Eesti Looduse fotovõistlus
2012/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Mammutid EL 2012/8
Baltisakslased olid agarad mammutite uurijad

Mammutid, nende elukeskkond ja väljasuremise põhjused pälvisid 19. sajandi teadlaskonnas elavat huvi. Võib isegi väita, et hiiglaslike imetajate leidmine Siberi igikeltsast andis peamise tõuke uurida eelajaloolisi loomi. Ühtlasi aitas see edendada paleontoloogiat kui teadust: varem ei olnud sellele kuigivõrd tähelepanu pööratud. Et nii mammutite skelette kui ka säilinud kehaosi leiti eelkõige Vene impeeriumi põhjaaladelt ning Siberist, uurisid neid toona peamiselt Vene teadlased, kes küll enamasti olid baltisaksa päritolu.

Tänapäeval on iga tervelt säilinud mammuti leid oluline sündmus, mida kajastavad kõik suuremad uudistekanalid. Ka 19. sajandil ja varem pälvisid teated Siberis leitud tervete mammutite kohta suurt tähelepanu. Kuna enne 19. sajandit olid loodusteadused vähe arenenud ning Siberi loodusolude ja sealse igikeltsa kohta ei teatud kuigi palju, usuti pigem Siberi põlisrahvaid. Nemad olid veendunud, et mammutid sarnanevad muttidega, kes elavad maa all: kui loomad juhuslikult elutegevuse käigus satuvad maa peale päikesevalguse kätte, siis nad surevad.
Seega oletasid Siberi põlisrahvad, et mammutid liigina veel elavad. Samalaadseid seisukohti võib leida näiteks hiinlaste kirjalikes allikates [1]. Venelased seevastu uskusid, et mammutid olid Indias elavate elevantide sugulased, kes hukkusid piiblis mainitud ülemaailmses veeuputuses, mis kandis nad Siberi aladele.
Esimesed kindlamaid teateid Siberi mammutite kohta said Euroopa teadlased 17. sajandil hollandlase Nicolas Witseni ning Vene Pekingi saadiku Ysbrand Idesi kaudu. Seejuures tõi Ides oma sõnade kinnituseks kaasa mammuti kolju ja jalaluu [1].
18. sajandil uuris Vene valitsejate ülesandel Siberi geograafiat ja loodusolusid mitu välismaalast. Tähtsamad neist olid Daniel Gottlieb Messerschmidt ja tema kaaslane Philipp Johann Strahlenberg (Tabber), Vitus Beringi teise Kamtšatka ekspeditsiooni liikmed Johann Georg Gmelin ning Gerhard Müller, samuti Peterburi teaduste akadeemia „Akadeemiliste ekspeditsioonide” ühe ekspeditsioonirühma juht Peter Simon Pallas. Nad kõik tõid teateid Siberi eri piirkondadest leitud mammutite jäänuste kohta. Ent veelgi olulisem: Georg Gmelin kirjutas esimest korda Siberis levivast igikeltsast [2]. Igikeltsa ja mammutite säilimist ta toona siiski omavahel ei seostanud.
18. sajandi lõpul avastasid Vene kaupmehed Uus-Siberi saarestiku, kus leidus külluses mammutite võhkasid ja hambaid. Seejärel tegid kuni 19. sajandi lõpuni nendele saartele retki kohalikud kaupmehed (промышленники): siht oli peaasjalikult koguda võhkasid, et need Jakutskis maha müüa. Mammutite vandlil oli kulla väärtus ja sama hinnaline on see Jakuutias tänapäevani.

Mammuti skelett jõuab Peterburi. 1806. aastal käis Jakutskis Vene-Hiina diplomaatiline missioon, mille koosseisu kuulus ka Peterburi teaduste akadeemia adjunkt Michael Adams. Jakutskis kuulis ta, et Leena suudmes oli avastatud terve mammut. Soovides selle leiuga raha teenida, otsustas ta kohale sõita, et mammut Peterburi viia ja seal maha müüa. Jõudnud pärale, selgus, et mammuti pehmetest osadest oli järele jäänud väga vähe: osaliselt oli liha roiskunud, osalt aga metsloomad korjust söönud. See ei olnud üllatav, sest mammut oli leitud juba 1799. Aastal [2]. Ent sellest sai Peterburi teaduste akadeemia zooloogiamuuseumi eksponaat, mida käis Peterburis viibides vaatamas iga tõsisem loodushuviline.
Adamsi täpsemad teated mammuti ja selle leidmise asjaolude ning leiukoha kohta ilmusid vähe tuntud ajakirjas Journal du Nord. Sellest allikast levisid teated Adamsi mammuti kohta Euroopa teadlaste töödesse [22]. Nad oli seisukohal, et mammutid olid lõunamaa loomad, kelle olid Põhja-Jäämere rannikule ning saartele kandnud Siberi jõed. Selle mõttekäigu kasuks rääkis asjaolu, et põhjaalade toiduvarud olid mammutite eluks liiga tagasihoidlikud. Asjaolule, kuidas oli terve mammuti korjus nii kaua säilinud, ei pööratud Euroopas tähelepanu.

Igikeltsa uurimise algus Venemaal. 1837. aastal lõpul esines baltisaksa loodusteadlane, Peterburi teaduste akadeemia korraline liige zooloogia alal Karl Ernst von Baer akadeemias ettekandega Jakutskis asuvast Šergini šahtist, mis hoolimata suurest sügavusest (116 m) oli igikeltsa tõttu ikka veeta. Baer analüüsis ettekandes andmeid igikeltsa temperatuuri kohta selles šahtis. Tema hinnangul tulnuks asjaomaseid vaatlusi kindlasti jätkata, et hankida lisateavet uue loodusfenomeni kohta Siberis [19].
Paljud Euroopa teadlased, näiteks saksa geoloog Leopold von Buch, aga kahtlesid Baeri andmetes Šergini šahti madala temperatuuri kohta. Kõhklejad väitsid, et piirkondades, kus kasvab mets ja leidub võsa, ei saa maa olla alaliselt külmunud ja see ei sobi kokku teooriaga Maa kuumast tuumast.
Baer seevastu tõestas, et kõnealuse šahti geotermilised vaatlused hoopis kinnitasid toonaseid geoloogilisi tõekspidamisi. Tema arvates kinnitasid andmed, et piirkondades, kus aasta keskmine temperatuur jääb alla 0 ºC, tungib külm maapõue, põhjustades igikeltsa tekke [2].
Selleks et oma seisukohti kindlamini põhjendada, hakkas Baer 1830. aasta lõpul koguma teavet kirjandus- ning arhiivallikatest, samuti Vene põhjaalasid uurinud või uurivatelt kaasmaalastelt. Töö tulemusena valmis tal 1843. aasta alguseks 218 lehekülje pikkune käsikiri „Materialien zur Kenntniss des unvergänglichen Boden-Eises in Sibirien”.
See esimene teoreetiline uurimus igikeltsast jäi Baeril aga mitmel põhjusel avaldamata. Tema õpilase Alexander Theodor von Middendorffi eestvõttel jõudis käsikiri siiski teaduskäibesse [18, 20].
Ent Siberis ei leidunud ühtki vaprat meest, kes olnuks Baeri tahtel nõus tegema geotermilisi vaatlusi 116 meetri sügavuses Šergini šahtis. Et andmeid siiski koguda, korraldas Baer Peterburi teaduste akadeemia rahalisel toetusel igikeltsa uurimiseks Siberis ekspeditsiooni, mille juhiks sai Baeri soovitusel tema kaasmaalane: osaliselt eesti päritolu Alexander von Middendorff.
Ekspeditsioon Siberi põhjaaladele ning Kaug-Itta korraldati 1842.–1845. aastal. 1844. aasta talvel oldi Jakutskis, kus šahtis tegid geotermilisi vaatlusi Middendorff ja tema teener ning preparaator eestlane Mihkel Fuhrmann. Need vaatlused tõestasid, et Baeril oli olnud õigus [17].

Adamsi mammut ja igikelts. Lahendanud eespool mainitud probleemi, pidas Baer väga oluliseks täpsustada Adamsi mammuti leiukohas valitsenud loodusolusid. Ta oli veendunud, et loom võis igikeltsas tervenisti säilida mitme aastatuhande vältel; ühtlasi tõestanuks see igikeltsa arengu väga pikka kulgu.
Adams oli oma raportis esitanud ka mammuti leidja Šumahhovi kirjelduse leiupaiga kohta, kuid andmed olid üksteisele vastukäivad. Suuresti võib põhjuseks pidada asjaolu, et Adamsi raporti prantsuse keel oli kehv, ühtlasi viitas see terminoloogia vähesele tundmisele. Nõnda ei olnud Baeril võimalik aru saada, kas mammut lebas leidmise ajal rannikule kuhjatud mere- või jõejääl või oli ta lahti sulanud hoopis igikeltsa ühest vormist: mattunud jääst. See on Põhja-Jäämere rannikualal ja Jakuutias voolavate jõgede kaldanõlva all paljanduv jääsein, mis on kaetud pinnasega. Adamsi kohapeal viibimise ajal asus kõnealune jääsein 100 jala (umbes 30,5 m – toim.) kaugusel mammutist [2].
Teatavasti 1830. aasta lõpul esitasid Šveitsi teadlased Louis Agassiz ja Jean de Carpentier oma vaatluste põhjal Alpides mandrijäätumise teooria. See tekitas eelkõige geoloogide, kuid ka teiste loodusteadlaste seas vastandlikke seisukohti. Oldi nii poolt kui ka vastu, kuid andmeid teooria tõestuseks või ümberlükkamiseks kogusid vähesed.
Üks neid oli Baer, kes kaldus jääajateooriat õigeks pidama. Selle lõplikuks kinnituseks oli tal vaja teada Adamsi mammuti leiukoha täpseid andmeid, ent paraku oli Adamsi koostatud raport selleks liiga ebamäärane. Seepärast oli Baer sunnitud Middendorffile antud käsikirjas jääma selle juurde, et mammut leiti merejäält [2]. See asjaolu ei võimaldanud aga tõestada, et tegu oli olnud põhjamaa, mitte lõunamaa loomaga. Samas soovis ta, et Middendorff oma ekspeditsioonil selle asjaolu üle kontrolliks.
Middendorff otsiski nii Moskvast (Adams pärines sealt) kui ka Siberist inimesi, kes olid olnud seotud Adamsi mammuti transpordiga. Tema otsingud kandsid vilja: Barnaulis kohtus ta mäeinsener Slobiniga, kelle väitel ei leitud Adamsi mammutit jäält, vaid igikeltsast. Samas leidis Middendorff Taimõri poolsaarelt Alam-Taimõri jõe kallastelt ise samuti ühe mammuti jäänused. Ühtlasi kirjeldas ta esimest korda mammutite uurimise ajaloos üsna täpselt selle leiukohta. Middendorffi meelest viitasid need andmed (eelkõige leiu paiknemine lõunast põhja suunduva jõe kaldal) sellele, et mammut oli lõunamaa päritolu. Seega ei olnud ka Baeri arvates suuremat tähtsust Slobini ütlusel, et Adamsi mammut leiti igikeltsast, sest korjuse säilimises igikeltsas oli ta nagunii kindel [1].
Adamsi mammuti seost jääaja teooriaga Middendorffil aga kinnitada ei õnnestunud, sest ta ei leidnud enda arvates mingeid tõendeid jääaja kohta Siberis [9; 10] ja see sundis nii Baeri kui ka Middendorffi jääma äraootavale seisukohale jääajateooria lõpliku tõestatuse kohta.
Middendorffi Siberi-ekspeditsioonil [8, 12] oli ometigi suur tähtsus, sest 1860. aastal avaldas ta põhjaliku uurimuse selleks ajaks teada olevate mammutileidude kohta Siberis [9]. Ühtlasi tegi ta Peterburi teaduste akadeemiale ettepaneku välja kuulutada rahaline preemia [11; 17] neile inimestele, kes edastavad tõeseid teateid Siberis leitud mammutite kohta. See teave andis akadeemiale võimaluse korraldada leiukohtadesse uurimisreise, kuna seal töötanud zooloogid olid otsustanud selgitada välja mammuti algkodu. Seni olid leitud mammutid söödetud koertele.

Põhjamaa loom. Juba 1866. aastal tuli preemia väljakuulutamise järel esimene teade mammutileiu kohta Siberis. Siis jõudis Baeri kätte Barnauli mäeametniku Stepan Guljajevi kiri, mis teatas, et Tazovskaja lahe juures Põhja-Jäämere rannikul oli avastatud tervelt säilinud mammut [1].
Peterburi teaduste akadeemia kutsus kiiresti kokku erikomisjoni, et korraldada ekspeditsioon selle äratoomiseks. Komisjoni juhiks määrati Baer, kes lootis uut leidu uurides lahendada mitu küsimust, mis olid jäänud vastuseta Adamsi mammuti puhul. Veelgi tähtsamaks kui pehmete osade säilimine pidas Baer isendi mao sisu: ta lootis sealt leida jälgi okaspuudest. Maosisaldis oleks aidanud selgitada, kas tegu oli põhja- või lõunamaa loomaga. Samuti oleks see andnud ettekujutuse Siberi kliimast aastatuhandete eest [1].
Kõnealuse ekspeditsiooni ettevalmistamise tõttu avaldas Baer oma andmetele toetudes põhjaliku ülevaate kõikidest seni teada olnud mammutileidudest Siberis [1]; tema kolleeg zooloog Johann Friedrich Brandt kirjutas aga mammuti morfoloogiast ning elukeskkonnast [3; 4]. Brandt leidis, et suure karvakasvu tõttu ei saanud mammut olla troopiliste alade liik, pigem põhjamaa oma; tema hinnangul surid mammutid välja kliimamuutuse tõttu ning mõned selle isendid säilisid igikeltsas [4].
Seda seisukohta jagas ka Baer [1], kuid otseste vaatlusandmete puudumise tõttu oli ta oletustes ettevaatlikum. Teatavasti oli ju Adamsi mammuti leiukohas leitud mattunud jääd. Analüüsinud oma kunagist arusaama Adamsi mammuti leiukohast, järeldas Baer oma uute uurimistulemuste põhjal, et mammutid võisid siiski külmuda ka puhtasse jäässe. Kõnealune jää tekkis mäe- või jõenõlvakute taha, kuhu päike ei ulatunud: keltsasel pinnal muutub lumi neis kohtades jääks.
Tazovskaja lahe äärest leitud mammuti uurimise ekspeditsiooni juhiks määrati Kergust pärit geoloog Friedrich Schmidt (hilisem Peterburi teaduste akadeemia akadeemik). Jõudnud kohapeale, selgitas ta välja, et mammut ei asunud üldse Tazovskaja lahes, nagu oli Peterburi teatatud, vaid hoopis Jenissei ääres. Pealegi oli mammut väga halvasti säilinud ega olnud lootustki uurida tema magu või siis füsioloogiat laiemalt [13].
Samas uuris Schmidt põhjalikult mammuti leiukohta ja nende vaatluste põhjal (karvakasv ja nahaalune paks rasvakiht) tõestas, et mammut oli olnud põhjamaa loom [21, 23]. Sellest teatas ta kohe ka Middendorffile ning hiljem kirjutas selgituse ka ekspeditsiooni raportis [14].
Pärast seda hakati teadusringkondades aegamööda tunnistama, et mammutid ei pärinenud lõunaaladelt ning Siberi loodusolud erinesid aastatuhandete eest tunduvalt tänapäevastest ja olid Schmidti paleontoloogiliste leidude põhjal märksa pehmemad.

Jahenev kliima tõi hukatuse. Ei olnud enam kahtlust, et mammutid surid välja kliima jahenemise tõttu. Palju aga vaieldi selle üle, kui kiirelt võis jahtumine toimuda: seni oli uuritud peamiselt vaid terveid mammuteid ning need olid igikeltsas enamasti püstiasendis. See viitas asjaolule, et kliima pidi jahenema väga kiiresti; Siberi soodele ja järvedele tekkinud jää ei kandnud suuri loomi ja nad vajusid sellest läbi. Sestap kujunes vähemalt Vene teadlaste hulgas veendumus, et põhjaaladel leidub maa sees tervelt säilinud mammuteid hulganisti.
Selline seisukoht ei jäänud aga kuigi kauaks püsima. Nimelt reisis baltisaksa maadeuurija Gerhard von Maydell 1860. aastatel mitmel pool Kirde-Siberis ja leidis Indigirka ja Kolõma vaheliselt alalt kolm mammutileidu. Need veensid vastupidises: terve mammuti korjuse leidmine Siberi jõgede kaldailt või sealselt põhjarannikult on pigem suur haruldus [7; 15].
Maydelli vaatlusandmete najal esitas Peterburi teaduste akadeemia liige geograaf Leopold von Schrenck teooria selle kohta, miks mammutid hukkusid [15; 16]. Tõenäoliselt oligi Siberi põhjapiirkonnas kliima jahenemise perioodil igikeltsaaladele iseloomulikel madalatel järvedel, jõgedel ja soodes aegamisi tekkinud jää põhitakistus, mis tegi mammutitel liikumise keeruliseks ega võimaldanud neil lahkuda, ning nad hukkusid. Samas märkis Schrenck, et ainult väga sobivad kohalikud olud võimaldasid mõnel mammutil säilida tervenisti. Enamasti aga lagunesid korjused vees või õhu käes ja nende väljauhutud jäänused kandusid hiljem Siberi jõgesid mööda rannikuile.
Aastail 1885–1886, mil jääajateooria oli Venemaal juba eluõiguse saanud, korraldas Peterburi teaduste akadeemia Schrencki ettevõttel uue ekspeditsiooni Jana ja Indigirka jõe vahelisele alale. Ekspeditsiooni juht oli baltisaksa arst ja loodusteadlane Alexander von Bunge noorem, tema abiks oli aga baltisaksa zooloog Eduard von Toll. Ekspeditsiooni peamine siht oli uurida Uus-Siberi saarte paleontoloogiat. Nendele saartele ei olnud teadlased astunud juba 60 aastat. Selle ekspeditsiooni raames pakkusid Tollile ja Bungele huvi eelkõige mammutite väljasuremise põhjused [5, 6].
Analüüsides andmeid igikeltsa leviku ja jääaja jälgede kohta Leena suudmealast kuni Eschscholtzi laheni Alaskal, jõudis Toll mitme väga olulise järelduseni. Esiteks märkis ta, et jääajal asus jäätumiskeskus Svjatoi Nossi juures Põhja-Jäämere rannikul Leena suudmest idas ja hõlmas ka Uus-Siberi saari. Tekkinud mandrijääga kaetud ala nimetas Toll „mammutite kontinendiks”. Pärast jääaega saabunud soe ajajärk võimaldas Tolli hinnangul mammutitel leida mandrijääst välja sulanud ja taimestikuga kattunud pinnaselt piisavalt toitu (siit ka kontinendi nimi). Põhja-Jäämere transgressioon lõhkus aga ühenduse Uus-Siberi saarte ja mandri vahel ning paljud mammutid jäid saartele lõksu. Välja surid nad Tolli uuringute järgi aeglaselt, sedamööda, kuidas kliima jahenes ning toidust tuli puudus [23].

Suur tunnustus teaduse vallas. Baltisakslaste mammutiuuringud 19. sajandil näitasid, kui keeruline ja ajakulukas on teadusloome olukorras, kus andmed järeldusteks on väga napid. Toona tuli suuresti toetuda kolmandate isikute ebamäärastele vaatlustele, nõnda oli ka Adamsi mammuti leiukoha kirjelduse puhul.
Pealegi olid 19. sajandi alguseks ulatuslikud Siberi alad läbi uurimata ning alles 1830. aastatel hakkas lisanduma uusi ja tõesemaid andmeid selle piirkonna loodusolude kohta. Need andmed olid aga sageli vastukäivad ega kinnitanud varasemate uurijate tähelepanekuid.
Seepärast ei olnud kuigi lihtne leida tähtsaid seoseid, sh. mammutite väljasuremise ning igikeltsa ning selle pinnavormide geneesi kohta: see oli paljude asjaolude kokkulangemine, mis nõudis pikaajalisi kulukaid välivaatlusi.
Just mammutite uurimine Siberi põhjaaladel võimaldas Peterburi teaduste akadeemial küsida valitsuselt vahendeid, mis võimaldasid peale mammutite uurida Siberi põhjaalade loodusolusid ja nende kujunemise ajalugu laiemalt ning mitmekülgselt. Seeläbi laienesid teadmised mammutitest, kuid samuti igikeltsast ning Siberi geoloogiast.


1. Baer, Karl Ernst von 1866. Neue Auffindung eines vollständigen Mammuths, mit der haut und den Weichtheilen, im Eisboden Sibiriens, in der Nähe der Bucht des Tas. – Bulletin de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg 10: 230–296, 513–534.
2. Baer, Karl Ernst von 2001. Materialien zur Kenntniss des unvergänglichen Boden-Eises in Sibirien. – King, L. (Hrsg.). Baer, K. E. v. Materialien zur Kenntniss des unvergänglichen Boden-Eises in Sibirien. Unveröffentliches Typoskript von 1843 und erste Dauerfrostbodenkunde. Giessen: Universitäts-bibliothek.
3. Brandt, Johann Friedrich 1866a. Mittheilungen über die Gestalt und Unterscheidungsmerkmale des Mammuth oder Mamont (Elephas primigenius). – Bulletin de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg 10: 93–118.
4. Brandt, Johann Friedrich 1866b. Zur Lebensgeschichte des Mammuth. – Bulletin de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg 10: 111–118.
5. Bunge, Alexander von 1884. Naturhistorische Beobachtungen und Fahrten im Lena-Delta. Aus Briefen an den Akademiker L. v. Schrenck. – Bulletin de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg 29: 422–476.
6. Bunge, Alexander von; Toll, Eduard von 1887. Die von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften ausgerüstete Expedition nach den Neusibirischen Inseln und dem Jana-Lande. – Beiträge zur Kenntniss des Russischen Reiches und der angränzenden Länder Asiens. Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, Folge III: 2.
7. Maydell, Gerhard von 1896. Reisen und Forschungen im Jakutskischen Gebiet Ostsibiriens in den Jahren 1861–1871. – Beiträge zur Kenntniss des Russischen Reiches und der angränzenden Länder Asiens. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, Folge IV: 2.
8. Middendorff, Alexander Theodor von 1848. Geothermische Beobachtungen. – Dr. A. Th. v. Middendorff’s Reise in den äussersten Norden und Osten Sibiriens. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 1 (1): 85–183.
9. Миддендорф, Александр Федорович 1860a. О сибирских мамонтах. – Вестник естественных наук 26–27: 843–867.
10. Middendorff, Alexander Theodor von 1860b. Orographie und Geognosie. – Middendorff, A. T. v. Dr. A. Th. v. Middendorff’s Sibirische Reise. Uebersicht der Natur Nord- und Ost-Sibiriens. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 4 (1), Lief. 2: 201–332.
11. Middendorff, Alexander Theodor von 1860c. Über die Nothwendigkeit von Vorbereitungen für den Empfang vorweltlicher sibirischer Riesenthiere. – Bulletin de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg 1: 557–563.
12. Middendorff, Alexander Theodor von 1861. Klima. – Middendorff, A. T. v. Dr. A. Th. v. Middendorff’s Sibirische Reise. Uebersicht der Natur Nord- und ost-Sibiriens. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 4 (1), Lief. 4.
13. Schmidt, Friedrich 1869. Vorläufige Mittheilungen über die wissenschaftlichen Resultate der Expedition zur Aufsuchung eines angekündigten Mammuthcadavers. – Bulletin de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg 13: 97–130.
14. Schmidt, Friedrich 1872. Wissenschaftliche Resultate der zur Aufsuchung eines angekündigten Mammuthcadavers von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften an den unteren Jenissei ausgesandten Expedition. – Mémoires de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg. St.-Pétersbourg: l’Academie Impériale des Sciences, VII Série, XVIII (1).
15. Schrenck, Leopold von 1871. Bericht über neuerdings im Norden Sibirien’s angeblich zum Vorschein gekommene Mammuthe, nach brieflichen Mittheilungen des Hr. Gerh. v. Maydell, nebst Bemerkungen über den Modus der Erhaltung und die vermeintliche Häufigkeit ganzer Mammuthleichen. – Bulletin de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg 16: 147–173.
16. Schrenck, Leopold von 1880. Der erste Fund einer Leiche von Rhinoceros Merckii Jaeg. – Mémoires de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg. St.-Pétersbourg: l’Academie Impériale des Sciences, VII Série, XXVII (7).
17. Сухова, Наталья Георгиевна, Таммиксаар, Эрки 2005. Александр Федорович Миддендорф 1815–1894. Москва: Наука.
18. Tammiksaar, Erki 2001. „Materialien zur Kenntniss des unvergänglichen Boden-Eises in Sibirien” Die erste „Dauerfrostbodenkunde” Karl Ernst von Baer. – King, L. (Hrsg.). Baer, K. E. v. Materialien zur Kenntniss des unvergänglichen Boden-Eises in Sibirien. Unveröffentliches Typoskript von 1843 und erste Dauerfrostbodenkunde. Giessen: Universitäts-bibliothek, I–XLIV.
19. Tammiksaar, Erki 2002. The contributions of Karl Ernst von Baer to the investigation of the physical geography of the Arctic in the 1830s–1840s. – Polar Record 38 (205): 121–140.
20. Tammiksaar, Erki; Stone, Ian 2007. Alexander von Middendorff and his expedition to Siberia (1842–1845). – Polar Record 43 (226): 193–216.
21. Taube von der Issen, Helene 1902. Graf Alexander Keyserling. Ein Lebensbild aus seinen Briefen und Tagebüchern. Berlin: Reimer.
22. Tilesius von Tilenau, Wilhelm Gottlieb 1815. De skeleto mammonteo Sibirico ad maris glacialis littora anno 1799, effosso, cui praemissiae elephantini generis specie, sum distinctiones. – Mémoires de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg 5: 406–513.
23. Toll, Eduard von 1895. Wissenschaftliche Resultate der von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften zur Erforschung des Janalandes und der Neusibirischen Inseln in den Jahren 1885 und 1886 ausgesandten Expedition. Abtheilung III: Die fossilen Eislager und ihre Beziehungen zu den Mammutleichen. – Mémoires de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg. St.-Pétersbourg: L’Academie Impériale des Sciences, VII Série, XLII (13).



Erki Tammiksaar (1969) geograaf ja teadusloolane, töötab EMÜ teadusloo uurimise keskuses ja Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudis.



Erki Tammiksaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet