Eesti Looduse fotov�istlus
2009/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/11
Karusnahk: kas lplikult unustatud asi?

leliia paljunevaid karusloomi tuleb kttida nagunii, ent nende vrtuslikud kasukad jetakse viimasel ajal tihtipeale lihtsalt metsa mdanema. Paljuski tingib seda karusnahatoodete jrelemtlematu halvustamine.

Karusnahad on lbi aegade olnud hinnatud kaup. Rgitakse, et esimesel Eesti iseseisvusajal makstud nugisejlgede ettenitajale viis krooni sealsamas metsas kohe peo peale. Ise tean jahimeest, kes lkkas oma pulmad kuu vrra edasi selleprast, et jahialale olid ilmunud rebase jljed ja see loom tuli tingimata ktte saada. Ei peagi olema vga vana inimene, et mletada suurt karusnahabuumi linud sajandi seitsmekmnendatel-kaheksakmnendatel aastatel: heainsa rebase- vi khrikunaha eest maksti mustal turul tubli kuupalk. Tollal liikus linnatnavatel nii palju khrikukraede ja -mtsidega naisi, et mina kll mtlesin: srast hulka khrikuid ei saa looduses olla, kllap nliti helt loomalt mitu nahka. Endisaegadel ei varutud mitte ainult vrtuslike karusloomade, vaid ka muti, suslikute, vesiroti, koopaorava jt. selliste loomakeste nahku. Kik lks kibesse, kik tarvitati ra.

Praegu on pilt sootuks teistsugune. Turunudlus karusnahkade jrele on kogu maailmas vga vike ja hinnad limadalad. Eestis pole viimasel kahel aastal nahkade kokkuostu peaaegu enam olnud. See on midagi enamat kui turumajanduses ja moevooludes tavalised kikumised. Seeprast ktitakse karusloomi vhe, lastud loomad aga visatakse lihtsalt minema. Eestis kehtib see eesktt rebase, khrikkoera ja ka kopra kohta. Miks nii on juhtunud?

ks phjus peitub kindlasti selles, et praegusaegne keemiatstus toodab vga mitmesuguseid materjale (muu hulgas kunstkarusnahka), millest saab valmistada vist kll igaks otstarbeks vajalikke rivaid, jalatseid jm. Need on enamasti mugavad, kaalult kergemad ja ka hinnalt odavamad kui karusnahatooted, seega konkurentsivimelisemad.

Teine phjus, vhemalt Euroopa maades, seostub selle seltskonnaga, kes nimetavad end loomaiguslasteks. Oleme kuulnud, kuidas nad Skandinaavia maades karusloomakasvandustesse on tunginud ja seal naaritsaid ja rebaseid puuridest valla pstnud. Rnde alla on langenud karusnahakauplused ja isegi tnaval karusnahku kandvad inimesed. Ndseks on see liikumine judnud ka Eestisse. Kindel, et sraste aktsioonide tttu muutuvad karusnahkadega tegelejad ja nahatoodete kandjad kartlikuks ja kujundavad hiskonnas vastavat hoiakut.

Kas karusnahatooteid on tnapeval ldse tarvis? Kui vga klma kliima aladel elavad plisrahvad vlja jtta, siis lejnute kohta viks tepoolest niiviisi ksida. Loomaiguslaste vide, et karusnahku tarvitatakse peamiselt rivastuse kaunistuseks, mitte sooja saamiseks, on ju enamjaolt ige. Nii et karusnahk on siinmail pigem luksuskaup kui hdavajalik tarbeasi.
Ent kui vaatame inimeste rivastust terasemalt, neme peale karusnaha ka muud: maani ulatuvaid mantleid, lipikki lehvivaid salle, keeruliste lisanditega kleite jne. Seda laadi liialdused ei ole funktsionaalsed, vaid phjustavad kandjale pigem ebamugavusi, lhevad palju rohkem maksma ja on tarvilikud ksnes seeprast, et nad on parasjagu moes ja seega ilusad. Eks moe jrgi kimine thendabki raiskamist nagu ka luksuse tagaajamine. Aga et nendest nhtustest lahti saada pole ilmselt vimalik, siis olgu luksusena siiski karusnahk kui looduslik toode ja mitte kunstkarusnahk. Luksusesemete hulgas on karusnahk kindlasti ks odavamaid.
Tnavusest htulehe 28. jaanuari numbrist visime lugeda Eva Mendesest, kes olevat seksinud kigis 50 USA osariigis. Edasi kirjutati ka muust. Nimelt olevat sama iludus poseerinud (muidugi alasti) loomakaitseorganisatsiooni PETA tellitud reklaamikampaaniale, mille hdlause oli Karusnahk? Kin pigem paljalt!. Kusjuures neli aastat enne seda olevat ta eputanud just karusnahkse kasukaga. Ette heita pole siin midagi: kui makstakse, miks mitte poseerida, olgu kasukas vi alasti. Thelepanu vrivad aga filmistaari jrgmised snad: Mgil on liiga palju imekauneid kunstnahast riideid, et inimesed endiselt ehtsat karusnahka peaksid kandma.
Ega ks seksapiilne filmidiiva ei peagi keskkonnasstliku eluviisiga ja ldse looduse majapidamisega kuigi tuttav olema. Tolle reklaamikampaania korraldajad viksid aga kll.

Pole uudis, et inimese tegevuse tttu on Maa tervis tsises ohus: elanikke on leliia, loodusvarasid ja energiat tarbitakse palju ja raiskavalt, kikvimalikke jtmeid tekib sellisel hulgal, et loodus ei tule nende seedimisega kuidagi toime. Tarbimist peaks vhendama. Eesktt tuleks kasutada kike seda, mida loodus ise pikeseenergia toel toodab, olgu see toit, energiakandjad, materjalid vi mis tahes. Sellevrra saaks vhendada energiat kulutavat tootmist. Maa tervise seisukohast on karusnahk roheline toode, keemiatstuse pakutav kunstkarusnahk aga mitte. Ulukiliha tuleb kindlasti viksema ressursikulutusega ktte kui koduloomade oma. Muidugi mista pole vimalik kogu maad asustavat inimkarja metsloomalihaga ra toita ega looduslikesse materjalidesse riietada, aga natuke ikka.

Seetttu tuleks knelda ka karusloomakasvatusest. Praegu tuleb Hiina karusloomafarmidest Euroopa turule imeodava hinnaga (ja vastupidi paljudele teistele Hiina kaupadele ka kvaliteetseid) khrikunahku ja see katab nudluse enam-vhem ra. Samal ajal ei nli sakslased oma rebaseid ega soomlased khrikuid, kuna nende nahku ei osteta. Turumajanduslikult on kik korras, ressursisstliku majandamise phimtetest lhtuvalt ldsegi mitte. Loomaiguslaste nudmine karusloomakasvatus keelustada on praegusel ajal igatahes mistlik (Euroopas on ta niigi juba peaaegu hbunud). htlasi peaks siis lpetama kodukarusnahkade sisseveo kolmandatest riikidest.

Juba mitu aastat vaktsineeritakse Eestis metsloomi marutaudi vastu. Sellele on kulutatud miljoneid ja kulub veelgi, ning mitte ilmaasjata: metsloomade marutaud on peaaegu kadunud. Ootusprane on ka selle ettevtte teine tagajrg: rebaste ja khrikute looduslik suremus on vhenenud ja nende arvukus tunduvalt suurenenud (kuigi neid oli juba enne seda kaugelt liiast). Kiskjate ja saakloomade arvukuse suhe on selgelt paigast ra. Kige rohkem kannatavad seelbi maas pesitsevad linnud, jnesed jt. vikeloomad.

Midagi tuleks ikkagi ette vtta, et rebaste ja khrikute kttimist oluliselt hoogustada. Otseselt on see jahimaid kasutavate jahihenduste lesanne, kellele viks vastavad kohustused mrata. Aga ilma rahaliste ajenditeta olukord vaevalt et mrgatavalt paraneb. Ent patt oleks jahimeestele maksta rebaste ja khrikkoerte sabade ettenitamise eest, teades, et loomad ise on jnud koos nahaga metsa mdanema. Juame uuesti selleni, et karusnahamajandus tuleks jlle kima saada.
Mina ei usu, et see on nii lootusetu, et ritadagi ei tasu. Keskkonnaministeeriumi ja jahindusorganisatsioonide koosts viks hakata karusnahka reklaamima. Miks mitte kinkida karusnahatooteid silma paistnud inimestele ja panna neid vlja vistluste auhindadena (sport, kirjandus, teater jt. kunstiliigid, missindus jne.). Kindlasti saaks karusnahkadele leida senisest mitmekesisemaid kasutusvimalusi, sest mts, krae ja kasukas ei pea sugugi olema ainukesed karusnahatooted.
Arusaadavalt pole ndne majanduslikult raske aeg selleks kuigi soodus. Hea on aga see, et praegu on veel olemas mned nahaparkimistkojad. Kui need uksed kinni panevad ja praeguse olukorra jtkudes on see sna reaalne , tuleb kskord uuesti alustada pris nullist.

Loomaiguslasi ei peaks learu pelgama. Arvan, et see liikumine, vhemalt praegusel radikaalsel kujul, kaob varem vi hiljem. Lppude lpuks on inimene ju mtlev olend. Terve elusloodus on les ehitatud selliselt, et kik kedagi svad ja kik on omakorda kellegi teise saagiks (kui vhesed pris toitumisahela tipus olevad loomad vlja arvata). Inimene, olgu ta kui tahes krge intellektiga ja temale ainuomaste moraalsete omadustega, kuulub he loomaliigina looduse ldisesse aineringesse. Ka seda ei saa olematuks teha, et ta evolutsiooni kigus on kujunenud kigesjaks. Inimene ei suuda end elus hoida, omastades toitaineid hust ja veest. Kutsuda les loobuma loomsest toidust ja loomse pritoluga asjadest, sest et loomade surmamine on moraalivastane, oleks seesama, kui kuulutada terve elusloodus moraalivastaseks.
Karl August Hindrey kirjutas kunagi kunstmuinasjutu Linnuteelind. Seal hakati hes riigis hea ja kaastundliku sdamega kuninganna soovide jrgi loomade igust elule otsustavalt kaitsma, loobuti lihasmisest ja tehti muid hid asju. Tasuks lugeda, mis sellest lpuks sai.
Teisalt, inimtegevus mjutab looduskeskkonda juba niivrd tugevalt, et rkida vimalusest looduse toimimisse mitte vahele segada oleks tielik mttetus. Kui inimene kord juba on hakanud laiutama, siis peab ta nii targalt kui vhegi vimalik edasi tegutsema, et hoida looduses mistlikku tasakaalu ja mitmekesisust.

Sealjuures ei taha ma sugugi elda, nagu ei peaks loomadel mingeid igusi olema ja nendega vib mber kia, nagu kellelegi phe tuleb. Inimese vim lejnud looduse le on suur ja oleks lubamatu seda despootliku valitseja kombel tarvitada. nneks on sellekohane areng vga hea, eriti viimastel aastakmnetel. Endisaegadel kasutati mitmeid loomadele piinu phjustavaid jahi- ja pgiviise (nt. mrgistatud sdad, hundiunnad, taldrikrauad), ndseks on sellised enamikus maades keelatud ja osalt juba unustatudki. Minevikus oli igamehe oma asi, kuidas ta koduloomadega mber kis, praegu on paljugi seadustega reguleeritud ja selle le tehakse jrelevalvet.
Jb mistmatuks, miks loomade hea kekigu prast siirast muret tundvad inimesed korraldavad raevukaid protestiaktsioone, selle asemel et teha loovat koostd loomakasvatajate, jahimeeste ja kaluritega. Loomade heaolule viks just see kasu tuua.

Vaata ka: Valdmann, Harri 2009. Kuidas ohjata khrikut. Eesti Jahimees 46 (10).



Vello Vainura
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012