Eesti Looduse fotovõistlus
2009/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/12
Hülge jälg vees

Meie esivanematel oli loomajälgede tundmine ellujäämiskunsti oluline osa. Maapinnal kulgevad jäljeread võimaldasid iidsetel küttidel leida ja jälitada söödavaid elukaid ning hoiduda ringihiilivate kiskjate teele sattumast. Aegade jooksul on jäljeajamise oskusest saanud kunst, mida kasutatakse ka muudel eesmärkidel: hobina ja teadustöös.

Tänapäeva jäljekütid saavad lumel, liival või poril talletatud kirju lugedes teada loomade kohalolu, liikumisteede, elupaikade ja koduterritooriumide kohta. Kogenud silmale räägivad loomarajad muidki lugusid, näiteks loomade söögiotsimise või küttimise viisidest.

Mul on olnud õnne käia Eesti lumistes laantes hunte otsimas koos kogenud skandinaavia jäljeküti Erik Isakssoniga. Erik on elanud nooruses mitu aastat koos Gröönimaa põliselanikega ja sellest elust kaasa saanud hämmastamapaneva oskuse lugeda loomajälgi ja maastikumärke. Sestap on temaga metsas käia sama põnev kui kinos ootamatute pööretega linateost vaadata.

Sageli on jäljed ainuke vahend õppida tundma varjulise eluviisiga, haruldaste ja kaitset vajavate elukate arvukust, levikut ja käitumist. Nii on jäljelugemine endiselt ellujäämiskunsti oluline osa, kuid praegu ei ole ohus pigem mitte inimese, vaid meie kunagiste saakloomade ja kiskjate elud.

Kadunud kui vits vette. Veepiirile jõudes aga jäljeridade lood tavaliselt lõpevad ning mereelukate puhul ei ole teravast, kogenud silmast enamasti abi. Olen liivastel randadel jalutades saanud küll teavet oma uuritavate elukate – hüljeste – ööbimispaikade kohta ja vahest merejääl järgnenud jääauku otsivate hüljeste loibade ja lohiseva kere rajale, kuid vees jäävad hüljeste toimetused inimsilma eest varjatuks. Ei saa päris kindel olla, et see peanupp, mis lainete vahel silmist kaob, kuulub samale elukale, kes hetke pärast teisal pinnale tõuseb. Rääkimata siis teadmisest, kas teekond sukeldumise ja taasilmumise vahel on sirge või täis keerulisi põikeid. Saladuseks on jäänud nii sukeldumise sügavus kui ka kala järele sööstmise kiirus. Ka see, kui kaugele silmapiiri taha viivad hüljeste mereretked ning kui sageli käivad need rändurid eri randade kividel lesimas.

Niidirullist kosmoseraketini. Aegade jooksul on teadlased hüljeste märgistamiseks välja mõelnud mitmesuguseid trikke. Ometi jääb tavaliste vaatlusmärgiste kaudu saadud teave väga lünklikuks. Tuleb märgistada suur hulk hülgeid ja siis kannatlikult aastaid oodata, kuni needsamad elukad kusagilt surnult leitakse või püütakse. Sageli jääb ainsaks teabeks elutee algus ja lõpp-punkt ning nende vahele tõmmatud sirge. Kõiksuguseid keerdkäike, aastate jooksul läbi käidud paiku ning halli argipäeva rutiine ei ole sellest sirgest võimalik välja lugeda, saati siis veel sukeldumissügavust või lemmikroogi. Natuke enam räägivad meile karvamustrite järgi fotodelt äratuntavate loomade vaatlused, kuid selline jälitustöö eeldab uurijate ja võimsate teleobjektiivide aktiivset liikumist kogu laial Läänemere alal. Selle jaoks on aga raske leida piisavalt raha, sobivat ilma, aega ja inimesi.
Sellisteks puhkudeks, kui loomad endast jälgi ei jäta või meeleldi vaatlejatele ei näita, on abiks kaugjälgimise ehk telemeetria vahendid. Ent mere-elukaid on keeruline uurida ka nende abil. Suurema osa ajast veedavad nad ju veepinna all, kust raadiosignaalid vastuvõtjani ei levi. Või rändavad veeavarustel väljapoole jälgimisvahendite ulatust.
Abiks signaale üle kandma saab võtta taevased väed – arvukad Maa tehiskaaslased. Viimase ajani on loodusteadlasi oma tehniliste võimaluste piires aidanud eelkõige ilmastikusatelliidid, mis on kohandatud määrama maapealsete liikuvate uurimispoide või sondide asukohta. Kuna aga noil pole kombeks sukelduda, jäävad ilmastikusatelliidid hülgeid jälitades jänni.
Kuid merejäljeküttide visadus on imetlusväärne. Viimasel aastakümnel on igapäevaelus oma koha leidnud ja tarbeesemeteks saanud mobiiltelefon ning GPS-navigaator. Nende aparaatide abil saab lahendada mõned varasema kaugjälgimise puudused: rannikul on mobiilsidevõrk alati hüljeste puhkepaikade „vaateväljas” ning GPS-seade määrab vaadeldava objekti asukoha mõnemeetrise täpsusega – erinevalt varasemast, kohati mitme kilomeetri suurusest mõõteveast. Kui navigatsiooniseade ühendada mobiiltelefoniga, saabki täpsed vaatlused tavalise andmesidekõnega edastada uurijate arvutisse. Ning saladusloor merelooma radadelt langeb kui imeväel.
Laiatarbeseadmed hüljeste uurimisel siiski loodetud tulemusi ei annaks. Esiteks ei ole ei telefon ega GPS vabatahtlikult valmis sukelduma mitmesaja meetri sügavusele ülisuure rõhu kätte. Teiseks vajavad mõlemad sagedasti laadimist ning head ühendust oma teenuse tugijaamadega kosmoses või maapeal, vesi aga on sellele takistus. Meresügavustest veepinnale satub hüljes teinekord vaid minutiks või paariks, mille jooksul sidet luua ei jõua.
Et neist piirangutest üle saada, leiutasid Suurbritannia hülgeuurijad eriotstarbelise kaugjälgimisseadme, nn. Fastloc’i GPS-vastuvõtja. Kui aparaat hülge seljal veepinnale jõuab, suudab see vaid mõnekümne millisekundi jooksul taevalaotuse „pildistada” ning nähtud navigatsioonisatelliitide asukohad kodeeritult maapealsele tugijaamale edastada. Erinevalt tavalisest GPS-seadmest ei arvuta see seade oma asukohta ise: seda teeb saadetud pildi põhjal juba teadlase laboratooriumis surisev arvuti, kel aega ja elektrit piisavalt.
Tunduvalt on täiustatud ka mobiiltelefoni. Ühendatuna väikese arvutiga, suudab kogu see seirekomplekt töötada laadimata ligi aasta. Kui saadud elektrooniline seade valada õhuvabalt (õhuvabalt selleks, et rõhk seadet ei purustaks) epoksüvaiku, valmibki elektrooniline „niidirull”, millelt hargnev mõtteline niit võimaldab hüljestele järgneda nii mereavarustele kui ka säärasesse sügavusse, kuhu inimene isegi sukeldumisvarustusega ei pääse.
Muuseas, „niidirull” ei olegi siin lihtsalt kirjanduslik võrdlus. Tean, et siilide liikumise jälgimiseks läbi ööhämaruse ja alustaimestiku, kuhu samuti inimsilm ei pääse ja jälgi ei jää, kasutatakse õhtul siilile kinnitatud rullist maha jooksnud niiti, mida siis uurijad järgmisel päeval siile kirudes kokku kerivad.
Kogu Läänemere kaetus mobiilsidevõrguga on andnud hea võimaluse kasutada Fastloc’i seadet ka Eesti vete hüljeste uurimiseks. Hiljuti kinkisimegi moodsad „mobiiltelefonid” nii hall- kui ka viigerhüljestele. Need seadmed mõõdavad peale asukoha ka vee rõhku, temperatuuri ja elektrijuhtivust. Kombineerides neid näite arvuti kellaga, saab teha järeldusi, millal seade on vees või õhu käes, mõõta sukeldumise kiirust ja sügavust ning registreerida mitmesuguseid käitumistsükleid.
Merelt saadab seade koju üksnes lühisõnumeid oma asukoha ja tervise kohta. Aparaadi mälusse mahuvad aga mitme nädala mälestused. Üksikasjalikud aruanded edastatakse andmesidekõnedega, mis leiavad aset alles siis, kui loom on veest väljas ja heas levialas. Niiviisi säästetakse seadme energiaallikat.
Seade ise on umbes seebikarbi suurune vees peaaegu kaalutu aparaat, mis kleebitakse kiiresti kuivava liimiga looma karvade külge. Selline kinnitus on väga tugev ja hüljeste puhul kohane, sest mingid kaelarihmad või valjad selle voolujoonelise eluka seljas ilmselt ei püsiks. Samas seab see kinnitusviis piirangu uuringu pikkusele: kevadise karvavahetusega vabaneb loom ka kaasaskantavast teadusaparatuurist.
Märgiselt saadud teabe põhjal võib järeldada, et hüljes tunneb end ebamugavalt vaid mõned tunnid pärast seadme paigaldust. Sedagi ilmselt mitte kandami enda, vaid elamuste tõttu, mida oli tekitanud lähikohtumine kahejalgsega. Muul ajal saadud teave langeb kokku inimsilmaga vaadeldavate loomulike käitumismustritega. Seega võib eeldada, et uurime tavalise elurütmiga, mitte aparatuurist „hulluks aetud” loomi.
Kõnesid ja sõnumeid mereavarustelt. Läänemeri on rahvusvaheline sisemeri ja meie paigaldatud seadmed pakuvad head võimalust saada teada, kui rahvusvahelised on hülged. Kohalikul tasandil nende loomade kaitset korraldades on oluline teada, millised on nende lemmiklesilad, toitumisalad ning liikumis- ja rändeteed. Zoolooge ja ökolooge huvitavad hüljeste toitumise ja energiakasutuse üksikasjad, kalanduse korraldajaid aga see, millist kala ja kust need loomad endale toiduks püüavad.
Meiegi kaugseireprojekti põhieesmärgid erinesid hallhülge ja viigri puhul. Hallhülge puhul tahtsime selgitada, millised piirkonnad on sellele liigile olulisemad, et planeerida merekaitsealasid. Viigrite puhul oli siht ennustada Suure väina püsiühenduse võimalikku mõju. Need on mõneti samalaadsete küsimustega arutelud ja sellepärast võib tulemusi siin käsitleda koos. Tutvustangi lühidalt huvitavamaid kogemusi selle mõttelise niidi kokkukerimisel.
Kaks Eesti rannavesi asustavat hülgeliiki, hall- ja viigerhülged, erinevad hoolimata välisest sarnasusest oma eluviisilt suuresti. Hallhüljes on karjaline „suure mere” hüljes, kes on end meile juba varasemates uuringutes tõestanud innuka rändurina. Eesti rannas märgistatud poegi on leitud ja püütud laialt alalt Ahvenamaa ja Taani väinade vahel.
Viigrid tundusid varasema teabe põhjal pigem väheseltsivad koduhoidjad, kes korrapäraselt ilmuvad Väinamere või Liivi lahe madalikele puhkama. Uuring eelmise tehnilise põlvkonna raadiomärgistega (vt. Eesti Loodus 1996, nr. 4) jättis tunde, et väga pikki reise viigrid ei tee. Täit selgust siiski ei saanud, sest määratud asukohad olid vana meetodi suure mõõtmisvea tõttu väga heitlikud ja tuli ette pikki ajavahemikke, kus hülged kosmoseaparaatide „pildile” ei sattunud.
Varem ei olnud ka kuigi palju teada hüljeste liikumise kolmanda mõõtme ehk sukeldumise kohta. Hallhüljestel ei olnud vastavat aparatuuri üldse kasutatud ning viigrite mõõteriistad hoidsid sideseansside energiat kokku: edastati üksnes päevakokkuvõtteid tehtust, mitte üksikuid vaatlusi. Ööpäev oli jagatud kuuetunnisteks ajavahemikeks ning meri kindlateks sügavusvahemikeks – päevakokkuvõtetest saime teada vaid seda, kui mitu korda viibis hüljes eri ajavahemike jooksul eri sügavusvahemikes.
Reisid silmapiiri taha. Hüljeste elualade ulatuse kohta tõid uued andmed üllatusi mõlemalt hülgeliigilt. Hallhüljeste puhul, keda on märgistatud aastatel 2007 ja 2008 kokku kuus isendit, leidis kinnitust varasem oletus, et nad liiguvad vabalt kogu Läänemeres ja vahetavad puhkepaika hooajaliste vajaduste järgi (# 1).
Kuid märgistatute seas leidus ka üks äärmiselt pühendunud täiskasvanud emane (# 2), kes kurseeris nagu liinilaev oma kodusadama Allirahu ja Irbe väina kalavete vahel, möödudes millegipärast peatumata liigikaaslaste puhkealadest Sõrve sääre tipus või Abruka lähedal Kerju saare kividel. Selline valik tähendas iga toitumisretke pikenemist saja kilomeetri võrra. Miks hüljes nõnda käitus, ei tea: liiga vähe tunneme veel reegleid, mille põhjal hüljeste hambulistes peades otsused sünnivad. Seletamatu on ka oskus avamerel nii sirget kurssi hoida. On ju taevarand veepinnalt vaadatuna kõige rohkem paari kilomeetri kaugusel, ent mitmekümnekilomeetrine otserännak voolavas keskkonnas eeldaks justkui pidevat head ettekujutust kodusaare asukohast. Kõhklusi elukal tee peal ei tekkinud, nagu näitab tema ühtlane liikumiskiirus. Sügissuvel vahetas sama loom järsku oma läänepoolsed kalaveed kaldalähedaste Kihnu madalate vastu. Meile on kalauuringutest teada, et vee jahtudes liiguvad kalad avamerelt rannikule, kuid kes on seda hülgele selgitanud?
Viigerhülged, keda on osalema kutsutud kolm, on meile helistanud terve möödunud suve. Üks viiger sai katseks märgistatud juba mullu (# 1), ent tema on oma telefonist juba loobunud. Kuna selles liigis tegutsetakse hämmastavalt üksmeelselt, saab kõiki loomi vaadelda ruumikasutuse vaatenurgast üheskoos.
Viigrite suvised toitumisretked (# 3) ulatuvad Hiiumaa laidude kaitseala meremadalikelt peatumata Liivi lahe lõunaosa räimerikastesse sügavikesse, erandlikult on üks isend loiba puhanud Ruhnu Kuunsi otsa kividel. Sügise poole on puhkepaigana leidnud möödaminnes kasutust ka Kübassaare rannik ja Väikese väina lõunapoolses osas paiknevad madalad. Talve lähenedes on suvised regulaarsed lõunamaareisid asendunud kohalike kalastusretkedega Väinameres ja Liivi lahel Muhu ranniku läheduses. Ilmselt oodatakse jää teket, et valida talveks sobilik poegimis- ja puhkepaik.
Suur väin on praegu ainuke pääsla viigrite teel puhkepaikadest toitumisaladele, kuna ümber Saaremaa nad ujuda ei oska ja Väikese väina truubist end ilmselt läbi pressida ei julge. See, et paljud neist kasutavad Muhu ja Viirelaiu vahelist madalat merekitsust, lubab arvata, et sadakond aastat tagasi oli ka Väike Väin neile teeks Liivi lahe räimeparvede kallale.
Kui Muhu ja mandri vahele püsiühenduse kavandajate uljas haare teostub, kriipsutatakse risti läbi ka viigrite viimane rändetee. Kuidas see nende loomade käitumist mõjutab, ei ole võimalik ette näha. Pole kogemust, sest kusagil maailmas ei ela see arktilise päritoluga pelglik liik suurtele maanteedele nii lähedal kui Eestis ega pea ka seni veel mitte kusagil sildade alt läbi ujuma. Kas oskame läbi viigrisilmade vaadates väita, et Liivi lahte saab ka ümber Saaremaa või et kala on mujalgi meres kui seal, kus esivanemad on õppinud ja harjunud aastatuhandete vältel kalastamas käima? Seesama, kes on õpetanud rannikumeres navigeerimist eespool kirjeldatud hallhülgele, ei pruugi olla viigritega nendest asjadest tõsiselt rääkinud.
Nina kinni ja sügavikku! Esimest korda on meil võimalik ka vaadata, põnevusest hinge kinni pidades, hüljeste veealusesse maailma. Tõsi, seda on varemgi tehtud, kuid toona suudeti salvestada ja edastada vaid kokkuvõtted kuuetunniste ajavahemike kohta: kui kaua veedeti selle ajavahemiku vältel eri sügavusvahemikes või veepinnal, samuti salvestati suurima sügavuse ja pikima sukeldumise lugem. See meetod ei lubanud jälgida üksiku sukeldumise kuju, kestust ega sügavust, aga ometi on need näitajad käitumise puhul väga olulised. Saime teada vaid, et suvel on viigerhülged peaaegu kogu aja vee all ja talvel vastupidi, enamiku aega veest väljas või pinnakihis loksumas.
Uued täppisriistad võimaldavad mõõta ja kuvada iga üksikut sukeldumist ning vaadelda veealuse käitumise iseärasusi, näiteks rännete, toidu otsimise ja leidmise puhul (# 4).
Niisugused üksikasjalikud andmed võimaldavad senisest palju täpsemaid üldistusi, näiteks saame hea tervikpildi hüljeste ajakasutusest (# 5). Samuti saame hinnata energiahulka, mis loomadel kulub kala püüdes või toitu otsides. On ju ka hüljeste toidul hind – kui nad peavad saagi eest maksma rohkem, kui see sisse toob, on tulemuseks järglaste hukk ning rahva allakäik. Vabas looduses elavate loomade toiduvajadust kirjeldavad nüüdsed mõõtmised ilmselt täpsemalt kui loomaaiabasseinide vaatlused. Sukeldumisandmestik peaks minevikku pühkima ka arvutused, kus mingid meelevaldsed kalakogused päevade, hüljeste arvu ja pahatihti ka letihindadega läbi korrutatakse, et kirjeldada hüljeste kahju kalandusele.
Märgise sensorite hulka kuulub ka termomeeter, mis esmapilgul võib tunduda tarbetu lisaseadmena. Et aga hülged sukelduvad vaevata Läänemere kõige sügavamatesse osadesse, on nende korjatud veetemperatuuridel (# 6) kindlasti teaduslik väärtus mereuurijate jaoks. Näiteks, kuivõrd Läänemeri on ilmselt väga tundlik kliimamuutuste suhtes, tuleb kindlasti kasuks teave selle kohta, kuidas muutuvad olud aastaajati eri sügavustel.
Meie aparatuuriga hülged on sukeldunud tuhandeid kordi. Võrreldes hinnaga, mis tuleb maksta, et saata samadesse paikadesse uurimislaevad, on hülged märksa odavam võimalus Läänemere keskkonda tundma õppida.
Märgisele on võimalik paigaldada ka muid sensoreid, mis mõõdavad näiteks vee läbipaistvust või keemilist koostist: hülged on ilmselt nõus neidki sügavustesse viima.
Teadmistel on jõud. Kokkuvõtteks võib öelda, et võimalus hüljestele merele sel viisil järgneda on tunduvalt avardanud uurijate silmaringi. Paljud varasemad arvamused on saanud mõõdetud andmetelt kinnitust, ent avanenud on ka hoopis uued uurimisvaldkonnad ja mitmedki senised uskumused või eeldused peab uue teabe valguses tähelepanelikult üle vaatama.
Igasugust merekasutust planeerides tuleb ära kuulata ka mere-elustiku esindajate seisukohad. Ega tark masin hüljest õpeta, vaid üksnes vahendab meile, vette jutti vedades, millised on inimese abita merekeskkonnas välja kujunenud tavad ja harjumused. Siin toodud näidete varal võib looduse üle otsustajate käest küsida, kas hüljestele piisab sellest, kui võtame range kaitse alla kivi, mille otsas nad vahest konutamas käivad. Kas hüljes talub aastatuhandetega välja kujunenud elupaikade ja rändeteede tükeldamist sillaniitide või laevateedega niisama hästi kui inimene? Kumb neist kahest oskab oma reise paremini planeerida? Kas teame piisavalt hüljeste navigeerimisoskustest, et otsustada, mis neid selle elutähtsa toimetuse puhul segab ja mis mitte? Kas merepõhjas leitud miinidega poisikeselik paugutamine kujutab suuremat ohtu inimesele või loodusele?
Enne kui uljaspead merekaardile värviliste pliiatsitega oma unistusi joonistama hakkavad, oleks kohane kummardada selle veepeegli kohale ja vähemalt proovida sealt lugeda mereelukate radasid ja jälgi ning pusida niidiga, mis näitab, kuidas „siil läbi pimeda põõsastiku kulges”. Praegu on see loomade ellujäämise küsimus, kuid peagi võib see osutuda, nagu kaugetel esivanematel, kunstiks, mis aitab ellu jääda inimesel.



Mart Jüssi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet