Enne kui lubada kaevandust looduskaitseala alla või naabrusesse, peab olema täiesti kindel, et veereþiim maapinnal tõepoolest ei muutu.

Kahtluseta tuleb nõustuda, et soovides Eestis elu edendada, peame hoolitsema majanduse, seega kindlasti ka energiamajanduse arengu eest. Ent samal ajal peame leidma rahuldava vastuse ka küsimusele, millisena soovime näha oma looduskeskkonda.

Looduse mitmekesisus. Kas lepime sellega, et maaliliste jõeorgudega liigendatud avar põllumajandusmaastik Kirde-Eesti lavamaal ja suurte soode ning metsade poolest kuulus Alutaguse loodusmaastik asenduvad täielikult ja lõplikult tehismaastikuga? Uue maastikuga, mida ilmestavad aheraine terrikoonikud, tuhamäed ja tasandikud, mis kujunevad põlevkivi kaevandamisel karjäärides.

Looduse mitmekesisuse kaitse eesmärk on säilitada igale piirkonnale tüüpilisi kooslusi, mis on seal kujunenud pikaajalise arengu käigus pärast viimase mandrijää taandumist. Metsade kõrval on selles piirkonnas väga väärtuslikud soolaamad. Soo ei saa eksisteerida küllusliku veeta. Kuigi kõrgsoo ehk raba toitub sademeveest, on sealgi arengu eelduseks nii kõrge veetase, et vesi ulatub lausa maapinnale. Seda tuntud tõsiasja tuleb meenutada, kui hakkame ennustama kujunevat olukorda näiteks Muraka looduskaitsealal, juhul kui alustatakse soostiku all asuva põlevkivi kaevandamist.

Võtmesõna on vesi. Kuigi uute kaevandamistehnoloogiate alusel saab maa all kaevandada ilma lõhketööde, maapealsete elektriliinide, teede ja hooneteta, tuleb kaevandusest kindlasti eemaldada vesi. See tähendab, et antud alal peab osa põhjavett välja pumpama.

Millisel määral ja kui suurel alal see kuivendab kõige pindmisemat põhjavee horisonti?

Kuidas mõjub põhjavee alandamine soo ökosüsteemile?

Need küsimused vajavad vastust, enne kui otsustatakse sellise tegevuse võimalikkus.

Kaevandustest vee väljapumpamise kuivendav mõju ümbritsevale alale on põlevkivipiirkonnas teada. Geoloogilised rikked ehk ootamatud maapõuehäired on asjaolud, mis ei võimalda tõsiselt võtta väidet, et põlevkivi maa-alune kaevandamine ei häiri maapealset ökosüsteemi. Kirde-Eesti kaitsealadel, esmajoones Muraka ja Puhatu looduskaitsealal on eriline väärtus just säilitatavate sookompleksidena, mis on eriti tundlikud veereþiimi vähimagi muutuse suhtes.

Võtmesõna on vesi. Kuigi uute kaevandamistehnoloogiate alusel saab maa all kaevandada ilma lõhketööde, maapealsete elektriliinide, teede ja hooneteta, tuleb kaevandusest kindlasti eemaldada vesi. See tähendab, et antud alal peab osa põhjavett välja pumpama.

Millisel määral ja kui suurel alal see kuivendab kõige pindmisemat põhjavee horisonti?

Kuidas mõjub põhjavee alandamine soo ökosüsteemile?

Need küsimused vajavad vastust, enne kui otsustatakse sellise tegevuse võimalikkus.

Kaevandustest vee väljapumpamise kuivendav mõju ümbritsevale alale on põlevkivipiirkonnas teada. Geoloogilised rikked ehk ootamatud maapõuehäired on asjaolud, mis ei võimalda tõsiselt võtta väidet, et põlevkivi maa-alune kaevandamine ei häiri maapealset ökosüsteemi. Kirde-Eesti kaitsealadel, esmajoones Muraka ja Puhatu looduskaitsealal on eriline väärtus just säilitatavate sookompleksidena, mis on eriti tundlikud veereþiimi vähimagi muutuse suhtes.

Niisama tundlikult reageerib veereþiimi muutustele ka maastikukaitsealana hoitav Kurtna järvestik. Peale selle, et need järved on huvitava elustikuga, ahvatleb nende ümbrus inimesi, kes armastavad puhata looduses. Virumaalased, kelle töö viljana saadud elektrienergiat kasutame kõik iga päev, väärivad kindlasti sellist kaunist paika oma kodu lähedal.

Kaevandamise keeld kaitsealadel lähtub maapõueseadusest: see keelab väljastada kaevandamisluba maa-alale, kus asub kaitstav loodusobjekt, mille kaitse-eeskiri ei luba maavarasid kaevandada. Kaitse-eeskirjade koostamisel lähtutakse kaitsvate loodusobjektide seadusega antud võimalustest ja kaitseala loomise eesmärgist: milliseid elupaiku soovitakse antud alal näha ka edaspidi looduslikuna.

Loomulikult on kõiki seadusi ja alamaid akte koostades tuginetud nii autorite kui ka oponentide praegustele teadmistele. Maavarade kaevandamise senist praktikat tundes ja Kirde-Eesti geoloogilist ehitust arvestades on nimetatud õigusaktid kehtestatud just sellistena, nagu mainitud. Loodetavasti ei muudeta neid enne, kui ilmneb vastuvaidlematuid tõendeid seniste kogemuste ja teadmiste paikapidamatuse kohta.

Põlevkivi kaevandajate soov leida uusi võimalusi võtta väärtuslik maavara kaubana kasutusele on igati mõistetav. Paraku pole meil aga uuringutel põhinevaid andmeid selle kohta, et “rippuva põhjaveega” alal kulgeb looduse areng ka edaspidi täpselt nii, nagu see oli looduslikus olukorras.

Just seepärast on looduskaitset kavandades kindlam järgida tuntud konservatiivseid tõekspidamisi ning mitte tormata rakendama veel ebaselgeid ja kontrollimata uusi arusaamu. Ka taastuvate loodusvarade, näiteks metsa kasutamisel jääb teatud osa loodusvarast kaubaks muutmata. Nende alade ülesanne on hoida elu mitmekesisust Eesti alal; siit pääseb elustik taas ka sinna, kus loodusvarad on vahepeal kaubaks saanud. Niiviisi luuakse alus muuta rikutud loodusega alad taas kasutuskõlblikuks.

Tiit Sillaots (1947) on metsandusliku haridusega, keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõunik.