Eesti Looduse fotov�istlus
2009/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/10
Kihnu maalammas on elus ja hea tervise juures

2001.2009. aastal tehti kolm uuringut, et selgitada vlja, kas Eestis on silinud kultuurtugudest oluliselt mjutamata kohalikke pliseid ehk maalambaid (ingl. native sheep). Esimest projekti juhtis MTT Agrifood Research Finland, teist Eestimaa Looduse Fond ja kolmandat Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Autoril oli vimalus kigis projektides osaleda andmete ja proovide kogumisel ja saada leitud maalammastest levaade. Kigi kolme uuringu tulemused olid positiivsed: esimene kinnitas maalamba olemasolu, teine populatsiooni piisavat arvukust ja kolmas, et populatsioonis on jrglaste ja eellaste omadused piisavalt htsed, et neid pidada tuks.

Kuigi uuriti karju le kogu Eesti, osutusid maalammasteks enamasti Kihnu algupra karjad. Need lambad eristusid genotbi ja kehaehituse poolest nii kultuurtugudest kui ka teistest Lnemere-rsetest maalamba asurkondadest ega ole ka nende ristandid. Tegu on kmnest geneetilisest rhmast koosneva asurkonnaga, mida pritolu jrgi viks nimetada kihnu maalambaks. Nende lammaste vlimiku ja kitumise iserasused langevad kokku eesti maalamba ajalooliste kirjelduste ning fotodega. Kihnu saarel on eesti maalammas silinud tnu paiga eraldatusele ning kultuuritavade konservatiivsusele.

Kolme projekti ekspeditsioonidel koguti lammaste kehaehituse andmed, mida sstematiseeris siinse loo autor, ja vereproovid, mida analsisid Urmas Saarma Tartu likoolist ja Juha Kantanen uurimisasutusest MTT Agrifood Research Finland. Kihnu maalammastest uuriti kokku 134 looma, kellest praegu on elus sada. Need sada jagunevad nelja jrjestikusse plvkonda. Sealjuures 42 esimese plvkonna lammast ei ole omavahel lhisugulased: nende kolmes viimases eellasplvkonnas ei ole samu isendeid, seega on vlditud nn. inbriidingu depressioon (sugulaspaaritusest tingitud arenguhired). Esimese plvkonna loomadel on praegu viis plvkonda jrglasi, kokku 180 isendit, kes on snniprased ehk plvnemisjrgsed (s.t. mlemad vanemad kuuluvad algasurkonda) ja ka omadustelt eellaste sarnased kihnu maalambad.

Eeltoodut arvestades vib elda, et kihnu maalamba asurkond vastab pllumajanduslooma tu kriteeriumidele. Eesti igusaktide jrgi on tegemist ohustatud plistuga. Ametlikult neil seda staatust praegu veel pole, kuna asjaajamine on takerdunud riigiametnike tahtetuse taha.

Sellegipoolest jrgib Kihnu maalambakasvatajate selts uuringus osalenud teadlaste seisukohta: kihnu maalamba asurkond on piisavalt arvukas ja geneetiliselt mitmekesine, et loota selle elujule, ning flogeneetiliselt (s.t. suguluselt) moodsatest lambatugudest kaugem kui enamik muid Phja-Euroopa maalambaid. Seetttu on ta vga vrtuslik ja vajab kindlasti kaitset-hoidu ning teda tuleks majandada lahus teistest tugudest. See, et kihnu maalamba olemasolu leidis teadusliku kinnituse, on Euroopa tasemel thtis sndmus, mis annab vimaluse ja samas kohustab hoidma seda tugu kui geneetilist vara ja osa elustiku mitmekesisusest. Pole ju pliseid loomatuge alles enam kuigi palju.

Milline on kihnu maalammas? Kihnu maalammas on kohalik plistug, kes prineb kunagi le kogu Eesti levinud maalamba tust, kuid tnapeval on silinud vaid Kihnu saarel. Plvnedes uluklambast muflonist, kuulub ta phja-lhisabaliste lammaste rhma. Phja-lhisabaliste lammaste asurkonnad paiknevad nii ajalooliselt kui ka tnapeval Phja-Euroopas, Lnemere rannikul ja saartel, nende levila ulatub Suurbritanniast lbi Skandinaavia Loode-Venemaani. Kihnu maalammas on vikesekasvuline, peente jalgade ja lhikese sabaga lammas, kel on alles mitu aborigeenset tunnust (sarvilisus, tilbad ehk nisalaadsed moodustised kaelal, tugev emainstinkt), kelle vill on kahekihiline (silinud karvavahetus), valge, hall, pruun, must vi kirju. Tugu iseloomustab suur tusisene ja individuaalne mitmekesisus.

Kehaehitus. Kasvult on kihnu maalammas vike: tiskasvanud jr kaalub keskmiselt 50 kg, utt 40 kg; turjakrgus on jradel keskmiselt 59/60 cm (kaldkriipsudega eristatud eri uuringute keskmised) ja uttedel 55/57 cm ja laudjakrgus jradel keskmiselt 60/60 cm ja uttedel 57/58 cm [2, 6]. Laudjas on keskkohast mdetuna turjast veidi krgem, kuid lhike ja luipu, mistttu on kogu kere suhteliselt lhike.

Jalad on villatud (paljad), kaetud allpool kanna- ja randmeliigest madala likiva karvaga, mis on samas toonis villakuga vi sellest tumedam, tumeda varjundiga vi kirju. Musta karvaga jalgadel leiduvad tpiliselt valged sokid vi kannused. Jalad on peened, keskmine kmbla mbermt uttedel 6/7/7 cm ja jradel 7/8 cm; pia mbermt uttedel 7/8/8 cm ja jradel 8/9 cm [1, 2, 6]. Srad on kitsad. Lambad on kergejalgsed, ntked ja kiire liikumisega.

Pea on vike, nina suhteliselt kitsas, vanematel jradel on see veidi khmus. Ngu on paljas nagu jaladki, kaetud madala likiva karvaga, mis on villakuga sama vrvusega vi tumedam, tumeda varjundiga vi kirju (triibud, tpid, thnid, lauk). Musta karvaga nol leidub tpiliselt valge lauk vi pealael valge laik, tpp vi thn.

Sarved vivad olla nii uttedel kui ka jradel. Uttede sarved on tavaliselt peened ja pstised, meenutades kitse sarvi; jrade sarved on tugevad, suunduvad taha ja klgedele vi klgedele ja alla. Sarved on samas toonis noga, sageli ilmestab heledaid sarvi must pikitriip; painduvad spiraalselt vi kaarjalt, kas siledad vi rmelised (s.t. konarate ja vaokestega). Jradel on he-kahesentimeetrised sarvealged nha juba sndides vi ilmuvad need esimese elukuu lpuks, uttedel ilmuvad kas teise elukuu lpuks vi aastaselt. Rohkem uttede kui jrade seas tuleb ette ebasmmeetrilise kujuga ja nrgalt arenenud sarvi, mis murduvad kergelt ega kasva le 5 cm pikaks. Jrade sarvekasv on kige kiirem esimesel eluaastal: pikkusesse kuni 35 cm ja jmedusse (juure mbermt) kuni 15 cm. Edaspidi on aastane kasv vastavalt 515 cm ja kuni 10 cm, alates 3,5 eluaastast hakkavad sarved rohkem keerduma ja pikkusesse kasvama ning tugevamalt kurrustuma, tisjmedus on selleks ajaks enamasti saavutatud [1,11].

Saba on lhike, keskmise pikkusega 21/22/22cm [1,2,6]. Sageli on sabal villa asemel karmim lhike karv ja venitatud tipuga kolmnurga kuju.

Eritunnused. Kaela lemisel kolmandikul vivad leiduda tilbad: ks vi kaks nisataolist villaga kaetud moodustist. Mnedel silivad tilbad muutumatuna surmani, mnedel on tallena tugevalt olemas, hiljem taandarenevad viksemaks vi kaovad peaaegu tiesti, olles siis tuntavad vaid slmekese vi nahapaksendina.

Vill. ks eriti selgesti kihnu maalammast kultuurtugudest eristav tunnus on kahekihiline vill alusvillkarvad ja pealisvillkarvad ning karvavahetus. Et korraga on villakus eri jmedusega villkarvu peenemaid ja pehmemaid alusvillkarvu, leminekukarvu ja jmedaid tugevaid pealisvillkarvu , siis on tegemist nn. ebahtlase villaga, mille reljeefsust rhutab veelgi karvade eri vrvus ja pikkus.

Villa vrvusteks on valge, hall, pruun, must ja kigi nende vrvuste segatud ja leminevad toonid. Villa vrvust vib kirjeldada, kasutades skaalat: must, must-hall, pruun-hall, pruun, hall, valge-hall, valge. Villa vrvus erineb nii kehapiirkonniti (horisontaalselt) kui ka piki villasalku (vertikaalselt).
Niinimetatud horisontaalne erivrvus thendab, et villakus vib leiduda suuremaid vi viksemaid eri vrvi laike, triipe, tppe, mis on iseranis selgelt nha prast pgamist. Sagedasti tuleb ette halli-mustalaigulisust, mustal valget rinnaesist (manisk) ja valget sabaotsa, harvemini musta-valgekontrastlaigulisust (dalmaatsia). Tiesti hetoonilisi lambaid leiab vaid valgete hulgast, vrvilised on kik mingil mral kirjud. hel lambal vib olla kolme (trikoloor) ja isegi nelja (tetrakoloor) eri phivrvi villa, lisaks veel leminekutoone.
Niinimetatud vertikaalne erivrvus thendab, et alusvill on sagedasti teist tooni kui pealisvill, tavaliselt tumedam. Vaid valgetel lammastel on mlemad kihid eristamatult valged. Kikide vrviliste lammaste pealisvillas, olenemata toonist, leidub umbes viiendik musti karvu.
Villaku vrvus muutub villa kasvades (ajutine vrvimuutus) ja lamba vananedes (ealine vrvimuutus).

Ajutine villa vrvuse muutus. Paljud valdavalt musta vi pruuni villakuga lambad pleegivad (tegu pole ilmselt siiski tavalise pleekimisega pikese toimel) villa kasvades pealt heledamaks, enamasti pruunikaks, kusjuures prast pgamist on lammas jlle must vi hall. Noortel lammastel on see ilmekamalt mrgatav kui vanematel, kel juba toimunud ealine vrvimuutus. Vahel on villakus theldatavad eri pruunides toonides laigud: eri vrvusega vill pleegib erinevalt. Prast pgamist on laigud oma phitoonis, mitte enam pruunid. See tttu on vimalik saada mustalt ja hallilt lambalt pruuni vi pruunisegust villa, aga musta ja halli karusnahka.

Ealine villa vrvuse muutus. Pooleteisest eluaastast alates hakkab villa vrvus jrjest heledamaks muutuma. See toimub aeglaselt, alustades pealisvillast, seejrel kaasates ka alusvilla, kusjuures pealisvill on kogu aeg heledam kui alusvill. Neljandaks-viiendaks eluaastaks peatub muutus mingi tooni juures. Vrvus muutub kigil vrvilistel lammastel, ei toimu vaid leni valgetel. Mnel lambal on muutumine vhemrgatav, enamikul aga selgesti jlgitav. Seda, millise tooni lammas lpuks saavutab, ei saa tpselt ette nha. Tpiline on, et tall snnib ssimustana, valgete mrkidega (nol laik, lauk vi tpp; pealael laik vi tpp, vahel ka manisk, kannused, sabaots), pooleteiseaastaselt hakkab pealisvill muutuma hallikaks (ohakas toon), seejrel jrjest heledamaks halliks, kolme-neljaaastaselt on kogu villak mustjashall, pruunikashall vi hbehall, viieselt toon enam ei muutu. Protsess puudutab ainult villakut; pea ja jalad jvad ssimustadeks valgete mrkidega, nagu sndides. Kuid kehal ja sabal vivad laigud jda nhtavaks vi kaduda, olenevalt lpptoonist. Vahel vtavad ka laigud teise tooni, niteks valge-mustakirju muutub halli-mustakirjuks, valge-hallikirjuks vi eri hallide toonide kirjuks. Samamoodi vivad tumedad toonid muutuda halli asemel ka pruunikamaks. ldiselt muutub ka pruun lpuks halliseguseks.
Maalamba ealine vrvimuutus on kergesti eristatav kultuurtugudel ette tulevast tallede villa vrvuse muutusest, mille puhul mustana sndinud tall hakkab heledamaks muutuma kohe esimesel elundalal; muutus on kiire ja prast esimest pgamist on lammas juba lplikult valge. Srane vrvimuutus on omane niteks meil kasvatatavatele lihatugudele ja nende ristandeile.
Nii ajutine kui ka ealine vrvimuutus mitmekesistavad kihnu maalamba niigi laia villa vrvusvalikut veelgi ja vib elda, et kahte tpselt hesuguse villavrvusega lammast karjas korraga ei leia, v.a. leni valged loomad.

Villa struktuur on kahekihiline. Tinglikult eldes alumise kihi moodustavad pehmed karusloomade aluskarva meenutavad alusvillkarvad, mis on peenema kiuga (lbimt 1040 mikronit) ja paiknevad tihedalt. Alusvill on peenelt lainjas, villkarva pind on ebatasane ja alusvillal on seetttu omadus eriti hsti vanuda vildiks.
Alusvillaga villaku tttu on maalambal silinud karva- ehk villavahetus, nn. villaheide: enamik alusvillkarvu langeb perioodiliselt korraga vlja. Et vhese soojusjuhtivusega alusvillkarvad on kohastumus klmaks aastaajaks, siis kevadel langevad alusvillkarvad suurel mral vlja ja kasvavad uuesti jrgmisel talvel. Villavahetus on selgesti nhtav, kui kevadel jvad lambad pgamata: siis ilmub villakusse pealisvillast otsekui hallide tolmurullidena lbilangev alusvill. Sagedasti on see vga tugevalt vanunud ja justkui kleepunud pealisvilla klge.
Mida sarnasemad on lammaste elutingimused looduslikega, niteks mida suurema osa aastast neid peetakse vljas, seda korraprasem ja htlasem on villavahetus. Klmal aastaajal on alusvilla kogu villakust 80%, soojal aga 1530%. Piltlikult eldes ilmneb see nii, et vastu talve lheb lammas kohevaks, vastu suve aga hakkavad vanunud villatropid villakust vlja rippuma. Mida hoolitsevamad ja stabiilsemad on pidamistingimused (korralik stmine, kaitse eriti karmi ilma eest laudas), seda rohkem villak n.-. stabiliseerub: alusvilla ja pealisvilla osakaal villakus psib aasta lbi sarnane. Samasugune mju nib olevat kliima soojenemisel.
Et villavahetuse tttu alusvill ra ei vildiks ega muutuks kasutusklbmatuks, et saada ktte pehme ja tihe villak, tuleb maalammast pgada vhemalt kaks-kolm korda aastas.
Alusvillkarvade krval leidub maalamba kasukas ka n.-. leminekukarvu: jmedamaid alusvillkarvu, millel ka pealisvillkarvade omadusi.
Tinglikult eldes pealmise kihi villakus hlmavad pealisvillkarvad: need on pikemad, langevad le alusvilla ja kaitsevad seda. Pealisvillkarvad on jmedad (lbimt le 40 mikroni), kas tiesti sirged vi nrgalt lainjad, vastupidavad ja karmimad alusvillkarvadest, likivad. Like tekitab pealisvillkarva pindmise kihi ehk epidermise ehitus: ebakorrapraselt hel tasapinnal asetsevad soomused, mis peegeldavad valguskiiri hsti, neid hajutamata.

Maalamba villal on vhe rasuhigi ehk villarasu ehk lanoliini. Katsudes tundub see seetttu kuivem kui peenvilla ja liha-villa lammaste vill. Maalamba villarasu on kergesti lahustuv ja valge, mistttu on villa hlbus pesta: see ei nua pesemisvahendeid ning silivad villa omadused ja kvaliteet. Vhe villarasu on maalammastel seeprast, et ilmastiku eest kaitseb alusvilla pealisvill. Teistel tugudel tidab seda otstarvet just villarasu, mis on neil seetttu raskemini lahustuv ja vrvuselt helekollane kuni roostekarva.

Villaku tbi ja kasutusala mrab looma vanus, aastaaeg ja pidamistingimused, plvnemine ja isikupra. ldiselt vib maalambaid pidada karusnaha-lammasteks, kelle villak sobib kahekihilisuse, pehmuse ja soojapidavuse, eri vrvuste, like ja vastupidavuse poolest tiuslikult kigiks karusnahatoodeteks. Villast sobib valmistada heiet ja lnga: pealisvillalt vastupidavus, alusvillalt pehmus. Kui alusvilla osakaal on suurem, siis tuleb rnem ja pehmem, kui pealisvilla osakaal suurem, siis tugevam ja likivam saadus. Vhese villarasu tttu saab villast valmistada kvaliteetset villaloori ja tnu alusvillale on seda hea kraasida ning viltida. he niitega annab maalammas keskmiselt 12 kg villa.

Tu ldomadused. Kihnu maalammas on sda suhtes vhenudlik, sobib igasugusele karjamaale ja on suureprane maastikuhooldaja. Ta on leplik nii liigikaaslaste kui ka lauda suhtes, stressikindel: elab hsti ka kitsastes oludes, tiheda asustusega sulus. Tug on kujunenud siinses kliimas ja looduses, seetttu hsti kohastunud. Pidamiseks sobib kige paremini klmlaut, kust saab aasta lbi vabalt vljas kia. Maalammas annab n.-. universaalset toodangut: kik saadused on vrdselt kasutatavad, erinevalt aretatud tootmistugudest, kus ks omadus on eelisarendatud ja teised seetttu soiku jnud.
Viljakus on prismaisele tule omaselt suur. Sugukpsus saabub juba kuuekuuselt, sagedasti on esmapoegijad uted alla aastased, tuues ks-kaks, harvemini kolm talle. Tallede snnikaal, olenemata pesakonna suurusest, on keskmiselt 2,53,5 kg, varieerudes vhem kui kilogrammist neljani [11]. Vastsndinud talled on elujulised, utt poegib kergelt ja vtab talle hsti omaks, talle hlgamist theldatakse vga harva. Uttedel on silinud snnituspesa valmistamise ja talle varjamise ning kaitsmise instinkt.

Milline oli eesti maalammas? Kige vrskemate teadusuuringute phjal kodustati lambad Edela-Aasias 11 000 aastat tagasi, kust nad levisid Euroopasse kahe lainena: nn. primitiivlammastena ja hiljem aretatud villalammastena. On testatud, et osad phja-lhisabalised tud plvnevad esimese lainena Lnemere rde judnud primitiivlammastest. Seega pole vimatu, primitiivlammastest plvnevad ka kihnu maalambad, kelle asurkond on kultuurlammastest flogeneetiliselt kaugem kui paljudki teised phja-lhisabaliste maalammaste asurkonnad (vt. ka jrgmine lugu). Eesti loomastiku ajaloo tundja Lembi Lugase andmetel on lammas praeguse Eesti aladel elanud vhemalt 4500 aastat.
Esimesi kirjalikke andmeid toob Wilhelm Christian Friebe 1794. aastal [4]: kohalikud maalambad olid Baltimaadel vikesekasvulised, ebahtliku jmeda villaga, kitsa rinna, peente jalgade ja lhikese kolmnurkse sabaga. Jradel olid enamasti sarved. Lambad olid mustad vi hallid, valged vhemuses: eelistati vrvilisi lambaid, sest villa vrvida oli tol ajal keeruline.
1824. aastast alates toodi Eesti misatesse meriinolambaid, kellega maalammast pti jrgneva nelja aastakmne jooksul ristata. Kuid sooja kliimaga harjunud meriinod ei suutnud siin kohaneda ja saavutada resistentsust invasioon- ja infektsioonhaiguste suhtes. Seetttu loobuti neid sisse toomast ja eesti peenvilla lambatug ji aretamata.
Elmar Liik on 1935. aastal mrkinud [7], et maalambad on ldiselt vhenudlikud ja sigivad vrdlemisi hsti, nad on kohapealsete oludega kige enam harjunud ja omal maal kige vastupidavamad. Maalammas on peenikese pea ja sirge ninaga, ainult vanadel jradel on nina khmus, krvade pikkus keskmine; leidub nii nudisid kui ka sarvilisi, viimaseid enam jrade seas. Kael on harilikult pikavitu, selg kipub tihti olema ngus ja laudjas luipu, jalad peeneluulised. Maalammas on lhisabaline. Villa on mitmesuguste omadustega, leidub karmi ja sirget, kuid ka vrdlemisi sbarat ja peent. Vill on ldiselt pehme ja likiv, villatoodang 1,52,5 kg aastas. Maalammaste hulgas leidub valgeid, musti ja halle. Tollal olid soositumad valged, kuna villa ja lnga osati juba edukalt vrvida, aga mustadest ja hallidest saadi ilusaid karusnahku mtsidele ja kasukatele.
1930. aastatel kavatseti valgeid nudisid paremas konditsioonis maalambaid hakata silitama-aretama, kuid seda tpi ei leitud piisavalt ja plaan ji ellu viimata. Samal ajal edenes lihalammaste sissetoomine ja nende ristamine maalambaga, pannes aluse kohalikele liha-villa tugudele: eesti tumedapealisele ja eesti valgepealisele. Vike, vrvilise ja ebahtlase villaga maalammas ji aga parandamata kujul psima, siinsete lammaste seas oli neid enamik. Kokku oli tollal Eestis le poole miljoni lamba (1922. aastal 744 937, 1934. aastal 552 070).
Gustav Rnk on 1942. aastal kirjeldanud [10], kuidas Pakri saarel lambaid lpsti ja piimast juustu valmistati. See viitab kohaliku lamba piimakusele. Veel mainib ta, et lammas on saarerahva juures ks kasulik loom: lisaks juustule suitsetatakse lihast suureprast sinki ja nahast tulevad omammeldud kasukad, mida kannavad nii vanad kui ka lapsed. Nende lammaste vill on haruldaselt pehme ja sellest villast valmistatud kindad ja sukad vrtuselt klass omaette tnu hoolsale kudumisele, vanutamisele ja vanadele kirjadele, kus tmmukas lambamust valgel phjal. Siit nhtub maalamba universaalsus: kik saadused on vrdselt hsti kasutatavad.
Phjalikud andmed prinevad Kristjan Jaamalt 1959. aastast [3]: eesti jmevillaline maalammas kuulub phja-lhisabaliste lammaste hulka, majandusliku klassifikatsiooni jrgi kasukanahalammaste sekka. Ta on vga vastupidav, stmis- ja pidamistingimuste suhtes vhenudlik ning hsti kohanenud. Jrad on enamasti sarvedega, pea on vike (laius 12 cm, pikkus 20 cm), krvad lhikesed. Saba on lhike (1948. a. Saaremaalt kogutud andmetel keskmiselt 23,6 cm), kere vrdlemisi lhike (6470cm), selg sagedasti ngus, laudjas luipu, turja krgus 5558 cm, rinna laius 1618 cm ja mbermt 7880 cm. Pea ja jalad ei ole kaetud villa, vaid likiva karvaga. Villa vrvus on valge, hall, pruun, must; vill on jme, koosnedes alus- ja pealisvillast. Pealisvillkarvad on jmedad, sirged ja alati alusvillkarvadest pikemad, talvel on neid 15% villakust. Alusvillkarvasid on talvel 80% ja leminekukarvasid 5%, toimub karvavahetus: suvel vheneb alusvillkarvade osakaal. Villatoodang on keskmiselt 2 kg. Tiskasvanud jrad kaaluvad 4055 kg, uted 3545 kg, olenevalt stmisest. Maalambad on viljakad (kaksikud, kolmikud, nelikud), tallede snnikaal 23 kg, talled on tugevad ja haigestuvad harva, kaheksakuuselt kaaluvad noorlambad 2025 kg. Hsti sa saades annab utt neljakuusel imetamisperioodil 80150 kg piima. Liha on jmedakiuline, nuumamisel ladestub rasv naha alla ja siseelundeisse.
1950. aastal leidus maalambaid Lne-Eestis ja saartel ning Kagu-Eestis, kusjuures isegi tuaretusega tegelevates lambakasvatuskolhoosides oli neid veel 15%, rkimata vikemajapidamistest.
Maalammast on kirjeldanud ka Ernhard Musto 1998. aastal [9]: kohalik tug, vastupidav ja hea sigivusega phja-lhisabalammas. Valge, must, hall vi pruunikas vill on ldiselt jme ja ebahtlik, pead ja jalgu katab ohekarv. Kasvult on maalammas vike, rind kitsas, jalad peened. Jrad on harilikult sarvilised. Jr kaalub 5060 kg, utt 4055 kg , aastane villatoodang 2,54 kg. Musto lisab, et tnapeval kasvatatakse eesti maalammast vhesel mral vaid saartel.
Viimaks on maalamba silinud tunnuseid loetlenud Haldja Viinalass 2001. aastal [12, 13]: uttede kehakaal kuni 50 kg, mned jrad on sarvilised, mnedel lammastel on kaelal ks-kaks tilba, sabad on lhikesed vi keskmise pikkusega, vill on kahekihiline, kaht tpi karvadega.

Jlgides nd maalamba kirjeldusi lbi aegade, on nha, et maalambal on alles prismaised omadused: sarvilisus, lhem saba, kahekihiline karusnahatpi villak, vastupidavus, hea viljakus. Kik need omadused on ka majanduslikult kasulikud ja vimaldavad tema saaduste laialdast kasutust, nagu muiste, nii ka tnapeval. Maalammaste arvukus on aga pidevalt vhenenud, eriti kiiresti eelmise sajandi viimasel kmnendil, kuni lpuks leiamegi ainukese arvestatava asurkonna Kihnust, mille eraldatus on suutnud tugu veel alles hoida.



Anneli rmpalu-Idvand
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012