Eesti Looduse fotov�istlus
2008/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/6
Kus algab Võrumaa? Kas üldse lõpeb ta…

Võrumaal ära autoga otse ehk õkva sõida, võid lõpetada kraavis.

Võrumaa, Võrumaa, kõge ilosamb sa, sinnu kitä ma egälpuul ollen … Usun, et päris paljud lugejatest on trehvanud seda laulu kuulma. Juba vanal hallil nõukogude ajal – kuigi tollal ei maksnud oma Võrumaa-päritoluga eriti lehvitada, võisid mässaja sildi külge saada. Vähemalt siis, kui võru keelt kõnelesid.

Ka Eesti Vabariigis oli üleminekuaeg, kui suurlinna rikkad ja edukad mõõtsid inimese väärtust lisaks mammona hulgale ka selle järgi, kui kaugel sa pealinnast elasid. Häh, provintsist, üteldi mulle veel kümmekond aastat tagasi. Aga võib ka teistpidi – nagu tðuktði ütles Pariisi kohta, kui kuulis, et see asub kümne tuhande kilomeetri kaugusel Tðuktðimaast: kuidas nad säherduses kolkas küll elada saavad. Lõuna-Eesti geenius Aapo Ilves on kujutanud ette, kuidas Eesti näeb kaardi peal välja nagu veekauss, kus sitt ujub ikka pinnale.

Aga seda põhjapoolt ei olegi enam põhjust nii väga sõimata, sest võruke ja setu on tänapäeval järjest uhkem olla. Inimesed ei häbene enam naljalt oma kagueestilist päritolu. Suurem osa tallinlasi ütleb võru keelt kuuldes: räägi seda veel. Ja saab jutust arugi, sest järsku on selgunud, et kõigi inimeste mingi juurikas on kuskil Võrumaal.

Ja paljud pöörduvad oma juurte juurde tagasi. Nii need, kes on linna kergema elu peale läinud, kui ka need, kes kord kaugele maale ära küüditatud ja alguses pole tohtinudki päris kodukanti naasta, aga lõpuks on mingi ringiga seda ikkagi teinud. Usun, et Võrumaal on põliselanikke rohkem kui mujal kandis.

Juurte tugevus annab oma näo, oma tunnetuse ka loodusele. Võrumaa puud on kõvemini maa sees kinni. Pätid on muidugi kavalad ja juurima ei hakka, vaid lõikavad tsirdi maha. Känd jääb aga metsa ja elab märkamatult oma uut elu.


Org ja mägi, jõud ja vägi. Võrumaa on selles suhtes ummamuudu, et mitte ühelgi teisel Eesti maakonnal pole ühist piiri nii Läti- kui ka Venemaaga. Kuigi Lätiga enam ametlikku joont ei ole, on rahva mällu ja ka loodusesse ikka jäänud mõtteline piir. Ja teadmine, et kui selle piiri ületad, läheb ilm paugupealt jahedamaks, sest oled Lõuna-Eestist Põhja-Lätisse sattunud.

Võrumaa enda piiridega on üsna mõttelised lood. Võib ette võtta ametliku halduspiiri, mis tundub pigem Võru rajooni eestistatud variant. Suvistel ringireisijatel saab küllap selgeks ka Vana-Võrumaa piir, mis looduses pole küll veel maha märgitud, kuid suurematel maanteedel siiski. Sildid, mis erinevad ametlikest ka värvi poolest, paigaldati sel kevadel. Tõeline Võrumaa algab tavaliselt kuskil ametlikul Valga- või Põlvamaal ja lõpeb seal, kus algab Setumaa. Setu- ja Võrumaa on kaks isemoodi asja, kuigi ajavad ühist asja, seda tuleb põhjaeestlasele veel tihti meelde tuletada.

Mul endal on Võrumaa piiriga omaette kiiks. Minu tunnetuslik Suur-Võrumaa sirutab ennast kaugemale põhja poole. Kui Tallinnast koju sõidan ja olen just Tartust läbi jõudnud, tunnen, et olen juba sama hästi kui kodus. Õigupoolest tunnen seda isegi siis, kui olen ükskõik kus, aga mul on taskus üksainuski kümnekroonine Tamme-Lauri tamme pildiga. See puuhiiglane on võimas Võrumaa (aga ennekõike Urvaste) sümbol, mida käiakse kallistamas ja saadakse väge ja jõudu kahtlemata rohkem kui 10 krooni eest. Öelda, et see tamm on lihtsalt kõige jämedam puu Eestis on sama hea kui … väita, nagu oleks Luciano Pavarotti nii kuulus mees ainult tänu sellele, et ta oli parajalt paks.

Aga milline kant Võrumaal on kõige ilusam? Tõenäoliselt igaühele oma kodukant. Vähemalt, kui urvastlane ja rõugekas kokku saavad, siis nad selles küsimuses kokkuleppele ei jõua. Nüüd pean kasutama võimalust, mil mul on kirjasõna kasutada, ja ütlema, et Uhtjärve ürgorg on ilusam kui Ööbikuorg. Ja meie Uhtjärv võib isegi sügavam olla, kui seni Eesti sügavaimaks mõõdetud Rõuge Suurjärv.

Erapooletuks jään küsimuses, kust siiski avaneb vägevam vaade: kas Suurelt Munamäelt või Meremäe mäelt. Viimasele kavandatakse samuti suurt vaatetorni, kuigi praegugi saavad setud ilusa ilmaga sealt õhata oma kaotsiläinud pealinna Petseri ilu poole.

Kõigi eespool nimetatud kohalike vastasseisude kohta võib siiski öelda: nad kenad mõlemad. Ei muutu ükski mägi või org armukadedaks, kui teistki vaatamas käid.


Kiinlevad-käänlevad Võrumaa teed. Igatahes on Võrumaa mägine maa. Kuigi kas või Andorra (Võrumaast pinnalt poole väiksem) inimene võib selle peale muiata, on Eesti puhul siiski tegu tõsiselt võetava väitega. Võta jalgratas ja sõida mööda Võrumaad, eriti vägev on Rõuge ja Haanja kant.

Kord Rõuge ligidal Järvekülas seminaril olles, hommikul, kui mul läks teistest varem uni ära, istusin jalgratta sadulasse ja sõitsin, sõitsin, sõitsin. Ja tundsin, et ei taha tagasi pöörata, nii mõnusalt käis tee ühtaegu üles-alla kui ka kiina-kääna. Võrumaa teed on nii käänulised, et mina ei julge autoga sõitvatele inimestele teed juhatades ütelda: ja siis pane otse. Selle soovituse järgi toimides võib kurvist välja sõita.

Ma ei tea, mitu kilomeetrit ma tookord maha väntasin, igatahes hommikusöögile jäin tublisti hiljaks. Võrdluseks rattasõit Kihnus, kus imestasin, miks mulle anti käikudeta jalgratas. Pisut sõitnud, sain aru, et pole mingit põhjust käiku vahetada: tee on kõikjal ühtviisi lauge.

Rahvasuus on ammust ajast liikunud luuletus: Eestimaa on nõnda lage, pole siin vulkaanigi, elu igav ja nii mage, sestap õlut kaaningi. Võrumaa elu mage ei ole, võrukesed ise on nagu vulkaanid, mida isegi õlle kaanimine ei kustuta. Võrumaa visioonikonverentsi eelsetel ümarlaudadel jäi kõige rohkem kõrvu mõte, et tõelise võrukese identiteedi (hindätiidmise) juurde käib oskus hakkama saada ka juhul, kui elekter ja bensiin ühel päeval maailmas otsa lõppevad. Et lihtsalt oma kätega ja loodusega koostööd tehes saab olulised vajadused rahuldatud. Kes teab, kas neid ürginimeste oskusi, mille hulka käib näiteks võime leppida kohtumisi kokku mobiiltelefoni abita, on ikka piisavalt paljudel inimestel küllaldaselt, enda puhul küll kahtlen selles. Aga juba selline mõte on uhke ja ummamuudu.

Ja – piäaigu oless unetanu: Võrumaad ja ka Võrumaa loodust on võimatu vaadelda ilma võru keeleta. Ka koerad hauguvad Võrumaal teistmoodi. Auhi lõpus on selline lisahõkk. Muidu arvaksid kuulajad, et nad ongi koerad. Tegelikult ei ole. Võrumaal on “koer” võõrsõna, siin on penid või pigem pinid või pigem isegi piniq.

Kevadel lumesulamise aegu tasub käia Võrumaal mekkimas, kas kõomahl maitseb teistmoodi kui kasemahl, sügisel jällegi võrrelda ubinamahla õunamahlaga.


Contra ehk Margus Konnula (1974) om uhke ja hää Urvaste miis.



Contra
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012