Eesti Looduse fotovõistlus
2008/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/10
Sookurg

“Kured lähevad – kurjad ilmad,” ütleb vanarahva tarkus. Nukralt kruuksuv kurekolmnurk on üks tuntumaid ja iseloomulikumaid sügise sümboleid.

Ehkki sookurge võib näha eri maastikes, vastab tema nimetus hästi tema põhilisele pesitsuspaigale meil – soole. Eestis leidub palju soid, aga ka külasid ja mägesid, mis on tema järgi nime saanud. Värvuse järgi kutsutakse teda veel hallkureks ning muude tegutsemispaikade järgi ka mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi- ja rukkikureks [10]. Hulgaliselt on teada sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi. Sookurge on läbi aegade austatud, kuigi samal ajal ka jahisaagina ihaldatud.

Kurglaste (Gruidae) sugukonda kuulub peale sookure (Grus grus) veel 14 liiki ja eristatakse kuni 24 alamliiki [2, 3]. Kõik kured on suured (kaal 3–15 kg ja kõrgus 90–170 cm), pika kaela ja jalgadega linnud, kes pesitsevad maapinnal. Kurglased on levinud kõikidel kontinentidel, v.a. Antarktis ja Lõuna-Ameerika. Eestis pesitseb ja rändab siit läbi vaid sookurg, ühel korral on nähtud ka neitsikurge (Grus virgo; vt. http://www.eoy.ee). Sookurg on Eesti põlisasukas.

Levik ja arvukus maailmas. Sookurg pesitseb Euraasia põhjaosas metsatundra vööndist kuni stepivööndini (# 1). Pesitsusasurkondade suurust on raske hinnata, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipääsetavatel märgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari. Pisut täpsemalt on sookurgede arvukus teada rändepeatuspaikades ja talvitusaladel. Rändepeatuspaikades tehtud loenduste järgi hinnatakse sookure Euroopa asurkonna suuruseks ligikaudu 300 000 lindu ja koguarvuks maailmas 450 000 lindu [14, 18].

Elupaik. Sookurg pesitseb üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes (# 2). Kui nelikümmend aastat tagasi pesitses sookurg üksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas levinud inimtekkelistesse elupaikadesse ning levila on tunduvalt tihenenud (# 3, 4). Uudsed pesapaigad on meil näiteks väikesed meresaared ning mahajäetud liiva- ja kruusakarjäärid. Väikesaartelt, mille pindala on alla saja hektari, on esimesed pesitsusjuhud teada alles 1990. aastate teisest poolest. Karjääre rajati laialdaselt aastail 1960–1990. Praeguseks on enamik neist kas ammendatud või muul põhjusel suletud. Mahajäetud karjäärides on sageli vett ning välja kujunenud sookurele sobiv kaldataimestik. Liigile on kasuks tulnud ohter metsaraie: sookurg pesitseb ka märgadel raielankidel.

Sookure pesapaiga- ja sünnipaigatruuduse kohta teatakse veel vähe. Arvatakse, et umbes pooled noorlinnud pöörduvad pesitsema oma kodukanti tagasi, ülejäänud hajuvad mujale. Eestis sündinud kurgi on pesitsusealisena suvel vaadeldud näiteks Soomes, kuni 525 km kaugusel sünnikohast.


Sookurg on suur ja pikaealine lind, mistõttu ta alustab paarielu alles kolmandal eluaastal. Paarid tekivad talvitusaladel ning esimesel kooselusuvel hoitakse vaid territooriumi, kurnani enamasti ei jõuta. Alles nelja-viie-aastaselt on linnud piisavalt täiskasvanud, et järglasi saada. Eestis on seni jälgitud kolme noorkure esmast pesitsust: kaks neist said esimese poja viiendal ning üks kuuendal eluaastal.


Esimesed kurepaarid saabuvad Eestisse veebruari lõpus või märtsis. Kohe hõivatakse pesitsusterritoorium ning varsti hakatakse ka pesa ehitama. Tüüpiline pesapaik on vesine ja lage või hõredate põõsastega õõtsik soos või järve kaldal. Pesa ise on võrdlemisi väike ja lihtne (# 5). Munetakse aprilli esimesest poolest juuni alguseni, enamjaolt aprilli teisel poolel. Mune hauvad mõlemad vanalinnud, ehkki emalind kulutab selleks märksa rohkem aega kui isalind. Isalinnu ülesanne on ka kaitsta pesa ja pesitsusterritooriumi. Pojad kooruvad enamasti mais ning lennuvõimestuvad juulis.

Lääne-Eesti saartel algab pesitsus kuni kaks nädalat varem kui Ida- ja Kirde-Eestis, sest kevad saabub saartel varem ja lumikate on õhem. Soojenenud kliima tõttu on kurgede tulek ja pesitsus nihkunud kogu Eestis viimase viiekümne aastaga ligikaudu kümme päeva varasemaks [6].


Sookure pesakonnas on üks või kaks poega. Väidetavalt on leitud ka kolme pojaga pesakondi, kuid kindlaid tõendeid selle kohta pole. Sookured võivad adopteerida ka orvuks jäänud võõra poja.

Poegade arv pesakonnas ja nende üleskasvatamise edukus oleneb lindude endi, asurkonna ja keskkonna seisundist (# 6). Eestis on kindlaks tehtud näiteks naaberpesade vahekauguse, inimese ning pesamaterjali mõju [6]. Keskmiselt kõige rohkem on poegi siis, kui pesade vahekaugus on pool kuni üks kilomeeter. Väiksema vahekauguse korral hakkab pesitsemist pärssima konkurents eluruumi ja toidu pärast, suurem vahemaa viitab suhteliselt kehvemale elupaigale.

Inimtegevus mõjutab pesitsusedukust selgelt negatiivselt. Pesamaterjali mõju avaldub selles, et rohupesades on poegi pesakonnas keskmiselt enam kui roost pesades. Arvatavasti on pehme kulu haudumiseks kohasem ja üksiti hoiab paremini soojust.


Kodupiirkond, toitumine ja ööbimine. Sookurepaari pesitsusala ehk kodupiirkonna kese on kuni poegade koorumiseni pesa. Haudumisperioodil on üks vanalind pesal ja teine toitumas või pesa lähedal valvet pidamas. Toitumisretked ei ulatu mõnest kilomeetrist kaugemale. Koorunud pojad püsivad pesas vaid mõne päeva, seejärel hakkab perekond ette võtma ühiseid toitumisretki. Ööseks naastakse esialgu siiski pessa. Kui pesakoht ei tundu piisavalt turvaline, kolib perekond ööbima mõnda uude, turvalisemasse paika. Mida vanemaks pojad saavad, seda kaugemal kurepere toitumas käib (# 7, 8). Poegade kasvades ja lennuvõimestudes muutuvad tugevasti ka pere toidupaigaeelistused: üha enam viibitakse toidurohkemates paikades, olgugi seal ohtlikum (# 9).

Pesast eemal olles ööbitakse üldjuhul ikkagi märgalal. Rannikualadel eelistatakse ööbida madala veega ja vähehäiritud merelahtedel ja laguunidel, sisemaal aga suuremate rabade laugastikes või vesistel mahajäetud freesturbaväljadel. Ööbimispaiga valiku määravad turvalisus ning vee olemasolu, vett on vaja nii joogiks kui ka kümbluseks.

Kuni pojad on veel lennuvõimetud, minnakse õhtul ööbimispaika varakult, kuni paar tundi enne loojangut. Mida vanemaks saavad pojad, seda rohkem aega veedetakse toitumispaikades ning seda hiljem minnakse ööbima. Septembri lõpus, enne rännet, saabutakse ööbimispaika valdavalt veerand tundi enne kuni veerand tundi pärast loojangut. Kui kurgi ööbimispaigas segatakse, lendavad nad kuni paari kilomeetri kaugusele teise kohta. Häirijateks võivad videvikutundidel olla jahimehed, rebased ja kalju- ning merikotkad, öösel röövloomad.


Rände-eelne koondumine. Esialgu ööbivad pered omaette. Sügise poole, augustis-septembris, hakkavad naaberpered koonduma ühistesse ööbimispaikadesse ehk rände-eelsetesse koondumiskohtadesse (# 10, 11). Kui säärane rändekogum asub kurepere pesapaiga läheduses – kümmekonna kilomeetri raadiuses –, siis käiakse aeg-ajalt kodukandis ja vahetevahel isegi ööbitakse pesakohas. Ent kui pesa lähikonnas koondumiskohta ei leidu, võidakse rännata üpris kaugele: näiteks liikus üks kurepere Kõnnust Põlvamaal koguni Lavassaarde Pärnumaal. Eesti rände-eelsete kurekogumitega liitub tavaliselt tuhatkond kureperet ka Soomest ja Loode-Venemaalt. Samuti võivad meie kurepered liituda naabermaade kogumitega.


Rännet alustavad sookured enamasti varajastel hommikutundidel otse ööbimispaigast. Seejärel rännatakse kogu päev õhtuni välja ning vahel isegi öösel. Kõige sobivam rändeilm on selge ja tuulevaikne või nõrga taganttuulega, vihm ja tugev tuul pärsivad rännet. Lennatakse parvedes, kus on mõnikümmend kuni paarsada lindu. Kui suurest rändekogumist lahkub korraga palju linde, siis moodustavad üksikud parved väikeste vahedega ahelaid, mis võivad olla mitu kilomeetrit pikad ja sisaldada tuhandeid linde.

Üks rändelennu faas hõlmab paarsada kuni tuhat kilomeetrit, olenevalt püsipeatuspaikade asukohast. See vahemaa läbitakse enamasti mõne päeva kuni nädala jooksul, tehes lühikesi puhkepeatusi. Soodsa ilma ja suure rändeaktiivsuse korral võivad kured peatumata lennata kuni viissada kilomeetrit. Rändepeatus kestab paar nädalat ja siis lennatakse jälle edasi.

Kui pesitsusalad paiknevad hajusalt, siis tavapärased rändeteed ja talvituskohad on palju ahtamad (# 1). Eesti kured kasutavad valdavalt kahte läänepoolset rändeteed, suundudes vastavalt Hispaaniasse ja Prantsusmaale või Itaaliasse ja Põhja-Aafrikasse (# 1, 12). Esimesel juhul peatuvad nad pikemalt Saksamaal ja Prantsusmaal ning teisel juhul Ungaris. Osa Ida-Eestis pesitsevaid kurgi kasutab aga hoopis kolmandat, Ida-Euroopa rändeteed, jõudmaks Ukrainasse ja Türgisse; tõenäoliselt talvitavad nad Kirde-Aafrikas (# 1, 12), kuigi sealt ei ole seni teada ühtegi Eestis või mujal Euroopas märgistatud sookurge [6, 14].

Taasleiuandmetel on meie sookurgede suurimaks rändekauguseks seni mõõdetud 3600 km: Läänemaal 2005. aastal raadiosaatja saanud sookurge peilisid hispaania ornitoloogid mullu 30. detsembril lendamas üle Gibraltari väina Aafrikasse ning samal päeval tagasi.

Talvitusaladel viibivad sookured novembrist-detsembrist kuni veebruari-märtsini. Eesti kurgede kevadränne Hispaanias algab veebruaris ja lõpeb märtsis. Kokku viibivad meie sookured pesitsusalal ligikaudu kuus kuud, kevad- ja sügisrändel kokku kolm kuud ning talvitusalal samuti kolm kuud. Kevadrände hooaeg kestab kokku ligikaudu poolteist korda vähem kui sügisrände oma.


Tagasi Eestisse jõuavad esimesed sookured veebruari lõpus või märtsis (# 13). Esimesed parved on väikesed, enamasti vaid 3–7 isendit. Valdav osa linde saabub suuremate, nn. kandvate parvedena, kus on 18–23 lindu: parved on tunduvalt väiksemad kui sügisrände ajal.

Rände lõpetavad meilt läbi rändavad põhjapoolsed linnud. Läbirändel peatuva salga suurus on keskmiselt 8–12 lindu. Eestist suundutakse peamiselt põhja- ja kirde poole. Erinevalt sügisest ei peatu kevadisel läbirändel olevad kured meil suuremal hulgal ega pikemat aega.


Kevad- ja sügisrändest vähem arvukas ja vähem märgatav on nn. suviränne (# 13), mille hooaeg kestab mai lõpust juuli lõpuni. Suvirännet ajendab lindude lennuvõimestumine ja lahkumine sulgimispaikadest; nooremad linnud, kes pole veel pesitsenud, otsivad ühtlasi tulevasi pesapaiku. Suvirände ajal kuulub kandvasse rändeparve 8–12 lindu ja peatuvasse parve 18–22 lindu: võrreldes kevadrändega on suuruste vahekord vastupidine. Suviränne on valdavalt põhja- ja lõunasuunaline: just neis suundades eelistavad noored kured meie alal pesapaiku otsides liigelda.


Ohud ja kaitse. Sookurg on peaaegu kõigis levila riikides kaitse all ja ka nende salaküttimine on vähenenud. Ehkki sookurel läheb praegu hästi, tuleb arvestada, et olukorra muutudes võib ta taas ohtu sattuda – nii nagu möödunud sajandil juba korra juhtus. Peamised ohud on endiselt inimtegevus ja kliimamuutused. Praegu jagub kurgedel veel eluruumi, kuid inimasustus tiheneb üha ning surub neid koomale. Kõige tugevam on see surve rände- ja talvitusaladel, kus sookured sõltuvad suurel määral põllumajandusest. Ka pesitsuspaikade kvaliteet võib halveneda, sest enamik märgalasid on nii inimtegevuse kui ka kliimamuutuste suhtes tundlikud. Aina suuremat ohtu kujutab sookurgedele kõikjal tihenev elektriliinide võrk. Juba praegu hukkub neis üle Euroopa igal aastal kümneid ja sadu linde.

Eestis on sookurg III kaitsekategooria liik: teda ei tohi jahtida ning tema elupaiku tuleb kaitsta. 2003. aastal koostati esimene sookure kaitsekorralduskava, mullu uuendati seda ajavahemiku 2008–2012 tarbeks. Eesmärk on tagada Eestis elujõuline pesitsus- ning rändeasurkond. Elupaikade kaitse tugineb praegustele riiklikele kaitsealadele ja hoiualadele. Pesapaikade hoid on hästi tagatud, kuid rändeasurkonda silmas pidades peaksid kaitsemeetmed hõlmama ka põllumajandussuuniseid. Lahendusi alles otsitakse. Peale kaitseabinõude näeb kaitsekorralduskava ette ka hädavajalikud teadusuuringud ning liigi seisundi seire. Eraldi sihtliigina on sookurg riiklikus keskkonnaseireprogrammis, teda on järjepidevalt seiratud alates 1994. aastast.


Meie linnu-uurijad on sookurel silma peal hoidnud juba üle sajandi. Esmalt hakati üles märkima kurgede kevadise tuleku ja sügisese mineku aega: seda on tehtud juba 1866. aastast saadik. Nõnda võib sookure puhul pidada fenoloogiat esimeseks ja kõige pikaajalisemaks uurimisvaldkonnaks, mis kestab tänini.

Esimene ülevaade sookure rändest Eestis ilmus 1955. aastal [17] ning järgmine 1971. aastal [19]. Mõlemad tööd põhinevad Eesti loodusuurijate seltsi korraldatud ornitofenoloogilistel vaatlustel. Seejärel tegeldi põhiliselt rändefenoloogia, samuti rändel visuaalse orienteerumise teemaga kuni 1990. aastate alguseni, mil lisandusid sulgimisuuringud [4, 9].

Uus ajajärk sookureuuringutes sai alguse, kui 1990. aastal võeti tarvitusele värvilised jalarõngad ja 1999. aastal raadiomärgised. 2001–2003 jälgiti sookurgi satelliidi vahendusel. Sookurg oli Eestis esimene liik, kelle isenditel rakendati raadio- ja satelliitmärgiseid. See võimaldas hankida üksikasjalikku teavet linnu kodupiirkonna ning rännete kohta. Satelliidi abil tehti esimest korda kindlaks, et meie sookured rändavad peale Lääne- ja Kesk-Euroopa ka kagu poole Ukrainasse ja Türgisse [6]. 2003. aastal võeti Eestis esimest korda kasutusele sookure häälte salvestamise ja analüüsi mitmemõõtmeline täisdigitaalne meetod. Nõnda saab sookure isendeid hääle järgi eristada ning neid kaugelt jälgida, ilma et oleks vaja linde kinni püüda ning sellega neile liiga teha.

Uus proovikivi on uurida sookure asurkonna struktuuri ja pesitsus- ning rändestrateegiaid, kasutades eelmainitud tehnilisi vahendeid ning varasemast märksa suuremat teadmistepagasit. Alles nüüd, kui on kogunenud andmeid sookure üksikisendite elukäigu ja kohalike ning rändeliikumiste kohta, on võimalik uurida nende sünnikoha- ja partneritruudust, suremust ja produktiivsust ning teisi omadusi. Peasiht on koostada sookure asurkonnamudel, mis aitaks prognoosida asurkonna dünaamikat ja korraldada liigi kaitset.


1. Berthold, Peter 1971: Physiologie des Vogelzugs. – Schüz, E. (ed.). Grundgriss der Vogelzugskunde. Parey, Berlin: 257–299.

2. Blotzheim, Urs N. Gluts et al. 1973. Handbuch der Vögel Mitteleuropas. Band 5. Frankfurt am Main.

3. Cramp, S.; Simmons, K. E. L. (eds.) 1980. The Birds of the Western Palearctic, Vol. II.

4. Keskpaik, J.; Kashentseva, T. 1995. Sookure täielik sulgimine: fenoloogia,dünaamika, lennuvõime kaotus ja taastumine. – Loodusevaatlusi 1994. Tallinn: 18–33.

5. Keskpaik, Jüri.; Rootsmäe, Lemming 1995. Autumn migration of the Common Crane in Estonia. – Prange, Hartwig. (ed.) Crane Research and protection in Europe. Martin-Luther-Universität, Halle-Wittenberg: 156–164.

6. Leito, Aivar jt. 2005. Sookurg. Eesti Loodusfoto, EMÜ PKI, Tartu.

7. Leito, Aivar et al. 2006. The Eurasian Crane in Estonia. Eesti Loodusfoto, Tartu.

8. Leito, Aivar et al. 2008. The impact of agriculture on autumn staging Eurasian Cranes (Grus grus) in Estonia. – Agricultural and Food Science 17: 53–62.

9. Luigujõe, Leho; Keskpaik, Jüri 1995. Summer assamblies and summer movements of the Common Crane in Estonia. – Crane Research and Protection in Europe. Halle-Wittenberg: 149–155.

10. Mäger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. Koolibri, Tallinn.

11. Ojaste, Ivar 2006. Sookure Grus grus kodupiirkonna kasutus. Magistritöö. Käsikiri Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis.

12. Prange, Hartwig 1989. Der Graue Kranich. Die Neue Brehm-Bücherei, 229. A. Ziemsen Verlag. Wittenberg Lutherstadt.

13. Prange, Hartwig 1999. Der Zug des Kranichs Grus grus in Europa. – Vogelwelt 120 (5–6): 301–315.

14. Prange, Hartwig 2008. Kranichzug, Rast und Überwinterung 2006/2007. Martin-Luther-Universität, Halle-Wittenberg, Germany.

15. Renno, Olav (koost.). 1993. Eesti linnuatlas. Tallinn.

16. Shergalin, Jevgeny et al. 1995. The Common Crane with its migration and as a hazard to aircraft in Estonia. – Prange, Hartwig. (ed.). Crane Research and protection in Europe. Martin-Luther-Universität, Halle-Wittenberg: 165–169.

17. Tamm, Rudolf 1955. Sookure sügisrändest Eesti NSV-s. – LUS-i aastaraamat, 48. kd, Tallinn: 201–214.

18. Treuenfels, Carl.-Albrecht 2006. The Magic of Cranes. Knesebeck Verlag, Germany.

19. Veromann, Heinrich 1971. Sookure sügisrändest Eestis. – Lindude rändest Eestis. Ornitoloogiline kogumik V. Tartu: 164–186.



Aivar Leito
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet