Eesti Looduse fotov�istlus
2008/2



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2008/2
Jugapuud meil ja mujal

Jugapuude perekonna kõige laiemalt levinud liik harilik jugapuu jõuab Eestis oma levila kirdepiirile. Meil kasvab neid metsades suhteliselt vähe, nii et paljud inimesed pole hariliku jugapuuga tema looduslikes kasvukohtades ilmselt kohtunud. Ta on kuuse, männi ja kadaka kõrval meie neljas kodumaine okaspuu. Kindlasti on jugapuud aga silma jäänud haljastuses ja vähemasti ilukirjandusest tuntud näiteks jugapuuvibude tõttu.

Eri käsitluste järgi kuulub jugapuu perekonda 8–10 liiki, mis on looduslikult levinud nii Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas kui ka Ameerikas. Neist kõige sagedam on ka meie metsades kasvav harilik jugapuu (Taxus baccata), kes on levinud Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Pärineb ta Ida-Aasiast, kust ta on mitme kliimaperioodi vältel jõudnud meie aladele.

Perekonda kuuluvad peale hariliku jugapuu veel looduslikult Aasias levinud idajugapuu ehk teravaokkaline jugapuu (T. cuspidata), hiina jugapuu (T. chinensis, mõned süstemaatikud on pidanud seda varieteediks, mitte liigiks), tiibeti jugapuu (T. fuana), sumatra jugapuu (T. sumatrana) ja himaalaja jugapuu (T. wallichiana). Põhja-Ameerikas kasvavad kanada jugapuu (T. canadensis), lääne- ehk lühiokkaline jugapuu (T. brevifolia) ja florida jugapuu (T. floridana). Aiandusest on teada ka värd- ehk keskmine jugapuu (T. x media), hariliku ja idajugapuu hübriid.

Külmakindlad on meie oludes idajugapuu ja värdjugapuu ning paljud mitmesuguse kuju ja roheliste ja isegi kuldkollaste värvitoonide ning kirjude okastega kultivarid. Haljastuses kasutataksegi meil ennekõike idajugapuud, kes talub pakast paremini kui harilik jugapuu.

Harilik jugapuu on üks vanimaid nüüdisaja okaspuid. See puu hakkas liigina eristuma umbes 65 miljonit aastat tagasi kriidiajastu lõpul. Imetlusväärne on jugapuude pikaajaline areng, erakordselt suur elujõud ja kohanemisvõime. Siiski on selle reliktse liigi levik olnud varem palju laialdasem, samuti on kunagi kasvanud suuremaid eksemplare. Praegusaja Euroopa vanim, Fortingalli kirikaia jugapuu, asub Ðotimaal Argyllshire’is ja tema vanuseks on hinnatud kuni 5000 aastat.

Ökoloogiliste tingimuste ja inimmõju tõttu on hariliku jugapuu areaal nüüdisajal killustunud ja ahenev. Euroopas leidub jugapuumetsi harva, kasvualad on valdavalt väikesed, mõnes leiukohas on alles vaid üksikud puud.

Eestis oli jugapuu subatlantilisel kliimaperioodil umbes 800–2500 aastat tagasi veel kõikjal levinud [40, 31]. Siis ulatus ta kasvuala Kesk-Soomeni. Mandrilt Kodaverest on pärit rahvapärane ütlus: „Jugapuu one vintske, kärnikline puu, mes painub. Vaevas viisi kasnud. Ega puu võib õlla jugapuu.” [43] Praegu on jugapuu Eestis looduslikes kasvukohtades alles peamiselt Lääne- ja Loode-Eestis, kus on ka tema levikuala kirdepiir. Euroopas kasvab harilik jugapuu kõige paremini pehmete talvedega rannikualadel, kaugel sisemaal leidub teda harva [12].

Harulduse tõttu kuulub harilik jugapuu Eestis kaitstavate taimede teise kategooriasse. Nii meil kui ka naabermaades Soomes, Venemaal, Lätis ja Leedus on ta kantud ohustatud liigina punasesse raamatusse.

Teaduslikku nimetust Taxus kasutas juba Julius Caesar. Liiginimetus baccata tuleneb ladinakeelsest sõnast bacca ´marju kandev´, kuna jugapuu viljad meenutavad marju.

Gustav Vilbaste toob Eesti taimenimetuste raamatus välja, et puu eestikeelne nimetus on tekkinud kirjakeele (tõlkekirjanduse) mõjul. Rahvapärastest nimedest on levinumad juhapuu ja kodarapuu. Nimetus kodarapuu viitab sellele, et temast on tehtud vankriratta kodaraid [44]. Eestikeelne nimetus jugapuu võib pärineda kirjanduse andmeil aga ka sellest ajast, kui jugapuu väärtuslikku puitu kasutati vesiveskite vesirataste ülekandehammaste valmistamiseks. Kõrvuti jugapuuga on käibel olnud ka jahupuu ning kirjanduse mõjul taksus.

Kirjanduse andmeil võib jugapuu siinmail kasvada kuni 15 m kõrguseks tiheda laikoonusja võraga puuks. Hiiumaal ja Saaremaal on teada 11–12 m kõrgusi jugapuid. Lätist on teateid

18 m ja 20 m kõrguste isendite kohta [32].

See haruldane puu võib olla kujult väga mitmekesine, neid on maaülikooli üliõpilaste uurimistöödes nimetatud näiteks puukujulisteks – mis on enim levinud vorm –, põõsakujulisteks ja harva ka roomavateks isenditeks.

Oksad on peened ja asetsevad männasjalt. Sageli areneb mitmeladvalisus [23]. Tüvel ja okstel leidub rohkesti uinuvaid pungi. Koor on pruunikashall, õhuke, noores eas sile, hiljem pikisuunas lõhenev.

Metsas võib vahel näha noorte jugapuude koorekahjustusi, mille põhjustajateks on arvatavasti metskitsed ja põdrad. Lätimaalt Slîtere looduskaitsealalt on kirjanduse põhjal teada, et metsloomad söövad jugapuu oksi arvatavasti „ravi eesmärgil”, et seedetraktis parasiite hävitada [32].


Jugapuu on meie puudest kõige varjutaluvam. Oma kasvukohtades eelistab ta metsa varjavat kaitset. Peamiselt kasvavad harilikud jugapuud tänapäeval Lääne-Eestis tiheda kuuse-segametsa all. Nii meil kui ka kirjanduses toodud fotodel on ta sageli luuderohu naaber.

Mullastiku suhtes on harilik jugapuu küllaltki nõudlik, eelistatud on viljakad huumusrikkad mullad. Ta kasvab ka värsketel leetunud liivsavikatel muldadel, kui all on lubjarikkamad kihid. Eestis kasvab jugapuu kõige sagedamini meie suurimatel meresaartel, tihti rannaastangute lähedal. Mandril leidub jugapuid endise Nõva metskonna maadel. Sageli on jugapuude läheduses allikad, ojad või kraavid.

Looduslikes kasvukohtades lageraietele või tormiga maha langenud puudele ette jäänud jugapuud on osaliselt ellu jäänud, sageli kiratsevad nad kaua pärast turbe kadumist ja valgusolude järsu muutuse või mehaaniliste vigastuste tagajärjel. Suure osa jugapuude hukkumise põhjuseks ongi viimastel aastakümnetel olnud kas neile langenud naaberpuud, muutunud veereþiim ning hoolimatult tehtud või tegemata jäetud metsamajandustööd.

Rängim torm, mis sai paljudele Tahkuna jugapuudele saatuslikuks, lõõtsus 6. augustil 1967, kuna seal langesid maapinnalähedase juurestikuga kuused hulgaliselt jugapuudele peale ja hukutasid hinnanguliselt ligi kolmveerand meie selle kasvukoha loodusharuldustest. Kahjustused suurenesid veelgi 1968. ja 1969. aasta tormide tõttu [18, 36].

Jugapuu arvukus on metsandusüliõpilaste uurimistööde andmetel viimastel aastakümnetel vähenenud nii Saaremaal kui ka Hiiumaal, leidub aga ka teisi hinnanguid, mille järgi väidetakse jugapuu seisund olevat hea [18].


Jugapuu paistab teiste kodumaiste puuliikide seas silma oma kauni tumerohelise läikiva okastikuga ja rõõmsavärviliste punaste marikäbidega, samuti lõheroosat värvi tihke puidu ja võrdlemisi pika eaga [29].

Okkad on pealt tume- kuni mustjasrohelised, alt vähe heledamad tuhmrohelised, 2–3,5 cm pikad ja 2–2,5 mm laiad, ühtlaselt teravnenud tipuga, vaigukäikudeta ja püsivad puul 4–8 aastat [22]. Võra ülaosas paiknevad okkad spiraalselt, varjus olevatel võrsetel on nad kamja asetusega.

Harilik jugapuu õitseb aprillis-mais, ta on tuultolmleja. Venemaal on teda nimetatud heaks meepuuks [19]. Rootsist pärit teate kohaselt hindavad mesilased jugapuu õietolmu vähesel määral [2].

Isasõied ja emaskäbid kasvavad harilikult eri puudel [11]. Huvitav on ära märkida Lätimaalt pärit teadet, et muidu kahekojaline jugapuu võib erandjuhul üle minna ühekojalisusele ehk ühel puul arenevad nii isasõied kui ka emaskäbid. Samuti võivad kujuneda seemneteta, partenokarpsed viljad [32].

Seeme valmib sama aasta sügisel. Kirjanduse andmeil viljub ta igal aastal ja küllaltki rikkalikult [23], kuid metsas näeb looduslikku järelkasvu suhteliselt harva. Noorte jugapuude elu segavad näiteks metssead, kes metsa all maad songivad, või metskitsed, kes puukeste latvu ja oksi söövad.

Selle puuliigi seemnerüü ehk arill on kausjas ja oranþpunane, valminud vili munajas, otsast avatud. Seemnerüü on mahlakas ning maguslääge maitsega ja ehkki ainsana kõikidest taimeosadest puudub viljalihas mürgine alkaloid taksiin, ei maksaks inimestel seda siiski süüa.

Jugapuu vilju söövad meeleldi rästad [24], siidisabad ja tihased [29]. Kuna lindude seedetrakti läbivad seemned kiiresti, siis ei saa nad selle ajaga mürgistust, vaid aitavad kaasa jugapuude levimisele. Üksiti paljuneb jugapuu looduslikes elupaikades ka isekülvi teel ja pisinäriliste kaasabil [41]. Ta uueneb hästi ka kännuvõsudest.

Sageli paljundatakse teda ka pistokstest, mis juurduvad võrdlemisi hõlpsasti igal aastaajal, eriti kiiresti aga sügistalvel oktoobrist aprillini, kõige aeglasemalt juulis ja augustis. Harvem paljundatakse jugapuud võrsikutest.

Et saada väärtuslikku tarbepuitu, on teda kirjanduse andmeil Euroopas istutatud juba vanadel aegadel. Lihtsa vegetatiivse paljundamise iseärasust võisid märgata juba rändhõimud, kes jugapuu puitu kasutasid. Sel moel võidi teda levitada laialdastel aladel. Jugapuu oli keldi rahvaste püha puu, nende pühad hiiesalud olid tõenäoliselt loodusliku päritoluga [18].

Teatavasti on ajaloos edukamad olnud need inimrühmad või ühiskonnad, kelle käsutuses on olnud paremad tööriistad ja relvad ning kellel on olnud mitmekesisem ja rikkalikum toidulaud. See omakorda on sõltunud eeskätt kohalikest loodusoludest [5, 18].

Pliniuse järgi said jugapuust valmistatud karikatest joonud inimesed mürgituse ja jugapuu puiduga töötavatel puunikerdajatel ilmnesid nahakahjustused (dermatiit ehk nahapõletik) [42, 41]. Selle puiduga kokku puutunud inimestel on ka hilisematel aegadel täheldatud nahaallergiat.


Jugapuu seeme, võrsed, okkad, koor ja kuigivõrd ka puit on mürgised. Vilja ja okaste mürgisust on Eesti-, Liivi- ja Kuramaal märgitud juba 1852. aastal [46].

Väikelastega peredel ei soovitata seetõttu ahvatlevate viljadega jugapuid koduaias kasvatada [8]. Juba mõne seemne söömine võib nii inimestel kui ka loomadel lühikese ajaga esile kutsuda raske mürgistuse ja lõppeda traagiliselt. Kirjanduses hoiatatakse, et kui siiski on üle viie seemne söödud, tuleb inimesele koos joogiveega anda puusütt ja pöörduda kiiresti arsti poole.

Mürgisuse tõttu tuleb hoolitseda selle eest, et jugapuu oksi ja marju ei sööks koduloomad ega linnud. Eriti tundlikud on hobused, küllap seetõttu raiusidki Läti ja Leedu talupojad kunagi oma metsadest jugapuid välja [32].

2006. aastast on Rootsist teada kaks loomade mürgistuse juhtumit: veebruaris suri Trolle Ljungby hirveaias 15 hirve metsa alla põletamiseks viidud jugapuuokste söömise järel [4]. Septembris suri seitse lehma Hässleholmi lähedal, kuna keegi oli koduaiast lõigatud kuuse-, elupuu- ja jugapuuoksad mõtlematult karjamaale toonud [17].

Harilik jugapuu on väga aeglase kasvuga, eriti noorelt. Väga pikaealine liik, võib saavutada vanuse 2000 (4000) aastat. Ainsa kodumaise okaspuuna puuduvad jugapuul vaigukäigud ja vaik.

Puit on kauni värvusega, kõva, suhteliselt raske, sitke, vastupidav, keskmiselt kuni raskelt töödeldav, hästi lihvitav ja poleeritav, kuid halvasti liimitav (õlikas) [6].

Puit on väga vastupidav ka õhus lagunemisele, hinnatud kui väärispuit tisleri-, treimis- ja nikerdustöödeks. Tihedus õhukuivalt kuni 782 kg/m³. Sobib instrumentideks, piibukahadeks, mustaks värvitult aga eriti poleerimiseks. Aastarõngad iseloomulikult kitsad. Lülipuit on punakaspruun, maltspuit kitsas, valge või kollakasvalge [34].

Läbi aegade on temast tehtud mitmesuguseid tarbeesemeid. Jugapuu puit on suurepäraselt sobinud treitoodeteks, väärismööbli, spooni ja puupuhkpillide ning keelpillide valmistamiseks.

Küllap teadmatusest on jugapuu mürgisest puidust mõnikord tehtud isegi söögiriistu ja toidunõusid ning muid esemeid. Näiteks on Interneti vahendusel müüdud jugapuupuidust vestetud võinugasid [37]. Väga kaua on jugapuu olnud hinnatud mööblimaterjal Euroopa aadlilossides. Tänapäevalgi leidub jugapuust mööbliesemeid, nagu kapid, toolid, kirjutuslauad jms. Kauni, kuid mürgise puidu tõttu sobib ta siiski üksnes mööbli ja iluasjade, mitte toidunõude tarbeks.

Arheoloogiakirjanduses on ära toodud Euroopas Inglismaal Yorkshire’is 1963. aastal leitud vanim nn. Ferriby-laev, mille vanuseks on hinnatud 2030–1780 a. e.m.a.

Laev on ligi 15 m pikk ja 2,5 m lai, ehitatud eriti laiadest tammelaudadest, mis olid jugapuuokstega kokku tõmmatud. Laev mahutas 2 x 9 sõudjat ja arvatavasti oli tal ka mast.


Jugapuupuitu on ka Eestis mitut moodi tarvitatud. Puutöö ajalugu ja sealhulgas jugapuu kasutust on meil põhjalikult uurinud Ants Viires, üks selle ala paremaid tundjaid. Tema väitel sobib sellest puidust teha ennekõike tarbeesemeid, mille puhul on oluline tugevus, sitkus ja vastupidavus. Näiteks on temast valmistatud reha- ja äkkepulki, vesirataste hambaid, rattakodaraid, vankritelgede detaile, paadivaiasid, koos tammelaudadega vöödilisi küütkannusid, võrguuisid, aga ka muusikainstrumente [43].

Palju kulus neid aiateivasteks. Kasutati ka saunavihtadena sügeliste raviks. Ilupuuna on saartel nii maal kui ka linnas koduaedades kasvamas vanu suuri jugapuupõõsaid [29]. Kauni väljanägemise tõttu on tema okstest tehtud pärgi ja nendega kalme ehitud.


Jugapuust odad, piigid, vibud, ammud, nooled. Vanimaks jugapuust tehtud tarbeesemeks on tunnistatud oda, mis on umbes 150 000 aasta vanune [11, 18].

Euroopa vanimad vibuküttide kujutised on leitud koopamaalingutelt Prantsusmaalt ja Hispaaniast. Jugapuupuidust on valmistatud vibusid ja nendega kütitud juba kiviajal [ 9].

Vanimad Saksamaal leitud puidust nooled ja vibuosa on dateeritud umbes 11 000 aasta vanusteks. Need leiti Schleswig-Holsteini maakonnast Stellmoori laagripaikadest, kus neil kaugetel aegadel peatusid põhjapõtrade ja ka ürgveiste küttijad. Muistsete küttide jaoks oli vibu väga oluline tööriist, millele viitab ka asjaolu, et vibud olid hoolikalt ja mitmel viisil töödeldud. Peale puidu kasutati vibude valmistamisel loomasarvi, luumaterjali, sooni.

Vibud olid levinud paljudes maades, hiljem arendati neid edasi ja kasutati sõjariistadena koos ambudega kuni 19. sajandini [9]. Üksiti tehti jugapuupuidust ka piike, mida läks vaja rüütliturniiridel. Tänapäeval kasutatakse vibu ja nooli laialdaselt nii jahipidamisel kui ka vibuspordis, kuigi nüüdisaegsed materjalid on jugapuud tugevasti kõrvale tõrjunud. Moodsate vibude puhul tarvitatakse jugapuupuitu vähesel määral ja tihti koos teiste materjalidega.

1991. aastal leidis Saksamaa päritolu matkamees Helmut Simon 3200 meetri kõrguselt Alpi mäestikust Austria ja Itaalia piirialalt Ötzi orust umbes 5300 aastat tagasi mägedes hukkunud mehe, keda maailm tunneb Jäämehe nime all. Ta oli liustikujääst välja sulanud. Jugapuust vibu ja osa nooli polnud lõpuni viimistletud; mägedes rändamiseks vajalike esemete hulgas oli tal ühtlasi kaasas jugapuust käepidemega ja vaskteraga kirves. Seda eelmise sajandi üht kõige enam üldsuse tähelepanu pälvinud leidu saab tulevikus loodetavasti koos teaduslike selgitustega näha statsionaarses muuseumis, praegu kuulub leid Lõuna-Tirooli provintsimuuseumi kollektsiooni [15, 25]. Legendaarsel Robin Hoodilgi olevat olnud jugapuust vibu. Vana saksa pärimuse järgi on jugapuul olnud deemonitevastane jõud [45].


Pillidest. Euroopa lautomeistrite häll asus Lõuna-Saksamaal Lech’i jõe ääres Füssenis, selle kohta on teateid juba aastast 1430. Kaks olulist põhjust selleks olid hea asukoht ja hea juurdepääs tähelepanuväärselt kvaliteetsele puidule: alpimetsades kasvasid aeglaselt sellised pillimeistrite hinnatud puuliigid nagu vaher, mänd, jugapuu, torkav kuusk, pirnipuu ja pappel. 16. sajandi esimesel veerandil algas lautode meisterdamise tõeline õitseaeg. 1562. aastal kehtestati pillimeistritele tsunftikord, mis aitas pillide kvaliteeti tagada, konkurentsi piirata ja hinnad kõrgel hoida.

1609. aastal veeti jugapuupuitu ulatuslikult välja. Selle haruldase ja ihaldusväärse puidu käitlemine ja müük olid rangelt reguleeritud, sageli lausa monopoliseeritud. Tegelikkuses tuli ette, et Inglise armee jaoks pikkade vibude tootmiseks kokku ostetava jugapuupuidu eest maksti enam, kui pillimeistrid pakkuda said, seega tuli neil konkureerida relvatööstusega.

Üks tuntumaid pillimeistreid oli 1590. aastal sündinud Raphael Mest. Alles on kolm tema valmistatud ja omal ajal väga kõrgelt hinnatud lautot. Rootsis Linköpingis on säilinud jugapuust põhjaga lauto, mille sees on trükitud nimesilt tekstiga „Raphael Mest in Fiessen, Imperato/del Misier Michael Hartung in Pa-/dua me fecit, Anno 1633” [38].

Vana saksa pärimuse järgi on jugapuul deemonitevastane jõud. Carl von Linné (1745) on maininud, et Rootsis Smålandi maakonnas on jugapuud keedetud vees ja saadud tõmmisega ravitud sügelisi [26].


Ruunikirjad. Jugapuu sajandeid kestnud olulisus aimub ka selle põhjal, et ruunikirjades on tema jaoks tarvitusel eraldi märk.


Yr [R, e] Idegran (jugapuu)

EOH, IHWAR, EHWASS

Jugapuud ja ka puud tähistav ruun. Sellega märgiti jahti ja maa(ilma)devahelisi reise. Nimetatud ruunimärk sümboliseerib mehega seotud müsteeriume ja on tihedas seoses meessoo esindajatega. Kõnealune ruun tähendab maailma telge, mis ulatub elu ja surma piirile. Jugapuu on seega nii elu kui ka surma ja tapva sümbol. See on jahi ja vibuküttide ruun. Ühes ennustuses viitab ta sihikindlusele ja oma jahimaade omamisele. Ruun kirjeldab puid ja metsikut loodust, kust võime meile veel tundmatu kohta teadmisi ja tarkust ammutada [28, 33].


Soomes on jugapuid säilinud Ahvenamaa (Åland) saarestikus [10]. Venemaa Föderatsioonis leidub harilikku jugapuud Kaliningradi oblastis.

Lätis kasvab harilik jugapuu mere lähedal rannikualadel Ainaþist Rucavani. Siin on jugapuu oksi kasutatud hulgi pärgade valmistamiseks. Leidub ka viiteid, et jugapuudest on tehtud surnuaiale riste. Suurt kahju on teinud nn. kollektsionäärid, kes on noori jugapuid nende looduslikest kasvukohtadest ära viinud. Sadu puid on metsast ümber istutatud, et uurida nende paljundamise võimalusi, paljud neist on hukkunud või jäänud kiratsema [32].

Leedus on jugapuid teadaolevalt kasutatud nõidumise puhul, sellest on ta saanud rahvapärase nime „nõidusepuu”. Mõistetavalt oli nõiduse ja kättemaksu müsteeriumi põhjuseks jugapuu toksilisus, s.t. võimalus kasutada mürki kaheti: heade kavatsuste korral sai temast rahvameditsiinis abi mitmesuguste haiguste ja tõbede vastu, ent kurjade mõtete korral mürgitati jugapuupeekris pakutava veiniga. Leedus surid looduses kasvavad jugapuud 20. sajandi jooksul välja [12], peamiselt ülemäärase okste murdmise ja lausa maha raiumise tõttu: nii välditi mürgitamise ohtu koduloomadele. Teistel andmetel registreeriti viimased 3 jugapuud Trakai lähedal 1863. aastal. Ka Valgevenes on jugapuu looduslikes kasvukohtades hävinud. Rootsis on jugapuu kõige haruldasem kodumaine okaspuu, kasvab peamiselt rannikualadel ja Gotlandil ning mitmel teisel saarel. Taanis on vaid kaks kodumaist okaspuud: jugapuu ja kadakas.


Jugapuu on tänuväärne taim haljastuses. Rohkete uinuvate pungade tõttu nii tüvel kui ka okstel talub jugapuu hästi kärpimist ning muutub tihedaks [35]. Varjus kasvab ta meelsamini kui täisvalguses. Valgusrikkas kohas tuleks ta seemnest kasvama panna. Lagedal ja valguse käes võivad jugapuud kahjustada talvekülmad. Ka ere kevadpäike ja veel külmunud maa võivad jugapuule saatuslikuks osutuda. Aia varjatud osas või varjukangastega kaitstud jugapuu võib ka mandril sirguda üsna kõrgeks. Kindlam on aga valida madalad ja laiuvad põõsakujulised isendid, sest lumikate kaitseb neid talvekülma eest. Üldiselt on jugapuu aeglase kasvuga ja talub hästi varju, kuid see igihaljas okaspuu pole meil päris külmakindel. Tuulevaikses kohas ja katte all talub ta kuni kolmekümnekraadist pakast, muidu kuni –25 °C [35].

Huvitav on asjaolu, et kõige eakamad jugapuud on üksi kasvavad puud, puistus tihedas konkurentsis sirguvad jugapuud aga täiesti mõistetavalt oma eraklikest liigikaaslastest tunduvalt kõrgemaks.

1994. aastal Põltsamaal ja ümbruskonna valdades Eesti maaülikooli uurimisrühma tehtud küsitluses puude rolli kohta inimeste elus ja ka surmas vastati muu hulgas sedagi, et oma hauale soovitakse kasvama jugapuud [27].

Jugapuud on kaunid nii üksi kui ka rühmiti, pügatud või vabakujulistes hekkides.

Eesti dendroloogia selts on ära toonud meil kasvatatavate külmaõrnade puude nimekirjas hariliku jugapuu vormid ‘Aurea’, ‘Fastigiata Aurea’, ‘Schwarzgrün’, ‘Semperaurea’ ja ‘Summergold’. Lisaks neile kanada jugapuu (Taxus canadensis), idajugapuu (Taxus cuspidata) ja tema vormid: Taxus × media ‘Hatfieldii’, Taxus × media ‘Hicksii’, Taxus × media ‘Hillii’ ja Taxus × media ‘Thayerae’ [1].

Kasvatagem neid enese ja teiste rõõmuks, las metsas sirguvad jugapuud jäävad edasi oma looduslikesse kasvukohtadesse!



/omaette tekstikastis:

Jugapuu nimetus eri keeltes: ladina Taxus, soome euroopanmarjakuusi, vene тисс, läti îve;

rootsi idegran, ka barrlind, norra barlind, inglise Irish yew, saksa Gemeine Eibe, ungari tiszafa, hollandi taxus, poola cis; portugali teixo, valgevene ціс, taani almindelig taks, islandi taxus, prantsuse if, itaalia tasso, hispaania tejo [3, 7, 32, 39].



Maailma vanimas dokumendis Papyrus Ebers’is on 1550 aastat e.m.a. kirja pandud 800 retsepti ja nimetatud üle 700 kodu- ja välismaise tooraine, millel on raviv mõju. Teiste hulgas on märgitud jugapuud. Raviaineid valmistasid preestrid ja neid kasutati tablettide kujul või salvides, plaastrites ja lahustes, samuti suitsu ja lõhnaainetena [16].

Taxotere on viimastel aastatel jugapuu okaste põhjal välja töötatud ravim, mis aitab raku tasandil võidelda rinnavähiga. Seda on edukalt kasutatud paljudes maades ja lootusrikkad uuringud jätkuvad [30].



1. Aaspõllu, Aino. Külmaõrnad liigid Eestis. http://eds.ee/eds/index.php?option=com_content&task=view&id=21&Itemid=32

2. Alingsåstraktens Biodlareförening. Dragväxter. http://www.kupan.se/Vaxter/dragvaxter.php?sortering=art

3. Almindelig Taks (Taxus baccata) http://www.biopix.dk/Species.asp?Searchtext=Taxus%20baccata&Category=Planter

4. ATL Landbrukets Affärstidning. 10.02.2006. Dovhjortar förgiftade av idegran. http://www.atl.nu/Article.jsp?article=33715

5. Diamond, Jared 2002. Püssid, pisikud ja teras. Tallinn. Eesti entsüklopeediakirjastus.

6. Древесные породы мира. 1982. Лесная промышленность.

7. Gotfredsen, Erik. Liber herbarium II: Taxus baccata L. http://www.liberherbarum.com/pn0358.HTM

8. Hannust, Arnold. Jugapuu on meie aedade vähenõudlik talvekaunitar. – Kodu ja Aed. Sisustus.ee http://sisustus.delfi.ee/?cmd=article&id=1295&act=38

9. Historien om bilbågenhttp://www.siljanspilen.rattvik.nu/skytte.html.

10. H¿ggström, Carl-Adam. 1994: Marjakuusi (Taxus baccata). – Sorbifolia 25: 7–19

11. Hageneder, Fred 2006. Puud on tarkusekandjad. Tallinn. Sinisukk.

12. Hallanaro, Eeva-Liisa jt. 2002. Põhja Euroopa loodus. Bioloogiline mitmekesisus muutuvas keskkonnas. Helsingi. Edita Oyj.

13. Hellquist, Elof 1922. – Ivor, Ivar, Ingvar; Gunnar, Ragnar. Svensk etymologisk ordbok. 277. http://runeberg.org/svetym/0365.html

14. Hultén, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I, Germany,

Königstein. Koeltz Scientific Books.

15. Jäämees Ötzi võib laguneda. Postimees. PM Online 24.05.2005 http://www.postimees.ee/020605/lisad/teadus/teadus/166804.php

16. Kemilärarnas Resurscentrum. Läkemedelsutveckling- historia

http://www.krc.su.se/web/undervisn/laborationer/linneprojektet/kemiochkemihistoria/lakemedelsutvecklinghistoria.doc

17. Kor dog av idegran TT & Sydsvenskan. 2006-09-14

http://sydsvenskan.se/sverige/article183792.ece

18. Kotsur, Gennadi 2007. Hariliku jugapuu (Taxus baccata) seisund ja viljumine Hiiumaa kasvualadel. Tartu. Eesti Maaülikool, metsandus- ja maaehitusinstituut. Käsikiri.

19. Красная книга. Дикорастущие виды флоры СССР, нуждающиеся в охране. 1975. Под. ред. А. Л. Тахтаджяна. Ленинград. Наука.

20. Kukk, Ülle 1997. Muutustest haruldaste taimeliikide seisundis viimase 20 aasta jooksul. – Kaasaegse ökoloogia probleemid (toim. T. Frey). Tartu.

21. Kumari, Eerik 1982. Punane raamat. Tallinn. Valgus.

22. Laas, Eino 2004. Okaspuud. Tartu. Atlex.

23. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Tallinn. Valgus.

24. Lagerberg, Torsten 1937. Vilda växter i Norden, Band I. Stockholm. Bokförlaget Natur

och Kultur.

25. Larsson, Lars; Larsdotter, Anna 1994. Ismannen. – Populär Historia 5.

http://www.popularhistoria.se/o.o.i.s?id=43&vid=133

26. Linné, Carl von. 1986. Svensk flora. Flora svecica. Forum.

27. Moor, Argo 1998. Hingepuu – vanade müütide jälgedes. Tartu. Elmatar.

28. Nordiska runor http://home.swipnet.se/skinart/runor.htm

29. Nõmmeots, Lea1983. Jugapuu kasvukohad Lääne-Saaremaal. Eesti Põllumajanduse Akadeemia, metsanduse ja maaparanduse teaduskond. Käsikiri.

30. Ny behandling av bröstcancer testas. Östra Småland och Nyheterna.1999-05-04 http://www.ostran.se/harkiv/ost/1999/05/04/OST19990504BBEEUU000_216276.htm

31. Relve, Hendrik 1998. Puude juurde. Eesti Loodusfoto.

32. Riekstiòð, Ivars 1986, Îve- Piejûras meþu pçrle. Rîga. Zinâtne.

33. Runor http://www.tarotanglar.com/runor.html

34. Saarmann, Endel; Veibri, Udo 2006 Puiduteadus. Tartu. Vali Press OÜ.

35. Sarapuu, Helve. Jugapuuhekk laiutab. Maaleht 29.01.2004

http://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7298&old_art=34973

36. Sarapuu, Helve 1983. Puud ja põõsad haljastuses. Tallinn. Valgus.

37. Smörknivar http://www.snorri.de/shopallerlei6.htm

38. Sparr, Kenneth. Raphael Mests luta i Linköping http://www.tabulatura.com/Mest1.pdf

39. Taxus http://reta-vortaro.de/revo/art/taksus.html

40. Vaga, August; Eichwald, Karl 1960. Eesti NSV floora I. Tallinn, Valgus.

41. Vaher, Lea 2003. Harilik jugapuu. Kaitsekorralduskava. Kärdla. Käsikiri.

42. Wallner, Woldemar 1921 Meie metsa haruldus. – Eesti Mets 1 (1): 11.

43. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Tallinn. Valgus.

44. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Tallinn. Emakeele selts.

45. Weustenfeld, Wilfried. Puud ja põõsad – müüdid, kultus, ravijõud. Tallinn. Tallinna Raamatutrükikoda.

46. Wiedemann, Ferdinand Johann; Weber, E. 1852. Beschreibung der phanerogamischen Gewäsche Est-, Liv- und Kurlands. Reval.



Lea Vaher
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012