Eesti Looduse fotovõistlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa looduskaitse EL 2011/05
Kultuuri võti asub rahvusparkides

Meie esimese, Lahemaa rahvuspargi loomisel 40 aastat tagasi peeti silmas Eesti kultuuri hoiu väikest mudelit. Rahvuspargi asutajad üritasid korraldada meie rahvuslikku kultuuri ja meie vabadust tol ajal võimalikes piirides: käsikäes loodus- ja muinsuskaitsega.

Kultuur on vabaduse korraldamine. Hando Runnel on Eesti põhiseaduse loomise ajal määratlenud kultuuri olemust ja jõudnud järeldusele, et kultuur on vabaduse korraldamine, vabaduse korrastamise viis ja määr. Vabaduseta on raske rääkida kultuuri tavapärasest, loogilisest toimimisest. Samas tõdeb ta, et see on pragmaatiline vaade kultuurile. Tegelikult hõlmab ju kultuur nii õigus-, sealhulgas asjaõigussuhteid, kui ka vaimseid suhteid [2].
Rahvuspargi rajamisel püstitati eesmärk: peale loodusväärtuste kaitsta kultuuripärandit, s.o. piirkonnale iseloomulikke väärtuslikke maastikke, ökosüsteeme ja muinsusobjekte; neid uurida, ennistada ja tutvustada. Ühtlasi nähti rahvuspargis vajadust kaitsta maastikku kui tervikut. See oli omal ajal nõukogude vabariigis väga julge seisukoht. Kultuuripärand seob põlvkondade väärtushinnangud ja kultuuri ning sunnib analüüsima ja hindama nende järjepidevust.

Kultuur ja ruum toimivad omavahel. Eesti on ainus koht maailmas, kus meie maad, vett ja õhku kaitseb ja hoiab eesti kultuur. Mingit paika, (elu)ruumi aitavad säästa loodus-, muinsus- ja riigikaitse, üksiti tuletõrje, töökaitse ja tervisekaitse institutsioonid. Kõik nad teevad seda omal viisil ja oma vaatenurgast, aga kõigil nende otsustel on ruumi loov mõju. Samal ajal ei kaitse keegi ruumi kultuuri seisukohalt [3].
Tasub heita põgus pilk Eesti rahvusparkidele, nende paiknemisele, kaitse-eesmärkidele ja senisele tegevusele. Seejuures võib kohe tõdeda, et just seda ülesannet – kaitsta ruumi kultuuri aspektist – täidabki rahvuspark. Selles peakski rahvuspargi idee seisnema.
Looduskaitseseaduse järgi on rahvuspargi kui kaitseala eesmärk säilitada, kaitsta, taastada, uurida ja tutvustada loodust, maastikke, kultuuripärandit ning tasakaalustatud keskkonnakasutust. Seadus täpsustab meie viie rahvuspargi kaitse-eesmärgi:
1) Lahemaa – Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitse,
2) Karula – Lõuna-Eesti kuppelmaastike looduse ja kultuuripärandi kaitse,
3) Soomaa – Vahe-Eesti soo- ja lammimaastike looduse ja kultuuripärandi kaitse,
4) Vilsandi – Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitse,
5) Matsalu – Lääne-Eesti iseloomulike koosluste ning Väinamere looduse ja kultuuripärandi kaitse.

Rahvuspargid paiknevad Eesti looduslikult ja kohalikult kultuurilt erinevates piirkondades. Igal pool on eripärased ajaloolised mõjutused ja paikne kultuur. Kaitseala valitseja, keskkonnaameti ülesanne on toetada koos kohaliku kogukonnaga paikset kultuuri ning luua paikkonna tasakaalustatud arengut soodustav keskkond.
Paikse kultuuri kaitse ja selle elujõulisena hoidmine eeldab ajaloo head tundmist, kultuuri eri tahkude muutuste mõistmist, pärimuslugude edasiandmist meie kaasaegsetele ja kõige selle sidumist ruumi, sealhulgas looduse ja maastike praeguse seisundiga. Rahvuspark peab meenutama meie pärinemise lugu ja põlistama eestlased meile sobivas ruumis – Eestimaal.
Lahemaa rahvuspark on meile kindlasti sümboolse tähendusega: siin on põhjalikult läbi põimunud ruum ja pärimused nii lähiajaloost kui ka kaugetest aegadest. Tänu rahvuspargile on meil alles vajalik teave ja oskus seda lugeda, mõista ning tunda selle vastu aukartust ja hoolivust.

Praegusajal mõjutab kõike seda globaliseeruv ühiskond, suhtevõrgustikud, kus ruumi ja kultuuri mõisted muudavad oma tähendust. Kultuuri seos territooriumiga, emakeelega, esivanemate usu ja koduse loodusega nõrgeneb. Eesti kultuuri ja looduse erilisus on üks olulisemaid enesemääratlemise allikaid.
Maailma kultuur vajab samamoodi mitmekesisust kui loodus ja saab olla vaba valikuteks ja arenguks vaid mitmekesisust hoides. Väga palju sõltub meist endist: milline on see vabaduse määr, mida me oma riigis loome ja kuivõrd see rajaneb õigetel väärtushinnangutel ehk siis nende kujundamisel. Maailma kultuuri mõistmiseks peab mõistma oma kodust kultuuri ja selle väärtust.

Kultuur on loodusliku evolutsiooni loomulik tulemus, mille eeldused valmistas ette bioloogiline evolutsioon. Kultuurilise muutuse ajategur on kolm põlve ehk mälestuste mälestuse kustumise aeg, geneetilised muutused nõuavad aga aastatuhandeid. Üldjoontes võib öelda, et 21. sajandi inimese füüsiline olemus ja hingelaad pärinevad paleoliitikumist [1].
Tänapäeva looduskaitset iseloomustab kaks väga olulist suunda. Esiteks ei saa looduskaitset korraldada kohaliku kogukonna osaluseta. Teiseks: praegune looduskaitse on dünaamiline, kiiresti muutuv ning kõiki eluvaldkondi lõimiv.
See paneb looduskaitse ametkonna proovile: tuleb jõuda inimesteni, olla arenemisvõimeline äärmiselt laias tegevusspektris. Tõelist pingutust nõuab nüüdses olukorras rahvusparkide töö korraldamine. Eriti praegu, kui raha on vähe. Ainult mõjurühmade koostöös saab rahvusparke arendada ja konflikte vältida.

Nüüdisaegse looduskaitse, sealhulgas rahvusparkide hoogsa arengu ja püsivuse nurgakivi saab olla vaid sobivate väärtushinnangute kujundamine ja nende sidumine paikse kultuuri ja igapäevase eluga.
Hando Runnel on öelnud: „Kultuur ei ole ainult mingi kõrge vaimne toodang, vaid kõigepealt kodu, vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis” [2]. Kultuur on elamisviis, mis avaldub põlvkondadele edasi antavates teadmistes, kollektiivne suhtlemisvahend. Ühtlasi on Runnel praegust kultuuri iseloomustanud olukorrana, kus inimestele tagasi antud omandiõiguse ajendil on osa inimesi tunnistanud omandiõiguse ülimuslikuks. Nii kaovad meie kultuurile omased väärtushinnangud.
Kahjuks tuleb väärtushinnangute muutust ning avaliku ja erahuvi teravat vastasseisu praeguses looduskaitses kogeda pidevalt. Sageli ka Lahemaal. Siin on ühe põhilise kultuuripärandi kaitse võimalusena nähtud just omanikuhoidu. Selleks, et see oleks tõhusam, on vajalik kujundada väärtushinnanguid, inventeerida ja tuua selgelt esile, mis on väärtuslik ja mis unustatud.
Väärtushinnangute ja oskuste kujundamisele on Lahemaal suurt rõhku pandud kas või loodus- ja kultuuripärandi kaitse koolitustena. Ehituspärandi koolitusi on korraldatud koostöös nii väärtuslike hoonete omanike kui ka ehitajatega ja huvi nende vastu on üha kasvanud.
Teame, et väärtushinnangute kujundamine nõuab vaeva ja aega. Lahemaa näitel pole me suutnud isegi neljakümne aastaga paljude kohalike tõekspidamisi muuta. Kuigi muutused paremuse poole on olnud märgatavad. Aga kolme inimpõlve ajateguri toimivuse kontrollimine eeldab veel aega.

Kõige selgemini ilmnevad Lahemaal kultuuripärandi hoiu tulemused. Inimeste loodud ja kujundatud keskkonna hoidmise tulemused on kiiremini ja selgemalt nähtavad kui looduse aeglane ja sihikindel toimimine.
Enamjaolt on Lahemaal tegemist traditsioonilise, hästi säilinud pärandmaastikuga, kus võib näha nii kalmeid, pühapaiku kui ka mõisaparke ja kõrtsikohti. Huvitavad on ajaloolised teed, veskid, kalmistud, kabelid, kooli- ja seltsimajad, söepõletuskohad, lubjaahjud, telliselöövid- ja tehased, piirded ja kiviaiad ning maa- ja rannakülade põlised talukohad, ent ka maastik tervikuna.
Ühtviisi oluline on raskemini hoomatav, aga kaitset vajav rahvakultuur, vaimne pärand. Sealhulgas maarahva kultuur, põlised kohanimed, aukartus elava ees, metsa- ja mererahva mõttelaad, loodust säästva töö austamine.
Kogu looduskaitse on osa rahva kultuurist. Eesti looduskaitse ja kultuuri seosed on erakordselt tihedad. Tänapäeva arenenud riikides ei ole palju rahvaid, kelle kultuur, kelle olemise viis on nii tihedalt põimunud looduse ja sellega seotud pärimuskultuuriga kui meil. Seda väga olulist väärtust tuleb hoida.
Millisena sooviksin näha Lahemaa rahvusparki ja looduskaitset tulevikus? Kutsun kõiki üheskoos kujundama sellist looduskaitset, mille tulemusena saab kõikjal meie looduses märgatavaks eestlaste kultuur. Loodust austavad väärtushinnangud ja looduskaitse korraldamine peavad tuginema selgelt tajutavatele ajaloolistele juurtele. Rahvuspargid, sealhulgas Lahemaa, on selle poole püüdlemise nurgakivid.

1. Kärner, Tiit 2010. Kultuur ja vabaduse piirid. – Akadeemia 22 (5): 815–823.
2. Runnel, Hando 2007. Mis on kultuur? Ettekanne konverentsil „Pärandkultuur metsas – väärtustamata väärtused”. Tartu. 19. detsember.
3. Rünkla, Indrek 2010. Ruumi küsimus. – Akadeemia 22 (5): 771–776.

Andres Onemar (1956) on lõpetanud EPA-s metsanduse. Keskkonnaameti peadirektor.



Andres Onemar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet