Eesti Looduse fotovõistlus
2008/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/11
Metsa väärtused vajavad selgitamist

Metsasse on aegade jooksul suhtutud mitut moodi. Nüüdseks oleme välja jõudnud säästva metsamajanduse põhimõteteni. Metsaseaduse § 2 lõike 2 järgi on metsa majandamine säästev, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurivajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse. Kuidas oleme sellise mõtteviisi saavutanud? Mil moel hinnata metsa mitmekülgseid väärtusi?

Aletaja mõtteviis: metsaga on vaja võidelda. Põllundusest sai siinse rahva peamine elatusviis ligi kahe tuhande aasta eest. Nondel kaugetel aegadel muutus oluliselt ka inimese suhtumine metsasse. Varasematel aastatuhandetel olid elatist andnud mets ja kalaveed, nüüdsel ajal enam mitte.

Alepõldu tehti metsa arvel. Pikkadel sajanditel, kui alepõllundusega laialdaselt tegeldi, kujunes välja arusaam, et metsaga tuleb pidada lõputut võitlust. Võitlusvahendid olid kirves ja tuli. Mets langetati ja puud põletati. Maa pandi metsa asemel kasvatama vilja. Enamasti oli metsa taandumine vaid ajutine. Inimesel tarvitses vaid mõneks ajaks käed rüppe lasta ja mets seadis end vasturünnakule. Juba mõne aastaga tõstis mahajäetud tarbemaal pead hall võsameri. Paari aastakümnega sirgus sinna sihvakas lehtmets. “Mis peremees jätab, selle mets võtab”, sõnastas kogetu rahvasuu.

Metsa raadajale võis paista, et löö metsale milliseid haavu tahes, ta kasvatab need varem või hiljem ikka jäljetult kinni. Nüüd teame, et haavad ei paranenud jäljetult. Paljudes meie metsades on alepõllunduse märke võimalik märgata praegusajani. Kui näiteks kõndida mõnes Lõuna-Eesti nõmmemännikus või Kesk-Eesti salukuusikus, võib ju tunduda, et tegemist on põlise metsamaaga. Tegelikult on samas paigas väga tõenäoliselt kunagi asunud põld. Enne põllumaaks saamist kasvatas nüüdne männikumaa võib-olla kuusikut ja kuusikumaa tammikut. Aleviljelus kurnas maa rammu. Uuesti metsamaaks saades jaksas maa kasvatada vähem nõudlikke liike kui enne. Mõne paiga viljakus kurnati korduva aletamisega nii välja, et see ei jaksanudki enam metsa kasvatada. Sellised on paljud meie praegused kadakased loopealsed.

Võitlus inimese ja metsa vahel näis kulgevat enam-vähem tasavägiselt. Kord tungis peale inimene, kord mets. Headel aegadel, kui valitses rahu ja edenes heaolu, laiendas inimene metsa arvel oma tarbemaid. Sõja-, nälja- ja katkuaastate järel, kui maa oli inimestest tühjenenud, laienes mets. Sajandite jooksul hakkas olukord siiski tasapisi kalduma metsa kahjuks. Enne kui siinne inimene õppis põldu tegema, olid metsad levinud kõikjal, kus polnud soid ja veekogusid.

13. sajandil, kui metsi oli raadatud juba tublisti üle tuhande aasta, oli siinse maa metsasus ajaloolaste hinnangul kahanenud 60%-ni. 18. sajandiks oli metsade alla jäänud alla poole maast. 19. sajandi keskpaigaks oli maa metsasus vähenenud umbes ühe kolmandiku piirimaile. Siis viimaks taibati juba üldiselt, et samamoodi jätkata ei saa.


Metsakasvataja mõttelaad: tahad rohkem raiuda, pead ise metsa kasvatama. Metsapuuduse peamine põhjus ei olnud siiski aletamine. Alepõldude kõrvale olid ammu tekkinud põlispõllud ja aletamine minetanud majandusliku tähtsuse juba 18. sajandiks. Kuid samal, 18. sajandil hakkasid enneolematus koguses puitu ja metsa neelama aina laienevad uudsed tööstusharud.

Muidugi vajas suurenev elanikkond senisest enam puitu ka tavapärastes kasutusvaldkondades: kütteks ja ehituseks. Kuid hulganisti puitu nõudis nüüd ka potasepõletus klaasitööstuse tarbeks, puusöepõletus miiliaukudes ja tõrvaajamine. Nõudlust tõrva järele oli tinginud hoogne laevaehitus, puusöe järele aga metallisulatus. Rohkesti kütet kulus tellise- ja lubjapõletuseks.

Uutest puidukasutusharudest neelasid enim puitu siiski viinaköökide ahjud. Viinaajamisest oli tolleaegsetes oludes kujunenud hea tuluallikas mõisatele. Kõrgete korstnatega viinakööke, millest nii mõnigi on säilinud praeguseni, kerkis kõikjale Eestis. 19. sajandil elanud publitsist Alexander Friedrich von Hueck väitis oma kirjutistes, et mõnekümne aastaga olevat viinaajamise tarbeks hävitatud enam metsi kui varem aletamisega terve sajandi jooksul.

19. sajandi teisel poolel rajati Eestisse raudtee. Selle ehitamise ajal kulus ohtralt puitu liiprite valmistamiseks. Kui raudtee valmis sai, avardusid järsult metsa- ja puumaterjali veo- ja müügivõimalused. Sama sajandi lõpul avati Pärnu linnas tolleaegse Venemaa võimsaim paberivabrik. Tohutu käitise tarbeks Eesti metsadest ei jätkunud. Enamik puitu tuli sisse vedada Venemaalt. Hiigelsuured raielangid, mis nüüd meie metsadesse ilmusid, said rahvasuus nimetuse Waldhofi lagendikud.

Kui sajandi lõpuveerandil veel ka teravilja hinnad rahvusvahelisel turul tõsiselt langesid, oli aeg küps, et üldsuse suhtumine metsasse muutuks. Üha mõjuvõimsam ajakirjandus oli soosivat hoiakut metsakasvatuse ja sihipärase majandamise suhtes õhutanud juba aastakümneid. Metsade külv ja istutamine läks hoogu, sai päris moeasjaks. Mõisates pandi metsa alla tihti lahjemaid põllumaid. 20. sajandi vahetusel majandati plaanipäraselt kokku umbes pooli, 1918. aastaks aga juba üle 90% Eesti metsadest.

Kui iseseisvumise järel mõisametsad riigistati, saadi mõisa- ja riigimetsade majandamine seada ühtsetele alustele. 1920. aastate esimesel poolel oli viimaks kujunenud kogu maad hõlmav metsade majandamine – enam-vähem tänapäevases mõistes. Nüüd oli lõplikult võidule pääsenud varasemaist sajandeist täiesti erinev mõtteviis: kui tahad metsa rohkem raiuda, pead seda ise juurde kasvatama.


Metsakasvataja kui taimekasvataja. Metsakasvatust peetakse praeguseni üheks taimekasvatuse haruks. Metsakasvataja on selles mõttes väga lähedane põlluviljelejale. Nende mõlema esmasiht on toota võimalikult rohkesti taimset saaki. Metsakasvataja saak on taimed, millel on puitunud vars. Tõsi küll, põllukultuuridest eristab puitunud varrega taimi ehk puid see, et neid saab koristada märksa pikemate vaheaegade järel kui põllusaaki. Lageraielank, mis metsanduses võhikule tihti nii suurt meelehärmi põhjustab, on metsakasvataja jaoks umbes sama mis sügisene kõrrepõld põllumehe jaoks. Tema leiab endastmõistetavalt, et “raiering on täis saanud”, ja hakkab hoolitsema selle eest, et samasse paika tekiks uus metsapõlvkond.

Tänapäevased metsad võivad neile, kes siin vaid puhkamas käivad, paista päris looduslikena. Metsamees, kellele metsad on igapäevane tööpaik, oskab siin osutada inimtegevuse märkidele peaaegu igal sammul. Sellise argise tööpaigana õppisin metsa ise nägema noil ammustel aastatel, kui töötasin metsakorraldajana.

Kuigi metsataksaator liigub puude all, peab ta oskama näha metsa otsekui linnulennult. Nõnda üldistatult seirates näib mets vahel otsekui ääretu põlluna, mis jaguneb väikesteks lappideks. Neil lappidel ehk eraldistel kasvavad inimese järjekindla hoolega loodud ja kujundatud erilaadsed puistud. Iga puistu kohta on metsakasvatajal paljude aastakümnete kohta täpselt kirjas, milliseid töid seal kunagi on tehtud: millal hooldusraietega kujundatud, millal maha raiutud ja millal uuendatud. Ka järgnevate aastate kohta on neil üksikasjalikud kavad, mida ja kui palju kusagil ette võtta.

Metsamajandus kui põllumajandusest noorem majandusharu on oma arengu teatud etappidel põllunduselt päris palju ka otse üle võtnud. Näiteks on kunagi hakatud kasvatama noori puutaimi ehk seemikuid kilehoonetes, metsamaid kuivendama ja väetama, kemikaalide abil putukkahjureid tõrjuma, metsapuid aretama. Eriti hoogu mindi nn. kõva metsamajanduse edendamisega alates 20. sajandi keskpaigast, ja mitte üksnes meil – Rootsis ja Soomes elati läbi samasugune ajajärk peaaegu samal ajal.

Põhjamaades toimus 20. sajandi keskel, suurtootmise võidukäik, nii nagu Eestiski. Ka põllu- ja metsamajanduses usuti, et kui rakendada uut võimsat tehnikat ja jõulisi majandusvõtteid, areneb tootmine endistviisi enneolematult kiiresti ja seeläbi edeneb üldine heaolu. Looduslikele eripäradele pöörati vähe tähelepanu ja suurtel maa-aladel püüti kasutada samu malle. Pidi mööduma mitukümmend aastat, enne kui ilmnesid sellise üheülbalise käsituse varjuküljed. Üldine puudus, mis kõigepealt tuli ilmsiks Rootsis, oli metsalooduse vaesumine. Ühetaoliseks muudetud metsades halvenesid järsult taime- ja loomaliikide elamisvõimalused, vähenes liikide arvukus ja selgus muidki puudusi.


Meie aja nõue: metsa tuleb majandada mitmekesiseid väärtusi silmas pidades. Möödunud aastasaja viimastel kümnenditel tugevnesid Euroopa üldsuse seas protestihääled senise metsade majandamise praktika vastu. Siiani olid metsamehed saanud tegutseda enam-vähem omatahtsi. Nüüd järsku selgus, et ühiskonnas on veel huvirühmi, kes tahavad metsaasjades kaasa rääkida ja kelle sõnadel on ka mõju. Häälekaimad olid keskkonnakaitsjad.

Laialdast toetust leides hakkasid nad näiteks Soomes ja Rootsis oluliselt mõjutama metsade majandamist ja metsatööstuse toodete tarbimist. Puiduturg pidi tarbijate huvidele vastu tulema ja hakkama omalt poolt esitama roheliste väärtuste norme metsakasvatajatele. Üksteise järel uhas Euroopa riikide metsamajandusest üle nn. roheline laine. Rootsis tulid suured muutused peamiselt 1980., Soomes 1990. aastatel.

Eestis lõid aluse uuele metsakäsitlusele 1997. aastal riiklikult heaks kiidetud metsapoliitika ja 1998. aastal vastu võetud metsaseadus. Möödunud aasta algusest kehtima hakanud metsaseadus kinnitab lausa otsesõnu, et seaduse eesmärk on tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine.

Peamine muutus Euroopa maade metsamajanduse põhimõtetes oli see, et kogu 20. sajandi jooksul valitsenud tähtsaim puupõllunduse laadi tees “metsa ei tohi raiuda rohkem, kui seda juurde tekib” tunnistati iganenuks. Selle asemele püstitati nõue: metsade kasutamisel tuleb silmas pidada nende mitmekesiseid väärtusi. Majanduslike väärtuste kõrval tõsteti selgemini kui varem esile metsade loodus- ja kultuuriväärtusi. Neid metsade erilaadseid väärtusi omavahel kokku sobitada pole kuigi lihtne. Veelgi enam – mõnikord paistavad nad olevat suisa leppimatus vastuolus.


Metsade loodus- ja kultuuriväärtusi on selgitanud hulk inventuure. Uuel aastatuhandel on meie metsade loodus- ja kultuuriväärtusi kindlaks tehtud mitme ulatusliku ettevõtte käigus. 1994.–1995. aastal inventeeris Eestimaa looduse fond meie põlismetsi. Sellele järgnes 2001. aastani kestnud palju põhjalikum ja süstemaatilisem metsade loodusväärtuste inventeerimise projekt „Eesti metsakaitsealade võrgustik”.

Tublisti aitas metsade loodusväärtusi täpsustada 1999.–2003. aastal tehtud vääriselupaikade inventuur. Nõnda võeti arvele kokku üle seitsme tuhande vääriselupaiga. Viimati saadi loodusväärtustest ülevaade, kui määrati Natura 2000 võrgustiku alade piire. Selle raames on tehtud ettepanek võtta kaitse alla mitu uut metsaala.

Metsade kultuuriväärtusi on kõige põhjalikumalt selgitatud 2006. aastal alanud pärandkultuuri objektide inventuuri käigus. Esimesel aastal võeti arvele üle 2000 pärandkultuuriobjekti Lääne- ja Raplamaal, mullu jätkati Järva- ja Harjumaal. Praegu on see töö pooleli – ilmselt kulub veel päris mitu aastat, enne kui kõik Eesti metsad selle pilguga läbi vaadatakse.


Nagu kolmekihiline kook. Metsa eripalgelisi väärtusi võib näha ja hinnata mitut laadi mõõdupuudega. Piltlikult kõrvutan neid kolmekihilise koogiga. Kõige alumisse kihti kuuluvad metsa majanduslikud väärtused. Läbi aegade on mets olnud inimesele asendamatu tarbematerjali, kütte, ulukite ja muude aineliste väärtuste allikas. Sellelaadsed hüved on suhteliselt selge ja ka rahaliselt küllalt täpselt hinnatav kiht.

Järgmine kiht on metsa mitmekesised loodusväärtused: mets kui paljude liikide ainuvõimalik elupaik, keskkonna parandaja ja tasakaalustaja ning muu säärane. Kõike seda on tunduvalt keerulisem hinnata, saati siis rahasse ümber arvestada. Ometi ei vaidle mitte keegi selle vastu, et metsa väärtus kas või ainuüksi hapniku tootjana on väga suur, võib-olla suuremgi kui näiteks puiduandjana.

Kolmanda, kõige ülemise kihi hõlmavad mu kujutluses metsa kultuuriväärtused. Linnastunud inimene saab metsas puhata ning tervist ja vaimset tasakaalu parandada. Ühtlasi on mets teadusobjekt, rahvuskultuuri kandja, loomeinimeste inspireerija.

Ehkki loetelu pole ammendav, osutab see selgelt, kui raske on kaaluda selle kihi osatähtsust võrreldes majandus- ja loodusväärtustega. Kui aga keegi püüaks arvestada seda vara ümber rahasse, et seda siis metsa puidulise väärtusega võrrelda, ei võetaks teda kuigi tõsiselt. Nagu hõrk kreemikiht koogil, on see osa koogist kõige õhulisem ja ebamäärasem. Kuid teisalt on just see pealmine kiht sagedasti koogi kõige tähtsam osa – see, mis teeb temast tõelise koogi.



Hendrik Relve
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet