Eesti Looduse fotovõistlus
04/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 04/2003
HUNT õpetab: hoidke paremini oma koeri

Hundid ja hulkuvad koerad saavad kokku rikutud tasakaaluga looduses: koerad liituvad kunagise karja riismetega seal, kus suurem osa hunte on hävitatud. Ent sellest kooselust siginud hübriidhundid ei asenda looduses pärishunte ning kujunevad nuhtluseks teistele loomadele ja inimesele.

Hunt, nii nagu loomad ikka, on pika evolutsiooni vältel elanud läbi palju keskkonnamuutusi ja olukordi, mis on jätnud ellu kõige tugevamad ja kohanemisvõimelisemad ning kujundanud liigi kestvust tagavad käitumisreeglid. Ajapikku on hunt muutunud koos elukeskkonnaga: Euroopa hunt on midagi muud, kui tema Siberi laantes elavad liigikaaslased. Pealegi voolab nii Euroopa kui ka Kesk-Aasia huntide soontes koera verd. On väidetud, et see pole nii, ent siis ei saaks ju uskuda ka koera veresugulust hundiga, kuigi hunti peetakse koera eellaseks.

Me eristame nn. aasia, siberi, kanada ja brüsseli hunti, otsime segunemata ning puhast, omamoodi “aaria” tõugu, keda kunagi ehk Linne on kirjeldanud. Aga me ei saagi teada, milline on see õ i g e hunt, sest laia levila ulatuses ilmneb liigi geneetiline mitmekesisus sedavõrd, et eristatakse koguni 32 hundi alamliiki [8], kellest 20 elab Põhja-Ameerikas [3] ja 12 palearktilises regioonis [2]. Mõned autorid eristavad palearktikas isegi 15 hundi alamliiki, kellest endise Nõukogude Liidu territooriumil oli levinud üheksa [3].

Hilisem kriitiline analüüs on vähendanud hundi alamliikide üldarvu siiski vaid 16-le [1], neist kuus on levinud Põhja-Ameerikas.

Kesk-Siberi hunt ei oskaks elada meil: juba Läti ja Venemaa piire ületanud loomad jäävad Eestis esimestel jahtidel püssi ette, sest nad ei tunne uut ala. Nad pole harjunud nii tiheda inimasustusega: siin ei päästa neid ka jalad ega Venemaa soodes õpitud kavalused. Meie metsad on korraldatud ja tiheda teedevõrguga ning hundid seetõttu hästi valitsetavad.

Siinsed hundid on õppinud tundma oma koduümbruse metsi ja inimeste jahikombeid, nad on hoopis kavalamad ega lase oma nahka nii hõlpsasti üle kõrvade tõmmata. Küllap on neis ka tibake koera verd, sest segunemine koertega on paratamatu, kui populatsiooni normaalne struktuur on rikutud ja arvukus väike. Kui suur võiks olla see tiba, pole teada, senine uurimistöö on olnud kahjuks puudulik. Jäägu veresugulusega seonduv hundi ja koera põlvnemist uurivate asjatundjate lahendada.

Hunt on karjaloom. Koos karjalise eluviisiga on sel liigil välja kujunenud väga keerukas ja selgete alluvussuhetega käitumine ning liigile omase valdusala hoidmiseks vajalik suhtlus. Territoriaalne ja omalaadne sotsiaalne eluviis on süvenenud ajapikku toidu hankimisega: hunt jahib enamasti suuri saakloomi, kellest ta üksi jagu ei saaks [7, 10, 12].

Kuid kaugeltki mitte kõik hundid ei kuulu karjade koosseisu: leidub ka üksiklasi, kes enamasti ei toitu suurtest saakloomadest ja liiguvad ringi tunduvalt ulatuslikumal alal kui kari [5, 7, 9]. Need on kas karjast välja tõrjutud loomad või ilmuvad siis, kui mõni kari laguneb [4]. Üksikute arvu võib suurendada ka intensiivne jaht, mille tulemusena jääb suur osa loomadest püssi ette. See ilmnes Eestis aastatel 1986–1999, kui hunte pidevalt jälitati.

Ka küttimine innaperioodil või pärast seda võib põhjustada sigivate paaride ja karjade lagunemist, suurendades üksikult elavate huntide osakaalu. Tiinestunud emahunt sünnitab ja kasvatab küll pojad, kuid sellistes pesakondades on suremus suur. Kahel korral olen jälginud pesakonda, kus emahunt kasvatas üles kaks või kolm kutsikat. Kuigi see toimus rikkaliku toiduvaruga looduspiirkondades – Karula rahvuspargis ja Kambja jahialadel –, tekitasid hundid neis paigus sügisel lambaid murdes märkimisväärset kahju, sest üksik emahunt polnud võimeline hankima perele toiduks suuri metsloomi. Karulas spetsialiseerus see emahunt põhiliselt kobraste püüdmisele.


Hundikarja suurus. Mis määrab hundikarja suuruse? Meil on andmeid karjade kohta vaid küttimisperioodil. Kui suur ja millise struktuuriga on kari poegade sünni ja hooldamise aegu, pole kaugeltki selge. Kirjandusallikatele tuginedes saab vaid öelda, et see võib sügistalvisest palju erineda.

Seni teadaolevalt suurim hundikari – 36 looma – on registreeritud Alaskal [15], andmeid on ka karjade kohta, kuhu kuulub 14 kuni 22 looma [7]. Venemaal on registreeritud 24 hundist koosnev kari [19], tavaliseks peetakse 5–11 isendit [11]. Yellowstone’i rahvuspargi põhjaosas taastati hundiasurkond 1994. aastal ja mullu oli seal juba 226 hunti, kusjuures suurimas karjas loendati korraga 37 looma [24].

Eesti hundikarjad piirduvad enamasti kuni kümne loomaga. Intensiivse küttimise tagajärjel jääb sügisesest karjast järele harilikult vaid kaks kuni kolm hunti, oskusliku jahiga hävitatakse kogu kari. Harri Valdmanni andmeil [6] on küttimisperioodi lõpul Eesti hundikarjas keskmiselt 1,7 looma.

Kõige rohkem on meil registreeritud nelja- kuni seitsmepealisi hundikarju. Jutud suurtest, üle 11 loomaga karjadest pole leidnud kindlat tõestust, rääkimata siis 50- või 100-pealistest, mis on sündinud hirmust ja õudusest inimese peas.

Hundikarja suurus sõltub eelkõige saagijahist [7]. Huntidel, kes elavad ja peavad jahti karjana, on suurem võimalus jääda ellu ja kasvatada järglasi. Samas ei osale suures karjas saaklooma murdmisel mitte kõik karja liikmed. Loodusfilmide sarjas “Metsik loodus” (The Natural World) näitavad Jeff Turner [23] ja Robert Waldron [24] kaadreid sellest, kuidas suur kari tuleb toime isegi piisoni murdmisega, kusjuures otseselt osaleb vaid 5–7 juhthunti. Nii tagatakse karjale piisav toiduvaru ning samal ajal säästetakse noori, mis on tähtis liigi püsimiseks. Just tõhusa toitumise osatähtsust kinnitavad ka karjas valitsevad suhted: karja lülitub vähem hunte, kui jätkuks toitu tapetud saakloomast.

Erik Zimeni [20, 21, 22] uuringutest järeldub, et hundi toitumisala ja karja suurus varieeruvad tugevasti küll eri regioonides, kuid muutuvad vähe konkreetses piirkonnas. Hõreda asustuse korral suurenevad eelkõige karjad, tiheda asustusega aladel aga üksikisendite arv populatsioonis. Ilmneb ka huvitav seaduspära põhilise saaklooma ja hundikarja suuruse vahel: hundikarjad, kes toituvad peamiselt põtradest, on suuremad (10–20 looma), hirvi jahtivad karjad keskmise suurusega (6–10) ja metskitsedest ning lammastest toituvad karjad väiksemad (5–7 looma).

Sellele tuginedes väidab autor, et hundikarja suurus sõltub populatsiooni asustustihedusest ja peamiste saakloomade suurusest. Karja suurenemisel on aga kindel piir: kui see ületatakse, siis peab osa madalamal hierarhilisel tasemel loomi lahkuma. Isased lahkuvad ise, aga madalama taseme emased ajab minema karjas valitsev nn. alfa-ema.

Hundikarjas valitsevad suhted mõjutavad väga oluliselt arvukuse regulatsiooni ja need hakkavad toimima juba palju aega enne seda, kui tekib tõeline toidunappus. Seda on märgatud isegi isoleeritud saarte populatsioonides, kus peen ja keerukas regulatsioonimehhanism tagab paindliku tasakaalu hundi ja tema saakloomade vahel [12, 13].


Valitsejad ja allujad. Hundikarja valitsevad sigimist juhtivad nn. alfa-isendid. Teiste karja liikmete ülesandeks jääb jaht, et tagada ka emale ja poegadele toit imetamisperioodil.

Suures ja tugevas hundikarjas võib valitseva alfa-paari kõrval olla veel kolmel alluvustasandil loomi: 1) suguküpsed, kuid alfa-paarile alluvad hundid; 2) karja tuumiku suhtes madalamal tasemel, enamasti tõrjutud loomad, kes lahkuvad karjast esmajärjekorras ning jätkavad seejärel üksildast elu; 3) noored, kuni kahe-aastased loomad, kes suguküpsuse saabudes lahkuvad või omandavad kindla staatuse karja täiskasvanud isendite eri hierarhilistes tasemetes [7].

Madalal astmel olevad loomad lahkuvad või aetakse karjast minema sigimisperioodi algul [22]. Suguküpseks saanud hundid lähevad oma teed ja hõivavad elamiseks sobiva territooriumi hilissügisel või talvel: nii tekivad uued hundipesakonnad ning perekondlikud rühmad. Noortel üksikutel paaridel ei ole kuigi kerge kutsikaid üles kasvatada, seepärast on esmapoegivate paaride juurdekasv väiksem.

Populatsiooni juurdekasvu mõjutab ka karja sotsiaalne struktuur. Poegi toidavad enamasti vaid kaks vanalooma: pärast kutsikate sündi, kui ema neid imetab, tassib talle toitu lühikest aega isahunt, hiljem võivad liituda ka teised karja liikmed. Kui aga isa mingil põhjusel hukkub ja puuduvad ka karja madalama taseme liikmed, siis on vähe tõenäoline, et ema suudab terve pesakonna üles kasvatada. Sellisel juhul jääb viiest-kuuest sündinud pojast ellu vaid üks-kaks, heal juhul kolm.

Sigimisedukus sõltub muidugi ka toidu kättesaadavusest. Kui looduses toitu ei jätku või ei saada seda mingil põhjusel kätte, siis minnakse koduloomade kallale. Nii näiteks juhtub üksinda kutsikaid kasvatava emahundiga.

Tugev ja väljakujunenud struktuuriga kari on agressiivne võõraste suhtes [7, 12, 14]. Kui kari on nõrk, parasjagu madalseisus, võivad sellega ühineda üksikud hundid ja ka teised samalaadsed karjad. Hundipopulatsiooni ülemäära suure ja kestva madalseisu korral tekivad kontaktid koertega [16, 17]. See muudab küsitavaks asurkonna püsimise elujõulisena.


Hundi ja koera hübriididest rääkis mulle kunagi selle ala parimaid asjatundjaid Dimitri Bibikov. Ta heitis valgust probleemile, mis tekib siis, kui püütakse otsustavalt ja enamasti asjatundmatult reguleerida ühe liigi arvukust üksnes inimese huvides, unustades seejuures, et ka hundil on oma koht ja ülesanne elukooslustes. Ta märkis, et pärast huntide ulatuslikku hävitamist Kesk-Aasias (Kasahstanis) täitsid selle vabanenud ökoniši hulkuvad koerad, kes segunesid väheste järele jäänud huntidega ning muutusid tõeliseks kavaldavaks nuhtluseks. Tundes inimese käitumist ja olles vähem oma ürgsete instinktide kammitsais, oskasid nad jahimeeste eest varjuda. Koerhundid liikusid paikades, kuhu tavaline hunt ei lähe: põlised kütid olid üllatunud, kui hundikari põgenes jahimeeste eest läbi küla; lennukilt küttimise korral ei pistnud nad paaniliselt jooksu, vaid peitusid põõsaste ja puuvõrade varju. Nad luusisid prügipaikades ja loomade matmiskohtades, muutusid saiga antiloobi karjade nuhtluseks, ründasid ka koduloomi ning koduseid koeri. Sellest kõigest kirjutab Bibikov oma hundimonograafias [1].

Tema väiteid kinnitavad uuringud Voroneži looduskaitsealal ja selle ümbruses. Pärast huntide ulatuslikku hävitamist Voroneži oblastis suurenes hulkuvate koerte arv metsades kiiresti: neid sai kolmkümmend kuni sada korda rohkem, kui seal varem oli olnud. 1950. aastate kahel viisaastakul kütiti vastavalt 740 ja 210 hunti. Samal ajavahemikul jäid püssi ette vaid üksikud hulkuvad koerad. Pärast huntide hävitamist kütiti viie aastaga üle 22 000 hulkuva koera [18].

Eriti selgelt ilmnesid muutused Usmani looduskaitsealal: 1950. aastal hävitati siin hundid täielikult – et kaitsta hirve, metskitse ja kobrast. Hirvede ja metssigade arvukus suurenes küll kiiresti, aga metsa ilmusid hulkuvad koerad, kes algul toitusid hirvekorjustest, aga peagi hakkasid murdma nõrgenenud loomi ja vasikaid. Ka metssead sigisid jõudsasti ja hakkasid ründama nõrgemaid hirvi [18].


Kuidas hoida hunti? Suurkiskjate kaitse ja ohjamise kava kohaselt peaks meie jahimaadel elama 100–150 hunti. Jahimeestele ja teistele usaldusisikutele jääb kohustus neid loendada ning koguda andmeid kütitud loomade mõõtmete, soo ja vanuse kohta. Vajatakse ka teavet liigi viljakuse kohta. Läbitöötatuna aitavad need andmed mõista ulukipopulatsiooni tegelikku seisundit.

Ent looduses korda pidada pole sugugi lihtne. Oletame, et kevadistel andmetel (seega põhipopulatsiooni arvukus) on Eestis 130 hunti, juurde sünnib 100 kutsikat, kellest sügiseni elab 70. Küttimisaegne arvukus on seega 200 looma. Hoidmaks arvukuse taset 130 piires, võime küttida 60 hunti, sest talvise suremuse ja muude sündmuste tõttu kaotab populatsioon veel vähemalt kümme looma.

Nüüd tekib hulk küsimusi. Kes ja kus peaks need 60 hunti laskma? Kas tuleks siin arvestada populatsiooni jaotumist Eesti eri paikkondade vahel, kahjustuste ulatust ja ohtu inimesele ja tema huvidele? Või peaksime hoidma hunti eeskätt suurematel kaitsealadel? Või lähtuma ühtlase jaotumise printsiibist – et igasse jahipiirkonda jaguks kriimsilmasid ja võimalusi hundijahti pidada? Kui suured võiksid olla meie hundikarjad: kas sellised, nagu nad loomupäraselt kujunevad, või peaksid olema vastavuses jahimaa või kaitseala suurusega ja sealse toiduvaruga; või oleks parem, kui karju üldse ei ole? Kas peaksime küttima valikuliselt või laseme maha selle, kes ette jääb?

Küsimusi on liiga palju. Me ei oska veel neile kõigile vastata, veel vähem jaksame kõike korraldada.

Vahel on jahimeestele raske selgeks teha, kui suurt kasu toob hunt teistele ulukitele. Seal, kus on rohkesti hunte, tunneme eeskätt muret murtud loomade ja kahaneva metskitse-, metssea- või põdrakarja pärast. Jahimehed soovivad elamusterohkeid jahiretki: et ulukeid oleks võimalikult palju, ent samas ei väheneks liigirikkus ega asurkondade elujõulisus. Omal ajal peeti vajalikuks isegi kähriku sissetalumist, et rikastada meie loodust veel ühe väärtusliku karusloomaga. Praeguseks on kährikust saanud nuhtlus, sest tema karusnahk pole enam moes ja äri muutunud seetõttu vähetulusaks.

Meil pole selget ülevaadet kõigest, mis ulukitega toimub: oli ondatra, on kobras, tuli mink ja kadus naarits, selgusetu on tuhkru seisund, metsakasvatajatele tekitab probleeme põder. Meil napib teadmisi ning seetõttu pole ka selge, kuidas korraldada liigikaitset ja metsloomade kui loodusvara kasutamist tervikuna.

Hunt on meie looduslikes kooslustes loomulik lüli. Seal, kus ta hävitatakse, hõivavad tema ökoniši teised loomad, enamasti hulkuvad ja metsistunud koerad. Nemad on juhuslik nähtus looduses ega suuda hunti vajalikul tasemel asendada. Seda teades peame andma rahu just tõelisele hundile, ning korraldama selle liigi kaitset nii, et temalgi oleks kodupaik, kus ta saab üles kasvatada oma pesakonna. Peame jätma hundimammile ja -papile võimaluse ajada oma asju nii, et kummalgi poleks vaja minna külakoeri kosima. Vaid pärishundid ohjavad meie põdra-, kitse- ja seakarju selliselt, et nende populatsioonid ei nõrgene, ning hoiavad metsast eemal hulkuvate koerte hordid, kes loomapopulatsioone vaid laastavad. Niisiis peab loomastiku kaitse algama hulkuvate koerte ja kasside arvu piiramisest, alles seejärel tasub tormata hundikutsikate kallale.

Hunt elab kooskõlas loodusseadustega, ta peab kohanema muutuva maailma ja oludega, ta on sunnitud arvestama ka inimesega. Hunt saab elada ja jääb hundiks, kui anname talle võimaluse elada hundi kombel. Oleme võtnud endale ülesande ja kohustuse seda liiki kaitsta, reguleerides üksiti tema arvukust. Saame seda teha vaid juhul, kui meil on piisavalt teadmisi hundi elu kohta ning oskame hoida tema elupaiku ja saakloomi, oleme valmis kompromisslahendusteks ja loobuma sellest osast, mis kuulub looduses hundile.


1. Bibikov, Dimitri I. 1985. Volk. Moskva, Nauka.

2. Ellerman, John R.; Morrison-Scott, Terence C. S. 1966. Checklist of Palaearctic and Indian Mammals 1758 to 1946: Trustees of the British Museum (Natural History). London.

3. Geptner, V. G. i dr. 1967. Mlekopitajuštšije Sovetskogo Sojuza 2, I, Moskva: 123–193.

4. Jordan Peter A. et al., 1967. Numbers, turnover, and social structure of the Isle Royale wolf population. American Zoologist 7: 233–252.

5. Kudatkin, A. N. 1981. Neterritorialnõje volki. Ohota I ohotnitšje hozjaistvo 9: 16–17.

6. Lõhmus, Asko 2001. Eesti suurkiskjate ohjamine ja kaitse. Eesti ulukid 8, Eesti Terioloogia Selts, Tallinn.

7. Mech, L. David 1970. The wolf: the ecology and behavior of and endangered species. Naturural History Press, New York.

8. Mech, L. David 1974. A new profile for the wolf. – Natural History 83 (4): 26–31.

9. Mech, L. David 1977. Productivity, mortality and population trend of wolves in northeastern Minnesota. – Journal of Mammalogy 58 (4): 559–574.

10. Mech, L. David 1994: Buffer zones of territories of gray wolves as regions of intraspecific strife. – Journal of Mammalogy 75 (1): 199–202.

11. Naumov, N. P. 1967. Biologija volka. – Geptner, V. G.; Naumov, N. P. Mlekopitajuštšie SSSR. Moskva, Vyschaja shkola 2: 123–193.

12. Peterson, Rolf O. 1977. Wolf ecology and prey relationship on Isle Royale.– US National Park Service. Sci. Monogr. Ser., 71.

13. Peterson, Rolf O. 1979. Social rejection following mating of a subordinate wolf. – Journal of Mammalogy 60 (1): 219–221.

14. Peterson, Rolf O. et al. 1998. Population limitation and the wolves of Isle Royale. – Journal of Mammalogy 79 (3): 828–841.

15. Rausch, Robert A. 1967. Some aspects of the population ecology of wolves, Alaska. – American Zoologist 7 (2): 253–265.

16. Rjabov, L. S. 1973. Volko-sobatšji gibridy v Voronežskoi oblasti. – Byulleten Moskovskogo Obshchestva Ispytatelei Prirody (Otdel Biologii) 78 (6): 25–39

17. Rjabov, L. S. 1978. Novye dannye o volkah i ih gibridah s sobakami v Voronežskoi oblasti. Byulleten Moskovskogo Obshchestva Ispytatelei Prirody (Otdel Biologii) 83 (3): 39–45.

18. Solomatin, A. O. 1979. Mesto volka v biocenozah Tsentralnoi Rossii. Ekologitšeskaja niša volka v Usmanskom boru. – Ekologitseskije osnovy ohrany i racionalnogo ispolzovanija mlekopitajuštših. Materialy Vsesojuznogo Soveštšanija. Nauka, Moskva: 139–142.

19. Zavadskii B. P.; Guštšin N. N. 1980. Vzaimootnošenija krupnyh hištšnikov i kopytnyh Zapadnogo Sajana zimoi. – Kopytnyje fauny SSSR: Tezicy dokladov. Nauka, Moskva: 158–159.

20. Zimen, Erik 1974. Social factors regulating pack size and natality rate in wolves. – Kjerner, I.; Bjurholm, P. (eds.) Transactions of the XI International Congress of Game Biologists. Liber Distribution, Stockholm: 165.

21. Zimen, Erik 1976. On the regulation of pack size in wolves. – Zeitschrift für Tierpsychologie 40 (3): 300–341.

22. Zimen, Erik 1976. Verhaltens-modell im ökosystem Wölfe. – Bild der Wissenschaft 13 (1): 36–45.

23. Turner, Jeff 1998. Wolves and buffalo: the last frontier. – The Natural World. http://www.pbs.org/wnet/nature/wolvesandbuffalo/html/intro.html

24. Waldron, Robert 2002. Double pack. Wild dogs and wolves. – The Natural World.

25. Young, Stanley P.; Goldman, Edward A. 1944. The wolves of North America. American Wildlife Institute. Washington.


Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib eeskätt veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja ökoloogiat.



Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet