Eesti Looduse fotovõistlus
2012/02



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2012/02
Meie igapäevane õunapuu

Õunapuu on põhjapoolkera parasvöötme kõige vähenõudlikum, laiema levikuga ja enim kasvatatud viljapuu. Meie looduslik liik mets-õunapuu on siin kasvanud vähemalt viis tuhat aastat, kultuurtaime aed-õunapuu ajalugu Eestis ulatub 800 aastani. Pealtnäha igituttav, on õunapuil siiski ka palju huvitavat varuks. Vaatame õunapuid Eesti Looduse veergudel sel aastal lähemalt.

Vahel on õunapuu perekonda arvatud ka pirnipuu, mis erineb õunapuust siiski mitmeti. Hästi äratuntavad perekonna tunnused on näiteks aed-õunapuul (Malus domestica) valged või roosad õied, mis avanevad pärast puu lehtimist alates väikese kännasja õisiku tipust (pirnipuul vastupidi, õisiku aluselt), kaks kuni viis alusel liitunud emakakaela (pirnipuul on need vabad) ja suur hulk kollaste (pirnipuul enamasti violetsete) tolmukottidega tolmukaid.
Üldtuntud õun on õunvilja tüüpnäide: tekib alumise sigimiku ja sellega liitunud kausja õiepõhja suurenemisel viiepesaliseks lihakviljaks. Õuna siseosa ehk „õunasüda” areneb viiepesalisest sigimikust, igas pesas kuni kaks seemet. Erinevalt pirnipuust pole enamikul õunapuudest viljalihas kivisrakke.
Kui vaadelda õunapuu perekonda tervikuna, kaasa arvatud rohked kultuursordid, on see viljade omadustelt väga varieeruv. Viljad võivad olla sõstramarja kuni lapsepea suurused, nende värvus vaheldub rohelisest punaseni või valkjaskollaseni, rääkimata koore ja viljaliha omadustest, maitsest ja lõhnast.

Õunasortide kirjeldamise ja uurimisega tegeleb muu hulgas pomoloogia (teadus puuvilja- ja marjasortidest). Nii on nimetatud ka värvitrükis albumeid, mis annavad ülevaate mingi ala vastavate viljade valimikust. Esimene säärane kokkuvõte ilmus meil 1897. a. tuntud pomoloogi Jaan G. Spuhl-Rotalia sulest, seal on kirjeldatud 95 õunasorti. „Eesti pomoloogia” on avaldatud 1970. aastal ja sisaldab 110 õunasorti.
Õunapuud on väga vormirohked, mistõttu õunapuude süstemaatika nõuab veel palju uurimistööd. Alles hiljaaegu olid väliuuringud suurtel aladel väga kasinad ning herbaarmaterjalid puudulikud või polnud neid mõnede piirkondade kohta üldse tehtudki. Samuti pole alati võimalik vahet teha metsikute ja metsistunud taksonite ning nende hübriidide vahel. Sel põhjusel on veel mitmes hiljuti ilmunud käsiraamatus kirjeldatud vähemalt 50 õunapuuliiki.
Nüüd on selgitatud, et paljud Kesk-Aasias kirjeldatud liigid pole siiski iseseisvad liigid, vaid tegemist on väikeste populatsioonidega, mille erinevusi tingivad loodusolude eripära ja kõrgusvööndilisus mäestikus.

Mets-õunapuu (Malus sylvestris) on looduslikult levinud Euroopas, ulatudes Skandinaavia maadeni põhjas ja kuni Krimmini lõunas (#). Eestis leidub teda vähesel määral peamiselt Saare-, Muhu- ja Hiiumaal ning mandri lääneosas Pärnu–Tallinna jooneni. Mujal Eestis kasvavad taimed on pigem kultuurist metsistunud (#). Inimtegevusest ohustatud liigina on ta Eestis looduskaitse all kolmanda kaitsekategooria liigina.
Mets-õunapuu kasvab 3–12 meetri kõrguse tihedavõralise puuna, kuid võib olla ka põõsakujuline, ainult kahe meetri kõrgune. Ta on valgusrikaste kasvukohtade taimeliik, laialehistes tamme-, pöögi jt. metsades kasvab teises rindes üksikpuudena, kuid eelistatult metsaservades või lagendikel. Võimsa juurestiku tõttu talub hästi põuda ja teda kohtab ka stepialadel.
Nagu kõik teisedki õunapuuliigid, on mets-õunapuu putuktolmleja ning tema seemneid levitavad linnud ja imetajad. Vilja läbimõõt on 2–2,5 cm, maitselt on see hapu või isegi kibe. Kui need õunad läbi külmuvad, muutuvad nad magusaks nagu magushapu vein ning maitsesid vanadel aegadel lastele hästi. Tänapäeval võiksid metsõunad sobida veini kääritamiseks.
Mets-õunapuu puit on punakaspruun, raske, ilusa tekstuuriga ja kõlbab kasutada treimistöödeks, kuid niiskuses kõduneb küllalt kiiresti. Eesti vanades pukktuulikutes oli ta parim hammasrattapuit: kõva ja libe. Samuti sobis ta hästi höövlipakuks ja libedasti jooksvaks kangasüstikuks. Kuivatatud õunapuulehtedest ja -koorest saadi punast või kollast riidevärvi.
Mets-õunapuu on üks kultuursortide lähteliike ja kohane neile pookealuseks. Siiski sobib mets-õunapuu alusena hästi vaid mõne üksiku sordiga. Seetõttu kipub mets-õunapuu pookealusena unustuse hõlma vajuma. Tuntakse ka rippuvate okstega leinavormi.
Sagedamini kui mets-õunapuud võib meie looduses näha metsistunud aed-õunapuid – küll kunagiste taluaedade asemetel, aga ka teeservadel. Nad hakkavad mahapudenenud seemnetest kergesti kasvama. Metsistunud aed-õunapuu ei muutu mets-õunapuuks.
Neil kahel liigil on kõige kergem vahet teha lehtede järgi: mets-õunapuu võrsed ja lehed on alt täiesti paljad, aed-õunapuu lehed ja nooremad oksad aga karvased. Viljuva puu määramine ei tohiks tekitada probleemi: mets-õunapuu pisikesi hapusid vilju on raske segi ajada aed-õunapuu suuremate ja magusamate õuntega.

Aed-õunapuu on kultuuris kujunenud kompleksliik, mis metsistub kergesti seemikutena. Looduslikult sellist liiki ei kasva. Tema tekkelugu söandavad mõned uurijad alustada juba neoliitikumist ehk ligi 7000 aasta tagusest ajast.
Inimese elupaikade ümbruses jäeti looduslikult kasvavate puude hulgast paremad alles – nõnda pandi alus aed-õunapuu kujunemisele. Kehvemad puud raiuti välja ja kasutati puiduna. Nii hakkasidki kujunema algelised õunaaiad. Arvatavasti külvas inimene juba sel ajal paremate õunte seemet kodupaiga lähedale, alustades niiviisi aretustööd.
Tõenäoliselt oli ammu tuntud ka vegetatiivse paljundamise viis: kaugemalt toodi kodu juurde tähelepanu äratanud puude juurevõsusid. Seega hakati aedu rajama juba väga ammu. Kirjanduse põhjal on õunapuu kultuuris olnud vähemalt 5000 aastat.
Vaevalt on õige aed-õunapuu teket isegi selle algaegadel seostada ainult ühe piirkonna ja ühe liigiga. Kaukaasias ja Põhja-Iraanis hakkasid ilmselt arenema oma sordid nagu Kesk-Aasiaski. Euroopas sai kultuurõunapuu kujunemine arvatavasti alguse mets-õunapuust, sest arheoloogilistel väljakaevamistel on kiviaja inimese elupaikadest leitud palju mets-õunapuu seemneid.
Looduslikult oli Kesk-Aasia rikas paljude viljapuude poolest, mistõttu õunapuu oli seal teisejärguline. Ainult mägedes tõusis ta esikohale, sest mägi-õunapuu on seal niivõrd vormirohke, et isegi kogenud botaanikul on raske vahet teha looduslike ja kultuurvormide vahel. Ilmselt seetõttu, et looduses olid „valmis sordid” juba olemas, ei pööratudki Kesk-Aasias õunaaretusele aastatuhandeid erilist tähelepanu ning sealsete sortide arv on väike.
Teine iidne aed-õunapuu sortide tekkekeskus kujunes Taga-Kaukaasias sinna Kesk-Aasiast viidud sortide alusel. Õunapuukasvatus Urartu riigis saavutas silmapaistvalt kõrge taseme. Kaukaasia õunasordid said Euroopas ammu enne tuntuks kui Kesk-Aasia omad. Seetõttu arvatigi pikka aega, et esmalt kujunes aed-õunapuu Kaukaasias.
Ka Vana-Kreeka ja Vana-Rooma õunasordid arvatakse tegelikult olevat Kesk-Aasia päritoluga, kuigi nad toodi Euroopasse Kaukaasiast ja Väike-Aasiast. Theophrastos on 4. sajandil e.m.a. kirjeldanud nelja õunasorti. Cato teostes 3. sajandil e.m.a. leidub õunasortide kirjeldusi kaks korda rohkem. Meie ajaarvamise algul on Plinius Vanem esitanud paarikümne õunasordi kirjeldused.
Õunakasvatust hakkas tublisti mõjutama pookimine ehk laiemas mõttes vääristamine, mis võimaldas sordipuid suuremal hulgal vegetatiivselt paljundada ning laialdaselt levitada. Hiinas tunti viljapuude pookimist juba tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Ka Euroopa antiikrahvad oskasid pookida juba paar tuhat aastat tagasi.
Kreeka kolonistide asulaid Krimmi rannikul ilmestasid õitsvad aiad, kus ei puudunud ka õunapuu. Roomlased viisid oma õunasorte Galliasse Prantsusmaale ja teistele vallutatud aladele. Inglis- ja Iirimaale jõudis aed-õunapuu roomlaste vahendusel arvatavasti 1. sajandil.
Pikkamööda nihkus aed-õunapuu kasvatuspiirkond ka Kesk-Euroopasse. Õunakasvatuse õitseaeg algas 16. sajandi teisel poolel. Kui märgitud sajandi alguses oli tuntud 32 sorti, siis saja aasta pärast oli neid 129 ja 1889. aastal koostatud nimekirjas juba ligi 10 000 õunasorti.

Õunapuu aretuse ajaloos on Euroopal seega eriline koht. Siin sai õunapuudest aednike huvi- ja moeobjekt. Koos kääbusaluste kasutuselevõtuga edenes iluaiandusest pärinev komme anda viljapuudele tugeva lõikamise ja okste suunamisega korrapärane kuju. Selline vormipuude kasvatamine kui töömahukas võte on praeguseks moest läinud. Vaid intensiivselt majandatavates lõunamaa aedades on tarvitusel lihtsamad toestatud palmetid, et soodustada varasemat viljakandvust ja viljade paremat värvumist.
Ameerikasse levis õunakasvatus Hispaania, Hollandi, Inglise, Prantsuse jt. väljarändajate vahendusel. Lõuna-Ameerikas hakati õunapuid kõigepealt kasvatama Tšiilis, seejärel Argentinas jm.
Huvipakkuv on aed-õunapuu tee Põhja-Ameerika idarannikult lääne poole. 18. sajandi teisel poolel külvas lihtne talumees, hüüdnimega Johnny Appleseed (Õunaseemne-Juku) tohutul hulgal õunaseemet ning õhutas ka teisi seda tegema. Asunikud külvasid uutes elukohtades sadu tuhandeid, võib-olla miljoneidki kaasa võetud õunte seemneid, millest kasvas palju eri väärtusega puid. Johnny Appleseedist sai üks Ameerika kangelasi, kelle õunakasvatuse lugusid on pajatatud tänini, eriti lastele.
Põhja-Ameerikas niiviisi külvatud teadmata päritoluga seemnest kasvas mitu puud, mis hiljem ei vallutanud suurepäraste sortidena mitte ainult Põhja-Ameerika aiad, vaid levisid Teise maailmasõja eel ja eriti selle järel üle kogu maailma. Neist said maailma kõige levinumad sordid ’Delicious’, ’Golden Delicious’, ’Jonathan’, ’McIntosh’ jt.
Hiinas kasvab 14 liiki õunapuid, mille sordid on eri värvitoonides kaunite täidis- või pooltäidisõitega hinnatud ilupuud. Söögiõunte kasvatamise ajalugu pole aga Hiinas kuigi pikk. Aed-õunapuude sorte viidi Hiinasse 1870. aastal. Nüüd on ta Kirde- ja Põhja-Hiinas muutunud tähtsaimaks viljapuuks. Kasvatatakse peamiselt Ameerika sorte. Ka Jaapanis on levinud Ameerika sordid ja nendest saadud aretised.
Aed-õunapuu sortimendi kujunemisel on oluline osa ka Ida-Euroopal. Väga vana õunakasvatuspiirkond on Volgamaa, kuhu aed-õunapuu toodi arvatavasti Kesk-Aasiast. Ajaloos on tuntud 11. sajandi õunaaiad Kiievi vürstiriigis. Moskva vürstiriigis hakkas õunakasvatus arenema 14. sajandil. Sajand hiljem rajati suur õunaaed Pihkvasse.
Ameerika karmima kliimaga piirkondades oli tähtis osa Venemaalt pärit sortidel, samuti ida-mariõunapuul, millega ristamisel aretati külmakindlad väikeseviljalised kreebid (crab-apple).
Liikidevahelised ristandid hakkasid aed-õunapuu sortimendi kujundamisel etendama olulist rolli alles 19. sajandi lõpul. Siberis aretati ida-mariõunapuuga ristamise teel hulk karmile talvele vastupidavaid, kuid üsna väikeseviljalisi sorte, nn. ranetkad ja kitaikad.

Möödunud sajandi kahekümnendail aastail hakati õunaaretuses kasutama pungamutatsioone. See oli juba ammu tuntud nähtus, mille tarvitus sai erilise hoo 1950. aastatel. Pungamutatsioonid levivad kasvukuhikus juhuslikult ja jäävad väliselt märkamatuks.
Enamasti on tegu geenimutatsioonidega, kuid muutuda võib ka kromosoomide arv. Muutunud pungast kasvab teistsugune oks, mille viljavärvus või -suurus ei muutu vegetatiivsel paljunemisel. Erilist rõhku pannakse tänapäeval kompaktse kasvuga nn. spur-sortidele, mida pungamutatsioonidena tekib mõnel sordil sageli. Sort ’Delicious’ on andnud näiteks umbes 80 punaseviljalist sorti. Eriti sageli muteeruvad Ameerika sordid.
Spur-sordid (spur – ingl. ’kannus’) on mõnevõrra nõrgema kasvuga, veidi väiksema hõreda võraga, külgharud on lühemad ja jämedamad, võrsete pungavahed on lühemad, mistõttu lehti on rohkem ja nad on klorofüllirikkamad kui emasordil. Ka lühikesi kannusetaolisi viljaoksi on rohkesti. Spur-sordid on viljakad ja hakkavad varakult vilja kandma.
Uusimate sordiaretusmeetodite hulka kuulub laialdane mutatsioonaretus radioaktiivse kiirguse ja keemiliste mutageenide abil. Üks aretusteid on ka polüploidsete taimede saamine, nendel on hiigelsuured õunad (600–700 g).
Viimastel aastakümnetel on proovitud rakendada inglise teadlastelt pärit nn. niiteaia ideed. Sel juhul istutatakse sobivad sordid nii tihedalt nagu tomatitaimed: hektari kohta mitukümmend kuni sada tuhat. Teisel aastal puukesed viljuvad ning kogu aed niidetakse kombainiga, mis koristab viljad ja peenestab oksad. Järgmisel aastal kasvatatakse tüügastest uued võrsed, mis aasta pärast niidetakse samal viisil. Saagiaastad (kuni sada tonni õunu hektarilt) vahelduvad niiteaias saagita aastatega, kui kasvatatakse uusi võrseid. Niiteaed on kulukas väga suure istikute vajaduse tõttu.
Aed-õunapuu sordiaretusest on tänapäeval kujunenud laialdane tegevus, mis põhineb riikidevahelisel koostööl. Igal aastal lisandub sadu uusi sorte ja hävib osa vanu. Üldhinnangu järgi on praegu 15 000 õunasorti.

Õunakasvatuse varasem ajalugu Eestis ei ole kuigi tuntud. 13. sajandi kohanimedes võib leida õunapuu nime. Küllap pärines see mets-õunapuust, mille vilju (Põhja-Eesti õun, Lõuna-Eesti ubin) kasutati toidulisana.
Mitmes Tartumaa mõisas olid 16. sajandil puuviljaaiad juba olemas. Põhja-Eestis Kolga mõisas oli 17. sajandil suur viljapuuaed, kus üksvahe kasvas ligi 200 õunapuud. Sama sajandi lõpust pärineb esimene saksakeelne Baltimaade aianduse käsiraamat, seega oli toona tekkinud vajadus asjaomase nõuandva kirjanduse järele. 18. sajandi lõpuaastail on ilmunud esimene eestikeelne „Aija-Kalender”, millest ilmneb, et mõisaaednikena töötas ka eestlasi.
Viljapuuaiad ei toonud isegi järgneval sajandil mõisatele suurt tulu. Siiski hakkas Peterburi turg aegamööda oma mõju avaldama.
19. sajandi algupoolel Huecki järgi „enamikus mõisates [---] seisab vaevalt sada või isegi vaid 10–20 hooletusse jäetud viljapuud”. Harva oli tol ajal talupojal oma viljapuuaed. Paremal juhul kasvasid kodu ümber mõned sordita õuna- ja kirsipuud.
19. sajandi talurahvaseadusega kindla maavalduseta jäetud talupojad kaotasid huvi aiapidamise vastu, mistõttu viljapuuaiad jäid eesti taludes järjest haruldasemaks. Neid leidus Mihkel Veske nentimist mööda 1876. aastal vaid 1/5 kuni 1/20 osal taludest. Väga sageli andsid vaid üksikud vanad õunapuud märku varasemate viljapuuaedade olemasolust. Sama autori andmeil hakati 1870. aastail uusi viljapuuaedu rajama eelkõige Tartu ümbruses, Võru- ja Mulgimaal. Üksiti olid mõned talunikud rajanud endale puukooli.
Viljapuude rajamine kulges kaua üsna aeglaselt, kuid järjekindlalt. 20. sajandi alguskümnenditel olid viljapuuaiad üle maa juba üsna tavaliseks muutunud. Sellele oli aluse pannud talude päriseksostmine.
Kohalikest aed-õunapuu sortidest olid juba 18. sajandil kuulsad klaarõunad, (Liivi) kuldrenett, ’Tallinna pirnõun’ ja ’Suislepp’, mis olid suurepärase maitsega. Kõik ülejäänud õunasordid olid Lääne-Euroopast sisse toodud. 18. sajandi teisel poolel hakati Eesti alal paljusid sorte levitama, millest enamik toodi istikutena sisse Saksamaalt.
1920. aasta loenduse andmeil oli Eestis 314 000 kandeeas õunapuud, need hõlmasid kolmveerandi kõigist viljakandvatest viljapuudest. Aedade rajamine hakkas hoogsalt edenema. 1929. aastal oli koos noorte puudega Eestis üle poolteise miljoni ja veel kümme aastat hiljem 2 284 000 õunapuud. Kõige rohkem viljapuid kasvas Tartu-, Viljandi-, Harju-, Pärnu- ja Võrumaal. Õunu jätkus väljaveokski. Peamiselt eksporditi neid Soome.
Eesti kliima on õunakasvatuseks küllaltki karm ning maailma tähtsamad sordid siin vastu ei pea. Suurte pakastega hävivad ka vastupidavamate sortide paljud puud. Näiteks 1939/1940. aasta talvel hävis Eestis 69% õunapuudest. Ka hiljem on olnud suurte kahjustustega karme talvesid. 1978/79 talvel said väga tugevasti kannatada Kagu- ja Kirde-Eesti aiad.
1970. aasta viljapuude loenduse andmeil oli Eestis 2 137 000 ja 1984. aastal 1 938 000 õunapuud. 2010 oli Eestis õunaaedu umbes 3500 ha. Kõige paremini edenevad Eestis kohapeal aretatud sordid.

Veel hiljuti olid laialdaselt levinud Eesti vanad maasordid ’Suislepp’ ja ’Tallinna pirnõun’. Mitmest möödunud sajandil aretatud sordist on nüüd saanud meie aedade kõige tähtsamad sordid, nagu ’Tellissaare’ ja ’Talvenauding’. Ametliku tunnustuse on koos varem aretatutega leidnud ligi 70 õunasorti. Neist 15 on ka laialdasemalt kasvatatud.
Teises maailmasõjas puututi Euroopa riikides kokku seal levinud maanteeäärse puuviljandusega. Selle eeskujul istutati eeskätt Lõuna-Eesti teede äärde sadade kilomeetrite kaupa õunapuuridu. Kohati on need pikemate või lühemate lõikudena säilinud praegugi.
Õunapuud õitsevad meil hailikult mai teisel poolel kümne päeva jooksul, jahedal kevadel aga juuni alguspoolel. Suviõunad küpsevad augustis, talisordid võetakse puult septembris või oktoobri algul. Enamik õunasorte kaldub vilja kandma üle aasta. Seetõttu vahelduvad head ja halvad saagiaastad. Suured külmakahjustused, ka tugevad kevadised öökülmad võivad seda korrapärast aegrida omakorda mõjutada.
Mõned õunasordid hakkavad vilja kandma juba esimestel aastatel pärast istutamist ja annavad peatselt head saaki. Teiste sortide puhul tuleb suuremat saaki oodata ligi kümme aastat. Puude kandeiga kestab 20–50 aastat, metsikutel puudel mõnikord kauemgi.
Tugevakasvulisel pookealusel kasvavalt täiseas viljapuult saadakse saagiaastal sada kilo õunu, sageli ka kuni 200 kg. Rekordsaagina võiks märkida Lõuna-Eesti sordikatsepunktis 1978. aastal ühelt 17-aastaselt ’Põltsamaa taliõunalt’ saadud 546 kg. Kuid metsikute puude saake on arvestatud isegi kahe tonni piires, näiteks looduskaitsealusel „Oti mõtsikul” Karksis. Rekordid on täiesti võrdväärsed maailma teiste õunakasvatuspiirkondadega. Keskmiste puu- ja hektarisaakide poolest aga ei suuda me võistelda parimate õunakasvatuspiirkondadega.
Aed-õunapuul leidub harva ka vorme, mille õisi mesilased ei tolmelda. Eestist on leitud ’Rae ime’ nimetuse all tuntud vorm, mis annab omapärase kujuga seemneteta õunu.

Õunatoodangult maailmas on esikohal Hiina, ületades teisel kohal olevat USA-d kuus-seitse korda (2007. aasta andmed). Tähtsamad õunakasvatajad on Türgi, Iraan ja Poola. Nendega võistlevad Euroopa riikidest Prantsusmaa, Itaalia, Venemaa ja Saksamaa. Aasias on olulised õunakasvatajad India ja Jaapan, Lõuna-Ameerikas Argentina, Tšiili ja Brasiilia.
Lõuna-Aafrika vabariik on peaaegu niisama suur õunakasvataja kui Hispaania. Egiptuse õunatoodang on üllatavalt peaaegu võrdne Ukraina omaga. Suured õunakasvatajad on ka Uus-Meremaa ja Austraalia.
Õunakasvatus ei saa levida troopikas, sest õunapuu vajab puhkeperioodi läbimiseks kahe-kolme kuu jooksul madalaid plusstemperatuure (0–7 °C).
Lõuna-Indias jäävad õunapuud väga väikeseks. Sorti ’Rome Beauty’ kasvatatakse seal taimi kunstlikult puhkama sundides sel teel, et raiutakse läbi juured ja nopitakse ära pärast seda veel puudele jäänud lehed. Nii saadakse õunapuult kaks saaki aastas: sügisel ja kevadel.
Õun on dessertpuuvili, mida tarbitakse aasta ringi. Suurest osast toodangust tehakse mahla, veini, siidrit, kompotti ja püreed, neist valmistatakse omakorda marmelaadi, džemmi jm.
Õunu kasutatakse ka dieetpuuviljana. Tuntud on nn. õunapäevad. Ka mitme seedekulgla haiguse ravis pruugitakse õunu. Need aitavad südamehaigusi ära hoida ja rasvumist leevendada.
Õunas sisaldavad kuni 10% suhkruid, lõuna pool sageli kuni 13%, samuti happeid (0,2–1,3%), rauda, joodi, kaaliumi, vaske ja vitamiine. C-vitamiini kogus, mille inimene saab päevas süües kaks-kolm õuna, ei ole suur ning katab umbes ühe kuuendiku päevasest vajadusest. Mitmekordselt suurema C-vitamiini sisaldusega on Uurali ja Siberi väikeseviljalised sordid, milles leidub märkimisväärses koguses ka B9- ja K1-vitamiini.

1. Esau, Katherine 1953. Plant anatomy. Wiley, New York.
2. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European vascular plants: North of the tropic of cancer. Koeltz Scientific Books, Königstein.
3. Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Eesti maaülikool, Tartu.

Kalju Kask (1929) on pomoloog, sordiaretaja.



Kalju Kask
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet