Eesti Looduse fotov�istlus
07-08/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
SETOMAA EL 07-08/2003
Ristipuude teedel

Kll oli metsas mnda puuda

Kverada, igeeda, ristilista, rstilista...

(Rahvalaulust)


Terase rndaja silm seletab Kagu-Eesti maanteede res puid, mis kannavad enda tvel inimese kega ligatud ristimrke. Mne plispedaja tvel vib neid kokku lugeda le sadakonna. Osa on neist vrsked, alles kullast vaiku tilkuvad haavaarmid puu kehas, mnda oskab aimata vaid treenitud silm. Selliselt mrgitud puud kannavad oma tvedel kagueestlaste eluriste.

Ristimrk on pha vi mstiline smbol, mis on tuttav juba esiajaloost Aasia, Aafrika ja Euroopa, eriti Idamaade, Egiptuse ja Vahemere maade muististelt. Rist on nii ornamendikujund kui ka maagilise ja smboolse thendusega mrk vi ese. Rist on moodustunud vertikaal- ja horisontaaljoonest, millest esimene smboliseerib taevast, hinge, kiksust, meesalget, ning teine eksistentsi, materiaalset olekut, naisalget. Kahe telje likumisel tekkiv tiuslik nelikjaotus thistab nelja ilmakaart, nelja aastaaega ja nelja rgainet: tuld, hku, maad ja vett. Ristimrk on ka surematuse ja elu, hinge ja keha smbol. Risti kanti kui talismani. Kuningad ja aadlikud, kes ei osanud kirjutada, kasutasid ristimrki kui head nne toovat allkirjamrki eri dokumentidel (vrd. kolme ristimrgi tegemine lepingu kinnituseks nii leloomulike olenditega kui ka ajalikus elus ette tulevate toimingute puhul eesti jt. rahvaste traditsioonis). Head nne smboliseeriva thendusvlja tttu sai ristimrgist ka pluss-mrk. Kuid rist kujutas endast ka vllapuud, millel ohverdati viljakusjumal. See riitus viis ajapikku risti kasutuselevtuni kurjategijate karistamiseks, saades ksiti ohverduse ja piinamise smboliks [2].

Hoida kurja eemale. Ristide likamine puusse teel kalmistule on ks thelepanuvrsemaid ajaloolise Vrumaa (Hargla, Karula, Urvaste, Ruge, Vastseliina, Rpina, Plva ja Kanepi kihelkonnad) matusekombeid. Ristipuude fenomenis on konserveerunud arusaamad puust kui hinge asupaigast ning ristidega puud on praeguseks ainulaadsed kogu Euroopas, isegi terves maailmas.

Ristipuu (ka ristikuusk, ristimnd); ristipetj, ristikuus, ristikiv (eL); Kreuzbaum (sks.); cross-tree (ingl.); ristipuu, ristikko (sm.); krestnoe derevo (vn.) all mistavad folkloristid ja etnoloogid teerset suuremat puud vi ristimetsas kasvavat puud, mille tvesse matuselised teel matusepaika likavad risti, kusjuures mnel pool (nt. Hargla, Ruge, Kambja ja Plva kihelkonnas) pakutakse sealjuures matuselistele ka rituaalne pits alkoholi ja vimaluse korral suupistet [10].

Ristilikamise traditsiooni algupra tuleks otsida animistlikust eelkristlikust ajast, mil surnute hauatagust elu kujutleti varasema elu jtkuna selles metsas, kuhu laibad jeti (riputati puude otsa) vi hilisemal ajal ka maeti. Phad hiied on seega esialgu olnud matusepaigad ning uskumuse kohaselt elasid lahkunute hinged hiiepuudes edasi. Traditsionaalkultuurides, s.o. kirjakultuurita rahvastel usuti lahkunu hinge siirdumist looduslikku esemesse (puudesse, kividesse, allikatesse), mida peeti phaks. Seelbi said need loodusobjektid erilise ju ja ravimju ning arvati, et loodusobjekti siirdunud surnu hingest saab tema kaitsevaim [3; 7].

Uskumus, et surnud esivanemate hinged elavad puudes edasi, on kosmopoliitne. Niteks dieri him Kesk-Austraalias peab end seotuks puudega, kuhu primuse jrgi on asunud esivanemate hinged. Nad suhtuvad sellistesse puudesse austusega ja teevad kik selleks, et neid puid ei raiutaks ega pletataks. Nad kardavad karistust, kuna pole kaitsnud oma esivanemate hingesid. Sama uskumus on levinud ka niteks Filipiinidel ja Aasia rahvastel. Korealaste uskumuste kohaselt kas katku vi teel surnud inimeste hinged, samuti snnitusel surnud naiste hinged leiavad psiva koha puudes. Hingepuude all asuvatele kividele tuuakse hingedele ohvritoitu. Hiina uskumuste phjal samastatakse haudadel kasvavaid puid kadunute hingedega. Luna-Aafrikas elavad maravud peavad kalmistukohti phadeks paikadeks, kust ei raiuta puid ega tapeta loomi, sest igat jalatit maad asustavad surnud esivanemate hinged [1]. Uskumus puust kui hinge asupaigast on tuntud ka ida- ja lneslaavlaste mtoloogias. Puudest peavad nad enim austusvrseks ja phaks kaske, kus on leidnud asupaiga surnute hinged ja naissoost deemonid. Seetttu on kaske nii austatud kui ka peetud kardetavaks ja ohtlikuks puuks. Kostroma kandis on surija kohta kasutatud metafoori "kasekesse minema" [8]. On thelepanuvrne, et veel praeguseni on Kagu-Eestis paiguti silinud uskumus, mille alusel naissurnu hing siirdub lehtpuusse, eelkige kaske ning seetttu ptakse rist, kui vhegi vimalik, ligata kasepuusse. [Matsikask]

Surnutekultuse muutudes tekkis kujutelm vljaspool surnukeha elavast hingest, kes mningatel juhtudel vis olla pahatahtlik (eriliselt surnud inimese hing, nia hing), ajapikku hakati kartma halba kigilt surnutelt. Eesti usundis ei psenud hing manalasse, kui surnule polnud ohverdatud [3]. Seeprast tuli surnute hingi mlestusohvritega lepitada ja trjemaagiliste toimingutega tkestada nende tee matusepaigalt koju. Varsemal ajal riputati mlestusohvrina puu klge vrvilisi lngu ja paelu, seejuures joodi suutis viina. Ristiusu levides kinnistus kurja trjevahendina ristimrk ning svenes uskumus, et kodukija ei saa ristist mda minna [10; 11].


Mittekristlik ristitalitus. Vanimad teated ristipuude vi nende analoogide kohta ulatuvad Eestimaal 17. sajandisse [6; 9]. Ssteemsed kirjeldused ristipuude traditsiooni kohta on sna hilised ning prinevad Mattias J. Eiseni ja Jakob Hurda kogudest 19. sajandi teisest poolest. Puusse risti likamine ei kuulu kristliku matusetalituse rituaalide hulka. ldjuhul on kohalikud vanemad kirikupetajad suhtunud ristilikamisse erapooletult ja vtnud teinekord ka ise toimingust osa, phjendades oma kitumist kohalike tavade austamise ja seega ka surnu soovide arvestamisega. Osa vljastpoolt Vrumaad tulnud pastoreid on tava tauninud ning nende eest on ristilikamist isegi varjatud.

Mdunud sajandi 30.40. aastateni on ristilikamise traditsioon matusekombestiku osana olnud elujuline ka Lne-Saaremaal Kihelkonnas, kus peale ristimrgi on puusse ligatud ka peremrk, mis muutis ristipuu kohalike elanike jaoks mrksa teaberikkamaks. Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist leiame teateid, mille kohaselt olid niteks praeguse Kiirassaare kla kandis jmedad mnnid, kuhu ligati riste, mis pidid surnute hinged kinni hoidma. Kui matuserong oli mda linud, likas ks matuselistest koore sisse risti. Seda kohta kardeti udsel kombel. Mnnid veti maha Eesti iseseisvuse ajal, kui anti vlja seadus, et maanteede red olgu lagedad. ks jme, tihedalt riste tis mnnitve jupp olla veel kaua ksinda maantee res lebanud.

Traditsioon oli tuntud ka Phja-Ltis, mis on olnud ajalooliselt nii ltlaste kui ka lunaeestlaste asuala ning enam-vhem kuni Eesti Vabariigi snnini 1918. aastal hine kultuuriruum Liivimaa. Kalmistuteelt tulles on ristimrk puutvesse ligatud phjendusega, et surnu leiaks viimsel kohtupeval tee koju. Rist puul osutanud ka sellele, et seda teed on kalmistule viidud kristlane. Kui lahkunu oli naine, lisati ristimrgile riideribasid (Valka lhedal tehtud koguni kangaribadest lillekimbuke) ning kollaseid ja punaseid lngu. Ristilikamise juures joodi lut vi puskarit, viimast piserdati ka maha ning jrele jnud lu ohverdati puu juurtele [11]. Phja-Ltis hbus komme nukogude perioodil, mil traditsiooni jrgijaid karistati: metsamajandite ametnikud trahvisid inimesi riigi vara tahtliku kahjustamise eest.

Nukogude ajal ksitlesid kohalikud inimesed ristilikamist sageli kirikliku talituse aseainena, seda enam, et tavasse suhtusid halvustavalt mujalt tulnud ateistlikust vaimust kantud koolipetajad, parteisekretrid jne. Ristilikamise traditsiooni he silitava tegurina toimiski Kagu-Eestis nii kummaline kui see esmapilgul ka ei tundu nukogude aeg, mil sotsiaalsed muutused hiskonnas paiskasid segamini klahiskonna senise elukorralduse. Kui oli vimalik, ligati mlestusrist nukogude vimu vrandatud kodutalu piirile, millise rituaaliga avaldati austust plistele traditsioonidele ning omalaadset protesti vgivaldse ja vra hiskonnakorralduse vastu.

Tnapeval phjendatakse Luna-Eestis ristilikamise vajadust kas usundiliste kujutelmadega (risti likamine on trjemaagiline toiming) vi lihtsalt vana tava jrgimisega (rist ligatakse kadunu mlestuseks, sest nii on seda alati tehtud). Harvem on riste ligatud puusse ka nendes kohtades, kus inimene(sed) on nnetult surma saanud.

Ristipuude analooge tuleb ette igeusklike setode matusekombestikus, kus nn. lautsipuu alla asetatakse kdunema lautsilauad, surnuled ja surnupesuviht esemed, millega siit ilmast mineja oli vahetult enne surma kokku puutunud.


Iga puu ei sobi risti kandma. Ristipuu asukoha valik oleneb maastiku iserasustest, kuid ldjuhul mrgib see teadlikult vi alateadlikult piiri, millest leviiduna jtavad lhedased lahkunuga lplikult hvasti: ndsest on ta elavate hulgast lplikult vlja arvatud. Luna-Eesti ristimetsad, tavaliselt okaspuu- vi segametsad, asuvad kas surnuaia vahetus lheduses vi nn. kirikuteedel: kla ja surnuaia vahele jvas metsatukas. Need on kogukondlikud phakohad, kust mberkaudsetest kladest ja asulatest surnut kalmistule viies ka ristimrk puusse ligatakse. Iseloomulikult on sealsetel puudel le he risti, sest lhisugulaste ristid ptakse ligata samale puule. Ristipuu peab olema esteetiline: ilus ja tingimata elus puu ning maanteele hsti ra paistma. Liigiliselt on eelistatuim mnd. Mnnikoorde ligatud ristid psivad kaua nha, kuuse vi kasetvesse ligatud ristid aga armistuvad sna ruttu.

Kla ristipuuks on ldjuhul mni vana mnd, mis asub klast surnuaia poole viival esimesel teeristil. Individuaalsete (pere)ristipuude valikul on osutunud mravaks usundilised kujutelmad. Rist vi vajaduse korral isegi mitu risti kalmistutee jrgnevatele teeristidele ligatakse puusse koduskimise trjeks. Kuigi vliselt ju ei erine trjemaagilisel eesmrgil tehtud ristid lihtsalt mlestusristidest, asuvad trjemaagilise primusega seotud ristid tihedast asustusest krvale jvates metsaklades vi ksiktaludes. Sealsete vanemate inimeste mttemaailmas on siiani silinud uskumused kurjast silmast, kodukijatest, snamaagiast jne.

Risti likab lahkunule lhim meessoost sugulane vi ristipoeg. Missuguse kuju rist vtab, oleneb likaja kunstimeelest ja osavusest. Enam levinud on lihtsad ladina ristid, nn. kannatusristid, mida sageli on kujutatud koos ristalusega (kpaga). Tunduvalt harvem kohtab kreeka ja andrease riste ning nn. vene riste, mis osundavad, et eestlastest igeusklikudki jrgivad seda traditsiooni.

Kui rist on valmis, jrgneb rituaalne viina ja suupiste pakkumine, mida ndisajal ei tlgendata enam kui ohvritoimingut, vaid kui ht titmist nudvat kommet. Ohvriande ldiselt ristipuude klge enam ei seota. Vrvilised paelakesed ja musta lindiga puu klge seotud pihlakaoksakesed nivad olevat pigem eelkristliku traditsiooni elustamiskatsed ning viitavad neomtoloogilisele maailmaksitusele.

Hiljem mda sites pavad inimesed omaste puud vi puid ra tunda. ksikud vanemad inimesed kannavad ristipuu eest samasugust hoolt nagu lhedase kalmugi eest, istutades puu alla lilli. Kalmistule sites tehakse ka ristipuu juures peatus ja mnikord sdatakse selle juures isegi knal.


Ristipuud ei langetata: mt vi tegelikkus? Lunaeestlaste eetiliste arusaamade kohaselt ristipuudelt oksi ei murta ega langetata neid puid. Kes reeglite vastu eksib kas teadmatusest vi meelega, seda tabab karistus. Rahvasuu teab knelda mujalt tulnud metsameestest, kes on metsaraiet tehes ka ristipuid langetanud ja prast seda ise puu all jnud ning surma saanud.

ks mees jutustas mulle juhtumist umbes 1987. aastal Viirapalus. Sealse metsavahi maja taga oli ristimetsa tukk philiselt kuused. Uus, Vru linnast prit eestistunud venelasest metsavaht puhastas metsaalust, vttis ka mne kuuse maha: kuusk on ju kerge kuivama. Ristipuude tausta ta vist tol ajal ei teadnud. See, miks neil puudel ristid peal on, tuli hises jutuajamises hiljem vlja. 1988. aasta talvel ji ta metsas tuulemurruga puu alla ja sai surma.

Tavaliselt ristipuid niisama ei langetatud ning osa suuremaid ristipedajaid on vetud looduskaitse alla (nt. Korgme, Kellame ja Haki ristipedajad, Haki ristikask ning Mustahamba kla tamm Ruge kihelkonnas jne.). Siiski on ristipuid ja ristimetsatukki langetatud aktiivse majandustegevuse kigus: Sastavi ristimets Urvaste kihelkonnas ji maantee laiendusele ja gvendusele ette 1990. aastatel; 1997. aasta suvel langetati Kanepi kihelkonnas lageraiet tehes ka ristipuudetukk; Saru-Hargla ristipalu harvendasid omaaegse leliidulise alluvusega Saru lauatehase hutsuulidest ja ukrainlastest metsatlised jne.

Nn. vru liikumise tttu on ristipuud sattunud varasemast suurema heatahtliku thelepanu alla kui kaitsealused loodusobjektid vi puud, kes tuleks kaitse alla vtta. Traditsiooni silimise ja vrtustamise seisukohalt on hea, et osa suuremaid ristipuid on looduskaitse all. Kuid arvestades traditsiooni arhailisust ja ainulaadsust, vriksid veel mnedki ristipuud ja ristimetsatukad loodus- vi muinsuskaitse alla vtmist kui osake Kagu-Eesti omanolisest prandkultuurist.


1. Frazer, James G. 1986. Zolotaja vetvj. Moskva.


2. Jobes, Gertrude 1962. Dictionary of Mythology Folklore and Symbols. New York.


3. Kulmar, Tarmo 1994. ldine usundilugu I. Tartu.


4. Kivupuu, Marju 1996. Ristipuud Luna-Eesti matusekombestikus. Metagused 1, 2: 5574. Vt. ka: http://haldjas.folkore.ee/tagused


5. Kivupuu, Marju 1997. Ristipuud Luna-Eesti matusekombestikus. Akadeemia 1: 3561.


6. Laugaste, Eduard 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Tallinn.


7. Loorits, Oskar 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn.


8. Slavjanskaja mifologia 1995. Moskva.


9. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Tallinn.


10. Viires, Ants (koost. ja toim.) 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn.


11. Vilkuna, Janne 1992. Suomalaiset vainajien karsikot ja ristipuut. Jyvskyl.



Marju Torp-Kivupuu (1960) on folklorist, filosoofiadoktor, TP dotsent. Peamised uurimisteemad on surmakultuur, eesti rahvausund ja -kombestik ning rahvameditsiin.



Marju Torp-Kivupuu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012