Eesti Looduse fotov�istlus
2009/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/5
Hinnang tuumaelektrijaama asukohtade valikule

Eelmise aasta lpus valis Eesti Energia vlja kuus asukohta, kuhu viks rajada tuumajaama. Vlja pakutud paikade mjualale jb aga mitu kaitseala ja asulat, mistttu on ksitav ehitada jujaam niteks Loode-Eestisse.

Tuumaelektrijaamade asukohad on valitud Loode- ja Phja-Eesti rannikule ning saartele, arvestades Soome seadustes kehtestatud piiranguid.
Vimalikud ehituskohad paiknevad endistel Nukogude Liidu sjavealadel, kus paratamatult tuli ette keskkonnakahjustusi. htaegu sstis sealne suletus loodusharuldusi, mille hoiuks loodi aastail 19951998 hulk kaitsealasid. Sellel sajandil lisandusid hoiualad (Natura-alad ning leeuroopalise thtsusega linnualad).

Eesti Energia on esitanud jrgmised tuumajujaama asukohad: Tellisna neem Noarootsi vallas, kruusakarjr Keibu lahe kirderannikul Padise vallas, Suur-Pakri saare phjaosa Paldiski linna haldusalas, Letipea poolsaare kirderannik Viru-Nigula vallas, Trsame klindipealne platoo Sillame ja Voka vahel ning Viivikonna vana suletud karjr Toila ja Vaivara vallas.

Tellisna neem asub Noarootsi poolsaarel, mida hendab mandriga he kilomeetri laiune maariba. Mjupiirkonnas on Prksi asula ja Silma looduskaitseala, mis loodi 1998. aastal, hoidmaks rohkeid jnukjrvi, roostikke, rannaniite ja linde. Praegu taaskasutatakse poollooduslikke elupaiku.

Noarootsi poolsaar eraldus merest maakerke tagajrjel 19. sajandi lpul. Siinsed jnukjrved ja mereala on htlasi rahvusvahelise thtsusega linnualad, kus on leidnud elu- ja peatuspaiga 225 liiki linde, neist pesitseb 119 liiki. Seega on tegemist Natura 2000 hoiuala ja rahvusvahelise thtsusega linnualaga, mis haarab ka poolsaart mbritsevat merd. Meres on kindlaks tehtud ravimuda leiukohad. Hulganisti leidub kaitstavaid rndrahne [3].

Vide, et ehitusgeoloogiliselt saab 70 meetri paksust lubjakivikihti vrrelda graniidiga, on eksitav. Seda tunnistab ka lheduses paiknev Salaje karstiala.
Poolsaar oli Nukogude Liidu kinnine sjaveala. Siin paiknes arvukalt piirivalveposte, liitsihte ja Paslepas ka kordon.

Keibu laht likab Toomanina ja Ristna vahel kolme kilomeetri pikkuselt Loode-Eesti rannikusse. Lahe laius on 4,5 km. Sinna suubuvad Lepaoja, Veskijgi ja Nva jgi. Laht kuulub Nva-Osmussaare hoiualasse, kus asub ka unikaalne Neugrundi meteoriidikraater. See on maailmas kige paremini uuritud meteoriidikraater meres [7, 8].
Keibu laht piirneb Nva maastikukaitsealaga. Nva taimestiku kaitseala loodi aastal 1985. 1997. aastal asutati Nva maastikukaitseala ranniku- ja luitemaastikul kaitsealuste liikide ning taimekoosluste hoiuks. Rohkesti leidub kaitsealuseid rndrahne, muu hulgas Neugrundi meteoriidikraatrist prit bretarahne. ks suuremaid asub Nva lhedal Toomaninal. Maastikukaitseala on metsavaldkonna nidisobjekt. Nva-Osmussaare hoiuala, kuhu kuulub ka Keibu laht, kuulub rahvusvahelise thtsusega linnualade hulka. Tuumaelektrijaama mjupiirkonda jvad paljud suvilad ning Nva ja Perakla asulad ning sadam Toomaninal.
Nukogude ajal oli Keibu laht ja rannik kinnine militaarala. Nval Keibu lahe res paiknesid piirivalvepostid ja kordon.

Pakri saared asuvad 7500 elanikuga Paldiski linnast kahe-kolme kilomeetri kaugusel ning neid eraldab mandrist Kurkse vin ja Pakri laht. Saari ja laide on kokku kmme, need hlmavad 2470 ha. Pakri maastikukaitseala loodi 1998. aastal, et hoida haruldasi ja teadusliku vrtusega geoloogilisi objekte ning elusloodust. Maastikukaitsealasse kuulub Pakri poolsaare paekallas, rannikutasandik ja lavamaa, lahustkina Vike- ja Suur-Pakri phjaosa, saartevaheline meri ning Vike-Pakri lunaosa. 2005. aastal asutati Natura linnuala ja loodusala alusel hoiuala (21 039 ha), kuhu kuuluvad Pakri saared ja rannikumere lik Vihterpalu lahest Vna supelrannani.
Saarte detailplaneeringu jrgi hakatakse saartel judsalt arendama turismi, kusjuures tuumaelektrijaama mjupiirkonda jks ka turismikla. Eesti rannarootslased soovivad koosts muinsuskaitsega luua Suur-Pakri keskosas looduse, kla struktuuri ja ehitusloo hoiuks Suurkla kaitseala. Thistatud on kaks matkarada, mis tutvustavad Suur-Pakri loopealseid, panka ja Pikknina poolsaart. Kavas on luua Loode-Eesti geopark, et saada UNESCO sertifikaat. Turismi mjul tekiks Paldiski linnas uusi tkohti.
Pakri saared piirnevad phjast kuni 13 meetri krguse paekaldaga. Siin paljanduvad lubja- ja liivakivid. Saartel on klindilhed titunud Neugrundist prineva materjaliga, nn. Neugrundi bretaga. Meresetetest on saarte phjaosas kujunenud murrutustasandik.
Suur-Pakri phjaosas asuv 500 ha suurune looniit on ks Eesti ulatuslikumaid lagedaid looalasid. Haruldasi kaitsealuseid samblaliike on neilt saartelt leitud 190, taimeliike 41. Harukordsemad viimastest kasvavad Suur-Pakri phjaosas niiskel lool. Eriti thtis linnuala on Pakri laht, saartevaheline ja neid mbritsev meri, kus rndeperioodil on loendatud kuni 50 000 isendit [5].
Nukogude Liidu militaarobjekte hakati Pakri saartele ehitama 1940. aastal. Kuni 1950. aastateni paiknesid saartel piirivalveksused. Laskepolgoon, mida kasutasid Varssavi pakti maad, rajati Suur-Pakri saare phjaossa (2500 ha) 1950. aastate keskpaiku. Saared tagastati Eesti Vabariigile 16. mail 1994. Suur-Pakri phjaosas ja lhimbruse meres lhati tuhandeid lhkekehi. Hoolimata demineerimistdest tuleb arvestada vimalike lhkekehadega saartel ja siinsel merealal.

Letipea poolsaar asub Lne-Virumaal Viru-Nigula vallas. 1992. aastal loodud maastikukaitseala vtab enda alla nii osa maismaad kui ka Letipea lahe, mis on rndavate veelindude oluline puhke- ja peatuspaik. Kaitseala asutati ornitoloogilise kaitsealana, maastikukaitseala aga rannikukoosluste ja rannamaastike kaitseks. Piirkonda ilmestavad rndrahnud: Ehalkivi ja Tagakla Suurkivi. Letipea klas madalas rannavees asuv Ehalkivi on Eestis mahult suurim (9,3 m3, mbermt 49,6 m, krgus 7,6 m). See rndrahn kuulub ka phjaeuroopalise thtsusega geotoopide nimestikku. Tuumaelektrijaama mjupiirkonda jvad Letipea kla ja Kunda (meritsi 5 km) [2].
Nukogude Liidu sjaveobjektidest paiknesid Letipea poolsaarel piirivalvekordon ja tulepaak.

Trsame klindipealne platoo Sillame ja Voka vaheline klindipealne platoo piirneb 41 meetri krguse klindiastanguga. Pite pangal Sillame ja Voka vahel avanevad lubjakivid. Mere ja panga vahel on 100 meetri laiune murrutuslava. Astangu jalamil avaneb 10 meetri paksune sinisavikiht. Panga idaserval asub 8 meetrit krge Ukuoja juga. Lubjakivid on lhelised ja karstunud. Pite pank vrib koos Toila, Pakri jt. pankadega UNESCO maailmaprandi nimistusse kandmist. Juga ja pank on ksikobjektina looduskaitse all. Jrelikult tuleks tuumaelektrijaama jahutusvesi klindile pumbata, kuna tegemist on looduskaitseobjektiga.
Nukogude ajal oli militaarobjekte rajatud Vokale (raketibaas) ja Sillamele (uraanitootmine).

Viivikonna vana suletud karjr asub Toila ja Vaivara vallas. Eesti Energia valitud tuumaelektrijaama asukohtadest on see kige keskkonnasstlikum. Elamud jvad le viie kilomeetri kaugusele. Jahutusvett saaks karjri veehoidlast, mille veevarud tienevad maa seest kaevanduste kaudu. Kommunikatsioone ei ole vaja rajada, kuna Eesti Elektrijaamal on need olemas. Seega saab hiselt toota elektrit Phja-Eestile, sh. Tallinnale. Probleeme tekitab plevkivivarude seis. Varud peaksid olema ammendatud (Eesti geoloogiakeskus, keskkonnaministeerium), kuid Eesti Energia andmeil saab plevkivi kaevandada veel 25 aastat.
Sobiv asukoht tuumaelektrijaamale oleksid ka Maardu vanad karjrid Tallinna lhedal.

1. Kink, Hella (koost.) 2003. Loodusmlestised 8. Harjumaa: Harku, Keila, Padise. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
2. Kink, Hella (koost.) 2003. Loodusmlestised 9. Ida-Virumaa: Vaivara, Sillame, toila. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
3. Kink, Hella (koost.) 2004. Loodusmlestised 11. Ida-Virumaa Lne Virumaa: Kohtla, Lganuse, Aseri, Viru-Nigula. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
4. Kink, Hella (koost.) 2008. Loodusmlestised 17. Lnemaa: Noarootsi, Nva, Osmussaar. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
5. Kink, Hella (koost.) 2008. Loodusmatkarajad Pakri saartel. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
6. Kink, Hella (koost.) 1998. Pakri saared loodus ja inimtegevus. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
7. Raukas, Anto (toim.). 1999. Endise Nukogude Liidu sjave jkreostus ja selle likvideerimine. Keskkonnaministeerium, Tallinn.
8. Suuroja, Kalle 2004. Phja-Eesti pangad. Ilo, Tallinn.

Hella Kink (1933) on hdrogeoloog ja looduskaitsja, MT Pakri looduskeskuse juhatuse liige.



Hella Kink
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012