Eesti Looduse fotovõistlus
03/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
metsade kuivendamine EL 03/2004
Aitame loodusel taastuda

Järjest enam tõuseb Euroopa riikides päevakorda soov taastada metsade looduslikkus. Vajaduse selleks on tekitanud aastakümneid maksimaalsele puidutoodangule orienteeritud intensiivne metsamajandus, mille tegelik hind hakkab nüüd üha selgemaks saama.

Peale otsese ohu paljudele liikidele on see kaasa toonud ka kaudseid, kuid see-eest majanduslikult kergemini hinnatavaid tagasilööke. Näiteks suurenenud putukakahjustuste oht, sest looduslikega võrreldes on intensiivselt majandatud metsades ebaloomulikult vaene linnustik ning vähe ka muid entomofaage; ettenägematud muutused vee-elustikus, põhjuseks veekogude valgala veerežiimi ümberkorraldus.

Et Eestis ei olnud metsandus eelmisel sajandil sedavõrd intensiivne kui suuremas osas Euroopas, siis ei ole need küsimused meil nii teravad. Seetõttu pole ka vastavad teemad siin eriti päevakorral ning neil, kes ei ole ise asjaga otseselt tegelenud, võib isegi olla raske probleemidest täielikult aru saada. Samas väldiksime ohte mõistes ja vastumeetmeid rakendades kriitilist olukorda Eesti metsades. Siis ehk ei pea me kunagi rakendama bioloogiliste väärtuste kaitsel nii ulatuslikke ja äärmuslikke võtteid, nagu näiteks Skandinaavia maad seda teevad.

Looduslike märgalade, sealhulgas soo- ja soostuvate metsade tähtsusest mageveehoidlatena ning asjaomaste koosluste ja elupaikadena on palju räägitud ja kirjutatud. Vähem on tähelepanu pälvinud selline kuivendusega (nagu ka tee-ehitusega jms.) kaasnev ökoloogiline probleem nagu kraavitusest tulenev elupaikade killustatus, mis teisisõnu tähendab füüsilisi takistusi teatud liiki loomade liikumisel.


Saame vaid kaasa aidata. Kõneldes looduslikkuse taastamisest, tuleb kohe täpsustada, et kiireid muutusi pole siin loota. Kuid oskuslikult tegutsedes saab kaasa aidata loodusmetsadele omaste struktuurielementide tekkele ja käivitada loodusolusid taastavad protsessid. Siit tuleneb ka tegevuse eesmärk: kiirendada seda, mis looduses ilma inimese sekkumiseta niikuinii ajapikku toimuks.

Metsade looduslikkuse taastamine võiks kõne alla tulla eelkõige kaitsealadel, vaieldamatu vajaduse korral võib seda ette võtta ka mujal. Nagu igasuguse looduse muutmise korral, tuleb tegevust hoolikalt kavandada, analüüsides mitte ainult soovitud tulemusi, vaid ka võimalikke tagajärgi. Muu hulgas hinnatakse taastamistegevuse mõju ka ümbritsevale alale, samuti kaasneda võivaid ohte.

Loodusliku veerežiimi taastamine on vaid üks metsade looduslikkuse ennistamise võtteid. Eks see tähendab muidugi omaaegse inimtöö nullimist, aga uuemate teadmiste valguses see teatud juhtudel siiski õigustab end. Metsakraavide umbeajamist võib üsna julgesti võrrelda omal ajal intensiivpõllumajanduse tarbeks rajatud suurfarmide sulgemisega. Kuid nii nagu kogu põllumajandust ja ka kõiki suurfarme ei saa nimetada asjatuks või sobimatuks, ei maksa ka loodusliku veerežiimi taastamise vajadust võtta hinnanguna kuivendusele tervikuna.

Ent just kaitsealadel on sageli otstarbekas aidata loodusel endal taas võimust võtta: et algaks uuesti turvastumine, et metsas kasvaksid jälle üheskoos eri vanuses puud, et valitsema pääseksid liigid, mis kõige paremini vastavad paiga looduslikele eeldustele, et metsa sugeneks taas paljudele olenditele eluvõimalusi pakkuv lagupuit jne.

Kobras tegutseb omal käel. Vajadust loodusliku veerežiimi taastamise nimel midagi ette võtta vähendab meil kobraste suur arvukus ning nende aktiivne ja üsna piiramata tegevus kaitsealadel. Tegelikult on üks kobraste rohkuse põhjusi just metsakuivendus, sest kraavid on loonud neile hulgaliselt elupaiku.

Kuigi kobras on meil väga jõuline veerežiimi mõjutaja, ei lange tema tegevus alati kokku loodusliku veerežiimi taastamise eesmärkidega. Kobraste tekitatud üleujutused, mille tagajärjel hukkub mets kümnetel või sadadel hektaritel, ei taasta kunagist looduslikku seisundit: inimtegevuse tõttu on mets vahepeal pöördumatult muutunud, loodusmetsades tuleb sellise ulatusega häiringuid ette äärmiselt harva. Seetõttu võib tekkida isegi vajadus taastataval alal koprapaise lõhkuda, et looduslik veerežiim taastuks sujuvamalt.


Parem ennetada või kiiresti tegutseda. Et vältida hilisemaid pingutusi ja kulutusi loodusliku veerežiimi taastamiseks, tuleb põhjalikult kaaluda, kas on otstarbekas rajada uusi kuivendussüsteeme ja uuendada vanu. Kui aga kraavid on juba sisse aetud sinna, kus metsa praegune otstarve nõuab looduslikku veerežiimi, võib vajalikuks osutuda aktiivne taastamistegevus.

Värske kraavituse korral, kui puistu ei ole kuivenduse tagajärjel jõudnud muutuda ja kraavi mulle on veel kasutatav, saab looduslikku veerežiimi taastada üsna lihtsalt: kraavid tuleb täita täies ulatuses või osaliselt, viimasel juhul peaks paisude vahemaa olema 30–50 meetrit.


Vanu haavu on raskem parandada. Seal, kus kraavide kaevamisest möödunud aeg on teinud oma töö ja puistute struktuur looduslikega võrreldes tugevasti muutunud, osutub looduslikkuse taastamine märksa keerukamaks. Senised kogemused on näidanud, et pärast kraavide täielikku sulgemist taastub looduslikule kasvukohale omane alustaimestik küll kiiresti, kuid puistu võib hukkuda. See pole aga looduslikkuse taastajate eesmärk.

Teisenenud puistuga aladel tuleb looduslik veerežiim taastada sujuvalt. Kui kraavid on juba ise umbe kasvamas ja vool neis nõrk, siis on kõige otstarbekam lasta asjadel areneda omasoodu. Igal juhul tuleb võimalikult suures ulatuses täita kuivendussüsteemi piirdekraavid, mille ülesanne on koguda kraavitatud alale valguvat pinna- ja põhjavett.

Kui kraavisüsteem toimib veel hästi, siis tuleks veevoolu takistada ka detailvõrgu kraavides, mille ülesanne on liigvett kuivendatavalt alalt vastu võtta ja edasi juhtida. Paisud ehitatakse nii, et mingi osa veest pääseks läbi või üle, ent seejuures küllalt tugevad, et kevadine suurvesi neid minema ei viiks. Samal viisil takistatakse vee voolamist põhivõrgus ehk kogujakraavides. Ei ole otstarbekas ehitada paise ainult põhivõrgu kraavidele, sest nii nagu teatud juhtudel kobraste tegutsemise puhul, võib selle tagajärjel soostuda ainult väike piirkond või tekkida koguni väiksem veekogu paisu taha, samas kui detailvõrgu kraavid kuivendavad endiselt taastamist vajavat ala. Kui taastamistöödega alustamisest on möödunud vähemalt 10–15 aastat, suletakse veevool kraavides täielikult. Siis jääb ka kevadine tulvavesi alale pidama.

Looduslikku veerežiimi saab osaliselt taastada ka üsna väikestel aladel. Seal, kus põhivõrk kogub vett ka väljaspool kaitseala asuvatelt aladelt või on muudel põhjustel ebasoovitav takistada veevoolu kogujakraavides, tuleb taastamistöid teha üksnes detailvõrgu kraavidel.

Kõdusoometsades ehk seal, kus peale koosluse on tugevasti muutunud ka mullastik, pole enamasti otstarbekas taastada looduslikku veerežiimi.


Tasa ja targu! Loodusliku veererežiimi taastamine on kallis ja töömahukas, samas võib hästi toimiva kuivendussüsteemi iseeneslik hääbumine võtta aastakümneid või isegi kauem. Töid kavandades peame tegutsema ettevaatlikult, et mitte põhjustada uusi ulatuslikke ja looduskooslustele võõraid häiringuid või soovimatuid mõjutusi naaberaladel. Iseenesestmõistetavalt tuleb jälgida tegevuse vastavust õigusaktidele.

Taastades kuivendatud metsades loodusliku veerežiimi, saavutame valgala veekogude ühtlasema veerežiimi ning metsakoosluste loodusliku struktuuri ja loomuliku arengu. Kraave sulgedes vähendame elupaikade killustatust, ja kui jätame metsa ka rohkem lagupuitu, siis see kõik kokku loob eluvõimalusi paljudele loodusmetsaliikidele.


1. Angelstam, Per 1998. Maintaining and restoring biodiversity in European boreal forests by developing natural desturbance regimes. – Journal of Vegetation Science, 9: 593–602.

2. Heikkilä, Hanna, Lindholm, Tapio 1994. Seitsemisen kanssalispuiston metsäojitettujen soiden ennallistamissuunnitelmä. – Metsähallituksen luonnonsuojelujulkaisua. Sarja B 13. Vantaa.

3. Heikkilä, Hanna, Lindholm, Tapio 1995. Metsäojitettujen soiden ennallistamisopas. –Metsähallituksen luonnonsuojelujulkaisua. Sarja B 25. Vantaa.

4. Jõgiste, Kalev jt. 2002. Metsade looduslikkuse taastamise juhend. Tartu. (trükis ilmumata, kättesaadav Interneti-aadressil www.metsahoiu.ee)

5. Tukia, Harri 2000. Metsien ennalistamisen ekologia. – Metsähallituksen luonnonsuojelujulkaisua. Sarja A 124. Vantaa.

6. Tukia, Harri jt. 2001. Metsien ennalistamisopas. – Metsähallituksen luonnonsuojelujulkaisua. Sarja B 58. Vantaa.


Rainer Kuuba (1971) on maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse magister, töötanud aastaid Eesti metsakorralduskeskuses metsakorraldajana ja Karula rahvuspargis metsaspetsialistina, praegu Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse erametsakorralduse osakonna juht ja Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialist, samuti MTÜ Eesti FSC töörühma juhatuse esimees.



Rainer Kuuba
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet