Eesti Looduse fotovõistlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 10/2003
Suurim liigitihedus Eestis kahesaja-aastane

Tartu ülikooli botaanikaaed tähistab sel sügisel asutamise 200. aastapäeva. Ligi kolme hektari suurusele maa-alale on kogutud 6500 taksonit taimi; niiviisi on see kujunenud üheks liigirikkaimaks kohaks Eestis. Soliidsest east hoolimata tegutseb botaanikaaed elujõuliselt ja tulevikku vaatavalt.

Kui 1802. aastal taasavati Tartu ülikool, siis peeti loomulikuks rajada ka botaanikaaed. Selle loomise koormust kandis agar noor botaanik Gottfried Albrecht Germann (1773–1809). Aasta hiljem leiti koht botaanikaaiale praeguse Vanemuise vana teatrimaja lähedal, Tiigi ja Vanemuise tänava vahel. Tasase reljeefi ja seisuveelise tiigi tõttu osutus ala ebasobivaks, kuigi juba asutamisjärgsetel aastatel kasvas seal üle tuhande taimeliigi.

Uus ja tunduvalt sobivam asukoht leiti botaanikaaiale Emajõe ja linnamüüri vahel, kunagise bastioni vallil Laias tänavas. Kohe alustati siin botaanikaaia peahoone ja kahe kasvuhoone ehitust, taimekogude planeerimist ja istutamist.

Mitmekesise reljeefi ja tiigiga ala on jäänud botaanikaaia koduks siiani. Maailma botaanikaaedade seas ainulaadsena on ala reljeef, hoonete ja teede paigutus püsinud peaaegu samasugusena 197 aastat. Suur hulk puid kasvab aias ülemöödunud sajandi alguspoolest ning rohttaimede kollektsioonid on samades kohtades kasvanud juba üle saja aasta.

Botaanikaaia kiiret arengut on suunanud väljapaistvad botaanikud. Erilise kuulsuse botaanikaaiale tõi Venemaa floora koostaja Carl Friedrich Ledebour (1785–1851), kes juhatas botaanikaaeda 1811–36. Pärast Ledebouri naasmist Altai ekspeditsioonilt kasvatati aia imeväiksel maa-alal ja kasvuhoonetes üle kümne tuhande taimeliigi. Sellist liigirikkust pole siiski kaua aega suudetud hoida. Aga küllap neist 10 000 taimeliigistki püsis suur osa aias lühikest aega. Kuid Tartu ülikooli botaanikaaiast sai just sel perioodil sild Aasia taimestiku ja Euroopa botaanikaaedade vahele.

Uus kõrgperiood aia arengus saabus professor Nikolai Kuznetsoviga aastatel 1895–1915. Süstemaatikaosakond korraldati ümber tänapäevani kasutusel Engleri süsteemi järgi, remonditi kasvuhooneid ja täiendati aia kogusid, mis ulatusid jällegi kümne tuhande liigini. Kuznetsovi enda huvidest lähtuvalt toodi uusi taimi eelkõige Kaukaasiast. Sel ajal Tartus ilmunud “Jurjevi Keiserliku Ülikooli Botaanikaaia Tööd” oli Venemaa kõige loetavam botaaniline ajakiri.

Botaanikaaed pääses Esimesest maailmasõjast kahjustusteta. Aia edasine areng seostub eelkõige professor Teodor Lippmaa ja õpetatud aednik Jaan Pordi nimega. Täiendati kollektsioone ja loodi uusi osakondi, ilmus Lippmaa mahukas teos botaanikaaia kogudest. See on jäänud siiani ületamatuks.

Teises maailmasõjas hävisid nõukogude lennuväe pommitamise tagajärjel botaanikaaia peahoone ja kasvuhooned, hukkus Teodor Lippmaa (1943). Kasvuhoonetaimed siiski päästeti ning 1951. aastaks olid tänu August Vaga eestvedamisele kasvuhooned taastatud. 1960. aastatel arenes märkimisväärselt Eesti taimede osakond eeskätt Elli Lellepi töö tulemusena.

1984. aastal valmis 22 meetri kõrgune palmimaja. Tänavu on käsil uus kolmest osast koosnev troopikahoone; seal saavad oma koha niiskema troopilise vihmametsa, mägitroopika ja kuivema troopika taimed. Selle kasvuhoone sisustamisel keskendutakse Kesk-Ameerika taimedele, sest lähimaade botaanikaaedades on need kõige nõrgemini esindatud. Seemnete kogumiseks on viimastel aastatel tehtud ekspeditsioone Mehhikosse ja Guatemalasse.


Haridus- ja teadusasutus. Botaanikaaia kogusid kasutavad oma õppetöös samas aias tegutsev Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut, aga ka EPMÜ aianduse instituut jt. kõrgharidust andvad asutused. Kuid tänapäeval on botaanikaaed veelgi olulisem rahva loodusteadusliku harijana: korraldatakse avatud uste päevi, tutvustatakse põhjalikumalt taimerühmade väärtusi ja antakse teavet taimede kasvatamise ning hooldamise kohta. Mitmeid kursusi on korraldatud koos Tartu keskkonnahariduskeskuse ja botaanikaaia sõprade seltsiga.

Botaanikaaia taimekogude kohta saab lähemat teavet Interneti kodulehelt www.ut.ee/botaed/. Siit pääseb ka eestikeelsete taimenimetuste andmebaasi, mis sisaldab üle kümne tuhande eestikeelse taimenimetuse koos ladinakeelse vastega: peale kõigi kodumaiste liikide ka suurem osa Eestis kasvatatavatest ilu- ja tarbetaimedest.

Teadustöö käib koostöös Tartu ülikooli ja Eesti põllumajandusülikooli instituutidega, sest botaanikaaial endal teadureid palgal pole. Katsepeenardel ja kasvuhoonetes uuritakse aiandustaimede geneetilise ressursi säilitamist ning haruldaste looduslike liikide ökoloogiat.


Väike, ilus ja mitmekülgne botaanikaaed on puhkekohana üks parimaid Tartus. Botaanikaaed oma vaheldusrikka reljeefi, vanade puude ja õitsevate lillepeenardega on Tartu kesklinna armastatud puhkekoht. Aias tegutseb suviti vabaõhukohvik, alpinaariumi amfiteatris korraldatakse kammerkontserte korraga kuni 400 kuulajale. Nii amfiteatris kui ka mujal pargis on võimalik tähistada ka pidulikke sündmusi.

Teiste botaanikaaedadega võrreldes paistab Tartu aed silma skulptuuride ja mälestuskivide rohkusega. Siit leiab professor Lippmaa ausamba, mälestuskivi aia asutajale professor Germannile ning Vilniuse ülikooli kingituse – Leedu tütarlapse tammepuust skulptuuri. Pargiskulptuure näeb teisigi: rosaariumis Endel Kübarsepa “Kaks lamavat naist” ja “Istuv naine”, taimesüstemaatika osakonnas Anton Starkopfi “Lamav naine”, “Koketeerija” ja “Kandlemängija” ning paljud teised.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet