Eesti Looduse fotov�istlus
2008/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/12
Läbi aegade kõige soojem talv

Eesti Looduses on erakordselt soojasid talvesid käsitletud varemgi: kirjutatud on 1960/61. aasta talvest [5], samuti 1990. aastate alguse talvedest [3]. Ent tähelepanuväärne on ka möödunud talv, mille soojus ja lumevaesus pani paljusid imestama, talispordilembestele tegi aga tublisti meelepaha.

Kuigi mullune, 2007/2008. aasta talv oli Eestis väga soe, pole see meil kuigi haruldane. Sääraseid talvesid tuleb ette aina sagedamini. Näiteks eelmise sajandi teisel poolel tõusis aasta keskmine õhutemperatuur Eesti eri ilmajaamades 1–1,7 kraadi, kõige väiksem oli see loodes Ristnas ja suurem Kagu-Eestis Võrus [1]. Sealjuures kerkis kolme talvekuu ehk detsembri, jaanuari ja veebruari keskmine õhutemperatuur veelgi kiiremini: poolesaja aasta jooksul üle kahe pügala.

Eelmise talve iseäralikke olusid kinnitavad ka ilmajaamades kogutud arvandmed. Instrumentaalsete ilmavaatluste ajaloos on tegu lausa kõige soojema talvega. Ka püsivat lumikatet toona Eesti paljudes piirkondades ei tekkinud ning rannikumeri ei jäätunud. Isegi Peipsi järvel ei olnud korralikku tugevat jääkaant, mistõttu jäi pidamata Kalevipoja uisumaraton.

Õiget külma tunda ei saanud. Möödunud talve ilmastikku on esmalt sobilik uurida ilmajaamades üles märgitud õhutemperatuuride põhjal. Tabelis # 1 on toodud kolme talvekuu kõige soojemad keskmised õhutemperatuurid ja aastad, samuti nende kuude keskmine näitaja. Nende andmete järgi oli kõige soojem detsembrikuu 2006. aastal – umbes kahe kraadi võrra soojem kui ülejäänud kõige soojemad jõulukuud. Tavapäratult lämbet veebruari näitavad kõikide jaamade andmed aga 1990. aastal. Seevastu selgelt kõige soojemat jaanuari välja tuua ei saa. Enamikus jaamadest oli see 1989. aastal, erand vaid Kihnu 1983. aasta ja Ristna 1992. aasta jaanuar. Kui aga uurida pika aegreaga ilmajaamasid, võib välja tuua hoopis 1925. aasta jaanuari. Ühtlasi võib toonast (1925. a.) näärikuud pidada teadaolevalt kõige soojemaks jaanuariks läbi aegade. Ent ka siin tuleb ette erandeid: Lõuna-Eesti jaamades Tartus, Viljandis ja Võrus (kus tehti mõõtmisi ka 1925. aastal) oli 1989. aasta jaanuar pisut soojem. Käsitledes aga kolme talvekuu keskmist õhutemperatuuri, osutub 2007/2008. aasta talv kindlalt kõige soojemaks. Mullusele järgneb soojuselt 1924/25. aasta talv.

Kuna geograafilise asendi tõttu on Eesti kliima paikkonniti üsna erisugune, tasub eelmist talve käsitledes vaadelda olukorda kahes piirkonnas: Tartus ja Vilsandil. Tartu andmed on siinjuures kohased enamiku Mandri-Eesti sisemaa kohta. Vilsandi on aga meie läänerannikul kõige merelisema kliimaga, kus talved on temperatuuri poolest tavaliselt Eestis kõige soojemad.

Talvekuude keskmise õhutemperatuuri aegrida Tartus ja Vilsandil alates 1866/67. aasta talvest (# 2) näitab ilmekalt, et talve keskmise õhutemperatuuri aastatevaheline erinevus on olnud äärmiselt suur (Vilsandi jaama vaatlusrida on olnud küll lünkadega, kuid seda on täiendatud naaberjaamade andmetega). Pehmetel talvedel on keskmine temperatuur Vilsandil ulatunud üle nulli, Tartus aga üle kolme miinuskraadi. Korrelatsioonikordaja kahe aegrea vahel on suur – 0,973, mis teisisõnu viitab sellele, et temperatuur Eesti eri piirkondades muutub sünkroonselt.

Keskmine vahe Vilsandi ja Tartu temperatuuride vahel on olnud 3,9 °C.

Aegrea algusosas, enne 1924/25. aastat, erakordselt pehmeid talvesid meil peaaegu polnudki. Pärast seda on sääraseid aga järjest enam ette tulnud. Mõlema ilmajaama andmetel on vaadeldava 142 aasta jooksul kolme talvekuu keskmine õhutemperatuur tõusnud lineaarselt ligemale kaks kraadi, mida võib pidada väga oluliseks soojenemiseks. Kui vaatlusrea esimese kahekümne talve (1866/1867–1885/1886) hulgast vaid kahel juhul oli keskmine temperatuur Vilsandil üle nulli, siis viimase kahekümne aasta (1988/1989–2007/2008) vältel on selliseid talvesid olnud 13.

Teine väga tundlik talve külmuse ja pehmuse näitaja on negatiivsete ööpäeva keskmiste õhutemperatuuride summa – liidetakse kokku talve jooksul kõikide nende ööpäevade keskmised õhutemperatuurid, mis jäävad nullist madalamale. Niimoodi saadakse ühe talve iseloomustamiseks üks suur negatiivne number: see on seda suurem, mida madalamaid temperatuure mõõdeti. Negatiivsete temperatuuride summa on seega justkui suur külma õhu hunnik, mis kajastab hästi talve pakaselisust. Sellel näitajal on üsna hea otsene seos ka mere jäätumisega [7, 2].

Negatiivsete temperatuuride summa aegreas Tartu ja Ristna jaamas alates 1951/52. aasta talvest tuleb välja suur, lausa mitmekordne külmasummade erinevus eri talvede vahel (vt. # 3). Üksiti näitab see selget tõusu ehk külmasumma vähenemist: Tartus on see toimunud kiiremini kui rannikuäärses Ristnas. Mullune talv on selles aegreas osutunud Tartus kõige pehmemaks: negatiivsete temperatuuride summa oli –157,4 °C. Ristnas küündis näitaja väärtus aga –41,7 °C, mistõttu oli seal tegu pehmuselt kolmanda talvega 1991/1992. (–29,2 °C) ja 1974/1975. aasta talve (–38,2 °C) järel.

Uurides õhutemperatuuri muutust 2007/2008. aasta talve jooksul Tartus ja Vilsandil üksikasjalikumalt (# 4), selgub, et enamikul päevadest püsis ööpäeva keskmine temperatuur nullist kõrgemal ja sulapäevade vahele jäi vaid üksikuid mõnepäevaseid külmasid. Korralikule talvele kohast külma saime tunda aga alles uue aasta esimestel päevadel, kui 5. jaanuaril mõõdeti Tartus ööpäeva keskmiseks –14 °C. See päev, mis on meeles ka kirjanik Jaan Krossi lahkumispäevana, jäigi möödunud talve kõige käredamaks. Koostades selle päeva keskmise õhutemperatuuri kohta piirkondliku jaotuse kaardi (# 5), tuleb hästi esile meie talvisele temperatuuriväljale iseloomulik erinevus Lääne- ja Ida-Eesti vahel: Eesti läänerannikul on võrdlemisi sooja jäävaba veepinna tõttu märksa soojem kui Mandri-Eestis.

Ent peale aasta alguse pakase tuli tagasihoidlikumaid külmaperioode veel veebruari teisel ja märtsi kolmandal dekaadil. Mäletatavasti kaasnes märtsis külmaga ka tugev lumesadu, mis kattis maapinna ootamatult paksu lumekihiga. Seega mingil määral pidas siiski paika vanarahva ütlus, et ega talv taeva jää. Paraku jagus märtsilõpu lumerohkust meile vaid mõnedeks päevadeks.

Ilmajaamades registreeritud absoluutsed miinimumtemperatuurid ehk külmarekordid olid mullu samuti erakordselt tagasihoidlikud (# 1). Sisemaa jaamades ei langenud õhutemperatuur isegi mitte –17 pügalani, saarte läänerannikul jäi aga miinimum kõrgemale kümnest miinuskraadist.


Lund jagus suusasõiduks vaid üksikutes kohtades. Võrreldes tavapäraste talvedega jäi mullu sooja tõttu lumikate üsna õhukeseks ja seegi püsis lühikest aega. Sellegipoolest avaldusid ka toona lumikatte kestuse paikkondlikud seaduspärasused (vt. # 6): Saaremaal oli lund talve jooksul vähe, samas püsis Pandivere, Alutaguse ja Haanja kandis valge vaip maas 80–90 päeva. Kuigi kokkuvõttes oli igal pool lund napilt, ei saa siiski öelda, et see oleks olnud üldse kõige lumevaesem. Näiteks 1991/1992. aasta talvel oli meil lumi maas keskmiselt vaid 59 päeval.

Lume paksuse muutust 2007/2008. aasta talvel võib pidada üsna ebatavaliseks (# 7). Kui vähesel määral oli lund juba alates novembri esimesest dekaadist, siis detsembri alguses see sulas täielikult. Ka uue aasta alguse külmadel päevadel oli ilm selge ja sademeteta ning märkimisväärset lumikatet ei tekkinud. Selline lumevaba ilm kestis märtsini välja. Vaid Kirde-Eesti vaatlusandmetes on üles tähendatud mõningast lume paksust. Teada on ka see, et Haanja kõrgustiku kõrgemas keskosas püsis lumi kogu talve jooksul ning seal sai suusatada ka looduslikul lumel, mitte üksnes tehislumel. Nagu eespool mainitud, saabusid suurte lumehangedega talvepäevad meile ootamatult märtsikuus, mil ilmselt paljud olid juba nigela talvega leppinud ning valmistumas hoopis kevadeks.

Vaadeldes üldiselt 2007/2008. aasta talveperioodi sademete jaotust ja hulka, tuli sademeid Eesti alal üsna ebaühtlaselt ja keskmisest märksa enam (# 8). Kõige suurem oli kolme talvekuu sademete hulk Mandri-Eesti läänepoolses osas Pärnu-, Rapla-, Lääne- ja Harjumaal – üle 200 mm, maksimum Koodu vaatluspostis. Säärane sademete jaotus vihmastel talvedel on Eestile siiski täiesti iseloomulik: jäävaba mere kohalt saabub mandrile suur kogus niiskust, mis langeb maha mõõdukal kaugusel rannajoonest – sestap oli Ida-Eestis ka palju kuivem.


Otsides Eesti erakordselt soojade talvede tekkepõhjusi, tuleb lähemalt selgitada üldise õhuringluse ehk atmosfääri tsirkulatsiooni iseärasusi. Parasvöötmes on talveilmastikule omane selge termiline erinevus ookeani pinna ja maismaa pinna temperatuuride vahel. Maapind jahtub talvel intensiivselt, samuti õhk maapinna kohal. Veepinna temperatuur ookeanis ei muutu eri aastaaegadel aga nõnda palju. Põhja-Atlandil jääb see talvel parasvöötme laiustel viie kuni kümne plusskraadi vahele ning õhk ookeani kohal on märgatavalt soojem kui maismaa kohal.

Soe õhk on kergem ja seetõttu ka aldis tõusma, külm õhk on seevastu raske ja vajub allapoole. Tõusva õhu puhul kujuneb merel madalrõhkkond, laskuva õhu korral on maapinnal aga kõrgrõhkkond. Olenevalt mere ja maismaa jaotusest on kujunenud välja piirkonnad, kus keskmine õhurõhk on naaberaladest kõrgem või madalam. Neid nimetatakse vastavalt õhurõhu maksimumideks või miinimumideks. Mõlema puhul on tegu nn. atmosfääri mõjukeskmetega ehk piirkondadega, mis mõjutavad ilma mitu korda ulatuslikumal alal, kui on nende enda pindala.

Euroopas muudab talve pehmeks ja võrdlemisi sajuseks Islandi miinimum. See on piklik vöönd, mis paikneb Põhja-Atlandi kohal Islandi saare lähedal ja ulatub mõnel aastal isegi kaugele kirdesse Barentsi merele. Ka Eesti jaoks on Islandi miinimumis tekkivad tsüklonid väga olulised: need määravad kõige otsesemalt ära meie talveilmastiku iseärasused.

Islandi miinimumi madalrõhkkondadele on talvel vastukaaluks Aasias keskmega Mongoolia kohal tekkiv tugev ja väga ulatuslik kõrgrõhuala – Aasia või ka Siberi maksimum. Seal piirkonnas valitsevad laskuvad õhuvoolud, selge ilm ja käre pakane.

Atlandi ookeani lähistroopilistel laiustel asub aasta ringi aga Assoori maksimum, mis on püsivalt selge ja tuulevaikse ilmaga vöönd. Neid laiusi tuntakse ajaloos ka hobulaiustena. Assoori maksimum on talvel küll palju nõrgem võrreldes suvepoolaastaga ja paikneb ekvaatorile lähemal, kuid kaudselt mõjutab seegi Euroopa ilmastikku.

Kõigi nende tugevate mõjukeskmete tõttu kujuneb külmal poolaastal Atlandi ookeanil parasvöötmes välja suur õhutemperatuuri erinevus lähistroopiliste (Assoori maksimum) ja lähisarktiliste (Islandi miinimum) laiuskraadide vahel. Õhurõhu suure muutusastme ehk gradiendi tõttu tekib intensiivne õhuvool läänest itta, ookeanilt mandri kohale. Mida suurem on õhurõhu gradient ehk mida tihedamini paiknevad sünoptilisel kaardil isobaarid (õhurõhu samajooned), seda tugevam on läänevool.

Siinkohal tuleks kummutada ekslik arvamus, nagu suunduks õhk otse kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga ala poole. Säärane oleks õhu liikumine üksnes juhul, kui maakera ei pöörleks. Kuid maakera pöörlemine ümber oma telje tekitab Coriolisi jõu, mis sunnib liikuvat keha kalduma oma kulgemissuunast põhjapoolkeral paremale. Seepärast liigub õhk piki isobaari nõnda, et liikumissuunast vasemale jääb madala ja paremale kõrgema rõhuga ala. Hõõrdumise tõttu kaldub tuul maapinnalähedases õhukihis sellest suunast kuni 30 kraadi vasemale madalama õhurõhu poole. Seetõttu puhuvad meil läänetuulte asemel sageli edelatuuled.

Pehmeid talvesid põhjustabki Eestis ennekõike aktiivne tsüklonaalne tegevus ning tugevad lääne- ja edelatuuled. Neist suundadest kandub Eesti kohale Atlandi ookeanilt pärit niiske mereline õhk. Sellega kaasnevad kanged rajud, mis rannajää puudumisel tekitavad ka tõsiseid rannapurustusi [4]. 2007/2008. aasta talvel oli samuti rohkesti tormipäevi – päevi, mil keskmine tuule kiirus tõusis 15 m/s. Näiteks Eesti kõige tuulisemas ilmajaamas Vilsandil märgiti üles ajavahemikul 2007 detsember kuni 2008 veebruar kuraditosina jagu tormipäevi. Kõige tugevam keskmine tuule kiirus – 17 m/s mõõdeti seal 19. jaanuaril. Ka joonisel # 9 kujutatud tuuleroos kajastab ilmekalt, et möödunud kolme talvekuu jooksul oli valdavalt tegu edelatuultega – 29%, märksa vähem kui tavaliselt puhus tuul kirdest ning idast. Talvel edelast, läänest ja loodest saabuv õhk on ka ühtlasi võrdlemisi soe, seevastu kirdest ja idast liigub meie kohale palju külmem õhk. Selline tsirkulatsiooni olukord tingiski meil enneolematult sooja talve.


Põhja-Atlandi ostsillatsioon ja tsüklonite liikumisteed. Läänevoolu intensiivsus on omakorda seotud õhurõhu gradiendiga Atlandi ookeani kohal. See gradient võib eri aastatel suuresti erineda, kuna oleneb õhurõhu ulatuslikest võnkumistest Põhja-Atlandil ehk Põhja-Atlandi ostsillatsioonist.

Juba sajandeid tagasi täheldati omapäraseid ilmastiku pikaajalisi muutusi Atlandi ookeanil. Kui Islandi piirkonnas oli eriti tugev tsüklonaalne tegevus ja õhurõhk jäi keskmisest madalamale, siis lähistroopilistel laiustel Assoori maksimumi alal valitses tugev kõrgrõhkkond. Ent kui Islandi piirkonnas oli õhurõhk keskmisest kõrgem, siis Assoori maksimumis oli see jälle madalam. Selline õhurõhkude kõikumine teineteisest kaugel asuvate regioonide vahel on atmosfäärile väga iseloomulik. Kõige tuntum sedalaadi nähtus on Vaikses ookeanis avalduv El Niño.

Põhja-Atlandi ostsillatsiooni ehk NAO positiivses faasis on õhurõhu gradient suur ja õhuvool ookeanilt mandrile tugev (# 10a). Tsüklonid liiguvad ookeanilt Kesk- ja Põhja-Euroopasse, tekitades seal pehme, sajuse ja tormise talveilma, samas kui Vahemere piirkonnas valitseb kõrgrõhkkond kuiva päikesepaistelise ilmaga. NAO negatiivses faasis on Islandi miinimum ning Assoori maksimum nõrgemad ja asuvad väiksematel laiuskraadidel. Põhja-Euroopas valitseb siis kõrgrõhkkond ja külm talveilm, Lõuna-Euroopas on samal ajal aga aktiivne tsüklonaalne tegevus: ilm on sajune, mägedes tuleb ohtralt lund ning veerohked jõed põhjustavad üleujutusi ja purustusi.

Et Põhja-Atlandi ostsillatsiooni seisundit paremini iseloomustada, on koostatud NAO indeks. See arvutatakse standardiseeritud õhurõhkude vahena Assoori maksimumi ja Islandi miinimumi vahel. NAO indeksi aegrida viitab selgelt sellele, et tugevaid positiivseid väärtusi on viimastel aastakümnetel olnud tunduvalt sagedamini kui varem (# 11). Sellele tuginedes saab selgitada ka Eesti talve temperatuuride tõusu; samuti peitub selles üldise kliimasoojenemise otsene põhjus.

Kuid talve ilmastiku kujunemisel ei osutu oluliseks mitte üksnes läänevoolu tugevus, vaid ka tsüklonite liikumistee. Tsüklonid kujutavad enesest hiigelsuuri, mitme tuhande kilomeetrise läbimõõduga õhukeeriseid. Selle eri osades puhub tuul eri ilmakaartest, põhjustades isesugust ilma. Tsükloni keskmest lõuna pool puhuvad lääne- ja edelatuuled, ida pool lõuna- ja kagutuuled, põhja pool ida- ja kirdetuuled ning lääne pool põhja- ja loodetuuled. Olenevalt tsükloni liikumisteest võivad ilmastikuolud Eestis suuresti erineda.

Vaatleme näiteks kahe tsükloni liikumisteed (# 12). Mõlemad on tekkinud Atlandi ookeani kohal ja liikunud üldises läänevoolus ida suunas kaugele Venemaa kohale. Esimene tsüklon liigub üle Skandinaavia poolsaare, Botnia lahe ja Soome Põhja-Venemaale. Eesti jääb selle liikumisteest lõuna poole. Tsükloni kulgedes muutub tuule suund meil päripäeva. Esialgne kagutuul muutub lõuna-, edela-, lääne- ja loodetuulest lõpuks põhjatuuleks. Vahepeal kandub aga edela- ja läänetuulega Eesti alale sooja õhku, sajab vihma ja püsivat lumikatet ei teki.

Teine tsüklon liigub üle Taani väinade Läänemere lõunaosa kohale ning sealt edasi üle Leedu ja Läti Venemaa aladele, möödudes Eestist lõuna poolt. Tsükloni põhjapoolsel äärealal muutub tuule suund vastupäeva. Algne kagutuul käändub tsükloni liikudes ida-, kirde- ja põhjatuuleks. Nendest ilmakaartest voogab juurde aina külmemat õhku; kaasneb lumesadu ja tuiskab, kuid sula sellele ei järgne. Nõnda tekib püsiv lumikate ja püsiv talveilm. Seega üsna väikesed erinevused tsüklonite liikumistees võivad põhjustada suuri erinevusi ilmastikus.


Kas sooja ja lumeta talvega tuleb leppida? Seega kokkuvõttes seostuvad eriti pehmed talved Eestis NAO positiivsete faasidega ja tsüklonite põhjapoolsemate teekondadega. Eeldusel, et kliima endistviisi soojeneb, peaks ka mullune eriliselt soe talv olema hea näide selle kohta, millised võivad tulevikus Eestimaa talved olla.

Talve- ja lumelembeste lugejate jaoks tuleb lohutuseks rõhutada, et suure aastatevahelise muutlikkuse tõttu on tulevikus kindlasti ka pakaselisi ja lumiseid talvesid, kuigi neid jagub meile märksa harvemini.


1. Jaagus, Jaak 2006. Climatic changes in Estonia during the second half of the 20th century in relationship with changes in large-scale atmospheric circulation. – Theoretical and Applied Climatology 83: 77–88.

2. Jaagus, Jaak 2006. Trends in sea ice conditions on the Baltic Sea near the Estonian coast during the period 1949/50–2003/04 and their relationships to large-scale atmospheric circulation. – Boreal Environment Research 11: 169–183.

3. Jaagus, Jaak; Roosaare, Jüri 1992. Soojad talved Eestis. – Eesti Loodus 43 (12): 599–603.

4. Orviku, Kaarel; Jaagus, Jaak jt. 2005. Rannaprotsesside aktiviseerumise ja kliimamuutuste vahelised seosed Eestis. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 34: 75–99.

5. Raik, Ants 1962. 1960./1961. a. talve ekstreemsusest. – Eesti Loodus 13 (1): 17–19.

6. Tim Osborn: North Atlantic Oscillation index data: http://www.cru.uea.ac.uk/~timo/projpages/nao_update.htm

7. Vahter, Riina 1994. Tallinna ja Muuga lahe jääolud. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 26: 19–30.



Jaak Jaagus
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012