Eesti Looduse fotovõistlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 05/2002
Väinamere rannik looduskaitse muutlikes tuultes

Ranniku pärandmaastikud toimivad järjepidevalt vaid katkematus ahelas, mis algab taimekooslustest, jätkub põllumajandusloomade ja väiketööstuse tasandil, ning lõpeb “püramiidi tipus” tarbijaga. Ent tarbijat meelitavad rannikule suurel määral just needsamad pärandmaastikud. Nii edenebki ranniku loodushoid vaid koostöös seal elava inimesega.

Kas olete nõus, et looduskaitse sisu ja suundumused on viimase kümne aastaga teinud olulisi pöördeid? Olen kogu selle aja tegutsenud ranniku ja saarte looduse kaitsel ning minu meelest on need muutused eriti tuntavad just siin. Võib ju väita, et selles pole midagi üllatavat, arvestades Eesti iseseisvumise järgseid muutusi: kadus nõukogude piirivalvesüsteem, maad läksid taaserastamisele ja kohaliku tasandi juhtimine rahva kätte. Siiski olen veendunud, et protsessid, mida püüan kirjeldada, johtuvad palju ulatuslikumatest globaalsetest suundumustest. Need on seotud nii looduskaitsemõtte teisenemise kui ka Euroopa regionaalpoliitikas toimuvaga.

Miks rõhutan just ranniku erilist olukorda? Põhjusi on mitu. Esiteks, eri keskkondade piirialal on protsessid dünaamilisemad ning pinged suuremad kui maismaal või meres. Elusorganismid on koondunud tihedamalt rannikualale: siia jäävad kalade kudemis- ja toitumisalad, lindude peatus- ja pesitsuspaigad, siia tulevad poegima ja toituma mereimetajad.

Ka inimene on aastatuhandeid asustanud tihedamalt just rannikualasid, sest siin aitavad ellujäämisriske vähendada ühtaegu kättesaadavad maa- ja mereressursid. Eelmine sajand lisas majanduslikele ja strateegilistele huvidele veel puhkuse ja elukvaliteediga seonduva. Plahvatuslikult kasvas huvireisijate arv, mistõttu surve rannikule tõusis veelgi.

Vajadus otsida tasakaalu. Üha suurenev inimsurve sunnib korraldama inimtegevust rannikul sihipäraselt. Kui varem toimis looduskaitse kaitsealade süsteemi kaudu, siis sajandi lõpuks said ilmselt kogu maailmas selgeks kaks tõsiasja. Esiteks, senine süsteem ei suuda tagada loodushoiu piisavat taset, sest probleemid väljaspool kaitsealasid ületavad oma mahult oluliselt kaitsealade toime. Teiseks, looduskaitse senisest ideoloogiast lähtudes ei suuda riigid ökoloogilise tasakaalu hoidmist rahastada. Tuli teha põhimõttelised otsused: väljuda paradigmast, mis lahutas looduskaitse majandusest ning otsida loodushoiu võimalusi ühiskonna sees, muu hulgas revideerida seniseid majandusliku kasvu teooriaid. Loodi jätkusuutliku arengu kontseptsioon ja Rio de Janeiro konverentsi (1992) järelkajana võeti ka Eestis vastu säästva arengu seadus.


Eelkirjeldatud suundumused sunnivad välja töötama põhimõtted sidusaks (integreeritud) rannikukorralduseks. Ent ülesanded, mida see korraldus seab, on sedavõrd keerulised, et vaevalt mõni mereriik nendega juba hakkama on saanud. Saavutamaks looduskaitse eesmärke, peame haarama tervikut, mis tähendab, et tuleb:


· lähtuda mere ja maismaa ökosüsteemide koostoimest;


· sobitada omavahel eri majandusharude huvid;


· kooskõlastada eri juhtimistasandid,


· arvestada piirkondade erihuve,


· tagada kohaliku elu areng, arvestada kultuurilist ja rahvuslikku omapära.


Ühtekokku ületab see kaugelt puht-looduskaitseliste tegevuste piirid, kuid teisiti pole tulemuslik rannikukorraldus võimalik.


Et seda oleks äärmiselt keeruline ette võtta kogu riigi ulatuses korraga, alustati väiksemate, konkreetseid tulemusi taotlevate projektidega.



Väinamere projekt areneb Hiiumaa, Matsalu ja Vormsi koostöös. Selle algatas 2000. aastal ning töid on põhiliselt ka rahastanud Rootsi WWF. Viimaseski peegeldub muutus looduskaitse arusaamades: on ju WWF, see panda-logo organisatsioon, seni tuntud ennekõike haruldaste loomaliikide ja ökosüsteemide kaitse ning ulatuslike kampaaniate poolest. Siin, Väinamere ümber, on aga rõhk asetatud väga inimkeskesele tegevusele: toetame ranniku põllumajandust, turismi arengut, käsitöö edendamist. Kuidas seostub see looduskaitsega?


Eesti läänerannik ja saared on omanäolised, sest niisugust tasast ja aeglaselt madalduvat merd näeb mujal Läänemere kallastel vähe. Laugete randade ulatuslikud rooväljad, rannaniidud ja loopealsed on väärtus omaette. Madal puhas meri, kus valgus ulatub tuhandete ruutkilomeetrite suurusel alal põhjani, pakub võimalusi üsna rikkale elustikule. Siinsed rannamaastikud pole kunagi olnud päris looduslikud: inimene on tegutsenud siin aastatuhandeid, niites rannamaid ning karjatades neil koduloomi. Nii nagu maa merest kerkis, sai sellest karjamaa. Eesti rannikumaastikud ongi saanud oma näo inimese ja looduse tasakaalulistes suhetes. Ent looduskaitseliselt väga hinnatud poollooduslikud rannikukooslused püsivad vaid tavapärase inimtegevuse jätkudes.


Kahekümnenda sajandi teisel poolel hakkasid ranniku poollooduslikud alad metsistuma: rohumaad ja loopealsed kasvasid kinni, metsakooslused laienesid. Seda on muu hulgas põhjustanud suurpõllumajandus, millega kaasnevad võimas tehnika ja kunstväetised. Samalaadseid suundumusi rannikul ja muudel äärealadel võib näha ka naaberriikide, näiteks Soome ja Rootsi maastikes. Arvatavasti on maastiku kinnikasvamise-avamise faasid vaheldunud samamoodi nagu suktsessioonilained looduslikes ökosüsteemides, kuid põhjused peituvad sotsiaalmajanduses. Praegu on meile oluline, et poollooduslikud avatud rannikumaastikud toetavad laiemaid ökoloogilisi protsesse, moodustades ühtlasi justkui siduva vöö rangema režiimiga looduskaitsealade vahel.



Eesmärk: säilitada või taastada ranniku pärandmaastikud. Seda pole võimalik saavutada kõikjal ühekorraga, sest nii ulatuslike alade hooldamiseks ei leiaks kusagilt raha. Pealegi kaoksid ühekordse ettevõtmise tulemused looduse mõjul juba mõne aastaga. Järelikult tuleb luua ennast alal hoidev süsteem, mis kaasaks paljusid tegijaid, ja oleks ka majanduslikult tasuv. Siin leidsid Väinamere randade looduse kaitsjad endale liitlase hiljutises oponendis – talunikus. Talunike üha suurenev huvi lihaveisekasvatuse vastu ja vajadus leida oma nišš põllumajandustoodete turul on tõstnud taas hinda looduslikud karjamaad, mille kasutuselevõtt hoiab maastikud avatuna.


Väinamere projekti edu kipub aga määrama lihtsustatud, kuid universaalsusele pretendeeriv ütlus “turg paneb asjad paika”. Kiiresti suurenevat põllumajandustoodangut on vaja müüa, kuid kvaliteetset tõulooma liha massitapamajadesse viia oleks kurjast. Siit kerkib looduskaitse edendajate ette täiesti uus ülesanne – ergutada kvaliteetse, puhtas looduses kasvatatud liha turustamist omaette artiklina, leida kohalikule toodangule orienteeritud tarbija. Niisugune tarbija võiks olla vastutustundlik ökoturist, kelle huvi ulatub kohalikust loodusest pärandkultuurini. Seepärast seostub looduskaitse Hiiumaal, Matsalus ja Vormsi saarel üha tugevamini loodusturismi arenguga.


Tasakaalustatud looduskasutus põimub ka käsitöö ja kohalikku tooret töötleva väiketööstusega. Ranniku poollooduslikud ökosüsteemid annavad peale üldtuntud villa ja kadaka ka näiteks ravimuda, hakkepuitu ja pilliroogu.


Tahaksin siin rõhutada ökoloogiast tuntud mõistet “toiteahel”, mida kasutame Väinamere projektis analoogia põhjal. Et ranniku poollooduslikud kooslused toimiksid järjepidevalt, vajame toiteahela sarnast katkematut ahelat, mis algab taimekooslustest, jätkub põllumajandusloomade ja ammutava väiketööstuse tasandil, ning lõpeb “püramiidi tipus” tarbijaga. Ring sulgub, sest tarbija olemasolu sõltub suurel määral rannikumaastiku väärtustest. Võib ka öelda, et Väinamere rannatalunike ülesanne on kahetine: ühelt poolt toota oma ettevõtte huvides, teiselt poolt luua avamaastikku kogu ühiskonna huvides.



Infotehnoloogia muudab elu ääremaal. Mida rohkem osalisi, seda mahukamat teavet peavad valdama otsustajad, seda paremad peavad olema ka tegijate oskused. Ranniku korraldus eeldab võimsaid infosüsteeme, mille abil saab analüüsida ruumis ja ajas toimuvaid muutusi. Tulemused peavad jõudma planeeringutesse, mis on omakorda tihedas seoses kohapealse poliitikaga. Samas peab kogu teave olema kättesaadav igaühele, kelle huvid seostuvad rannikuga. Väinamere projekti arendades on loodusuuringute ja inimtegevuse hinnangu põhjal koostatud suuremõõtkavaline rannikukoosluste geoinfosüsteem, mis annab soovitusi maakasutuseks.


Moodne tehnoloogia tõstab laiema teemana esile infoühiskonna kujunemise. Ka see seostub väga tihedalt looduskaitse korraldusega rannikul. Infotehnoloogia võimaldab muuta senise ääremaa ja eraldatud suvila-varjupaiga kohaks, kus saab pikemalt väljaspool linna töötada, koguni uusi töökohti luua. Muutub rannikualade sotsiaalne struktuur, sest linnast lahkuja soovib sageli tulla just mere äärde. See vaevumärgatav tendents hakkab aga juba mõjutama looduskaitse korraldust rannikul, sest vajadus loodusväärtusi hoida leiab uusi, tihtipeale väga mõjukaid toetajaid.



Püüdsin Väinamere projekti näitel selgitada seoseid looduskaitse korralduse, kohaliku elu arengu ja laiemate muutuste vahel rannikul. Looduskaitse seisukohad muutuvad koos ajaga, nende muutuste võtmesõna on praegu koostöö: ranniku loodushoid edeneb vaid koostöös seal elava inimesega.



Toomas Kokovkin (1960) on geograaf, Lääne-Eesti saarestiku BKA Hiiumaa keskuse teadusdirektor.




Toomas Kokovkin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet