Eesti Looduse fotov�istlus
2009/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/5
Kiipsaare rannad ja tuletorn

Saaremaal, Harilaiul, asus veel hiljuti meie oma Pisa torn Kiipsaare tuletorn. Kuigi ehitis ei ole praeguseks enam kaldus, kirjeldab selle asukoht rannalhedases vees ilmekalt Harilaiu randade muutusi.

Seda artiklit ajendas kirjutama 2008. aasta novembris Veneetsias lemaailmsel teaduskonverentsil Littoral 2008 kuuldu ja nhtu. Seekord oli suurejooneline teadlaste kogunemine philiselt keskendunud Veneetsia kanalitelinna, laguuni ja saarte probleemidele. Tahtmata teemast liialt krvale kalduda, mainigem vaid niipalju, et selle unikaalse linna ja lhisaarestiku ehk Veneetsia laguuni kui terviku kaitseks leujutuste eest on kavas rajada ulatuslik lsissteem. Seni aga eri ulatusega uputused jtkuvad. Seda visime konverentsi kestel ise kogeda.

hes teises sektsioonis andis Burkard Lenze nitliku levaate sellest, kuidas pehmete setenditega (niteks liivaga) tidetud geotekstiilkottidega saab thusalt kaitsta madalmere phjas ja rannas paiknevaid rajatisi. Niteks avamere tuuleparke ohustavad kobedate setendite piirkonnas nende vundamentide jalamitel tekkivad erosioonilehtrid. Kallite betoondetailide asemel saaks abi geotekstiilist liivakottidest.

Hoiatava nitena ti ettekandja vlja olukorra, kus seda meetodit eirates vivad rajatised kalduda vi isegi mber kukkuda. Meie suureks imestuseks kasutas ta illustratsioonina rannikumerre vralt rajatud Kiipsaare tuletorni: fotol oli ehitis tormilainetusest tingitud erosiooni ja vundamendi mber kujunenud murrutuslehtri tttu viltu vajunud.

Niisugune nitematerjali limalt tendentslik tarvitus rgitas esitama vastuargumente. Kuid teeside kogumikus toodud ettekande lhikokkuvttes polnud Kiipsaarest snagi. Seega otsustasime konverentsil loobuda ksimustest ja selgitustest, kuna teised delegatsioonid poleks seda teemat ilmselt thtsaks pidanud. Nagu ikka, oli ka ksimuste ja snavttude aeg piiratud, aga meil tulnuks Kiipsaare tuletorni kohta teha lausa eraldi ettekanne.

Pame seda lnka nd tita, sest suur osa matkajaid liigub Harilaiu poolsaarel ilma giidita ning nad ei pruugi teada, miks Kiipsaare tuletorn paikneb ranna lhedal meres ja oli veel hiljuti 79 kraadi viltu vajunud. Ent mullu 23. veebruaril ajas majakas ennast sirgu ja on seda praeguseni (# 3).
Tuletorn on ndki tormilainete meelevallas ja tema kaldenurk vib endiselt muutuda.
Loodetavasti annab levaade Kiipsaare tuletorni rajamisloost ja tema sattumisest rannalhedasse merre teprase pildi ning ratab loodusuurijates ja poolsaarel matkajates huvi selle muutlike liivarandadega poolsaare, Kiipsare nuki tormilise eluloo vastu.

Kiipsaare tuletorni rajamisest saab phjaliku levaate insener Armas Luige koostatud raamatust Eesti tuletornid [3]; faktilised andmed on toodud ka Mereleksikonis [4].
Kiipsaare musta-valgetriibuline ja 25 meetri krgune raudbetoonist tuletorn oli firma Arronet & de Vries viimane Eesti rannikule rajatud tuletorn. See valmis 1933. aastal.
Majaka juures ttas jrelevalveinsenerina hilisem Eesti tuletornide isa Armas Luige. Uuemad analoogsed rajatised valmisidki tema projektide jrgi ja otsese juhatuse all [3]. 19371940 rajas veeteede valitsus seni asustamata poolsaarele tuletorni naabrusesse elamu, kaevu ja abihoone [4].
Varem oli sellesse navigatsiooniliselt ohtlikku rannikupiirkonda, ida pool asuvale Undva neemele 1879. aastal ehitatud 25 meetri krgune kolmetahuline puittulepaak. See lammutati prast praeguse majaka valmimist.
Kuidas Kiipsaare raudbetoonist tuletorn esialgu rannajoone suhtes paiknes, pole teada.
ks siinse kirjutise autoreid, Kaarel Orviku puutus esimest korda Kiipsaare tuletorni probleemidega kokku 1990. aastal, kui he projektinstituudi ttajad prdusid nu saamiseks Eesti teaduste akadeemia geoloogia instituudi meregeoloogia laborisse. Phjuseks oli majaka ha halvenev seisund: toona asus see juba sna liivase rannaastangu pervel. Tugevate tormipurustuste tagajrjel oli lagunenud naabruses paikneva nukogudeaegse piirivalveposti vundament ning meri oli judnud tuletornile hvardavalt lhedale.
Range piirireiimi tttu polnud eesti teadlastel varem vimalik selle piirkonnaga lhemalt tutvuda, kuigi Eesti randade uurimisel olime saavutanud hid tulemusi.
Pdeva teabe saamiseks prdusin pensioniplve pidava inseneri Armas Luige (19101991) poole: tema oli selle tuletorni rajamisel osalenud algusest peale. Minu phiksimus oli: Kui kaugele rannajoonest tuletorn ehitati? Mdas oli ju ligi 50 aastat ja selleks ajaks oli majakas juba ohtlikult astangu pervel. Tpset vastust ei osanud Luige anda, kuid tema veendumuse jrgi rajati tuletorn neeme keskele enam-vhem vrdsele kaugusele nii kirde- kui ka edelapoolsest rannajoonest.
Kuna Luige pdis vastata insenerliku tpsusega, otsis ta tookord kodusest arhiivist tuletorni, selle asukoha vi muid skeeme-jooniseid. Kahjuks leidis ta vaid abihoone, sauna joonised. Nagu mainitud, ehitas selle mni aasta hiljem Eesti veeteede valitsus. Tuletorn ise aga oli viimane vlisfirma projekt ja seetttu polnud jooniseid alles ei ametlikus ega isiklikus arhiivis.
Etteruttavalt mainin, et vanade kaartide hilisema analsi phjal oli tuletorni kaugus rannajoonest 1955 aasta 1 : 10 000 aerofotoplaanil vahemikus 100150 meetrit (# 4). Loomulikult oli tookordsete teadmiste jrgi selline kaugus rannajoonest piisav, et rajatis viks pikka aega psida.
htlasi selgub kaardilt, et tenoliselt oli erosioon juba mnevrra snud Harilaiu lneranda: tuletorn pole enam pris neeme keskel.
Alates 1990. aastate algusest sai kohalikust Pisa tornist ehk Kiipsaare viltusest majakast saarlaste ja turistide meelisvaatamisvrsusi. Harilaiu poolsaar tervikuna on mitmesuguste loodusharulduste tttu kaitse all ning nendega tutvumiseks on poolsaarel thistatud matkarajad ja trkitud bror.

Lainetuse iserasused rannikumeres. Kuna tormid on viimastel aastakmnetel tugevnenud, on ka Kiipsaare neeme mbrus vga muutlik. Kui on pisut eelteadmisi, vib thelepanelik matkaja selles ise veenduda. Tormilained on mjutanud ka tuletorni.
Esmalt tuleb thelepanu juhtida mnedele loodusmrkidele, mis knelevad selget keelt selle tombolokujulise kuhjevormi arengust veel ndisajalgi.
Randade kujunemist ei saa vaadelda eraldi rannaku ehk veealuse rannanlva ehitusest ja arengust. Kokku moodustavad need dnaamilise terviku rannavndi ehk randla, mis areneb valdavalt lainetuse mjul. Rannalhedase merephja reljeefi iserasustest, selle kallakusest ja geoloogilisest ehitusest oleneb lainetuse kui peamise randasid kujundava ju iseloom ja vastava rannaligu areng, rannatpide kujunemine. Madalikele lhenedes hakkavad avamere lained vastu phja hrdudes deformeeruma. Nn. rusikareegli algab nende deformeerumine ja kujunemine vahusteks murdlaineteks siis, kui vee sgavus on alla poole laine pikkusest.
Kaugele avamerre ulatuva madaliku piires deformeerub tormilainetus judsalt kujunebki murdlainetus. Peale tugeva deformeerumise ja nrgenemise lained ka painduvad refraktsioon koondab vi hajutab laine energia rannalhedase phjareljeefi iseloomu alusel. Lainefront saab uue kuju ning lained juavad Harilaiu randadeni Kiipsaare neemel tavaliselt mingi teravnurga all. Peale ranna murrutusele toimub lainete tttu ka setete rakanne setete rnne piki randa ehk settevool (# 5). petlik nide niisuguse randade arengu kohta ongi Harilaiu poolsaare muutumine viimastel aastatuhandetel.
Poolsaare lunatipu lhedal Kelba neemel, valdavate tormilainete suunal (lne ja edelarannikul) on Harilaiu rannalhedased meresgavused suurimad, mille tttu rannani juavad ka suhteliselt suured, vhe deformeerunud lained. Seda ennekike siis, kui meretase on krge. Siinsel rannikul suudavad lained paigast liigutada veeriseid ja munakaid.
Erakordsete tormidega 2001. ja 2005. aastal paisati murdlainetega umbes 3040 cm lbimduga munakaid le rannavalli laguuni (# 6). Tugevate tormilainetega hakkab kruus-veeristik ka piki randa liikuma, moodustades rannal ha uusi rannavalle ning pikendades maasrt (# 7).
Hoopis laugem on rannalhedane merephi Harilaiu poolsaare phja- ja looderannikul, mida kaitseb looduslikul teel vljakujunenud ulatuslik kariderohke madalik, nn. Harilaiu peenar. See ulatuslik umbes nelja-viie kilomeetri laiune veealune kulutuspinnavorm ulatub Kiipsaare neemest loode poole ligikaudu 15 kilomeetri kauguseni, kus mere sgavus on ainult seitse meetrit. Madaliku keskosas, mida on nimetatud ka Tinarahuks, leidub piirkondi, kus veesgavus on vaid ks-kaks meetrit. Seda ulatuslikku madalikku on esile tstetud juba 1927. aastal kui osaliselt pealvett asuvate kividega rahude ssteemi [2]. Madaliku piires Kiipsaare neemest umbkaudu kaks-kolm kilomeetrit lnes paikneb niteks Laevarahu. Sealne veesgavus on alla he meetri. Juba tol ajal oli kogu see ohtlik madalik thistatud meremrkidega, mille kohta anti informatsiooni nii merekaartidel kui ka lootsiraamatus. Samalaadse teabe leiame ka nukogude ajal kirjastatud merekaartidelt ja lootsiraamatutest. Seejuures on niteks 1 : 50 000 merekaartidele ohtliku ala lisaiseloomustamiseks kantud kirje murdlainetus (vn. буруны).

Harilaiu poolsaare areng, randade muutused. Harilaiu poolsaare rannad arenevad vga kiiresti. Eriti muutlikud on Kiipsaare neeme liivarannad ja poolsaare lunatipus Kelba nukal paiknev kruusast-veeristikust maasr.
Harilaid on maakoore aeglase kerkimise tttu le merepinna kerkinud umbes 10002000 aastat tagasi mitme, hiljem heks liitunud saarena. Harilaidu kujutati saarena veel 17. sajandi kaartidel [5].
Sajandeid kestnud Harilaiu ja selle lhimbruse madalmere arengu kigus sattusid ha uued alad tormilainete mju piirkonda. Tugeva lainetuse tttu liikusid kujunenud liivased setted lainete mjul piki mlemat rannikut Saaremaa poole. Kuhjudes Harilaiu taha lainevarjulisele alale, moodustasid need saare ja maismaa vahele kitsa, Saaremaaga hendatud kaelataolise liivase kuhjekeha tombolo. Tombolo on kuhjeline rannavorm, mis kujuneb rannasetete kuhjumisel avamerelt tuleva tormilainetuse ja selle paindumise tttu mber saarte vi muu takistuse taha lainevarjulistel aladel.
Tugevate tormide korral vib igaks oma silmaga veenduda, et avamerelt le madalike randa judvate lainete front on kaarjas ja nende liikumissuund ei hti kaugeltki tuule suunaga. Kuna laine madalikel deformeerub ja paindub, juavad paralleelsete laineharjade asemel esialgu poolsaare ida- ja lnerannikule moondunud laineharjad eri suundadest hel ajal. Eri suundade vahe, arvestades poolsaare (neeme) randade asimuute on niliselt umbes 100 kraadi.
Niisugune nhtus tormi ajal poolsaare eri randadesse eri suundadest judva laine vahune murdumine vib ajada asjatundmatu vaatleja hmmingusse. Lained liiguksid kohati nagu tormituulte suunale vastu. Tegelikult on selline tormilainete paindumine, mber takistuste liikumine ja lainefrontide heaegne randumine eri suundadest ks randade ehituse ja arengu alusteaduse olulisi seisukohti. Selle nhtusega seletatakse niteks kummalise kujuga kuhjeliste rannamoodustiste teket vi ebasoovitavate erosiooninhtuste ilmnemist stabiilsena nivates rannikupiirkondades.
Randade hlvamisel ja sadamate projekteerimisel on kogu maailmas tehtud tsiseid vigu, sest mitte alati pole vetud arvesse lainete paindumist rannikumadalike mjul [1].

Rannajoone muutused Kiipsaare neemel. Viimase sajandi vltel on Harilaiu poolsaare kuju tunduvalt muutunud. Eri aegadest prinevate kaartide vrdlus nitab ilmekalt rannajoone muutusi niteks Harilaiu loodeosas nn. Kiipsaare nuka piires, kus asub ka viltune tuletorn.
Lhtudes kaarditeabest, peame oma kirjeldustega alustama aastast 1900 (# 8). Tollel ajal oli praeguse tuletorni kohal loodesse sirutunud Kiipsaare neeme laius ligikaudu 300 meetrit. Jrgmised andmed prinevad aga juba 1955. aastast, mil edelarand oli taganenud umbes 25 meetrit maa poole.
Ajavahemikul 19551981 on mrgata lnest ja edelast lhtuva lainetuse mju olulist tugevnemist, mille tttu sealne rannajoon taganes veel ligi 40 meetrit. Aastail 19811988 on murrutusprotsessid olnud vrdlemisi loiud, mida nitab ka rannajoone taganemine vaid umbes 8 meetrit neeme lnekljel ja samavrne juurdekasv neeme idakljel. Edaspidi on aga aset leidnud suur pre. Aastail 19882002 on neem jrk-jrgult kitsenenud nii lnest (umbes 45 m) kui ka idast (ligikaudu 25 m). Viimaste tormide kigus neem kitsenes ja pikenes loode suunas veelgi. Thtis murrang toimus aga kesoleva sajandi esimesel kmnendil. Niteks 2001-2002 aasta tormidega taganes Kiipsaare lnepoolne rannaastang kohati kuni 30 m. ja 2005. aasta nn. sajandi tormiga veel enam, kuni 20 meetrit. Rand muutus selle tttu tormidele vga tundlikuks.
Jrgmist tugevat tormi ei tulnud oodata kaua. 2007. aasta jaanuaris leidis aset viimase kmnendi suurim muutus Kiipsaare neeme ranna arengu seisukohalt. Seni oli Kiipsaare nukast lhtunud loodesuunaline liivasr, mida sai keskmise meretaseme korral kuiva jalaga lbida, ent 2007. aasta jaanuaritormi tagajrjel sreke kadus ja ndseks on sealsamas ligi kahe meetri sgavune meri. Ka Kiipsaare rannaastang taganes kohati kuni 50 meetrit. Rannajoone taganemist neeme lnepoolsel kljel on samuti vimalik mta kmnetes meetrites.
Eelmise sajandi vltel on poolsaare loodetipp, Kiipsaare nukk, kulutus-kuhjeprotsesside tttu prdunud enam phja poole, muutudes htaegu pikemaks ja kitsamaks. ldjoontes viimase kmnendi (20012008) rannaprotsesside tttu on ta aga hoopiski muutunud maramaks ja tmbimaks. Kiipsaare neeme lneranniku vanade rannajoonte asenditest annavad ettekujutuse varem kujunenud, vanade luitestunud rannavallide seeriad, mis pole tnapevase rannajoonega rpsed, nagu see on iseloomulik tpilistele liivarandadele, vaid likuvad ligi 45-kraadise nurga all.
Vanade rannajoonte sellist asendit, likumist ndisrannajoonega, on vimalik jlgida looduses tuletorni mbruses ning niteks ka 1996. aasta aerofotol ja fotodel (# 9). Rannamoodustiste selline asend neeme lnerannal viitab siin pikaajalistele kulutus- ja kuhjeprotsessidele.

Laevavrakk kui rannajoone muutuste indikaator. Neeme phjatipu prdumisest kulutus- kuhjeprotsesside mjul ida poole annavad kinnitust ka 2000. aasta kevadel, prast talvist tugevat tormiperioodi neeme lnerannal astangus paljastunud laeva- vi paadivraki jnused (# 10). Oletatavasti vis see laevuke phja minna Kiipsaare neemest loodesse jval madalikul. Sealt kandus huku le elanud laevavrakk lainete, tuulte ja ajuj mjul piki madalikku kuni Kiipsaare nuka idarannani, kus see viimaks liivarannale paisati ning liikuvate ja kuhjuvate rannaliivade alla maeti. Arvestades Kiipsaare nuka nilist aeglast prdumist rannaprotsesside tttu phja poole, uhuti kuhjunud rannaliivade alla mattunud laevavrakk nd uuesti pevavalgele hoopis neeme vastaskljel, s.o. lnerannal. Piltlikult eldes on neeme tipp 100150 aasta jooksul liikunud paadivrakist le.
Seda nhtust vib vrrelda mandriluidete liikumisega, mis oma teel matavad liivade alla puid ja terveid hooneid, mis aastasadade mdudes kndude vi hoone varemetena uuesti pevavalgele tulevad. Eesti rannikul on see teadaolevalt esmane seda laadi nnelik juhus, kus rannaprotsesside tttu pidevalt muutuv rannamoodustis umbes sajandi jooksul rullub le kindla objekti.
Kui arvestada vraki ligikaudseks vanuseks merearheoloogide hinnangu jrgi ligikaudu 100150 aastat, on see heas koosklas Kiipsaare neeme arengu kohta kaardimaterjali alusel tehtud jreldustega. 2001. aasta tugeva sgistalvise tormi kigus, intensiivsete rannapurustuste tttu taganes rannaastang samas uuesti kmneid meetreid ning aasta tagasi astangust vlja uhutud vrakist polnud enam jlgegi jrel. Lootused teha lisauuringuid, puitu dateerida olid kadunud. Kui oleks vimalik tpsemalt kindlaks teha laevahuku vi laeva ehituse aega, siis saanuks ka tpsemini mrata rannaprotsesside intensiivsust ja rannajoone muutumiskiirust.

Kiipsaare tuletorni asend rannikul kui rannaprotsesside intensiivsuse indikaator. Murrutuse valdavat iseloomu Kiipsaare neeme loodetipu lnekljel ja neeme prdumist ida poole testab neeme lneranniku rannajoone pidev lhenemine 1933. aastal poolsaare loodetipu keskossa ehitatud Kiipsaare tuletornile. Selle kulgu on ligikaudu vimalik hinnata varasemate geodeetiliste andmete vrdluse phjal.
Analsides Kiipsaare tuletorni asendit 1955. a. 1 : 10 000 fotoplaanil, neme, et tema kaugus kirderannast oli umbes 110 meetrit ja edelarannast ligikaudu 100 meetrit (# 4 ja # 8). Tugeva erosiooni tttu on rannajoon nihkunud maa poole ning tuletorn asub nd rannalhedases meres, abihooned aga veel maismaal rannajoone vahetus lheduses. Keskmine rannajoone taganemiskiirus viimasel viiekmnel aastal on olnud umbes kaks meetrit aastas.
Veelgi suurema taganemiskiiruse saame, vrreldes 1981. ja 1990. aasta tpseid perspektiivseid aerofotosid ja -fotoplaane. Ligikaudu selle kmnendiga, kui Kiipsaare tuletorn oli judnud murrutusastangu pervele, oli rannajoon taganenud umbkaudu 30 meetrit ehk keskmiselt umbes 3 meetrit aastas. Arvestades hilisemaid tormipurustusi samas piirkonnas, kus heainsa tormise talvega (niteks 2002/03 ja 2005. a. jaanuar) taganes rannajoon korraga kuni 30 meetrit, pole rannajoone taganemiskiiruses keskmiselt umbes kolm meetrit aastas midagi leloomulikku. 1995. aastaks oli tuletorn juba aktiivse liivaranna keskel ning tugeva erosiooni ja merepoolselt kljelt liivade rakande tttu kaldus see umbes 7 kraadi lne suunas viltu.
Prast 2005. aasta jaanuaritormi oli torni kalle suurenenud veel paar kraadi. Ndseks on see rajatis juba rannajoonest umbes 25 meetri (astangu pervest ligikaudu 35 m) kaugusel rannalhedases meres. Tema kaldenurk on aga llatuslikult vhenenud: praegu vaid umbes ks kraad (# 3). Ndseks ei pri ekstreemsusi armastavad ronijad enam kuigi innukalt ligi 25 meetri kaugusel ja umbes 1,5 meetri sgavuses rannikumeres paiknevasse Kiipsaare tuletorni.
Milline jud suutis Kiipsaare tuletorni uuesti psti ajada? See leidis aset vahetult Eesti Vabariigi 90. snnipeva eel. Saarlased oletasid naljaga pooleks, et ehk tmbus see khmuvajunud tuletorn pidupeva puhul uuesti valveseisakusse. Esialgu uskumatuna tunduv lugu. Ligi 15 aastat ha enam mere poole viltu vajuv tuletorn tusis kui niavel peaaegu vertikaalseks, selle asemel et lainete armutu ja pideva tegevuse tttu ha enam kaldudes lplikult klili vajuda ja lainetesse kaduda. Alles 2007. aasta sgisel oli tuletorni kalle ligi heksa kraadi, 2008. aasta veebruaris aga ainult umbes ks kraad!

Tuletorni stabiilsusest. Vtame taas vaatluse alla rannaprotsesside iserasused rannalhedases madalas meres, esmajoones tormilainetuse kui randasid kujundava peaju iserasused rannalhedases meres.
Siinkohal ei saa mrkimata jtta meie rannikule nii iseloomulikku meretaseme kikumist pidevate, samast ilmakaarest puhuvate tuulte toimel. On kindel reegel: mida sgavam on rannalhedane meri, seda suuremad lained randa juavad. Seega samasse piirkonda rannas vivad eri meretasemete (eri sgavusega rannalhedase mere) korral juda nii suure energiaga vimsad tormilained kui nende nrk virvendus madala meretaseme korral.
Samal ajal nihkub ka tormilainete mjuala krge meretasemega maa suunas, tugeva tormiga isegi kuni eelluidete jalamini, madala veega aga taandub rannajoonest kaugemale merephja madalike piiresse. Nnda saab phjendada ka tuletorni viltuvajumist. Ajal, kui tuletorn asus vahetult liivase astangu pervel, ulatus tugeva tormilaine purunemisel (lplikul deformatsioonil) kujunenud vimas murdlusvool nilpsama torni vundamendi merepoolset klge. Sealt tagasi prgates viis murdlusvool ka liiva minema, seeprast hakkaski tuletorn viltu vajuma (# 11).
Rannajoone erosiooni kigus sattus tuletorn algul liivaranna piiresse ja edasi ha kaugemale merre, tormilainete meelevalda. igem oleks elda, et liivarand, liivaastang taganes tuletorni jalamilt. Mitmesuguste tormide ja kikuva meretaseme oludes torni kalle vhehaaval suurenes kuni ligi heksa kraadini. Aeg-ajalt, eriti madala meretasemega tormide ajal vis torni taha varjulisele alale samamoodi tombolo tekkega kujuneda kuhjeline settekeha, mis mnigi kord uuesti hendas torni jalami liivarannaga.
2008. aasta kevadeks oli torni jalami mbrusest, eriti rannajoone ja jalami vaheliselt alalt taas tublisti liiva ra kantud ning merephi mnevrra veelgi svenenud ja rannajoon maa poole taganenud. Tormilainete energia vallandus sellistes oludes torni vundamendile, seekord ka selle maismaapoolsele kljele, s.o. torni vundamendi maapoolsele ehk tagakljele. Tormilaine purunemisel kujunenud turbulentne vee liikumine hakkas mber torni vundamendi kujundama erosioonilehtrit, sealt liiva minema kandes.
Murdlainetusest phjustatud murdlusvoolu ja turbulentse vee liikumise tttu kanti ka torni jalami maapoolselt kljelt veelgi liiva minema ja torn vajuski tagasi ajas end psti.
Loomulikult pole see kulg nii selgelt hemtteline. Ilmselt oli siin tegu paljude tegurite ja eelduste soodsa koosmjuga. Peame silmas sobivat meretaset ja paraja tugevusega laineid.
Vimalik, et mingil mral soodustas ka tugeva meretuule surve tornile selle pstitusmist. Tugeva, ajuti puhangulise meretuule toetusel kikus torn kergelt ja suunatult ja see aitas kaasa torni kalde muutusele (H. Tnissoni vahetud tormiaegsed kogemused torni tipust). Samalaadset nhtust on paljud kogenud: liivaranna lhedal madalmeres aeglaselt jalgu liigutades vajute ha sgavamale liiva sisse. Arvatavasti toimus midagi samasugust ka Kiipsaare tuletorniga.
Tartu likooli klimatoloogiaprofessor Jaak Jaaguse hdroloogiliste andmete jrgi ei ilmnenud vahetult enne tuletorni pstitusmist erakordseid tuuli ega merevee tasemete muutusi. Arvatavasti oli seekord tegu lihtsalt sobivate olude kokkulangemisega.
Mis saab edasi? Sellele ksimusele ei oska vist keegi tpselt vastata, sest rannikukeskkonnas toimuvad muutused on sageli ettearvamatud. Sealseid loodusprotsesse tervikuna iseloomustab suur muutlikkus ja lhteparameetrite mitmekesisus. Nnda on ka teaduslikud prognoosid tuletorni edasise seisundi kohta pelgalt spekulatiivsed. Modelleerides rannajoonelhedase madalmere tormiaegseid hdrodnaamilisi protsesse, saadakse kaheldava vrtusega tulemused, mis ei pruugi peegeldada rannikukeskkonnas tegelikult toimuvat.

Kokkuvtteks. Mererannad muutuvad hppeliselt ja see oleneb suurel mral kliimaoludest. Globaalses mastaabis on tnapeval kogu maailmas theldatud, et tsklonite tegevus elavneb. Seda ilmestab mererandade areng. Kiipsaare neem samanimelise tuletorni mbruses on nende muutuste jlgimiseks meie rannikul ideaalne paik.
Intensiivsete rannaprotsesside tttu on rannajoon Kiipsaare neemel taganenud keskmiselt kolm meetrit aastas. Selleprast on neeme keskele 1933. aastal rajatud Kiipsaare tuletorn ndseks sattunud rannalhedasse merre.
Ekslik on arvamus, et torn rajatigi otse merre ebasobiva projektlahenduse alusel.
Jtkuva aktiivse tormilainetuse tttu on torni vundament kuni alustaldrikuni paljastunud ja torn viltu vajunud. Torni kaldenurk vib erisuguste hdrodnaamiliste tingimuste korral, kui erosioon kestab, kas vheneda vi suureneda. Nnda vib torn mingil ajal klili langeda.
Rannajoonelhedase madalmere looduslikke protsesse ei saa selgesti jlgida ega modelleerida. Tuletorni edasise saatuse ennustamine ja tulevikuprognooside tegemine on suuresti spekulatiivne.

1. Bird, Eric C. F. 2001. Coastal Geomorphology: An Introduction. Chichester, John Wiley & Sons.
2. Eesti Loots: meresidu ja lootsiasjanduse ksiraamat. 1927. koost. Johan Mey. Kindralstaabi IV osakonna kirjastus.
3. Luige, Armas 1974. Eesti tuletornid. Eesti Raamat, Tallinn.
4. Mereleksikon. 1996. Eesti Entsklopeediakirjastus. Tallinn.
5. Orviku, Kaarel; Jaagus, Jaak jt. 2005. Rannaprotsesside aktiviseerumise ja kliimamuutuste vahelised seosed Eestis. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 34: 7599.

Kaarel Orviku (1935) on meregeoloog, geoloogiadoktor.
Hannes Tnisson (1980) on ranniku-uurija, koloogiadoktor, TL koloogia instituudi teadur.



Kaarel Orviku, Hannes Tnisson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012