Eesti Looduse fotovõistlus
2011/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/12
Tallinna botaanikaaia kasvuhooned on igati tasemel

Kuidas Tartu ülikooli lõpetanud bioloog sattus aednikuks, see amet seostub ju pigem agronoomiaga?

Minu järglane botaanikaaias Eevi Siibak on samuti bioloog, mitte agronoom. Pärast ülikooli määrati mind õpetajaks, nagu tookord enamik. Kuigi ma lapsi armastan, õpetajaamet mulle lihtsalt ei sobinud. Tundsin, et see pole see. Enne ülikooli olin alati mõelnud, et võiks töötada Jõgeva või Polli katsebaasis.
Tegelikult polnud ma keskkoolis suur bioloogiahuviline. Mul oli ülikooli minnes tagataskus kolm avaldust: lääne filoloogiasse, farmaatsiasse (mu tädi oli farmatseut) ja bioloogiasse. Kuna lääne filoloogiasse sel aastal vastuvõttu polnud, jäi sõelale kaks viimast. Nende vahel tegin valiku mõistusega: ei kujutanud ette, et viibin kogu elu kinnises ruumis. Noh, praegu olen rahul, sest keeli õppisin hiljem keeltekoolis ja eratundides.
Ülikoolis sattusin geneetika ja darvinismi eriharusse koos Henni Kallakuga. Tookord oli see ju absurdne valdkond. Kui Henni hiljem darvinismiga tegelema hakkas, pidi ta alustama nullist.
Kuna lõpetasin darvinisti-geneetikuna, tulin Tallinna eksperimentaalbioloogia instituuti Toivo Orava juurde vaatama, et ehk võtab ta mu tööle. Toivot polnud tol päeval tööl, küll oli aga Vello Veski, kes oli dekoratiivaianduse sektori juhataja. Ta värbas mu ära. See oli ülim juhus. Ma pole seda kunagi kahetsenud.
Minu vanaisa oli mõisa aednik, pole teda küll kunagi näinud. Ema armastas ka aiatööd ja meil Olustveres oli üle alevi aed. Esimesel päeval eksperimentaalbioloogia instituudis pani Alli Süvalepp mind floksipeenrale sõnnikut laotama, ju tahtis näha, kas bioloogiplika kardab seda või mitte. Olin siis mitu aastat Süvalepa juures ja sellest on mul hea meel, tunnen nüüd natuke püsikuid ka.
Mulle pakuti võimalust minna tööle kasvuhoonesse, kus töötas üsna vana härra Karl Klaus. Esialgu ütlesin ära, sest tahtsin töötada õues. Mõtlesin siiski hiljem läbi, et papa Klausi käe all saan kiiremini iseseisvaks ning selles oli mul ilmselt õigus. 1960. aastal läksin kasvuhoonesse tööle, Klaus läks 1965 pensionile ja nii sain kasvuhoonete eest vastutajaks.

Tallinna botaanikaaia kogud on tulnud rajada peaaegu tühja koha peale. Kuidas see käib?

Tead ju, et botaanikaaiad vahetavad omavahel seemneid, index seminum’e. Midagi oli Kirsi tänava kunagistesse erakasvuhoonetesse korjatud, natuke palmikesi ja orhideesid, juhuslikult ühte ja teist. Edasi läks nii, et kui käisime kuskil komandeeringus Nõukogude Liidu botaanikaaedades, siis tõime ikka seemneid ja taimi kaasa. Mul on siiani paljude kolleegidega kirjavahetus, eriti Peterburi ja Kiievi botaanikaaiaga. See pole mitte ainult „s novõm godom” postkaart, vaid ikka pikem aruanne kasvuhoonetes vahepeal juhtunust.
Selleks et teada, mida tellida, tuli raamatuid lugeda. Kuna mul on keeltega head suhted, siis lugesin palju kirjandust ning kirjutasin lihtsalt huvitavamaid taimi välja. Hiljem tekkisid küll oma põhimõtted, kuidas kogusid täiendada. Botaanikaaias peavad olema rahvale tuttavad laia areaaliga liigid, ohustatud taimed, toataimed jne. Alguses oli tellimine küllaltki juhuslik. Kirsi tänava kollektsioonid tõime Kloostrimetsa Pätsi kasvuhoonesse.
1971. aastal sai Kloostrimetsas uus ekspositsioonikasvuhoone valmis, Valve Pormeistri projekteeritud keskmine kasvuhoone. See au on mul küll, et esimese ekspositsiooni kujundasin mina.

Kõrvalt vaadates on mulle tundunud, et Tallinna botaanikaaial pole olnud kasvuhoonepinna puudust.

Oi kuidas on olnud puudust! Aga praegused uued kasvuhooned on väga head, kuigi näiteks troopikahoone kasvas juba esimese aastaga taimi täis. Eks Künnapu ja Padriku projekteeritud palmihoone on ka tore, aga näiteks kõige suuremale datlipalmile nad ruumi ei jätnud: tegid projekteerides oma plaanile tüve tähistava punkti, aga nad ei tulnud selle peale, et palmil on lehed ka. Nii et palm tuleb kunagi paraku maha saagida, kuna ta ei mahu hoonesse ära.
Läksin botaanikaaiast pensionile 1993. aastal, kui sain kuuskümmend. Keegi vist ei uskunud, et lähen ära: olin tugev karakter ja minust peeti lugu. Eevi Siibak oli mu kõrval juba mõned aastad olnud ja andsin temale üle. Olin vahepeal kolm aastat ära maal, aga siis tulin linna tagasi. Seejärel olin botaanikaaias hulk aastaid aednik, kuna mulle see meeldis, ning viimati sain palka veel kaks aastat tagasi, oma slaidide skaneerimise eest.

Kuidas botaanikaaia loomine 1961. aastal käis?

Tegelikult tekkis Liivimaa üldkasulikul ökonoomilisel seltsil mõte luua Tallinna botaanikaaed juba 1853. aastal. Kuid sellest ei saanud asja. Uuesti kavandati 1921. aastal botaanikaaeda Hirvepargi ligidale, Wismari ja Falcki tee juurde, hiljem Kadriorgu Mäekalda tänavale. 1930. aastate teisel poolel kavandati kultuurikompleksi, kuhu kuulunuks looma- ja botaanikaaed ning vabaõhumuuseum. Võimalik asukoht oli pakutud Kloostrimetsa, kuid siis peeti takistuseks halba ühendust linnaga. Eks halb ole ühendus olnud Tallinna botaanikaaial ka hiljem.
1952 võeti akadeemik Johann Eichfeldi eestvõttel vastu põhimõtteline otsus rajada botaanikaaed. Kollektsioone hakati algul koguma eksperimentaalbioloogia instituudi juurde, nii et ligi kümme aastat enne aia avamist. Ametlikult avati aed 1961. aastal.

Kas sa mäletad, kuidas aed avati?

Vaat ei mäleta, kuigi ma pidin seal olema. Ju see polnud suur pidulik üritus, et meelde ei jäänud. Aga mäletan botaanikaaia algusest seda, et see oli kohutavalt tore: me kõik olime noored inimesed, umbes 25–30 aastat vanad ning entusiasm oli tohutu. Tegime vahel ühiseid korrastustalguid, pidasime toredaid pidusid nagu noored inimesed ikka. See kestis vast esimesed kakskümmend viis aastat.
Algul oli meil põhiteema ilutaimed, aga peagi lisandus maastikuarhitektuur, mille suur spetsialist oli direktor Arnold Pukk ja Aleksander Niine. Siis tuli bioklimatoloogia, rakendusökoloogia, keskkonnakaitse, taimeimmunoloogia jne. Botaanikaaed kujunes arvestatavaks teaduskeskuseks. Eks ta kuuluski teaduste akadeemia alla. Teiste botaanikaaedadega võrreldes olime tollal arvestataval tasemel.
Pean botaanikaaia parimaks ja pühendunumaks teaduriks läbi aegade Urve Ratast. Aga meil oli tollal see häda, et polnud õiget väljundit, töid avaldati eeskätt vene keeles. Sain ühena esimestest välismaale 1975. aastal: ülemaailmsele orhideeuurijate kongressile Saksamaal. See oli ka tänu tutvustele, olin ainuke inimene Nõukogude Liidust.
Hindan kõrgelt botaanikaaia kunagist teadustegevust ja mul on kohutavalt kahju, et see lõppes sisuliselt aastal 1995, mil meid toodi teaduste akadeemia alluvusest Tallinna linna alla. Minu jaoks lõppes sellega ka õige botaanikaaed.

Kuidas hindad botaanikaaia direktoreid?

Olen töötanud seitsme direktori ajal, neist kolm viimast on olnud poliitilised. Nüüd on siis neljas poliitiline direktor. Olen väga õnnelik, et nägin ära uued kasvuhooned. See on Margus Kingissepa teene, temast me ei arvanud alguses samuti suurt midagi, kuna ta polnud selle ala mees. Kuid ta osutus tubliks inimeseks, kes on botaanikaaia heaks teinud rohkem kui teised senised poliitilised direktorid. Tema ajal pandi alus kasvuhoonete ehitamisele. Praegune direktriss on rajanud tara ümber botaanikaaia, eks seegi ole vajalik.
Ainuke õige botaanikaaia direktor on olnud esimene, Arnold Pukk. Ta oli ametis kuusteist aastat. Tema tundis tõesti sisulist huvi tehtava töö vastu. Arno polnud üldse distsiplineeritud juht: ta on äärmiselt tark ja erudeeritud inimene, aga see, et ta distsipliinile ei allunud, läkski talle koha maksma. Ta võis poole ööni Mikk Mikiveriga põnevaid asju arutada, aga kui ta tööle jõudis alles kell neli ja vahepeal oli teda teaduste akadeemiast korduvalt nõutud, siis tuli sellest pahandusi.
Tööpäev lõppes meil 16.45, Arno võis tulla pool viis kasvuhoonesse ja sind seal tund aega kinni pidada, aga seda ei saanud pahaks panna, kui nägid, kuidas ta tundis huvi taimede vastu ja sinuga kõneles. Seda ei unusta ma kunagi. Mul pole olnud konflikte ühegi direktoriga, aga minu jaoks on Arno olnud see ainuke õige.

Mis siis botaanikaaias 1980. aastate keskpaigas juhtus, et aed hakkas manduma?

Ta ei hakanud manduma, aga varasem hoog kadus. Mandumine võis tulla alles linna haldusse minekuga, mis oli paratamatu: akadeemia instituudid kadusid ära. Seega algas botaanikaaia langus minu jaoks 1995. aastal munitsipaliseerimisega – eks sellega kaasnesid koondamised, teadustöö kadumine ja muu. Uue palmimaja valmimist võib samas pidada linna teeneks, akadeemia poleks suutnud sellist ehitada.
1980. aastal korraldasin meil esimese üleliidulise orhideede sümpoosioni, mille kohta arvas algul ka Viktor Masing, et see pole võimalik. Aga meil käis ligi viiskümmend teadlast Nõukogude Liidust Baltikumist Vladivostokini ning sellest sai traditsioon – kolme aasta pärast peeti sümpoosion Kiievis ja edaspidi mujalgi.
Mingil kujul on see orhideede sümpoosion kestnud tänini, nagu olen oma tuttavatelt kuulnud. Kiievi botaanikaaia direktriss sai paar aastat tagasi kaheksakümmend, siis pani ameti maha. No on energiline ja tubli tädi (naerab)!

Kas botaanikaaia kasvuhoonete põhjal saab ka teadust teha?

Kindlasti oleks saanud rohkem teha. Mina tegelesin tsümbiidiumide bioloogiaga. Neid saatis meile Austraalia venesõbralik väliseestlane Oskar Savik, kes oli vist Ogonjokist või mõnest teisest vene ajakirjast lugenud, et Tallinna asutatakse botaanikaaed. Ta pakkus meile tsümbiidiumide varremugulaid ehk ebasibulaid, me võtsime need rõõmuga vastu. Suhhumi botaanikaaed, kellele ta oleks neid samuti saatnud, polnud neist õnneks huvitatud.
Me saime tänu tsümbiidiumidele kogu liidus tuntuks. Kui korraldasime 1980. aasta märtsis orhideede sümpoosioni, siis me enne ei lõiganud kasvuhoones neil õisi maha. Venelased ei uskunud, et need orhideed võivad nii hästi õitseda. Praegu seda kollektsiooni sama hästi kui pole: vahepeal tulid viirushaigused, viletsad kasvuhooned ja muud mõjud.
Oskar Savikuga oli väga lõbus suhelda. Ta kolis 1967 Eestisse ning tal oli põhiline häda see, et Eestis polnud tollal „fruktisid” saada. Siis ta ostis endale rosinaid, mis tal kogu aeg taskus olid ja mida ta muudkui sõi. Ta ei teadnud paljusid sõnu, mis olid vahepeal tekkinud, näiteks „kalmistu” oli talle tundmatu ja etikettide asemel olid meil ikka „leiblid”.

Praegune botaanikaaed on huvilistele tunduvalt avatum, kui näiteks kakskümmend viis aastat tagasi.

Olen sellega nõus, varem oli ta liiga suletud asutus. Turundus ja kommerts on praegu väga tähtis, sest tuleb teenida omatulu. Botaanikaaias peeti üht noorte pidu ja kui meil aednik käis oma tütrel öösel järel, oli turvamees öelnud, et veel mõni selline pidu ja siis võite siin kaalikaid kasvatama hakata. Ilmselt nüüd enam „lääbutajaid” aeda pidutsema ei satu, sest üür on nii kallis.
Hoolitsesin paari aasta eest botaanikaaia kodulehele sisulise külje eest ja uurisin, mida teised maailma botaanikaaiad pakuvad. Näiteks Brooklynis on eraldi palmihoone pidustuste jaoks. Me pole küll nii rikkad, aga kas neid pidusid ikka peab palmihoones nii palju olema. Ma siiski püüan nüüdisajaga kaasa minna, aga sellest ma aru ei saa.

Mis on botaanikaaias viimasel ajal veel muutunud?

Olen mures, et noori inimesi ei tule juurde – need inimesed, keda minusugune saab nooreks pidada, neljakümnesed kuni kuuekümnesed, on küll väga tublid ja ma ei väsi neid kiitmast. Kas praktilise kallakuga töö ei huvita enam kedagi või milles probleem? Eks ma ise vastutava töötajana tegin ise ka poole praktilisest tööst ja poole istusin paberite ja raamatute taga. Kui tahad olla hea arst, on väga tore, kui alustad karjääri sanitarina.

Samas on praegune direktor ka noor inimene.

Tema tegusid on vara kommenteerida, ta peab end veel tõestama. Küll on aga väga kurb, et botaanikaaia 50. sünnipäeva peole ei kutsutud kõiki aia viit elusolevat asutajaliiget. Rääkimata sellest, et neid oleks mõne hea sõnaga meeles peetud.

Mis on Poska klubi, mida oled meie vestluse käigus maininud?

See on peenema nimetusega „vanurite eneseabi ja nõustamise keskus”, sakslaste abiga tehtud. Olen seal kuusteist aastat käinud, alguses töö kõrvalt, nüüd vastutan toalillede ja aia eest. Korraldatakse igasuguseid üritusi, huviringe on üle kolmekümne, nii et vanakesed tegutsevad aktiivselt. Olen seal pidanud loenguid toataimedest ja ka orhideedest. Seal küsitakse mu käest ka kogu aeg nõu.

Vaatan, et sul endal kodus toataimi polegi. Tööd koju kaasa ei võta?

Ega mul pole ka varasemates elukohtades taimi olnud. Läksin hommikul varakult välja ja jõudsin hilja koju – kodustele taimedele ei jäänud lihtsalt aega.

Oled avaldanud mitu eestikeelset (toa)taimeraamatut.

Originaalraamatuid on kokku kaheksa, toalillede raamatust on tehtud ka üks täiendatud kordustrükk. Ise pean kõige paremaks raamatut „Toalilled” (1992). See on küll pisike, aga sain selle raamatu teha nii, nagu ma tahtsin.
Kui ma olin vastutaval tööl, tegin vaid raamatu „Toalilled” (1973, teine trükk 1980). Kui olin päev otsa kasvuhoones, polnud mul õhtul enam jõudu kirjatööd teha. Muuseas, raamatu retsensent Viktor Masing rõhutas ikka, et „taim haruneb”, aga „lõng hargneb”. Seda ma olen ikka noorematele edasi öelnud.
Vahepeal tõlkisin Maalehe lisasse Targu Talita, mõni number oligi peaaegu et minu tehtud. Kasutasin nelja varjunime, näiteks Valter Rüberg, see oli siis, kui „tõin maale” feng shui. Agu Veetamm sai selle kohta saksakeelse raamatu ja ma siis refereerisin seda kümnes numbris. Ise ma ei arva feng shui’st midagi, vabandust! (Naerab.) Hiljem oli Maalehest küsitud, et kes see Rüberg on, kas temaga ei saaks kontakti. Siis oli helistajatele vastatud, et „temaga ei saa kontakti, ta on väliseestlane” (naerab).

Orhideeraamat (2003) on ju ka väga kena.

Ma olen muidugi vaimustunud Jaan Tammsaarest, ta on suurepärane kunstnik. Kordustrükk tuli nüüd tänavu kevadel, aga sinna panid noored toimetajad uue kaane, mis peaks olema silmapaistev, et müüb paremini. Mulle see ei meeldi.
Olen nõus, et taimenimede komisjoni kinnitatud nimed peavad olema huvitavad, aga virvekäpp (Pleione) ei lähe mitte. Seda ma ei ole oma raamatus kasutanud, sest see ajab mind naerma (naerab). Aga kui teised tahavad, kasutagu.

Orhideede kasvatamine aknalaual on praegu päris levinud. Tänapäeval tundub see päris lihtne: saad poest taime ja see kasvab aknalaual kenasti.

No kuukingad (Phalaenopsis) on ka lollikindlad. Ega toas päris orhideeliike ikka ei kasvata, kõik on sordid, mis on aretatud võimalikult vastupidavaks.
2003. aastal, kui ilmus mu orhideeraamat, ei müüdud orhideid meil kuigi palju. Soovitan kõigile täienduseks minu raamatule lugeda Eevi Siibaku „Orhideeraamatut algajale” (2007).

Kuidas hinnata üldist teadmist toataimedest?

Pole suurem asi. Nõukogudeaegne suuraiand Agro tegi kunagi lillepoodide müüjatele õppusi, käisin seal minagi rääkimas. Kuid praegu ei tea enamik müüjaid lilledest suurt midagi.
Olen oma loengutes ikka rääkinud, et üks tähtsamaid asju on kastmine. Ei saa nii, et ühel päeval kastab asutuses üks koristaja ja teisel teine: taime eest peab hoolitsema üks inimene, kes siis lõpuks hakkab tunnetama, millal ja kui palju on taimel vett vaja.
Ruumikujunduslikust seisukohast ei saa taime panna sinna, kuhu tahad – kõik toalilled vajavad valgust. Valgust on meil talvel ikka väga vähe.

Mida siiski teha, et noori botaanikuid botaanikaaeda saada?

Ei oska öelda, aga eks esmane on ikka tõsine huvi taimede vastu. Palk on meil alati olnud väga väike, eriti teaduste akadeemia ajal. Eks minagi olen heietanud mõtteid minna tööle kuhugi tootmisaiandisse, kus palgad olid tunduvalt suuremad. Aga ma ei tahtnud, sest mind huvitas töö botaanikaaias. Kui ma esimese raamatu honorari sain, olin seitsmendas taevas – ma polnud nii suurt summat kunagi näinud. Kuigi summa oli umbes 1800 rubla. Kuupalk oli teaduslikul töötajal tol ajal 98 rubla.
Aga praegusel ajal ei tasu kirjutamine ennast ära. Tõlkisin kevadel viimase teksti Varrakule, toalilleraamatu. Teen tööd aeglaselt, aga akuraatselt. Tegin seda kolm kuud iga päev. Aga selle honorariga end praegu ära ei elataks.

Kas sa praegu botaanikaaias oled ka käinud?

Ikka, aga viimasel aastal harva, mõned korrad. Hea meel on näha suurepäraseid kasvuhooneid, ei taha meenutadagi, millised meil omal ajal olid. Ütlesin ikka, et loodan, et näen uue subtroopikamaja ära. Nägingi. Siis lootsin näha troopikahoonet. Nüüd on seegi nähtud ja peab endale uue eesmärgi leidma (naerab). Olen käinud palju Euroopa botaanikaaedades ja võin kinnitada, et oleme täiesti tasemel. Nuriseda pole põhjust.

LISAKAST
-----------------------------------------------
Virve Roost on sündinud 17. augustil 1933 Tallinnas. Lõpetas 1951 Viljandi 1. keskkooli ja 1956 Tartu ülikooli bioloogiaosakonna. Kaitses 1979 bioloogiakandidaadi väitekirja „Orhideede Cymbidium kasvatamise bioloogilised alused”. Töötas 1956–1958 Vasalemma keskkoolis õpetajana, 1958–1961 eksperimentaalbioloogia instituudis ning 1961–1993 Tallinna botaanikaaias. 1982–1993 oli Tallinna botaanikaaia troopilise ja subtroopilise floora sektori juhataja. Tema juhendusel loodi Tallinna botaanikaaias Baltimaade liigirikkaim kasvuhoonetaimede kollektsioon. Avaldanud rohkesti artikleid troopiliste ja Eesti orhideede kaitse ja kasvatamise kohta ning kaheksa raamatut toalilledest ja orhideedest. Tõlkinud üheksa raamatut. Osalenud rahvusvahelistel konverentsidel, esinenud korduvalt raadio- ja telesaateis.
-----------------------------------------------



Botaanik Virve Roosti küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet