Eesti Looduse fotov�istlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 05/2002
Vinamere rannik looduskaitse muutlikes tuultes

Ranniku prandmaastikud toimivad jrjepidevalt vaid katkematus ahelas, mis algab taimekooslustest, jtkub pllumajandusloomade ja viketstuse tasandil, ning lpeb pramiidi tipus tarbijaga. Ent tarbijat meelitavad rannikule suurel mral just needsamad prandmaastikud. Nii edenebki ranniku loodushoid vaid koosts seal elava inimesega.

Kas olete nus, et looduskaitse sisu ja suundumused on viimase kmne aastaga teinud olulisi prdeid? Olen kogu selle aja tegutsenud ranniku ja saarte looduse kaitsel ning minu meelest on need muutused eriti tuntavad just siin. Vib ju vita, et selles pole midagi llatavat, arvestades Eesti iseseisvumise jrgseid muutusi: kadus nukogude piirivalvessteem, maad lksid taaserastamisele ja kohaliku tasandi juhtimine rahva ktte. Siiski olen veendunud, et protsessid, mida pan kirjeldada, johtuvad palju ulatuslikumatest globaalsetest suundumustest. Need on seotud nii looduskaitsemtte teisenemise kui ka Euroopa regionaalpoliitikas toimuvaga.

Miks rhutan just ranniku erilist olukorda? Phjusi on mitu. Esiteks, eri keskkondade piirialal on protsessid dnaamilisemad ning pinged suuremad kui maismaal vi meres. Elusorganismid on koondunud tihedamalt rannikualale: siia jvad kalade kudemis- ja toitumisalad, lindude peatus- ja pesitsuspaigad, siia tulevad poegima ja toituma mereimetajad.

Ka inimene on aastatuhandeid asustanud tihedamalt just rannikualasid, sest siin aitavad ellujmisriske vhendada htaegu kttesaadavad maa- ja mereressursid. Eelmine sajand lisas majanduslikele ja strateegilistele huvidele veel puhkuse ja elukvaliteediga seonduva. Plahvatuslikult kasvas huvireisijate arv, mistttu surve rannikule tusis veelgi.

Vajadus otsida tasakaalu. ha suurenev inimsurve sunnib korraldama inimtegevust rannikul sihipraselt. Kui varem toimis looduskaitse kaitsealade ssteemi kaudu, siis sajandi lpuks said ilmselt kogu maailmas selgeks kaks tsiasja. Esiteks, senine ssteem ei suuda tagada loodushoiu piisavat taset, sest probleemid vljaspool kaitsealasid letavad oma mahult oluliselt kaitsealade toime. Teiseks, looduskaitse senisest ideoloogiast lhtudes ei suuda riigid koloogilise tasakaalu hoidmist rahastada. Tuli teha phimttelised otsused: vljuda paradigmast, mis lahutas looduskaitse majandusest ning otsida loodushoiu vimalusi hiskonna sees, muu hulgas revideerida seniseid majandusliku kasvu teooriaid. Loodi jtkusuutliku arengu kontseptsioon ja Rio de Janeiro konverentsi (1992) jrelkajana veti ka Eestis vastu sstva arengu seadus.


Eelkirjeldatud suundumused sunnivad vlja ttama phimtted sidusaks (integreeritud) rannikukorralduseks. Ent lesanded, mida see korraldus seab, on sedavrd keerulised, et vaevalt mni mereriik nendega juba hakkama on saanud. Saavutamaks looduskaitse eesmrke, peame haarama tervikut, mis thendab, et tuleb:


lhtuda mere ja maismaa kossteemide koostoimest;


sobitada omavahel eri majandusharude huvid;


koosklastada eri juhtimistasandid,


arvestada piirkondade erihuve,


tagada kohaliku elu areng, arvestada kultuurilist ja rahvuslikku omapra.


htekokku letab see kaugelt puht-looduskaitseliste tegevuste piirid, kuid teisiti pole tulemuslik rannikukorraldus vimalik.


Et seda oleks rmiselt keeruline ette vtta kogu riigi ulatuses korraga, alustati viksemate, konkreetseid tulemusi taotlevate projektidega.



Vinamere projekt areneb Hiiumaa, Matsalu ja Vormsi koosts. Selle algatas 2000. aastal ning tid on philiselt ka rahastanud Rootsi WWF. Viimaseski peegeldub muutus looduskaitse arusaamades: on ju WWF, see panda-logo organisatsioon, seni tuntud ennekike haruldaste loomaliikide ja kossteemide kaitse ning ulatuslike kampaaniate poolest. Siin, Vinamere mber, on aga rhk asetatud vga inimkeskesele tegevusele: toetame ranniku pllumajandust, turismi arengut, ksit edendamist. Kuidas seostub see looduskaitsega?


Eesti lnerannik ja saared on omanolised, sest niisugust tasast ja aeglaselt madalduvat merd neb mujal Lnemere kallastel vhe. Laugete randade ulatuslikud roovljad, rannaniidud ja loopealsed on vrtus omaette. Madal puhas meri, kus valgus ulatub tuhandete ruutkilomeetrite suurusel alal phjani, pakub vimalusi sna rikkale elustikule. Siinsed rannamaastikud pole kunagi olnud pris looduslikud: inimene on tegutsenud siin aastatuhandeid, niites rannamaid ning karjatades neil koduloomi. Nii nagu maa merest kerkis, sai sellest karjamaa. Eesti rannikumaastikud ongi saanud oma no inimese ja looduse tasakaalulistes suhetes. Ent looduskaitseliselt vga hinnatud poollooduslikud rannikukooslused psivad vaid tavaprase inimtegevuse jtkudes.


Kahekmnenda sajandi teisel poolel hakkasid ranniku poollooduslikud alad metsistuma: rohumaad ja loopealsed kasvasid kinni, metsakooslused laienesid. Seda on muu hulgas phjustanud suurpllumajandus, millega kaasnevad vimas tehnika ja kunstvetised. Samalaadseid suundumusi rannikul ja muudel realadel vib nha ka naaberriikide, niteks Soome ja Rootsi maastikes. Arvatavasti on maastiku kinnikasvamise-avamise faasid vaheldunud samamoodi nagu suktsessioonilained looduslikes kossteemides, kuid phjused peituvad sotsiaalmajanduses. Praegu on meile oluline, et poollooduslikud avatud rannikumaastikud toetavad laiemaid koloogilisi protsesse, moodustades htlasi justkui siduva v rangema reiimiga looduskaitsealade vahel.



Eesmrk: silitada vi taastada ranniku prandmaastikud. Seda pole vimalik saavutada kikjal hekorraga, sest nii ulatuslike alade hooldamiseks ei leiaks kusagilt raha. Pealegi kaoksid hekordse ettevtmise tulemused looduse mjul juba mne aastaga. Jrelikult tuleb luua ennast alal hoidev ssteem, mis kaasaks paljusid tegijaid, ja oleks ka majanduslikult tasuv. Siin leidsid Vinamere randade looduse kaitsjad endale liitlase hiljutises oponendis talunikus. Talunike ha suurenev huvi lihaveisekasvatuse vastu ja vajadus leida oma ni pllumajandustoodete turul on tstnud taas hinda looduslikud karjamaad, mille kasutuselevtt hoiab maastikud avatuna.


Vinamere projekti edu kipub aga mrama lihtsustatud, kuid universaalsusele pretendeeriv tlus turg paneb asjad paika. Kiiresti suurenevat pllumajandustoodangut on vaja ma, kuid kvaliteetset tulooma liha massitapamajadesse viia oleks kurjast. Siit kerkib looduskaitse edendajate ette tiesti uus lesanne ergutada kvaliteetse, puhtas looduses kasvatatud liha turustamist omaette artiklina, leida kohalikule toodangule orienteeritud tarbija. Niisugune tarbija viks olla vastutustundlik koturist, kelle huvi ulatub kohalikust loodusest prandkultuurini. Seeprast seostub looduskaitse Hiiumaal, Matsalus ja Vormsi saarel ha tugevamini loodusturismi arenguga.


Tasakaalustatud looduskasutus pimub ka ksit ja kohalikku tooret ttleva viketstusega. Ranniku poollooduslikud kossteemid annavad peale ldtuntud villa ja kadaka ka niteks ravimuda, hakkepuitu ja pilliroogu.


Tahaksin siin rhutada koloogiast tuntud mistet toiteahel, mida kasutame Vinamere projektis analoogia phjal. Et ranniku poollooduslikud kooslused toimiksid jrjepidevalt, vajame toiteahela sarnast katkematut ahelat, mis algab taimekooslustest, jtkub pllumajandusloomade ja ammutava viketstuse tasandil, ning lpeb pramiidi tipus tarbijaga. Ring sulgub, sest tarbija olemasolu sltub suurel mral rannikumaastiku vrtustest. Vib ka elda, et Vinamere rannatalunike lesanne on kahetine: helt poolt toota oma ettevtte huvides, teiselt poolt luua avamaastikku kogu hiskonna huvides.



Infotehnoloogia muudab elu remaal. Mida rohkem osalisi, seda mahukamat teavet peavad valdama otsustajad, seda paremad peavad olema ka tegijate oskused. Ranniku korraldus eeldab vimsaid infossteeme, mille abil saab analsida ruumis ja ajas toimuvaid muutusi. Tulemused peavad judma planeeringutesse, mis on omakorda tihedas seoses kohapealse poliitikaga. Samas peab kogu teave olema kttesaadav igahele, kelle huvid seostuvad rannikuga. Vinamere projekti arendades on loodusuuringute ja inimtegevuse hinnangu phjal koostatud suuremtkavaline rannikukoosluste geoinfossteem, mis annab soovitusi maakasutuseks.


Moodne tehnoloogia tstab laiema teemana esile infohiskonna kujunemise. Ka see seostub vga tihedalt looduskaitse korraldusega rannikul. Infotehnoloogia vimaldab muuta senise remaa ja eraldatud suvila-varjupaiga kohaks, kus saab pikemalt vljaspool linna ttada, koguni uusi tkohti luua. Muutub rannikualade sotsiaalne struktuur, sest linnast lahkuja soovib sageli tulla just mere rde. See vaevumrgatav tendents hakkab aga juba mjutama looduskaitse korraldust rannikul, sest vajadus loodusvrtusi hoida leiab uusi, tihtipeale vga mjukaid toetajaid.



Pdsin Vinamere projekti nitel selgitada seoseid looduskaitse korralduse, kohaliku elu arengu ja laiemate muutuste vahel rannikul. Looduskaitse seisukohad muutuvad koos ajaga, nende muutuste vtmesna on praegu koost: ranniku loodushoid edeneb vaid koosts seal elava inimesega.



Toomas Kokovkin (1960) on geograaf, Lne-Eesti saarestiku BKA Hiiumaa keskuse teadusdirektor.




Toomas Kokovkin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012