Eesti Looduse fotov�istlus
2009/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/2
Charles Darwin ja tema ohtlik idee

Charles Robert Darwini 200. snniaastapeval on kohane ksida: Miks nii ammu elanud looduseuurijast kneldakse endistviisi praegugi, tema ideid luubi alla vttes, neid kas kiites, naeruvristades vi fanaatiliselt rnnates?

On ideid, mis kipuvad teisenema. Ja esialgne mte omandab lihtsa sureliku peas phapildi vi karikatuuri sugemed. Idee autorist ptakse sealjuures teha muinaslugude kangelast. Liialdused ja lihtsustused nendes muinaslugudes snnitavad omakorda vastuviteid, mis kritiseerivad teisenenud, mitte algseid ideid. htaegu moonduvad ideed suuresti, kui nad oma ajastu kontekstist vlja rebida. Niteks on menukas kirjanik Bill Bryson loonud oma teadusloo-Disneylandi, mis on paeluv, kuid sisaldab ka palju vljameldisi ja pinnapealseid hinnanguid, kujutades kunagisi mtlejaid rumalatena, kuna neil puudusid tnapevased teadmised [3].

Ent mida enam Charles Darwini tdesse ja eluloolistesse seikadesse svida, seda vhem mtoloogiat jb temaga seotud vaadetesse. Jb vaid kujutelm mtlejast, kellel oli pikk ja mitmeti traagiline elu, mure oma tervise prast ning hindamatu oskus teha ausaid ja loogilisi jreldusi. Kreatsionism [2], nagu ka mned teised liikumised, ei ole kunagi suutnud tema algoritmilistest ja kvantitatiivsetest arutluskikudest aru saada. Selle asemel ptakse konstrueerida ja vlja melda lihtsustusi, et siis ise nende omaloodud kujutlustega videlda.

Ometi on Charles Darwini td maailmas hed enim kttesaadavad. Peale internetis leiduva teoste arhiivi [19] on Darwini elust ja tdest hulk levaateid, igaks oma vaatenurgast. Eesti lugejateni on judnud niteks Mart Nikluse tlgitud Charles Darwini Autobiograafia [10], Maaris Aasa vahendatud Jonathan Howardi Darwin. Pgus sissejuhatus [14] ning varem ka 1959. aastal vene keelest eestindatud Vera Korsunskaja Charles Darwin [16]. Autobiograafias on Charles Darwin keskendunud eelkige oma mttemaailma kulgu mjutanud seikadele ning ksnes riivanud oma laste, enda ja abikaasa tervise ja traagilise saatusega seotud asjaolusid, mis mngisid oma rolli tema kaugenemises tollal ldlevinud usust Loojasse.

Varasemast enam on Charles Darwini isiku olemust kujutanud uuemad eluloolised teosed, millest mainin siin kolme. John Bowlby biograafia aastast 1990 toetub loodusteadlase kirjavahetusele [1]. Charles Darwini lapselapselaps Randal Keynes kirjutab, et vaarisa elu ja tema teadust olid he terviku osad. Keynesi raamat Darwinist, tema ttrest ja inimese evolutsioonist [15] rgib Darwinite isikliku elu draamast. Vrskeim elulugu vaatleb Erasmus Darwini ja Josiah Wedgwoodi pingutusi kaotada orjakaubandus ning Charles Darwini elu ja td inimrasside hise bioloogilise pritolu testamise kontekstis [12].


Lapseplv. Charlesi lapseplv mdus Shropshirei maakonnas Shrewsbury linnas, mis asub Londonist umbes 170 km loodes, ning suviti ka Wedgwoodide perekonna juures Maeris, 20 km Shrewsburyst kirdes [18]. Wedgwoodidega seovad Darwineid mitmed abielusidemed, kuna tollal ei olnud sugulastevahelised abielud vlistatud. Charlesi emapoolne vanaisa, keraamikatstur Josiah Wedgwood oli tema isapoolse vanaisa Erasmus Darwini sber. Koos aurumasina leiutaja James Watti ja hapniku avastamisel osalenud Joseph Priestleyga ning paljude teiste teadlaste, inseneride ja tsturitega lid nad omalaadse henduse, endi knepruugis Lunar Society. henduse traditsioon oli pidada koosolekuid tiskuu ajal. Mjukatest tsturitest ja mtlejatest koosnev Lunar Society etendas parlamendile petitsioone esitades olulist rolli ka Briti lipu all toimunud orjakaubanduse kaotamisel [12].

Oma isa Robert Waring Darwinit (17661848) kirjeldab Charles kui 188 cm pikka ja 150 kg raskust meest. Ta oli hinnatud arst ning hea suhtleja, kes vitis kergesti inimeste usalduse. Isa jukus ja hilisem prandus vimaldas Charles Darwinil elada aineliselt kindlustatud elu. Ema kaotas Charles Darwin kaheksa-aastaselt. Autobiograafias on ta mrkinud, et mletab temast ksnes matusestseene. John Bowlby biograafias [1] toodud kirjelduse jrgi oli aga Charlesi ema Susannah Wedgwood (17651817) oma isalt Erasmus Darwinilt prinud loodusehuvi ning nende kodumaja (The Mount) oli tuntud oma kauni aia ja arvukate tuvitugude poolest. Bowlby meelest vib Darwini ema haiguslugu viidata maohaavanditele vi kasvajale, mis oli perekonnas tabuteema. Ema surma jrel hakkas kaheksa-aastase Charlesi ja seitsmeaastase Catherinei kasvatamise eest vastutama vanem de Caroline (16 a.) ning majapidamise eest hoolitses Marianne (18 a.). de Susan oli neljateistkmne- ja vend Erasmus kaheteistkmneaastane. Ehkki tnu dedele pereelu sujus, masendasid lbielamised isa ning too pdis muresid matta tsse. hkkond kodumajas muutus pingeliseks.

Charles Darwinit on kirjeldatud sna isepise ja pisut leannetu poisina, keda vanemad ed pdsid korralikuks kasvatada. Suure loodusteadlase enda hinnangul ei tulnud see neil eriti vlja [10, 15]. Oma esimesed pinguaastad veetis Charles reverend Casei koolis, hiljem dr. Butleri koolis. Viimase kohta kirjutab ta oma autobiograafias: Miski ei vinud mu teadvuse arengule olla halvem kui dr. Butleri kool, kuna see oli rangelt klassikaline ning midagi muud peale vhese muistse geograafia ja ajaloo seal ei petatud. Kasvatusasutusena kujutab see kool mu eluteel vaid lnka. Igavale koolile ja kodus valitsevale surutisele pakkus vaheldust suvine vabam hkkond Maeris ning uitamine looduses. Sellest hoolimata meenutab Charles autobiograafias heade snadega isa tarkust, lugupeetust, ausust ja heatahtlikkust teiste inimeste suhtes. Darwini enda snul innustasid lapseplves tema teadmisjanu koos vennaga koduaias tehtud keemiakatsed ning raamat Looduse imed (Wonders of the World), mis ratas huvi kaugete maade vastu, sellele lisandus kirg koguda kikvimalikke asju.


Inspiratsiooniallikad. Siirdudes 1831. aastal viieaastasele mbermaailmareisile purjekal Beagle, oli Charles Darwin 22-aastane ning raamatutarkuse poolest loodusteadustes pigem valge leht kui kogemustega petlane. Teoloogiapingute ajal Cambridgeis oli ta phjalikult tutvunud William Paley 1802. a. ilmunud teosega Natural Theology (Looduse teoloogia) [20]. See oli Darwini lipilasaastate jooksul loetud raamatutest ainus, milles elusloodust esitati ssteemselt. Varasemad pingud olid Darwini meelest vga igavad.

Charles Darwini peamine teaduslik nustaja alates lipilasaastatest oli temast vaid 13 aastat vanem botaanik ja mineraloog John Stevens Henslow (17961861). Ta asutas 1831. aastal Cambridgei botaanikaaia ning li kaasa loodusmuuseumi asutamisel Ipswichi 1847. aastal. Henslow oli suureprane ppejud nii auditooriumis kui ka vlipraktikumides. Just tema esitles Charles Darwinit kapten Robert Fitz-Royle, kes vttis ta looduseuurijana kaasa mbermaailmareisile purjekal Beagle. Darwin pidas Henslowga kirjavahetust kogu reisi jooksul ja hiljemgi. Henslow soovitas Darwinile ka Charles Lyelli teost Principles of Geology (Geoloogia alused) [20], mille kinkis talle Beaglei reisi alguses kapten Fitz-Roy.

Augustis 1831, vahetult enne mbermaailmareisi, tekkis Charles Darwinil vimalus saata geoloogilisel retkel Phja-Walesis geoloog Adam Sedgwicki. Sedgwick defineeris 1835. aastal Kambriumi ladestu ja 1839. aastal koos Roderick Murchisoniga Devoni ladestu, htlasi on ta Vana-aegkonda thistava termini Paleosoikum autor. Darwini kinnitusel petas Sedgwick teda kivimikihte eristama ning nende stratigraafilisi kirjeldusi koostama. Seetttu oskas Darwin hiljem geoloogilisi objekte teaduslikult dokumenteerida.

Tnu nendele praktilistele ppetundidele ning Lyelli raamatule oli Charles Darwinil merereisile suundudes teatav ettevalmistus teadustks geoloogias. Muudes valdkondades tal see tegelikult puudus ning see mjutas ka tema vlitde kvaliteeti. Niteks ji hiljem kuulsaks saanud Darwini maasirkude (Darwins finches, perekond Geospiza) puhul etikettidele mrkimata, milliselt saarelt mis linnud prit on. Teaduslikult korrektselt panid andmed nende lindude kohta (noka kuju muutlikkus, seos eri saartega, sugulussuhted) hiljem kirja teised uurijad.


Kiire tunnustus teaduses. Beaglei reisilt saatis Darwin Henslowle hulganisti kirju loodusvaatlustest ja kogutud materjalist. Nii mnigi kiri loeti uudisena ette mitme teadusseltsi koosolekutel ning trkiti ka Darwini nime all ra [10: 200]. 16. novembril 1835 luges Cambridgei filosoofiaseltsi (Cambridge Philosophical Society) president reverend dr. William Clark ette katkendeid Darwini kirjadest Henslowle, need sisaldasid peamiselt geoloogiateavet. Ettekannet kajastas eraldi trkitud tekst. Kaks peva hiljem, 18. novembril, luges professor Adam Sedgwick ette Darwini geoloogiamrkmed Luna-Ameerika ida- ja lnekalda kohta; need avaldati 1836. aastal Londoni geoloogiaseltsi toimetistes. Merereisilt naasnud, pidas Charles Darwin 1837. aastal mitu ettekannet Londoni zooloogia- ja geoloogiaseltsis. Esimene Charles Darwini sihilikult teaduse tarbeks kirjutatud t oli sissejuhatus Richard Oweni kirjutisele imetajate fossiilidest. See Oweni kirjat avaldati Beaglei retke zooloogiakidete I osana, mis hakkas ilmuma 1838. aastal (Owen & Darwin, 18381840). Aastail 18381840 tuli Darwini osalusel trkist veel mahukas teos Beaglei reisil uuritud lindude kohta ning selle reisi pevik.

1837. aastal valiti Charles Darwin geograafiaseltsi nukogusse ning jrgmisel aastal Londoni geoloogiaseltsi sekretriks ja 1839. aasta jaanuaris, vaid 30-aastaselt, Londoni kuningliku teadusseltsi liikmeks (Fellow of Royal Society).

Esimesed Darwini avaldatud suuremad td aastail 1842 ja 1844 olid geoloogia vallast: korallriffidest ja vulkaanilistest saartest [5, 6]. 18461856 keskendus ta aga zooloogiale: uuris nii fossiilseid kui ka tnapevaseid vneljalalisi vhke ja avaldas nende kohta mitu monograafiat [10: 204205]. Vaateid evolutsiooni kohta hakkas Darwin arendama aastail 18371839 ning nende esimene ldistus oli ksikirjaline visand aastast 1842 ja kirjat aastast 1844 [13: 137]. Kpsel kujul judis teooria lugeja ette 1859. aasta novembris raamatuna Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel ehk eelistatud rasside ellujmisest olelusvitluses [7]. Sellest teosest ilmus Darwini elu jooksul kuus pisut parandatud ja tiendatud trkki (1859., 1860., 1861., 1866., 1869. ja 1872. aastal).

Tiendused kujutasid endast eelkige vastust vahepeal saadud kriitikale [21].

Hilisematel eluperioodidel, alates kolimisest Downi majja Kenti krahvkonnas, uuris Darwin taimi ning avaldas hulga tid botaanikast: taimede fsioloogiast, orhideede viljastumisest putukate abil, putuktoiduliste taimede toimimisest ning taimede ja putukate koevolutsioonist.

Elu lpu poole avaldas Darwin pshholoogiateoseid. Teda huvitas, mismoodi kujuneb vlja kitumislaad: ta lootis, et selles peitub inimese pritolu mistmise vti. Seda teemat, sugulist valikut ning veidi ka inimese plvnemist, ksitleb 1871. aastal ilmunud Inimese plvnemine ja suguline valik [8]. Esialgu pidi samas teoses leidma koha ka emotsioonide ksitlus, kuid see ngi trkivalgust 1872. aastal eraldi raamatuna Emotsioonide vljendumine inimesel ja loomadel [9].


Perekond ja mured. 1839. aasta 29. jaanuaril abiellus Charles Darwin Emma Wedgwoodiga, kes oli Charlesi emapoolsete vanavanemate Josiah ja Susan Wedgwoodi pojattar. Noorpaar laulatati Wedgwoodide kodu lhedal Maeri kirikus. Elama asuti Londonisse, majja aadressil Gower Street 12, Briti muuseumi ja Londoni likooli (University College) naabruses. Peatselt ostsid Darwinid klaveri, mida Emma meelsasti mngis. Elati aktiivset seltsielu. Seltskonda kuulusid perekond Lyell, Thomas ja Jane Carlyle, matemaatik Charles Babbage, zooloog Richard Owen ning kirjanik Harriet Martineau.

29. detsembril sndis perre poeg William Erasmus (18391914). Kirjas kapten Fitz-Royle nimetas vaimustunud Charles Darwin oma poega hellitlevalt mikroorganismiks (my little animalcule of a son) ning kirjutas oma sugulasele William Darwin Foxile, et poeg on erakordne ilu ja intellekti kehastus (He is a prodigy of beauty and intellect).

Jrgmise kaheteistkmne aasta jooksul snnitas Emma veel kaheksa last. Sel ajal suri keskmiselt ks laps viiest enne aastaseks saamist ning ka Darwinite peres ei linud kik muretult. Kui Emma ootas teist last, ji Charles 1840. aasta augustis Maeris tsisemalt haigeks. Vsimus ja nrkushood, mis ei lasknud ttada, kestsid mitu kuud.

2. mrtsil 1841 sndis ttar Anne Elisabeth, keda hakati kutsuma Annieks. 1842. aasta septembris kolisid Darwinid elama Londonist kahe tunni rongisidu kaugusele Downei klla, uude kodusse, mida nad hakkasid kutsuma Downi majaks (Down House). 23. septembril sndis Darwinite kolmanda lapsena ttar Mary Eleanor, kes aga kolme ndala prast suri [14].

Jrgmistena sndisid Henrietta (25.09.18431930), keda kutsuti Ettyks, George (09.07.18451912), Elisabeth (08.07.18471926), keda kutsuti Bessyks, Francis (16.08.18481925), Leonard (15.01.18501943), Horace (13.19.18511928) ning viimasena 6. detsembril 1856 Charles Waring, kes suri 18 kuu vanuselt.

Ttar Annie pikk haigus ja lahkumine 10-aastaselt (23.04.1851) jtsid sgava jlje Charles ja Emma Darwini mllu. Ka Charlesi enda haiglane olek muutis ta enamjaolt kodukeskseks; maailmaga suhtles ta kirjavahetuse teel [14].


Darwini ohtlik idee. Evolutsiooniteooriast huvituv filosoof Daniel Dennett on pannud he oma raamatu pealkirjaks Darwini ohtlik idee [11]. Milles see ohtlikkus seisnes? Miks tema ideed looduse arenemisest nii sdamesse veti?

Dennett on juhtinud thelepanu, et idee looduslikust valikust on eelkige algoritm, mis toimib lbi paljude plvkondade. htaegu on ta Darwini arusaama vrrelnud ulmelise universaalse happega, mis kipub lahustama kike, kaasa arvatud anumaid, millesse teda ptakse koguda. Teisisnu vib seda krvutada pudelist vlja lastud dinniga, keda ei pea enam kski vgi s.o. algoritmiline vaatenurk. Lisades siia kvantitatiivse vaatepunkti, juame lhedale eluteaduste praegustele ksitlusviisidele.

Usutavasti peljatakse Darwini vaateid seetttu, et paljude elunhtuste prognoosimisel ja analsimisel ilmneb algoritmilise ja kvantitatiivse ksitlusviisi tesus, mida kinnitab praktika. Miskiprast on see osutunud nii mnegi jaoks ebamugavaks teks.

Darwin kirjutas oma Liikide tekkimise sissejuhatuses, et see t on pikk testus (a long argument), jttes konkretiseerimata, mida ta testada kavatseb. Oma teose peaidee avab ta hoopiski raamatu kahes viimases lauses: Niisiis tuleneb otseselt sellest looduse sjast, nljast ja surmast see kige levam siht, mida me endale ette kujutada suudame, nimelt krgemate loomade tekkimine. Suursugusus on selles vaates elule, mille kohaselt see puhuti (Looja poolt) esmalt vhestesse vormidesse vi hte vormi, ning samal ajal kui see planeet on lbinud tskleid muutumatu gravitatsiooniseaduse mjul, on evolutsioneerunud ja evolutsioneerub nii lihtsast algusest lputult nii kauneid ja imelisi vorme. (# 1)

Snad Looja poolt on Charles Darwin lisanud alates 2. vljaandest aastal 1860, eelkige armastusest ja austusest oma sgavalt uskliku abikaasa Emma Wedgwoodi vastu, sest ei tahtnud tema tundeid riivata.

Vrreldes William Paley 1802. aastal ilmunud teosega Looduse teoloogia (Natural Theology), mille kohaselt iga eluvorm oli Looja iseseisev looming, piiras Darwini teos Liikide tekkimine oluliselt Looja rolli eluslooduse kujundamisel.

Esiteks nitas Darwin, et eluslooduse lputu mitmekesisus ei vaja miljoneid loomisakte, vaid on vlja kujunenud hest sna primitiivsest algest ha enam ja enam harunevate arenguliinide kaudu, samuti nagu iga planeet ei vaja eraldi loomisakti. Teiseks: kui anda kllalt palju aega, ei ole vaja seda protsessi kuidagi juhtida piisab meie planeedi prlemise ja tiirlemise teel tekitatud muutlikest oludest, eelmiste plvkondade prandist ning iseregulatsioonist, et selline mitmekesisus jrk-jrgult tekiks.

hiskonna manipuleerijate hirm: objektiivsed meetodid. Charles Darwini teoste ilmumise aegu, 19. sajandi keskel, hakati siin-seal avaldama esimesi thelepanekuid selle kohta, kuidas vikesed muutused phjustavad suuri ning kuidas juhuslikuna tunduvad protsessid vivad ajendada teatud muutusi, kuid neid ei osatud laiemas ringkonnas thele panna. Kaks kuud enne 1859. a. novembrit, mil ilmus Charles Darwini peateose Liikide tekkimine, loeti Briti teaduse edendamise hingu koosolekul ette James Clerk Maxwelli uurimus, mis formuleeris esimese statistikal phineva fsikaseaduse ideaalse gaasi kohta [17]. Selle teooria edasiarendus, mis pani aluse gaaside kineetilisele teooriale, ilmus aga Ludwig Boltzmanni sulest alles 1881. aastal ning 1827. aastal avastatud Brownei liikumist hakati gaaside teooriaga seostama alles 20. sajandi alguses.

Samamoodi ootasid bioloogias oma aega statistilised prilikkusseadused, mille snastas hernestega katseid teinud Tehhi munk Gregor Mendel 1865. aastal vhelevinud Brnni (Brno) looduseuurijate seltsi toimetistes ning mis taasavastati 20. sajandi alguses [22]. Ka Charles Darwini aiakatsete vaatluspevikutes on jrjestikuste plvkondade eri tunnustega isendite loendusi, mis kinnitavad Mendeli ennustatud plvnemissuhteid, kuid ilma ldistavate jreldusteta. Kik see viitab siiski sellele, et Darwin pidas kvantitatiivseid suhteid vga oluliseks ning otsustas need kirja panna.

Kuid miks on Darwini jreldus elu arengu iseregulatsiooni kohta rritanud mningaid ringkondi rohkem kui pelgalt paradigmamuutus mnes loodusteaduste harus? Vib-olla on muu hulgas li tulle valanud Charles Darwini kinnitus, et tema kigest laenas Malthuselt juba varem inimhiskonna kirjeldamiseks kasutatud olelusvitluse idee, rakendades seda looma- ja taimeriigile: .. the Struggle for Existence amongst all organic beings throughout the world, which inevitably follows from their high geometrical powers of increase, will be treated of. This is the doctrine of Malthus, applied to the whole animal and vegetable kingdoms. [7]

Kuni valitseb pettekujutlus, et reaalsust saab kirjeldada lihtsate mudelitega, annab see lootust, et edukaks valitsemiseks ei ole erilisi vaimuandeid tarvis. Ei ole raske ette kujutada, milliseid riske toovad mnedele tegelastele kaasa arusaamad, et nii loodus kui ka inimhiskond toimivad iseregulatsiooni phimttel ning et meil on nende mistmiseks ja ohtude ennetamiseks vajalik olukorda pidevalt teaduslikel alustel jlgida.

Jutuvestjad ja manipulaatorid, kes ei olnud viitsinud maailma tundma ppida ning olid harjunud sna abil rahvamasse valitsema, taipasid, et Darwini snum vib peagi lpetada nende rahuliku vegeteerimise: kui maailm muutub htesoodu nii phisuundade kui ka ksikasjade poolest , on thtis maailmast aru saada ning looduselt saadavat tagasisidet pidevalt silmas pidada.

Valitsejatel, ideoloogidel ja uskumuste jutlustajatel on kaks vastandlikku vimalust sellele olukorrale reageerida: usaldada haritud inimeste teadmisi ning kaasata teadust tundvad nustajad, kes suudavad ka keerukamatest mudelitest levaate saada ja tulevikustsenaariume prognoosida, vi peita pea liiva alla ning kutsuda nunikeks kuulekaid, kuid endast vhem intelligentseid inimesi. Et mugavam on viimane variant, osutus Darwini senisest tpsem ja htlasi teprasem maailmakirjeldus paljudele tlikaks. Paraku tingib selline ebamugavate, kuid vajalike ideede eiramine peatselt vastuolu manipuleerijate ettekujutuste ja reaalsuse vahel, phjustades varem vi hiljem katastroofi.

Avaldamata mttearendustes ei olnud Charles Darwinile vras ka Malthuse ideedele tuginev jreldus, et ka inimrasside ja erinevate huvidega inimrhmade vahel on toimunud ja toimub vitlus [12]. Darwin nitas, et peeglisse vaadates ning mtteid lpuni meldes ei saa inimene mrkamata jtta koletut tegelikkust, nt. vaenu hutamist eri pritolu ning eri taotuste ja vrtustega inimrhmade vahel. Darwin ei propageerinud vitlust eri inimrhmade vahel, kuid ta mrkas ja kirjeldas selle esinemist ja sellega seotud ohtusid, pead liiva alla peitmata. Nii nagu nakkushaiguse kirjeldust saab kasutada raviotstarbel vi bioloogilise relvana, on ka Darwini snastatud iseregulatsiooniprotsesside ksitlust mitmel puhul kuritarvitatud, pdes tugevamate ellujmise phimttega igustada nii genotsiidi kui teatud ideoloogiate kehtestamist.

Maa vanus, liikide surelikkus ja inimese pritolu. Kuna eelkirjeldatud ratsionaalset hirmu oli ilmselt vimeline mistma vaid osa haritud inimesi, leiti pinnas emotsionaalsele pelgusele ja plgusele ssteemselt korrastatud ideede suhtes, mis viitasid inimrasside htsele pritolule ja inimese plvnemisele loomariigist.

Oxfordi maailmaklassika sarjas avaldatud kuningas Jamesi piibliversiooni sissejuhatuse vitel [4] ei olnud geoloogid esimesed, kes vaidlustasid 19. sajandi alguses piiblisse kantud ettekujutuse 4004. aastal enne Kristust loodud Maast. See ksitus rajanes Armagh piiskopi James Ussheri tehtud arvutustel, mille aluseks oli prohvetite vanus. Kuid petlastel, kelle maailmapilti kujundasid jrjest uued teaduslikud avastused geoloogia vallas, oli ha raskem sna-snalt uskuda piibli ajaskaalat.

18. sajandi alguses ilmus ridamisi levaateid iidsetest hiidloomadest: 1812. aastal George Cuvier uurimus fossiilsetest luustikest, mis muu hulgas kirjeldas 1770. aastal Taanist Maastrichtist vlja kaevatud pooleteist meetri pikkuste lugadega vljasurnud koletist, Gideon Mantelli 1825. aastal ilmunud Iguanodoni kirjeldus ning andmed reverend William Bucklandi leitud hiidskeletist, mis sai nimeks Megalosaurus. Sama zooloog Richard Owen, kes uuris Beaglei reisilt Darwini saadetud imetajate skelette, hakkas eelnimetatud vljasurnud hiigelloomi 1841. aastast kutsuma dinosaurusteks.

Cuvier pdis oma empiirilisi avastusi osaliselt hitada piibli seisukohtadega, kuid selleks tuli paratamatult mugandada seni valitsenud maailmavaadet. Pariisi basseini neljajalgseid uurides theldas Cuvier, et liikide ilmumine ja kadumine setetes on toimunud jrsult. Ta seostas nende vaatluste tulemusi korduvate katastroofide ja loomisaktidega. Kige viimast katastroofi ksitas ta piibli veeuputusena [19]. Nii nagu piiblilegendi jrgi ti una hammustamine maailma vitluse ja surma (maailma, mis sarnaneb paljuski Darwini kirjeldatuga), tles Cuvier esimesena snaselgelt vlja hpoteesi, et vlja surra vivad ka terved liigid vi suuremad elustikurhmad.

Charles Darwin oli Beaglei reisil samuti uurinud kivististe leide kivimikihtides, niteks Patagoonia lbiligetes tema jaoks oli vljasuremine ilmselge tsiasi. htlasi andis see vtme, mismoodi kujutada looduslikul valikul phinevat evolutsioonipuud. Kirjas Harvardi botaanikaprofessorile Asa Grayle 5. septembrist 1857 vljendab ta seda nnda: .. iga elusolendi kohta, mis paljuneb kiiresti, vib elda, et see pab teha kik, mis vimalik, et oma arvukust suurendada. Nii on see iga liigi, jrelkasvu puhul, prast seda, kui see liik on lahknenud teisenditeks, alamliikideks vi telisteks liikideks. Ja minu meelest jreldub laltoodud faktidest, et iga liigi muutlik jrglaskond pab hivata nii palju ja nii mitmekesiseid kohti looduse majapidamises, kui vimalik (see nnestub ainult vhestel). Iga uus teisend vi liik, kui see tekib, vtab ldiselt le oma vhem kohastunud eellase koha ning seega hvitab selle. Ma usun, et selles seisneb kigi aegade elusorganismide rhmituse ja sarnasuse pritolu, kuna organismid tunduvad alati harunevat nagu puuharud hisest tvest, kusjuures itsvad ja harunevad oksad hvitavad nrgemad, ning surnud ja kadunud harud esindavad vljasurnud perekondi ja sugukondi. Selles katkendis on loodusliku valiku ideed avatud ehk isegi tabavamalt kui suurteoses endas.

Kellassepa metafoor. Iseenesest ei olnud Charles Darwini vaade suures vastuolus tollase fsikalise maailmapildiga. Kombekas kokkulepe, mis teadlasi ei hirinud, oli anda Loojale universumi vi mnede selle protsesside algkivitaja roll. Nii kirjutas juba Isaac Newton Loojast kui astronoomilise kellavrgi kivitajast, samal ajal kui planeetide kulgemist sai vlja arvutada ja prognoosida valemite abil.

Ent elusa lputut mitmekesisust ei saanud sellise kellavrgiga seletada ning seetttu tundus, et iga ksiku elusolendi tarvis on vajalik kellassepa sekkumine.

Kellassepa metafoor prineb William Paleylt, kelle Looduse teoloogia avalik klab nii: Kui ma knniksin le nmme, ja oletame, et ma lks oma jala ra vastu kivi ja mult ksitaks, kuidas kivi on sinna saanud, vastaksin ma ilmselt, et kuna mul ei ole alust arvata teisiti, on see seal lebanud igavesti, ning tenoliselt ei oleks vga lihtne nidata selle vastuse absurdsust. Kuid oletame, et ma leiaksin maapinnalt kella ning kui ksitaks, kuidas kell on sinna sattunud, siis vaevalt ma mtleksin varasemale vastusele, et kuna mul ei ole alust arvata teisiti, on kell lebanud seal igavesti. Kuid miks ei peaks see vastus sama hsti sobima nii kella kui ka kivi puhul? Ning prast pikka arutlust jreldab Paley: .. kellal peab olema olnud valmistaja vi valmistajad .., kes said aru selle ehitusest ning kavandasid selle kasutuse.

Siit prinebki intelligentse kavandaja (intelligent designer) metafoor, mida Paley rakendas ausalt, tes ja vaimus oma raamatu arutluses. Darwin nitas oma tdega, et iseregulatsiooni puhul ei ole sellist kavandajat ehk loojat tarvis. Ehk, nagu Richard Dawkins on Paley metafoori laenates kirjutanud, kui oli olemas kellassepp, pidi ta olema pime.


Need seisukohad vaieldi selgeks 19. sajandil. Ning kui keegi vidab, et on 21. sajandil avastanud uudse ja evolutsioonile alternatiivse intelligentse kavandaja hpoteesi, on see seotud harimatusega. Harimatu fanatism on aga ks inimkonna suurimaid nnetusi.


Charles Darwini elut nitas, et eluslooduse, sealhulgas inimese evolutsioon seletub iseregulatsiooni protsesside kaudu ning puudub vajadus luua maailmast mosaiikne ettekujutus, mille puhul iga elusolend peaks olema eraldi loodud vi kavandatud. See vaade elule ktkeb tepoolest suursugusust, the grandeur in this view of life


1. Bowlby, John 1990. Charles Darwin. A biography. London, e.a., Hutchinson.

2. Branch, Glenn; Scott, Eugene C. 2008. The latest face of creationism in the classroom. Scientific American, 12. http://www.sciam.com/article.cfm?id=the-latest-face-of-creationism

3. Bryson, Bill 2006. Kiksuse lhiajalugu. Teekond Suurest Paugust inimeseni. Pegasus, Tallinn.

4. Carroll, Robert; Prickett, Stephen 1997. Introduction. The Bible. Authorized King James version. Oxford University Press, Oxford.

5. Darwin, Charles 1842. The Structure and Distribution of Coral Reefs. Smith and Elder, London.

6. Darwin, Charles 1844. Geological Observations on the Volcanic Islands Visited during the Voyage of H.M.S. Beagle, together with some Brief Notes of the Geology of Australia and the Cape of Good Hope. Smith and Elder, London.

7. Darwin, Charles 1859. On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life. Murray, London.

8. Darwin, Charles 1871. The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex. John Murray, London.

9. Darwin, Charles 1872. The Expression of the Emotions in Man and Animals [1st Ed.]. John Murray, London.

10. Darwin, Charles 2006. Autobiograafia. Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu.

11. Dennett, Daniel 1995. Darwins Dangerous Idea: Evolution and the Meanings of Life. Simon and Schuster, New York.

12. Desmond, Adrian; Moore, James 2009. Darwins sacred cause. Race, slavery and the quest for human origins. Penguin Group, London.

13. Eldredge, Niles 2006. Darwin: Discovering the Tree of Life. W. W. Norton and Company, New York, London.

14. Howard, Jonathan 2002. Darwin. Pgus sissejuhatus. Kupar, Tallinn.

15. Keynes, Randal 2002. Darwin, his daughter and human evolution. Riverhead Books, New York.

16. Korsunskaja, Vera 1959. Charles Darwin. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

17. Maxwell, James Clark 1860. Illustrations of the Dynamical Theory of Gases. Parts I and II. The London, Edinburgh, and Dublin Philosophical Magazine and Journal of Science. Vol. XIX, Fourth Series: 1932; Vol. XX: 2137. Taylor and Francis, London.

18. Pattison, Andrew 2009. The Darwins of Shrewsbury. The History Press, Stroud, Gloucestershire.

19. Puura, Ivar 2004. Vljasuremised katastroofide tulemus vi osa eluringist? Rohtmets, Indrek (toim.). Lehed ja thed 2004. MT Loodusajakiri, Tallinn: 7279.

20. The Complete Work of Charles Darwin Online. http://darwin-online.org.uk/

21. Urbanovitz, Charles F. 2002. There is a grandeur in this view of life. Chesworth, Amanda et al. (eds). Darwin Day Collection One. The single best idea ever. Albuquerque, New Mexico, Tangled Bank Press: 6770.

22. Viikmaa, Mart 2008. Mendeli seadused klassikalised bioloogiaseadused. Vanatoa, Alo; Puura, Ivar (toim.). Seadused bioloogias. Schola Biotheoretica 34: 42 51.

Thus, from the war of nature, from famine and death, the most exalted object which we are capable of conceiving, namely, the production of the higher animals, directly follows. There is grandeur in this view of life, with its several powers, having been originally breathed (by the Creator) into a few forms or into one; and that, whilst this planet has gone cycling on according to the fixed law of gravity, from so simple a beginning endless forms most beautiful and most wonderful have been, and are being, evolved. (The Origin of Species, 18591881.)

There is a simple grandeur in the view of life with its powers of growth, assimilation and reproduction, being originally breathed into matter under one or few forms, and that whilst this our planet has gone circling according to fixed laws, and land and water, in a cycle of change, have gone on replacing each other, that from so simple an origin, through tge power if gradual selection of influental changes, endless forms most beautiful and most wonderful have been evolved. (The Sketch, 1842.)

Selles deklaratiivses lauses avas Darwin oma teooria peaidee. Lause esialgse variandi oli ta pannud kirja juba 1842. aastal: tulevase suurteose visandis.



IVAR PUURA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012