Eesti Looduse fotovõistlus
05/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 05/2004
Apteegikaan, kena vereimeja

Eestis elavast 18 kaaniliigist on kõige kuulsam kahtlemata apteegikaan (Hirudo medicinalis). Kaanid on rõngussid, nagu vihmaussidki. Erinevalt mullas elavatest hõimkonnakaaslastest tekitavad need madalates seisuveekogudes inimest ründavad vereimejad paljudes vastumeelsust. Tegelikult on need loomad väga kenad ning väärivad omapärase eluviisi ja kasulikkuse tõttu kaitset.

Apteegikaani kirjeldas esimest korda Carolus Linnaeus 1758. aastal oma suurteoses Systema Naturae. Hiljem on välise morfoloogia alusel liigi sees eristatud mitu vormi. Neist tuntumad on f. officinalis, keda on eri keeltes kas kasutusviisi või leiukohtade järgi nimetatud nii ungari või krasnodari kui ka lihtsalt apteegi- ja apteekrikaaniks, ning f. medicinalis (ka f. serpentina) ehk ravikaan, ka saksa või ukraina kaan. Peale nimetatute on teada mitu lokaalset apteegikaani värvusvariatsiooni.

Meie jaoks teeb eri vormide maakeelse nimetamise segaseks asjaolu, et Eestis ja naabermaades elav loom kuulub oma välistunnuste järgi põhjapoolse levikuga f. medicinalis hulka. 1930. aastate kirjanduses on apteegikaani eesti keeles nimetatud ka verekaaniks, ilmselt germaani keelte eeskujul. Samal ajal oli juba kasutusel ka apteegikaani nimetus.

Pärastsõjaaegses eestikeelses teatme- ja õppekirjanduses on seda liiki nimetatud vaid apteegikaaniks. Loode-Saaremaal kutsutakse apteegikaani ka praegu rahvakeeles kirjuks kaaniks. Seda märgiti juba 1930. aastal [15]. Arvatavasti on sellest lähtudes hakatud apteegikaani hiljuti taas kirjukaaniks kutsuma [16, 17, 18]. Salgamata kõikide kirgaste nimede sobivust sellele loomale, jääme siiski enim kinnistunud nimetuse “apteegikaan” juurde ning soovitame seda kõikjal kasutada ametliku eestikeelse liiginimetusena.

Põhiareaali naabruses on apteegikaanil kirjeldatud mitu sõsarliiki. Nii asustab Põhja-Aafrikat väga sarnase välimuse ja bioloogiaga kaan Hirudo troctina; Kaug-Idas ja Jaapanis elutseb aga Hirudo nipponia. Ka neid kaaniliike on seal läbi aegade meditsiinis laialdaselt kasutatud. Kogu maailmast tuntakse üldse ligi 600 liiki kaane, kellest enamik elab meist tunduvalt soojema ja niiskema kliimaga aladel.

Verejanuline kaunitar. Eestis elavate apteegikaanide selgmine külg on rohekaspruun, umbra tooni. Seljal kulgeb piki keha mõlemal pool kolm ookerpunast pikitriipu, kusjuures keskmistel triipudel on mustjate südamikega silmlaigud. Kõige äärmise punase pikitriibu kõhtmisel küljel kulgeb kuldookerjas triip. Kaani kõhtmine külg on määrdunudkollane, seda ilmestab ebaühtlase tihedusega mustjas marmorjas muster.

Apteegikaani keha mõlemas otsas on tahapoole laienev paeljas iminapp. See võib isendi seisundist, aktiivsusest ja vanusest olenevalt olla eri suurusega. Täiskasvanud, hiljuti küllaldaselt toitunud kaani pikkus võib ulatuda kuni 15 sentimeetrini ja kehakaal kuni 40 grammini. Loodusest leitud suurimate, hiljuti toitunud isendite kaal ulatub 10–15 grammini.

Nii võib täissöönud kaan tõepoolest olla kogukas vereimeja. Siiski pärinevad kõik suuruse- ja kaalurekordid tehisoludest, kus kaanidele on kindlustatud korrapärane toitumisvõimalus. Looduses ja eriti levila põhjapoolses osas, kus apteegikaani põhilised saakobjektid on energeetiliselt vaesema verega kahepaiksed, jääb nende suurus märksa tagasihoidlikumaks.

Apteegikaani selgmine külg on kumer, kõhtmine aga lamedam. Kaani keha iseloomustab väline rõngastus nagu rõngussile kohane, kuid need sissesoonistused haaravad vaid epidermi. Apteegikaanil on keha sees 33 lülide (segmentide) jäänukit. Keha eesosas paiknevad viis lihtsa ehitusega silmapaari, mis tajuvad valguse muutusi ja liikumist.

Apteegikaani eesmine, suuiminapp ümbritseb looma suud ja on tunduvalt väiksem kui lihasterikka ringvalliga ümbritsetud kausjas tagaiminapp. Iminapaga saab apteegikaan kinnituda substraadi või saaklooma külge. Iminapp toimib vaakumit tekitades.

Eesmise iminapa põhjas paiknevad apteegikaani toitumisel olulisimad organid – lõuad. Apteegikaanil on kolm kitiinist poolringikujulist Y-tähena paiknevat lõuga, mille kaarjas servas on 40–100 väikest, kuid imeteravat hammast. Lihaste abil lõugu edasi-tagasi liigutades saetakse vaid mõne sekundi jooksul ohvri nahka Mercedese logo meenutav haav, millest imipump asub kohe verd imema.

Et vere imemine kulgeks tõrgeteta, eritab apteegikaan neelu avanevate süljenäärmete kaudu valgulist ainet hirudiini. See toimib väga tõhusa hüübimisvastase ainena ehk antikoagulandina: hoiab vere vedela ning ühtlasi aitab hiljem kaani pugutaskutes konservandina verd säilitada.

Teistest meie kaanidest on apteegikaanile suuruselt ja välimuselt lähedasim hobukaan (Haemopis sanguisuga). Erinevalt apteegikaanist on hobukaani selg mustja värvusega ja kõhupool hallikas. Tema liigutused ei ole nii jõulised ja kiired kui apteegikaanil. Oluliselt erineb aga nende liikide toitumisbioloogia: hobukaan suudab oma nõrkade lõugadega neelata vaid terveid väikesi selgrootuid või kahepaiksete varases arengujärgus vastseid. Inimese liikumist vees tuleb uudistama ja peagi ka ründama vaid apteegikaan.


Apteegikaan kui kahepaikne. Apteegikaan elab nii vees kui ka maismaal. Vastupidi kitsamas mõistes kahepaiksetele veedab ta suurema osa ajast siiski vees ning suundub kuivale maale üksnes sigima.

Apteegikaan on stenotoopne liik, kes eelistab mudase põhjaga, rohke vee- ja kaldataimestikuga väikesi magedaveelisi seisuveekogusid (väikejärved, tiigid, sooloigud jms.). Ta võib edukalt asustada ka mahajäetud karjääride tiike. Näiteks Inglismaa paremini tuntud ja elujõulisem apteegikaani populatsioon asustab just karjääriveekogusid Kenti krahvkonnas Dungeness’is [20].

Viimaste aastate välitööde andmetel asustab apteegikaan ka Saaremaal mõnda mahajäetud ning isegi intensiivselt kasutatava kruusakarjääri lompi. Siiski on meie karjääride asurkonnad väikesed ja ebastabiilsed. Nii ei kohatud kahes algul apteegikaanidega arvukalt asustatud karjääris mõned aastad hiljem enam ühtegi isendit.

Apteegikaan elab ka ajutistes, kuivavates seisuveekogudes. Ta talub vee väiksemat hapnikusisaldust kui enamik teisi meie kaaniliike. Tema elupaigad võivad paikneda nii põllumajandus- kui ka poollooduslikus ja looduslikus maastikus (metsad, niidud, sood). Kuna apteegikaan on parasiit, peab tema elupaikades kindlasti leiduma peremeesorganisme, peamiselt kahepaikseid ja imetajaid.

Apteegikaan on katkendliku levikuga liik, kes ei ela ka oma levila keskel Lõuna-Euroopas mitte kõigis sobilikes veekogudes. Tema elupaigas peab olema ühel ajal täidetud mitu tingimust: leiduma sobivaid peremeesorganisme, sooja, kuid mitte ülesoojenevat vett; veetase võib mõõdukalt kõikuda, maa ei tohi läbi külmuda (või vaid väga vähesel määral), kaldataimestik peaks olema rohke, vesi vähese soolade ja lubjasisaldusega ning reaktsioonilt lähedane neutraalsele jne.


Isukas pirtsutaja. Apteegikaan on selgroogsete loomade välisparasiit. Tema peremeesorganismid on kahepaiksed (vesilikud, konnad ja kärnkonnad), imetajatest eelkõige koduloomad veis ja hobune, kohati inimene ning harvemini veelinnud ja kalad.

Saaremaal on tugevamad (rohkem isendeid, mitmekesine vanuseline struktuur) apteegikaani asurkonnad hobuste karjamaadel või veekogudes, kus aeg-ajalt käivad looduslikud loomaliigid rabakonn, kärnkonn, sookurg, põder jt. Leedus oletatakse, et vähemalt osas järvedes toitub apteegikaan ainult looduslikel peremeesorganismidel (koger, latikas, põder) [13].

Kahepaiksete verd imevad ennekõike noored kaanid, kellel pärast munast koorumist ja kookonist väljumist ei ole lõuad veel küllalt tugevad, et läbistada imetajate nahka. Arvatavasti peab noortel kaanidel vähemalt kaks esimest toidukorda olema võimalik parasiteerida kahepaiksetel [4, 21]. Seetõttu on kahepaiksed ja nende kudemine kaanide populatsiooni säilimise seisukohalt väga tähtis. Samas võib apteegikaani ja kahepaiksete kooselust sugeneda konflikt eri kaitse-eesmärkide vahel: kaanide rohkus ja konnade vähesus samas elupaigas võib mõnelegi kahepaiksele saatuslikuks saada [6].

Toitumise korrapärasus ja toidu piisavus, samuti kevadine esimene toitumine on apteegikaani eduka paljunemise alus. Täiskasvanud apteegikaan imeb 20–40 minutit vältava toitumiskorra jooksul 10–30 ml verd, suurendades sellega oma kehakaalu kuni kümme korda. Seejärel võib ta toitumata elada kuni kaks aastat.

Eestis hakkavad esimesed talvitunud kaanid saakloomi ründama tavaliselt aprillis-mais. See aeg langeb enamasti kokku kahepaiksete sigimisaja lõpuga. Uuringute järgi vajab apteegikaan aktiivse elutegevuse alustamiseks siiski kõrgemat veetemperatuuri kui kahepaiksed.


Paigatruu hermafrodiit. Väheliikuvana veedab apteegikaan oma elu väikese pindalaga, aga kindlas elupaigas. Suguküpseks saab apteegikaan kolmeaastaselt. Eluea kohta pole andmeid, tehisoludes on nad vastu pidanud üle viie aasta.

Edukas toitumine käivitab sigimisprotsessi. Apteegikaan on liitsuguline loom. Paarumine toimub tavaliselt vees. Juulis-augustis muneb kaan veekogu kaldavööndis maismaale niiskele mullale, kaldataimede juurte ja varte vahele 2–4 kookonit, millest igaüks sisaldab tavaliselt 3–10 (harva kuni 30) muna. Inglismaal vanas kruusakaevanduses elavate apteegikaanide munakookonid olid eranditult kõik paigutatud veepiirist 65–90 cm kaugusele karvase pajulille juurestiku lähedusse [20].

Apteegikaan sigib korra aastas ja nii mitu aastat järjest. Elukäiguteooria järgi on apteegikaan selgrootute loomade hulgas hea näide K-strateegist, keda iseloomustab näiteks pikk eluiga, aeglane kasv ja vähene arv suuremõõtmelisi järglasi [20]. Optimaalne välistemperatuur munemiseks on 22–23 oC. Munade arenguperiood oleneb temperatuurist: kui sooja on 18–20o, vältab see 35–45 päeva. Munadest koorunud noorloomad võivad esimese toitumiseta elada mitu kuud. Et normaalselt areneda, peavad noored kaanid siiski toituma iga kuu või kahe tagant. Nagu juba mainitud, on selleks vajalik kahepaiksete leidumine sigimisveekogu läheduses.

Saaremaal on esimesi inimest ründavaid apteegikaane kohatud 24. aprillil, viimaseid veel 15. oktoobril (veetemperatuur 11 oC). Apteegikaanide arv ja aktiivsus Saaremaa väikeveekogudes on suurim mais-juunis, kui veetemperatuur on 15–22 oC. Suve teisel poolel apteegikaanide aktiivsus ja nähtud isendite arv väheneb: juba augusti teisel poolel ja septembris on neid väga vähe.


Üle ilma tuntud haruldus. Palearktilise levikuga apteegikaani areaal ulatub Pürenee poolsaarest Euroopas kuni Uurali mäestikuni idas. Põhjas elab apteegikaani tänapäeval veel Ahvenamaal ja Soome mandriosa lõunarannikul, Rootsis Skånes ning Ölandi ja Gotlandi saarel, Taanis üliharuldasena Jüüti poolsaarel ja veidi tavalisemana saartel (sagedasem Bornholmi saarel). Norras leidub apteegikaani vähestes kohtades maa lõunaosa rannikualadel. Briti saartel asustab 20. sajandi alguses kord juba väljasurnud liigiks peetud apteegikaan tänapäeval kindlalt tõestatult paarikümmet leiukohta. Venemaal ulatub levila põhjas kuni Peterburi ja Moskva ümbruseni. Apteegikaani leviku kese asub Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Peale Euroopa teatakse apteegikaani veel vähestes kohtades Lähis-Idas, Ees- ja Kesk-Aasias ning Kaukaasias.

Apteegikaani on ajaloo jooksul uutele aladele teadlikult levitanud ka inimene: Põhja-Aafrikasse, Türki, mitmele poole Venemaale ning Põhja- ja Kesk-Ameerikasse. Valdav osa apteegikaani introdutseerimisest väljapoole looduslikku areaali on lõppenud siiski edutult ning Uues Maailmas apteegikaani looduslikke asurkondi tänapäeval ilmselt pole.


Õitseng ja häving. Apteegikaan oli kuni 19. sajandi keskpaigani Kesk- ja Lõuna-Euroopas laialt levinud ja arvukas loomaliik. Seda tõestavad mitmekümnete miljonite isenditeni ulatuvad iga-aastased väljapüügi ja impordimäärad. Kaaniteraapia kõrgmood, mis saavutas oma lae 19. sajandi esimesel poolel, põhjustas sajandi keskel apteegikaanide leiukohtade ja arvukuse kiire vähenemise.

Nende loomade levik ja arvukus vähenes eriti kiiresti Saksamaal ja Austrias. Hannoveri ümbruses keelati apteegikaanide püük ja eksport juba 1823. aastal. Veidi hiljem – 1827 – andis Austria valitsus kahele Viini kaupmehele ainuõiguse kasutada eksporditavate kaanide kasvatamiseks just selleks kaevatud veekogusid. 1828. aastal keelati Sardiinias kaanipüük kaheks aastaks. Moldaavia aladel 1835. aastal alanud apteegikaanide eksport ammendas peagi piirkonna varud täielikult. Belgias keelati eksport 1844, Hispaanias ja Portugalis 1850. aastatel. 1845. aastaks lõpetati kaanieksport Böömimaal ja enamikus Itaalia aladel [10].

Hoolimata mõningatest kehtestatud püügi- ja ekspordikeeldudest, ahenes apteegikaani arvukus ja levila endistviisi. Apteegikaan suri Norras välja juba enne 1854. aastat, Briti saartel 1910 ja Saksamaal enne 1922. aastat. Hollandis ei teatud 20. sajandi alguses ühtegi apteegikaani leiukohta; loom taasavastati alles 1946. aastal. Rootsis ja Taanis oli 20. sajandi keskpaigaks apteegikaani levila kahanenud kümneid kordi. Soomes oli see kaan möödunud sajandi alguses maa lõuna- ja keskosas kuni 63. põhjalaiuseni tavaline, ent saja aastaga on temast saanud vaid Edela-Soomes paaris leiukohas elav haruldus [1, 2, 7, 9].

Praegu on apteegikaani kunagisest arvukast asurkonnast Euroopas alles vaid riismed. Enamikus riikides peetakse teda ohustatud või ohualtiks loomaliigiks. Arvukamad ja elujõulisemad populatsioonid on säilinud Ungaris, Türgis, ilmselt ka mõnes piirkonnas Ukrainas, Taga-Kaukaasias ja Venemaal. Huvitava kokkusattumusena on mitmel hääbunud asurkonnaga maal apteegikaani elujõulisemad ja arvukamad populatsioonid säilinud mandrist eraldi asuvatel suurematel saartel: Itaalias Sardiinias, Soomes Ahvenamaal, Rootsis Gotlandil ja Ölandil, Taanis Bornholmil, Eestis Saaremaal ja Hiiumaal.


Eestis on apteegikaan olnud läbi aegade hajusa levikuga vähearvukas loomaliik. Ilmselt ühe esimesena on apteegikaani Eesti alalt nimetanud August Wilhelm Hupel: “III. Blutigel H. medicinalis. Leitakse siin-seal, muuhulgas Kodaveres ühes Kudina mõisale kuuluvas järves, kus küll ühtki kala pole” [3, lk. 484]. Carl Russwurm on maininud, et 18. sajandil oli apteegikaan Ruhnu saarel sagedane loom, kes aga 19. sajandi alguses seal ilmselt temaga kauplemise ja ravitsemise tagajärjel välja suri.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel teati 24 leiukohta, neist 16 asusid Saaremaal, 1 Hiiumaal ja 7 mandril. Viimase kümne aasta jooksul tehtud apteegikaani leviku selgitamise välitööde, seire ja juhuleidude alusel on teada kokku 27 leiukohta [14].

Tänapäeval on nii Eestis kui ka ilmselt kogu levila ulatuses teada suurem osa apteegikaani leiukohtadest, kuna ta elab väga piiratud aladel, on eripärase parasiitse eluviisiga ning tema välimus ja käitumine eristub teistest kaaniliikidest selgelt.


Inimkonna ravitseja. Apteegikaanide kasutamise kohta meditsiinis on esimesed teated 5. sajandist e.m.a. Indiast. India ravitsejate Caraka ja Sushruta tuntud sanskritikeelne teos on pühendanud “Sushruta-Samhita” kaanidele terve peatüki “Kaanid: kuidas ja millal neid kasutada”, kirjeldades paljusid kaaniravi võtteid pisiasjadeni. Kaaniravi kui vahend paljude tõbede vastu oli au sees ka muistses Hiinas, Babüloonias, Kreekas ja Roomas.

17. sajandil kasutati apteegikaane inimeste ravis laialdaselt kogu Euroopas. Erilise hoo sai kaaniteraapia sisse 19. sajandi esimesel poolel, omandades peagi äärmusliku moevoolu mõõtmed. Kaanidega ravitseti kõikvõimalikke haigusi, sageli eemaldati nendega lihtsalt nn. halba verd. Kaanidega oli võimalik verd lasta kohtadest, kuhu terariistaga ligi ei pääsenud.

Apteegikaanide kasutamise kõrgaeg oli 1820.–1845. aastatel Prantsusmaal, kuhu imporditi aastas kuni 60 miljonit isendit. Ainuüksi Pariisi haiglates lasti ravialustel kaanide abil aastas üle 300 000 liitrit verd. Nn. kaanimaania ajal eirati sageli nii meditsiini põhimõtteid kui ka tervet mõistust.

Soomes, kus apteegikaani levila ja arvukus on praeguseks kahanenud kriitilise piirini, kasutasid apteekrid ja arstid 19. sajandi keskel aastas ligikaudu 55 000–75 000 apteegikaani, kellest umbes 10 000 looma olid püütud oma maalt.

Ka Eestist on hulgaliselt kirjalikke allikaid, mis viitavad kaanide tarvitamisele inimeste ravis 18.–20. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel ostsid Eestis apteegikaane (sel ajal kalli hinnaga: 1.75 kr/isend) rohupoed kaaniteraapia ja Tartu ülikooli teadustöö tarbeks.

Kaanide arvukuse järsu vähenemise ja moe muutuste tõttu vähenes 20. sajandi algul ka apteegikaanide kasutus. Siiski on kaanidega ravitsemine seniajani rahvameditsiini osa mitmel paremini säilinud omakultuuriga maal, sealhulgas ka Eestis.

Nüüdisajal asendavad kaaniteraapiat kolm kaanide kasutusviisi. Olulisim ja laiaulatuslikem kasutusala on farmaatsiatööstus. Apteegikaanile on saatuslikuks saanud talle enim kuulsust toonud eritis hirudiin, mida looma süljenäärmed eritavad haava sisse, et hoida verd hüübimast. Hiljuti on apteegikaani süljenäärmete eritises leitud veel teisigi bioaktiivseid ühendeid, nagu hüaluronidaas, fibrinolüütiline ensüüm, hementiin-destabilaas, kollagenaas, histamiin, mitmed lipaasid ja esteraasid, anesteetilised ning vasodilatoorsed ained jne. Kuigi biokeemilise sünteesi vallas on saavutatud edu, on siiski ka looduslikest populatsioonidest kogutud ja kasvandustest pärit apteegikaanid väga nõutav kaup farmaatsiatööstuses.

Apteegikaane kasutatakse ka plastilises kirurgias ja mikrokirurgias. Kaani süljenäärmeis sisalduvate ühendite abil hoitakse kirurgias ära veresoonte vigastustest tingitud operatsioonijärgset hüübimisohtu ning mõjutatakse soodsalt siirdatavaid kudesid ja elundeid.

Kolmas laialdane apteegikaanide kasutusala on teadus- ja õppetöö. Apteegikaan on klassikaline uurimisobjekt neurobioloogias ja -füsioloogias. Suure tõenäosusega on just apteegikaanist kõrvuti äädikakärbse ja varbussiga avaldatud kõige rohkem teaduslikke töid. USA ülikoolides kasutati 1980. aastatel teadus- ja õppe-eesmärkidel kuni 1,5 miljonit apteegikaani aastas.

Päriselt ei ole kadunud ka traditsiooniline kaaniteraapia. Kaane kasutatakse endiselt edukalt paljude haiguste, näiteks kõrgvererõhktõve, glaukoomi, südame isheemiatõve, tromboflebiidi, veenilaiendite ja hemorroidide raviks [5, 12].

Kuigi elutingimuste suhtes väga nõudlikku apteegikaani kasvatavad tänapäeval tehisoludes paljud firmad Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Ukrainas, USA-s jm., ei ole see veel kahjuks täiel määral asendanud loomade kogumist loodusest. Praegusajal on suurimad looduslikest populatsioonidest kogutud apteegikaanide eksportijad Ungari, Kreeka, Balkani poolsaare riigid ja Türgi, kust eksporditakse aastas kokku ligi kümme tonni (s.o. miljoneid isendeid) apteegikaane.


Mis ohustab verejanulist parasiiti? Ohutegurid võib tinglikult jaotada inimtekkelisteks ja looduslikeks. Loomulikult on selline jaotus subjektiivne. Nii võib peremeesorganismide arvukuse languses süüdistada peamiselt inimest, kuid näiteks kahepaiksete asurkondade vähenemises ja hukus on nähtud ka globaalset, vähemalt osaliselt looduslikku protsessi.

Paljud väikeveekogud on tõepoolest hävinud peamiselt loodusliku maakerke ja kinnikasvamise tõttu. Ent teisest küljest on see seletatav ka kaudsete inimmõju muutustega. Mõjude hindamisel peab arvestama, et eraldi võetuna ei ole enamik ohutegureid apteegikaanile saatuslikult ohtlikud, kuid mitu tegurit koos võivad üksteise mõju võimendada.

Inimmõjudest ohustavad meil apteegikaanile sobivaid väikeveekogusid kõige enam veereþiimi muutused, veekogude risustamine ja reostamine, kaldaalade rikkumine ning kaevandustööd. Oletatavasti hävis Eestis mitu apteegikaani elupaika (nt. Mudajärv Saaremaal) 20. sajandi esimesel poolel alanud ulatusliku maaparanduskampaania käigus. Maaparandustööd ohustavad apteegikaani elupaiku ka tänapäeval, eelkõige intensiivsema põllumajandusega alade naabruses.

20. sajandil vähenes apteegikaanide arvukus kogu Euroopas, sest peremeesorganisme oli jäänud järsult vähemaks ning karjatatavad märgalad ja väikeveekogud kadunud; ühtlasi oli neid loomi intensiivselt välja püütud.

Eestis on karjatatavate looduslike rohumaade pindala vähenenud viimase sajandi jooksul ligi kümme korda; mitu korda vähem on ka koduloomi. Suur osa Eestis teada olevatest apteegikaani elupaikadest ja nende lähiümbrusest on olnud kasutuses koduloomade karjamaadena, mida tõendavad ka seal praeguseni püsinud karjaaedade jäänused.

Karjatamise tõttu ei kasvanud rannaniidud ja teised poollooduslikud kooslused heina ja kulu täis ega võsastunud ning maakerke tagajärjel kuivavate väikeveekogude asemele tekkis mere alt vabanenud kohtadesse järjepidevalt uusi veekogusid. Praegusajal on paljud rannikulähedased ja ka sisemaal asuvad poollooduslikud kooslused kinni kasvanud ning väikeveekogud maakerke tõttu kuivanud, eutrofeerunud või roostunud. Enamiku aastast kuivana püsinud endised veesilmad Saaremaa rannikualadel on seetõttu minetanud oma väärtuse apteegikaani elupaigana.

Ajalooliselt kujunenud levikust hoolimata on tänapäeval teadaolevast 27 apteegikaani elupaigast või selle lähiümbrusest vaid kolm ehk ligikaudu kümnendik kasutusel hobuste või veiste karjamaana.

17.–19. sajandil toimunud apteegikaani piiramatut väljapüüki ja kaubandust on peetud tema arvukuse vähenemise algpõhjuseks. Ent ka nüüdisajal on apteegikaanide püük ja nendega kauplemine selge ohutegur, eriti väikeste jäänukpopulatsioonide püsimisele. Kuna apteegikaane ja tema saadusi enim tarbivate Lääne-Euroopa maade looduslikud asurkonnad on rüüstatud või täielikult hävitatud, on pilgud suunatud paremini säilinud loodusega maade poole (nt. Ungari, Türgi, Ukraina, Poola). Nende hulka võib sattuda ka Eesti.


Inimtekkelised ohutegurid on ka keskkonnamürgid, sest apteegikaan on nende suhtes väga tundlik. Mürkained ja radioaktiivsed jääkained mõjutavad kõige esmalt apteegikaani käitumist, toitumisfüsioloogiat ja sigimist [8]. Apteegikaanile võivad kahjulikult mõjuda ennekõike väetised, pestitsiidid, herbitsiidid, mootorikütused ja keemilised pesuained.

Saaremaa vahetult paekivisel aluspõhjal paiknevad või viimasest vaid õhukese pealiskorra kihiga eraldatud väikeveekogud on keskkonnamürkidega saastumise suhtes eriti õrnad. Just laialdaselt ja sageli hoolimatult kasutatud tugeva toimega pesuvahendid, põllumajandusmürgid ja väetised võivad saada kaanidele saatuslikuks. 1960.–70. aastatel kadusid apteegikaanid äkki mitmelt poolt Lääne-Saaremaalt, ent teatavasti rajati samal ajal kolhoosi või sovhoosi väetisekuure. Sellele seosele on osutanud mitmed kohalikud põliselanikud.

Looduslikest mõjuritest võivad apteegikaani ohustada pikaajaline külm ja põud. Näiteks viimasel kahel (2002 ja 2003) eriti kuival ja kuumal suvel kuivas Saaremaal kiiresti enamik väikeveekogusid. Eeskätt kannatasid pikka aega veepuuduse all loopealsetel- ja rannikualadel asuvad apteegikaani elupaigad. Sisemaa madalsoodes, väikejärvedes ja karjäärides püsis vesi suvi läbi, ehkki vähenes pindalalt tunduvalt. Kuidas mõjub kuum ja kuiv suvi apteegikaani eri lokaalpopulatsioonidele, vajab lisauuringuid.

Apteegikaani loodusliku vaenlasena on sagedamini nimetatud hobukaani. Hobukaan on röövtoidulise eluviisiga loom, kes toitub kõigist selgrootutest, kellest jõud üle käib. Ta eelistab vihmausse, aga ka teisi kaane, väheharjasusse, maismaa ja magevee tigusid, karpe, putukavastseid, kahepaiksete kulleseid, kalamaime jne. [11]. Apteegikaanide, eriti vastkoorunud noorloomade ja väiksemate vanaloomade langemine hobukaani saagiks ei ole sugugi välistatud.

Looduslikest teguritest võivad apteegikaani arvukusele mõjuda röövkalad, näiteks ahven, ja veelinnud. Samas näiteks ei ilmutanud peamiselt veeloomadest toituv nastik laborikatses apteegikaani suhtes erilist huvi [20]. Väikseid, hiljuti koorunud apteegikaane võivad rünnata selgrootud röövloomad, nagu kiilivastsed ja selgsõudurlased (Notonectidae). Eestis pole apteegikaani kui teiste organismide saakobjekti kohta vaatlusandmeid.

Apteegikaan on enamikus maades, kus teda tänapäeval veel leidub, looduskaitse all. Teda kaitstakse mitme rahvusvahelise konventsiooni ja punase raamatu abil. Eestis kuulub apteegikaan kaitstavate liikide II kategooriasse: teda on keelatud püüda, häirida ja koguda ning tema elupaiku kahjustada.


Kas põlastus- või austusväärne naaber? Kuidas siiski suhtuda sellesse paljude meelest eemaletõukava eluviisi ja jäleda välimusega kuulsusesse? Apteegikaan on meie maa põliselanik. Ta on tõend meie looduse seni veel säilinud omapära ja rikkuse kohta. Meile on ta samatähenduslik kui näiteks puisniit, kõre või tutkas. Kõik nad on elanud aastatuhandeid kõrvuti inimesega. Inimene on sõltunud neist ja nemad inimesest. Jääb vaid loota, et need huvitavad ja inimkonda palju ravinud loomad suudavad laiutava naabri kõrval püsima jääda.



1. Felix, Rob; van der Velde, Gerard 2000. Voelt de medicinale bloedzuiger Hirudo medicinalis zich wel zo lekker in Nederland (Hirudinea)? – Nederlandse Faunistische Mededelingen 12: 1–10.

2. Forselius, Sten 1952. Blodigeln (Hirudo medicinalis L.) i Norden. – Svensk Faunistisk Revy 3: 67–79.

3. Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. II. Riga.

4. Keim, Albert. 1993. Studies on the host specificity of the medicinal blood leech Hirudo medicinalis L. – Parasitology Research 79: 251–255.

5. Kokassaar, Urmas; Zilmer, Mihkel 1996. Hirudiin – apteegikaani biokeemiline salarelv. – Eesti Loodus 47 (2): 58–59.

6. Merilä, Juha; Sterner, Matthias 2002. Medicinal leeches (Hirudo medicinalis) attacking and killing adult amphibians. – Annales Zoologici Fennici 39: 343–346.

7. M¸bjerg, Tinna; Yde, Tove 2001. L¿¿og andre danske igler. – Natur og Museum 40: 1–35.

8. Petrauskienë, Laima 2001. Water toxicity assessment using medicinal leeches. – Aquatic Ecosystem Health and Management 4: 203–208.

9. Rassi, Pertti et al. (toim.) 2001. Suomen laijen uhanalaisuus 2000. Ympäristöministeriö & Suomen ympäristökeskus, Helsinki.

10. Sawyer, Roy T. 1981. Why we need to save the medicinal leech. – Oryx 16: 165–168.

11. Sawyer, Roy T. 1986. Leech Biology and Behaviour. Vol. 1–3. Oxford University Press, Oxford.

12. Sawyer, Roy T. 1998. A sanguine attachment: 2000 years of leeches in medicine. – Medicine & Health Annual 1999, 88–103.

13. Zapkuvienë, Dalia 1985. Peculiarities of feeding medical leech Hirudo medicinalis L. – Acta Hydrobiologica Lituanica 5: 44–49.

14. Talvi, Tõnu 2002. Apteegikaani Hirudo medicinalis L. kaitsekorralduskava. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

15. Thomson, Paul 1930. Veel verikaani levimisest Eestis. – Loodusevaatleja 1 (6): 185.

16. Timm, Tarmo 1996. Kirjukaan – looduslik aadrilaskja. – Eesti Loodus 47 (2): 57.

17. Timm, Tarmo 1999. Eesti rõngusside (Annelida) määraja. – Looduseuurija käsiraamatud 1: 1–208.

18. Timm, Tarmo; Mäemets, Aare 2002. Siseveekogude selgrootud. – Rmt.: Kään, Heino jt. (toim.), Saaremaa. Loodus, aeg, inimene. 1. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 142–144.

19. Tõlp, Õilme 1962. Apteegikaan. – Eesti Loodus 13 (5): 272–274.

20. Wilkin, P.J. 1989. The medicinal leech, Hirudo medicinalis (L.) (Hirudinea: Gnathobdellae), at Dungeness, Kent. – Botanical Journal of the Linnean Society 101: 45–57.

21. Wilkin, P. J.; Scofield, A. M. 1990. The use of a serological technique to examine host selection in a natural population of the medicinal leech, Hirudo medicinalis. – Freshwater Biology 23: 165–169.



Joonis. Apteegikaani levik 20. sajandi lõpus.


Joonis. Apteegikaani elupaigad Eestis 1994–2002 (n=27).


Foto: Apteegikaani elupaikadena kasutatavate rannikujärvede ja järvede eristamine on subjektiivne ning lähtub pigem nende veekogude asukohast, geneesist ja inimmõju ajaloost, ent ka vee toitelisusest, geomorfoloogilisest ja geobotaanilisest iseloomust.



Tabel. Apteegikaani ohustavate tegurite tähtsus Euroopas ja Eestis (Talvi 2002).


Ohutegur Tähtsus
Euroopas Eestis
Elupaikade hävimine suur keskmine
Peremeesorganismide arvukuse vähenemine suur suur
Püük ja kaubandus suur keskmine
Keskkonnamürgid keskmine keskmine
Väikeveekogude kadumine suur väike
Äärmuslikud ilmastikuolud teadmata väike–teadmata
Looduslikud vaenlased väike teadmata


Tabel. Apteegikaani ohustatus ja õiguslik kaitsestaatus rahvusvaheliselt ning Eestis.


Akt Kategooria Sisu
Rahvusvaheline
IUCN-i ohustatud loomaliikide punane raamat Ohulähedane

(near threatened) Liik ei kuulu praegu kriitiliselt ohustatud, eriti ohustatud või ohualdiste kategooriasse, kuid seisund vajab jälgimist, sest ta võib lähiajal sattuda nimetatud kategooriatesse.
EL-i loodusdirektiiv (Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ) Lisa V Loomaliik, mille loodusest võtmist ja kasutamist võib reguleerida kaitsekorraldusmeetmetega.
Berni konventsioon (“Euroopa looduslike looma- ja taimeliikide ning looduslike elupaikade kaitse konventsioon”) Lisa III Kaitstav loomaliik.
Washingtoni konventsioon (CITES, “Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon”) Lisa II Liik, mis praegu ei tarvitse veel olla väljasuremisohus, kuid millega kontrollimatu kauplemine võib ohustada tema püsimajäämist
Eesti
Eesti punane raamat 2, ohualdis Liik, mille populatsioon väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ja mille arvukus ning levik Eestis kiiresti väheneb; võib lähemas tulevikus sattuda eriti ohustatud liikide kategooriasse, kui neid mõjustavad tegurid kestavad.
Kaitstavate loodusobjektide seadus II Kaitstav loomaliik.


Apteegikaani levik Eestis. Praegusaegne levik (1994–2003) ja varasemad leiukohad, mis on nüüdseks kadunud.



Tõnu Talvi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet