Eesti Looduse fotovõistlus
09/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
immunoloogia EL 09/2003
Autoimmuunhaigused: omad muutuvad võõrasteks

Immuunsüsteemi tähtsaim eesmärk on kaitsta organismi välismaailma patogeenide, viiruste, bakterite ja parasiitide eest. Peale selle on immuunsüsteemil oluline osa võimalike kasvajate mahasurumisel. Nende positiivsete omaduste tõttu oleme harjunud mõtlema immuunreaktsioonist kui organismi kaitsest. Samas võib immuunsüsteem pöörduda vahel vaenlasena inimese enda vastu. Autoimmuunsus ongi olukord, kus immuunsüsteem ei suuda enam vahet teha oma ja võõra vahel ning kujuneb välja immuunreaktsioon enese kudede vastu.

Oma ja võõra eristamine on keeruliste valikuprotsesside tulemus ja seetõttu on esmapilgul isegi üllatav, et immuunsüsteem üldse suudab talle antud ülesannet normaalselt täita. Molekule, mille vastu immuunsüsteem oma reaktsiooni kujundab, nimetatakse antigeenideks. Enamik antigeene on valgud, mis oma bioloogiliselt ülesehituselt on sarnased nii viirustes, mikroobides kui ka inimeses. Hoolimata sellest, et valke on väga mitmesuguseid, leidub neis alati ka sarnaseid aminohappelisi järjestusi. Sageli on ühtmoodi talitlevad valgud oma struktuurilt sarnased. Nii võib juhtuda, et patogeensetes mikroobides leiduvad valgud on struktuuri või aminohappelise ehituse poolest sarnased meie enda valkudega.

Immuunsüsteemi eripärasuse aluseks on antigeenide täpne äratundmine ja immunoloogiline mälu. Tavaliselt toimib immuunsüsteem täpselt ja on võimeline ära tundma ka ainult kümmekonna aminohappe pikkusi valgujärjestusi. Sellest hoolimata võib antigeenide äratundmises tulla ette vigu, mis võivad esile kutsuda nn. autoimmuunse reaktsiooni, kus inimese immuunsüsteem ründab omaenda rakke ja kudesid. Iseenese organismi vastu suunatud immuunreaktsioonil võivad olla traagilised tagajärjed: see võib põhjustada kroonilisi haigusi ning lõppeda isegi surmaga.

Autoimmuunhaigusi on mitmesuguseid. Kuigi autoimmuunne reaktsioon võib olla suunatud peaaegu mis tahes inimese koe või organi vastu, on mõned neist haigustest haaratud sagedamini kui teised. Tuntumad autoimmuunhaigused on näiteks liigeseid kahjustav reumatoidartriit, kesknärvisüsteemi ründav hulgikoldeline skleroos (sclerosis multiplex) või pankrease insuliini tootvaid rakke hävitav lapseea suhkurtõbi. Ka kõige pealiskaudsemal pilgul on selge, et kõik need haigused erinevad üksteisest oluliselt, kahjustuse tagajärjed on erisugused ja vajavad seetõttu eriomast ravi.

Tagajärgede erinevusest hoolimata on autoimmuunsete haiguste tekkes mitu sarnast joont, andes alust arvata, et haiguste põhjustes ja arengus mängivad rolli samalaadsed tegurid. Sageli on ühel haigel mitu autoimmuunset haigust või avaldub lähisugulastel eri laadi autoimmuunseid haigusi. See kinnitab samade mehhanismide osalust haiguste tekkes. Kokku teatakse umbes 70–80 autoimmuunset haigust, ent tõenäoliselt kuuluvad nende hulka ka mitmed muud seni tundmata patogeneesiga haigused.

Kuidas autoimmuunhaigused tekivad? Igasuguses immuunreaktsioonis mängivat tähtsat rolli T-lümfotsüüdid ja antikehad. T-lümfotsüüdid on oma ja võõra antigeeni äratundmise aluseks. Nemad koos antikehi tootvate B-lümfotsüütidega vastutavad selektiivse kaitse eest võõrastest mikroobidest pärit valkude ja muude antigeenide vastu, samal ajal kui oma organismi antigeenid jäetakse puutumata. Samamoodi on nad kesksel kohal autoimmuunse reaktsiooni tekkes, sest sel juhul on nad kaotanud oma “orientiiri” ja käituvad vastupidi füsioloogiliselt normaalsele olukorrale.

Näiteks võib tuua suhkurtõve (insuliinsõltuv ehk I tüüpi diabeet), mis kahjustab pankrease Langerhansi saarekestes asetsevaid insuliini tootvaid beeta-rakke. Insuliini vajab organism süsivesikute ainevahetusel: insuliinita ei suuda rakud omandada verest süsivesikuid (suhkruid) ja nälgivad, samal ajal kui veresuhkru tase on kõrge. Suhkurhaigete veres tekivad T-lümfotsüüdid, mis tungivad pankreasse ja hakkavad hävitama insuliini tootvaid rakke.

On selgunud, et sellised T-lümfotsüüdid tunnevad ära beeta-rakkudes olevaid valke kui võõraid, millest üks on insuliin ise. Samas tungivad pankreasse ka teised immuunrakud, võimendades veelgi alanud põletikku. Peale selle hakkavad autoimmuunsete T-lümfotsüütide mõjutusel tööle ka antikehi tootvad B-lümfotsüüdid, mis sekreteerivad samade valkude suhtes antikehi, süvendades kudede kahjustusi veelgi.

Niisuguse põletikulise protsessi lõpptulemusena hävitatakse insuliini tootvad rakud ja pankreas kaotab võime toota insuliini, mis omakorda põhjustab suhkurtõvele omaseid haigusnähte. Mingil põhjusel tekkinud viga T-lümfotsüütide ning antikehade eripäras toob kaasa enesehävituse. Erinevalt suhkurtõvest, mille puhul on kahjustatud vaid üks kude, võib mõne teise autoimmuunhaiguse, näiteks süsteemse lupus erythematodus (SLE) puhul olla kahjustatud mitu kude korraga. SLE puhul areneb immuunreaktsioon valkude vastu, mida leidub enamikus organismi kudedes ja seetõttu on haigusesse haaratud paljud organid.


Autoimmuunsus on eelkõige põhjus, millest need eri laadi haigused alguse saavad. Selles mõttes sarnaneb autoimmuunsus teise immuunsüsteemi haigusrühma – allergiaga. Ka allergia puhul võib olla tegemist erisuguste allergiavormidega, nagu nina- (allergiline nohu ehk heinanohu), kopsu- (astma) või nahaallergia (atoopiline dermatiit või ekseem), kuid kõigil neil haigustel on samasugune põhjus ehk etioloogia. Sama kehtib ka autoimmuunhaiguste puhul: etioloogia on sama, aga tagajärjed erinevad. Ainuke viis selliseid haigusi tõhusalt ravida on tegelda nende haiguste põhjustega.

Juba mitu aastakümmet on püütud aru saada, kuidas tekivad immuunsüsteemis niisugused vead. Välja on pakutud mitu hüpoteesi ja nende kombinatsioone, millest osa on ka kinnitust leidnud. Tõenäoliselt on autoimmuunsuse teke kompleksne protsess: mitme eri laadi teguri ja haigusmehhanismi koosmõju.


Geneetiliste ja keskkonnamõjutuste koostoime. Peaaegu kõik autoimmuunhaigused kujunevad nende kahe teguri koostoime tagajärjel. Kindlasti on pärilikkusel tähtis osa autoimmuunhaiguste tekkes, kuigi autoimmuunhaigusi ei saa liigitada klassikaliste geneetiliste haiguste hulka.

Autoimmuunhaiguste puhul enamasti puudub üks kindel geneetiline mutatsioon, mis põhjustaks haigust. Selle asemel on tegemist paljude geenide koostoimega ja oluline tähtsus on eri geenide väikestel erinevustel ehk polümorfismidel. Geneetilistele tegurite kasuks räägib ka asjaolu, et kolmandikul kuni pooltel (eri haigustel erisugune) geneetiliselt identsetel ühemunakaksikutel, kellest üks on haigestunud, areneb autoimmuunhaigus ka teisel kaksikul. Kuid autoimmuunhaigus võib kaksikutel olla erinev. Seepärast ei saagi öelda, et geenid mõjutavad teatud kindla haiguse teket, pigem on tegemist autoimmuniteedi eelsoodumusega, millest omakorda võib areneda mingi autoimmuunhaigus.


Autoimmuunhaiguste tekkes on eriline tähtsus inimese kuuendas kromosoomis asetsevatel HLA (human leukocyte antigen) geenide polümorfismil. HLA rühma geenid kodeerivad koesobivusantigeene (MHC I ja MHC II) ning vastutavad seega immuunreaktsiooni kujunemise eest ja on aluseks inimestevahelistele erinevustele, mis takistavad kudede transplantatsiooni ühelt inimeselt teisele. Transplantatsiooniks vajalik koesobivus on võimalik ainult siis, kui HLA-geenide polümorfism on kahe inimese vahel sarnane. Ka kõik tähtsamad autoimmuunsed haigused seonduvad teatud HLA- geenide polümorfismiga.

Seega on nii autoimmuunsuse kui ka transplantatsiooni korral tegemist immuunreaktsiooniga, mis kasutab selleks HLA-molekule. Näiteks 90–100% insuliinsõltuva suhkurtõve haigetel on väljendunud teatud HLA- eenide polümorfism. Hoolimata sellisest korrelatsioonist ei toimi see vastupidi, kuna samasugust suhkurtõvespetsiifilist HLA-geenide polümorfismi teatakse populatsioonis peaaegu 20% inimestel, kellest ainult vähesed haigestuvad.

Peale HLA-geenide on leitud ka teisi polümorfseid geene. Üks näide on CTLA-4 geen, mis samamoodi nagu HLA vastutab immuunreaktsiooni talitlemise eest. Eri autoimmuunsete haiguste koos mõjuvaid geene on tõenäoliselt umbes 20–30.

Arvatakse, et kui geneetilised tegurid loovad eelsoodumuse, siis keskkonnamõjutused toimivad sageli n-ö. päästikuna, mille tagajärjel haigus vallandub. Kahjuks on veel paljuski ebaselge, kuidas keskkonnategurid täpselt toimivad. Teatavasti võib osa ravimeid mõjutada haiguste teket. Peale selle seonduvad mitme autoimmuunse haiguse tekkega ka viiruslikud ja bakteriaalsed infektsioonid. Viiruste ja bakterite valgud, mis oma ehituselt sarnanevad sageli inimese enda valkudega, põhjustavad immuunreaktsiooni. Hiljem, kui valkude sarnasus osutub piisavaks, võib immuunreaktsioon üle kanduda ka organismi valkudele, algatades niimoodi autoimmuunse reaktsiooni.

Ka stress või trauma võib tekitada autoimmuunhaiguse. Ühe teooriana on pakutud, et autoimmuunse protsessi aluseks on koes või organis tekkiv lokaalne stress, mis tekitab omamoodi ohusignaali, millele immuunsüsteem reageerib. Stressi seondatakse ka hormonaalsete kõikumistega.

Risk haigestuda autoimmuunhaigustesse on naistel märgatavalt suurem kui meestel. Nii avaldub Sjögreni sündroom (kahjustab pisara- ja süljenäärmeid) naiste hulgas kümme korda sagedamini kui meestel. Naiste suurema osakaalu põhjuseks peetakse eelkõige naissuguhormooni östrogeeni. Ka võivad teiste, eelkõige steroidsete hormoonide kõikumised mõjutada autoimmuunsete haiguste teket.

Igasugune autoimmuunne reaktsioon ei pruugi alati lõppeda haigusega. Enamikul inimestel leidub mingil kujul autoreaktiivseid T-lümfotsüüte või autoantikehasid, kuid haigust ei teki kunagi. See muudab autoimmuunhaiguste diagnoosimise vahel raskeks. Siiski on autoimmuunhaigusi põdevatel haigetel selgelt tugev autoantikehade reaktsioon. Tänapäeval kasutatakse diagnoosimisel üha enam geneetilistel markeritel põhinevaid analüüse, näiteks määratakse HLA polümorfisme.

Autoimmuunhaiguste praegune ravi tegeleb peamiselt tagajärgedega. Tuleviku eesmärk ongi paremini mõista, kuidas immuunsüsteem toimib ja kuidas sellised haigused tekivad. Mõistes paremini autoimmuunseid mehhanisme, tekib uusi võimalusi neid haigusi täielikult ravida ja tõhusamalt vältida.


Pärt Peterson (1966) on Tartu ülikooli molekulaarpatoloogia erakorraline professor, uurib autoimmuunsuse põhjuseid.



Pärt Peterson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet