Eesti Looduse fotov�istlus
02/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 02/2004
Kadunud vtmeheinad

Vtmeheinad on vga omaprase, vanamoodsa noga snajalgtaimed, keda leides saad emotsionaalse laengu peva kordaminekuks. Huvi kidavad need arhailise vlimusega taimed just harulduse ja tundmatusega.

Vtmeheinad paljunevad vga vaevaliselt: selleks et eosest (spoorist) areneks taim, kulub vhemalt kmmekond aastat, kusjuures vga tenoliselt see enamikul juhtudest hoopis ebannestub kui ei leita sobivat mkoriisa-partnerit.

Kuuest Eestis seni leitud liigist on vaid ks, kuu-vtmehein, levinud teistest mnevrra laiemalt. Kummeli-, harulise ja virgiinia vtmeheina loetud taimed on oma ksikutes leiukohtades range kaitse all. Liht-vtmeheina ja sstjat vtmeheina on siin viimati nhtud eelmise sajandi alguses.

Vtmeheinte arvukus kigub aastati, sest mnel aastal neil maapealne osa ei arene, taimed jvad puhkeolekusse. Eelnevat silmas pidades oli teatav risk vtta ette vlisreis vaatamaks, millest meid on ilma jetud. Eelmise aasta juuli keskel sai reis Soome saarestikku siiski teoks.


Sstjas vtmehein (Botrychium lanceolatum) on haruldane kikjal, kus ta veel kasvab, kuid tema leiukohti teatakse siiski rohkem kui teisel Eestist kadunud liigil liht-vtmeheinal. Rootsis kasvab sstjas vtmehein peamiselt rannikul ja suurte jgede orgudes, kusjuures arvukus vheneb pidevalt. Praegu arvatakse olevat 40 leiukohta. Soomes on lbi aegade teada 300 leiukohta le kogu maa, ent prast 1980. aastat on seda taime leitud 70 ja viimasel paaril aastal vaid 2530 kohast. Norras on sstjas vtmehein haruldane ja kasvab enamasti mgedes. Mujal maailmas leidub teda veel Phja-Ameerikas (mitme varieteedina), Kesk-Siberis, Karpaatides, Kirde-Aasias, Grnimaal ja Islandil.

Eestis registreeritud leid prineb Vana-Roosa juurest Antsla kandis (Hans Hiir, 1910). Tpset kohta on vimatu kindlaks teha, kuid teoreetiliselt viks ta ju kasvada mujalgi, eelkige Luna- ja Kagu-Eestis.

Sstjas vtmehein eelistab kuivi ja avatud ning sna inimmjulisi kasvukohti. Soomes niteks on teda leitud tugevalt karjatatud kuivadelt niitudelt ja kultiveeritud heinapldudelt, kus samblavaip on tavaliselt tihedam kui niteks kuu-vtmeheina tpilistes kasvukohtades. Mujal Skandinaavias on sstjat vtmeheina leitud ka avatud subalpiinsetest metsadest ning mginiitudelt ja -karjamaadelt, aga ka ranniku liivaluidetelt, teeradade rest, taluuedelt. Siinsed fotod on tehtud mererses madalas rannakadastikus.

Spoorid valmivad sstjal vtmeheinal juulis. Sageli kasvab ta koos teiste vtmeheintega. Vlimuselt ja mtmetelt sarnaneb kige enam harulise vtmeheinaga, kuid lehe steriilse osa kuju ja hoiak eristuvad silmanhtavalt: kui harulise vtmeheina lehe segmendid on tmbid vi mardunud tipuga, siis sstjal on need teravad.


Liht-vtmehein (Botrychium simplex) on liharuldane taim kikjal, kus teda veel leidub. Soomes teatakse teda kasvamas peamiselt Ahvenamaal ja hes kohas Turu saarestikus. Rootsi paljudest senistest leiukohtadest on kindel vaid ks Skne piirkonnas mere res. Gotlandilt pole 1998. aastast enam uusi leide. Taanist on teada seitse varasemat leiukohta, vaid ks neist on alles. Sealgi kadus ta 50 aasta eest prast mere leujutust, kuid hiljuti ilmus taas. Saksamaal arvati see liik mitukmmend aastat tagasi hvinute hulka, kuni 1993. aastal leiti hest kohast Westfalenis neli eksemplari. Taime on leitud veel paiguti Kesk-Euroopas, Iirimaal, Islandil, Grnimaal ja parasvtmelises Phja-Ameerikas. See vrdlus vib tunduda kll ebasnnis, aga liht-vtmeheina taimi on paljudes riikides vhem kui niteks merikotkaid!

Eestis on liht-vtmeheina kindlasti leitud Vormsilt (viimati Ole Eklund 1929. aastal). Veel on teade Sangastest (Hans Hiir, 1910). Eelmisel suvel nnestus mul Vormsi leiukoht vana kirjelduse jrgi tenoliselt les leida, kuid 74 aastaga on loodus tundmatuseni muutunud: kunagiste luidete ja niitude asemel kasvab nd tisealine mnnimets. hkrn lootus on paaril krgemal luitel ja metsavabal lapikesel: ehk ilmutab haruldus end mnel jrgmisel aastal.

Enamasti kasvabki liht-vtmehein madala ja hreda rohuga niitudel, philiselt liivastes ja niisketes paikades mere lheduses. Tihti ka kevadiselt leujutatavate rannaniitude lohkudes: just sellises kohas neid pildistasingi.

Spoorid valmivad liht-vtmeheinal kiiremini kui perekonnakaaslastel jaanipeva paiku, misjrel lehed kiiresti nrbuvad ja kaovad. Ka siinsel pildil hakkab taim juba kolletuma, samal ajal kui kuuvtmehein ja sstjas vtmehein olid veel ties roheluses. Liht-vtmehein kasvabki sageli koos teiste vtmeheintega, eriti kuu-vtmeheina naabruses. Ka suuruse ja vlimuse poolest sarnaneb ta kige rohkem viimasega. Peamine eristustunnus: lehe steriilne ja fertiilne (generatiivne) osa eristuvad liht-vtmeheinal vsu alusel, kikidel teistel liikidel vhemalt paari sentimeetri krgusel maapinnast. Liht-vtmehein on perekonnakaaslaste seas vikseim krgus vaid 210 (15) cm ja vrvuselt pisut kollakasrohelisem.


See pev kinkis mulle kahe haruldase, Eestist ammu kadunud taime leiu. Peale selle imeilusa vrvigammaga mererse pikseloojangu telkimiskohal ja mnusa lkkehtu taimesbrast reisikaaslase Matti Niissaloga. Lbusas meeleolus judsime jreldusele, et mul on au olla ainus kiki meie kuut vtmeheina ninud eestlane.


Rainar Kurbel (1974) on fotoamatrist loodushuviline, mnikord endalegi arusaamatutel phjustel ohjeldamatu entusiast.



Rainar Kurbel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012