Eesti Looduse fotovõistlus
2009/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/5
Kiipsaare rannad ja tuletorn

Saaremaal, Harilaiul, asus veel hiljuti meie oma “Pisa torn” – Kiipsaare tuletorn. Kuigi ehitis ei ole praeguseks enam kaldus, kirjeldab selle asukoht rannalähedases vees ilmekalt Harilaiu randade muutusi.

Seda artiklit ajendas kirjutama 2008. aasta novembris Veneetsias ülemaailmsel teaduskonverentsil Littoral 2008 kuuldu ja nähtu. Seekord oli suurejooneline teadlaste kogunemine põhiliselt keskendunud Veneetsia kanalitelinna, laguuni ja saarte probleemidele. Tahtmata teemast liialt kõrvale kalduda, mainigem vaid niipalju, et selle unikaalse linna ja lähisaarestiku ehk Veneetsia laguuni kui terviku kaitseks üleujutuste eest on kavas rajada ulatuslik lüüsisüsteem. Seni aga eri ulatusega uputused jätkuvad. Seda võisime konverentsi kestel ise kogeda.

Ühes teises sektsioonis andis Burkard Lenze näitliku ülevaate sellest, kuidas pehmete setenditega (näiteks liivaga) täidetud geotekstiilkottidega saab tõhusalt kaitsta madalmere põhjas ja rannas paiknevaid rajatisi. Näiteks avamere tuuleparke ohustavad kobedate setendite piirkonnas nende vundamentide jalamitel tekkivad erosioonilehtrid. Kallite betoondetailide asemel saaks abi geotekstiilist liivakottidest.

Hoiatava näitena tõi ettekandja välja olukorra, kus seda meetodit eirates võivad rajatised kalduda või isegi ümber kukkuda. Meie suureks imestuseks kasutas ta illustratsioonina „rannikumerre vääralt rajatud” Kiipsaare tuletorni: fotol oli ehitis tormilainetusest tingitud erosiooni ja vundamendi ümber kujunenud murrutuslehtri tõttu viltu vajunud.

Niisugune näitematerjali ülimalt tendentslik tarvitus ärgitas esitama vastuargumente. Kuid teeside kogumikus toodud ettekande lühikokkuvõttes polnud Kiipsaarest sõnagi. Seega otsustasime konverentsil loobuda küsimustest ja selgitustest, kuna teised delegatsioonid poleks seda teemat ilmselt tähtsaks pidanud. Nagu ikka, oli ka küsimuste ja sõnavõttude aeg piiratud, aga meil tulnuks Kiipsaare tuletorni kohta teha lausa eraldi ettekanne.

Püüame seda lünka nüüd täita, sest suur osa matkajaid liigub Harilaiu poolsaarel ilma giidita ning nad ei pruugi teada, miks Kiipsaare tuletorn paikneb ranna lähedal meres ja oli veel hiljuti 7–9 kraadi viltu vajunud. Ent mullu 23. veebruaril ajas majakas ennast sirgu ja on seda praeguseni (# 3).
Tuletorn on nüüdki tormilainete meelevallas ja tema kaldenurk võib endiselt muutuda.
Loodetavasti annab ülevaade Kiipsaare tuletorni rajamisloost ja tema sattumisest rannalähedasse merre tõepärase pildi ning äratab loodusuurijates ja poolsaarel matkajates huvi selle muutlike liivarandadega poolsaare, Kiipsare nuki „tormilise eluloo” vastu.

Kiipsaare tuletorni rajamisest saab põhjaliku ülevaate insener Armas Luige koostatud raamatust “Eesti tuletornid” [3]; faktilised andmed on toodud ka “Mereleksikonis” [4].
Kiipsaare musta-valgetriibuline ja 25 meetri kõrgune raudbetoonist tuletorn oli firma Arronet & de Vries viimane Eesti rannikule rajatud tuletorn. See valmis 1933. aastal.
Majaka juures töötas järelevalveinsenerina hilisem Eesti „tuletornide isa” Armas Luige. Uuemad analoogsed rajatised valmisidki tema projektide järgi ja otsese juhatuse all [3]. 1937–1940 rajas veeteede valitsus seni asustamata poolsaarele tuletorni naabrusesse elamu, kaevu ja abihoone [4].
Varem oli sellesse navigatsiooniliselt ohtlikku rannikupiirkonda, ida pool asuvale Undva neemele 1879. aastal ehitatud 25 meetri kõrgune kolmetahuline puittulepaak. See lammutati pärast praeguse majaka valmimist.
Kuidas Kiipsaare raudbetoonist tuletorn esialgu rannajoone suhtes paiknes, pole teada.
Üks siinse kirjutise autoreid, Kaarel Orviku puutus esimest korda Kiipsaare tuletorni probleemidega kokku 1990. aastal, kui ühe projektinstituudi töötajad pöördusid nõu saamiseks Eesti teaduste akadeemia geoloogia instituudi meregeoloogia laborisse. Põhjuseks oli majaka üha halvenev seisund: toona asus see juba üsna liivase rannaastangu pervel. Tugevate tormipurustuste tagajärjel oli lagunenud naabruses paikneva nõukogudeaegse piirivalveposti vundament ning meri oli jõudnud tuletornile ähvardavalt lähedale.
Range piirirežiimi tõttu polnud eesti teadlastel varem võimalik selle piirkonnaga lähemalt tutvuda, kuigi Eesti randade uurimisel olime saavutanud häid tulemusi.
Pädeva teabe saamiseks pöördusin pensionipõlve pidava inseneri Armas Luige (1910–1991) poole: tema oli selle tuletorni rajamisel osalenud algusest peale. Minu põhiküsimus oli: “Kui kaugele rannajoonest tuletorn ehitati?” Möödas oli ju ligi 50 aastat ja selleks ajaks oli majakas juba ohtlikult astangu pervel. Täpset vastust ei osanud Luige anda, kuid tema veendumuse järgi rajati tuletorn neeme keskele enam-vähem võrdsele kaugusele nii kirde- kui ka edelapoolsest rannajoonest.
Kuna Luige püüdis vastata insenerliku täpsusega, otsis ta tookord kodusest arhiivist tuletorni, selle asukoha või muid skeeme-jooniseid. Kahjuks leidis ta vaid abihoone, sauna joonised. Nagu mainitud, ehitas selle mõni aasta hiljem Eesti veeteede valitsus. Tuletorn ise aga oli viimane välisfirma projekt ja seetõttu polnud jooniseid alles ei ametlikus ega isiklikus arhiivis.
Etteruttavalt mainin, et vanade kaartide hilisema analüüsi põhjal oli tuletorni kaugus rannajoonest 1955 aasta 1 : 10 000 aerofotoplaanil vahemikus 100–150 meetrit (# 4). Loomulikult oli tookordsete teadmiste järgi selline kaugus rannajoonest piisav, et rajatis võiks pikka aega püsida.
Ühtlasi selgub kaardilt, et tõenäoliselt oli erosioon juba mõnevõrra söönud Harilaiu lääneranda: tuletorn pole enam päris neeme keskel.
Alates 1990. aastate algusest sai kohalikust Pisa tornist ehk Kiipsaare viltusest majakast saarlaste ja turistide meelisvaatamisväärsusi. Harilaiu poolsaar tervikuna on mitmesuguste loodusharulduste tõttu kaitse all ning nendega tutvumiseks on poolsaarel tähistatud matkarajad ja trükitud brošüür.

Lainetuse iseärasused rannikumeres. Kuna tormid on viimastel aastakümnetel tugevnenud, on ka Kiipsaare neeme ümbrus väga muutlik. Kui on pisut eelteadmisi, võib tähelepanelik matkaja selles ise veenduda. Tormilained on mõjutanud ka tuletorni.
Esmalt tuleb tähelepanu juhtida mõnedele loodusmärkidele, mis kõnelevad selget keelt selle tombolokujulise kuhjevormi arengust veel nüüdisajalgi.
Randade kujunemist ei saa vaadelda eraldi rannaku ehk veealuse rannanõlva ehitusest ja arengust. Kokku moodustavad need dünaamilise terviku – rannavööndi ehk randla, mis areneb valdavalt lainetuse mõjul. Rannalähedase merepõhja reljeefi iseärasustest, selle kallakusest ja geoloogilisest ehitusest oleneb lainetuse kui peamise randasid kujundava jõu iseloom ja vastava rannalõigu areng, rannatüüpide kujunemine. Madalikele lähenedes hakkavad avamere lained vastu põhja hõõrdudes deformeeruma. Nn. rusikareegli algab nende deformeerumine ja kujunemine vahusteks murdlaineteks siis, kui vee sügavus on alla poole laine pikkusest.
Kaugele avamerre ulatuva madaliku piires deformeerub tormilainetus jõudsalt – kujunebki murdlainetus. Peale tugeva deformeerumise ja nõrgenemise lained ka painduvad – refraktsioon koondab või hajutab laine energia rannalähedase põhjareljeefi iseloomu alusel. Lainefront saab uue kuju ning lained jõuavad Harilaiu randadeni Kiipsaare neemel tavaliselt mingi teravnurga all. Peale ranna murrutusele toimub lainete tõttu ka setete ärakanne – setete ränne piki randa ehk settevool (# 5). Õpetlik näide niisuguse randade arengu kohta ongi Harilaiu poolsaare muutumine viimastel aastatuhandetel.
Poolsaare lõunatipu lähedal Kelba neemel, valdavate tormilainete suunal (lääne ja edelarannikul) on Harilaiu rannalähedased meresügavused suurimad, mille tõttu rannani jõuavad ka suhteliselt suured, vähe deformeerunud lained. Seda ennekõike siis, kui meretase on kõrge. Siinsel rannikul suudavad lained paigast liigutada veeriseid ja munakaid.
Erakordsete tormidega 2001. ja 2005. aastal paisati murdlainetega umbes 30–40 cm läbimõõduga munakaid üle rannavalli laguuni (# 6). Tugevate tormilainetega hakkab kruus-veeristik ka piki randa liikuma, moodustades rannal üha uusi rannavalle ning pikendades maasäärt (# 7).
Hoopis laugem on rannalähedane merepõhi Harilaiu poolsaare põhja- ja looderannikul, mida kaitseb looduslikul teel väljakujunenud ulatuslik kariderohke madalik, nn. Harilaiu peenar. See ulatuslik umbes nelja-viie kilomeetri laiune veealune kulutuspinnavorm ulatub Kiipsaare neemest loode poole ligikaudu 15 kilomeetri kauguseni, kus mere sügavus on ainult seitse meetrit. Madaliku keskosas, mida on nimetatud ka Tinarahuks, leidub piirkondi, kus veesügavus on vaid üks-kaks meetrit. Seda ulatuslikku madalikku on esile tõstetud juba 1927. aastal kui osaliselt pealvett asuvate kividega rahude süsteemi [2]. Madaliku piires Kiipsaare neemest umbkaudu kaks-kolm kilomeetrit läänes paikneb näiteks Laevarahu. Sealne veesügavus on alla ühe meetri. Juba tol ajal oli kogu see ohtlik madalik tähistatud meremärkidega, mille kohta anti informatsiooni nii merekaartidel kui ka lootsiraamatus. Samalaadse teabe leiame ka nõukogude ajal kirjastatud merekaartidelt ja lootsiraamatutest. Seejuures on näiteks 1 : 50 000 merekaartidele ohtliku ala lisaiseloomustamiseks kantud kirje – murdlainetus (vn. буруны).

Harilaiu poolsaare areng, randade muutused. Harilaiu poolsaare rannad arenevad väga kiiresti. Eriti muutlikud on Kiipsaare neeme liivarannad ja poolsaare lõunatipus Kelba nukal paiknev kruusast-veeristikust maasäär.
Harilaid on maakoore aeglase kerkimise tõttu üle merepinna kerkinud umbes 1000–2000 aastat tagasi mitme, hiljem üheks liitunud saarena. Harilaidu kujutati saarena veel 17. sajandi kaartidel [5].
Sajandeid kestnud Harilaiu ja selle lähiümbruse madalmere arengu käigus sattusid üha uued alad tormilainete mõju piirkonda. Tugeva lainetuse tõttu liikusid kujunenud liivased setted lainete mõjul piki mõlemat rannikut Saaremaa poole. Kuhjudes Harilaiu taha lainevarjulisele alale, moodustasid need saare ja maismaa vahele kitsa, Saaremaaga ühendatud kaelataolise liivase kuhjekeha – tombolo. Tombolo on kuhjeline rannavorm, mis kujuneb rannasetete kuhjumisel avamerelt tuleva tormilainetuse ja selle paindumise tõttu ümber saarte või muu takistuse taha lainevarjulistel aladel.
Tugevate tormide korral võib igaüks oma silmaga veenduda, et avamerelt üle madalike randa jõudvate lainete front on kaarjas ja nende liikumissuund ei ühti kaugeltki tuule suunaga. Kuna laine madalikel deformeerub ja paindub, jõuavad paralleelsete laineharjade asemel esialgu poolsaare ida- ja läänerannikule moondunud laineharjad eri suundadest ühel ajal. Eri suundade vahe, arvestades poolsaare (neeme) randade asimuute on näiliselt umbes 100 kraadi.
Niisugune nähtus – tormi ajal poolsaare eri randadesse eri suundadest jõudva laine vahune murdumine – võib ajada asjatundmatu vaatleja hämmingusse. Lained liiguksid kohati nagu tormituulte suunale vastu. Tegelikult on selline tormilainete paindumine, ümber takistuste liikumine ja lainefrontide üheaegne randumine eri suundadest üks randade ehituse ja arengu alusteaduse olulisi seisukohti. Selle nähtusega seletatakse näiteks kummalise kujuga kuhjeliste rannamoodustiste teket või ebasoovitavate erosiooninähtuste ilmnemist stabiilsena näivates rannikupiirkondades.
Randade hõlvamisel ja sadamate projekteerimisel on kogu maailmas tehtud tõsiseid vigu, sest mitte alati pole võetud arvesse lainete paindumist rannikumadalike mõjul [1].

Rannajoone muutused Kiipsaare neemel. Viimase sajandi vältel on Harilaiu poolsaare kuju tunduvalt muutunud. Eri aegadest pärinevate kaartide võrdlus näitab ilmekalt rannajoone muutusi näiteks Harilaiu loodeosas nn. Kiipsaare nuka piires, kus asub ka viltune tuletorn.
Lähtudes kaarditeabest, peame oma kirjeldustega alustama aastast 1900 (# 8). Tollel ajal oli praeguse tuletorni kohal loodesse sirutunud Kiipsaare neeme laius ligikaudu 300 meetrit. Järgmised andmed pärinevad aga juba 1955. aastast, mil edelarand oli taganenud umbes 25 meetrit maa poole.
Ajavahemikul 1955–1981 on märgata läänest ja edelast lähtuva lainetuse mõju olulist tugevnemist, mille tõttu sealne rannajoon taganes veel ligi 40 meetrit. Aastail 1981–1988 on murrutusprotsessid olnud võrdlemisi loiud, mida näitab ka rannajoone taganemine vaid umbes 8 meetrit neeme lääneküljel ja samaväärne juurdekasv neeme idaküljel. Edaspidi on aga aset leidnud suur pööre. Aastail 1988–2002 on neem järk-järgult kitsenenud nii läänest (umbes 45 m) kui ka idast (ligikaudu 25 m). Viimaste tormide käigus neem kitsenes ja pikenes loode suunas veelgi. Tähtis murrang toimus aga käesoleva sajandi esimesel kümnendil. Näiteks 2001-2002 aasta tormidega taganes Kiipsaare läänepoolne rannaastang kohati kuni 30 m. ja 2005. aasta nn. sajandi tormiga veel enam, kuni 20 meetrit. Rand muutus selle tõttu tormidele väga tundlikuks.
Järgmist tugevat tormi ei tulnud oodata kaua. 2007. aasta jaanuaris leidis aset viimase kümnendi suurim muutus Kiipsaare neeme ranna arengu seisukohalt. Seni oli Kiipsaare nukast lähtunud loodesuunaline liivasäär, mida sai keskmise meretaseme korral kuiva jalaga läbida, ent 2007. aasta jaanuaritormi tagajärjel sääreke kadus ja nüüdseks on sealsamas ligi kahe meetri sügavune meri. Ka Kiipsaare rannaastang taganes kohati kuni 50 meetrit. Rannajoone taganemist neeme läänepoolsel küljel on samuti võimalik mõõta kümnetes meetrites.
Eelmise sajandi vältel on poolsaare loodetipp, Kiipsaare nukk, kulutus-kuhjeprotsesside tõttu pöördunud enam põhja poole, muutudes ühtaegu pikemaks ja kitsamaks. Üldjoontes viimase kümnendi (2001–2008) rannaprotsesside tõttu on ta aga hoopiski muutunud ümaramaks ja tömbimaks. Kiipsaare neeme lääneranniku vanade rannajoonte asenditest annavad ettekujutuse varem kujunenud, vanade luitestunud rannavallide seeriad, mis pole tänapäevase rannajoonega rööpsed, nagu see on iseloomulik tüüpilistele liivarandadele, vaid lõikuvad ligi 45-kraadise nurga all.
Vanade rannajoonte sellist asendit, lõikumist nüüdisrannajoonega, on võimalik jälgida looduses tuletorni ümbruses ning näiteks ka 1996. aasta aerofotol ja fotodel (# 9). Rannamoodustiste selline asend neeme läänerannal viitab siin pikaajalistele kulutus- ja kuhjeprotsessidele.

Laevavrakk kui rannajoone muutuste indikaator. Neeme põhjatipu pöördumisest kulutus- kuhjeprotsesside mõjul ida poole annavad kinnitust ka 2000. aasta kevadel, pärast talvist tugevat tormiperioodi neeme läänerannal astangus paljastunud laeva- või paadivraki jäänused (# 10). Oletatavasti võis see laevuke põhja minna Kiipsaare neemest loodesse jääval madalikul. Sealt kandus huku üle elanud laevavrakk lainete, tuulte ja ajujää mõjul piki madalikku kuni Kiipsaare nuka idarannani, kus see viimaks liivarannale paisati ning liikuvate ja kuhjuvate rannaliivade alla maeti. Arvestades Kiipsaare nuka näilist aeglast pöördumist rannaprotsesside tõttu põhja poole, uhuti kuhjunud rannaliivade alla mattunud laevavrakk nüüd uuesti päevavalgele hoopis neeme vastasküljel, s.o. läänerannal. Piltlikult öeldes on neeme tipp 100–150 aasta jooksul liikunud paadivrakist üle.
Seda nähtust võib võrrelda mandriluidete liikumisega, mis oma teel matavad liivade alla puid ja terveid hooneid, mis aastasadade möödudes kändude või hoone varemetena uuesti päevavalgele tulevad. Eesti rannikul on see teadaolevalt esmane seda laadi õnnelik juhus, kus rannaprotsesside tõttu pidevalt muutuv rannamoodustis umbes sajandi jooksul rullub üle kindla objekti.
Kui arvestada vraki ligikaudseks vanuseks merearheoloogide hinnangu järgi ligikaudu 100–150 aastat, on see heas kooskõlas Kiipsaare neeme arengu kohta kaardimaterjali alusel tehtud järeldustega. 2001. aasta tugeva sügistalvise tormi käigus, intensiivsete rannapurustuste tõttu taganes rannaastang samas uuesti kümneid meetreid ning aasta tagasi astangust välja uhutud vrakist polnud enam jälgegi järel. Lootused teha lisauuringuid, puitu dateerida olid kadunud. Kui oleks võimalik täpsemalt kindlaks teha laevahuku või laeva ehituse aega, siis saanuks ka täpsemini määrata rannaprotsesside intensiivsust ja rannajoone muutumiskiirust.

Kiipsaare tuletorni asend rannikul kui rannaprotsesside intensiivsuse indikaator. Murrutuse valdavat iseloomu Kiipsaare neeme loodetipu lääneküljel ja neeme pöördumist ida poole tõestab neeme lääneranniku rannajoone pidev lähenemine 1933. aastal poolsaare loodetipu keskossa ehitatud Kiipsaare tuletornile. Selle kulgu on ligikaudu võimalik hinnata varasemate geodeetiliste andmete võrdluse põhjal.
Analüüsides Kiipsaare tuletorni asendit 1955. a. 1 : 10 000 fotoplaanil, näeme, et tema kaugus kirderannast oli umbes 110 meetrit ja edelarannast ligikaudu 100 meetrit (# 4 ja # 8). Tugeva erosiooni tõttu on rannajoon nihkunud maa poole ning tuletorn asub nüüd rannalähedases meres, abihooned aga veel maismaal rannajoone vahetus läheduses. Keskmine rannajoone taganemiskiirus viimasel viiekümnel aastal on olnud umbes kaks meetrit aastas.
Veelgi suurema taganemiskiiruse saame, võrreldes 1981. ja 1990. aasta täpseid perspektiivseid aerofotosid ja -fotoplaane. Ligikaudu selle kümnendiga, kui Kiipsaare tuletorn oli jõudnud murrutusastangu pervele, oli rannajoon taganenud umbkaudu 30 meetrit ehk keskmiselt umbes 3 meetrit aastas. Arvestades hilisemaid tormipurustusi samas piirkonnas, kus üheainsa tormise talvega (näiteks 2002/03 ja 2005. a. jaanuar) taganes rannajoon korraga kuni 30 meetrit, pole rannajoone taganemiskiiruses keskmiselt umbes kolm meetrit aastas midagi üleloomulikku. 1995. aastaks oli tuletorn juba aktiivse liivaranna keskel ning tugeva erosiooni ja merepoolselt küljelt liivade ärakande tõttu kaldus see umbes 7 kraadi lääne suunas viltu.
Pärast 2005. aasta jaanuaritormi oli torni kalle suurenenud veel paar kraadi. Nüüdseks on see rajatis juba rannajoonest umbes 25 meetri (astangu pervest ligikaudu 35 m) kaugusel rannalähedases meres. Tema kaldenurk on aga üllatuslikult vähenenud: praegu vaid umbes üks kraad (# 3). Nüüdseks ei püri ekstreemsusi armastavad ronijad enam kuigi innukalt ligi 25 meetri kaugusel ja umbes 1,5 meetri sügavuses rannikumeres paiknevasse Kiipsaare tuletorni.
Milline jõud suutis Kiipsaare tuletorni uuesti püsti ajada? See leidis aset vahetult Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva eel. Saarlased oletasid naljaga pooleks, et ehk tõmbus see kühmuvajunud tuletorn pidupäeva puhul uuesti valveseisakusse. Esialgu uskumatuna tunduv lugu. Ligi 15 aastat üha enam mere poole viltu vajuv tuletorn tõusis kui nõiaväel peaaegu vertikaalseks, selle asemel et lainete armutu ja pideva tegevuse tõttu üha enam kaldudes lõplikult külili vajuda ja lainetesse kaduda. Alles 2007. aasta sügisel oli tuletorni kalle ligi üheksa kraadi, 2008. aasta veebruaris aga ainult umbes üks kraad!

Tuletorni stabiilsusest. Võtame taas vaatluse alla rannaprotsesside iseärasused rannalähedases madalas meres, esmajoones tormilainetuse kui randasid kujundava peajõu iseärasused rannalähedases meres.
Siinkohal ei saa märkimata jätta meie rannikule nii iseloomulikku meretaseme kõikumist pidevate, samast ilmakaarest puhuvate tuulte toimel. On kindel reegel: mida sügavam on rannalähedane meri, seda suuremad lained randa jõuavad. Seega samasse piirkonda rannas võivad eri meretasemete (eri sügavusega rannalähedase mere) korral jõuda nii suure energiaga võimsad tormilained kui nende nõrk virvendus madala meretaseme korral.
Samal ajal nihkub ka tormilainete mõjuala kõrge meretasemega maa suunas, tugeva tormiga isegi kuni eelluidete jalamini, madala veega aga taandub rannajoonest kaugemale merepõhja madalike piiresse. Nõnda saab põhjendada ka tuletorni viltuvajumist. Ajal, kui tuletorn asus vahetult liivase astangu pervel, ulatus tugeva tormilaine purunemisel (lõplikul deformatsioonil) kujunenud võimas murdlusvool nilpsama torni vundamendi merepoolset külge. Sealt tagasi põrgates viis murdlusvool ka liiva minema, seepärast hakkaski tuletorn viltu vajuma (# 11).
Rannajoone erosiooni käigus sattus tuletorn algul liivaranna piiresse ja edasi üha kaugemale merre, tormilainete meelevalda. Õigem oleks öelda, et liivarand, liivaastang taganes tuletorni jalamilt. Mitmesuguste tormide ja kõikuva meretaseme oludes torni kalle vähehaaval suurenes kuni ligi üheksa kraadini. Aeg-ajalt, eriti madala meretasemega tormide ajal võis torni taha varjulisele alale samamoodi tombolo tekkega kujuneda kuhjeline settekeha, mis mõnigi kord uuesti ühendas torni jalami liivarannaga.
2008. aasta kevadeks oli torni jalami ümbrusest, eriti rannajoone ja jalami vaheliselt alalt taas tublisti liiva ära kantud ning merepõhi mõnevõrra veelgi süvenenud ja rannajoon maa poole taganenud. Tormilainete energia vallandus sellistes oludes torni vundamendile, seekord ka selle maismaapoolsele küljele, s.o. torni vundamendi maapoolsele ehk tagaküljele. Tormilaine purunemisel kujunenud turbulentne vee liikumine hakkas ümber torni vundamendi kujundama erosioonilehtrit, sealt liiva minema kandes.
Murdlainetusest põhjustatud murdlusvoolu ja turbulentse vee liikumise tõttu kanti ka torni jalami maapoolselt küljelt veelgi liiva minema ja torn vajuski tagasi – ajas end püsti.
Loomulikult pole see kulg nii selgelt ühemõtteline. Ilmselt oli siin tegu paljude tegurite ja eelduste soodsa koosmõjuga. Peame silmas sobivat meretaset ja paraja tugevusega laineid.
Võimalik, et mingil määral soodustas ka tugeva meretuule surve tornile selle püstitõusmist. Tugeva, ajuti puhangulise meretuule toetusel kõikus torn kergelt ja suunatult ja see aitas kaasa torni kalde muutusele (H. Tõnissoni vahetud tormiaegsed kogemused torni tipust). Samalaadset nähtust on paljud kogenud: liivaranna lähedal madalmeres aeglaselt jalgu liigutades vajute üha sügavamale liiva sisse. Arvatavasti toimus midagi samasugust ka Kiipsaare tuletorniga.
Tartu ülikooli klimatoloogiaprofessor Jaak Jaaguse hüdroloogiliste andmete järgi ei ilmnenud vahetult enne tuletorni „püstitõusmist” erakordseid tuuli ega merevee tasemete muutusi. Arvatavasti oli seekord tegu lihtsalt sobivate olude kokkulangemisega.
Mis saab edasi? Sellele küsimusele ei oska vist keegi täpselt vastata, sest rannikukeskkonnas toimuvad muutused on sageli ettearvamatud. Sealseid loodusprotsesse tervikuna iseloomustab suur muutlikkus ja lähteparameetrite mitmekesisus. Nõnda on ka teaduslikud prognoosid tuletorni edasise seisundi kohta pelgalt spekulatiivsed. Modelleerides rannajoonelähedase madalmere tormiaegseid hüdrodünaamilisi protsesse, saadakse kaheldava väärtusega tulemused, mis ei pruugi peegeldada rannikukeskkonnas tegelikult toimuvat.

Kokkuvõtteks. Mererannad muutuvad hüppeliselt ja see oleneb suurel määral kliimaoludest. Globaalses mastaabis on tänapäeval kogu maailmas täheldatud, et tsüklonite tegevus elavneb. Seda ilmestab mererandade areng. Kiipsaare neem samanimelise tuletorni ümbruses on nende muutuste jälgimiseks meie rannikul ideaalne paik.
Intensiivsete rannaprotsesside tõttu on rannajoon Kiipsaare neemel taganenud keskmiselt kolm meetrit aastas. Sellepärast on neeme keskele 1933. aastal rajatud Kiipsaare tuletorn nüüdseks sattunud rannalähedasse merre.
Ekslik on arvamus, et torn rajatigi otse merre ebasobiva projektlahenduse alusel.
Jätkuva aktiivse tormilainetuse tõttu on torni vundament kuni alustaldrikuni paljastunud ja torn viltu vajunud. Torni kaldenurk võib erisuguste hüdrodünaamiliste tingimuste korral, kui erosioon kestab, kas väheneda või suureneda. Nõnda võib torn mingil ajal külili langeda.
Rannajoonelähedase madalmere looduslikke protsesse ei saa selgesti jälgida ega modelleerida. Tuletorni edasise saatuse ennustamine ja tulevikuprognooside tegemine on suuresti spekulatiivne.

1. Bird, Eric C. F. 2001. Coastal Geomorphology: An Introduction. Chichester, John Wiley & Sons.
2. Eesti Loots: meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat. 1927. koost. Johan Mey. Kindralstaabi IV osakonna kirjastus.
3. Luige, Armas 1974. Eesti tuletornid. Eesti Raamat, Tallinn.
4. Mereleksikon. 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn.
5. Orviku, Kaarel; Jaagus, Jaak jt. 2005. Rannaprotsesside aktiviseerumise ja kliimamuutuste vahelised seosed Eestis. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 34: 75–99.

Kaarel Orviku (1935) on meregeoloog, geoloogiadoktor.
Hannes Tõnisson (1980) on ranniku-uurija, ökoloogiadoktor, TLÜ ökoloogia instituudi teadur.



Kaarel Orviku, Hannes Tõnisson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet