Eesti Looduse fotov�istlus
2009/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/8
Ndisaegsed pikseuuringud. Vlgulkide ajalis-ruumiline jaotus Eestis 20052008

ike kujutab endast suurt ohtu nii inimeste varale kui ka elule. Enamjagu ilmastikuga seotud surmajuhtumeid, hoonete kahjustusi, elektririkkeid ja loodusliku tekkega metsatulekahjusid on phjustanud just pikne. ikesetormid mjutavad tugevasti lennuliiklust: hilinemise ja lendude edasilkkamise tttu kannavad lennukompaniid mrkimisvrseid lisakulutusi. Vlkudel on thtis roll atmosfrikeemias, nad on lmmastikoksiidi ning osooni allikas. htaegu on ike ja vlgud seotud veel teistegi oluliste meteoroloogiliste nitajatega. Niteks vivad ikese aktiivsuse muutused peegeldada globaalseid temperatuurimuutusi.

ikeseuuringute aluseks oli pikka aega ilmajaamades visuaalselt vaadeldud ikesepevade hulk aastas. Piisavalt pikk aegrida annab kllalt hea levaate ikese sagedusest mingis piirkonnas. Niteks Eesti kaguosas on aastail 19502000 vlku lnud keskmiselt 2122 peval aastas, looderannikul ja saartel on samal ajal olnud 1416 piksepeva [7].

Ltis peetakse kliimanormiks rannikul kuni 15, sisemaal 1520 ning Kesk-Vidzeme krgustikul 2025 ikesepeva aastas [13]. Leedus suureneb aastane ikesepevade arv loodest kagusse, jdes vahemikku 1426 [1]. Ekvatoriaalvtmes on seevastu ikest Kesk-Ameerikas 130140, Kesk-Aafrikas kuni 150 ning Jaava saarel isegi kuni 322 peval aastas [15].

Klassikalise ksitlusviisi puudus on tsiasi, et ikesepevade hulk ei anna usaldusvrset teavet vlkude telise arvukuse kohta. ksiku ja ohutu pilvesisese vlgu nrk mristamine ning mitu tugevat pikset samal peval annavad vrdselt he ikesepeva. Isegi kui vaatlejate kirja pandud ikeste algus- ja lpukellaaegade phjal mratakse aasta keskmine ikesetundide arv, ei too seegi selgust, sest ikka jb teadmata ikese intensiivsus.

Mrksa rohkem ja detailsemat infot saab vlgudetektorite abil. Detektorid registreerivad vlgulgi tekitatud raadiolaineid. Need levivad valguskiiruse lhedase kiirusega kmnete ja sadade kilomeetrite kaugusele, kandes endas teavet vlgu tbi, tugevuse, toimumispaiga ning aja kohta. Nii niteks tekitab pilvesisene vlk philiselt krge sagedusega (30300 MHz), pilv-maa-vlk seevastu madalsageduslikke (30300 kHz) raadiolaineid [5]. Pilv-maa-vlgud on ohtlikumad ning vastavaid raadiolaineid lihtsam les mrkida. Seetttu registreerib suurem osa ndisdetektoritest just neid.

Tpsete asukohamrangute jaoks peab uuritav ala olema kaetud ikesedetektorite vrgustikuga. Detektorite hulk oleneb piirkonna suurusest ja detektori traadiusest, pilv-maa-lke registreerides on see mnisada kilomeetrit.
Viimasel paarikmnel aastal on paljudes maakera piirkondades rajatud ikesedetektorite vrgustikke. Suurim neist tegutseb 1998. aastast saadik Phja-Ameerikas, kattes USA ning suure osa Kanada territooriumist, kokku ligi 20 miljonit ruutkilomeetrit. Detektoreid on piirkonda paigutatud htekokku 187 [11].
Phjamaade vlkusid loendab 30 detektoriga Nordlisi (Nordic Lightning Information System) vrgustik, mis paikneb peamiselt Soome, Rootsi ja Norra alal. Alates 2004. aasta lpust ttab Traveres Nordlise vrgustiku kige kagupoolsem detektor. Selle paigaldamine vimaldas 2005. aasta algusest alates saada tpset teavet vlkude kohta ka Eestis.

Vrgustiku tphimte on lihtne. Kui kusagil Nordlisi tpiirkonnas shvib pilv-maa-vlk, registreerivad selle mbruskonna detektorid, mida enamasti on vhemalt kolm. Iga detektor vtab vastu pikse tekitatud raadiolained ja kontrollib neid varem paika pandud kriteeriumide alusel.
Kui kontroll nitab, et tenoliselt on tegu vlgust tingitud raadiolainetega, mratakse signaali tpne kellaaeg, suund ja tugevus. Igal detektoril on teistega snkroniseeritud kell. Vlgulgi aeg mratakse mikrosekundi tpsusega. Magnetantennid aitavad detektoritel suunda kindlaks teha.
Andmed saadetakse kohe keskjaama, mis Nordlisi vrgustikul paikneb Soomes. Keskjaam analsib ning vrdleb eri detektoritelt tulnud andmeid. Kui mitme detektori andmestikus leitakse piisavalt heaegne vaatlus, peetakse seda vlgulgiks. Edasi arvutatakse eri detektorite suunamrangute likumise phjal lgi asukoht. Kuna signaal levib lpliku kiirusega, siis he ja sama lgi registreerimisaeg erineb mneti eri detektoritel. Neid erinevusi arvestades saab esialgset kohamrangut veelgi tpsustada ja ldjuhul saavutatakse he-kahekilomeetrine tpsus.
Teades lgi kaugust detektoritest ja registreeritud signaali tugevust, arvutatakse maksimaalne voolutugevus lgis.
See kik vtab aega vaid paar minutit ning saadud andmed vljastatakse arvutikaardil. See vimaldab ilmateenistustel jlgida ikese teket ja arengut peaaegu reaalajas. Kliimauuringute tarbeks salvestatakse kigi registreeritud vlkude parameetrid.

Detektorite kasutuselevtt on kaasa toonud uut tpi ikeseklimatoloogia. Klassikalise ikesepevade arvu asemel on nd phinitajaks aasta keskmine vlkude arv pinnahiku kohta. Enamasti loetakse pilv-maa-vlgud kokku ruutkilomeetri kaupa. Phjapoolsetel aladel, kus ikest harvemini, ka saja ruutkilomeetri kaupa.
Tavaliselt koostatakse terveid riike vi vrgustike tpiirkondi hlmavad vlkude sageduse kaardid. Vlgustatistika esitatakse enamasti 10 x 10 km kaardiruudustikus, kuid on avaldatud ka 1 x 1, 20 x 20 ja 30 x 30 km resolutsioonil phinevaid uuringuid. Erinevalt ikesepevade arvust on pilv-maa-vlkude sagedus pinnahikul sna otseselt, kohati lausa lineaarselt seotud ikesekahjustuste, niteks elektririkete arvukusega [19].
Ehkki svaldistusteks vajalikku 30-aastast andmerida pole lhiajal pakkuda veel helgi detektorite vrgustikul, on avaldatud hulgaliselt lhematel, 315 aasta pikkustel vahemikel phinevaid uuringuid. Need annavad vhemalt esialgse levaate ja vimaldavad vrrelda maailma eri piirkondade ikeserohkust. Peale lkide tiheduse uuritakse ka nende sesoonset ja aastatevahelist jaotust, samuti vlkude sageduse sltuvust kellaajast.
Baltimaadest on ikesedetektorite andmestikuga siiani kaetud vaid Eesti ning htki varasemat vlgu-uuringut ei ole avaldatud.

Seevastu on sna phjalikult uuritud Soome ikeseolusid. Perioodi 19982007 keskmiseks vlkude tiheduseks Soome alal on arvutatud 0,34 lki/km2 aastas [18].
Rohkem heidab vlku Kesk- ja Kagu-Soomes, le 0,5 lgi/km2 aastas, vhem rannikualadel ning Lapimaal, alla 0,2 0,3 lgi/km2 aastas. Pikse phihooaeg on Soomes maist septembrini, enim lb vlku kella 15 ja 17 vahel kohaliku aja jrgi.
Kllaltki sarnane on Rootsi ikesekliima. Riigi lunaosas lb aastas ruutkilomeetrile keskmiselt 0,30,4 vlku, Lapimaal on see nitaja aga alla 0,05 vlgu [17]. Norra on ainus Nordlisi vrgustiku riik, kus vlguandmed on peaaegu tielikult eraomanduses, mistttu kokkuvtlikke uuringuid pole seni laiemalt avaldatud.
Kesk-Euroopas tegutseb maailma tihedaimaks peetav Austria ikesedetektorite vrgustik. Austrias paikneb kokku kaheksa detektorit, mille keskmine vahemaa jb 120 km piiresse. Pilv-maa-lkide tihedus on suurim riigi lunaservas Itaalia ja Sloveenia piiri res. Neid alasid peetakse htlasi heks suurima ikeselise aktiivsusega piirkonnaks Euroopas. Ruudustikus 20 x 20 km on saadud ajavahemiku 19922001 keskmiseks vlkude tiheduseks kuni kuus lki ruutkilomeetri kohta aastas [16]. On hinnatud, et 96% kigist lkidest juhtub maist septembrini, kusjuures enim shvib pikne htupoolikul kella 1517 paiku.
Austria lunaosa ikesepiirkond jtkub ka Itaalias: kirdenurgas heidab aastas ruutkilomeetri kohta isegi kuni kaheksa pilv-maa-vlku [2]. Ka Loode-Itaalias on palju ikest, Lombardia piirkonna mgedes on paiguti mrgitud les 46 lki/km2 aastas.
Phjalikult on ikest uuritud Prenee poolsaarel. Aastail 19922001 paukus pikne kige rohkem Kirde-Hispaanias Preneede mestikus, kuni 2,1 pilv-maa-vlku/km2 aastas. Tihti on ikest ka poolsaare idarannikul Vahemere lhedal. Suhteliselt vhe, alla poole vlgu ruutkilomeetri kohta aastas, tabab maapinda poolsaare luna- ja lneosas [14].
Kigist sealsetest pikselkidest 84% tuleb ette maist septembrini, pevase tskli maksimum jb kella 1618 vahele kohaliku aja jrgi. htlasi on leitud seos poolsaarest loodesse ja phja jvate Atlandi ookeani alade pinnavee temperatuuri ning Prenee poolsaare ikeseaktiivsuse vahel. Samas ei ni suvine pilv-maa-vlkude arvukus oluliselt sltuvat maapinnalhedasest hutemperatuurist poolsaarel [6]. See viitab, et erinevalt phjapoolsetest aladest pole Luna-Euroopas ikeselke suurendavaks teguriks mitte soojus, vaid huniiskus.

Phja-Ameerika ikesedetektorite vrgustik katab ala Vaikse ookeani rannikupiirkonnast Atlandi ookeani rannikuni ning 25 phjalaiusest 67 phjalaiuseni. Ilmneb, et vga vhe lb vlku kontinendi phja- ja lnealadel.
Suuremal osal USA territooriumist oli 19982000 aastas ks kuni kolm pilv-maa-vlku ruutkilomeetri kohta, kagupoolsetes osariikides tuli aga kolm kuni kuus lki. Kige ikeselisemaks piirkonnaks osutub Florida poolsaar, kus Tampa ja Kennedy kosmosekeskuse vahelises piirkonnas heidab aastas ruutkilomeetrile keskmiselt heksa vlku [11].
Luna-Ameerikas on ikesedetektorite vrgustikke loodud seni suhteliselt piiratud aladel Brasiilia luna-, kagu- ja phjaosas. 19891997 li Kagu-Brasiilia vrgustiku alal aastas kige rohkem 1015 pilv-maa-vlku ruutkilomeetri kohta, Luna- ja Phja-Brasiilias oli see nitaja aga 510 pilv-maa-lki [12].
Austraalia kige pikserikkamad piirkonnad jvad riigi loodeossa Darwini mbrusse, kus paiguti lb kuni kaheksa pilv-maa-vlku ruutkilomeetril aastas. Teine, nrgem maksimum kuni 3 lki/km2 paikneb Kirde-Austraalias. Luna pool ikeseaktiivsus selgelt vheneb, eriti mandri lneosas. Nii jb lkide aastane tihedus Luna- ja Edela-Austraalias ning Tasmaanias alla he vlgu ruutkilomeetri kohta [10].
Indoneesia ikesedetektorite vrgustik katab 1995. aastast Jaava saare, Bali saare ning Sumatra, Kalimantani ja Sulawesi saare lunaosa. Jaava saarel, kus on les mrgitud planeedi suurimad ikesepevade aastasummad, varieerus pilv-maa-vlkude tihedus aastal 1995 vahemikus 216 lki ruutkilomeetri kohta, saare keskmine on 3,2 lki/km2 [8]. Ajavahemikul 19962000 li enim vlku Jaava saare looderanniku piirkonnas, keskmiselt 12 pilv-maa-lki/km2 aastas [9]. Seega ei leta pikselkide tihedus Jaava saarel hoolimata suuremast ikesepevade arvust oluliselt teiste troopika piirkondade, niteks Brasiilia, vastavaid nitajaid. Selline vastuolu vib olla seotud pikse erilaadse iseloomuga eri piirkondades, kuid ehk ka ikesedetektorite t puudustega.

Proovitud on vlke loetleda ka satelliitidelt ehk kaugseiret. Eesktt on see vajalik, kuna suurel osal Aasial ja peaaegu kogu Aafrikal, samuti ookeanide kohal pole ikesedetektorite vrgustikku. Nii uuris 4. maist 1995 kuni 21. mrtsini 2000 satelliidi Micro Lab-1 pardalt ikese jaotust 75 phja- ja 75 lunalaiuse vahel eriline optiline detektor. Saadi viit aastat hlmav globaalne ikeseaktiivsuse kaart.
Phiprobleem on tsiasi, et satelliidil phinevad detektorid registreerivad peale pilv-maa- vlkude ka pilvesiseseid lke, mida on tunduvalt rohkem. Seega pole tulemused vrreldavad maapealsetest detektorivrgustikest saadavate pilv-maa-lkide tihedusega. Samas tuleb hsti esile ikeseaktiivsuse globaalne muster, mille maksimum paikneb Kesk-Aafrikas Kongo je basseinis Rwanda territooriumil.
ldse heidab maailmas sekundis keskmiselt 445 vlku, millest 78% shvib troopikas 30 phjalaiuse ja 30 lunalaiuse vahel. Kigist vlkudest 88% lb maismaal vi rannikualadel, avaookeanil valitseb isegi troopikas vga vike ikeseaktiivsus [4].

Eesti kohta on Nordlise vrgustiku andmed saadud Soome meteoroloogia instituudist (FMI) Eesti meteoroloogia ja hdroloogia instituudi (EMHI) kaudu.
Andmed hlmavad piirkonda 57,559,8 phjalaiust ning 21,028,5 idapikkust. Iga andmerida sisaldab he vlgu andmed, htekokku on aastail 20052008 pandud kirja 156 806 lki.
Andmekogust eemaldati esmalt kik pilvesisesed vlgud, kuna neist suudetakse registreerida vaid vike osa. Alles ji 137 018 pilv-maa-lki. Edasi mrati kindlaks uurimispiirkond. Saadi 1025 uurimisruuduga ala mtmetega 250 x 410 km; peale Eesti hlmab see Lnemere idaosa, Soome lahe lunaosa, Phja-Ltit, Peipsi jrve ning Venemaa lneserva. Uurimisala piiresse ji 122 753 pilv-maa-vlku, mis ongi selle uuringu valim.
Vlkude ruumilist jaotust uuriti tarkvara ArcGIS ning programmis Idrisi32 loodud spetsiaalse makro abil.
Ajavahemiku 20052008 keskmiseks pilv-maa-vlkude tiheduseks uurimisalal saadi 0,30 lki/km2 aastas. leilmses vrdluses on see vike tulemus, kuid sarnane Soome ja Rootsi tulemustega.
Vib aga oletada, et aastate 20052008 andmestik pigem alahindab Eesti ala pikaajalist vlkude sagedust, kuna nimetatud aastad on niteks Soomes olnud silmapaistvalt ikesevaesed [18]. Meie phjanaabrite pikaajaliseks normiks hinnatakse 0,4 lki/km2 aastas, kuid 20052008 on olnud vaid 0,2 vlku/km2 aastas. Kuna Soome territoorium ulatub suhteliselt kaugele phja, vib oletada, et Eesti keskmine vlgutihedus letab mrgatavalt Soome vastavat nitu.

Uurimaks vlgulkide territoriaalset jaotust, on nelja-aastane ajavahemik suhteliselt lhike. Siiski tulevad esile mningad reljeefi ja aluspinnaga seostatavad maksimumid ja miinimumid. Vikseim vlgutihedus 6,310 lki/100 km2 aastas jb uurimisala loodenurka avamere kui jaheda ja htlase aluspinna kohale. Sisemaa kohal on kige piksevaesemates ruutudes keskmiselt 1620 lki/100 km2 aastas. Suur ikeseaktiivsus Hiiumaa ja Osmussaare vahel (kige rohkem 52,5 lki/100 km2 aastas) on tenoliselt juhuslik ja tuleneb liiga lhikesest vaatlusperioodist. Seal oli 2007. aasta augustis mni ksik vga vimas frontaalike.
Sisemaal tuleb kige ikeserikkam piirkond esile Prnu- ja Viljandimaa piiril Aesoo, Leetva ja Toonoja vahel, keskmiselt 80 lki/100 km2 aastas. Ka mujal Sakala krgustikust lnes heidab vrdlemisi palju vlku. Samuti tuleb esile Otep krgustiku pikserohkus Valgamaa kirdeosas. Haanja krgustiku lnenlval lb rohkem vlku kui idaosas. Teatav ikesemaksimum on vaadeldav ka Pandivere krgustikust loodes, lnes ja edelas, samuti Jhvi krgustiku piirkonnas. Asjaolu, et pikserohked piirkonnad paiknevad valdavalt krgematest piirkondadest lnes, peegeldab Eesti alal valdavat lnevoolu. Krgustike letamiseks on lnevool sunnitud tusma. See soodustab konvektsioonivoolude, rnksajupilvede ja ikese arengut. Erinevalt merest ei ni suured siseveekogud Peipsi ning Vrtsjrv kokkuvttes vlkude sagedusele olulist mju avaldavat.
ksikute aastate kaupa erineb nii vlkude ldhulk kui ka ruumiline jaotus mrgatavalt. Nii niteks li aastal 2007 vlku poole rohkem (uurimisala keskmine 56 lki/100 km2) kui lejnud kolmel aastal (vaatlusala keskmine 1724 lki/100 km2 aastas). Eriti hredalt kmises pikne uurimisala loodenurgas, kus on mitu lkideta 10 x 10 km ruutu.
ldiselt ilmneb, et aasta kaartidele on iseloomulik 020 ja 2040 lgiga ruutude suur osakaal; suuremaid vrtusi tuleb ette vaid viksel osal ruutudest. Igal aastal on ka ksikuid eriti suure vlgutihedusega ruutusid, mis vastavad paikkondlikele tugevatele ikesetormidele vi ka kahe kange tormi liikumisteede juhuslikule ristumiskohale. Seda kinnitab fakt, et nende ruutude naaberruutudes on tavaliselt mitu korda viksem lkide tihedus. Kuna eri aastatel paiknevad need maksimumid eri kohtades, ei saa tegu olla ka sstemaatiliste registreerimisvigadega. Kige enam, 182 lki/100 km2, on les mrgitud mullu Peipsi idarannikule jvas ruudus. See maksimum on suures osas seostatav kahe vga tugeva piksega nimetatud piirkonnas 4. ja 14. juulil 2008.

Vlgulkide jaotus kuude kaupa on ebahtlane. Kigist aastail 20052008 registreeritud pilv-maa-lkidest 99,7% leidis aset aprillist oktoobrini ja 94% maist septembrini. Selline jaotus on iseloomulik ka teistele kesklaiusel tehtud samalaadsetele uuringutele. Samas langeb Eesti alal 34,8% kigist lkidest augustisse ning 28,3% maisse puudub kesklaiusele omane maksimum juunis-juulis. See tuleneb jllegi lhikesest uurimisperioodist ning 2007. aasta tugevatest frontaalikestest mais ja augustis. Nii li tunamullu augustis vaid mne pevaga 26 000 vlku ning mais 25 400 vlku. Kuna juunisse ja juulisse vaadeldud neljal aastal nii ulatuslikke ikeseid ei sattunud, kujuneski lkide jaotus kuude vahel ebatpiliseks.
Kuust kuusse varieerub ka vlkude territoriaalne jaotus. Aprillis on pikselke vhe ning need on koondunud peamiselt sisemaa kohale. Eriti selgelt tuleb vlkude koondumine juba soojenenud sisemaa kohale esile mais. htlasi on mai ainuke kuu, kus veel jaheda Peipsi jrve kohal vib mrgata selget miinimumi. Ka juunis-juulis heidab enim vlku maismaa kohal, eriti Ida- ja Kagu-Eestis. Augustis on olukord muutunud ning ikeseaktiivsus on suur ka suve jooksul soojenenud merealade kohal. Septembris-oktoobris on vrdlemisi palju ikest Liivi lahel, novembris on aga peaaegu kik registreeritud vlgud lnud uurimisala loodeosas mere kohal. Ainus ulatuslikum talvine pikne oli mullu 2. veebruaril Liivi lahel ja sellega piirnevatel rannikualadel.
Vlgulkide jaotus ksikute pevade kaupa on vrreldes kuudevahelise jaotusega veelgi ebahtlasem. Ilmneb, et ksikutel kige ikeselisematel pevadel lb vaatlusalal viis-kuus vlku saja ruutkilomeetri kohta. Uuritud aastatel li viie kige ikeselisema pevaga 4858% kigist aasta jooksul registreeritud vlkudest. Samalaadsed ksikud vga pikserohked pevad on omased ka teistele phjapoolsetele piirkondadele. Niteks Kanadas Ontario jrve piirkonnas li kohati veerand 1998. aastal les mrgitud vlkudest vaid nelja tunni jooksul [3].

Kige ikeselisem pev Eestis ajavahemikul 20052008 oli 28. mai 2007 koguni 6500 pilv-maa lki. Sama aasta 26. mail li uurimisalal 6330, 23. augustil 5700 ja 22. augustil 5600 pilv-maa-vlku. Vga pikserohke oli ka 1. oktoober 2006, mis ligi 5500 vlguga oli htlasi aasta kige ikeselisem pev. Nii suur vlkude arvukus ei nita mitte ainult ikese intensiivsust, vaid ka laia levikut. Seetttu on peaaegu kik sellised juhtumid seostatavad vimsate frontidega Eesti kohal. 26.31. mai 2007 liikus lnepoolse jaheda ja idapoolse kuuma humassi piir Eesti kohal korduvalt edasi-tagasi. Samasugune olukord oli ka sama aasta 21. 24. augustil. Oktoobris 2006 oli tegu suhteliselt nrga frondiga, kuid hk oli aastaaja kohta soe ja niiske. Vimas ja ulatuslik sooja frondi ike oli 29. mail 2005 ning ulatuslikke klma frondi ikesi tuli ette 24. mail 2005 ja 15. mail 2007.
Suuremal osal piksepevadest on uurimisala keskmine lkide tihedus vike, jdes tunduvalt alla he lgi ruutkilomeetri kohta. Sellisel juhul on tegu lokaalsete ikestega, mille levik piirdub mne kuni mnesaja ruutkilomeetriga. Neid piirkondi iseloomustab sageli vga suur lkide tihedus (le he vlgu ruutkilomeetril), ent kuna nad hlmavad vaid thise osa vaatlusalast, jb ala keskmine nitaja vikeseks.
Kliima ajaskaalas taanduvad ksikute eriti ikeseliste pevade suured vrtused vlja ning kujuneb sna htlane jaotus sooja poolaasta algusest lpuni, kige suurem on lkide keskmine tihedus tavaliselt juulis. Periood 20052008 on lhike ning selle keskmistamisel tulevad eespool ksitletud ksikute kuupevade vimsad tormid veel selgelt esile. Samas hakkab kujunema juba ka psivam vlgulkide foon. Ehkki selle tihedusvrtused on suhteliselt vikesed (kuni 0,20,3 lki/100 km2), iseloomustab seda palju suurem psivus. Mai keskpaigast septembrini on see peaaegu pidev. ksikud katkemisi vi vga vikseid vrtusi saab seletada vaatlusperioodi lhikese kestusega kui periood pikeneb, siis foon kindlasti htlustub. Kige tugevamalt tuleb foon esile juuni keskpaigast juuli keskpaigani, aga ka augustis.

Vlgulkide kellaajalist jaotust uuriti kogu vaatlusalal ning eraldi mere ja maismaa kohal. Merealaks peeti peale avamere ka kiki lahti ja saari, mis jvad vljapoole Mandri-Eesti rannikut. Saaremaad ja Hiiumaad on phjust ksitleda merealana, kuna kontrollimisel ilmnes, et vlkude kellaajaline jaotus nende kohal ei erine jaotusest avamere kohal. Peipsi ja Vrtsjrve kohal ei erinenud see jaotus oluliselt sisemaa omast, mistttu neid ksitleti maismaa-alana.
Ilmselt oli vaatlusperioodi pikkus piisav, selgitamaks vlgulkide kellaajalise jaotuse phijooni. Kogu uurimisalal heitis enim vlku kella 14 ja 19 vahel: siis hlmasid iga tunni vlgulgid le viie protsendi kigist registreeritud lkidest. Aktiivsuse tipp ji 1517 vahele ning maksimum oli kell 16. Miinimum oli varahommikul kella kolme ja kuue vahel. Maismaa ja mere vrdluses ilmneb erisugune vlgulkide kellaajaline jaotus. Maismaa tugeva prastlunase maksimumi (kell 1517) ja pika ise miinimumi (kell 226) krval olid merre lnud vlgud palju htlasema jaotusega. Lkide sageduse miinimum algas ka mere kohal ldiselt varahommikul kella kahe-kolme paiku, kuid ulatus sealt edasi peaaegu keskpevani. Edasi oli vaadeldav vike maksimum kella 13 ja 16 vahel. Prast vikest miinimumi 1720 paiku hakkas vlkude sagedus mere kohal taas suurenema, tipnedes selge maksimumiga kesk paiku, mis letas pevast lkide sagedust.
Selline vlgulkide kellaajaline jaotus, eriti selge maksimum maismaa kohal 1517 paiku, on tuunuslik nii parasvtmele kui ka troopika aladele. Kuna maismaa temperatuur kigub pevas tunduvalt ja ikese arenguks on soodne soe hk, langebki ikesemaksimum hilisele prastlunale, kui maapind on kige soojem. Kige vhem on maismaal ikest varahommikul, kui aluspind on kige jahedam. Et merepinna temperatuurimuutus pevas on thine, saadakse mere kohal tavaliselt suhteliselt htlane vlkude jaotus. Eesti merealadel ilmnes selge maksimum kesk paiku. See vib olla tingitud tugevatest istest frontaalikestest tunamullu augustis, kuid on ka vimalik, et meri kui isel ajal soojem aluspind tepoolest soodustab mnevrra ise pikse arengut.
Kuna see artikkel phineb tielikult ikesedetektorite andmestikul, tuleb vtta arvesse, et detektorid ei ole tiesti tkindlad. Mingi osa vlkudest jb kindlasti les mrkimata. Kuue Eesti meteoroloogiajaama ja Nordlisi detektorite andmestiku krvutamine nitas, et vhemalt 7% kliimajaamades visuaalselt registreeritud piksejuhtudest jid detektoritele tiesti mrkamatuks, 24% juhtudest mrkas vaatleja ikest ajaliselt varem, kui detektorid jaama lhedal vlke registreerisid. Seega on pikselkide sageduse, detektorite tkindluse ja ohtlike ikesenhtuste uurimiseks endistviisi vaja ka visuaalvaatluste andmeid. Kik asjahuvilised saavad anda oma panuse, liitudes Eesti ikesevaatlejate vrguga.



Sven Erik Enno
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012