Eesti Looduse fotov�istlus
12/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 12/2003
Tormid lhuvad Eestimaa liivarandu

Loodusseaduste jrgi peaksid liivarannad kui kuhjerannad juurdetuleva liiva arvel ha laienema. Tegelikkuses on praegu vastupidist mrgata nii meil, teistes Lnemere riikides kui ka kogu maailmas. Nib, et mitte kusagil ei pea ldtunnustatud teoreetilised seisukohad enam paika. Liivarannad ha kahanevad.

Viimase paarikmne aasta jooksul on paljude meie liivarandade looduslik seisund jrk-jrgult halvemaks muutunud. Osa teadlaste arvates vib phjuseks olla maailmamere tus. Randade pikaajalise arengu seisukohalt on kliima soojenemisega kaasnev oletatav maailmamere tus aga liiga aeglane: ligikaudne kiirus on vaid 1,52 mm aastas. Selline aeglane veetus ei saa otseselt mjutada praegusaegseid rannaprotsesse. Pealegi kompenseerib Lnemere phjaosas merevee tusu umbes niisama kiire maakoore kerkimine. Pikemas perspektiivis, umbes 50100 aasta prast vib mningane merevee taseme tus vga laugetel rannikutel siiski phjustada mrgatavaid elukeskkonna muutusi.

Liiv kaitseb randa. Teaduslikus kirjanduses on liivarandade halvale seisukorrale korduvalt thelepanu juhitud [1]. Liivarannad hlmavad kll vaid umbes viiendiku maailmamere rannajoone kogupikkusest, kuid on hinnatud puhkepaigad ja seetttu hsti uuritud. Teadusuuringute phjal on selgunud, et vaid umbes kmnendik liivarandadest areneb kuhjerandade seadusprasuste kohaselt ja 20% psib veel stabiilsena. Enamasti on need laheprades paiknevad nn. taskurannad, kust rannaliival pole vljapsu. Ligi 70% allub aga tugevatele tormipurustustele ja neilt kantakse liiva minema. See on pikaajaline protsess, mida sageli ei mrgata enne, kui liivarand on kahanenud le loodusliku vastupanuvime kriitilise piiri ning mni tugev torm purustab ranna vi isegi rannajoone lhedal paiknenud hooned.

Randade arengu seisukohalt on lai liivarand ise parim looduslik rannakaitsessteem, sest tugevate tormilainete tekitatud murdlusvool sumbub liivakehas ega ulatu purustama selle tagamaal olevaid luiteahelikke. See on praegu kogu maailmas tunnustatud randade kaitse kontseptsiooni lhtekoht. Varem liiva-kruusarandadel laialt kasutatud kaitseseinad ja muulid pole alati ega igal pool ennast igustanud.

Tormid sagenevad ja purustavad. Thtis on teada, et rannaprotsessid kiirenevad erakordselt tugevate tormide tttu krge ajuvee ajal. Kujunenud tingimustes suureneb tormilaine krgus ning jud mitu korda. Lainetuse energia vabaneb keskmisest veepiirist tunduvalt kaugemal maa pool, niteks rannaluidete jalamil. Sellise isegi vga lhiajalise, he-kahepevase litugeva tormi energia vib olla mitu korda suurem kui tavaliste, sageli ette tulevate tormide oma. Seeprast vivad nad phjustada randade muutusi, mis jvad psima aastakmneteks (-sadadeks) vi ei taastu olukord ldse. Seda on kinnitanud paljude Eesti randade [5, 6, 7, 8 jt.], ent ka Lnemere teiste piirkondade uuringud ning mitmed erialaspetsialistid [14, 15].

Ligi kolmekmne aasta uuringud on testanud, et mererandade aktiivne areng on Eestis hppeline, kui langeb kokku mitu randade jaoks ebasoodsat tingimust. Eesktt erakordselt tugevatest tuultest phjustatud tormilainetus, kvade tormituultega kaasnev ajutine vga krge mereveetase ja soojade talvede tttu klmumata meri ning rannasetted. Niisuguseid perioode vib nimetada ekstreemseteks vi erakordsete tingimuste kokkulangemiseks [7 jt.]. Viimane selline oli 1999. aasta sgistalv, eriti aga 2001. aasta 15. november. Selle tormi tagajrgi vib looduses leida ka 100150 aasta prast.

Peale tormilainete vhendavad kaitsvat liivakogust rannas ka tormituuled, mis puhuvad liiva maismaale metsa alla. Vsul ja Narva-Jesuus on randa viivad teed sageli liiva tis kantud, Pirita metsaalune on mnigi kord prast tormi lausa valge.

Ilmsete muutuste tttu Maa kliimas on erakordsete perioodide sagedus Lnemeres mitmekordistunud. Intensiivistuv tsklonaalne tegevus on toonud kaasa tugevate tormide sagenemise. Seda tunnistavad ka ilmavaatlused ja mtmised. Seoseid globaalsete kliimamuutuste ja rannaprotsesside aktiviseerumise vahel tuleb veel uurida, kuna vaatlusread on kindlate jrelduste tegemiseks liialt lhikesed. Ent selge on see, et kui ekstreemseid perioode on tavatult tihti, arenevad rannad justkui pideva stressi tingimustes. Randade looduslik seisund ei suuda kahe purustava tormi vahel enam taastuda ja iga jrgmine tormirnnak vib phjustada uusi muutusi. Randade arengu elavnemine Eestis kinnitab seda.


Inimene ei pruugi sdi olla. Nii mnigi ranna uusasukas, kes on oma valdused rajanud lausa lainete meelevalda, vib tormile jrgnenud hommikul rgates mrgata, et tema krundi suurus on tunduvalt vhenenud. Nd esitatakse sdistusi, mnikord lausa kategoorilisi nudmisi. Ent purustuste tegelikke phjusi on sageli vga keeruline selgitada. Kui teha sdlast otsides vraid lppjreldusi ja rakendada mittesobivaid kaitsemeetmeid, vib selle tttu rannikukeskkonna kui terviku looduslik tasakaaluseisund veelgi halveneda. htlasi ei paku see rahuldust ka inimesele endale.

Tundub, et laiema ldsuse, ranniku uusasukate, aga ka paljude erialade spetsialistide arvates on mererandade ehituse ja arengu, setete dnaamika ning kogu rannikukeskkonna muutused n.-. palja silmaga nhtavad ega vajagi tsisemat teaduslikku lhenemist. Nnda pole harvad juhtumid, kus randade arenguga seotud praktilisi lesandeid lahendatakse kas pealiskaudselt vi tegelevad sellega mne teise eriala spetsialistid, kes ei ole kursis randade ehituse ja arengu ldtunnustatud teoreetiliste seisukohtadega. Rannikul toimuva niline lihtsus ja arusaadavus ei peegelda kaugeltki rannavndi protsesside tegelikku iseloomu.

Randade ndisseisundit pealiskaudselt uurides arvatakse sageli esmajrjekorras seda, et inimene on rannikul midagi valesti teinud. Kuid olukorda svenedes selgub enamasti, et looduslikud protsessid on aktiviseerunud. See nib omakorda olevat tingitud globaalsetest kliimamuutustest, eriti kliima soojenemisest, mis meil avaldub eesktt soojades, vhese lume ja jkattega talvedes.

Muidugi sekkub inimene jrjest enam loodusprotsesside kiku. ha ulatuslikumad hdrotehnilised td ja rajatised vivad hakata muutma rannasetete liikumise looduslikku tasakaalu. Mitte alati ei arvestata looduslike kulutus- ja kuhjessteemide arengu iserasusi ega rannaprotsesside seotust naaberpiirkondadega. Kohati kasutatakse mereliiva (Prangli, Naissaar), isegi rannaliiva (Kloogaranna) ehituste tarbeks, nrgendades sellega liivarandade looduslikku kaitsevimet. Rahnude eemaldamisel rannikumerest krvaldatakse looduslik lainemurdja, avades tormilainetele vaba juurdepsu ka juba hbunud rannaastangutele. Siiski vib inimese mtlematut sekkumist rannaprotsesside kulgu praegu veel ksitada teisejrgulisena.


Mererand on kiiresti muutuv keskkond, mille evolutsiooni on vga raske prognoosida, samuti hinnata igesti inimtegevuse mju rannikuloodusele ning siin valitsevaid protsesse (eriti kvantitatiivselt). Tugeva tormi ajal, erakordselt keerulistes loodusoludes on keeruline saada teseid andmeid setete liikumise vi ranna- ja rannalhedase merephja muutuste kohta. Tavaliselt me neme ja fikseerimegi vaid tulemust, ega tea phjusi. Seetttu ravime ka looduses sageli vaid tulemust, mitte phjust.

Nii mnigi kord lethtsustatakse randade arengus hoovusi, mis nagu veaks rannast liiva avamerre [12]. Rannasetted, eriti kruus ja veeris, aga ka liiv on sedavrd rasked, et psihoovus ei suuda neid paigast nihutada. Ent mingi nurga all randuvad tormilained ja nende pidurdumisel kujunenud murdlusvool liigutavad setteosakesi, veeretades neid mda rannajoone lauget nlva samuti nurga all les. Sealt juavad need raskusju ja tagasivoolava merevee mjul eelmisest asukohast veidi eemal jlle veepiirile tagasi. Niimoodi siksakiliselt nihkudes liiguvad nii setteosakesed kui ka kogu aktiivne settekeha iga lainega hppeliselt mingis kindlas suunas edasi.

Paljuaastast keskmist rannasetete liikumise suunda nimetavad rannauurijad settevooluks, aga setete voolamisega pole sellel midagi hist. Keskmise liikumissuuna taustal vivad setted ka vastassuunas liikuda. Kik oleneb tuulte ja lainete reiimist. Igal juhul tuleb sadamaid projekteerides tingimata arvestada nn. settevoolu suunda, et vltida merekanalite ja sadamasuudmete ummistumist [4, 10].


Eesti rannad, eriti liivarannad on viimastel aastakmnetel ilmselgelt muutunud. Niteid viks tuua ka mujalt Lnemere randadelt.

Tugevate tormikahjustuste jlgi on mitmel pool Kirde-Eesti rannikul. Enam teada on suured tormikahjustused Narva-Jesuu supelranna piires [9]. Intensiivsed purustused algasid siin 1975./76. aastavahetuse erakordse tormiga. Selle tormi kigus taganes luiteliivadesse kujunenud murrutusastang kuni viis meetrit. Sama torm mllas ka Prnu lahes Valgerannas ja mujal, kus tormilainete saagiks langesid luidetel kasvavad puud, hvisid isegi mned hooned. Tugevad purustused Narva-Jesuus jtkusid, kuni 1980. aastate keskel hakati liivaranna liivakeha kunstlikult laiendama ja jesuudmesse kaitsemuuli ehitama. Need td on rahapuudusel pooleli jnud, seeprast jtab kaitsemuuli tehniline seisukord soovida. Ent juurdepumbatud liiva ja seda kinnihoidva muuli tttu on supelranna jesuudmepoolne osa praegu rahuldavas seisukorras.

Tugevalt mjutasid Eestis mererandu 1990. a. jaanuari-mrtsi tormid. Niteks Saaremaa Jrve-Mndjala liivane rannaastang taganes koos luidetega mitme kilomeetri pikkusel ligul 45 meetrit maa poole ja umbes nelja kilomeetri pikkuselt rannikuligult kanti kokku ra le 30 000 m liiva. Suured muutused olid siis ka Ruhnu saare idarannikul Limo liivarannas. Tormipurustuste all kannatasid taas Valgerand, Aegna saare lunarannik jne.

Lhiaegade viimased eriti tugevate, tormide perioodid Eestis ja kogu Lnemere rannikul olid 1999. aasta lpp ja 2001. aasta sgis. Ajavahemikku 8.11.199926.12.1999 langes Vilsandi vaatlusjaama andmeil viisteist tormipeva, mil tuule keskmine kiirus oli maksimaalselt 20 m/s vi rohkem, ning mereveetase tusis 1,5 meetrit le keskmise.

Ulatuslikke rannapurustusi oli peaaegu kogu Eesti rannikul eri rannatpide piires. Enim kannatasid liivarannad Saaremaal Kiipsaare neemel ja Jrve-Mndjala puhkerannal, Prnus ja Valgerannas ning kruusa-veeristikrannad Srve poosaare tipus ja Kdema lahes. Tallinnas Kakume poolsaare rannikul ja mitmel pool mujal intensiivistus liivakivipankade murrutus.


Mtilised laevalained Aegna rannikul. 2000. aastal vis Postimehe veergudelt korduvalt lugeda, et Aegna saare lne- ja phjarannikul on viimastel aastatel olnud nha olulisi randade kahjustusi vi taganenud rannajoont. Videti ka seda, et suuri purustusi on phjustanud kiirlaevade tekitatud hiidlained, mitte aga tormilained.

Aastakmnetepikkuse vlit kogemused, sh. Aegnal on testanud, et randade areng on peamiselt looduslik ja selle philine kujundav jud on tormilainetus [11]. Ulatuslikke tormikahjustusi on ka nendel rannikutel, mil pole laevaliiklusega midagi hist. Tihe kiirkatamaraanide liiklus algas Soome lahel alles 1990. aastate teisest poolest. Tugevaid purustusi oli mitmel pool Tallinna lahe randadel ammu enne nende liiniletulekut.

Suvisel tiheda laevaliikluse ajal on meretase tavaliselt 2030 cm ja enamgi alla keskmise. Lauge rannalhedase merephjaga rannikul, nagu Aegna phja- ja looderanniku liivarandadel, ei jua ei laeva- ega tormilaine seetttu ldse rannajooneni, vi juab sinna vaid nrga virvendusena. Kui murdlaine ei jua rannajooneni, ei toimu siin ka mingeid muutusi.

Aegna lnerannikul Tallneeme mbruses ja Viimsi poolsaarel, kus rannalhedane merephi on sna sgav, on looduslike eelduste ja rannaprotsesside tttu kujunenud astanguline moreenrand. Seda rannatpi nimetatakse looduslikuks murrutusrannaks. Pideva murrutuse tttu on nii rannas kui ka rannalhedasel merephjal palju moreenist vlja pestud rahne. Sellise moreenranna areng on vga aeglane ja ksikud laevade tekitatud lained ei suuda siin midagi muuta.

Tegelikult aktiviseerusid rannaprotsessid Tallneemel inimese mtlematu tegevuse prast. Et teha supluskoht (vi paatide randumiskoht), lhuti enne 1999. a. tugevaid torme randa tormilainete eest kaitsnud munakatest-rahnudest kivisillutis, mis oli moreenastangu jalami ette kujunenud looduslikult. Purustused algasid prast seda: varem hsti kaitstud murrutusastang moreenis hakkas taganema. Ilmselt taganeb ta seni, kuni sel lhikesel rannaligul pole vlja kujunenud uut randa kaitsvat rahnudest kaitsevalli looduslikku tasakaaluseisundit.

Aegna saarel on rannapurustused ka varem inimtegevuse tttu intensiivistunud [2]. Niteks juba 19151917 nrgendati rannakindlustust ehitades oluliselt saare edela- ja lunaosa randade looduslikku kaitsevimet. Kaarnapi rannast ja mujalt rannalhedaselt merephjalt veeti rahne sadamamuuli ehituse jaoks. Samadest kividest ehitatud sadamasild ji ilma rahnudest loodusliku kaitseta. Tormilained hakkasid uut sadamasilda lhkuma ja see tuli le viia uude kohta. Ka seesama praegu kasutusel olev sadamasild kannatab lainete lkide all, sest sellelgi pole kaitseks rahnudest looduslikku ega tehislikku lainemurdjat. Suuri purustusi tid kaasa 1999. ja 2001. a. sgistalvised tormilained, kui meretase oli ligi 1,52,0 meetrit le keskmise. Kikjal randadel oli tugevaid rannapurustusi ja elavnes rannasetete liikumine. Tormilainete jud ja mju randadele on sgistalviste tsklonite ajal krgvee ajal mrksa tugevam kui suvise madalveega tekitatud laevalainete mju vi suvine tugev torm.


Pirita liivaranna viimaste aastakmnete muutustes ei saa samuti sdistada laevade tekitatud laineid. Selle vga lauge liivase supelrannani kiirlaevade lained lihtsalt ei jua. Suuri purustusi on alates 1960. aastate lpust korduvalt olnud. Tenoliselt tuli tormikahjustusi ette varemgi.

Vahetult enne 1980. aasta olmpiapurjeregatti korrastati Pirita supelranda. Selle kindlustamiseks laiendati supelranna liivakeha, tuues liiva mujalt juurde. Kuni viimaste aastateni leevendas see tunduvalt rannapurustuste ulatust. Praeguseks on kunstranna kaitsev mju mrgatavalt vhenenud. 2001. aasta vaid peva vldanud novembritorm purustas randa suuresti. Purustuste iseloomu vib vrrelda 1967. a. tugeva sgistormiga.

Nd peaks loodusele appi tulema ja kaitsvat liivaranda taas laiendama, nagu seda tehakse mujal maailmas. Takistuseks eldakse olevat raha ja liiva vhesus. Ometi uputati Aegna kanali taastamisel ja svendamisel vlja kaevatud liiv sgavasse merre. Linnaosa valitsuse kavandatud betoonseina ja promenaadi rajamine mnnimetsa ja liivaranna piirile vaid halvendaks keskkonna seisundit. Tormi ja krge veetaseme ajal vastu betoonseina prkuvad lained viiksid minema kaitsva liiva ja seejrel purustaksid ka seina enda.


Kreenis Kiipsaare majakas. Harilaiu poolsaarel on mrgatud suuri muutusi kogu 20. sajandi vltel. Ulatuslikumad muutused rannajoone asendis on toimunud poolsaare phjaosas sna nrga vastupanuvimega liivarandadel ning poolsaare lunaosas Kelba neemel kruusast ja veerisest koosnevate rannavallide levikualal. Sajandi vltel on poolsaare loodetipp, Kiipsaare nukk prdunud kulutus- ja kuhjeprotsesside tttu phja poole, muutudes pikemaks ja kitsemaks. Suuremad muutused on aset leidnud neeme selles osas, mis asub eriaegsete rannajoonte likumispunkte hendavast, kirde-edelasuunalisest telgjoonest phja pool. Samal ajal on phja poole prdunud poolsaare tipu pindala jnud enam-vhem samaks.

1999. aasta lpu tormiperioodil kannatas neemiku looderand taas tugeva murrutuse all. Hiljuti kujunenud rannajrsakus oli selgesti nha ndisrannajoone ja omaaegsete rannavallide likumine. Kiipsaare neeme phjatipu nihkumisest ida poole annavad tunnistust ka 2000. aasta kevadel lnerannas intensiivse murrutuse jrel nhtavale tulnud puupaadi jnused. Tenoliselt sattus see ligi 150 aastat tagasi karile neeme idarannikul ning ji hiljem kuhjuvate rannaliivade alla. 1999. aasta lpu tugevad tormid tid aga paadivraki nhtavale, seekord hoopis neemiku lnerannal. Piltlikult eldes on neeme tipp 100150 aasta jooksul liikunud le paadivraki.

Kiipsaare neemiku plaanilise asendi nihkumist ida poole nitab ka kartograafilise materjali anals ja rannajoone asendite muutuste mdistamised GPS-i seadme abil. Jrgnevate aastate tugevad tormid on ha murrutanud neeme lneranda, mistttu paadi jnused on ndseks uuesti merre uhutud. Eriti intensiivsed muutused toimusid 2001. aasta sgisel, kui murrutusastangu perv taganes he pevase tormiga kohati kuni 30 meetrit.

Murrutusprotsesside valdavat iseloomu testab ka neemetipu lnepoolse rannajoone pidev lhenemine Kiipsaare tuletornile. Vrreldes 1981. ja 1995. aasta aerofotosid, saab elda, et tuletorni kohal on rannajoon selles ajavahemikus taganenud maa poole le 30 meetri, s.o. ligikaudu kaks-kolm meetrit aastas, olenevalt tormide tugevusest. Neeme tipus on rannajoone muutused veelgi ulatuslikumad. Jtkuva murrutuse tttu asub Kiipsaare majakas praegu aktiivsel liivarannal, vahetult veepiiril ja on kaldunud ligi 910-kraadise nurga all mere poole viltu.


Harilaiu poolsaare kaguosas, Kelba nuka arengus tulevad selgesti esile kliimategurite ja rannaprotsesside vahelised seosed. Nukal on hsti vlja kujunenud kruusa- ja veeristikuvallidest koosnev maasr. Eriaegsete aerofotode (1955, 1981, 1995) vrdluse ja autori vlitde andmete phjal vib vita, et maasr on selgelt pikenenud ning vrske kruusa ja veeristiku ja neist kuhjuvate uute vallide tttu laienenud. Tenoliselt on maasre rannavallide materjal prit peamiselt Harilaiu poolsaare edelarannikult ja kivistelt madalikelt, mis on allunud tugevatele lnekaarte tormidele. Selgesti eristuvad maasrel olevad eriaegsed rannavallid. Nende paiknemine langeb hsti kokku kliimamuutuste tsklilisuse andmetega.

Alates 20. sajandi algusest kuni 1955. aastani on maasre pindala suurenenud umbes 400 m aastas. Seejrel kasvukiirus suurenes, ulatudes 19611981 juba 612 m aastas. Nnda suurenes maasre kasvukiirus sajandi keskpaigast kuni 1980. aastateni umbes poolteist korda. Ajavahemikus 19811995 oli maasre pindala keskmine aastane juurdekasv 2700 m. Seega on maasre kasv olnud vrreldes varasema ajaga umbes neli-viis korda mahukam. Eelnevast nhtub, et rannaprotsesside intensiivistumist saab siin selgelt seostada tormitegevuse aktiivsuse kasvuga viimasel 2030 aastal [13].


Ruhnu saar on ks kiiremini muutuvate randadega saari Eesti meres. Eriti intensiivselt arenevad saare ida- ja lunarand. Ruhnu idarannikul kandub liiv paljuaastase keskmisena phjast lunasse [3]. Suured muutused fikseeriti 1990. aasta tormi jrel saare idarannikul Limo liivaranna piires. Eelluidetesse oli kujunenud selgelt jlgitav ulatuslik murrutusastang, liivarand oli kitsenenud ja mrgatavalt madaldunud. Suur osa sama aasta veebruaritormiga Limo rannast ra kantud liivast liikus piki randa, vastupidi tavalisele 23 kilomeetrit phja poole. Liivamass kuhjus lpuks verkirke astangu ja Flisbacka ranna mbrusesse umbes 1,5 kilomeetri pikkusele rannaligule, moodustades kuni 20 meetri laiuse liivaranna.

1996. aastal tehtud kordusuuringud ja hilisem andmete, sh. kordusfotode vrdlus nitas, et mdunud 56 aasta jooksul oli rannaliiv valdavate phjakaarte tormide tttu liikunud Flisbacka piirkonnast luna poole Limo randa tagasi. Limo liivaranna laius oli taastunud, ning 1990. aastal eelluidetesse kujunenud astangu jalami ette oli kuhjunud osaliselt juba noore taimestikuga kattunud, vhemalt kmne meetri laiune ja he meetri krgune vrske eelluidete v. Rand verkirke ja Flisbacka kohal, kust liiv liikus tagasi Limo randa, oli 1996. aastaks jnud peaaegu tiesti liivata. Liiva rakande ja rohkete rahnude paljandumise tttu oli rand omandanud tpilise kivisillutisega kaetud murrutusranna ilme. Ligikaudsed arvutused nitasid, et nii rakantud liiva kogus kui ka selle kuhjumine Limo liivaranda he kilomeetri kohta on samas suurusjrgus.

Kirjeldatud protsess Ruhnu idarannikul viitab vimalikule mlemasuunalisele (phja- ja lunasuunalisele) vga aktiivsele liiva liikumisele Limo-verkirke piirkonnas. Uuringute phjal liigub (sh. kuhjub) liiv kige intensiivsemalt just idaranniku keskosas. Seega on rannakaitset arvestades vga ebasoovitav ehitada sinna sadamat.


Rannaprotsesse on keeruline modelleerida. Arvutimudeleid kasutatakse randade muutuste modelleerimisel palju. Sageli usaldatakse neid pimesi ja harva julgeb keegi saadud tulemusi vaidlustada. Ent iga ennustus ja arvutil koostatud arengumudel on sedavrd tark, kui targad on seda koostanud inimesed, kui usaldatavad vi pikaajalised on lhteandmete read ja kui ulatuslikud on meie teadmised randade arengu kohta. Ent kui lhteandmed on puudulikud vi lnklikud (nt. liiga lhikesed andmeread), on modelleerimisvead kerged tulema. Tepraseid lhteandmeid on rmiselt keeruline saada tehniliselt raske ja rannakeskkonna komplitseeritud ehituse ja arengu tttu: olulised muutused toimuvad valdavalt tugevate tormidega.

Modelleerimine, eriti andmete lbittamine jms. on vajalik uurimist, kuid see ei asenda erialateadlaste kogemusi ja teadmisi. Maailmapraktika on testanud, et looduslike eksperimentide kigus saadud tulemused on palju looduslhedasemad kui modelleerimistulemused. Loodus ise seab meile ette teinekord lausa llatavaid lhteandmete kombinatsioone, mida arvutitele on igetes proportsioonides peaaegu vimatu ette sta.


Kuigi praegusajal mravad rannikukeskkonna arengut looduslikud protsessid, tuleb selle keeruka ssteemi arengusuundi prognoosides tingimata arvestada ka inimtegevusega, mis vib randade pikaajalist arengut tunduvalt mjutada. Keskkonna ja inimmju keerukaid suhteid tuleb globaalsete kliimamuutuste mju taustal ka edaspidi hoolikalt uurida, et vltida ulatuslikke ja taastumatuid looduskahjustusi.



1. Bird, Eric C. F. 1985. Coastline changes. Wiley Interscience, New York.

2. Gustavson, Heino 1998. Aegna. Maalehe Raamat, Tallinn.

3. Kask, Jri jt. 1994. Ruhnu saare geoloogiline minevik ja tnapev. Eesti TA Geoloogia Instituut, Eesti Geoloogiakeskus, TallinnKuressaare: 2535.

4. Martin, Ena; Orviku, Kaarel 1988. Artifical structures and shoreline of Estonian SSR. Artifical Structures and Shorelines. Kluwer Academic Publishers: 5357.

5. Orviku, Kaarel 1987. Eesti rannik ja selle muutused. Eesti Loodus 38 (11): 712719.

6. Orviku, Kaarel 1991. Tugevad tormipurustused Eesti rannikul kas svenev konflikt inimese ja looduse vahel? Mnd, Raivo (toim.) Eesti saarte ja rannikualade loodus. XVI Eesti looduseuurijate peva ettekannete kokkuvtted. Eesti Looduseuurijate Selts: 1314.

7. Orviku, Kaarel 1992. Characterization and Evolution of Estonian Seashores. Doctoral thesis at Tartu University. Tartu.

8. Orviku, Kaarel 1995. Lne-Eesti saarestiku randade looduslik seisund ja inimteguri osa nende arengus. Kukk, Toomas (toim.) XVIII Eesti looduseuurijate pev. Hiiumaa loodus. Eesti Looduseuurijate Selts: 1824.

9. Orviku, Kaarel 1996. Kirde-Eesti mereranna looduslik seisund ning kasutamisega seotud probleemid. Kukk, Toomas (toim.) XIX Eesti looduseuurijate pev. Kirde-Eesti loodus. Eesti Looduseuurijate Selts: 3841.

10. Orviku, Kaarel; Palginmm, Valdeko 1998. Looduse ja sadamate vahekordadest Liivi lahe rannikul. Kukk, Toomas (toim.) XXI Eesti looduseuurijate pev. Edela-Eesti loodus. Eesti Looduseuurijate Selts: 1529.

11. Orviku, Kaarel 2001. Kuivrd Eesti randade muutustes on sdi laevaliiklus. Eesti laevanduse aastaraamat. Eesti Meremeeste Liit, Tallinn. 4754.

12. Orviku, Kaarel; Palginmm, Valdeko 2002. Prnu lahe ranniku geoloogiast ja randade arengust. Kukk, Toomas (toim.) XXV Eesti looduseuurijate pev. O Sulemees, Tartu: 2334.

13. Orviku, Kaarel et al. 2003. Increasing Activity of Coastal Processes Associated with Climate Change in Estonia. Journal of Coastal Research 19 (2): 364375.

14. Zenkovich, Vsevolod P. 1967. Processes of coastal development. Oliver and Boyd, Edinburgh.

15. Schwartz, Maurice L. 1982. The Encyclopedia of Beaches and coastal Environments. Hutchinson Ross Publishing Company, Stroudsburg, Pennsylvania.


Kaarel Orviku (1935) on meregeoloog, AS-i Merin projektijuht.



Kaarel Orviku
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012