Eesti Looduse fotovõistlus
06/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
sigimine EL 06/2003
Ürgema needus

Alguses olid neitsid. Ehk teiste sõnadega: kõige algelisematele eluvormidele, kes kunagi elu koidikul maakera asustasid, olid seksirõõmud ilmselt tundmata. Ometi sündis väga ammu ka seks ehk suguline sigimine, mille olulisim tunnusjoon eri liikidel on see, et kahe isendi geenikomplektid segunevad nende ühistes järglastes uueks unikaalseks geenikombinatsiooniks.

Milline elusorganism sooritas maailmaajaloo esimese suguakti, pole täpselt teada, kuid sellest saatuslikust hetkest peale muutus seks äärmiselt menukaks: ühel või teisel viisil on seda harrastanud peaaegu kõik liigid. On selge, et suguline sigimine pidi endaga kaasa tooma midagi erakordselt kasulikku elu jaoks üldse. Milles konkreetselt see kasu võib seisneda, arutleb selles ajakirjanumbris pikemalt mu hea kolleeg Toomas Tammaru. Igal juhul pidi see kasu üles kaaluma terve hulga probleeme ja kulutusi, mida seks endaga paraku kaasa tõi.

Homost saab hetero. Üks selliseid kulukaid probleeme on nähtus, mis sugulise sigimisega paratamatult kaasnes – liigi isendite jagunemine eri sugupoolteks. Olgu kohe öeldud, et sugu ja suguline sigimine pole omavahel hoopiski nii vältimatult seotud, kui see esmapilgul tunduda võib. Nii näiteks ei jagune kinglooma-nimeline ainurakne mingil moel sugupoolteks, kuid seks käib neil sellest hoolimata. Ent samal ajal kui inimestel jäävad homoseksuaalsed suhted bioloogilises mõttes alati viljatuks, naudib kingloom täiel rinnal homoseksualismi (tõsi küll, tema puhul nimetatakse seda konjugatsiooniks), mis annab talle sellesama peamise eelise, mis tavaline heteroseksuaalsuski: seksivate isendite geenid rekombineeruvad omavahel. Ometi on sugudeta suguline sigimine looduses selgelt vanamoeline nähtus, mida teame vaid ainurakseil. Hulkrakseil toimub suguakt peaaegu alati eri sugupoolte vahel. Miks küll?

Sellele küsimusele vastust otsides tehkem endale kõigepealt selgeks, mis üldse on see peamine, mis eristab üht sugupoolt teisest. Igatahes mitte välimus või niinimetatud sootunnused, sest kuigi paljude liikide emased tõepoolest isastest silmatorkavalt erinevad, tuntakse samas rohkesti liike, kelle sugupoolte vahel on peaaegu võimatu vahet teha. Pole ka universaalseid sootunnuseid, mis sobiksid ühtviisi hästi kõigile liikidele: näiteks emastele inimestele iseloomulik rinnapartii on isegi imetajate hulgas üpris unikaalne nähtus; imetajate puhul valdavalt päris hästi töötaval väliste suguelundite eristamisel pole võlu linnu-uurijate ega isegi hüääniuurijate silmis jne. Kui imetajatel on isased emastest tavaliselt suuremad, siis paljudel kaladel, lindudel, putukatel ja teistel loomadel on asi vastupidi. Hoopiski juukseid katkuma panevad aga hermafrodiitsed organismid, nagu näiteks teod, paljud õistaimed ning teised, kelle puhul nii emane kui ka isane peituvad ühes ja samas isendis nagu hiinlaste yin ja yang... Stopp! Siia ongi koer maetud. Mida õieti tähendab väljend, et emane ja isane on ühes isendis? See tähendab seda, et hermafrodiitne isend on võimeline tootma nii isassugurakke ehk sperme kui ka emassugurakke ehk munarakke. Just sugurakud on need, mis teevad isasest isase ja emasest emase. Spermid on tillukesed ja väga liikuvad rakud, kes ei sisalda peaaegu midagi muud peale isase geenide. Munarakud seevastu on suured ja aeglased, sest nad sisaldavad peale emase geenide ka palju toitaineid. Siin ongi see stardikapital, mida arengut alustav järglane oma elu algetapil vajab.

Esimesed seksijad elusolendite seas olid ilmselt homoseksuaalid, umbes nagu eespool kirjeldatud kingloom, kellel eristunud sugurakke, järelikult ka emas- ega isassugupoolt ei ole. Kuid õige pea pärast seda, kui tekkis seks, kujunesid välja ka eri sugupooled. Arvatakse, et see võis toimuda mingi suguliselt sigiva ainurakse liigi ühtede rakkude parasiteerimise tõttu teiste rakkude arvel.

Oletagem, et selle liigi rakkude suurus varieerus pärilikult, nagu seda looduses tihti täheldatakse. Väiksemad rakud, ühinedes suguakti käigus suurematega, tegid hea partii, sest see võimaldas neil kanda oma geene järgmisse põlvkonda odavamalt –suurekasvulise partneri toitainevarude arvel. Just väiksena olid nad ka liikuvamad ja nende šansid leida endale suur sekspartner kujunesid seetõttu paremaks kui suure raku šanss kohata teist suurt. Looduslik valik soosis väikeste muutumist veelgi väiksemaks, sest sellega kaasnes suurem liikuvus ja odavus. Peale selle kulutasid väikesed rakud küpsemisele palju vähem aega, nende põlvkonnad vaheldusid seetõttu kiiremini ja parasitismivõime jõudis kiirenenud loodusliku valiku tõttu peagi täiuslikkuseni, nii nagu näeme seda nüüdsetel seemnerakkudel.

Kuid suurtel rakkudel, kes selle evolutsioonilise võidujooksu olid kaotanud, jäi vaid üks võimalus – muutuda veelgi suuremaks, et pärast parasiitse spermi viljastamist arenema hakkav järglane jääks igal juhul ellu ning saaks kaasa hea läbilöögivõime. Nõnda tekkisid munarakud, kes on jõudnud isegi nii aukartustäratavate mõõtmeteni nagu jaanalinnumuna. Heteroseksuaalsus oli sündinud.


Huvide konflikt. Juhtus see just nii või teisiti, kuid tänapäeva elusolendeil käib suguline sigimine valdavalt spermide ehk isassugupoole ja munarakkude ehk emassugupoole abil. Emase isendi ainus võimalus lõigata kasu seksi eelistest (millistest, soovitan jällegi lugeda Toomas Tammaru artiklist siinsamas ajakirjanumbris) on lasta end viljastada mõne isase isendi parasiitse spermiga. Asja pisut karikeerides võime kogu emassugupoolt pidada tootjaks, isassugupoolt aga parasiidiks, kes levitab oma geene emaste munarakkudes leiduvaid varusid tõhusalt ära kasutades. See oleks nagu iidne needus, mis meie ainuraksele ürgemale juba sadu miljoneid aastaid tagasi peale pandi. Ja seda mineviku taaka on pidanud kandma loendamatute liikide õrnem sugupool loendamatute põlvkondade vältel. Iseenesest mõista on tootjate ja nende “töövilja” kasutajate vahel teatud huvide konflikt.

Et seemnerakud on tillukesed nagu parasiidid harilikult ikka, on nad ühtlasi ka odavad, nii et isased suudavad neid valmistada erilise pingutuseta hiigelkogustes. See annab neile potentsiaalse võimaluse parasiteerida tohutu suurel hulgal emassugurakkudel. See ongi isase peamine bioloogiline huvi: viljastada võimalikult palju emaseid. Sekspartnerite arvust sõltub ju enamasti otseselt isaste evolutsiooniline edukus. Seevastu emase jätab võimalus vastu tulla tuhandete tiiraste isaste paarumissoovile võrdlemisi külmaks.

Erinevalt spermidest on munarakud suured ja kallid. Nende küpsemine võtab aega, nii et spermidega võrreldes jõuab emane neid elu jooksul toota masendavalt vähe. Isegi imetajail, kelle munarakk iseenesest on küll üsna väike ja odav (kuigi mitte spermiga võrreldes!), kulub sellest sünnitamiskõlbliku järglase kasvatamiseks emaihus siiski üksjagu aega ja sel perioodil pole uus viljastumine võimalik. Järelikult, partnerite arv ei mõjuta emase evolutsioonilist edu kuigivõrd, sest peamine piirav tegur on tema enda elu jooksul viljastamiskõlblikuks saavate munarakkude hulk. Sõnaga – munarakk pole raisata. Seepärast on emase huvides paaruda pigem väheste, kuid see-eest võimalikult kvaliteetseid geene kandvate isastega.

Mõistagi ei jää selline huvide erinevus kajastumata eri sugupoolte käitumises: ühelt poolt isaste tormakus ja hoolimatus sigimispartnerite otsingul ja viljastamisel, teiselt poolt emaste seksuaalne vaoshoitus, tõrksus ja valivus. Kõrvutagem sokkude paarumisaegseid turniire malbelt rohtu näksivate kitsede käitumisega või isaskärbeste kobaras tunglemist emase otsas viimase jõuetute püüetega tüütuid kavalere kukilt maha raputada. Või miks õistaimedel lendlevad tuules või rändavad kimalase karvade küljes õielt õiele just tolmuterad, kuna emakad õie keskel rahulikult oma õnnehetke ootavad?


Ka isastel on oma needus. Isastel poleks oma ambitsioonikast erihuvist hoolimata vaja partnerite pärast omavahel nii kangesti võistelda ja kakelda, kui, esiteks, emased poleks valivad ja, teiseks, kui neid sünniks ilma palju-palju rohkem kui isaseid. Siis võiks munarakke jätkuda kas või igale spermile. Kuid paraku on ühe liigi piires isaseid ja emaseid harilikult enam-vähem võrdselt. Põhjus on jällegi evolutsioonilist laadi: kui liigil juhtuks millegipärast olema emaseid tunduvalt rohkem kui isaseid, soosiks looduslik valik eelkõige poegi sünnitama kalduvaid isendeid, sest nemad saaksid “lapselapsi” rohkem kui tütarde vanemad. Nii omandaks sugude suhe teatud arvu põlvkondade möödudes paratamatult jälle tuttava 1:1 vahekorra.

Niisiis jääb emaste munarakke vajaka ja isaste viljastamispotentsiaal seetõttu suuresti kasutamata. Enamik toodetud sperme läheb lihtsalt raisku. Näiteks Playboy seksisümbol küülikki kahvatuks häbist, kui ta teaks, et isane kanakull kargab oma kaasat 400–600 korda iga munetud muna kohta. Umbes 300 miljonist seemnerakust, mis isane inimene ainuüksi ühe suguühte ajal oma partnerisse paiskab, on enamasti vaid ühel õhkõrn šanss munarakk viljastada. Ja tuules hõljuval sarapuu õietolmuteral on vast rohkem lootust kellegi ninas allergilist nohu põhjustada, kui sobival emakasuudmel maanduda.

Pealegi on emased eespool mainitud põhjustel üksjagu piprad, nii et iga isane neile kaugeltki ei kõlba. Eriti tugevalt varieerub õnnestunud viljastamiste arv ühe isase kohta nendel liikidel, kes korraldavad pulmaturniire erilistel mänguplatsidel (tedred, tutkad ja mitmed teised linnu-, kala-, imetaja- ja putukaliigid) või kes peavad tõelisi haaremeid (hülged, sebrad jt.). Näiteks ühel sellisel linnul, pujesel, sooritab kuni kolmveerand kõigist mänguaegsetest paaritumistest üksainus tõeline macho-kukk. Kuid isegi neil liikidel, kes sigivad püsipaaridena, nagu enamik linde või inimene, on üksjagu vanapoisse, samal ajal kui teised vahetavad küll abikaasasid, küll armukesi. Koguni õistaimedel on leitud, et nende emakad võtavad vastu tihti üksnes teatud kindlate omadustega taimeisendeilt pärit õietolmuteri.

Millised on üldse emaste võimalused valida paarituda soovivate isaste seast välja parimad? Kõigepealt võib selle valiku jagada passiivseks ja aktiivseks. Isegi neil liikidel, kelle isased lahendavad tekkinud armastuse kolmnurki või hulknurki jõumeetodil, ja võitja saab paarumisõiguse, ilma et emaselt endalt küsitakski, toimub tegelikult passiivne valik: kõiki emaseid pääsevad ju viljastama vaid tugevamad ja osavamad isased. Niisugustel liikidel aga, kel emased aktiivselt valivad, toimub see omakorda kas avalikult või varjatult. Avaliku valiku puhul nõustub emane anduma vaid sellele isasele, kes talle endale meeldib: näiteks isaslinnule, kes ilusamini laulab, isaskrabile, kes korrapärasemalt sõrga viibutab, või isasämblikule, kes tugevamini trummi lööb. Kuid mitte kõigi liikide emased ei suuda või ei leia otstarbeka olevat tõrjuda soovimatute kavaleride lähenemiskatseid, vaid lasevad neil lahkesti oma paaritumissoovi rahuldada. Need emased on leidnud mugavama võtte – varjatud valiku. See seisneb selles, et emased koguvad partnerite seemne oma suguteedes paiknevatesse erilistesse spermahoidlatesse (selliseid on näiteks lindudel ja putukatel) ja kasutavad munaraku viljastamiseks vaid neile sobivana tunduva, enamasti viimati paarunud isase spermat. Sel juhul ei saa kavalerid ise enamasti teada, kes grupisuhte viljelejatest just isaks sai.

Niisiis on isastelgi oma needus: kuigi nende bioloogiline edukus (järglaste arv) oleneb otseselt sekspartnerite rohkusest ja viljastamispotentsiaalgi on ülisuur, peab enamik neist ometi üksjagu ponnistama, et üleüldse kas või ühtainustki õrnema soo esindajat käima peale saada.


Machod ja jõukurid. Parasiidid hakkavad harilikult silma erilise leidlikkusega, kuidas ära kasutada peremeesorganismi hangitud või toodetud hüvesid. Pole ka ime – sellest oleneb ju otseselt nende olemasolu, samal ajal kui peremehele on nad enamasti üksnes tülikas nuhtlus. Seetõttu on looduslik valik, see võrratu võlurmeister, kujundanud parasiitidel suure hulga kavalaid kohastumusi. See käib täielikult ka isassugupoole kohta. Neid meetodeid, mille abil isased oma unelmate Dulcineasid vallutada püüavad, on võimatu kokku lugeda.

Macho-tüüpi isased loivalistel, sõralistel, põderpõrnikail, kärbseil ja paljudel teistel liikidel võitlevad omavahel füüsiliselt, ja võitja pärib õiguse indlevad emased viljastada. Mida tugevam ja osavam võitleja, seda rohkem oma geenikoopiaid saab ta järglastena tulevastesse põlvkondadesse saata.

Taluperemehe-tüüpi isased, näiteks mõnedel sisalikel, sebradel ja teistel, hõivavad võimalikult suure või võimalikult rikkalike ressurssidega maavalduse ehk territooriumi ja kaitsevad seda teiste isaste eest. Et emased vajavad hädasti kaitstavatel maavaldustel leiduvaid ressursse nii endi kui ka oma järglaste tarbeks, on nad lausa sunnitud valima oma järglaste isaks mõne maaomaniku. Kui naabrimeeste muud omadused on võrdsed, siis tasub mõistagi eelistada jõukamat taluperemeest. Säherdune filosoofia viib kergesti välja selleni, et mõnikord leiab emane olevat otstarbekama minna pigem liignaiseks eriti jõukale naisemehele, kui ainsaks kaasaks vallalisele popsile.

“Rahamehed” jälle teevad emastele hinnalisi kingitusi, tuues enamasti midagi söödavat. Mõned putukad ja ämblikud peavad näiteks oma kallimale viima kinnipüütud kärbse või muu putuka (kuidas see just käib, seda soovitan lähemalt lugeda Mati Martini artiklist siinsamas ajakirjanumbris). Ritsikad aga ei raiska aega kärbse jahtimisele, vaid annavad koos spermaga emasele kaasa valgurikka toitva ja maitsva spermatofoori. Kalatoidulised tiirud ei kingi tulevasele kaasale mitte lihtsalt kala, vaid teevad seda eriti pidulikul ja meeldejääval moel rituaalse pulmalennu ajal. Mõnikord aga ihaldab emane toidust rohkem midagi muud. Näiteks Antarktikas elavatel pingviinidel kuluvad marjaks ära kivid, mida jääle munade alla laotada, et need külma ei saaks. Isane, kes sellise väärtusliku kivi leiab ja emasele toob, saab vastutasuks tollega paarituda. Niisiis tundub maailma vanim amet olevat tõega üsna vana.


Elumehed ja pereisad. Eeltooduga pole isaste arsenal kaugeltki ammendunud. Ilueedideks võib piltlikult tituleerida neid paljude eri liikide isaseid, kes eputavad emaste ees kirevate suletuttide, värviliste mustrite, kaunite laulude, filigraanse tantsuoskuse, surmapõlgavalt riskantse käitumise või muude ülepingutatud tunnuste või oskustega. Sinna kategooriasse kuuluvad osalt ka putuktolmlejate taimede kaunid õied, kuigi antud juhul ei uhkeldata otseselt mitte emaste, vaid neid külastavate kullerite – õietolmu emakasuudmetele edasi kandvate tolmeldajate ees. Et ebaharilike sootunnuste väljaarendamine on tavaliselt kas füsioloogiliselt või energeetiliselt kulukas, või nende demonstreerimine aeganõudev või isegi ohtlik, siis saavad neid endale lubada vaid tõeliselt kvaliteetsed heade geenidega isendid. Sellega arvataksegi seletuvat emaste nõrkus niisuguseid esmapilgul mõttetuina näivaid ekstravagantsusi üles näitavate isaste vastu, kuigi paljud neist ei paku emastele mingit otsest kasu, näiteks ei too praktilisi kingitusi ega kaitse territooriumi.

Isased, kellele saatus pole andnud võimalust emaste ees silma paista ei erilise ilu ega jõukusega, võivad kergesti asuda petturluse teele. Konnadel võib juhtuda, et väikesed ja äbarikud isased, kes vaikides suurte krooksujate läheduses varitsevad, võtavad poolel teel rajalt maha emased, kes tõttavad lootusrikka õhinaga suurte ja vastupandamatult krooksuvate isaste poole. Troopikameredes elava kirevahvena emased koevad oma marja tühja teokarpi, kus nende välja valitud suur ja ilus isane selle viljastab. Mõnikord aga poevad sellistesse karpidesse ette pisikesed isased ja viljastavad marja enne, kui suur isane oma toiminguga pealegi jõuab hakata. Ämblikel kasutavad mõned isased kurjasti ära asjaolu, et pulmakingiks toodav kärbes peab olema mähitud võrguniitidest pakendisse: nad pakivad sinna väikese kivi, ja enne kui emane selle niitidest lahti harutab ja pettuse avastab, jõuab isane sageli juba natuke paarituda.

Sellistel liikidel, kelle emane tavatseb paarituda mitmete vastassoo esindajatega, tuleb isastel oma isadust tagada niinimetatud spermakonkurentsi meetodil. Kõige lihtsam on suurendada spermide arvu, mille isane seemnepurske ajal emasesse paiskab. Siin tuleb mängu n.-ö. loteriiefekt: mida rohkem loteriipileteid ehk seemnerakke isane välja paneb, seda suurem on tõenäosus, et just tema sperm viljastab emase munaraku. Sellest arvataksegi olevat loodusliku valikuga kujunenud seemnerakkude tohutu suured, sadadesse miljonitesse ulatuvad kogused ühes seemnepurskes. Ja ime siis, et šimpansite testised on hiigelsuured võrreldes gorilla omadega: samal ajal kui emasgorilla andub innaajal vaid ühele isasele, naudib emane šimpans armusuhteid eri partneritega.

Äsja kirjeldatud lihtsa meetodiga spermakonkurents muidugi ei piirdu. Eriti just putukate maailmas tuntakse kõige andekamaid võtteid, kuidas eelkäija seemet emase suguteedest välja puhastada – kiilidel on selleks eriliste kidadega varustatud sugutid –, või kuidas pärast emasega paaritumist tema suguava erilise voorusevööga kinni toppida. Laiemas mõttes võiks spermakonkurentsina käsitleda isegi kõige lihtlabasemat armukadedust, mis muide loomariigis pole sugugi vähem levinud kui inimestel.

Justkui selleks, et oma spermide parasiitlikku olemust eriti reljeefselt välja tuua, on mõne liigi isased muutunud ise emaste tõelisteks parasiitideks. Süvaookeani pimeduses elava sarvkala isased, kes on emase kõrval tibatillukesed, imevad end suudpidi viimase kõhu külge. Kõik nende siseorganid peale seemnesarjade taandarenevad, isegi vereringe ühineb emase omaga. Tal pole üldse muud muret kui viljastada õige aja saabudes oma “peremeesemase” marja. Ja isegi õiget aega ei pea isane ise passima: emane ajendab spermide vallandumise nende ühisesse vereringesse läkitatavate hormoonide abil. Vaat sulle siis tugevamat sugupoolt! Ühel mereussil läheb kääbusisane oma parasitismiga veelgi kaugemale: leides emase, tungib ta läbi abikaasa sisikonna, seab end mugavalt sisse otse munajuha lähedal ja pühendub nüüdsest üksnes lemmiktegevusele – viljastamisele. Loomulikult pole talle peale raigade vaja ühtki muud elundkonda, need taandarenevad.

Ometi leidub isaste seas ka neid, kes justkui häbenedes oma parasiitset algloomust, on võtnud emaste südame murdmiseks kasutusele eelmistest hoopis teistsuguse taktika – vanemhoole. Nii nagu inimestel osaleb lastekasvatuses harilikult ka mees, võtavad isane ja emane peremuredest peaaegu võrdselt osa ka enamikul linnuliikidest, imetajatest kiskjatel ja mõnedel teistel loomaliikidel. Nõnda pole isasel küll enam eriti aega teisi emaseid jahtida, kuid teatud rasketes keskkonnaoludes, kus järglased ühe vanema hoole all naljalt elujõuliseks ei kasvakski, tasub seksuaalne vaoshoitus ja peretruudus end isasele bioloogilises mõttes ära rohkemgi kui ringitõmbamine. Mis kasu oleks geenide paljundamise seisukohast vaadates sadadest lastest, kes oma võrgutatud ja maha jäetud üksikema hoole all suguküpseteks ei saagi! Parem juba pühenduda ühele perele ning kasvatada oma üheainsa partneri vähesed lapsed tublideks, terveteks ja elujõulisteks. See muide ei tähenda, et sellised pereisad võimaluse korral väikesi salajasi kõrvalhüppeid ei üritaks sooritada, eriti teiste isaste kaasade juurde. Viimaste aegade uuringud tõendavad, et veel hiljuti väga paaritruudeks peetud linnuliikide pesakondades on masendavalt rohkesti sohilapsi. Üldse võib isaste sigimiskäitumine isegi ühe ja sama liigi piires varieeruda: tõeliste elumeeste kõrval tegutsevad üdini truud pereisad, kusjuures osalt oleneb ühe või teise taktika valik isase muudest omadustest, näiteks atraktiivsusest.


Nokk kinni, saba lahti. Isahool varjutab oluliselt isaste parasiitset algloomust ja mahendab sugupooltevahelist huvide konflikti. Kui mõlemad kaasad rassivad võrdselt järglaste heaks, on loomulik, et vähenevad ka sugupooltevahelised erinevused välimuses ja käitumises. Paljude lindude emaseid ja isaseid on peaaegu võimatu eristada, nagu tänapäeva Euroopa mehi naistestki. Mõnel liigil on asi kaldunud üle sugude võrdsuse tasakaalupunkti isegi teisele poole: neil on just isased võtnud oma õlgadele vanemliku hoole põhikoorma. Sellist soorollide ümberpööratust tuleb üpris ohtrasti ette näiteks kaladel, kellel erinevalt kehasisese viljastamisega imetajatest, lindudest või putukatest viljastatakse munarakud väljaspool mõlema partneri keha: emane koeb kõigepealt marja ja seejärel isane viljastab selle niisaga. Nii on emasel tekkinud ahvatlev võimalus lasta tulevaste järglaste juurest esimesena jalga, mitmel liigil ongi nii juhtunud. Näiteks ogalikul on just isane see, kes ehitab pesa ja kaitseb ning õhutab sinna koetud marja. Samal ajal kogunevad emased ogalikud sageli hoopis röövkampadesse ja ründavad võõraste isaste pesi, et marja nahka panna. Eriti hell isa on merihobuke, kellel on maimukeste kaasastassimiseks koguni eriline haudetasku.

Kuigi mõlemal juhul – nii vanemhoole võrdse jagunemise kui ka soorollide ümberpööratuse korral – on emantsipeerunud emastel, mida nautida, tuleb ometi selle eest ka tasuda. Kui isane investeerib jõuliselt järglaste kasvatamisse, muutub ta emaste suhtes valivaks. Nüüd võib kergesti juhtuda, et üksnes parimad (ilusamad, tervemad jne.) emased saavad kvaliteetse paarilise, kehvemad peavad vastavalt leppima kas alaväärtuslike partneritega või koguni “vanatüdrukupõlvega”. Seda ei juhtu aga tegelikult kunagi neil liikidel, kel isassugupool on täielikult vaba vanemlikest muredest ning kvaliteetsed isased meelsasti valmis paaruma mis tahes emasega, kinkides talle elujõulisi järglasgeene. Nokk kinni, saba lahti.

Niisiis, emaste jaoks on omad varjuküljed ka isaste hakkamisel headeks lapsevanemateks. Seetõttu on paljudel liikidel õnnestunud parasiitse isassugupoole nuhtlusest vabaneda seksist vähemalt ajutiselt hoopis loobudes. Paljud taimed teevad panuse vegetatiivsele paljunemisele, putukad, kalad, kahepaiksed ja roomajad neitsisigimisele ehk partenogeneesile. Eriti leidlik on olnud kirevkala emane, kes sigib küll partenogeneetiliselt, kuid vajab selleks, et tema munarakust areneks järglane, siiski isase spermi: olles täielikult loobunud oma liigi isastest, kasutab ta spermidoonoreina sugulasliikide isaseid. Seda võib samuti käsitleda omapärase seksuaalparasitismina, kusjuures nüüd on parasiidiks emane, kes ei parasiteeri mitte oma vastassugupoolel, vaid hoopis sugulasliigil. Kuigi suguta sigimine tundub mitmes mõttes kasulik ja täiesti võimalik, pole selle artikli alguses vihjatud põhjustel siiski tõenäoline, et ükski liik saaks seda väljasuremisriskita kuigi kaua nautida. Seksil on siiski omad eelised.


Needus kestab. Sadade miljonite aastate jooksul on looduslik valik arvutu hulga liikide kummalgi sugupoolel välja kujundanud palju kohastumusi, mis aitavad neil oma soospetsiifilisi huve rohkemal või vähemal määral teoks teha. Paraku on igal saavutusel oma hind: vanemhoole võrdsem jaotus on kärpinud emaste valikuvabadust ja tekitanud konkureerimisvajaduse, isastelt nõudnud aga arvukatest sekspartneritest loobumist. Suurem valikuvõimalus on seevastu seadnud vanemliku hoole põhiraskuse emaste õlule, isaseid aga õhutanud pidama veriseid pulmaturniire või ehtima end tobedate ja eluohtlike kaunistustega. Seejuures ei pruugi paljud isased niiviisi sigimises üldse kätt valgeks saada, halvemal juhul võivad nad kaotada elugi. See, millisesse tasakaalupunkti emas- ja isaspoole evolutsiooniline võidurelvastumine ühel või teisel liigil parajasti jõudnud on, sõltub nii kohalikest keskkonnaoludest kui ka liigi elukäiguomadustest. Nagu nägime, valitseb eluslooduses siingi vormikirevus lausa seinast seina.

Ka meie oma liigil näib sugupooltevaheline huvide tasakaal olevat ajutiselt paigast ära, tüürides jõudsalt naiste suurema emantsipeerumise poole. Mis on selle muutuse peamine tõukejõud, ei tea, ja kuhu see sedapuhku välja jõuab, on veelgi raskem ennustada. Teistel liikidel paistavad tasakaalupunktid asuvat kõikvõimalikes positsioonides. Selge on vaid, et meie õnnelik kooselu võib jätkuda juhul, kui mõlema sugupoole huvisid rahuldatakse võrdselt. Hoolimata sellest, et needus kestab.


Raivo Mänd (1954) on zooloog, Tartu ülikooli loomaökoloogia professor.



Raivo Mänd
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet