Eesti Looduse fotov�istlus
04/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 04/2003
HUNT petab: hoidke paremini oma koeri

Hundid ja hulkuvad koerad saavad kokku rikutud tasakaaluga looduses: koerad liituvad kunagise karja riismetega seal, kus suurem osa hunte on hvitatud. Ent sellest kooselust siginud hbriidhundid ei asenda looduses prishunte ning kujunevad nuhtluseks teistele loomadele ja inimesele.

Hunt, nii nagu loomad ikka, on pika evolutsiooni vltel elanud lbi palju keskkonnamuutusi ja olukordi, mis on jtnud ellu kige tugevamad ja kohanemisvimelisemad ning kujundanud liigi kestvust tagavad kitumisreeglid. Ajapikku on hunt muutunud koos elukeskkonnaga: Euroopa hunt on midagi muud, kui tema Siberi laantes elavad liigikaaslased. Pealegi voolab nii Euroopa kui ka Kesk-Aasia huntide soontes koera verd. On videtud, et see pole nii, ent siis ei saaks ju uskuda ka koera veresugulust hundiga, kuigi hunti peetakse koera eellaseks.

Me eristame nn. aasia, siberi, kanada ja brsseli hunti, otsime segunemata ning puhast, omamoodi aaria tugu, keda kunagi ehk Linne on kirjeldanud. Aga me ei saagi teada, milline on see i g e hunt, sest laia levila ulatuses ilmneb liigi geneetiline mitmekesisus sedavrd, et eristatakse koguni 32 hundi alamliiki [8], kellest 20 elab Phja-Ameerikas [3] ja 12 palearktilises regioonis [2]. Mned autorid eristavad palearktikas isegi 15 hundi alamliiki, kellest endise Nukogude Liidu territooriumil oli levinud heksa [3].

Hilisem kriitiline anals on vhendanud hundi alamliikide ldarvu siiski vaid 16-le [1], neist kuus on levinud Phja-Ameerikas.

Kesk-Siberi hunt ei oskaks elada meil: juba Lti ja Venemaa piire letanud loomad jvad Eestis esimestel jahtidel pssi ette, sest nad ei tunne uut ala. Nad pole harjunud nii tiheda inimasustusega: siin ei psta neid ka jalad ega Venemaa soodes pitud kavalused. Meie metsad on korraldatud ja tiheda teedevrguga ning hundid seetttu hsti valitsetavad.

Siinsed hundid on ppinud tundma oma kodumbruse metsi ja inimeste jahikombeid, nad on hoopis kavalamad ega lase oma nahka nii hlpsasti le krvade tmmata. Kllap on neis ka tibake koera verd, sest segunemine koertega on paratamatu, kui populatsiooni normaalne struktuur on rikutud ja arvukus vike. Kui suur viks olla see tiba, pole teada, senine uurimist on olnud kahjuks puudulik. Jgu veresugulusega seonduv hundi ja koera plvnemist uurivate asjatundjate lahendada.

Hunt on karjaloom. Koos karjalise eluviisiga on sel liigil vlja kujunenud vga keerukas ja selgete alluvussuhetega kitumine ning liigile omase valdusala hoidmiseks vajalik suhtlus. Territoriaalne ja omalaadne sotsiaalne eluviis on svenenud ajapikku toidu hankimisega: hunt jahib enamasti suuri saakloomi, kellest ta ksi jagu ei saaks [7, 10, 12].

Kuid kaugeltki mitte kik hundid ei kuulu karjade koosseisu: leidub ka ksiklasi, kes enamasti ei toitu suurtest saakloomadest ja liiguvad ringi tunduvalt ulatuslikumal alal kui kari [5, 7, 9]. Need on kas karjast vlja trjutud loomad vi ilmuvad siis, kui mni kari laguneb [4]. ksikute arvu vib suurendada ka intensiivne jaht, mille tulemusena jb suur osa loomadest pssi ette. See ilmnes Eestis aastatel 19861999, kui hunte pidevalt jlitati.

Ka kttimine innaperioodil vi prast seda vib phjustada sigivate paaride ja karjade lagunemist, suurendades ksikult elavate huntide osakaalu. Tiinestunud emahunt snnitab ja kasvatab kll pojad, kuid sellistes pesakondades on suremus suur. Kahel korral olen jlginud pesakonda, kus emahunt kasvatas les kaks vi kolm kutsikat. Kuigi see toimus rikkaliku toiduvaruga looduspiirkondades Karula rahvuspargis ja Kambja jahialadel , tekitasid hundid neis paigus sgisel lambaid murdes mrkimisvrset kahju, sest ksik emahunt polnud vimeline hankima perele toiduks suuri metsloomi. Karulas spetsialiseerus see emahunt philiselt kobraste pdmisele.


Hundikarja suurus. Mis mrab hundikarja suuruse? Meil on andmeid karjade kohta vaid kttimisperioodil. Kui suur ja millise struktuuriga on kari poegade snni ja hooldamise aegu, pole kaugeltki selge. Kirjandusallikatele tuginedes saab vaid elda, et see vib sgistalvisest palju erineda.

Seni teadaolevalt suurim hundikari 36 looma on registreeritud Alaskal [15], andmeid on ka karjade kohta, kuhu kuulub 14 kuni 22 looma [7]. Venemaal on registreeritud 24 hundist koosnev kari [19], tavaliseks peetakse 511 isendit [11]. Yellowstonei rahvuspargi phjaosas taastati hundiasurkond 1994. aastal ja mullu oli seal juba 226 hunti, kusjuures suurimas karjas loendati korraga 37 looma [24].

Eesti hundikarjad piirduvad enamasti kuni kmne loomaga. Intensiivse kttimise tagajrjel jb sgisesest karjast jrele harilikult vaid kaks kuni kolm hunti, oskusliku jahiga hvitatakse kogu kari. Harri Valdmanni andmeil [6] on kttimisperioodi lpul Eesti hundikarjas keskmiselt 1,7 looma.

Kige rohkem on meil registreeritud nelja- kuni seitsmepealisi hundikarju. Jutud suurtest, le 11 loomaga karjadest pole leidnud kindlat testust, rkimata siis 50- vi 100-pealistest, mis on sndinud hirmust ja udusest inimese peas.

Hundikarja suurus sltub eelkige saagijahist [7]. Huntidel, kes elavad ja peavad jahti karjana, on suurem vimalus jda ellu ja kasvatada jrglasi. Samas ei osale suures karjas saaklooma murdmisel mitte kik karja liikmed. Loodusfilmide sarjas Metsik loodus (The Natural World) nitavad Jeff Turner [23] ja Robert Waldron [24] kaadreid sellest, kuidas suur kari tuleb toime isegi piisoni murdmisega, kusjuures otseselt osaleb vaid 57 juhthunti. Nii tagatakse karjale piisav toiduvaru ning samal ajal sstetakse noori, mis on thtis liigi psimiseks. Just thusa toitumise osathtsust kinnitavad ka karjas valitsevad suhted: karja llitub vhem hunte, kui jtkuks toitu tapetud saakloomast.

Erik Zimeni [20, 21, 22] uuringutest jreldub, et hundi toitumisala ja karja suurus varieeruvad tugevasti kll eri regioonides, kuid muutuvad vhe konkreetses piirkonnas. Hreda asustuse korral suurenevad eelkige karjad, tiheda asustusega aladel aga ksikisendite arv populatsioonis. Ilmneb ka huvitav seaduspra philise saaklooma ja hundikarja suuruse vahel: hundikarjad, kes toituvad peamiselt ptradest, on suuremad (1020 looma), hirvi jahtivad karjad keskmise suurusega (610) ja metskitsedest ning lammastest toituvad karjad viksemad (57 looma).

Sellele tuginedes vidab autor, et hundikarja suurus sltub populatsiooni asustustihedusest ja peamiste saakloomade suurusest. Karja suurenemisel on aga kindel piir: kui see letatakse, siis peab osa madalamal hierarhilisel tasemel loomi lahkuma. Isased lahkuvad ise, aga madalama taseme emased ajab minema karjas valitsev nn. alfa-ema.

Hundikarjas valitsevad suhted mjutavad vga oluliselt arvukuse regulatsiooni ja need hakkavad toimima juba palju aega enne seda, kui tekib teline toidunappus. Seda on mrgatud isegi isoleeritud saarte populatsioonides, kus peen ja keerukas regulatsioonimehhanism tagab paindliku tasakaalu hundi ja tema saakloomade vahel [12, 13].


Valitsejad ja allujad. Hundikarja valitsevad sigimist juhtivad nn. alfa-isendid. Teiste karja liikmete lesandeks jb jaht, et tagada ka emale ja poegadele toit imetamisperioodil.

Suures ja tugevas hundikarjas vib valitseva alfa-paari krval olla veel kolmel alluvustasandil loomi: 1) sugukpsed, kuid alfa-paarile alluvad hundid; 2) karja tuumiku suhtes madalamal tasemel, enamasti trjutud loomad, kes lahkuvad karjast esmajrjekorras ning jtkavad seejrel ksildast elu; 3) noored, kuni kahe-aastased loomad, kes sugukpsuse saabudes lahkuvad vi omandavad kindla staatuse karja tiskasvanud isendite eri hierarhilistes tasemetes [7].

Madalal astmel olevad loomad lahkuvad vi aetakse karjast minema sigimisperioodi algul [22]. Sugukpseks saanud hundid lhevad oma teed ja hivavad elamiseks sobiva territooriumi hilissgisel vi talvel: nii tekivad uued hundipesakonnad ning perekondlikud rhmad. Noortel ksikutel paaridel ei ole kuigi kerge kutsikaid les kasvatada, seeprast on esmapoegivate paaride juurdekasv viksem.

Populatsiooni juurdekasvu mjutab ka karja sotsiaalne struktuur. Poegi toidavad enamasti vaid kaks vanalooma: prast kutsikate sndi, kui ema neid imetab, tassib talle toitu lhikest aega isahunt, hiljem vivad liituda ka teised karja liikmed. Kui aga isa mingil phjusel hukkub ja puuduvad ka karja madalama taseme liikmed, siis on vhe tenoline, et ema suudab terve pesakonna les kasvatada. Sellisel juhul jb viiest-kuuest sndinud pojast ellu vaid ks-kaks, heal juhul kolm.

Sigimisedukus sltub muidugi ka toidu kttesaadavusest. Kui looduses toitu ei jtku vi ei saada seda mingil phjusel ktte, siis minnakse koduloomade kallale. Nii niteks juhtub ksinda kutsikaid kasvatava emahundiga.

Tugev ja vljakujunenud struktuuriga kari on agressiivne vraste suhtes [7, 12, 14]. Kui kari on nrk, parasjagu madalseisus, vivad sellega hineda ksikud hundid ja ka teised samalaadsed karjad. Hundipopulatsiooni lemra suure ja kestva madalseisu korral tekivad kontaktid koertega [16, 17]. See muudab ksitavaks asurkonna psimise elujulisena.


Hundi ja koera hbriididest rkis mulle kunagi selle ala parimaid asjatundjaid Dimitri Bibikov. Ta heitis valgust probleemile, mis tekib siis, kui ptakse otsustavalt ja enamasti asjatundmatult reguleerida he liigi arvukust ksnes inimese huvides, unustades seejuures, et ka hundil on oma koht ja lesanne elukooslustes. Ta mrkis, et prast huntide ulatuslikku hvitamist Kesk-Aasias (Kasahstanis) titsid selle vabanenud konii hulkuvad koerad, kes segunesid vheste jrele jnud huntidega ning muutusid teliseks kavaldavaks nuhtluseks. Tundes inimese kitumist ja olles vhem oma rgsete instinktide kammitsais, oskasid nad jahimeeste eest varjuda. Koerhundid liikusid paikades, kuhu tavaline hunt ei lhe: plised ktid olid llatunud, kui hundikari pgenes jahimeeste eest lbi kla; lennukilt kttimise korral ei pistnud nad paaniliselt jooksu, vaid peitusid psaste ja puuvrade varju. Nad luusisid prgipaikades ja loomade matmiskohtades, muutusid saiga antiloobi karjade nuhtluseks, rndasid ka koduloomi ning koduseid koeri. Sellest kigest kirjutab Bibikov oma hundimonograafias [1].

Tema viteid kinnitavad uuringud Voronei looduskaitsealal ja selle mbruses. Prast huntide ulatuslikku hvitamist Voronei oblastis suurenes hulkuvate koerte arv metsades kiiresti: neid sai kolmkmmend kuni sada korda rohkem, kui seal varem oli olnud. 1950. aastate kahel viisaastakul ktiti vastavalt 740 ja 210 hunti. Samal ajavahemikul jid pssi ette vaid ksikud hulkuvad koerad. Prast huntide hvitamist ktiti viie aastaga le 22 000 hulkuva koera [18].

Eriti selgelt ilmnesid muutused Usmani looduskaitsealal: 1950. aastal hvitati siin hundid tielikult et kaitsta hirve, metskitse ja kobrast. Hirvede ja metssigade arvukus suurenes kll kiiresti, aga metsa ilmusid hulkuvad koerad, kes algul toitusid hirvekorjustest, aga peagi hakkasid murdma nrgenenud loomi ja vasikaid. Ka metssead sigisid judsasti ja hakkasid rndama nrgemaid hirvi [18].


Kuidas hoida hunti? Suurkiskjate kaitse ja ohjamise kava kohaselt peaks meie jahimaadel elama 100150 hunti. Jahimeestele ja teistele usaldusisikutele jb kohustus neid loendada ning koguda andmeid ktitud loomade mtmete, soo ja vanuse kohta. Vajatakse ka teavet liigi viljakuse kohta. Lbittatuna aitavad need andmed mista ulukipopulatsiooni tegelikku seisundit.

Ent looduses korda pidada pole sugugi lihtne. Oletame, et kevadistel andmetel (seega phipopulatsiooni arvukus) on Eestis 130 hunti, juurde snnib 100 kutsikat, kellest sgiseni elab 70. Kttimisaegne arvukus on seega 200 looma. Hoidmaks arvukuse taset 130 piires, vime kttida 60 hunti, sest talvise suremuse ja muude sndmuste tttu kaotab populatsioon veel vhemalt kmme looma.

Nd tekib hulk ksimusi. Kes ja kus peaks need 60 hunti laskma? Kas tuleks siin arvestada populatsiooni jaotumist Eesti eri paikkondade vahel, kahjustuste ulatust ja ohtu inimesele ja tema huvidele? Vi peaksime hoidma hunti eesktt suurematel kaitsealadel? Vi lhtuma htlase jaotumise printsiibist et igasse jahipiirkonda jaguks kriimsilmasid ja vimalusi hundijahti pidada? Kui suured viksid olla meie hundikarjad: kas sellised, nagu nad loomupraselt kujunevad, vi peaksid olema vastavuses jahimaa vi kaitseala suurusega ja sealse toiduvaruga; vi oleks parem, kui karju ldse ei ole? Kas peaksime kttima valikuliselt vi laseme maha selle, kes ette jb?

Ksimusi on liiga palju. Me ei oska veel neile kigile vastata, veel vhem jaksame kike korraldada.

Vahel on jahimeestele raske selgeks teha, kui suurt kasu toob hunt teistele ulukitele. Seal, kus on rohkesti hunte, tunneme eesktt muret murtud loomade ja kahaneva metskitse-, metssea- vi pdrakarja prast. Jahimehed soovivad elamusterohkeid jahiretki: et ulukeid oleks vimalikult palju, ent samas ei vheneks liigirikkus ega asurkondade elujulisus. Omal ajal peeti vajalikuks isegi khriku sissetalumist, et rikastada meie loodust veel he vrtusliku karusloomaga. Praeguseks on khrikust saanud nuhtlus, sest tema karusnahk pole enam moes ja ri muutunud seetttu vhetulusaks.

Meil pole selget levaadet kigest, mis ulukitega toimub: oli ondatra, on kobras, tuli mink ja kadus naarits, selgusetu on tuhkru seisund, metsakasvatajatele tekitab probleeme pder. Meil napib teadmisi ning seetttu pole ka selge, kuidas korraldada liigikaitset ja metsloomade kui loodusvara kasutamist tervikuna.

Hunt on meie looduslikes kooslustes loomulik lli. Seal, kus ta hvitatakse, hivavad tema konii teised loomad, enamasti hulkuvad ja metsistunud koerad. Nemad on juhuslik nhtus looduses ega suuda hunti vajalikul tasemel asendada. Seda teades peame andma rahu just telisele hundile, ning korraldama selle liigi kaitset nii, et temalgi oleks kodupaik, kus ta saab les kasvatada oma pesakonna. Peame jtma hundimammile ja -papile vimaluse ajada oma asju nii, et kummalgi poleks vaja minna klakoeri kosima. Vaid prishundid ohjavad meie pdra-, kitse- ja seakarju selliselt, et nende populatsioonid ei nrgene, ning hoiavad metsast eemal hulkuvate koerte hordid, kes loomapopulatsioone vaid laastavad. Niisiis peab loomastiku kaitse algama hulkuvate koerte ja kasside arvu piiramisest, alles seejrel tasub tormata hundikutsikate kallale.

Hunt elab koosklas loodusseadustega, ta peab kohanema muutuva maailma ja oludega, ta on sunnitud arvestama ka inimesega. Hunt saab elada ja jb hundiks, kui anname talle vimaluse elada hundi kombel. Oleme vtnud endale lesande ja kohustuse seda liiki kaitsta, reguleerides ksiti tema arvukust. Saame seda teha vaid juhul, kui meil on piisavalt teadmisi hundi elu kohta ning oskame hoida tema elupaiku ja saakloomi, oleme valmis kompromisslahendusteks ja loobuma sellest osast, mis kuulub looduses hundile.


1. Bibikov, Dimitri I. 1985. Volk. Moskva, Nauka.

2. Ellerman, John R.; Morrison-Scott, Terence C. S. 1966. Checklist of Palaearctic and Indian Mammals 1758 to 1946: Trustees of the British Museum (Natural History). London.

3. Geptner, V. G. i dr. 1967. Mlekopitajutije Sovetskogo Sojuza 2, I, Moskva: 123193.

4. Jordan Peter A. et al., 1967. Numbers, turnover, and social structure of the Isle Royale wolf population. American Zoologist 7: 233252.

5. Kudatkin, A. N. 1981. Neterritorialnje volki. Ohota I ohotnitje hozjaistvo 9: 1617.

6. Lhmus, Asko 2001. Eesti suurkiskjate ohjamine ja kaitse. Eesti ulukid 8, Eesti Terioloogia Selts, Tallinn.

7. Mech, L. David 1970. The wolf: the ecology and behavior of and endangered species. Naturural History Press, New York.

8. Mech, L. David 1974. A new profile for the wolf. Natural History 83 (4): 2631.

9. Mech, L. David 1977. Productivity, mortality and population trend of wolves in northeastern Minnesota. Journal of Mammalogy 58 (4): 559574.

10. Mech, L. David 1994: Buffer zones of territories of gray wolves as regions of intraspecific strife. Journal of Mammalogy 75 (1): 199202.

11. Naumov, N. P. 1967. Biologija volka. Geptner, V. G.; Naumov, N. P. Mlekopitajutie SSSR. Moskva, Vyschaja shkola 2: 123193.

12. Peterson, Rolf O. 1977. Wolf ecology and prey relationship on Isle Royale. US National Park Service. Sci. Monogr. Ser., 71.

13. Peterson, Rolf O. 1979. Social rejection following mating of a subordinate wolf. Journal of Mammalogy 60 (1): 219221.

14. Peterson, Rolf O. et al. 1998. Population limitation and the wolves of Isle Royale. Journal of Mammalogy 79 (3): 828841.

15. Rausch, Robert A. 1967. Some aspects of the population ecology of wolves, Alaska. American Zoologist 7 (2): 253265.

16. Rjabov, L. S. 1973. Volko-sobatji gibridy v Voroneskoi oblasti. Byulleten Moskovskogo Obshchestva Ispytatelei Prirody (Otdel Biologii) 78 (6): 2539

17. Rjabov, L. S. 1978. Novye dannye o volkah i ih gibridah s sobakami v Voroneskoi oblasti. Byulleten Moskovskogo Obshchestva Ispytatelei Prirody (Otdel Biologii) 83 (3): 3945.

18. Solomatin, A. O. 1979. Mesto volka v biocenozah Tsentralnoi Rossii. Ekologiteskaja nia volka v Usmanskom boru. Ekologitseskije osnovy ohrany i racionalnogo ispolzovanija mlekopitajutih. Materialy Vsesojuznogo Sovetanija. Nauka, Moskva: 139142.

19. Zavadskii B. P.; Gutin N. N. 1980. Vzaimootnoenija krupnyh hitnikov i kopytnyh Zapadnogo Sajana zimoi. Kopytnyje fauny SSSR: Tezicy dokladov. Nauka, Moskva: 158159.

20. Zimen, Erik 1974. Social factors regulating pack size and natality rate in wolves. Kjerner, I.; Bjurholm, P. (eds.) Transactions of the XI International Congress of Game Biologists. Liber Distribution, Stockholm: 165.

21. Zimen, Erik 1976. On the regulation of pack size in wolves. Zeitschrift fr Tierpsychologie 40 (3): 300341.

22. Zimen, Erik 1976. Verhaltens-modell im kosystem Wlfe. Bild der Wissenschaft 13 (1): 3645.

23. Turner, Jeff 1998. Wolves and buffalo: the last frontier. The Natural World. http://www.pbs.org/wnet/nature/wolvesandbuffalo/html/intro.html

24. Waldron, Robert 2002. Double pack. Wild dogs and wolves. The Natural World.

25. Young, Stanley P.; Goldman, Edward A. 1944. The wolves of North America. American Wildlife Institute. Washington.


Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib eesktt veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja koloogiat.



Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012