, et jutudki aetakse metsas vaikselt, et metslooma jälgedele sattudes ei astuta nende peale, vaid käiakse kõrval, et teed takistavat oksa ei murta, vaid painutatakse kõrvale. Erinevus „oma” ja „võõrast” loodusetaju esindava kultuuri vahel torkas eriti silma sügiseste seene- ja marjakorjamiskampaaniate kõrgajal, kui metsaperede õuedesse ilmusid bussid täis põlevkivilinnade uusasunikke, kel tavaks oma jäljeradu ning korjemaid tunnuslikul viisil märgistada.

Kõigi Ida-Virumaa radu käinud etnograafide, folkloristide, botaanikute, ornitoloogide jne. siit kandist talletatud uurimisainesele mõeldes võiks ehk jälgedemetafoori kõrvale sobitada kujundi loodusest kui/ja tekstist, mida saab lugeda samuti ka palju aastaid hiljem. Metsateed Rannapungerjalt Tudulinna ja Iisakust Tarumaa külasse on liikunud esimesel Eesti Rahva Muuseumi esemekogumise matkal kunstnik Nikolai Triik oma kaaslasega, jahipidamisviisidest on „kodumaa metsade-, soode- ning rabaderikkamast Iisaku kihelkonnast” kokku kuue küla elanikelt kogunud Eduard Kääparin. Ratva rabas on Lambarabassaarest „jälje” jätnud metsateadlane Arthur Rühl, kes Saarevälja metsavahilt sai teateid haruldase mesimuraka kohta Ojakõrves Muraka raba servaaladel. Aino ja Erik Kumari tõid välitöödelt kaasa väärtuslikke andmeid siinsete rabade linnustiku kohta.

Lõpututeks, ent igale erinevaks on siinseid teid nimetanud Edgar Kask, ränkade jalgsimatkade vaeva on maininud Fred Jüssi. Üks rännumehi Mart Tarum kirjutab matkapäevikus: „Seadsin rattal väiksemagi vea korda ja panin veekindlad saapad jalga, kui alustasin teekonda Iisaku kihelkonna metsa- ja sooderikkamasse soppi, Imato, Kamarna, Tuusna küladesse ja üksikutesse metsataludesse. Viisteist kilomeetrit liivast, soist, teetut teed on Kuremäelt Imato külla ja säält ikka viie kilomeetri kaupa lähemasse metsatallu. Vahel ise rattal, vahel ratas seljas, nii see vaevarikas teekond läks kõverdi nõmmelt nõmmele ja vaaralt vaarale. Vahel vaatasin juba, et olen eksinud.” [1]

Kohanimi Puhatu olevatki tulnud sellest, et pikka Vasknarva teed Illuka mõisa tööle käies soises kohas puhati. Niisuguste teede taga on elatud ja oldud, siit on käidud kiriku- ja kooliteed (õige kaugetes paikades, nagu Imatus, Ratvas, Sirtsis, Tarumaal, Tuusnas, Varesmetsas oli oma algkool). Kohalikele on lõputud teed ja suured vahemaad olnud igapäevane harjumus. Oonurme küttide järeltulija Juhan Lepasaare harjumuseks sai metsloomade radadel uitamine, hinges „väike ärevus ja ootus, et kellega teekond mind täna kokku viib” [4]. Tema kuulub siinsete metsainimeste hulka.


1. Eesti rahvaluule arhiivi kogu. ERA II 125.

2. Hiiemäe, Mall 2007. Sõnajalg jaaniööl. Tartu: 336–340; 346–351.

3. Kaplinski, Jaan 1996. Metslane ja barbar. – See ja teine. Tartu: 137–146.

4. Lepasaar, Juhan 1989. Laaneteedel. Tallinn.

5. Maran, Timo; Tüür, Kadri 2005. Eesti looduskultuur. Tartu: 7–10.

6. Parmasto, Erast 1962. Üks reisikiri vähetuntud maalt. – Sirp ja Vasar, 31. aug. 1962, 35: 2.

7. Paulson, Ivar 1997. Vana eesti rahvausk. Usundiloolisi esseid. Tartu.



Mall Hiiemäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet