Eesti Looduse fotovõistlus
2007/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/12
Vaenukägu ehk toonetutt

Vaenukägu on silmatorkava välimuse ning omapärase lauluga põnev lind. Viimase paarikümne aasta jooksul on Eestis teadaolevalt leitud vaid kolm selle liigi pesa, seetõttu ootab Eesti ornitoloogiaühing huviga teateid kõigi kohtumiste kohta temaga.

Mind ajendas vaenukäoga tegelema üks hiljutine sündmus. Nimelt, tänavu suvel jõudsid linnuhuvilisteni teated Lääne-Virumaal Eisma külas kohatud linnu kohta, keda kohalikud elanikud esiti papagoiks pidasid. Asja uurides ilmnes, et ühe suvila õuemurul nähti juuni teisel poolel kahte kummalist lindu toitu otsimas koguni iga päev. Lõpuks selgus ka põhjus: kuu viimastel päevadel kostis aianurgast linnupoegade vali kisa. Kui pererahvas kisa allikat otsima asus, avastasid nad, et õuel nähtud vaenukäod olid kuivanud lepa vanasse õõnsusesse pesa rajanud ning pesaavast vahtis välja kaks poega, kes valjul häälel toitu mangusid. Lindude tegemisi sai jälgida veel vaid nädala jagu. Ühel juulikuu alguse päeval ilmus üks veel osaliselt udusulis poeg maja trepile, kus pererahval õnnestus teda pildistada ja lähemalt vaadelda (# 1). Pärast seda linde enam pesapaiga läheduses ei nähtud. Mõne nädala jooksul kohati külas vaenukägu veel mõnel korral ja siis oli vaikus. Kuna mul ei meenunud ühtki viidet vaenukäo pesaleiu kohta Eestis ega ole ma ka ise kunagi seda lindu kohanud, tekkis huvi uurida, et kuidas temaga siin lood on.

Kirju seltskond. Nii nagu toonekurg ei ole sugulane meie päris kure ehk sookurega, ei ole ka vaenukäol (Upupa epops) mingit pistmist hariliku käoga. Sarnased on nad vaid suuruse poolest. Süstemaatiliselt kuulub vaenukägu hoopis siniraaliste (Coraciiformes) seltsi, kus tema sugulasteks Eestis on samuti eksootilise ja meeldejääva välimusega jäälind ja siniraag (# 2). Oma uhke sulelehvikuga pealael meenutab vaenukägu pigem papagoid. Ta ongi eksimatult äratuntav just sellesama lehviku järgi, mida lind ärevana püsti ajab just nagu punkar. Sellele tunnusele viitab ka tema ametlik paralleelnimetus – toonetutt. Sama iseloomulik kui peatutt on ka vaenukäo hääl [3]. Kaugele kostev up-up-up on samuti andnud põhjust seda linnu nimetuses väljendada: rahvakeeles tututaja, uputaja, inglise keeles hoopoe, ladina keeles Upupa. Tuntud ornitoloog Erik Kumari on vaenukäo häälitsuse kohta öelnud, et see sarnaneb äravahetamiseni väikese koera haukumisega [9]. Vaenukäo kirjut sulestikku kirjeldab aga värvikalt raamat “Euroopa linnud”: “lendav lind meenutab hiiglasuurt kirevat liblikat ning tema ilmumine on nagu tõeline tulevärk” [8].

Segadused nimega. Vaenukäo nimetusega on olnud parasjagu segadust. Kaua kasutati ametliku nimetusena vainukägu, mõnikord kasutatakse seda ekslikult praegugi. Vaenukägu hakati liiginimena kasutama eelmise sajandi keskel, kui Eerik Kumari oletas, et liigi rahvapärases nimetuses vaanikägu tähendab vaan hoopis vaenu [9]. Eesti rahvapärimus seostabki seda liiki peamiselt vaenu, surma ja õnnetustega. Ka mitmes muus keeles on vaenukäo rahvapärase nimetuse tähendus sarnane. Siinjuures on huvitav märkida, et näiteks vanas Hiinas ja Egiptuses on seda lindu seostatud hoopis õnnega [2].

Haisev pasalind. Rahvasuus on meil vaenukäole antud ka nii ebameeldiv nimetus kui sitane rästas, Saksamaal koguni pasalind [14]. Pärimusel on ka tõepõhi all. Osalt on nimetuse põhjustanud arvatavasti vaenukäo komme sonkida loomade väljaheitehunnikutes, kust ta endale meelepärast kõhutäidet leiab. Peamine põhjus on aga vaenukäo poegade väljaheite lõhn, mis meenutavat roiskunud liha. Need linnud pesa ei puhasta, nii levitabki see üsna ebameeldivat haisu. Pojad kasutavad erilist vedelat haisvat eritist ka relvana röövloomade vastu, suunates samamoodi kui tuntud haisuloom skunks roojajoa sissetungija pihta. See ebameeldiv üllatus võib lähenejat tabada juba poole meetri kauguselt [9]. Niisugused on selle liigi kohastumused ellujäämiseks.


Soojalemb. Vaenukägu on laialt levinud, pesitsedes Euraasia mandril kogu selle laiuses ning samuti Aafrikas. Soojalembese linnu leviku põhjapiiriks Euroopas ongi Eesti. Meie laiuskraadidest veel põhja pool on vaenukägu juhuslik pesitseja ja eksikülaline. Euroopas on ta kaugelt kõige arvukam Hispaanias, seal pesitseb üle poole Euroopa ligikaudu miljonist paarist. Teine meile lähem tugipunkt on Türgi. Viimase poolesaja aasta jooksul on vaenukäo arvukus kogu Euroopas märksa vähenenud ja levila ahenenud. Regulaarse pesitsejana on ta kadunud levila piirialadelt Rootsist, Taanist, Hollandist, Belgiast ja suurelt osalt Saksamaalt. Põhjuseks peetakse kiireid ja ulatuslikke muutusi põllumajanduses. Põllulaamad on muutunud üha ulatuslikumaks ja lagedamaks ning kadunud on vaenukäole sobilik mosaiiksus. Ohter mürkide ja väetiste kasutamine on aga tunduvalt vaesestanud tema toidulauda. Nüüdisaegset põllumajandust peetakse peasüüdlaseks ka vaenukäo lähisugulase ja sageli samu elupaiku jagava siniraa arvukuse väga kiires vähenemises. Praegu vaenukäo arvukus enamikus Euroopast enam ei kahane – see on endistviisi küllalt suur, nõnda ei ole ta arvatud erilist kaitset vajavate liikide hulka [1, 6].


Mis sa sööd ja kus sa saad. Tüüpiline vaenukäo elupaik on talumaastik – üksikute puude ja saludega ning küllalt väikese majandussurvega kuivad rohumaad, eriti karjatatavad alad, aga ka madalhoonestusega asulad ja karjäärid, harvem ka raielangid või hõredad kuivad männikud. Vaenukägu väldib märgalasid ja sademerohkeid piirkondi. Tavaliselt kohtab seda lindu maapinnal askeldamas: justkui tippiv õmblusmasin otsib ta pika kõvera nokaga alatasa maapinda kombates tõuke ja putukaid. Nagu eespool öeldud, armastab ta sageli toimetada loomade läheduses, kus väljaheitehunnikud prisket toidulauda pakuvad. Seetõttu kohatakse teda tihti ka majade ja lautade juures sõnniku- või kompostihunniku otsas. Põhitoiduks on mardikad ja nende vastsed, meelispalaks peetakse aga meil järjest haruldasemaks jäävat kaerasori [1, 2, 6].

Vaenukägu on suluspesitseja lind: ta rajab pesa õõnsustesse. Ise ta pesaõõnsust siiski ei uurista, vaid kasutab enamasti mõne hoone, kiviaia, kivivare või maapinna uuret, harvem puuõõnt või pesakasti [6, 8]. Et ta pesitseb sageli inimeste naabruses, on pesi ka Eestis leitud üsna kummalistest inimtekkelistest paikadest, näiteks metalli kokkuostupunktist rauahunnikust või puuriidast. Kuigi vaenukägu tegutseb enamasti inimasustuse läheduses või asulates, kirjeldatakse teda sageli kui väga kartlikku ja varjulist lindu. Näiteks on Erik Kumari oma ülevaates [9] maininud, et tal õnnestus vaenukägudele läheneda vaid kuni 80 meetri kaugusele. Pesaehituse ja haudumise ajal tegutsevad linnud vaikselt ja varjatult ning neid õnnestub harva kohata. Pesapoegade toitmise ajal on vanalinnud aga sunnitud usinalt ringi liikuma ning pesitsuspiirkonnas võib neid siis näha sagedamini [8, 9].

Nagu soojalembesele linnule kohane, on vaenukägu peaaegu kogu Euroopas rändlind, kes talveks lendab Aafrikasse [6, 8]. Kevadel jõuab ta Eestisse enamasti aprilli teisel poolel või mai alguses, kuid teda on kohatud ka päris aprilli alguses ja üks vaatlus on teada isegi märtsi lõpust. Pojad lahkuvad pesast juuni viimastel päevadel või juuli esimesel poolel. Vaadanud mõne päeva koos vanematega läheduses ringi, jätavad nad kodukoha õige pea. Enamik linde asub lõuna poole teele augustis-septembris, kuid osa jääb siia pikemalt [8, 9]. Vaenukägu on meil märgatud veel novembriski, üks vaatlus on tehtud isegi detsembri algul.


Arvukus Eestis. Ei ole täpselt teada, millal vaenukägu Eesti alad asustas, kuid vähemalt viimased 150 aastat on ta siin olnud regulaarne, kuigi arvult vähene ja ebaühtlase levikuga pesitseja [10, 11]. Liigi haruldust meil näitab seegi, et atraktiivsest linnust on Eesti Looduse kaante vahel ilmunud vaid mõned üksikud lühiteated. Ainsa põhjalikuma artikli vaenukäost Eestis on avaldanud meie ornitoloogide eestvedaja Eerik Kumari 1941. aastal, selles kirjeldab ta kaht leitud pesakonda ja nende käitumist. Kujukas on vaid kahe pesaleiu põhjal koostatud artikli pealkiri: “Vainukäo pesitsusbioloogiast tema sissetungil Kesk-Põlvamaale”. Kartes, et haruldasi linde võidakse häirida, ei ole autor avaldanud leitud pesade täpsemat asukohta [9].

Vaenukägu on Eestis olnud laiemalt levinud 19. sajandi teisel poolel [10]. Teadmata põhjustel suurenes tema arvukus Eestis nagu mujal Euroopaski ajutiselt ka eelmise sajandi keskel, kuid sajandi teisel poolel on see taas üsna kiiresti vähenenud [10]. Põhjus võib olla ühest küljest see, et vaenukäole sobivad pärandkooslused on metsastunud, teisest küljest liiga intensiivne põllumajandus nõukogude ajal. 1991. aastal oli ametlikul hinnangul Eestis 20–50 pesitsevat vaenukäo paari, ent 2003. aastal vaid 1–10 paari (# 5). Ka praegu ei pesitse meil ilmselt üle 10 paari ja enamik kohatavaid linde on üksikud ringihulkujad – levila piiril on see tavaline. Seda kinnitab tõsiasi, et viimane vaenukäo pesaleid enne tänavust on kindlalt teada 18 aasta tagusest ajast: aastal 1989 leiti üks pesa Viljandimaal, raielangilt vanast palgivirnast. Hiljem on küll täheldatud territoriaalseid paare ja tehtud pesitsusele viitavaid vaatlusi, kuid pesa pole leitud. Viimase 25 aasta jooksul on üldse teada vaid kolm kindlat ja üks oletatav pesaleid.


Levik Eestis. Esimese korralikuma ülevaate levikust andsid Eesti esimese haudelindude levikuatlase välitööd aastatel 1977–1982. Atlasest näeme, et siis oli vaenukägu meil veel üsna laialt levinud (# 6). Kuigi atlase liigikirjelduses on märgitud, et lind on meil kohatise levikuga ja väga vähearvukas, paistab kaardilt siiski hajus levik peaaegu üle kogu Eesti. Kuue välitööaasta jooksul kogunes pesitsusaegseid vaatlusi üle sajast 10 x 10 km vaatlusruudust ning arvukustki hinnati enam kui 100 paarile. Selgemad koondumispaigad on kaardil näha Pärnumaal, Harjumaa rannikualal ja Eesti kirdenurgas. Atlas märgib veel, et regulaarsemad pesitsusalad on teada Kagu-Eestis. Üllatuslikult vähe leidus vaenukägu Lääne-Eestis ja saartel, kus ometi näikse olevat just temale sobivad maastikud [16].

2004. aastal, üle 20-aastase vaheaja järel asus Eesti ornitoloogiaühing koostama uut haudelindude levikuatlast. Praeguseks on välitööd kestnud neli aastat. Nende aastate jooksul on vaenukäo pesitsusaegseid vaatlusi laekunud vaid 12 vaatlusruudust: levikupilt on jäänud väga hõredaks, võrreldes 25 aasta taguse ajaga (# 7). Kaardilt nähtub, et vaenukägu asustab praegu vaid Kagu-Eestit ja üksikuid Eesti lääneosa rannikupiirkondi. Samamoodi kui eelmises atlases on olulisem pidepunkt Lõuna-Pärnumaa rannikul.


Uus ülevaade. Kahe atlase välitööde vahelise aja kohta pole tehtud korralikke ülevaateid. Seetõttu võtsin nõuks koondada teavet vaenukäo vaatluste kohta alates 1983. aastast (# 8, 9). Muidugi ei ole kogutud andmestik ammendav: kõigi võimalike allikate läbitöötamine nõudnuks liialt mahukat detektiivitööd.

Selgus, et kuni 1990. aastate keskpaigani on vaenukäo kohta talletatud väga vähe infot (# 8). Ornitoloogiaühingu andmebaasides leidus vaid üksikuid juhuvaatlusi ja üks viide võimalikule pesitsusele. Rohkemat ei õnnestunud leida loodus- ja teadusajakirjadest. Tõenäoliselt on enamik tolleaegseid vaatlusi jäänud vaid linnuhuviliste märkmikesse ja mälupiltidesse või heal juhul mõne välitöö aruandesse.

Teadaolevate vaatluste hulk hakkab suurenema alates 1990-ndate lõpust, kui mitmed linnuklubid asusid oma kodulehel talletama huvitavamaid vaatlusi, loodi linnuhuviliste suhtluslist ning lõpuks ka ühtne nn. Kabli linnuvaatluste andmebaas. Ei ole siiski alust arvata, nagu oleks tegelik vaenukäo arvukus meil nüüd suurenema hakanud. Pigem leiab kinnitust Interneti järjest kasvav võimsus teabe koguja ja talletajana. On ju vaenukägu atraktiivne ja vähearvukas liik, mistõttu tema vaatlusi jagatakse võimaluse korral hea meelega teistega ja sisestatakse andmebaasidesse.

Mõistagi tuli otsese pärimise järel hulk vaatlusi ilmsiks linnuhuviliste märkmikest ja mälusoppidest, samuti inimeste tagasisidest pärast meediateateid tänavuse pesaleiu kohta. See teave uue linnuatlase kaardil veel ei kajastu, kuid jõuab sinna kindlasti. Viimasel ajal on igal aastal talletatud 10–20 teadet kohtumise kohta vaenukäoga, neist pesitsusajal püsivalt 5–8 (# 8). Kuigi minuni jõudnud andmed on ilmselt vaid osa tegelikust vaatluste hulgast, annavad need siiski küllalt hea ülevaate vaenukäo levikust ja kohtamissagedusest.

Kandnud vaatlusandmed Eesti kaardile, leiame taas kinnitust, et vaenukägu on kõige sagedamini kohatud Kagu-Eestis ning Pärnu- ja Läänemaal (# 9). Just rannikuala Pärnust lõunas ning Kagu-Eesti on ka üldteada kui vaenukäo kõige kindlamad asualad Eestis: seda kinnitab ka rahvapärimuse levikukaart (# 10). Seevastu Eesti keskosast ning põhjarannikult on pärit vaid mõned üksikud vaatlused. Näib, et varem ühtlaselt üle Eesti levinud vaenukäod on nüüdseks maa põhja- ja idaosast kadumas. Täiesti kadunud tundub liik olevat endisest koondumispaigast Eesti kirdenurgas.

Enamik kogutud vaatlusi on ühekordsed või rändeaegsed. Vaid üksikutes paikades on seda liiki pesitsusajal kohatud mitmel aastal või samal aastal korduvalt. Kõige korrapärasemalt on teda nähtud rannikualal Pärnust Kablini. Alates 1998. aastast on linde seal kohatud peaaegu igal aastal ning nende tegevus on enamasti viidanud võimalikule pesitsusele. Samast Jaagupilt on pärit ka Eesti arvatavasti ainus helilindile püütud vaenukägu. Veljo Runneli lindistatud laulu saab kuulata Eesti loodushelisid koondaval Interneti-lehel [3]. Mujal Eestis pole seesuguseid piirkondi teada, lootust neid leida oleks vast eelkõige Lääne-Eestis. Kõigis kolmes kindlalt teada pesapaigas kohati vaenukägu üksnes selsamal ainsal pesitsusaastal või väga pika ajavahega.


Kokkuvõtteks. Minu väike uurimus kinnitas oletusi, et vaenukägu on meil väga vähearvukas ja üsna ebapüsiv pesitseja ning levila piirialale omaselt kohatakse enamasti ilmselt hulkuvaid või üksikuid linde. Levila piirdub praegu peamiselt Eesti lõuna- ja lääneosaga, põhjarannikule jõuavad vaid üksikud nn. hüpperändajad, kellele meri ette tuleb ja kes seetõttu koondudes ka teineteist leida võivad. Siiski on hea tõdeda, et vaenukägu ei ole Eestist veel kadunud – tasub silmad-kõrvad lahti hoida. Kuna teda on enamasti lihtne ära tunda ja temaga kohtumine jääb meelde, siis saaksid aidata teavet koguda ka inimesed, kes linde üldse ei tunne. Siiani kogutud vaatluste hulgas on sääraseid kohtumisi terve hulk. Seega, kellel kipitab keelel värskem või vanem jutustus kohtumisest toonetutiga, andke sellest julgesti teada otse artikli autorile (e-aadressil: rihokinks@gmail.com) või Eesti ornitoloogiaühingusse. Kel rohkem aega ja huvi, võiksid püüda leida ja kirjeldada ka vaenukäo pesapaika, seda muidugi ettevaatlikult ja linde häirimata. Võib-olla selgub nii, et vaenukäo käsi käib meil paremini, kui praegu arvata oskame.



1. BirdLife International 2004. Birds in Europe: population estimates, trends and conservation status. – Cambridge, UK. BirdLife Conservation Series No. 12.

2. Blatchford, John 2007 The Hoopoe: a beautiful bird with many literary connections;

http://wild-birds.suite101.com/article.cfm/the_hoopoe

3. Eestimaa looduse fond. Kõrv loodusesse; http://www.loodusheli.ee

4. Eesti ornitoloogiaühing. Eesti linnuatlas; http://www.eoy.ee/atlas

5. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998–2002. a. – Hirundo 2: 58–83.

6. Hagemeijer, Ward J. M.; Blair, Michael J. (eds.) 1997. The EBCC Atlas of European Breeding Birds: Their Distribution and Abundance. – T & AD Poyser, London.

7. Hiiemäe, Mall 1997. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis. IV. – Mäetagused 5: 7–22; http://www.folklore.ee/Tagused/nr5/linnud4.htm

8. Jonsson, Lars 2000. Euroopa linnud. Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja. – Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

9. Kumari, Erik 1941. Vainukäo pesitsusbioloogiast tema sissetungil Kesk-Põlvamaale. – Tartu Ülikooli juures oleva Loodusuurijate Seltsi aruanded (toim. Lepik, E.) 47 (1–2): 7–27.

10. Leibak, Eerik; Lilleleht, Vilju; Veromann, Heinrich 1994: Birds of Estonia. Status, Distribution and Numbers. – Estonian Academy Publishers, Tallinn.

11. Lepiksaar, Johannes; Zastrov, Mait 1963. Die Vögel Estlands. – Annales Societatis Tartuensis ad res naturae investigandes constitutae. Ser Nova in exsilio condita. Lund, 3: 1–168.

12. Lilleleht, Vilju; Leibak, Eerik 1993. Eesti lindude süstemaatiline nimestik, staatus ja arvukus. – Hirundo 1: 3–50.

13. Lõhmus, Asko jt. 1998. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus. – Hirundo 2: 63–83.

14. Mäger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. – Koolibri, Tallinn.

15. Ренно, Oлaв 1985. Виды птиц, зaнесенные в крaсную книгу Эстонскoй ССР, и их современное состояние. – CBC 18: 16–22.

16. Renno, Olav 1993. Eesti linnuatlas. – Valgus, Tallinn.



Riho Kinks
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet