Äike kujutab endast suurt ohtu nii inimeste varale kui ka elule. Enamjagu ilmastikuga seotud surmajuhtumeid, hoonete kahjustusi, elektririkkeid ja loodusliku tekkega metsatulekahjusid on põhjustanud just pikne. Äikesetormid mõjutavad tugevasti lennuliiklust: hilinemise ja lendude edasilükkamise tõttu kannavad lennukompaniid märkimisväärseid lisakulutusi. Välkudel on tähtis roll atmosfäärikeemias, nad on lämmastikoksiidi ning osooni allikas. Ühtaegu on äike ja välgud seotud veel teistegi oluliste meteoroloogiliste näitajatega. Näiteks võivad äikese aktiivsuse muutused peegeldada globaalseid temperatuurimuutusi.

Äikeseuuringute aluseks oli pikka aega ilmajaamades visuaalselt vaadeldud äikesepäevade hulk aastas. Piisavalt pikk aegrida annab küllalt hea ülevaate äikese sagedusest mingis piirkonnas. Näiteks Eesti kaguosas on aastail 1950–2000 välku löönud keskmiselt 21–22 päeval aastas, looderannikul ja saartel on samal ajal olnud 14–16 piksepäeva [7].

Lätis peetakse kliimanormiks rannikul kuni 15, sisemaal 15–20 ning Kesk-Vidzeme kõrgustikul 20–25 äikesepäeva aastas [13]. Leedus suureneb aastane äikesepäevade arv loodest kagusse, jäädes vahemikku 14–26 [1]. Ekvatoriaalvöötmes on seevastu äikest Kesk-Ameerikas 130–140, Kesk-Aafrikas kuni 150 ning Jaava saarel isegi kuni 322 päeval aastas [15].

Klassikalise käsitlusviisi puudus on tõsiasi, et äikesepäevade hulk ei anna usaldusväärset teavet välkude tõelise arvukuse kohta. Üksiku ja ohutu pilvesisese välgu nõrk müristamine ning mitu tugevat pikset samal päeval annavad võrdselt ühe äikesepäeva. Isegi kui vaatlejate kirja pandud äikeste algus- ja lõpukellaaegade põhjal määratakse aasta keskmine äikesetundide arv, ei too seegi selgust, sest ikka jääb teadmata äikese intensiivsus.

Märksa rohkem ja detailsemat infot saab välgudetektorite abil. Detektorid registreerivad välgulöögi tekitatud raadiolaineid. Need levivad valguskiiruse lähedase kiirusega kümnete ja sadade kilomeetrite kaugusele, kandes endas teavet välgu tüübi, tugevuse, toimumispaiga ning aja kohta. Nii näiteks tekitab pilvesisene välk põhiliselt kõrge sagedusega (30–300 MHz), pilv-maa-välk seevastu madalsageduslikke (30–300 kHz) raadiolaineid [5]. Pilv-maa-välgud on ohtlikumad ning vastavaid raadiolaineid lihtsam üles märkida. Seetõttu registreerib suurem osa nüüdisdetektoritest just neid.

Täpsete asukohamäärangute jaoks peab uuritav ala olema kaetud äikesedetektorite võrgustikuga. Detektorite hulk oleneb piirkonna suurusest ja detektori tööraadiusest, pilv-maa-lööke registreerides on see mõnisada kilomeetrit.
Viimasel paarikümnel aastal on paljudes maakera piirkondades rajatud äikesedetektorite võrgustikke. Suurim neist tegutseb 1998. aastast saadik Põhja-Ameerikas, kattes USA ning suure osa Kanada territooriumist, kokku ligi 20 miljonit ruutkilomeetrit. Detektoreid on piirkonda paigutatud ühtekokku 187 [11].
Põhjamaade välkusid loendab 30 detektoriga Nordlis’i (Nordic Lightning Information System) võrgustik, mis paikneb peamiselt Soome, Rootsi ja Norra alal. Alates 2004. aasta lõpust töötab Tõraveres Nordlis’e võrgustiku kõige kagupoolsem detektor. Selle paigaldamine võimaldas 2005. aasta algusest alates saada täpset teavet välkude kohta ka Eestis.

Võrgustiku tööpõhimõte on lihtne. Kui kusagil Nordlis’i tööpiirkonnas sähvib pilv-maa-välk, registreerivad selle ümbruskonna detektorid, mida enamasti on vähemalt kolm. Iga detektor võtab vastu pikse tekitatud raadiolained ja kontrollib neid varem paika pandud kriteeriumide alusel.
Kui kontroll näitab, et tõenäoliselt on tegu välgust tingitud raadiolainetega, määratakse signaali täpne kellaaeg, suund ja tugevus. Igal detektoril on teistega sünkroniseeritud kell. Välgulöögi aeg määratakse mikrosekundi täpsusega. Magnetantennid aitavad detektoritel suunda kindlaks teha.
Andmed saadetakse kohe keskjaama, mis Nordlis’i võrgustikul paikneb Soomes. Keskjaam analüüsib ning võrdleb eri detektoritelt tulnud andmeid. Kui mitme detektori andmestikus leitakse piisavalt üheaegne vaatlus, peetakse seda välgulöögiks. Edasi arvutatakse eri detektorite suunamäärangute lõikumise põhjal löögi asukoht. Kuna signaal levib lõpliku kiirusega, siis ühe ja sama löögi registreerimisaeg erineb mõneti eri detektoritel. Neid erinevusi arvestades saab esialgset kohamäärangut veelgi täpsustada ja üldjuhul saavutatakse ühe-kahekilomeetrine täpsus.
Teades löögi kaugust detektoritest ja registreeritud signaali tugevust, arvutatakse maksimaalne voolutugevus löögis.
See kõik võtab aega vaid paar minutit ning saadud andmed väljastatakse arvutikaardil. See võimaldab ilmateenistustel jälgida äikese teket ja arengut peaaegu reaalajas. Kliimauuringute tarbeks salvestatakse kõigi registreeritud välkude parameetrid.

Detektorite kasutuselevõtt on kaasa toonud uut tüüpi äikeseklimatoloogia. Klassikalise äikesepäevade arvu asemel on nüüd põhinäitajaks aasta keskmine välkude arv pinnaühiku kohta. Enamasti loetakse pilv-maa-välgud kokku ruutkilomeetri kaupa. Põhjapoolsetel aladel, kus äikest harvemini, ka saja ruutkilomeetri kaupa.
Tavaliselt koostatakse terveid riike või võrgustike tööpiirkondi hõlmavad välkude sageduse kaardid. Välgustatistika esitatakse enamasti 10 x 10 km kaardiruudustikus, kuid on avaldatud ka 1 x 1, 20 x 20 ja 30 x 30 km resolutsioonil põhinevaid uuringuid. Erinevalt äikesepäevade arvust on pilv-maa-välkude sagedus pinnaühikul üsna otseselt, kohati lausa lineaarselt seotud äikesekahjustuste, näiteks elektririkete arvukusega [19].
Ehkki süvaüldistusteks vajalikku 30-aastast andmerida pole lähiajal pakkuda veel ühelgi detektorite võrgustikul, on avaldatud hulgaliselt lühematel, 3–15 aasta pikkustel vahemikel põhinevaid uuringuid. Need annavad vähemalt esialgse ülevaate ja võimaldavad võrrelda maailma eri piirkondade äikeserohkust. Peale löökide tiheduse uuritakse ka nende sesoonset ja aastatevahelist jaotust, samuti välkude sageduse sõltuvust kellaajast.
Baltimaadest on äikesedetektorite andmestikuga siiani kaetud vaid Eesti ning ühtki varasemat välgu-uuringut ei ole avaldatud.

Seevastu on üsna põhjalikult uuritud Soome äikeseolusid. Perioodi 1998–2007 keskmiseks välkude tiheduseks Soome alal on arvutatud 0,34 lööki/km2 aastas [18].
Rohkem heidab välku Kesk- ja Kagu-Soomes, üle 0,5 löögi/km2 aastas, vähem rannikualadel ning Lapimaal, alla 0,2 – 0,3 löögi/km2 aastas. Pikse põhihooaeg on Soomes maist septembrini, enim lööb välku kella 15 ja 17 vahel kohaliku aja järgi.
Küllaltki sarnane on Rootsi äikesekliima. Riigi lõunaosas lööb aastas ruutkilomeetrile keskmiselt 0,3–0,4 välku, Lapimaal on see näitaja aga alla 0,05 välgu [17]. Norra on ainus Nordlis’i võrgustiku riik, kus välguandmed on peaaegu täielikult eraomanduses, mistõttu kokkuvõtlikke uuringuid pole seni laiemalt avaldatud.
Kesk-Euroopas tegutseb maailma tihedaimaks peetav Austria äikesedetektorite võrgustik. Austrias paikneb kokku kaheksa detektorit, mille keskmine vahemaa jääb 120 km piiresse. Pilv-maa-löökide tihedus on suurim riigi lõunaservas Itaalia ja Sloveenia piiri ääres. Neid alasid peetakse ühtlasi üheks suurima äikeselise aktiivsusega piirkonnaks Euroopas. Ruudustikus 20 x 20 km on saadud ajavahemiku 1992–2001 keskmiseks välkude tiheduseks kuni kuus lööki ruutkilomeetri kohta aastas [16]. On hinnatud, et 96% kõigist löökidest juhtub maist septembrini, kusjuures enim sähvib pikne õhtupoolikul kella 15–17 paiku.
Austria lõunaosa äikesepiirkond jätkub ka Itaalias: kirdenurgas heidab aastas ruutkilomeetri kohta isegi kuni kaheksa pilv-maa-välku [2]. Ka Loode-Itaalias on palju äikest, Lombardia piirkonna mägedes on paiguti märgitud üles 4–6 lööki/km2 aastas.
Põhjalikult on äikest uuritud Pürenee poolsaarel. Aastail 1992–2001 paukus pikne kõige rohkem Kirde-Hispaanias Püreneede mäestikus, kuni 2,1 pilv-maa-välku/km2 aastas. Tihti on äikest ka poolsaare idarannikul Vahemere lähedal. Suhteliselt vähe, alla poole välgu ruutkilomeetri kohta aastas, tabab maapinda poolsaare lõuna- ja lääneosas [14].
Kõigist sealsetest pikselöökidest 84% tuleb ette maist septembrini, ööpäevase tsükli maksimum jääb kella 16–18 vahele kohaliku aja järgi. Ühtlasi on leitud seos poolsaarest loodesse ja põhja jäävate Atlandi ookeani alade pinnavee temperatuuri ning Pürenee poolsaare äikeseaktiivsuse vahel. Samas ei näi suvine pilv-maa-välkude arvukus oluliselt sõltuvat maapinnalähedasest õhutemperatuurist poolsaarel [6]. See viitab, et erinevalt põhjapoolsetest aladest pole Lõuna-Euroopas äikeselööke suurendavaks teguriks mitte soojus, vaid õhuniiskus.

Põhja-Ameerika äikesedetektorite võrgustik katab ala Vaikse ookeani rannikupiirkonnast Atlandi ookeani rannikuni ning 25º põhjalaiusest 67º põhjalaiuseni. Ilmneb, et väga vähe lööb välku kontinendi põhja- ja läänealadel.
Suuremal osal USA territooriumist oli 1998–2000 aastas üks kuni kolm pilv-maa-välku ruutkilomeetri kohta, kagupoolsetes osariikides tuli aga kolm kuni kuus lööki. Kõige äikeselisemaks piirkonnaks osutub Florida poolsaar, kus Tampa ja Kennedy kosmosekeskuse vahelises piirkonnas heidab aastas ruutkilomeetrile keskmiselt üheksa välku [11].
Lõuna-Ameerikas on äikesedetektorite võrgustikke loodud seni suhteliselt piiratud aladel Brasiilia lõuna-, kagu- ja põhjaosas. 1989–1997 lõi Kagu-Brasiilia võrgustiku alal aastas kõige rohkem 10–15 pilv-maa-välku ruutkilomeetri kohta, Lõuna- ja Põhja-Brasiilias oli see näitaja aga 5–10 pilv-maa-lööki [12].
Austraalia kõige pikserikkamad piirkonnad jäävad riigi loodeossa Darwini ümbrusse, kus paiguti lööb kuni kaheksa pilv-maa-välku ruutkilomeetril aastas. Teine, nõrgem maksimum – kuni 3 lööki/km2 – paikneb Kirde-Austraalias. Lõuna pool äikeseaktiivsus selgelt väheneb, eriti mandri lääneosas. Nii jääb löökide aastane tihedus Lõuna- ja Edela-Austraalias ning Tasmaanias alla ühe välgu ruutkilomeetri kohta [10].
Indoneesia äikesedetektorite võrgustik katab 1995. aastast Jaava saare, Bali saare ning Sumatra, Kalimantani ja Sulawesi saare lõunaosa. Jaava saarel, kus on üles märgitud planeedi suurimad äikesepäevade aastasummad, varieerus pilv-maa-välkude tihedus aastal 1995 vahemikus 2–16 lööki ruutkilomeetri kohta, saare keskmine on 3,2 lööki/km2 [8]. Ajavahemikul 1996–2000 lõi enim välku Jaava saare looderanniku piirkonnas, keskmiselt 12 pilv-maa-lööki/km2 aastas [9]. Seega ei ületa pikselöökide tihedus Jaava saarel hoolimata suuremast äikesepäevade arvust oluliselt teiste troopika piirkondade, näiteks Brasiilia, vastavaid näitajaid. Selline vastuolu võib olla seotud pikse erilaadse iseloomuga eri piirkondades, kuid ehk ka äikesedetektorite töö puudustega.

Proovitud on välke loetleda ka satelliitidelt ehk kaugseiret. Eeskätt on see vajalik, kuna suurel osal Aasial ja peaaegu kogu Aafrikal, samuti ookeanide kohal pole äikesedetektorite võrgustikku. Nii uuris 4. maist 1995 kuni 21. märtsini 2000 satelliidi Micro Lab-1 pardalt äikese jaotust 75º põhja- ja 75º lõunalaiuse vahel eriline optiline detektor. Saadi viit aastat hõlmav globaalne äikeseaktiivsuse kaart.
Põhiprobleem on tõsiasi, et satelliidil põhinevad detektorid registreerivad peale pilv-maa- välkude ka pilvesiseseid lööke, mida on tunduvalt rohkem. Seega pole tulemused võrreldavad maapealsetest detektorivõrgustikest saadavate pilv-maa-löökide tihedusega. Samas tuleb hästi esile äikeseaktiivsuse globaalne muster, mille maksimum paikneb Kesk-Aafrikas Kongo jõe basseinis Rwanda territooriumil.
Üldse heidab maailmas sekundis keskmiselt 44±5 välku, millest 78% sähvib troopikas 30° põhjalaiuse ja 30° lõunalaiuse vahel. Kõigist välkudest 88% lööb maismaal või rannikualadel, avaookeanil valitseb isegi troopikas väga väike äikeseaktiivsus [4].

Eesti kohta on Nordlis’e võrgustiku andmed saadud Soome meteoroloogia instituudist (FMI) Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi (EMHI) kaudu.
Andmed hõlmavad piirkonda 57,5–59,8° põhjalaiust ning 21,0–28,5° idapikkust. Iga andmerida sisaldab ühe välgu andmed, ühtekokku on aastail 2005–2008 pandud kirja 156 806 lööki.
Andmekogust eemaldati esmalt kõik pilvesisesed välgud, kuna neist suudetakse registreerida vaid väike osa. Alles jäi 137 018 pilv-maa-lööki. Edasi määrati kindlaks uurimispiirkond. Saadi 1025 uurimisruuduga ala mõõtmetega 250 x 410 km; peale Eesti hõlmab see Läänemere idaosa, Soome lahe lõunaosa, Põhja-Lätit, Peipsi järve ning Venemaa lääneserva. Uurimisala piiresse jäi 122 753 pilv-maa-välku, mis ongi selle uuringu valim.
Välkude ruumilist jaotust uuriti tarkvara ArcGIS ning programmis Idrisi32 loodud spetsiaalse makro abil.
Ajavahemiku 2005–2008 keskmiseks pilv-maa-välkude tiheduseks uurimisalal saadi 0,30 lööki/km2 aastas. Üleilmses võrdluses on see väike tulemus, kuid sarnane Soome ja Rootsi tulemustega.
Võib aga oletada, et aastate 2005–2008 andmestik pigem alahindab Eesti ala pikaajalist välkude sagedust, kuna nimetatud aastad on näiteks Soomes olnud silmapaistvalt äikesevaesed [18]. Meie põhjanaabrite pikaajaliseks normiks hinnatakse 0,4 lööki/km2 aastas, kuid 2005–2008 on olnud vaid 0,2 välku/km2 aastas. Kuna Soome territoorium ulatub suhteliselt kaugele põhja, võib oletada, et Eesti keskmine välgutihedus ületab märgatavalt Soome vastavat näitu.

Uurimaks välgulöökide territoriaalset jaotust, on nelja-aastane ajavahemik suhteliselt lühike. Siiski tulevad esile mõningad reljeefi ja aluspinnaga seostatavad maksimumid ja miinimumid. Väikseim välgutihedus 6,3–10 lööki/100 km2 aastas jääb uurimisala loodenurka avamere kui jaheda ja ühtlase aluspinna kohale. Sisemaa kohal on kõige piksevaesemates ruutudes keskmiselt 16–20 lööki/100 km2 aastas. Suur äikeseaktiivsus Hiiumaa ja Osmussaare vahel (kõige rohkem 52,5 lööki/100 km2 aastas) on tõenäoliselt juhuslik ja tuleneb liiga lühikesest vaatlusperioodist. Seal oli 2007. aasta augustis mõni üksik väga võimas frontaaläike.
Sisemaal tuleb kõige äikeserikkam piirkond esile Pärnu- ja Viljandimaa piiril Aesoo, Leetva ja Toonoja vahel, keskmiselt 80 lööki/100 km2 aastas. Ka mujal Sakala kõrgustikust läänes heidab võrdlemisi palju välku. Samuti tuleb esile Otepää kõrgustiku pikserohkus Valgamaa kirdeosas. Haanja kõrgustiku läänenõlval lööb rohkem välku kui idaosas. Teatav äikesemaksimum on vaadeldav ka Pandivere kõrgustikust loodes, läänes ja edelas, samuti Jõhvi kõrgustiku piirkonnas. Asjaolu, et pikserohked piirkonnad paiknevad valdavalt kõrgematest piirkondadest läänes, peegeldab Eesti alal valdavat läänevoolu. Kõrgustike ületamiseks on läänevool sunnitud tõusma. See soodustab konvektsioonivoolude, rünksajupilvede ja äikese arengut. Erinevalt merest ei näi suured siseveekogud Peipsi ning Võrtsjärv kokkuvõttes välkude sagedusele olulist mõju avaldavat.
Üksikute aastate kaupa erineb nii välkude üldhulk kui ka ruumiline jaotus märgatavalt. Nii näiteks lõi aastal 2007 välku poole rohkem (uurimisala keskmine 56 lööki/100 km2) kui ülejäänud kolmel aastal (vaatlusala keskmine 17–24 lööki/100 km2 aastas). Eriti hõredalt kõmises pikne uurimisala loodenurgas, kus on mitu löökideta 10 x 10 km ruutu.
Üldiselt ilmneb, et aasta kaartidele on iseloomulik 0–20 ja 20–40 löögiga ruutude suur osakaal; suuremaid väärtusi tuleb ette vaid väiksel osal ruutudest. Igal aastal on ka üksikuid eriti suure välgutihedusega ruutusid, mis vastavad paikkondlikele tugevatele äikesetormidele või ka kahe kange tormi liikumisteede juhuslikule ristumiskohale. Seda kinnitab fakt, et nende ruutude naaberruutudes on tavaliselt mitu korda väiksem löökide tihedus. Kuna eri aastatel paiknevad need maksimumid eri kohtades, ei saa tegu olla ka süstemaatiliste registreerimisvigadega. Kõige enam, 182 lööki/100 km2, on üles märgitud mullu Peipsi idarannikule jäävas ruudus. See maksimum on suures osas seostatav kahe väga tugeva piksega nimetatud piirkonnas 4. ja 14. juulil 2008.

Välgulöökide jaotus kuude kaupa on ebaühtlane. Kõigist aastail 2005–2008 registreeritud pilv-maa-löökidest 99,7% leidis aset aprillist oktoobrini ja 94% maist septembrini. Selline jaotus on iseloomulik ka teistele kesklaiusel tehtud samalaadsetele uuringutele. Samas langeb Eesti alal 34,8% kõigist löökidest augustisse ning 28,3% maisse – puudub kesklaiusele omane maksimum juunis-juulis. See tuleneb jällegi lühikesest uurimisperioodist ning 2007. aasta tugevatest frontaaläikestest mais ja augustis. Nii lõi tunamullu augustis vaid mõne päevaga 26 000 välku ning mais 25 400 välku. Kuna juunisse ja juulisse vaadeldud neljal aastal nii ulatuslikke äikeseid ei sattunud, kujuneski löökide jaotus kuude vahel ebatüüpiliseks.
Kuust kuusse varieerub ka välkude territoriaalne jaotus. Aprillis on pikselööke vähe ning need on koondunud peamiselt sisemaa kohale. Eriti selgelt tuleb välkude koondumine juba soojenenud sisemaa kohale esile mais. Ühtlasi on mai ainuke kuu, kus veel jaheda Peipsi järve kohal võib märgata selget miinimumi. Ka juunis-juulis heidab enim välku maismaa kohal, eriti Ida- ja Kagu-Eestis. Augustis on olukord muutunud ning äikeseaktiivsus on suur ka suve jooksul soojenenud merealade kohal. Septembris-oktoobris on võrdlemisi palju äikest Liivi lahel, novembris on aga peaaegu kõik registreeritud välgud löönud uurimisala loodeosas mere kohal. Ainus ulatuslikum talvine pikne oli mullu 2. veebruaril Liivi lahel ja sellega piirnevatel rannikualadel.
Välgulöökide jaotus üksikute päevade kaupa on võrreldes kuudevahelise jaotusega veelgi ebaühtlasem. Ilmneb, et üksikutel kõige äikeselisematel päevadel lööb vaatlusalal viis-kuus välku saja ruutkilomeetri kohta. Uuritud aastatel lõi viie kõige äikeselisema päevaga 48–58% kõigist aasta jooksul registreeritud välkudest. Samalaadsed üksikud väga pikserohked päevad on omased ka teistele põhjapoolsetele piirkondadele. Näiteks Kanadas Ontario järve piirkonnas lõi kohati veerand 1998. aastal üles märgitud välkudest vaid nelja tunni jooksul [3].

Kõige äikeselisem päev Eestis ajavahemikul 2005–2008 oli 28. mai 2007 – koguni 6500 pilv-maa lööki. Sama aasta 26. mail lõi uurimisalal 6330, 23. augustil 5700 ja 22. augustil 5600 pilv-maa-välku. Väga pikserohke oli ka 1. oktoober 2006, mis ligi 5500 välguga oli ühtlasi aasta kõige äikeselisem päev. Nii suur välkude arvukus ei näita mitte ainult äikese intensiivsust, vaid ka laia levikut. Seetõttu on peaaegu kõik sellised juhtumid seostatavad võimsate frontidega Eesti kohal. 26.–31. mai 2007 liikus läänepoolse jaheda ja idapoolse kuuma õhumassi piir Eesti kohal korduvalt edasi-tagasi. Samasugune olukord oli ka sama aasta 21.– 24. augustil. Oktoobris 2006 oli tegu suhteliselt nõrga frondiga, kuid õhk oli aastaaja kohta soe ja niiske. Võimas ja ulatuslik sooja frondi äike oli 29. mail 2005 ning ulatuslikke külma frondi äikesi tuli ette 24. mail 2005 ja 15. mail 2007.
Suuremal osal piksepäevadest on uurimisala keskmine löökide tihedus väike, jäädes tunduvalt alla ühe löögi ruutkilomeetri kohta. Sellisel juhul on tegu lokaalsete äikestega, mille levik piirdub mõne kuni mõnesaja ruutkilomeetriga. Neid piirkondi iseloomustab sageli väga suur löökide tihedus (üle ühe välgu ruutkilomeetril), ent kuna nad hõlmavad vaid tühise osa vaatlusalast, jääb ala keskmine näitaja väikeseks.
Kliima ajaskaalas taanduvad üksikute eriti äikeseliste päevade suured väärtused välja ning kujuneb üsna ühtlane jaotus sooja poolaasta algusest lõpuni, kõige suurem on löökide keskmine tihedus tavaliselt juulis. Periood 2005–2008 on lühike ning selle keskmistamisel tulevad eespool käsitletud üksikute kuupäevade võimsad tormid veel selgelt esile. Samas hakkab kujunema juba ka püsivam välgulöökide “foon”. Ehkki selle tihedusväärtused on suhteliselt väikesed (kuni 0,2–0,3 lööki/100 km2), iseloomustab seda palju suurem püsivus. Mai keskpaigast septembrini on see peaaegu pidev. Üksikud katkemisi või väga väikseid väärtusi saab seletada vaatlusperioodi lühikese kestusega – kui periood pikeneb, siis foon kindlasti ühtlustub. Kõige tugevamalt tuleb foon esile juuni keskpaigast juuli keskpaigani, aga ka augustis.

Välgulöökide kellaajalist jaotust uuriti kogu vaatlusalal ning eraldi mere ja maismaa kohal. Merealaks peeti peale avamere ka kõiki lahti ja saari, mis jäävad väljapoole Mandri-Eesti rannikut. Saaremaad ja Hiiumaad on põhjust käsitleda merealana, kuna kontrollimisel ilmnes, et välkude kellaajaline jaotus nende kohal ei erine jaotusest avamere kohal. Peipsi ja Võrtsjärve kohal ei erinenud see jaotus oluliselt sisemaa omast, mistõttu neid käsitleti maismaa-alana.
Ilmselt oli vaatlusperioodi pikkus piisav, selgitamaks välgulöökide kellaajalise jaotuse põhijooni. Kogu uurimisalal heitis enim välku kella 14 ja 19 vahel: siis hõlmasid iga tunni välgulöögid üle viie protsendi kõigist registreeritud löökidest. Aktiivsuse tipp jäi 15–17 vahele ning maksimum oli kell 16. Miinimum oli varahommikul kella kolme ja kuue vahel. Maismaa ja mere võrdluses ilmneb erisugune välgulöökide kellaajaline jaotus. Maismaa tugeva pärastlõunase maksimumi (kell 15–17) ja pika öise miinimumi (kell 22–6) kõrval olid merre löönud välgud palju ühtlasema jaotusega. Löökide sageduse miinimum algas ka mere kohal üldiselt varahommikul kella kahe-kolme paiku, kuid ulatus sealt edasi peaaegu keskpäevani. Edasi oli vaadeldav väike maksimum kella 13 ja 16 vahel. Pärast väikest miinimumi 17–20 paiku hakkas välkude sagedus mere kohal taas suurenema, tipnedes selge maksimumiga kesköö paiku, mis ületas päevast löökide sagedust.
Selline välgulöökide kellaajaline jaotus, eriti selge maksimum maismaa kohal 15–17 paiku, on tuunuslik nii parasvöötmele kui ka troopika aladele. Kuna maismaa temperatuur kõigub ööpäevas tunduvalt ja äikese arenguks on soodne soe õhk, langebki äikesemaksimum hilisele pärastlõunale, kui maapind on kõige soojem. Kõige vähem on maismaal äikest varahommikul, kui aluspind on kõige jahedam. Et merepinna temperatuurimuutus ööpäevas on tühine, saadakse mere kohal tavaliselt suhteliselt ühtlane välkude jaotus. Eesti merealadel ilmnes selge maksimum kesköö paiku. See võib olla tingitud tugevatest öistest frontaaläikestest tunamullu augustis, kuid on ka võimalik, et meri kui öisel ajal soojem aluspind tõepoolest soodustab mõnevõrra öise pikse arengut.
Kuna see artikkel põhineb täielikult äikesedetektorite andmestikul, tuleb võtta arvesse, et detektorid ei ole täiesti töökindlad. Mingi osa välkudest jääb kindlasti üles märkimata. Kuue Eesti meteoroloogiajaama ja Nordlis’i detektorite andmestiku kõrvutamine näitas, et vähemalt 7% kliimajaamades visuaalselt registreeritud piksejuhtudest jäid detektoritele täiesti märkamatuks, 24% juhtudest märkas vaatleja äikest ajaliselt varem, kui detektorid jaama lähedal välke registreerisid. Seega on pikselöökide sageduse, detektorite töökindluse ja ohtlike äikesenähtuste uurimiseks endistviisi vaja ka visuaalvaatluste andmeid. Kõik asjahuvilised saavad anda oma panuse, liitudes Eesti äikesevaatlejate võrguga.