Eesti Looduse fotovõistlus
02/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 02/2004
Kuuldused BKA surmast on tugevasti liialdatud. Lüüriliste ja asiste põigetega reportaaz

Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala, üheksakümnendail Hiiumaal agaralt, Vormsil vähem agaralt ja Saaremaal küsitavagaralt tegutsenud institutsioon, mille olemus jäigi vist lõpuni mõtestamata, on juba mõnda aega olnud varjusurmas. Sestap arvas loodusajakirjanik Hiiumaale BKA-konverentsile sõites, et selga tuleks tõmmata soliidne leinariietus. Taas koduses Tartus istus ta arvuti taha kirjutama hoopis vaat et taassünnilugu.

Intiimlüüriline eellugu. Kui ma 21. jaanuari hommikul läbi jää Heltermaa poole krigiseval Scanial koondan mõtteid õhtuseks etluseks, jõuan äkilisele äratundmisele: mu mituteist aastat väldanud ajakirjanikuelus polegi vist ühtki teist nii lummav-siduvat täheühendust kui BKA*. Mitte ainult selles mõttes, et just BKA on mulle selle aja jooksul ilmselt kõige enam leivakannikat pakkunud, vaid küllap eelkõige seepärast, et seda leiba on olnud pagana mõnus näsida: ikka on hea maitse suhu jäänud.

Olin sestap rõõmust lakke hüppamas, kui nimekaim liignimega Kokovkin tegi ühel hilissügisesel kohtumisel mulle kui BKA vanale semule ja lähedasele kõrvaltseirajale ettepaneku lüüa kaasa siis alles kavandataval konverentsil. Muu hulgas tundsin, et ehk saan ettepanekuga nõustudes veidigi leevendada põletavat tänuvõlga nüüd juba poolteist aastat manalateil matkava sõbra ja imetlussubjekti Ruuben Posti ees.

Minu sagedased Hiiumaa-rännud said alguse 1993. aasta aprillis, kui BKA oli juba tubli kolm aastat hambaid kasvatanud ja muskleid treeninud. Nende esiotsa pigem romantiliste rändude inspireerijalt, BKA-ga üldse mitte seotud persoonilt, ammutasin ma ka oma esimese tõsisema teabe Hiiumaa BKA kohta. Ja see info oli paraku kõike muud kui heatahtlik.

Niiviisi on mul nüüd põhjust imestada, kuidas minusugune konservatiivne ja lähedasi inimesi sageli pimesi uskuv tüüp sai juba augustiks, siis nelja kuuga selgeks, et see alginfo oli pehmelt öeldes vildakas. Igatahes salvestasin ma just augustis 1993 oma esimese pika raadiosaate, milles lõi kaasa kogu toonane Hiiumaa BKA pooletosinane isikkoosseis ja tookord veel külalisuurijaks kutsutud Kristiina Hellström. Ja järgnenud umbes kuue aasta jooksul sai sama seltskonnaga – teisenes see uskumatult harva ja vähe! – saateid ja saatelõigukesi tehtud kümnete ja sadade tükkide ning tundide viisi. Nii et kui nüüd konverentsi mitteformaalse avaõhtusöögi vaimutoidumenüüsse oma heliarhiivist huvitavamaid katkeid valida püüdsin, jäin omadega üsna jänni.

Aga see reportaaž ei hakka valgustama ei avaõhtusöögil räägitud jutte ega ammugi mitte teavitama söödud toidu- ja joodud veinisortidest, vaid hüppab sujuvalt edasi järgmisse hommikusse.


Figaro siin, Figaro seal. Uurimiskeskuse Arhipelaag tegevjuhil, kunagisel Hiiumaa BKA teadusdirektoril Toomas Kokovkinil on 22. jaanuari hommikul päris rõõmus meel Käina Lõokese-hotellis konverentsi “Biosfääri kaitsealade kogemus Eestis ja Euroopas” avasõnu sõnada: saalis napib vabu istekohti. Kusjuures rohkete Suuremõisa tehnikumi keskkonnaeriala õpilaste osalus kinnitab ilmselgelt, et tuldud pole matustele, vaid pigem tulevikku kiikama. Huvilejate hulgas silman kohalikke formaalliidreid – nii Hiiu maavanemat Hannes Maaselit kui ka Kärdla linnapead Ants Vahtrast. Tähtis märk seegi. Et Saare- ja Hiiumaa vahel suusateed veel pole, on paraku puudu lõunasaare samade kaalukategooriate esindajad.

Avasõnaja tsiteerib üht kohaliku vaimuelu kroonimata mitteformaalliidrit, maakonnamuuseumi peavarahoidjat Helgi Põllot: “Hiidlasi on nii vähe, et ikka peavad nad mitut tööd korraga tegema.” Ühtlasi nendib ta, et on täna nii moderaator, esineja kui ka välismaiste jutuvestjate maakeelde käänaja, ning kutsub siis kõnepulti Margit Siimu UNESCO rahvuslikust komisjonist. Üks UNESCO-värk need BKA-d ju ongi, üksiti sai Arhipelaag konverentsi korraldusrahad just UNESCO osalusprogrammist.

Aga Siimu avakiituse järel ongi Kokovkini enda põhietteaste. Kolmveerandtunniga saab mitteteadjalegi selgeks, mis, milleks, kuidas, kes ja kas BKA on. Inglise keeli 5-W-ks kutsutavaist küsimusist on minule sisukaim just viimane: kas BKA on ikka tõesti olemas. Eks partei käsul äkki keskkonnatundjaks ja -suunajaks tõusnud Kranich pannud selle asutuse kui Eesti looduskaitseseadustikku nirusti sobiva ju üsna üheselt kinni. Aga ei ühti!

Ettekandja saab mind ja ehk mõnda teistki väheteadjat üllatada kinnitusega, et on olemas sihtasutus Biosfääri Programm ja et selle esialgu küll veel hõredavõitu katuse all on peale BKA klassikaaegadest tuntud Saare- ja Hiiumaa ning Vormsi kõrval veel neljaski osaline – Kihnu väin. Nüüd küll mitte uhkenimeliste keskustena, vaid nüüdistundelisemate MTÜ-dena**. Hoopis omaette teema, et kui aktiivselt need MTÜ-d tulevikku tungima on rutanud ja kas neil selleks ka selged sihid silmis on, tuleb vaidlusele keskpäevase kehakinnituse järgses töörühmade voorus.

Seda, et BKA Eestis ikka kenasti kestab, kinnitab ka keskkonnainvesteeringute keskuse rahaand BKA ümbersertifitseerimise paberite ettevalmistuseks. (Iga kümne aasta tagant tuleb BKA uuesti sertifitseerida.) Maiks peab see bürokraatiateos kaante vahel olema.

Asine põige nr. 1: Mis on BKA? (kokkuvõte mõnedest avaettekande slaididest). Maailma 440 BKA talitlevad nii, nagu on kirjas ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsiooni UNESCO (asutatud 1945, praegu 190 liikmesriiki) teadusprogrammis “Inimene ja biosfäär” (MAB – Man and Biosphere). MAB püüab loodus- ja sotsiaalteadusemeestele toetudes selgitada, kas ja kuidas saab inimese ja tema elukeskkonna suhete kaalukausse ühel joonel hoida. Ja BKA-del proovitakse kõik leitu kui MAB-i programmi “välilaboreis” üle. Ehk ranges määratluskeeles: BKAd on piirkonnad, mis tänu oma loodus- ja kultuuritingimustele on välja valitud osalema MAB-i programmis; seal on tagatud kultuuriruumi püsimine, inimeste heaolu kasv, ühiskonna terviklikkus ja loodusväärtuste (liigid, ökosüsteemid, maasikud) jätkusuutlik kestmine. Loodust kaitstakse BKA-del teaduse, kultuuri ja hariduse vahenditega.

Ka looduskaitsealadel hoitakse loodust, kuid BKA-del tehakse seda esmajoones inimtegevuse ja -kultuuri kaudu. Neile, kes armastavad ringikesi joonistada, võib öelda, et BKA-d on seal, kus kattuvad kolm valdkonda: sotsiaalkultuuriline keskkond, paikkonna säästev majandamine ja loodusväärtused.

Price [1] teeb puust ja punaselt selgeks päriskaitseala ja BKA erinevused: viimased on pigem rahvusvahelise koostöövõrgu kui siseriikliku looduskaitsesüsteemi osa; nende välispiir on paindlik, seadusandlikult täpselt kirjeldamata; maa ja vesi pole neil ühe valitseja, vaid mitme ameti ja omaniku korraldada-majandada.

Ja nüüd juba Price’ita edasi: kui looduskaitsealal peab inimmõju olema nii väike kui võimalik, siis BKA on looduse ja inimese vahelise tasakaalu otsimise paik, kus inimese majandustegevus on ikka ja vältimatult omal kohal.

Uusimad näpunäited, kuidas BKA-d alles neljandat aastat vältaval 21. sajandil atra peavad seadma, on kirjas 1996. aastal vastu võetud Sevilla strateegias.


Kellele seda jama vaja on? Ettekandja tsiteerib Hiiumaa BKA sünnil ämmaemandatangidega ringi rahmeldanud looduse- ja loodusfotomeest Tiit Leitot: “BKA on VÕIMALUS, mida saab kas võtta või jätta.” Keegi ei pane teile kohustust olla see, kes te olla ei taha. Kui te tahate hommikul peeglisse kiigates näha enda ees pildistust Manhattanist või Picadilly’lt, siis ei pea te olema BKA-fänn. Aga kui te tahate üha silmata kodust meeleolu, siis võib BKA üleilmastuvas ilmas teile selle šansi jätta. Vähe sellest – BKA-peegel võib olla kui kaksipidine kanal, mis selle teid teie jaoks positiivses valguses näitava pildi ka maailma peegeldab. BKA annab otsekanali planeeti katvasse organisatsiooni, mööda bürokraatia keerdkanaleist kodu- ja välismaal. Toomas Kokovkin: “BKA on väljavalitute klubi, kus on vaid 440 liiget üle kogu maailma.”

Üht selle klubi meile lähimat liiget, Saaristomere BKA, esindab Käinas Martin Öhman, ajaloolase taustaga kasvukas ja turjakas tõsimehelik mees, kes kõneleb rootsikeelsetelegi põhjanaabreile omast Finnish English’it. Päeva lõpuks koorub välja, et just 1994. aastal loodud (uh, kui palju Eesti BKAst noorem!) Turu saarestiku BKA talitlusmudel võiks silmaaugurusikana ka meile sobida.

Aga tee selle mudelini on edelasoomlaseilgi olnud künklik: rahapuudusel oli töö vahepeal isegi katkestatud. Nüüd on keskkonnaministeerium pannud BKA kaitseala eest vastutama Edela-Soome keskkonnakeskuse ja eraldab talle aastas kasinad poolsada tuhat eurokest. Keskkonnakeskus omakorda annab koostöölepingu kaudu vastutuse kohalike omavalitsuste ühendusele. Sellest aastahakust on palgal BKA koordinaator, seesama Öhman. Ja viieliikmeline juhtrühm on olemas: esindajad keskkonnakeskusest, metsateenistusest ja rootsikeelsest Åbo ülikoolist ning kaks spokesman’i omavalitsusist. Kuid koostöökaaslasi on üksjagu rohkem.

Plusse-miinuseid vaagides on saaristomerelased leidnud, et BKA-ga on juurde võidetud töökohti ja koostööhuvi, arenguarutlusis valdavad terviklikkuse ja jätkusuutlikkuse motiivid. Samas aga ei tea tublim tükk inimesist BKA.st lausa vähimatki või teab vaid nime. Ja rahastajaid pole piisavalt. Küll ütleb Öhman mõtte, mis kunagi, usun, BKA-teaduse kuldannaalidesse kirja pannakse: BKA-st võib saada kohaliku elu edenemise KATALÜSAATOR. Kas teate ikka, mis on katalüsaator? Ollus, mida protsessi käigus ei teki juurde ega kao ära, kuid mis lükkab kogu kupatuse kiiremini käima (vahel paraku ka aeglasemalt).

Teine välis-BKA-klubilane on hoopis kaugemalt. Olete midagi kuulnud Menorca saarest? Loogiline, kui ei ole: on teine Hiiumaastki pinnalt kasinam. Aga nimekõla on ehk tuttav? Muidugi, Mallorca! See on Menorca vaata et naaber Baleaari saarestikus. Baleaari ülikooli bioloog, õpetlase olekuga Juan Rita näitab mõjusaid pilte 1993. aastal BKA-ks saanud Menorcast: hoopis enam turismisaar kui Hiiumaa, probleemideks järelikult arendustegevus (loe: randade täisehitamine), turistide ja immigrantide sissevool ning neist muutustest johtuv traditsioonilise elulaadi ja keskkonnaseisu vähimarss. Usutavasti on abi loota BKA-lt.


Doris Pokorny pakub Rhöni õunaveini ja aiaõpperada. Slaavipärase perenimega sarmikat sakslannast teadusdoktorit laseb tehnoloogiajumal seirata kauem kui plaanitud. Kohvipausi aegu ajab seni laitmatult töötanud videokahur tõrksa šoti mägiveise kombel sõrad vastu: ei taha enam töötada ja kõik! Kokovkin ja teda masinavärkide juures avitav noor kolleeg Hanno Luukas veel silmatorkavalt hirmuhigi ei pühi, aga murelikud on kindlasti.

Pokorny seevastu toetub rõõmsalt naeratades kõnepuldile ega tee vaheaja kurvastavpikast venimisest asjagi. Lõpuks saab Arhipelaag kapriissele riistapuule jälle pildisära silmisse ja ekraanile ilmuvad kaadrid kaunist Kesk-Saksamaast. Tükikest Hessenit, Baierit ja Saksa DV-kadunukese koosseisu kuulunud Tüüringit ühendav Rhön, üks Saksamaa neljateistkümnest BKA-st, on suuruselt üsna täpselt Saaremaa ja Hiiumaa keskmine. Olud, mõistagi, on hoopis teised, aga meiegi jaoks õpetlikku on Pokornyl kõnelda rohkesti.

Rohkeist näiteist valin subjektiivselt välja Rhöni õunasaaga. Puuviljapiirkonnana läbi ajaloo nimekale alale tikkus Euroopa Liit embargot tekitama: olgu teil pealegi 400 kohalikku sorti, aga kõik nad on eurohammaste jaoks liiga vissväiksed! 1991. aastal asutatud BKA arendajad tegid puudusest vooruse, mis mõne raske algatusjärgse aastaga on hakanud juba vilju kandma. Orgaaniliselt kasvatatud õuntest hakati tegema nn. nišitooteid, alates veinist, siidrist ja äädikast kuni õunaõlle ja koguni õunakrõpsudeni välja. Rajatud on õunaaialooduse õpperajad ja puukoolid, juba peeti esimene üheksa riigi asjahuvilisi koondanud rahvusvaheline õunaseminar. See kõik on toonud eurotoetusi ning tõhustanud tööhõivet, kohaliku rahva kiitusest kõnelemata. Anonüümne telefoniküsitlus andnud kaheksasaja vastaja keskmiseks hindeks BKA olulisusele nende elus kümne palli süsteemis üle seitsme!

Pokorny rõhutab partnerite valiku olulisust. Ja ikka olgu nende partnerite seas ka riik. Muidugi on kõige alus kohalik algatus, aga riigi rahakoti suletuks jäävad rauad võivad sageli ideelt võtta käivitusvõimaluse. Ülioluline on suhtekorraldustöö ja meedia tõhus kaasamine; alles siis saab “väike inimene” kindluse, et BKA ajab tema asju. Ja üks tore retsept on sakslannal veel: ärge unustage pidutsedes tähistamast iga tõsisema tähiseni jõudmist.

Enne jutuks tulnud videokahuri tõrksus toob kaasa kaks kaasust. Moderaator palub viisakalt, ent tungivalt kunagist Läänemaa BKAd ja Saaremaa BKAd esindavail Elle Puurmannil ja Matis Mägil jutu maht koomale tõmmata. Siinkirjutajal ei õnnestu aga lõunavaheaja nihkumise tõttu ühtegi peakorraldajat konverentsisaalist välja meelitada, mistõttu mobiiliintervjuu Mart Ummelasele Vikerraadio “Päevasüdame” otse-eetrisse tuleb anda tal endal. Sestap jäävad vahetud muljed kahest omamaisest esinejast seekord saamata, leppida tuleb kirjutatud kokkuvõtetega.


Asine põige nr. 2: BKA valdade vaatevinklist (noppeid Puurmanni ja Mägi ettekannete kokkuvõtteist). 93-ruutkilomeetrise kolmesaja elanikuga Vormsi BKA tulevikku komplitseerib nelja viiendiku maa kuulumine Rootsi kodanikele ning see, et enamik maaomanikest ei ela aasta ringi saarel. Ometi on BKA-põhimõtted valla arengukavas selgelt sees: “Arengu kavandamisel lähtutakse säästva arengu põhimõtetest, kus majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased eesmärgid on püstitatud omavahelisi seoseid arvestades.” Soov on arendada väikeettevõtlust, turismimajandust, loodushoidlikku põllumajandust, säästvat metsandust; saada BKA näidisalaks. Kohalikku huvi UNESCO MAB-i programmis jätkata peaks äratama nii võimalus saada lisaraha näiteks loodushoiu- või EL põllumajandustoetustena kui ka vajadus hoida ohjes planeeringud ning jätkata traditsioonilist inimtegevust poollooduslike alade säilitamiseks.

Saaremaa BKA väljavaadete selgitamiseks küsitleti nelja omavalitsuse ja maakonna omavalitsusliidu juhte. BKA idee on valdadele üldjoontes tuttav, enamasti küll vaid loodushoiu poolelt. Tema olemasolu jäänud mitme vastanu kinnitusel vaid paberile: kõlava nime taga peituv oli liiga arusaamatu ja elukauge, mingeid elumuutusi see kaasa ei toonud. Tunnustatakse BKA tööd digitaalse keskkonnainfo koondamisel ja geoinfosüsteemi arendamisel; digikaardid on aidanud koostada planeeringuid.

Ehkki BKA kui asutuse taastamisse suhtutakse skeptiliselt, ei eita ükski omavalitsusjuht BKA vajalikkust. Luua tuleks aga stabiilne BKA keskus, mille vormina eelistatakse riigiasutust või äärmisel juhul riigi osalusega sihtasutust. Muidugi peaks keskus rohkem arvestama kohaliku kogukonna huvidega ja suutma kaasa rääkida omavalitsuste arendus- ja planeerimistegevuses.


Lõunajärjel saalist sauna ja tagasi. Korraldajad on hommikust peale ahvatlenud saalisistujaid lahterdama end ühte uksel rippuval paberil esitatud töörühma. Läbi tuleb arutada BKA roll kohaliku arengu mootorina ja koht Eesti looduskaitsesüsteemis ning leida sobiv mudel Eesti BKA-le.

Nagu ikka, on nimekirjad kõige kiuste visad pikenema ja tegevusruume on keeruline planeerida. Näiteks kolmandale töörühmale eraldatud saunaruum jääb tegelikule osalejaskonnale kitsaks mis kitsaks. Aga eks seda tihedam saa mõttetöö, mida ei vea ei keegi muu kui ikka Toomas “Figaro” Kokovkin.

Ideegeneraatoreina surisevad kõige tõhusamalt mõned avaliku sektori daamid, näiteks Eike Lepmets põllumajandus- ja Urve Sinijärv keskkonnaministeeriumist või Kadri Tüür Muhu vallavolikogust, MTÜ-lased Gilleke Kopamees maalambaühingust, Maie Meius koolituskeskusest Osilia ja Margit Siim UNESCO-st, meessoo au päästab peale ohjaja eelkõige Veiko Maripuu Saaremaa keskkonnateenistusest. Vahepeal seirab meid ukse vahelt üks hästi suur silm veel: Õie Arusoo laseb Eesti Televisiooni kaameral küpseda järjekordset “Osooni” lugu. Aga kui arutlusaeg lõppema hakkab, saame paberile kena skeemi ja seltskond marsib väsinult, kuid õnnelikult tagasi saali, kus kohaliku-arengu-mootori töörühm Reet Kokovkini juhatusel veel ülirohkeid ideesid sõnastab.

Reet tulebki esimesena oma töörühma mõtteid ette kandma ja neid on tõesti nii mitu kiletäit, et siia mahutan vaid väljapakutu lõpuosa. BKA on heade mõtete elluviija ja vahendaja. BKA on partnersuhtes kogukonnaga, sisendades usku ja usaldust. BKA pole pelk kontor Kärdlas, vaid ühise idee tunnetamine.

Hoopis laisemini on otsitud BKA kohta Eesti looduskaitsesüsteemis: keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Hanno Zingel saab spokesman’ina ette kanda vaid kuus mõtet: BKA olgu seaduses kirjas, valitusasutuste seotus tagatagu põhimääruste ja arengukavadega, BKA-le tuleks mõelda ka käimasolevas looduskaitsehalduse projektis, koordinaator oleks küll ministeeriumis ja küll koha peal ning tuleb luua MAB-i komitee teadlaskonna esindajaist.

Siis rõõmustab rahvast meile juba tuttav mudeliskeem.

Kui välja on öeldud särav mõte eristamaks looduskaitseala ja BKA – looduskaitsealal saad karistada siis, kui midagi teed, BKA-l siis, kui midagi ei tee – on veel aega küsimusteks-kommentaarideks. Siinkirjutaja ja üritustel ikka uskumatu aktiivsusega osalev geoloog-akadeemik Anto Raukas kemplevad eelkõige rõõmsas mängulustis edasi BKA nime üle.

Jüriado meelest sobiks näiteks sakslaste termini Lebensraum (ega “biosfäärgi” ju suurt muud tähenda!) eeskujul eluruumiala, hoolimata ilmsest natslikkusest. Raukas on sügavalt veendunud, et kord juurdunud mõistet ei tohi muuta ka siis, kui mõistega tähistatava sisus on aset leidnud tõsised muutused. Esimene veendumuse tõttu, et nimi rikub ikka meest küll ja et mõnegi mõjuka inimese suus on BKA kui mitte just sõimusõna, siis midagi arusaamatut markeeriv igal juhul. Teine on niisama kindel, et igasugused keelelised veiderdused võivad sisu ümberkujundamisel olla pigem kodarakaikaiks kui edendajaiks. Eks oma tõetera ole igas lausungis. Aga mis seal salata: rahvusvahelisel tasemel on vist just “biosfääri kaitseala” termin, mille tõlkimisel ei saa naljalt selliseid apse ette tulla, kui mis tahes teist kaitseala nime mis tahes keelest teise ümber pannes.


Aga siis on aeg sealmaal, et äraruttajail tuleb rutuliselt kella vaadata: meretagune asi ju, ega praam oota. Ikka vaikselt varjus püsinud, aga tegelikult kogu konverentsi ülitõhusalt talitlemas hoidnud Lia Rosenberg teeb veel viimase hoolitsusliigutuse ja korjab kokku rinnasildid: korduvkasutus olgu BKA-l alati aukohal.

Kolm välis-BKAlast jäävad veel paariks päevaks saarele ja kui ma neid laupäeval praamil kohtan, on eriti Doris täis siirast vaimustust. Juan on Hiiumaal ennegi käinud, Martinist rääkimata, nende kiitus on sestap talitsetum, aga ülivõrdelähine ometi.



* BKA on Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala; minu isiklikust vaatenurgast küll – kellele heameeleks, kellele meelehärmiks – esmajoones või isegi ainult selle isevärki kolmikinstitutsiooni Hiiumaa keskus. Olgu segaduste vältimiseks allpool kogu BKA märgitud siiski BKAga, hiidlaste kontor Kärdla Tuuru-majas ja inimesed selle sees aga Hiiumaa BKAga. – TJ

** MTÜ – mittetulundusühing, moodsamas keelepruugis hästi sisukaugelt vabaühenduseks kutsutud. – TJ


1. Price, Martin 1999. Strategies for Biosphere Reserves. – Eisto, I. et al. Local involvement and economic dimensions in biosphere reserve activities. Proceedings of the 3rd EUROMAB biosphere reserve coordinators meeting. Edita, Helsinki: 106–113.


Toomas Jüriado (1947) on MTÜ Loodusajakiri sõnumitoimetaja ning vabakutseline raadio- ja teleajakirjanik.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet