Eesti Looduse fotovõistlus
2008/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2008/4
Teder, Eesti põlisasukas

Eesti ornitoloogiaühing on valinud tänavuse aasta linnuks tedre. See on talle toonud omajagu tähelepanu, näiteks kutsutakse huvilisi üles loendama tedre seltsingulisi mänge (vt. täpsemalt: www.eoy.ee), mis just praegu ongi hoos. Õpime tetre tundma.

Tedre emas- ja isaslinnud erinevad nii sulgkatte kui ka suuruse poolest. Kuked kaaluvad kogu levila ulatuses enamasti 1,0–1,5 kg, kanad aga vaid 0,7–1 kg.

Tedrekukk kannab septembrist juunini silmatorkavat musta hundsulestikku, mis eriti kuklal, kaelal, seljal ja pugualal on violetse kuni helesinise metalliläikega. Kuke saba on lüürakujuline. Selle 18–20 metalselt läikivat musta tüürsulge on eri pikkusega: kummalgi küljel on 3–4 äärmist sulge sirpjalt kõverdunud ja saba keskosa sirgetest sulgedest tunduvalt pikemad. Saba alapoole kattesuled on lumivalged ja saba keskosas ulatuvad need märgatavalt üle tüürsulgede.

Tiivad on pealt pruunikad ja silmatorkava valge vöödiga. Mängu ajal on hästi näha ka valge laik tiiva eesservas, kaenla lähedal. Silmade kohal kulmul on kukel sulgedeta ala väikeste nibukestega, mis kevadel suguhormoonide mõjul paisuvad suurteks veripunasteks poolkeradeks. Nii kaunis on meie tedrekuke sulestik!

Tedrekana sulestik on täiesti teistsugune, tagasihoidlik (# 1). Üldilmelt pruun, sulab see loodusvärvidega hästi kokku. Ülapool on kollastes ja pruunides toonides hallide ja mustade vöötide ning tähnidega, alapool korrapärasemat vöötjat kirja, eriti rinnal. Ka saba on kanal vöödiline.

Mõlemal sugupoolel katavad jookset kogu ulatuses karvataolised suled. Varvaste külgedele hakkavad sügisel kasvama sarvjad narmad. Suurimad on need talvel ning kevadel lume sulades kaovad taas. Säärased narmad metsislaste varvastel on linnuriigis ainulaane nähtus, ilmselt on nende otstarve suurendada jala pinda, et talvel oleks mugavam lumel liikuda ja ööbimiseks või puhkamiseks lumeurgu kaevuda.


Vast koorunud tedrepoeg on kaetud kollastes ja pruunides toonides udusulestikuga, tumedate täpikestega pea piirkonnas. Esimesel viiel elukuul sulgib tedrepoeg pidevalt: udusulestik vahetub noorussulestiku vastu ja see omakorda esimese täiskasvanusulestiku vastu. Sulgimine algab tiibadest. Nädalavanusel pojal on tiivad juba nii suured, et ta suudab natuke lennata, kahenädalane aga lendab mõnikümmend meetrit. Samal ajal kui vahetuvad tiivasuled, kujuneb järk-järgult ka ülejäänud noorussulestik. Värvitoonilt sarnaneb see täiskasvanud emaslinnu sulestikuga. Esimesed täiskasvanu hoosuled hakkavad kasvama juba kolmenädalasel tedrepojal. Ligikaudu kuuenädalasel pojal tekivad esimesed täiskasvanusuled seljale ja rinnale. Seitsmenädalane tedrepoiss oma tumepruunide ja mustade sulgedega tiibadel, seljal ja rinnal eristub õdedest juba selgesti.


Põlvnemine ja sugulasliigid. Teder kuulub kanaliste seltsi metsislaste sugukonda.

Alates 1967. aastast on ta arvatud perekonda Tetrao, kuhu peale tedre (Tetrao tetrix) kuulub veel kolm liiki: mägiteder, metsis ja kivimetsis [10]. Lähim sugulasliik on mägiteder (Tetrao mlokosiewiczi), kes elutseb endeemselt Suur- ja Väike-Kaukasuses ning Armeenia mägismaal. Vanasti liigitati teder ja mägiteder omaette perekonda Lyrurus [12] ja mõned teadlased teevad seda siiani [9].

Liigina kujunes teder välja pleistotseenis, ligikaudu 200–300 000 aastat tagasi, ilmselt metsastepi vööndis. Tedre vanima otsese eellasena on teada liik Tetrao conjugens, kes oli praegusest tedrest suurem, metsise mõõtu, kuid välimuselt sarnanes tedrega. Viimatiseks otseseks eellaseks peetakse aga väljasurnud liiki Lyrurus partium, kes oli praeguse tedrega võrreldes saledam ja levinud Euroopa parasvöötmes [5].


Levik. Teder on laialt levinud, põhiliselt Euraasia metsa- ja metsastepivööndis (# 3). Jõeorgudes ja mägistes piirkondades ulatub levila stepivööndisse, vähem poolkõrbetesse ja metsatundrasse. Mägedes on teder tõusnud puude levikupiirini või isegi kääbuspõõsastega kaetud mäginiitudele: Alpides 2000–2500 ja Tjan-Šanis 2800–3000 meetrit üle merepinna. Levila põhjapiir ületab mitmel pool põhjapolaarjoone.

Üle kogu tedre suure levila eristatakse välimuse põhjal kaheksa alamliiki. Eestit asustab alamliik Tetrao tetrix tetrix, kes on laialt levinud areaali põhjaosas (# 3).


Sigimine. Tetrao perekonnas on paarisuhted evolutsiooni käigus kadunud ning kujunenud suguline dimorfism. Sugupoolte vaheliste suhete vormiks on kujunenud “mitmikabielu” – polügaamia. Püsivaid paare ei teki, vastassugupooled saavad kokku isaslindude seltsingulistes mängudes. Emaslinnud saavad seal valida partneri(d) parimate, hierarhia tipus olevate isaslindude seast. Nii võib tedrekukk ühel kevadel paaritada mitmeid emaslinde ja tedrekana “kurameerida” eri päevil eri isaslindudega. Haudumine ja hoolitsus järglaste eest on üksnes emaslinnu hooleks.


Mäng. Mänguhooajal paistavad tedrekuked silma territoriaalse käitumisega. Ühe mängupaiga ümber koonduvad kuked ja kanad moodustavad n.-ö. mänguasurkonna. Selle kodupiirkond peab hõlmama kogu sigimishooajaks vajalikke elupaiku, mängupaik on ainult osa sellest.

Seltsingulise tedremängu kujunemiseks on vajalik, et tedre sigimiseks sobivat ala oleks vähemalt 0,9 km2, keskmiselt aga 1,6 km2 [1]. Kui ala on väiksem, siis seltsingulist mängu ei kujune, küll võib seal mängida mõni tedrekukk üksinda (nn. soolomängijad). Ka mõned mänguasurkonna isaslinnud võivad aeg-ajalt soolot mängida ja siis jälle ühineda seltsingulise mänguga.
Kui väljaspool mängupaika on kukkede valdused tinglikud ja kattuvad, siis mängupaigas on igaühel oma territoorium, mida kaitstakse naaberkukkede eest. Selleks kulub palju aega ja energiat. Kõige hinnatumad alad asuvad mängupaiga keskosas, neid valdavad kõige elujõulisemad, enamasti kolme- kuni viieaastased tedrekuked. Keskosa isaslinde eelistavad tedrekanad kõige enam. Ääreterritooriume hoiavad enamasti noored, kaheaastased, aga ka vanemad, kuue- ja seitsmeaastased tedrekuked.

Eelmise aasta pojad ja vanemad isaslinnud, kel ei ole õnnestunud territooriumi hoida, hoiduvad mängupaiga ääreossa, mängivad lühikest aega, liiguvad ringi ja sageli toituvad. Kevade jooksul võivad nad käia mitmes eri mängupaigas.

Seltsingulise mängu paigad asuvad pesitsusalade vahetus läheduses lagedamates ja tasasemates kohtades. Samasse paika tullakse mängima aastaid järjest. Ent kui ümbruskonna pesitsusalad muutuvad ebasobivaks, siis tedrekanad enam mängupaika ei tule. Seepeale kaob ka kukkede huvi paiga vastu [14]. Kõige püsivamad on seltsingulised mängud soodes, kus maastik muutub aeglaselt.

Tedrekukkede seltsinguline mäng on kaunis ja meeliköitev vaatepilt. Rituaal koosneb hulgast poosidest, maneeridest ja häälitsustest, millel kõigil on oma tähendus.


1. Mängupaiga teadvustamine liigikaaslastele ja emaslindude ligimeelitamine. Tedrekukk võtab nn. kudrutamispoosi: hoiab keha rõhtsalt, kael ette sirutatud, kaelasuled kohevil, laiali aetud sabasuled üles tõstetud ja tiivad sorakil. Kõik sulestiku valged osad on mustal taustal hästi näha. Samal ajal kukk kudrutab. Iga kudrutusstroof “rroo-oo-rroo-rroo” kestab 2–3 sekundit ja neid korratakse üsna pikka aega. Arvatakse, et söögitoru on kudrutamisel resonaatoriks [9]. Vaiksel hommikul kostab kudrutamine mitme kilomeetri taha.


2. Oma territooriumi aktiivne kuulutamine. Tedrekukk vehib tiibadega ja teeb tiivaplagina saatel üleshüppeid: tavaliselt mõne meetri pikkusi ja meetri kõrgusi, kuid hüpped võivad olla isegi kuni paarikümne meetri pikkused ja 4–6 meetri kõrgused (# 5). Rituaali juurde käib nn. sussilaskmine: häälitsus “tšohhõ”, mida on kuulda nii enne tiibadega plagistamist ja hüppeid kui ka nende ajal. Sageli häälitsetakse nõnda ka ilma tiibade vehkimise ja hüpeteta. Erutatuna ja tugevas mänguhoos kõlab häälitsus nagu “tšoo-višš”. Nii häälitsuste kui ka liigutustega püüab kukk kõigiti kuulutada oma kohta mängualal. Seda tüüpi käitumine saab hoo sisse siis, kui liigikaaslased, eriti emaslinnud mängupaika tulevad või sealt lahkuvad. Mängu kõrgpunkti ajal on “sussilaskmine” ja hüpete sagedus kõige suurem.


3. Territooriumi piiride kontrollimine ja kaitsmine. Oma territooriumil liigub tedrekukk sageli ringi ühe naabri juurest teise juurde, kontrollides oma valdust. Piiritüli tekkides hoidutakse tõsisest kaklusest ja piirdutakse ähvardavate poosidega: tedrekukk ajab sulestiku võimalikult kohevile ja kaela õieli. Tavaliselt sellisest ähvardusest piisab. Vahel liiguvad isaslinnud teineteise kõrval mööda territooriumide piiri, võttes aeg-ajalt ähvardavaid poose (# 6). Naabrid võivad pidada ka nn. noogutusduelli: kuked seisavad teineteise vastas ja tõstavad ning langetavad vastastikku päid (# 7). Kui kumbki ei taha taanduda, läheb lahti kaklus: kuked lendavad üles üksteise vastu, püüdes tiibadega ja jalgadega vastast lüüa ning nokaga pealage toksata (# 8).


4. Paarismäng tedrekanaga. Tedrekukk, kelle territooriumile kana parajasti satub, teeb katset alustada paarismängu. Kudrutavas poosis, enamasti tiibu vedades ja saba kana poole kallutades läheneb ta ringe tehes emaslinnule (# 9). Tedrekana vastab kas maad ligi kükitamisega, mis tähendab nõusolekut paarituda, või lahkub selle kuke territooriumilt.


Mängu aastaajaline ja ööpäevane muster. Tedre sugulise aktiivsuse põhiline vallandaja kevadel on valguspäeva pikkus. Kukkede mänguaktiivsust mõjutab oluliselt ka varakevadine ilmastik, mis võib pideva mängu algusaega nihutada paari nädala või veelgi enama võrra. Iga päev hakkavad mängud toimuma tavaliselt märtsi teisel poolel. Siis lendavad kuked mängu harilikult kuni pool tundi enne päikesetõusu ja mäng kestab kaks-kolm tundi.

Kui mänguhooaja algus võib eri aastatel sattuda üsna erinevale ajale, siis selle kõrgaeg on alati enam-vähem samal ajal: poolest aprillist poole maini. Sel ajal on kukkede mänguaktiivsus eriti suur. Mängupaika lennatakse juba tund kuni poolteist, mais isegi kaks tundi enne päikesetõusu. Hommikune mäng kestab ligikaudu viis-kuus tundi ja toimub kahes osas: hämarikus ja pärast päikese tõusu. Nende vahel peetakse pausi, mis algab kas veidi enne või pärast päikese tõusu ja kestab kümnest minutist poolteise tunnini, tavaliselt pool tundi kuni tund.

Pärast hommikust mängu tedrekuked sageli kudrutavad veel mõnda aega mänguplatsi ümbruses. Järgneb toitumine ja keskpäevane puhkus. Tagasi mängupaika lennatakse õhtu eel, valgel ajal, aga siis on mäng loid. Kukkede mänguaktiivsus suureneb õhtuhämarikus, kuid jääb siiski alati väiksemaks kui hommikul. Mängupaigast lennatakse ära õhtul peaaegu pimedas.

Kanad käivad mängupaikades kõige usinamalt aprilli lõpus ja mai algul. Siis enamik neist ka paaritub, valides partneri enamasti mängupaiga keskosas mängivate kukkede seast. Kuked mängivad pidevalt veel kuni mai lõpuni või juuni alguseni. Edasi, kuni juuni lõpuni käivad isaslinnud mängupaigas ebakorrapäraselt. Pärast mänguhooaega hakkavad tedrekuked sulgima, jõudes sellega haripunkti juulis.

Taas võib tedrekukkede kudrutamist kuulda augustis, kuid alati ei ole see seotud mängupaigaga. Sügise arenedes suureneb kukkede mänguaktiivsus ja üha sagedamini lennatakse mängupaika. Sügisese mänguhooaja kõrgaeg on oktoobris. Harva tulevad mängupaika ka emaslinnud, kuid käituvad passiivselt. Tetrede sügist mängu on põhjendatud sellega, et valguspäev saavutab taas sama pikkuse mis kevadisel mänguajal: näiteks märtsis ja septembris on päeva pikkus enam-vähem võrdne. Valguspäeva mõjul suurenevad metsislaste isaslindudel gonaadid, see aga kutsub esile mängukäitumise.

Talve arenedes mänguaktiivsus kahaneb, kuid peaaegu kogu talve jooksul võib ilusate pehmete ilmadega kuulda lühiajalist kudrutamist, nüüd küll väljaspool mängupaika.


Tedrekana haub ja hooldab poegi üksinda. Munemishooaeg algab meil aprilli lõpus ja kestab ligikaudu kaks nädalat. Tedrekana muneb üle päeva või iga päev. Eestis on tedre täiskurnas 4–16, sagedamini 7–9 muna. Kurnale on ohtlik külm ilm, mis võib pärssida tedrekana munemis- ja haudekäitumist, muna hukkub temperatuuril –6 °C. Samuti on ohtlikud röövlinnud ja -loomad ning metssiga. Kui kurn hävib munemise ajal või haudumise algul, siis käib tedrekana uuesti mängupaigas ja muneb järelkurna.

Hauduma asub tedrekana alles siis, kui kogu kurn on munetud: Eestis mai esimesel poolel. Haue vältab 23–25 päeva. Tedrepojad hakkavad meil kooruma juuni esimestel päevadel, harvemini juba mai lõpus. Järelkurnade tõttu kestab koorumine juuli alguseni. Enamik kurni koorub juuni kahe esimese dekaadi jooksul.

Ühe kurna tedretibud kooruvad ja kuivavad kõik ligikaudu ühe ööpäeva jooksul. Siis, tavaliselt hommikupoolikul, jätavad nad pesa maha. Tedrepojad on koorudes hästi arenenud ja hakkavad kohe ise toitu otsima – putukaid püüdma. Esimeste elupäevade jaoks on tedretibudel toitaineid varuks kõhukoopas paiknevas rebukotis. Tedrekana ülesanne on pesakonda soojendada ja hädaohu korral kaitsta.

Täiskasvanud teder on taimtoiduline, selgrootuid loomi leidub tema menüüs vähe. Seevastu poegade põhiline toit esimesel kahekümnel elupäeval on just selgrootud loomad. Hiljem hakkab taimse toidu osatähtsus suurenema.

Suve jooksul jääb poegi pesakonnas järjest vähemaks. Mida nooremad pojad, seda enam äpardusi nendega juhtub. Viimase 30 aasta seireloenduse andmetel on meie tedre neis pesakondades, mis augusti lõpuks veel alles on, keskmiselt neli poega (# 10). Paljud tedrekanad aga jäävad suve jooksul pesakonnast ilma või ei mune mõnel aastal üldse. Augusti lõpuks on meil pesakonnata keskmiselt pooled kanad, kuid eri aastatel on see osakaal olnud väga erisugune (# 10). Kokkuvõttes hõlmavad samasuvised noored augusti lõpus meil keskmiselt veidi alla poole kogu asurkonna arvukusest (# 10). Seda on vähe. Samasugused näitajad on Euroopas üldiselt omased vähese ja väheneva arvukusega asurkondadele.


Eluviis. Suvel pole tedred kuigi seltsingulised, iga pesakond tegutseb omaette. 60–70% Eesti tedrekukki ja pesakonnata tedrekanu elab suvel üksikult. Rühmiti elavad tavaliselt samast soost isendid ja rühmad on väikesed, kõige sagedamini kaheliikmelised.

Teder on Eestis paikne lind. Suvel tegutseb ta põhiliselt maapinnal, kust leiab toitu ja varju. Sulgimise lõppedes hakatakse rohkem liikuma ja järk-järgult üle minema suviselt maapinnal toitumiselt talvisele puudel toitumisele. See võimaldabki tedrel jääda paikseks pideva lumikattega aladel.

Tedre kodupiirkonna suurus sügis- ja talveperioodil oleneb suuresti maastikust ja toitumisvõimalustest. Mida liigestatum on maastik või mida kompaktsemalt paikneb eluks vajalik, seda vähem liigutakse ringi.

Talvel on tedrele omane salgaline eluviis. Seda ilmselt suuresti seetõttu, et talvine toit – põhiliselt kaseurvad- ja pungad – paikneb ebaühtlaselt. Salgana märgatakse ka hädaohte paremini, kuna raagus lehtpuud ei paku niikuinii varju (# 11).

Kui loodusolud võimaldavad, võivad tedred muidugi ka talvel toituda maapinnal. Näiteks vaevakase ja madala kase pungadest ning urbadest või orasepõllul – kohtades, mille metskitsed on lumest puhtaks kraapinud. Eriti vähema lumikattega aastatel võib oluline osa toidust pärineda igihaljaste kääbuspõõsaste küljest.


Elupaigad. Kogu oma suure levila ulatuses on üks tedre peamine nõue elupaikadele nn. äärebiotoopide olemasolu. Valdavas osas levilast pakuvad seda boreaalsete metsade servad ja metsa arengu algjärgud. Väljaspool boreaalseid metsaalasid on teder leidnud maastiku struktuuri poolest samalaadseid tingimusi soodes, nõmmedel, metsastuvatel aladel, metsapiiril mägedes, alpiaasadel, põldudel, niitudel. Kõikjal väldib ta aga pidevaid metsaalasid [11].

Eestis on tedre talvised elupaigad seotud kasepuistute kui põhilise toiduallikaga. Eelistatakse avamaastikuga külgnevaid kase- või kasesegametsade servi, väiksemaid metsatukki, samuti hõredaid kasepuistuid madal- ja siirdesoodes ning puisniitudel. Pidevaid kaasikuid välditakse.

Kevadel tulevad tedred meil mängima täiesti lagedatele või üksikute puude ja põõsastega aladele – heinamaadele, sooniitudele, põldudele, metsalagendikele, raiesmikele jne. –, kus läheduses on sobivaid pesitsuskohti. Pesitsetakse mitmesugustes paikades: põõsastutes, looduslikult uuenevatel aladel, metsakultuuridel, soodes, vanema metsa servades jne. Eelistatakse kohti, kus leidub mitmekesist ja madalat rohttaimestikku, rikkalikult putukaid, kääbuspõõsaid, väikesi lagedaid alasid ja põõsastuid.


Üldine arvukus ja ohutegurid. Enim tetri on Venemaal, Skandinaavia poolsaarel ning Soomes (# 12). Viimastel sajanditel on tetri üldiselt jäänud vähemaks ja levila on kahanenud, eelkõige Euroopa lõuna-, lääne- ja keskosas. Liik on kadunud Ukraina ja Venemaa stepialadelt ning levila on kahanenud Venemaa metsastepi piirkondades [13].

Lääne- ja Kesk-Euroopas on tedre areaal kokku tõmbunud 20. sajandil, eriti 1970. aastatest alates. Suurim ja küllalt stabiilne tedre asurkond seal kandis on Alpi mäestikus. Väljaspool mäestikke on säilinud väikesed, kuni paarisajapealised ja omavahelise ühenduseta asurkonnad [7].

Tetrede arvukust ohustavad põhiliselt elupaikade hävimine või vähesobivaks muutumine, asurkondade isoleeritus vähese arvukuse korral, vaenlased, inimtegevuse häiriv mõju, jaht ning lennud kõrgepingeliinidesse.


Levik, arvukus ja ohutegurid Eestis. Geobotaaniliselt asub Eesti laialeheliste okas-segametsade vööndi põhjaosas. Möödunud sajanditel oli meil tetri palju. 18. ja 19. sajandi kroonikad imestavad tetrede suure arvukuse üle [3, 4, 6]. Näiteks J. B. Fischer [2] on Liivimaa kohta kirjutanud: “Mitmete jahilindude arv, kes meie laialdastes metsades on, nagu metsis, teder, laane- ja põldpüü ning paljud teised söödavad linnud, on hoolimata nende suurest laskmisest nii suur, et seda ei saa kirjeldada, vaid ainult imestleda saab nende suure arvu üle”.

Kuigi 19. sajandi teisest poolest on teada, et tetrede arvukus hakkas vähenema tiheda inimasustusega piirkondades, oli 20. sajandi algul meil tetrede arvukus veel väga suur. Selle kohta näide Viljandimaalt [8]: “Kui tahetakse linnurohkusest selget kujutlust saada, siis lubatagu märkida, et 1904. aastal üks mõisahärra noor võsu üksinda üle saja tedre koju tõi, lastud kahe päeva jooksul oma isa sünnipäeva puhul.”

20. sajandi esimesel poolel meil tetri veel ei loendatud, kuid Erik Kumari rikkaliku kartoteegimaterjali põhjal ei paista tetrede arvukus vähemalt kiiresti kahanevat. Ent sajandi teisel poolel vähenes arvukus juba väga ilmselt. 1970. aasta kevade üldloenduse järgi oli meil ligikaudu 39 000 tedrekukke. Aastate 2002–2007 kevadiste arvukushinnangute järgi on meil 6000–10 000 tedrekukke. Nii et tetri on selle aja jooksul jäänud ligi viis korda vähemaks.

Tedre ülevabariigiliste loenduste (1970–1985) ja seire (1978–2007) andmetest on näha kaks tugevat arvukuse kahanemisaega: aastatel 1974–1979 ja 1999–2004. Tõusuaastaid ei järgnenud, kumbki madalseis jäigi püsima.

Praegu on teder Eestis levinud kogu mandrialal ja kõigil kolmel suuremal saarel. Metsislaste sigimisbiotoopides on viimase 30 aasta keskmiseks asustustiheduseks augustikuus hinnatud 3–4 lindu ühel ruutkilomeetril. See on väiksem kui Soomes ja Pihkva oblastis ning sarnane Leningradi oblasti andmetega. Lätis on tetri pisut vähem kui meil.

Eestis ohustavad tetre ennekõike elupaikade hävimine ja nende kvaliteedi halvenemine ning vaenlased – rebane, metsnugis, kährik, metssiga.


Kaitse. Paljudes Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides on teder kantud rahvuslikesse punastesse raamatutesse. Euroopa Liidu linnudirektiivis leiame ta lisadest I, II/2, III/2. Eestis on teder 3. kategooria kaitsealune liik ning tema jaht on keelatud.



1. Angelstam, Per 1983. Population dynamics of tetraonids, especially the black grouse Tetrao tetrix L., in boreal forests. – Acta Univ. Upsal. Abstrs. Uppsala Diss. Fac. Sci., N 675, 33 p.

2. Fischer, Jacob Benjamin 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Köningsberg.

3. Hueck, Aleksander Friedrich 1845. Darstellung der landwirtschaftlichen Verhältnisse in Esth-, Liv- und Curland. Leipzig.

4. Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland II. Riga.

5.Janossy, D. 1976. Plio – pleistocene bird remains from the Carpatian Basin. 1. Galliformes. – Aquila, 82, 4: 13–36.

6. Kelch, Christian 1695. Liefländishe Historia. Revall.

7. Klaus, Siegfried et al. 1990. Die Birkhühner. Die Neue Brehm-Bücherei.

8. Melso, K. (Michelson) 1935. Pilte ja mälestusi Paala kallastelt. – Loodusvaatleja 6, nr. 3: 79–85.

9. Потапов, Роалд Л. 1985. Семейство тетеревиные (Tetraonidae). Фауна СССР. Птицы, т. 3, вып. 1, ц. 2.

10. Short, L. L.1967. A review of the genera of grouse (Aves, Tetraonidae). – Amer. Mus. Nov. 2289: 1–39.

11. Storch, Ilse 2000. Grouse: Status Survey and Conservation Action Plan 2000–2004. The World Conservation Union.

12. Swainson, W., Richardson, G. 1831. Fauna Boreali-Americana 2. London.

13. Viht, Ene 1987. Teder. Tallinn, Valgus.

14. Vos de, G. J. 1983. Social behaviour of Black Grouse, an observational and experimental field study. – Ardea, 71: 1–103.



Ene Viht
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet