Kormoranide arvukuse kiire kasv ja selle võimalik piiramine, nende lindude mõju kaladele ning kalandusele on tekitanud viimasel ajal eri huvirühmades vastakaid arvamusi. Peamine väitluse teema on olnud kormoranide mõju kalastikule.

Keskkonnaministeeriumi liigi kaitsekorralduskavade komisjon on heaks kiitnud kormoranide ohjamis- ja kaitsekorralduskava rakenduskava. Pärast seda on avalikkuse ette tuldud paljude oletuste ja kartustega. Kahjuks on väljendatud ka täiesti asjatundmatuid seisukohti; ent loodetavasti pole nii Eesti kalauurijaid kui ka teiste uuringuid sihilikult valesti tsiteeritud.

Kuigi kellelgi ei ole tekkinud utopistlikku plaani kormoranid Eestist välja tõrjuda, on asutud agarasti selle mõttega võitlema. Üks argumente on väide, et tegu on Eesti põlisasukaga. Tõepoolest, on olemas täpsemalt määramata arheoloogiline leid Kõpust, mis on dateeritud ligi 7000 aasta vanuseks [6]. Tõe huvides vajaks siiski selgitust asjaolu, et tõenäoliselt oli tegemist hariliku kormorani (Phalacrocorax carbo sinensis) lähedase sugulase atlandi kormoraniga (Phalacrocorax carbo carbo). Samast ajajärgust pärinevaid atlandi kormorani luid on ohtralt leitud ka Lõuna-Rootsist. Selle põhjal on Rootsi teadlastel kujunenud seisukoht, et eelajaloolisel ajal pesitsesid siin kandis just atlandi kormoranid [3].

Eestis pesitseva suguvennaga võrreldes on atlandi kormoranil mitu erinevust ja maailmas pole tema arvukus suurenenud. Praeguses diskussioonis ei ole sel kõrvalepõikel aga tegelikult tähtsust, kuna rakenduskava tagaks ka “uustulnukale” piisava kaitsestaatuse ning arvukuse. Loodetavasti lõpetab see pesitsuskolooniate ebaseadusliku ja kontrollimatu rüüstamise, mille käigus saavad kormoranide kõrval kannatada teisedki linnuliigid.

Viimase, 2002. aasta loenduse alusel on 20 aastat tagasi Eestisse pesitsema asunud kormoranid oma populatsiooni suurendanud vähemalt 8000 paarini [7]. Et kormoranid alustavad pesitsemist alles kolmandal kuni viiendal eluaastal, saame kormoranide koguarvu teada, kui korrutame paaride (pesade) arvu ligikaudu viiega. Seega viibib Eesti vetes ligi poole aasta vältel umbes 40 000 kormorani, kelle arvukus on viimastel aastatel suurenenud aastas ligikaudu 5000 linnu võrra.

Kormoranide söödavat kalakogust on maailmas uuritud mitme meetodi alusel. Viimasel ajal on jõutud järeldusele, et see on keskmiselt 400 grammi päevas. Lindude arvu ja päevase toidukoguse järgi saab välja arvutada, kui palju kormoranid Eestis aasta jooksul kalu söövad: ligikaudu 2900 tonni.

1998–1999. aastal uurisime Eesti rannikumere eri piirkondades, millistest kalaliikidest kormoranid toituvad ja kui suur oli eri kalaliikide osakaal. Analüüsides räppetompe ja poegade välja oksendatud kalu, saime teada kormoranide menüü kuude kaupa (kalade liigiline koosseis, pikkused ja kaalud). Kuna kormoranid ei vali kalu liigiti, oli pilt üsna kirju ning toidust võis leida peaaegu kõiki piirkonnas elavaid kalaliike.

Kuid võrrelgem kalurite ja kormoranide saake Väinameres, kus kormoranide arvukus on Eesti rannikualadest suurim. 2002. aastal oli kalurite ametlik saak Väinamerest 815 tonni. Väinamere 3950 kormoranipaari [7] koos mittepesitsejatega sõid arvestuslikult 1422 tonni. Kuna viimase põhjaliku toitumisuuringu tegime 1998. aastal, saame kasutada vaid neid andmeid [4,5], oletades, et kormoranide menüü liigiline koosseis on sama.

Võrreldes lindude ja kalurite eelmisel aastal Väinameres püütud kalakoguseid, selgub, et kormoranide saagiks langes kaalu järgi 1950 korda enam lutsu, 767 korda rohkem meritinti, 41 korda rohkem koha, 15 korda rohkem latikat, 11 korda rohkem särge, 1,6 korda angerjat ja 1,4 korda rohkem haugi, kui püüdsid kalurid. Säina- ja ahvenapüügil õnnestus kaluritel vastavalt umbes 10 ja 20 protsendiga kormorane edestada ning lesta said kalurid poole rohkem kui kormoranid.

Kalurite saagist põhiosa hõlmasid kalaliikidest ühed odavamad – räim ja tuulehaug, kes tulevad Väinamerre enamasti vaid kudema. Seetõttu õnnestub neil kergemini kormoranide käest pääseda. Loomulikult võib arvestuslik tulemus teataval määral erineda tegelikkusest. Ilmselt ei kajastu kõik kalurite püütud kalad kalandusstatistikas, ent need arvud iseloomustavad suurusjärke ilmekalt.

Kalandusstatistikat on peetud ebausaldusväärseks, kuna küllap iseenese rikutusest lähtudes oletatakse, et kõik inimesed on ebaausad. Kalandusstatistika põhineb kalurite täidetud püügipäevikutel. Süsteem on üles ehitatud selliselt, et kalurid ei peaks valetama ja oleks võimalik koguda usaldusväärset kalandusstatistikat. Püügipäevikutes deklareeritud saake ei kasutata maksude, sealhulgas tulumaksu arvutamisel.

Miks peaksid näiteks Väinamere kalurid oma saake tegelikest väiksematena näitama? Teoreetiliselt võib püügipäevikute keskmiste saakide ja keskmise kalahinna alusel arvutada püüniseõiguse tasu, mis ei tohi seaduse järgi üldjuhul ületada 4% väljapüütava kalakoguse harilikust väärtusest. Tegelikkuses pole aga püügiõiguse tasu arvutamisel püügipäevikuid kasutatud. Püügiõiguse tasu on olnud ka väike, seepärast ei ole põhjust oletada, et see annaks põhjuse saake varjata.

Eeskirjade kohaselt peavad kalurid saagi liikide kaupa püügipäevikusse kirja panema enne kala paadist välja lossimist. Näiteks Läänemaa keskkonnainspektsiooni vaneminspektor Meelis Kaustel ei suutnud meenutada eelmisest aastast ainsatki juhtumit, mil neil oleks tulnud rannakalureid karistada püügipäeviku täitmata jätmise või valesti täitmise pärast.

Makse makstakse teenitud tulude pealt, seega müüdud kala järgi. Sealjuures ei ole teadaolevalt senini kedagi karistatud selle eest, kui püügipäeviku püütud kalakogused ei lähe kokku müüdud kogustega, sest keegi ei saa kalurit sundida kogu püütud kala ära müüma. Kalur võib kala ka ise süüa või sugulastele ja tuttavatele laiali jagada.

Kalurite hirm Väinamerel ei ole maksuamet, sest kalavaru, millest võiks tekkida kasum, on madalseisus. Kaluritel on lihtne raamatupidamisega tõestada, et võrreldes kulutustega on kasum olematu. Seega on teoreetiline võimalus, et keegi hakkab võrdlema kalurite püütud ja müüdud koguseid, ja selle alusel represseerima, ülimalt ebatõenäoline.

Kõigest hoolimata ei peeta kalandusstatistikat kusagil maailmas täiesti usaldusväärseks. Osa saagist võib jääda registreerimata kas või laiskuse tõttu ja peale kalurite võivad kala püüda ka röövpüüdjad, kelle saak jääb hoopiski arvele võtmata. Ulatuslikuma röövpüügi eeldus on heas seisus kalavaru. Kui kalurgi ei tule ots otsaga kokku, ei tasu salamisi tegutsemine ammugi ära.

Kas kala võidakse ka tegelikult püütust rohkem kirja panna? Seda juhtus tihti plaanimajanduse tingimustes, kus ületatud plaan tähendas suuri preemiaid. Seepärast juhtus sedagi, et kalurid ostsid ise juba kord ära antud kala, et see veel kord riiklikku kokkuostu anda ja see kajastus lisana ka statistikas. Tänapäeval õnneks plaanimajandust pole. Kuna järjest rangemaid püügipiiranguid põhjendatakse vähenenud saakidega, siis võidakse kohalike keskkonnateenistuste hinnangul panna lisapiirangute hirmus kirja tegelikust rohkem kala. Samadel andmetel tegevat seda ka saamatumad kalamehed, kes ametivendade ees häbisse ei taha jääda, nagu kalamehejutus tavaliselt.

Seega ei saa kalandusstatistikat võtta puhta kullana, kuigi Väinamere puhul vastab see ilmselt suuresti tegelikkusele. Ent kui kellelgi on peale oletuste andmeid, mis kinnitavad röövpüüki või seaduste rikkumist, siis tuleks sellest teavitada keskkonnainspektsiooni.

Kormoran tarbib rohkem kalu kui kalur. Keskmise koha kaal kormoranide toidus oli 102 grammi. Kalurite jaoks on koha alammõõt meres 44 cm, sellele pikkusele vastav kaal on keskmiselt 865 grammi. Kormoranide söödud üle 39 tonni koha koosneb seega ligikaudu 385 000 noorest kohast. Isegi kui arvestada, et kõik kalurite püütud kalad olid vaid napilt üle alammõõdu, mahub 0,9 tonni sisse ikkagi vaid 1040 isendit. Vahe on 370 korda. Sel ajal kui kalamees ootab, et kala lubatud mõõtu kasvaks, on kormoranid selle juba välja püüdnud.

Teiste suuremate ja pikaealisemate kalaliikidega on olukord samasugune. Et kalad on väga viljakad, siis piisab sobivate keskkonnaolude korral populatsiooni taastootmiseks ka üsna väikesest arvust kudejatest. See selgitab paradoksi, miks olukorras, kus kalasaagid vähenevad, läheb kormoranidel endiselt hästi. Meres ujuvat noort kala püüavad ju ainult nemad, kaluritele kehtivad alammõõdud ja teised püügipiirangud. Suurema osa paljudest kalaliikidest püüavad kormoranid välja juba enne nende töönduslikku mõõtu jõudmist.

Keda kormoran sööb? Toitumisuuringud andsid vastuse visadele väidetele, et kormoran sööb ainult “prügikala”. Kõigepealt, sellist kalaliiki nagu prügikala ei ole olemas, nagu ei ole ka prügilindu. Loodusliku mitmekesisuse seisukohalt on kõik liigid ühtmoodi olulised. Toiduahelas on igal liigil oma roll ja lisanduv arvukas liik viib süsteemi senisest tasakaalust välja.

Väinameres koosneb kormoranide toit ligi 40% ulatuses emakalast [4,5]. Taanlased hindavad lätlaste kõrval teise rahvusena Euroopas emakala maitseomadusi kõrgelt. Paraku ei saa nad enam emakala süüa, sest see liik on kormoranide arvukuse suurenedes jäänud Taani vetes haruldaseks. Eestis tehtud kalade toitumisuuringute põhjal on emakala tähtis röövkalade toit. Samas võib Taani kogemustest lähtudes kinnitada, et kalaliikidest mõjutavad kormoranid kõige kergemini emakala asurkonda, sest ta annab elussünnitamise tõttu vähe järglasi.

Peale otsese mõju ehk ärasöömise on teaduslikult tõestatud ka kaudne mõju. Hollandi mudeliuuringute andmetel suureneks Ijsselmeeri järves ahvena biomass 67 protsendi võrra, kui kormorani poleks. Nii kormoran kui ka ahven toituvad suures osas sealsest “prügikalast” tindist [8].

Seega: rääkides väärtuslike töönduskalade kaitsest, takistab Väinameres varu suurenemist optimaalse tasemeni eeskätt kormoran, mitte kalur.

Veeökosüsteemid on ülimalt keerulised ja enamik sealseid protsesse inimsilmale märkamatud. See asjaolu lubab kormorani advokaatidel väita, et nende lindude mõju kalapopulatsioonidele ja -saakidele ei ole suuremates veeökosüsteemides piisaval määral teaduslikult tõestatud.

Tõsi, me ei tea praegu ega saa päris kindlasti ka tulevikus teada kõigi kormoranide toidus leiduva ligi kolmekümne kalaliigi kasvunäitajaid, biomasse, eri teguritest tingitud eri vanuseklasside suremust, röövlust kompenseerivaid mehhanisme, kalaliikidevahelisi interaktsioone jne., mis lubaksid meil koostada kogu süsteemi hõlmava mudeli. Eeskätt sellises avatud süsteemis nagu rannikumeri, kus leiavad aset sesoonsed kalade ränded. Samas ei tekita praegused andmed üldsuses ja linnuuurijates kahtlust, et kalade arvukust mõjutab kalapüük. Ent Väinamere näite põhjal on enamiku kalaliikide püük kormoranide mõjust tagasihoidlikum.

Kormoranide ja kalanduse konflikt on tegelikult palju laiem ega piirdu ainult konkurentsiga meres vabalt ujuvate kalade pärast. Taanis tehtud lihtne katse tõestas ilmekalt, miks pikkade traditsioonidega seisevnoodapüük on nüüdseks peaaegu välja surnud, kuigi see on traalpüügiga võrreldes palju loodussäästlikum. Veel üheksakümnendate aastate keskpaiku kindlustas see püügiviis töö ligi 900 Taani kalurile. Kuid ilmnes, et seisevnoota lahti lastud vikerforellidest kadusid 98% (110 kala kogukaaluga umbes 50 kg) kormoranide kõhtu umbes poole tunniga. Sealjuures olid kormoranid võimelised püünisest neelama kalu, kes kaalusid üle kilogrammi [2].

Kormoranide tühjendatud kalapüünised ja püünistes vigastatud ehk kaubandusliku välimuse kaotanud kalad muudavad kalapüügi mõttetuks. Katsed muuta püüniste ehitust kormoranikindlaks pole andnud tulemusi: püünise hind tõuseb, nende kasutamine muutuks raskemaks ja püügiefektiivsus väheneb. Aga kormoranid õpivad aja jooksul ka täiustatud püünistest kala kätte saama. See on üks põhjusi, miks ka näiteks Taanis ja Rootsis lubatakse püügiperioodil, mis hõlmab kormoranide pesitsusperioodi, küttida kormorane seisevpüüniste ümbruses. Seisevpüünisena käsitletakse seal kõiki võrkpüüniseid, mille üks ots on kinnitatud püsivalt kaldasse [1], seega siis eri tüüpi mõrdu.

Kormoraniprobleem pole Eestile ainuomane. Seetõttu lähtuti kaitsekorralduskava koostades teiste riikide kogemustest. Viimase paarikümne aasta jooksul plahvatuslikult suurenenud kormoranipopulatsioonid on tekitanud probleeme nii mujal Euroopas kui ka Ameerikas (seal on tegemist teise kormoraniliigiga).

Riigiti on probleemid ja lahenduskavad olenevalt laiuskraadist ning kohalikest tavadest erisugused. Euroopas tervikuna kütiti 2001–2002. aasta talvel legaalselt 41 000–43 000 kormorani. Pesitsusperioodil seaduslikult kütitud iga-aastane kormoranide arv on vähemalt 4500 [1]. Pesitsuskolooniates pritsitakse kormoranimune õliga nii Ameerikas kui ka Euroopas. Ka Eesti kaitsekorralduskavas on see võte välja pakutud, ent sellega ei õnnestuks meil muus maailmas silma paista.

Kormoranikolooniate arvukuse piiramise poolest on esirinnas Rootsi, kus ühe aasta jooksul korraldati ohjamisaktsioone 63 koloonias. Taanis näeb kava ette pritsida kõigis alla 2500 pesaga maismaakolooniates munad õliga üle. Tðehhis makstakse kütitud kormorani eest koguni laskjale ligi 150 krooni preemiat [1].

Kormoranide ohjamise probleemidega saaks täita mitu ajakirjanumbrit. Kormoranide ohjamis- ja kaitsekorralduskava rakenduskava koostades on püütud õppida oma ning teiste riikide kogemustest. Praegusel kujul võiks ta parandada olukorda teistes rannikumere osades ega laseks suurematel probleemidel tekkida sisevetel ja kalakasvandustes.

Siiski jääb praegune olukord Väinamerel suure tõenäosusega püsima veel pikki aastaid, kuna sealsetel rangelt kaitstavatel laidudel pesitseb puutumatult peaaegu pool Eesti kormoranidest. Ainult kriitika ja loosungitega konflikte ei lahenda. Kas keegi oskab leida sellise lahenduse, mis säilitaks kormoranide kõrval ka need tavad, millele Eestis pandi alus kalapüügi ja kormoranide küttimisega juba 7000 aastat tagasi?

1. Carss, David (ed.) 2003. Reducing the conflict between cormorants and fisheries on a pan-European scale: REDCAFE. Final Report to European Union DG Fish, August 2003, 169.

2. Dieperink, Christian 1995. Depredation of commercial and recreational fisheries in a Danish fiord by cormorants, Phalacrocorax carbo sinensis, Shaw. – Fisheries Management and Ecology 2: 197–207.

3. Engström, Henri 2001. Effects of Great Cormorant Predation on Fish Populations and Fishery. PhD Thesis, University of Uppsala.

4. Eschbaum, Redik; Veber, Triin 2002. Kormoranide mõju Väinamere kalavarule. – Saat, Toomas (toim.). Väinamere kalastik ja kalandus. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu: 59–71.

5. Eschbaum, Redik et al. 2003. Do cormorants and fishermen compete for fish resources in the Väinameri (eastern Baltic) area? – Cowx, I. (ed.), Interactions between Fish and Birds: Implications for Management. Oxford: Fishing News Books, Blackwell Science Ltd.: 72–83.

6. Kriiska, Aivar; Lõugas, Lembi 1999. Late mesolithic and early neolithic seasonal settlement at Kõpu, Hiiumaa Island, Estonia. – Environmental and Cultural History of the Eastern Baltic Region. PACT 57. Rixensart: 157–172.

7. Lilleleht, Vilju 2002. Kormorani levik ja arvukus Eestis. 2002. a. jahinduse programmi projekti nr. 29 aruanne. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

8. Mous, Peter 2000. Interactions between fisheries and birds in Ijsselmeer, The Netherlands. PhD Thesis, Wageningen Univesity.

Redik Eschbaum (1967) on bioloog, magister ihtüoloogia ja kalanduse erialal (1996). Töötab Tartu ülikooli Eesti mereinstituudis, uurinud rannikumere kalapopulatsioone ning lindude ja kalanduse suhteid.