Eesti Looduse fotovõistlus
07-08/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
SETOMAA EL 07-08/2003
Ristipuude teedel

Küll oli metsas mõnda puuda –

Kõverada, õige´eda, ristilista, rästilista...

(Rahvalaulust)


Terase rändaja silm seletab Kagu-Eesti maanteede ääres puid, mis kannavad enda tüvel inimese käega lõigatud ristimärke. Mõne põlispedaja tüvel võib neid kokku lugeda üle sadakonna. Osa on neist värsked, alles kullast vaiku tilkuvad haavaarmid puu kehas, mõnda oskab aimata vaid treenitud silm. Selliselt märgitud puud kannavad oma tüvedel kagueestlaste eluriste.

Ristimärk on püha või müstiline sümbol, mis on tuttav juba esiajaloost – Aasia, Aafrika ja Euroopa, eriti Idamaade, Egiptuse ja Vahemere maade muististelt. Rist on nii ornamendikujund kui ka maagilise ja sümboolse tähendusega märk või ese. Rist on moodustunud vertikaal- ja horisontaaljoonest, millest esimene sümboliseerib taevast, hinge, kõiksust, meesalget, ning teine – eksistentsi, materiaalset olekut, naisalget. Kahe telje lõikumisel tekkiv täiuslik nelikjaotus tähistab nelja ilmakaart, nelja aastaaega ja nelja ürgainet: tuld, õhku, maad ja vett. Ristimärk on ka surematuse ja elu, hinge ja keha sümbol. Risti kanti kui talismani. Kuningad ja aadlikud, kes ei osanud kirjutada, kasutasid ristimärki kui head õnne toovat allkirjamärki eri dokumentidel (vrd. kolme ristimärgi tegemine lepingu kinnituseks nii üleloomulike olenditega kui ka ajalikus elus ette tulevate toimingute puhul eesti jt. rahvaste traditsioonis). Head õnne sümboliseeriva tähendusvälja tõttu sai ristimärgist ka pluss-märk. Kuid rist kujutas endast ka võllapuud, millel ohverdati viljakusjumal. See riitus viis ajapikku risti kasutuselevõtuni kurjategijate karistamiseks, saades üksiti ohverduse ja piinamise sümboliks [2].

Hoida kurja eemale. Ristide lõikamine puusse teel kalmistule on üks tähelepanuväärsemaid ajaloolise Võrumaa (Hargla, Karula, Urvaste, Rõuge, Vastseliina, Räpina, Põlva ja Kanepi kihelkonnad) matusekombeid. Ristipuude fenomenis on konserveerunud arusaamad puust kui hinge asupaigast ning ristidega puud on praeguseks ainulaadsed kogu Euroopas, isegi terves maailmas.

Ristipuu (ka ristikuusk, ristimänd); ristipetäj, ristikuus´, ristikõiv (eL); Kreuzbaum (sks.); cross-tree (ingl.); ristipuu, ristikko (sm.); krestnoe derevo (vn.) all mõistavad folkloristid ja etnoloogid teeäärset suuremat puud või ristimetsas kasvavat puud, mille tüvesse matuselised teel matusepaika lõikavad risti, kusjuures mõnel pool (nt. Hargla, Rõuge, Kambja ja Põlva kihelkonnas) pakutakse sealjuures matuselistele ka rituaalne pits alkoholi ja võimaluse korral suupistet [10].

Ristilõikamise traditsiooni algupära tuleks otsida animistlikust eelkristlikust ajast, mil surnute hauatagust elu kujutleti varasema elu jätkuna selles metsas, kuhu laibad jäeti (riputati puude otsa) või hilisemal ajal ka maeti. Pühad hiied on seega esialgu olnud matusepaigad ning uskumuse kohaselt elasid lahkunute hinged hiiepuudes edasi. Traditsionaalkultuurides, s.o. kirjakultuurita rahvastel usuti lahkunu hinge siirdumist looduslikku esemesse (puudesse, kividesse, allikatesse), mida peeti pühaks. Seeläbi said need loodusobjektid erilise jõu ja ravimõju ning arvati, et loodusobjekti siirdunud surnu hingest saab tema kaitsevaim [3; 7].

Uskumus, et surnud esivanemate hinged elavad puudes edasi, on kosmopoliitne. Näiteks dieri hõim Kesk-Austraalias peab end seotuks puudega, kuhu pärimuse järgi on asunud esivanemate hinged. Nad suhtuvad sellistesse puudesse austusega ja teevad kõik selleks, et neid puid ei raiutaks ega põletataks. Nad kardavad karistust, kuna pole kaitsnud oma esivanemate hingesid. Sama uskumus on levinud ka näiteks Filipiinidel ja Aasia rahvastel. Korealaste uskumuste kohaselt kas katku või teel surnud inimeste hinged, samuti sünnitusel surnud naiste hinged leiavad püsiva koha puudes. Hingepuude all asuvatele kividele tuuakse hingedele ohvritoitu. Hiina uskumuste põhjal samastatakse haudadel kasvavaid puid kadunute hingedega. Lõuna-Aafrikas elavad maravud peavad kalmistukohti pühadeks paikadeks, kust ei raiuta puid ega tapeta loomi, sest igat jalatäit maad asustavad surnud esivanemate hinged [1]. Uskumus puust kui hinge asupaigast on tuntud ka ida- ja lääneslaavlaste mütoloogias. Puudest peavad nad enim austusväärseks ja pühaks kaske, kus on leidnud asupaiga surnute hinged ja naissoost deemonid. Seetõttu on kaske nii austatud kui ka peetud kardetavaks ja ohtlikuks puuks. Kostroma kandis on surija kohta kasutatud metafoori "kasekesse minema" [8]. On tähelepanuväärne, et veel praeguseni on Kagu-Eestis paiguti säilinud uskumus, mille alusel naissurnu hing siirdub lehtpuusse, eelkõige kaske ning seetõttu püütakse rist, kui vähegi võimalik, lõigata kasepuusse. [Matsikask]

Surnutekultuse muutudes tekkis kujutelm väljaspool surnukeha elavast hingest, kes mõningatel juhtudel võis olla pahatahtlik (eriliselt surnud inimese hing, nõia hing), ajapikku hakati kartma halba kõigilt surnutelt. Eesti usundis ei pääsenud hing manalasse, kui surnule polnud ohverdatud [3]. Seepärast tuli surnute hingi mälestusohvritega lepitada ja tõrjemaagiliste toimingutega tõkestada nende tee matusepaigalt koju. Varsemal ajal riputati mälestusohvrina puu külge värvilisi lõngu ja paelu, seejuures joodi suutäis viina. Ristiusu levides kinnistus kurja tõrjevahendina ristimärk ning süvenes uskumus, et kodukäija ei saa ristist mööda minna [10; 11].


Mittekristlik ristitalitus. Vanimad teated ristipuude või nende analoogide kohta ulatuvad Eestimaal 17. sajandisse [6; 9]. Süsteemsed kirjeldused ristipuude traditsiooni kohta on üsna hilised ning pärinevad Mattias J. Eiseni ja Jakob Hurda kogudest 19. sajandi teisest poolest. Puusse risti lõikamine ei kuulu kristliku matusetalituse rituaalide hulka. Üldjuhul on kohalikud vanemad kirikuõpetajad suhtunud ristilõikamisse erapooletult ja võtnud teinekord ka ise toimingust osa, põhjendades oma käitumist kohalike tavade austamise ja seega ka surnu soovide arvestamisega. Osa väljastpoolt Võrumaad tulnud pastoreid on tava tauninud ning nende eest on ristilõikamist isegi varjatud.

Möödunud sajandi 30.–40. aastateni on ristilõikamise traditsioon matusekombestiku osana olnud elujõuline ka Lääne-Saaremaal Kihelkonnas, kus peale ristimärgi on puusse lõigatud ka peremärk, mis muutis ristipuu kohalike elanike jaoks märksa teaberikkamaks. Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist leiame teateid, mille kohaselt olid näiteks praeguse Kiirassaare küla kandis jämedad männid, kuhu lõigati riste, mis pidid surnute hinged kinni hoidma. Kui matuserong oli mööda läinud, lõikas üks matuselistest koore sisse risti. Seda kohta kardeti õudsel kombel. Männid võeti maha Eesti iseseisvuse ajal, kui anti välja seadus, et maanteede ääred olgu lagedad. Üks jäme, tihedalt riste täis männitüve jupp olla veel kaua üksinda maantee ääres lebanud.

Traditsioon oli tuntud ka Põhja-Lätis, mis on olnud ajalooliselt nii lätlaste kui ka lõunaeestlaste asuala ning enam-vähem kuni Eesti Vabariigi sünnini 1918. aastal ühine kultuuriruum – Liivimaa. Kalmistuteelt tulles on ristimärk puutüvesse lõigatud põhjendusega, et surnu leiaks viimsel kohtupäeval tee koju. Rist puul osutanud ka sellele, et seda teed on kalmistule viidud kristlane. Kui lahkunu oli naine, lisati ristimärgile riideribasid (Valka lähedal tehtud koguni kangaribadest lillekimbuke) ning kollaseid ja punaseid lõngu. Ristilõikamise juures joodi õlut või puskarit, viimast piserdati ka maha ning järele jäänud õlu ohverdati puu juurtele [11]. Põhja-Lätis hääbus komme nõukogude perioodil, mil traditsiooni järgijaid karistati: metsamajandite ametnikud trahvisid inimesi riigi vara tahtliku kahjustamise eest.

Nõukogude ajal käsitlesid kohalikud inimesed ristilõikamist sageli kirikliku talituse aseainena, seda enam, et tavasse suhtusid halvustavalt mujalt tulnud ateistlikust vaimust kantud kooliõpetajad, parteisekretärid jne. Ristilõikamise traditsiooni ühe säilitava tegurina toimiski Kagu-Eestis – nii kummaline kui see esmapilgul ka ei tundu – nõukogude aeg, mil sotsiaalsed muutused ühiskonnas paiskasid segamini külaühiskonna senise elukorralduse. Kui oli võimalik, lõigati mälestusrist nõukogude võimu võõrandatud kodutalu piirile, millise rituaaliga avaldati austust põlistele traditsioonidele ning omalaadset protesti vägivaldse ja võõra ühiskonnakorralduse vastu.

Tänapäeval põhjendatakse Lõuna-Eestis ristilõikamise vajadust kas usundiliste kujutelmadega (risti lõikamine on tõrjemaagiline toiming) või lihtsalt vana tava järgimisega (rist lõigatakse kadunu mälestuseks, sest nii on seda alati tehtud). Harvem on riste lõigatud puusse ka nendes kohtades, kus inimene(sed) on õnnetult surma saanud.

Ristipuude analooge tuleb ette õigeusklike setode matusekombestikus, kus nn. lautsipuu alla asetatakse kõdunema lautsilauad, surnuõled ja surnupesuviht – esemed, millega siit ilmast mineja oli vahetult enne surma kokku puutunud.


Iga puu ei sobi risti kandma. Ristipuu asukoha valik oleneb maastiku iseärasustest, kuid üldjuhul märgib see teadlikult või alateadlikult piiri, millest üleviiduna jätavad lähedased lahkunuga lõplikult hüvasti: nüüdsest on ta elavate hulgast lõplikult välja arvatud. Lõuna-Eesti ristimetsad, tavaliselt okaspuu- või segametsad, asuvad kas surnuaia vahetus läheduses või nn. kirikuteedel: küla ja surnuaia vahele jäävas metsatukas. Need on kogukondlikud pühakohad, kust ümberkaudsetest küladest ja asulatest surnut kalmistule viies ka ristimärk puusse lõigatakse. Iseloomulikult on sealsetel puudel üle ühe risti, sest lähisugulaste ristid püütakse lõigata samale puule. Ristipuu peab olema esteetiline: ilus ja tingimata elus puu ning maanteele hästi ära paistma. Liigiliselt on eelistatuim mänd. Männikoorde lõigatud ristid püsivad kaua näha, kuuse või kasetüvesse lõigatud ristid aga armistuvad üsna ruttu.

Küla ristipuuks on üldjuhul mõni vana mänd, mis asub külast surnuaia poole viival esimesel teeristil. Individuaalsete (pere)ristipuude valikul on osutunud määravaks usundilised kujutelmad. Rist või vajaduse korral isegi mitu risti kalmistutee järgnevatele teeristidele lõigatakse puusse koduskäimise tõrjeks. Kuigi väliselt ju ei erine tõrjemaagilisel eesmärgil tehtud ristid lihtsalt mälestusristidest, asuvad tõrjemaagilise pärimusega seotud ristid tihedast asustusest kõrvale jäävates metsakülades või üksiktaludes. Sealsete vanemate inimeste mõttemaailmas on siiani säilinud uskumused kurjast silmast, kodukäijatest, sõnamaagiast jne.

Risti lõikab lahkunule lähim meessoost sugulane või ristipoeg. Missuguse kuju rist võtab, oleneb lõikaja kunstimeelest ja osavusest. Enam levinud on lihtsad ladina ristid, nn. kannatusristid, mida sageli on kujutatud koos ristalusega (kääpaga). Tunduvalt harvem kohtab kreeka ja andrease riste ning nn. vene riste, mis osundavad, et eestlastest õigeusklikudki järgivad seda traditsiooni.

Kui rist on valmis, järgneb rituaalne viina ja suupiste pakkumine, mida nüüdisajal ei tõlgendata enam kui ohvritoimingut, vaid kui üht täitmist nõudvat kommet. Ohvriande üldiselt ristipuude külge enam ei seota. Värvilised paelakesed ja musta lindiga puu külge seotud pihlakaoksakesed näivad olevat pigem eelkristliku traditsiooni elustamiskatsed ning viitavad neomütoloogilisele maailmakäsitusele.

Hiljem mööda sõites püüavad inimesed omaste puud või puid ära tunda. Üksikud vanemad inimesed kannavad ristipuu eest samasugust hoolt nagu lähedase kalmugi eest, istutades puu alla lilli. Kalmistule sõites tehakse ka ristipuu juures peatus ja mõnikord süüdatakse selle juures isegi küünal.


Ristipuud ei langetata: müüt või tegelikkus? Lõunaeestlaste eetiliste arusaamade kohaselt ristipuudelt oksi ei murta ega langetata neid puid. Kes reeglite vastu eksib kas teadmatusest või meelega, seda tabab karistus. Rahvasuu teab kõnelda mujalt tulnud metsameestest, kes on metsaraiet tehes ka ristipuid langetanud ja pärast seda ise puu all jäänud ning surma saanud.

Üks mees jutustas mulle juhtumist umbes 1987. aastal Viirapalus. Sealse metsavahi maja taga oli ristimetsa tukk – põhiliselt kuused. Uus, Võru linnast pärit eestistunud venelasest metsavaht puhastas metsaalust, võttis ka mõne kuuse maha: kuusk on ju kerge kuivama. Ristipuude tausta ta vist tol ajal ei teadnud. See, miks neil puudel ristid peal on, tuli ühises jutuajamises hiljem välja. 1988. aasta talvel jäi ta metsas tuulemurruga puu alla ja sai surma.

Tavaliselt ristipuid niisama ei langetatud ning osa suuremaid ristipedajaid on võetud looduskaitse alla (nt. Korgõmäe, Kellamäe ja Haki ristipedajad, Haki ristikask ning Mustahamba küla tamm Rõuge kihelkonnas jne.). Siiski on ristipuid ja ristimetsatukki langetatud aktiivse majandustegevuse käigus: Sastavi ristimets Urvaste kihelkonnas jäi maantee laiendusele ja õgvendusele ette 1990. aastatel; 1997. aasta suvel langetati Kanepi kihelkonnas lageraiet tehes ka ristipuudetukk; Saru-Hargla ristipalu harvendasid omaaegse üleliidulise alluvusega Saru lauatehase hutsuulidest ja ukrainlastest metsatöölised jne.

Nn. võru liikumise tõttu on ristipuud sattunud varasemast suurema heatahtliku tähelepanu alla kui kaitsealused loodusobjektid või puud, kes tuleks kaitse alla võtta. Traditsiooni säilimise ja väärtustamise seisukohalt on hea, et osa suuremaid ristipuid on looduskaitse all. Kuid arvestades traditsiooni arhailisust ja ainulaadsust, vääriksid veel mõnedki ristipuud ja ristimetsatukad loodus- või muinsuskaitse alla võtmist kui osake Kagu-Eesti omanäolisest pärandkultuurist.


1. Frazer, James G. 1986. Zolotaja vetvj. Moskva.


2. Jobes, Gertrude 1962. Dictionary of Mythology Folklore and Symbols. New York.


3. Kulmar, Tarmo 1994. Üldine usundilugu I. Tartu.


4. Kõivupuu, Marju 1996. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. –Mäetagused 1, 2: 55–74. Vt. ka: http://haldjas.folkore.ee/tagused


5. Kõivupuu, Marju 1997. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. –Akadeemia 1: 35–61.


6. Laugaste, Eduard 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Tallinn.


7. Loorits, Oskar 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn.


8. Slavjanskaja mifologia 1995. Moskva.


9. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Tallinn.


10. Viires, Ants (koost. ja toim.) 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn.


11. Vilkuna, Janne 1992. Suomalaiset vainajien karsikot ja ristipuut. Jyväskylä.



Marju Torp-Kõivupuu (1960) on folklorist, filosoofiadoktor, TPÜ dotsent. Peamised uurimisteemad on surmakultuur, eesti rahvausund ja -kombestik ning rahvameditsiin.



Marju Torp-Kõivupuu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet