Eesti Looduse fotov�istlus
2009/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/12
Hlge jlg vees

Meie esivanematel oli loomajlgede tundmine ellujmiskunsti oluline osa. Maapinnal kulgevad jljeread vimaldasid iidsetel kttidel leida ja jlitada sdavaid elukaid ning hoiduda ringihiilivate kiskjate teele sattumast. Aegade jooksul on jljeajamise oskusest saanud kunst, mida kasutatakse ka muudel eesmrkidel: hobina ja teadusts.

Tnapeva jljektid saavad lumel, liival vi poril talletatud kirju lugedes teada loomade kohalolu, liikumisteede, elupaikade ja koduterritooriumide kohta. Kogenud silmale rgivad loomarajad muidki lugusid, niteks loomade sgiotsimise vi kttimise viisidest.

Mul on olnud nne kia Eesti lumistes laantes hunte otsimas koos kogenud skandinaavia jljekti Erik Isakssoniga. Erik on elanud nooruses mitu aastat koos Grnimaa pliselanikega ja sellest elust kaasa saanud hmmastamapaneva oskuse lugeda loomajlgi ja maastikumrke. Sestap on temaga metsas kia sama pnev kui kinos ootamatute pretega linateost vaadata.

Sageli on jljed ainuke vahend ppida tundma varjulise eluviisiga, haruldaste ja kaitset vajavate elukate arvukust, levikut ja kitumist. Nii on jljelugemine endiselt ellujmiskunsti oluline osa, kuid praegu ei ole ohus pigem mitte inimese, vaid meie kunagiste saakloomade ja kiskjate elud.

Kadunud kui vits vette. Veepiirile judes aga jljeridade lood tavaliselt lpevad ning mereelukate puhul ei ole teravast, kogenud silmast enamasti abi. Olen liivastel randadel jalutades saanud kll teavet oma uuritavate elukate hljeste bimispaikade kohta ja vahest merejl jrgnenud jauku otsivate hljeste loibade ja lohiseva kere rajale, kuid vees jvad hljeste toimetused inimsilma eest varjatuks. Ei saa pris kindel olla, et see peanupp, mis lainete vahel silmist kaob, kuulub samale elukale, kes hetke prast teisal pinnale tuseb. Rkimata siis teadmisest, kas teekond sukeldumise ja taasilmumise vahel on sirge vi tis keerulisi pikeid. Saladuseks on jnud nii sukeldumise sgavus kui ka kala jrele sstmise kiirus. Ka see, kui kaugele silmapiiri taha viivad hljeste mereretked ning kui sageli kivad need rndurid eri randade kividel lesimas.

Niidirullist kosmoseraketini. Aegade jooksul on teadlased hljeste mrgistamiseks vlja melnud mitmesuguseid trikke. Ometi jb tavaliste vaatlusmrgiste kaudu saadud teave vga lnklikuks. Tuleb mrgistada suur hulk hlgeid ja siis kannatlikult aastaid oodata, kuni needsamad elukad kusagilt surnult leitakse vi ptakse. Sageli jb ainsaks teabeks elutee algus ja lpp-punkt ning nende vahele tmmatud sirge. Kiksuguseid keerdkike, aastate jooksul lbi kidud paiku ning halli argipeva rutiine ei ole sellest sirgest vimalik vlja lugeda, saati siis veel sukeldumissgavust vi lemmikroogi. Natuke enam rgivad meile karvamustrite jrgi fotodelt ratuntavate loomade vaatlused, kuid selline jlitust eeldab uurijate ja vimsate teleobjektiivide aktiivset liikumist kogu laial Lnemere alal. Selle jaoks on aga raske leida piisavalt raha, sobivat ilma, aega ja inimesi.
Sellisteks puhkudeks, kui loomad endast jlgi ei jta vi meeleldi vaatlejatele ei nita, on abiks kaugjlgimise ehk telemeetria vahendid. Ent mere-elukaid on keeruline uurida ka nende abil. Suurema osa ajast veedavad nad ju veepinna all, kust raadiosignaalid vastuvtjani ei levi. Vi rndavad veeavarustel vljapoole jlgimisvahendite ulatust.
Abiks signaale le kandma saab vtta taevased ved arvukad Maa tehiskaaslased. Viimase ajani on loodusteadlasi oma tehniliste vimaluste piires aidanud eelkige ilmastikusatelliidid, mis on kohandatud mrama maapealsete liikuvate uurimispoide vi sondide asukohta. Kuna aga noil pole kombeks sukelduda, jvad ilmastikusatelliidid hlgeid jlitades jnni.
Kuid merejljekttide visadus on imetlusvrne. Viimasel aastakmnel on igapevaelus oma koha leidnud ja tarbeesemeteks saanud mobiiltelefon ning GPS-navigaator. Nende aparaatide abil saab lahendada mned varasema kaugjlgimise puudused: rannikul on mobiilsidevrk alati hljeste puhkepaikade vaatevljas ning GPS-seade mrab vaadeldava objekti asukoha mnemeetrise tpsusega erinevalt varasemast, kohati mitme kilomeetri suurusest mteveast. Kui navigatsiooniseade hendada mobiiltelefoniga, saabki tpsed vaatlused tavalise andmesideknega edastada uurijate arvutisse. Ning saladusloor merelooma radadelt langeb kui imevel.
Laiatarbeseadmed hljeste uurimisel siiski loodetud tulemusi ei annaks. Esiteks ei ole ei telefon ega GPS vabatahtlikult valmis sukelduma mitmesaja meetri sgavusele lisuure rhu ktte. Teiseks vajavad mlemad sagedasti laadimist ning head hendust oma teenuse tugijaamadega kosmoses vi maapeal, vesi aga on sellele takistus. Meresgavustest veepinnale satub hljes teinekord vaid minutiks vi paariks, mille jooksul sidet luua ei jua.
Et neist piirangutest le saada, leiutasid Suurbritannia hlgeuurijad eriotstarbelise kaugjlgimisseadme, nn. Fastloci GPS-vastuvtja. Kui aparaat hlge seljal veepinnale juab, suudab see vaid mnekmne millisekundi jooksul taevalaotuse pildistada ning nhtud navigatsioonisatelliitide asukohad kodeeritult maapealsele tugijaamale edastada. Erinevalt tavalisest GPS-seadmest ei arvuta see seade oma asukohta ise: seda teeb saadetud pildi phjal juba teadlase laboratooriumis surisev arvuti, kel aega ja elektrit piisavalt.
Tunduvalt on tiustatud ka mobiiltelefoni. hendatuna vikese arvutiga, suudab kogu see seirekomplekt ttada laadimata ligi aasta. Kui saadud elektrooniline seade valada huvabalt (huvabalt selleks, et rhk seadet ei purustaks) epoksvaiku, valmibki elektrooniline niidirull, millelt hargnev mtteline niit vimaldab hljestele jrgneda nii mereavarustele kui ka srasesse sgavusse, kuhu inimene isegi sukeldumisvarustusega ei pse.
Muuseas, niidirull ei olegi siin lihtsalt kirjanduslik vrdlus. Tean, et siilide liikumise jlgimiseks lbi hmaruse ja alustaimestiku, kuhu samuti inimsilm ei pse ja jlgi ei j, kasutatakse htul siilile kinnitatud rullist maha jooksnud niiti, mida siis uurijad jrgmisel peval siile kirudes kokku kerivad.
Kogu Lnemere kaetus mobiilsidevrguga on andnud hea vimaluse kasutada Fastloci seadet ka Eesti vete hljeste uurimiseks. Hiljuti kinkisimegi moodsad mobiiltelefonid nii hall- kui ka viigerhljestele. Need seadmed mdavad peale asukoha ka vee rhku, temperatuuri ja elektrijuhtivust. Kombineerides neid nite arvuti kellaga, saab teha jreldusi, millal seade on vees vi hu kes, mta sukeldumise kiirust ja sgavust ning registreerida mitmesuguseid kitumistskleid.
Merelt saadab seade koju ksnes lhisnumeid oma asukoha ja tervise kohta. Aparaadi mlusse mahuvad aga mitme ndala mlestused. ksikasjalikud aruanded edastatakse andmesideknedega, mis leiavad aset alles siis, kui loom on veest vljas ja heas levialas. Niiviisi sstetakse seadme energiaallikat.
Seade ise on umbes seebikarbi suurune vees peaaegu kaalutu aparaat, mis kleebitakse kiiresti kuivava liimiga looma karvade klge. Selline kinnitus on vga tugev ja hljeste puhul kohane, sest mingid kaelarihmad vi valjad selle voolujoonelise eluka seljas ilmselt ei psiks. Samas seab see kinnitusviis piirangu uuringu pikkusele: kevadise karvavahetusega vabaneb loom ka kaasaskantavast teadusaparatuurist.
Mrgiselt saadud teabe phjal vib jreldada, et hljes tunneb end ebamugavalt vaid mned tunnid prast seadme paigaldust. Sedagi ilmselt mitte kandami enda, vaid elamuste tttu, mida oli tekitanud lhikohtumine kahejalgsega. Muul ajal saadud teave langeb kokku inimsilmaga vaadeldavate loomulike kitumismustritega. Seega vib eeldada, et uurime tavalise elurtmiga, mitte aparatuurist hulluks aetud loomi.
Knesid ja snumeid mereavarustelt. Lnemeri on rahvusvaheline sisemeri ja meie paigaldatud seadmed pakuvad head vimalust saada teada, kui rahvusvahelised on hlged. Kohalikul tasandil nende loomade kaitset korraldades on oluline teada, millised on nende lemmiklesilad, toitumisalad ning liikumis- ja rndeteed. Zoolooge ja kolooge huvitavad hljeste toitumise ja energiakasutuse ksikasjad, kalanduse korraldajaid aga see, millist kala ja kust need loomad endale toiduks pavad.
Meiegi kaugseireprojekti phieesmrgid erinesid hallhlge ja viigri puhul. Hallhlge puhul tahtsime selgitada, millised piirkonnad on sellele liigile olulisemad, et planeerida merekaitsealasid. Viigrite puhul oli siht ennustada Suure vina psihenduse vimalikku mju. Need on mneti samalaadsete ksimustega arutelud ja selleprast vib tulemusi siin ksitleda koos. Tutvustangi lhidalt huvitavamaid kogemusi selle mttelise niidi kokkukerimisel.
Kaks Eesti rannavesi asustavat hlgeliiki, hall- ja viigerhlged, erinevad hoolimata vlisest sarnasusest oma eluviisilt suuresti. Hallhljes on karjaline suure mere hljes, kes on end meile juba varasemates uuringutes testanud innuka rndurina. Eesti rannas mrgistatud poegi on leitud ja ptud laialt alalt Ahvenamaa ja Taani vinade vahel.
Viigrid tundusid varasema teabe phjal pigem vheseltsivad koduhoidjad, kes korrapraselt ilmuvad Vinamere vi Liivi lahe madalikele puhkama. Uuring eelmise tehnilise plvkonna raadiomrgistega (vt. Eesti Loodus 1996, nr. 4) jttis tunde, et vga pikki reise viigrid ei tee. Tit selgust siiski ei saanud, sest mratud asukohad olid vana meetodi suure mtmisvea tttu vga heitlikud ja tuli ette pikki ajavahemikke, kus hlged kosmoseaparaatide pildile ei sattunud.
Varem ei olnud ka kuigi palju teada hljeste liikumise kolmanda mtme ehk sukeldumise kohta. Hallhljestel ei olnud vastavat aparatuuri ldse kasutatud ning viigrite mteriistad hoidsid sideseansside energiat kokku: edastati ksnes pevakokkuvtteid tehtust, mitte ksikuid vaatlusi. pev oli jagatud kuuetunnisteks ajavahemikeks ning meri kindlateks sgavusvahemikeks pevakokkuvtetest saime teada vaid seda, kui mitu korda viibis hljes eri ajavahemike jooksul eri sgavusvahemikes.
Reisid silmapiiri taha. Hljeste elualade ulatuse kohta tid uued andmed llatusi mlemalt hlgeliigilt. Hallhljeste puhul, keda on mrgistatud aastatel 2007 ja 2008 kokku kuus isendit, leidis kinnitust varasem oletus, et nad liiguvad vabalt kogu Lnemeres ja vahetavad puhkepaika hooajaliste vajaduste jrgi (# 1).
Kuid mrgistatute seas leidus ka ks rmiselt phendunud tiskasvanud emane (# 2), kes kurseeris nagu liinilaev oma kodusadama Allirahu ja Irbe vina kalavete vahel, mdudes millegiprast peatumata liigikaaslaste puhkealadest Srve sre tipus vi Abruka lhedal Kerju saare kividel. Selline valik thendas iga toitumisretke pikenemist saja kilomeetri vrra. Miks hljes nnda kitus, ei tea: liiga vhe tunneme veel reegleid, mille phjal hljeste hambulistes peades otsused snnivad. Seletamatu on ka oskus avamerel nii sirget kurssi hoida. On ju taevarand veepinnalt vaadatuna kige rohkem paari kilomeetri kaugusel, ent mitmekmnekilomeetrine otsernnak voolavas keskkonnas eeldaks justkui pidevat head ettekujutust kodusaare asukohast. Khklusi elukal tee peal ei tekkinud, nagu nitab tema htlane liikumiskiirus. Sgissuvel vahetas sama loom jrsku oma lnepoolsed kalaveed kaldalhedaste Kihnu madalate vastu. Meile on kalauuringutest teada, et vee jahtudes liiguvad kalad avamerelt rannikule, kuid kes on seda hlgele selgitanud?
Viigerhlged, keda on osalema kutsutud kolm, on meile helistanud terve mdunud suve. ks viiger sai katseks mrgistatud juba mullu (# 1), ent tema on oma telefonist juba loobunud. Kuna selles liigis tegutsetakse hmmastavalt ksmeelselt, saab kiki loomi vaadelda ruumikasutuse vaatenurgast heskoos.
Viigrite suvised toitumisretked (# 3) ulatuvad Hiiumaa laidude kaitseala meremadalikelt peatumata Liivi lahe lunaosa rimerikastesse sgavikesse, erandlikult on ks isend loiba puhanud Ruhnu Kuunsi otsa kividel. Sgise poole on puhkepaigana leidnud mdaminnes kasutust ka Kbassaare rannik ja Vikese vina lunapoolses osas paiknevad madalad. Talve lhenedes on suvised regulaarsed lunamaareisid asendunud kohalike kalastusretkedega Vinameres ja Liivi lahel Muhu ranniku lheduses. Ilmselt oodatakse j teket, et valida talveks sobilik poegimis- ja puhkepaik.
Suur vin on praegu ainuke psla viigrite teel puhkepaikadest toitumisaladele, kuna mber Saaremaa nad ujuda ei oska ja Vikese vina truubist end ilmselt lbi pressida ei julge. See, et paljud neist kasutavad Muhu ja Viirelaiu vahelist madalat merekitsust, lubab arvata, et sadakond aastat tagasi oli ka Vike Vin neile teeks Liivi lahe rimeparvede kallale.
Kui Muhu ja mandri vahele psihenduse kavandajate uljas haare teostub, kriipsutatakse risti lbi ka viigrite viimane rndetee. Kuidas see nende loomade kitumist mjutab, ei ole vimalik ette nha. Pole kogemust, sest kusagil maailmas ei ela see arktilise pritoluga pelglik liik suurtele maanteedele nii lhedal kui Eestis ega pea ka seni veel mitte kusagil sildade alt lbi ujuma. Kas oskame lbi viigrisilmade vaadates vita, et Liivi lahte saab ka mber Saaremaa vi et kala on mujalgi meres kui seal, kus esivanemad on ppinud ja harjunud aastatuhandete vltel kalastamas kima? Seesama, kes on petanud rannikumeres navigeerimist eespool kirjeldatud hallhlgele, ei pruugi olla viigritega nendest asjadest tsiselt rkinud.
Nina kinni ja sgavikku! Esimest korda on meil vimalik ka vaadata, pnevusest hinge kinni pidades, hljeste veealusesse maailma. Tsi, seda on varemgi tehtud, kuid toona suudeti salvestada ja edastada vaid kokkuvtted kuuetunniste ajavahemike kohta: kui kaua veedeti selle ajavahemiku vltel eri sgavusvahemikes vi veepinnal, samuti salvestati suurima sgavuse ja pikima sukeldumise lugem. See meetod ei lubanud jlgida ksiku sukeldumise kuju, kestust ega sgavust, aga ometi on need nitajad kitumise puhul vga olulised. Saime teada vaid, et suvel on viigerhlged peaaegu kogu aja vee all ja talvel vastupidi, enamiku aega veest vljas vi pinnakihis loksumas.
Uued tppisriistad vimaldavad mta ja kuvada iga ksikut sukeldumist ning vaadelda veealuse kitumise iserasusi, niteks rnnete, toidu otsimise ja leidmise puhul (# 4).
Niisugused ksikasjalikud andmed vimaldavad senisest palju tpsemaid ldistusi, niteks saame hea tervikpildi hljeste ajakasutusest (# 5). Samuti saame hinnata energiahulka, mis loomadel kulub kala pdes vi toitu otsides. On ju ka hljeste toidul hind kui nad peavad saagi eest maksma rohkem, kui see sisse toob, on tulemuseks jrglaste hukk ning rahva allakik. Vabas looduses elavate loomade toiduvajadust kirjeldavad ndsed mtmised ilmselt tpsemalt kui loomaaiabasseinide vaatlused. Sukeldumisandmestik peaks minevikku phkima ka arvutused, kus mingid meelevaldsed kalakogused pevade, hljeste arvu ja pahatihti ka letihindadega lbi korrutatakse, et kirjeldada hljeste kahju kalandusele.
Mrgise sensorite hulka kuulub ka termomeeter, mis esmapilgul vib tunduda tarbetu lisaseadmena. Et aga hlged sukelduvad vaevata Lnemere kige sgavamatesse osadesse, on nende korjatud veetemperatuuridel (# 6) kindlasti teaduslik vrtus mereuurijate jaoks. Niteks, kuivrd Lnemeri on ilmselt vga tundlik kliimamuutuste suhtes, tuleb kindlasti kasuks teave selle kohta, kuidas muutuvad olud aastaajati eri sgavustel.
Meie aparatuuriga hlged on sukeldunud tuhandeid kordi. Vrreldes hinnaga, mis tuleb maksta, et saata samadesse paikadesse uurimislaevad, on hlged mrksa odavam vimalus Lnemere keskkonda tundma ppida.
Mrgisele on vimalik paigaldada ka muid sensoreid, mis mdavad niteks vee lbipaistvust vi keemilist koostist: hlged on ilmselt nus neidki sgavustesse viima.
Teadmistel on jud. Kokkuvtteks vib elda, et vimalus hljestele merele sel viisil jrgneda on tunduvalt avardanud uurijate silmaringi. Paljud varasemad arvamused on saanud mdetud andmetelt kinnitust, ent avanenud on ka hoopis uued uurimisvaldkonnad ja mitmedki senised uskumused vi eeldused peab uue teabe valguses thelepanelikult le vaatama.
Igasugust merekasutust planeerides tuleb ra kuulata ka mere-elustiku esindajate seisukohad. Ega tark masin hljest peta, vaid ksnes vahendab meile, vette jutti vedades, millised on inimese abita merekeskkonnas vlja kujunenud tavad ja harjumused. Siin toodud nidete varal vib looduse le otsustajate kest ksida, kas hljestele piisab sellest, kui vtame range kaitse alla kivi, mille otsas nad vahest konutamas kivad. Kas hljes talub aastatuhandetega vlja kujunenud elupaikade ja rndeteede tkeldamist sillaniitide vi laevateedega niisama hsti kui inimene? Kumb neist kahest oskab oma reise paremini planeerida? Kas teame piisavalt hljeste navigeerimisoskustest, et otsustada, mis neid selle eluthtsa toimetuse puhul segab ja mis mitte? Kas merephjas leitud miinidega poisikeselik paugutamine kujutab suuremat ohtu inimesele vi loodusele?
Enne kui uljaspead merekaardile vrviliste pliiatsitega oma unistusi joonistama hakkavad, oleks kohane kummardada selle veepeegli kohale ja vhemalt proovida sealt lugeda mereelukate radasid ja jlgi ning pusida niidiga, mis nitab, kuidas siil lbi pimeda psastiku kulges. Praegu on see loomade ellujmise ksimus, kuid peagi vib see osutuda, nagu kaugetel esivanematel, kunstiks, mis aitab ellu jda inimesel.



Mart Jssi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012