Eesti Looduse fotov�istlus
04/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotov�istlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 04/2004
Maailma liigirikkuse keskmes Kesk-Ameerikas

Ligi 70 aastat tagasi kirjutas maailmakuulus loodusuurija Nikolai Vavilov [4]: .. iga looduseuurija peab kordki olema troopikas, et tunnetada elu tormilist arengut, et tunda looma- ja taimeriigi kogu vrvigammat, et mista keerukaid suhteid elava ja elutu vahel epiftidest parasiitideni, et taibata elu loovat judu.

Eelmise aasta kevadel suundus paarikmneinimeseline ekspeditsioon Tartust Costa Ricasse. Meid kutsusid Costa Rica riikliku mitmekesisuse instituudi InBio [1] taimeteadlased, et arendada koloogilisi uurimissuundi. Soovisime saada levaadet sealsest rikkast loodusest ning tiendada Tartu likooli teaduskollektsioone. Tartu botaanikaaia uus troopikahoone peaks spetsialiseeruma just Kesk-Ameerika taimedele, mistttu on vaja seemneid ka otse loodusest koguda. InBio oli meile vormistanud ametlikud kogumisload. Ekspeditsiooni juht professor Martin Zobel leidis kaaslasteks loodushuvilised rimehed, kes toetasid kogu ettevtet.

Costa Rica asub otse keset Panama maakitsust, Panama ja Nicaragua vahel. Kaardil sarnaneb Costa Rica territoorium loodesse hppava loomaga, kelle selga uhub ida pool asuv Kariibi meri ning kelle jalad (kaks suurt poolsaart) ligunevad Vaikses ookeanis. Loodest kagusse kulgeb vulkaaniline mestik, mille krgeimad tipud ulatuvad rohkem kui 3,5 km le merepinna. Mitmed vulkaanid on tegevad ka praegusajal.

Mitmekesisuse tippalad. Maa bioloogiline mitmekesisus suureneb ldjuhul poolustelt ekvaatori poole. Sellele seadusprale on pakutud kmneid seletusi. Ilmsesti on olulisim pikeseenergia hulk Maa pinnahiku kohta: see suureneb samuti ekvaatori suunas. Looduskaitse teoreetikud on maailmas eristanud kakskmmend viis piirkonda, kuhu elustiku mitmekesisus on eriliselt koondunud: need on nn. mitmekesisuse keskmed (ingl. hotspots). Kuigi need piirkonnad hlmavad vaid 1,4% maismaast, elab seal 44% soontaimedest ja 35% selgroogsetest loomadest.

ks bioloogilise mitmekesisuse keskmeid on Kesk-Ameerika. Peale soodsa kliima on elustikku mjutanud ka geoloogiline ajalugu. Kui rgse Gondvana mandri tkid sadade miljonite aastate eest lahknesid, arenes igal uuel mandril eriomane elustik. Phja- ja Luna-Ameerika eraldusid ligikaudu 150 miljonit aastat tagasi. Taashinemine toimus aga geoloogiliselt ja evolutsiooniliselt hiljuti: vaid 3,5 miljonit aastat tagasi. Selleks ajaks oli mlemal mandril evolutsioon kulgenud oma teed ja tekkinud erisugused liigid. Just Kesk-Ameerikas kohtusid nii Phja- kui ka Luna-Ameerikast prit liigid, luues aluse suurele liigirikkusele.

Nii tulebki tdeda, et ehkki Kesk-Ameerika sdames asuva Costa Rica pindala on vrreldav Eestiga, on sealt leitud ligi 13 000 taimeliiki (umbkaudu kuus ja pool korda rohkem kui Eestist), 200 imetajaliiki (umbes kolm korda rohkem) ja le 850 linnuliigi (ligi kaks ja pool korda rohkem kui Eestis) [2]. Loendamatu hulk teadusele veel tundmatuid elusolendeid on kirjeldamata.


Saabumine La Selvasse. Kui puuduks inimtegevus, oleks peaaegu kogu Costa Rica kaetud metsaga. Praeguseks on metsasena silinud vaevu kolmandik selle maa territooriumist. Kige ulatuslikum on Costa Ricas tasandiku troopiliste vihmametsade piirkond. Selles regioonis on sademete hulk vga suur ning kuivaperioodid on lhikesed vi puuduvad hoopis. Valdav osa sellest regioonist paikneb Atlandi ookeani poolses kljes. Tasandiku vihmametsad vivad tusta mgede nlvadel kuni 500 meetri krguseni.

Vihmametsaga on parim tutvuda La Selva bioloogiajaamas ja seda mbritsevas kaitsealuses metsas. 1968. aastal asutatud bioloogiajaam asub riigi idaosas. Ndseks on sellest kujunenud ks maailma kuulsamaid troopilise vihmametsa uurimisjaamu. Kaitseala on avatud ka turistidele. Giidide eruditsioon on muljetavaldav: nad teavad enam-vhem kigi rajal kohatavate taime- ja loomaliikide nimetusi ladina keeles ning nende bioloogia iserasusi. [vihmamets.jpg]

Kariibi merelt puhuvate niiskete tuulte tttu on sademete hulk siinses vihmametsas keskmiselt 4000 mm aastas, jagunedes aasta jooksul sna htlaselt. Temperatuur on aasta lbi ligikaudu 25 C. Sellistes kasvuhooneoludes sirgub vimas mets, mille kige krgema rinde moodustavad hredalt paiknevad 5060 meetri krgused hiidpuud. Phivrastik, kuhu on koondunud valdav osa kogu vihmametsa elustikust, on tihedam ja paikneb 3040 m krgusel. Kige alumises rindes kasvab ohtralt palme. Kuna krgustesse prgivad vrad vtavad ra suurema osa valgusest ning maapind kattub aasta ringi pudenevate suurte kuivade lehtedega, pole metsaalune muld viksematele taimedele just kige parem kasvukoht. Seetttu on nemadki vtnud suuna lespoole, vndudes liaanidena piki tvesid vi asustades epiftidena krgemal asuvaid oksi.

Vihmametsa judsime htul. Sellisel laiuskraadil ei ne kuuest kuueni srmegi suhu pista. Pimeduses kihab elu: moskiitovrguga kaetud akende kaudu kostab terve tugev ritsikate ja tsikaadide siristamine, sekka ka konnade krooksumine. Tegelikult ei ole need pris sobivad snad iseloomustamaks helisid vaiksest mootorinurrumisest kuni ketassae vingumiseni. Hommikul summutavad esimeste pikesekiirte le hlekalt rmustavad linnud ised hled. Siinsed linnud ei laula, vaid kriiskavad ksteist ja ahve le karjuda pdes, tpselt nagu loomaaia papagoimajas.


Vihmamets kui botaanikaaed. Metsas liigume algul vaid teejuhi saatel ja mda radu. Hoolimata sellest, et siin on praegu kuivaperiood, kisuvad prillid uduseks ja srk on kogu aeg mrg. Mullal pole kdukihti: kik, mis ripakil, lagundatakse-sakse ja lheb kiiresti taaskasutusse. Seda kogeme eriti ehedalt, kui osast kaasa kogutud viljadest ning seemnetest hakkab juba enne Eestisse naasmist ussipuru vlja pudenema.

Kiire aineringe ja hukese huumusekihi tttu on puude juured pindmised. Kuna tved on krged ja jmedad, on neil raske vihmavalingutes psti psida. Selleks on vaja lisatuge paljudel suurtel puudel on plankjuured. Nende juurte pealmised pooled ulatuvad mullast vlja ja toestavad tve kolmnurksete plankseintena. [f4]

Maale on varisenud pnevaid vilju ja isi, kuid milliselt hiigelpuult nad prinevad, ei suudaks me ilma teejuhita taibata. Siin ei ole mitte ainult vrad liigid, vaid ka vrad sugukonnad. Haisupuulised, seebipuulised ja villapuulised on vaid mned veidra nime, kuid tsise sisuga nited. Ainsaks lohutuseks ppinud botaanikule on kenake hulk liblikielisi puuliike, mis lasevad end kaunviljade jrgi iseseisvalt vhemalt sugukonnani ra tunda.

Hiludes ronivad mda tvesid nii filodendronid kui ka monsterad. Raske on leida rikkumata lehtedega taimi: kui neid ei ole auklikuks nritud, siis on lehepind sageli sammaldega sedavrd kaetud, et lehe tegeliku pealispinna vrvust ja mustrit vib ksnes aimata. Mida vanem leht, seda paksemalt on ta kaetud sammalde polstriga. Kogu lehepealne kooslus sureb, kui leht viimaks puult langeb. Paljude puude lehed on pealt libedad ning htlasi renjad juhtimaks kiiresti ra vihmavett. Nnda on sammaldelgi sinna raske kinnituda.


Vihmametsa loomariik. Kuna elu kulgeb vihmametsas kige intensiivsemalt just krgustes, on binokkel nii epiftsete taimede kui ka loomastiku jlgimiseks sna kasulik. Krgel puude kohal tiirutavad vimsa kollase nokaga tuukanlased. Vrast vrasse liiguvad salkadena mira- ja kaputsiinahvid, kelle toimetuste tttu pudeneb lehti ja vilju, kuid aeg-ajalt ka umbes keskmine rdutis meile tuttavaid toalilli. Oksad on murdunud koos neil kasvavate, lal krgustes vaid hust ja armastusest elavate epiftidega: bromeelialiste, gesneerialiste, orhideeliste ja vhalistega.

Huvitav elukeskkond on bromeelialiste lehekaenlad. Lehtede alused on laienenud, sinna kogunenud veest ja selles lahustunud toitainetest need taimed eriliste kaenlakarvade abil toituvadki. Kuid nendes reservuaarides on leitud kokku le 250 loomaliigi, taimed ja vetikad peale selle.

Lehekaenlaid kasutavad kudemiseks konnad. Costa Rica vihmametsad on vga konnarohked, kusjuures enamik neist (vhemalt 20 liiki) on mingil mral mrgised. Kige silmatorkavamad ongi mrgised liigid, kelle ere hoiatusvrvus neid rasmise eest kaitseb. Meie teele ji punase keha ja siniste jalgadega pisi-puukonn, kes on thelepanuvrne selle poolest, et emaskonnad toidavad kulleseid oma viljastamata munadega. Umbes kahe sentimeetri pikkused isaskonnad laulavad kudemisperioodil hmmastavalt valjusti. See liik pole kohalikest konnadest kll kige mrgisem, aga ktte vtta teda siiski ei tasu.

hel peval ngime puudevrastikus tukkuvat kaksvarvas-laisikut. Fotoaparaadi jrele tormamine osutus liigseks agaruseks, sest loom psis samas kohas ja enam-vhem hes asendis kogu selle aja, mis me looduskaitsealal viibisime. Oma vhese liikuvuse ja lehestikuga hte sulava vrvuse tttu pole laisikut kerge mrgata, kuigi ta olevat vihmametsade kige arvukam imetajaliik.

Paljude loomade elu kulgeb jgedes vi selle kallastel. Viigipuude varjus vib vees silmata kalu, kes sulpsatuse peale kohale kiirustavad, lootes napsata vette kukkunud vilju. Rondina tsuvad vees krokodillkaimanid, veepinnal on neist nha vaid silmad. Jersete puude latvadesse ronivad ennast hommikuti soojendama kuni kahe meetri pikkused harilikud leeguanid, kes ohu korral end lartsatades vette kukutavad. Eemalt vaadates on nad nagu vikesed saurused ning nende kilpidega kaetud pea majesteetlikus profiilis on midagi vga tuttavlikku Kesk-Ameerika indiaanlaste ehetelt ja skulptuuridelt. [f5]


Mstiline loodus mgedes. Suure osa Costa Rica territooriumist hlmavad loode-kagusuunalised meahelikud, mis saavutavad suurima krguse Cerro Chirrip tipus (3820 m). Siin katavad nlvu mgede vihmametsad. Krguse suurenedes alaneb temperatuur ning tasapisi muutub metsade struktuur ja liigiline koosseis. Umbes 12001500 meetri krgusel algavad pilve- ehk udumetsad. Pilvede alumise piiri mrab nii kaugus ookeanist, memassiivi suurus kui ka allpool paikneva taimkatte iseloom. Mida vhem on mgede mbruses metsa, seda krgemale tuseb pilvepiir ja seda ahtamaks jb pilvemetsade territoorium. [f7]

Meie tutvusime pilvemetsadega Tapant looduskaitsealal Talamanca mestikus. Vaateulatus pilvemetsas oleneb pilve tihedusest. mbritsev taimestik on mhkunud udulooridesse, mis vaid aeg-ajalt avavad vaateid kaugemale. See on Costa Rica sademeterohkeim piirkond (ligi 8000 mm/a). Temperatuur on siin mrksa madalam kui tasandiku vihmametsas, aasta lbi keskmiselt 18 C.

Mets on hredam ja valguskllasem, seetttu on ka maapinnal rohkem taimi. Kohati on maapind lausaliselt kaetud niiskuslembeste sammaldega. Neid ripub ohtralt ka puuokstel. Costa Rica lunapoolsetes pilvemetsades on lekaalus igihaljad tammed. Tvedel kasvab palju samblikke, puusnajalgu ja orhideesid. Kaitseala metsades elutseb le 200 linnuliigi, sealhulgas ka maiade pha lind ketsal.


Paramo pole troopika moodi. Umbes 3000 meetri krgusel on puud juba ige madalad ning moodustub kbusmets. Veelgi krgemal asuvad saarekestena hredate psaste ja kbusbambusega krgrohustud ehk paramod. Paiguti, kus vee liikumine on takistatud, on mnest neist kujunenud pideva sammalkattega ning ohtrate snajalgadega sood, nn. turberad. Meie tutvume paramoga Talamanca mestikus Cerro La Muertel ehk Surmamel. Mgi on oma nime saanud ootamatult saabuvate ja teelt eksitavate udude tttu. Talvisest Eestist tulnuina suhtusime hoiatusse, et paramosse minnes tuleb soojalt riietuda, kllalt leigelt. Kuid asjata: klm, niiske udu ja ltsuv tuul sunnib kapuutse phe tmbama ja jopelukke kinni tirima.

Taimestiku moodustavad siin peamiselt mgibambused, sekka rinnuni ulatuvad kanarbikulised ja veidi mrdiliku ilmega eskallooniad. Mned taimed on siin eriti suured: udus seisavad viirastustena puukujulised sarikalised. Kegakatsutavamas kauguses on hiigelsuured mehhiko ohakad (Cirsium mexicanum). Maas kivide vahel kasvavad srmejmedused ja vhemalt 30 cm krgused kollad.

Elustik peab siinses krguses taluma sna suuri temperatuurikikumisi. Pevased plusskraadid vahelduvad iste miinuskraadidega. Seetttu kohtab siin palju padjand- ja rosetttaimi. On kindlaks tehtud, et padjandtaime vi leheroseti sees vib temperatuur olla kuni kuus kraadi krgem kui mbritsevas hus [3]. Hoolimata sademetest ja udust vib taimedel tekkida madalast temperatuurist, suurenenud aurumisest ja kuivatavatest tuultest tulenev fsioloogiline kuivus. Aurumise vhendamiseks ja kaitseks liigse ultraviolettkiirguse eest on lehed sageli viksed vi karvased. Paramo on troopilises maailmas ks kasin ja isegi veidi srrealistlik elupaik. [f8]


Haruldane kooslus kuiv troopiline mets. Loode poole liikudes neme hoopis teistsuguse ilmega tasandikumetsi. Kuivaperiood on kige pikem riigi loodeosas, kestes detsembrist maini. Peale selle on mnendalane kuivaperiood ka juulis ja augustis. Kuivemates oludes on mets madalam ning suurenema hakkab heitlehiste puude hulk. Sademeid tuleb siin vaid 10002000 mm aastas, sest talvekuudel puhuvad kirdetuuled kaotavad le Nicaragua ja Costa Rica territooriumi lnerannikule judes kogu niiskuse. Kesk-Ameerika kuivad troopilised metsad on nii Costa Ricas kui ka kogu piirkonnas rmiselt ohustatud. Tiheda inimasustuse ja kerge sttivuse tttu on metsadest alles vaid kaks protsenti, sedagi peamiselt looduskaitsealadel.

Tutvusime kuiva troopilise metsaga Santa Rosa looduskaitsealal. Vljudes konditsioneeriga bussist, satume raagus ning tiesti kollaseks krbenud rohuga troopilisse heitlehisesse metsa niisugust puukrbe ei osanud ette kujutada. On veebruar; vihma sadas viimati kaks kuud tagasi ja uut sadu on oodata mais. Maa hkab kuumust, eresinises pilvitus taevas lmab pike. Ka kige kirglikumad suitsetajad ei sanda sellistes oludes sigaretti lita.

Matk tulipalavas metsas, kus lehestik ei paku varju, on kurnav, kuid vga huvitav. Krgemad puud, mis vivad ulatuda 30 meetrini, kuuluvad enamasti liblikieliste hulka. Madalamad alusmetsa puud-psad langetavad lehed hiljem, mistttu on siin-seal nha ka rohelisi lehti. Siin kasvavad akaatsiad, kellel on tekkinud omaprane smbioos sipelgatega. Sipelgad leiavad elupaiga akaatsiate astlais ning toituvad suhkrurikkast leherootsu nektaariumide eritisest. Vastutasuks kaitsevad sipelgad akaatsiaid kahjurputukate eest ja hvitavad kodupuu mbruses taimede tusmed ning isegi puu vastu puutuvad vrad lehed ja oksad. [akaatsia.jpg]

Metsa lbiv jgi on suures osas kuivanud, vaid koolmekohtades vib leida mne veelombi. Rabinal tormab lbi kuiva lehestiku kahel jalal jooksev kiiverbasilisk. Kaunid sinimustvalge sulestiku ning peatutiga haraknrid hlitsevad inimese tulekul revalt. Kuiv troopiline mets on koduks ka paljudele imetajatele. Meil nnestus nha niteks vikesekasvulisi valgesaba-pampahirvi.

Rajal kohtume palja indiaanlase Gumbo Limboga selliste nimedega kutsutakse kummiburserat, mis paistab silma rohelise, justkui tis puhutud sileda tvega, mis omakorda on kaetud hukese oranika koorega. Sel ajal kui lehti pole, fotosnteesivad aktiivselt koores olevad kloroplastid, oran filter on kaitseks liigse kiirguse eest.

Koju saabume hinnalise pagasiga. Peale sadade Tartu likooli herbaariumi tiendavate ja edaspidiseks ppe- ning uurimistks vajalike nidiste ning pildimaterjali sirgub seemnetest tiendus uuele troopikamajale. Hmmastavalt suureks ja mitmekesiseks on osutunud ka pagasi deklareerimata osa uued teadmised.


1. InBio. http://www.inbio.ac.cr/en/default.html

2. Janzen, Daniel H. (ed.) 1983. Costa Rican Natural History. London, University of Chicago Press.

3. Luteyn, James L. et al. 1999. Paramos: A Checklist of Plant Diversity, Geographical Distribution, and Botanical Literature. Memoirs of the New York Botanical Garden, V. 84.

4. Vavilov, Nikolai 1967. Viis kontinenti. Tallinn, Valgus.


Nele Ingerpuu (1954) on broloog, Tartu likooli botaanika ja koloogia instituudi teadur.

lle Reier (1955) on botaanik, Tartu likooli botaanika ja koloogia instituudi teadur.

Meelis Prtel (1969) on Tartu likooli botaanikaprofessor.



Nele Ingerpuu, lle Reier, Meelis Prtel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012