Eesti Looduse fotov�istlus
05/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 05/2004
Apteegikaan, kena vereimeja

Eestis elavast 18 kaaniliigist on kige kuulsam kahtlemata apteegikaan (Hirudo medicinalis). Kaanid on rngussid, nagu vihmaussidki. Erinevalt mullas elavatest himkonnakaaslastest tekitavad need madalates seisuveekogudes inimest rndavad vereimejad paljudes vastumeelsust. Tegelikult on need loomad vga kenad ning vrivad omaprase eluviisi ja kasulikkuse tttu kaitset.

Apteegikaani kirjeldas esimest korda Carolus Linnaeus 1758. aastal oma suurteoses Systema Naturae. Hiljem on vlise morfoloogia alusel liigi sees eristatud mitu vormi. Neist tuntumad on f. officinalis, keda on eri keeltes kas kasutusviisi vi leiukohtade jrgi nimetatud nii ungari vi krasnodari kui ka lihtsalt apteegi- ja apteekrikaaniks, ning f. medicinalis (ka f. serpentina) ehk ravikaan, ka saksa vi ukraina kaan. Peale nimetatute on teada mitu lokaalset apteegikaani vrvusvariatsiooni.

Meie jaoks teeb eri vormide maakeelse nimetamise segaseks asjaolu, et Eestis ja naabermaades elav loom kuulub oma vlistunnuste jrgi phjapoolse levikuga f. medicinalis hulka. 1930. aastate kirjanduses on apteegikaani eesti keeles nimetatud ka verekaaniks, ilmselt germaani keelte eeskujul. Samal ajal oli juba kasutusel ka apteegikaani nimetus.

Prastsjaaegses eestikeelses teatme- ja ppekirjanduses on seda liiki nimetatud vaid apteegikaaniks. Loode-Saaremaal kutsutakse apteegikaani ka praegu rahvakeeles kirjuks kaaniks. Seda mrgiti juba 1930. aastal [15]. Arvatavasti on sellest lhtudes hakatud apteegikaani hiljuti taas kirjukaaniks kutsuma [16, 17, 18]. Salgamata kikide kirgaste nimede sobivust sellele loomale, jme siiski enim kinnistunud nimetuse apteegikaan juurde ning soovitame seda kikjal kasutada ametliku eestikeelse liiginimetusena.

Phiareaali naabruses on apteegikaanil kirjeldatud mitu ssarliiki. Nii asustab Phja-Aafrikat vga sarnase vlimuse ja bioloogiaga kaan Hirudo troctina; Kaug-Idas ja Jaapanis elutseb aga Hirudo nipponia. Ka neid kaaniliike on seal lbi aegade meditsiinis laialdaselt kasutatud. Kogu maailmast tuntakse ldse ligi 600 liiki kaane, kellest enamik elab meist tunduvalt soojema ja niiskema kliimaga aladel.

Verejanuline kaunitar. Eestis elavate apteegikaanide selgmine klg on rohekaspruun, umbra tooni. Seljal kulgeb piki keha mlemal pool kolm ookerpunast pikitriipu, kusjuures keskmistel triipudel on mustjate sdamikega silmlaigud. Kige rmise punase pikitriibu khtmisel kljel kulgeb kuldookerjas triip. Kaani khtmine klg on mrdunudkollane, seda ilmestab ebahtlase tihedusega mustjas marmorjas muster.

Apteegikaani keha mlemas otsas on tahapoole laienev paeljas iminapp. See vib isendi seisundist, aktiivsusest ja vanusest olenevalt olla eri suurusega. Tiskasvanud, hiljuti kllaldaselt toitunud kaani pikkus vib ulatuda kuni 15 sentimeetrini ja kehakaal kuni 40 grammini. Loodusest leitud suurimate, hiljuti toitunud isendite kaal ulatub 1015 grammini.

Nii vib tissnud kaan tepoolest olla kogukas vereimeja. Siiski prinevad kik suuruse- ja kaalurekordid tehisoludest, kus kaanidele on kindlustatud korraprane toitumisvimalus. Looduses ja eriti levila phjapoolses osas, kus apteegikaani philised saakobjektid on energeetiliselt vaesema verega kahepaiksed, jb nende suurus mrksa tagasihoidlikumaks.

Apteegikaani selgmine klg on kumer, khtmine aga lamedam. Kaani keha iseloomustab vline rngastus nagu rngussile kohane, kuid need sissesoonistused haaravad vaid epidermi. Apteegikaanil on keha sees 33 llide (segmentide) jnukit. Keha eesosas paiknevad viis lihtsa ehitusega silmapaari, mis tajuvad valguse muutusi ja liikumist.

Apteegikaani eesmine, suuiminapp mbritseb looma suud ja on tunduvalt viksem kui lihasterikka ringvalliga mbritsetud kausjas tagaiminapp. Iminapaga saab apteegikaan kinnituda substraadi vi saaklooma klge. Iminapp toimib vaakumit tekitades.

Eesmise iminapa phjas paiknevad apteegikaani toitumisel olulisimad organid luad. Apteegikaanil on kolm kitiinist poolringikujulist Y-thena paiknevat luga, mille kaarjas servas on 40100 vikest, kuid imeteravat hammast. Lihaste abil lugu edasi-tagasi liigutades saetakse vaid mne sekundi jooksul ohvri nahka Mercedese logo meenutav haav, millest imipump asub kohe verd imema.

Et vere imemine kulgeks trgeteta, eritab apteegikaan neelu avanevate sljenrmete kaudu valgulist ainet hirudiini. See toimib vga thusa hbimisvastase ainena ehk antikoagulandina: hoiab vere vedela ning htlasi aitab hiljem kaani pugutaskutes konservandina verd silitada.

Teistest meie kaanidest on apteegikaanile suuruselt ja vlimuselt lhedasim hobukaan (Haemopis sanguisuga). Erinevalt apteegikaanist on hobukaani selg mustja vrvusega ja khupool hallikas. Tema liigutused ei ole nii julised ja kiired kui apteegikaanil. Oluliselt erineb aga nende liikide toitumisbioloogia: hobukaan suudab oma nrkade lugadega neelata vaid terveid vikesi selgrootuid vi kahepaiksete varases arengujrgus vastseid. Inimese liikumist vees tuleb uudistama ja peagi ka rndama vaid apteegikaan.


Apteegikaan kui kahepaikne. Apteegikaan elab nii vees kui ka maismaal. Vastupidi kitsamas mistes kahepaiksetele veedab ta suurema osa ajast siiski vees ning suundub kuivale maale ksnes sigima.

Apteegikaan on stenotoopne liik, kes eelistab mudase phjaga, rohke vee- ja kaldataimestikuga vikesi magedaveelisi seisuveekogusid (vikejrved, tiigid, sooloigud jms.). Ta vib edukalt asustada ka mahajetud karjride tiike. Niteks Inglismaa paremini tuntud ja elujulisem apteegikaani populatsioon asustab just karjriveekogusid Kenti krahvkonnas Dungenessis [20].

Viimaste aastate vlitde andmetel asustab apteegikaan ka Saaremaal mnda mahajetud ning isegi intensiivselt kasutatava kruusakarjri lompi. Siiski on meie karjride asurkonnad vikesed ja ebastabiilsed. Nii ei kohatud kahes algul apteegikaanidega arvukalt asustatud karjris mned aastad hiljem enam htegi isendit.

Apteegikaan elab ka ajutistes, kuivavates seisuveekogudes. Ta talub vee viksemat hapnikusisaldust kui enamik teisi meie kaaniliike. Tema elupaigad vivad paikneda nii pllumajandus- kui ka poollooduslikus ja looduslikus maastikus (metsad, niidud, sood). Kuna apteegikaan on parasiit, peab tema elupaikades kindlasti leiduma peremeesorganisme, peamiselt kahepaikseid ja imetajaid.

Apteegikaan on katkendliku levikuga liik, kes ei ela ka oma levila keskel Luna-Euroopas mitte kigis sobilikes veekogudes. Tema elupaigas peab olema hel ajal tidetud mitu tingimust: leiduma sobivaid peremeesorganisme, sooja, kuid mitte lesoojenevat vett; veetase vib mdukalt kikuda, maa ei tohi lbi klmuda (vi vaid vga vhesel mral), kaldataimestik peaks olema rohke, vesi vhese soolade ja lubjasisaldusega ning reaktsioonilt lhedane neutraalsele jne.


Isukas pirtsutaja. Apteegikaan on selgroogsete loomade vlisparasiit. Tema peremeesorganismid on kahepaiksed (vesilikud, konnad ja krnkonnad), imetajatest eelkige koduloomad veis ja hobune, kohati inimene ning harvemini veelinnud ja kalad.

Saaremaal on tugevamad (rohkem isendeid, mitmekesine vanuseline struktuur) apteegikaani asurkonnad hobuste karjamaadel vi veekogudes, kus aeg-ajalt kivad looduslikud loomaliigid rabakonn, krnkonn, sookurg, pder jt. Leedus oletatakse, et vhemalt osas jrvedes toitub apteegikaan ainult looduslikel peremeesorganismidel (koger, latikas, pder) [13].

Kahepaiksete verd imevad ennekike noored kaanid, kellel prast munast koorumist ja kookonist vljumist ei ole luad veel kllalt tugevad, et lbistada imetajate nahka. Arvatavasti peab noortel kaanidel vhemalt kaks esimest toidukorda olema vimalik parasiteerida kahepaiksetel [4, 21]. Seetttu on kahepaiksed ja nende kudemine kaanide populatsiooni silimise seisukohalt vga thtis. Samas vib apteegikaani ja kahepaiksete kooselust sugeneda konflikt eri kaitse-eesmrkide vahel: kaanide rohkus ja konnade vhesus samas elupaigas vib mnelegi kahepaiksele saatuslikuks saada [6].

Toitumise korraprasus ja toidu piisavus, samuti kevadine esimene toitumine on apteegikaani eduka paljunemise alus. Tiskasvanud apteegikaan imeb 2040 minutit vltava toitumiskorra jooksul 1030 ml verd, suurendades sellega oma kehakaalu kuni kmme korda. Seejrel vib ta toitumata elada kuni kaks aastat.

Eestis hakkavad esimesed talvitunud kaanid saakloomi rndama tavaliselt aprillis-mais. See aeg langeb enamasti kokku kahepaiksete sigimisaja lpuga. Uuringute jrgi vajab apteegikaan aktiivse elutegevuse alustamiseks siiski krgemat veetemperatuuri kui kahepaiksed.


Paigatruu hermafrodiit. Vheliikuvana veedab apteegikaan oma elu vikese pindalaga, aga kindlas elupaigas. Sugukpseks saab apteegikaan kolmeaastaselt. Eluea kohta pole andmeid, tehisoludes on nad vastu pidanud le viie aasta.

Edukas toitumine kivitab sigimisprotsessi. Apteegikaan on liitsuguline loom. Paarumine toimub tavaliselt vees. Juulis-augustis muneb kaan veekogu kaldavndis maismaale niiskele mullale, kaldataimede juurte ja varte vahele 24 kookonit, millest igaks sisaldab tavaliselt 310 (harva kuni 30) muna. Inglismaal vanas kruusakaevanduses elavate apteegikaanide munakookonid olid eranditult kik paigutatud veepiirist 6590 cm kaugusele karvase pajulille juurestiku lhedusse [20].

Apteegikaan sigib korra aastas ja nii mitu aastat jrjest. Elukiguteooria jrgi on apteegikaan selgrootute loomade hulgas hea nide K-strateegist, keda iseloomustab niteks pikk eluiga, aeglane kasv ja vhene arv suuremtmelisi jrglasi [20]. Optimaalne vlistemperatuur munemiseks on 2223 oC. Munade arenguperiood oleneb temperatuurist: kui sooja on 1820o, vltab see 3545 peva. Munadest koorunud noorloomad vivad esimese toitumiseta elada mitu kuud. Et normaalselt areneda, peavad noored kaanid siiski toituma iga kuu vi kahe tagant. Nagu juba mainitud, on selleks vajalik kahepaiksete leidumine sigimisveekogu lheduses.

Saaremaal on esimesi inimest rndavaid apteegikaane kohatud 24. aprillil, viimaseid veel 15. oktoobril (veetemperatuur 11 oC). Apteegikaanide arv ja aktiivsus Saaremaa vikeveekogudes on suurim mais-juunis, kui veetemperatuur on 1522 oC. Suve teisel poolel apteegikaanide aktiivsus ja nhtud isendite arv vheneb: juba augusti teisel poolel ja septembris on neid vga vhe.


le ilma tuntud haruldus. Palearktilise levikuga apteegikaani areaal ulatub Prenee poolsaarest Euroopas kuni Uurali mestikuni idas. Phjas elab apteegikaani tnapeval veel Ahvenamaal ja Soome mandriosa lunarannikul, Rootsis Sknes ning landi ja Gotlandi saarel, Taanis liharuldasena Jti poolsaarel ja veidi tavalisemana saartel (sagedasem Bornholmi saarel). Norras leidub apteegikaani vhestes kohtades maa lunaosa rannikualadel. Briti saartel asustab 20. sajandi alguses kord juba vljasurnud liigiks peetud apteegikaan tnapeval kindlalt testatult paarikmmet leiukohta. Venemaal ulatub levila phjas kuni Peterburi ja Moskva mbruseni. Apteegikaani leviku kese asub Kesk- ja Luna-Euroopas. Peale Euroopa teatakse apteegikaani veel vhestes kohtades Lhis-Idas, Ees- ja Kesk-Aasias ning Kaukaasias.

Apteegikaani on ajaloo jooksul uutele aladele teadlikult levitanud ka inimene: Phja-Aafrikasse, Trki, mitmele poole Venemaale ning Phja- ja Kesk-Ameerikasse. Valdav osa apteegikaani introdutseerimisest vljapoole looduslikku areaali on lppenud siiski edutult ning Uues Maailmas apteegikaani looduslikke asurkondi tnapeval ilmselt pole.


itseng ja hving. Apteegikaan oli kuni 19. sajandi keskpaigani Kesk- ja Luna-Euroopas laialt levinud ja arvukas loomaliik. Seda testavad mitmekmnete miljonite isenditeni ulatuvad iga-aastased vljapgi ja impordimrad. Kaaniteraapia krgmood, mis saavutas oma lae 19. sajandi esimesel poolel, phjustas sajandi keskel apteegikaanide leiukohtade ja arvukuse kiire vhenemise.

Nende loomade levik ja arvukus vhenes eriti kiiresti Saksamaal ja Austrias. Hannoveri mbruses keelati apteegikaanide pk ja eksport juba 1823. aastal. Veidi hiljem 1827 andis Austria valitsus kahele Viini kaupmehele ainuiguse kasutada eksporditavate kaanide kasvatamiseks just selleks kaevatud veekogusid. 1828. aastal keelati Sardiinias kaanipk kaheks aastaks. Moldaavia aladel 1835. aastal alanud apteegikaanide eksport ammendas peagi piirkonna varud tielikult. Belgias keelati eksport 1844, Hispaanias ja Portugalis 1850. aastatel. 1845. aastaks lpetati kaanieksport Bmimaal ja enamikus Itaalia aladel [10].

Hoolimata mningatest kehtestatud pgi- ja ekspordikeeldudest, ahenes apteegikaani arvukus ja levila endistviisi. Apteegikaan suri Norras vlja juba enne 1854. aastat, Briti saartel 1910 ja Saksamaal enne 1922. aastat. Hollandis ei teatud 20. sajandi alguses htegi apteegikaani leiukohta; loom taasavastati alles 1946. aastal. Rootsis ja Taanis oli 20. sajandi keskpaigaks apteegikaani levila kahanenud kmneid kordi. Soomes oli see kaan mdunud sajandi alguses maa luna- ja keskosas kuni 63. phjalaiuseni tavaline, ent saja aastaga on temast saanud vaid Edela-Soomes paaris leiukohas elav haruldus [1, 2, 7, 9].

Praegu on apteegikaani kunagisest arvukast asurkonnast Euroopas alles vaid riismed. Enamikus riikides peetakse teda ohustatud vi ohualtiks loomaliigiks. Arvukamad ja elujulisemad populatsioonid on silinud Ungaris, Trgis, ilmselt ka mnes piirkonnas Ukrainas, Taga-Kaukaasias ja Venemaal. Huvitava kokkusattumusena on mitmel hbunud asurkonnaga maal apteegikaani elujulisemad ja arvukamad populatsioonid silinud mandrist eraldi asuvatel suurematel saartel: Itaalias Sardiinias, Soomes Ahvenamaal, Rootsis Gotlandil ja landil, Taanis Bornholmil, Eestis Saaremaal ja Hiiumaal.


Eestis on apteegikaan olnud lbi aegade hajusa levikuga vhearvukas loomaliik. Ilmselt he esimesena on apteegikaani Eesti alalt nimetanud August Wilhelm Hupel: III. Blutigel H. medicinalis. Leitakse siin-seal, muuhulgas Kodaveres hes Kudina misale kuuluvas jrves, kus kll htki kala pole [3, lk. 484]. Carl Russwurm on maininud, et 18. sajandil oli apteegikaan Ruhnu saarel sagedane loom, kes aga 19. sajandi alguses seal ilmselt temaga kauplemise ja ravitsemise tagajrjel vlja suri.

19. sajandi lpus ja 20. sajandi esimesel poolel teati 24 leiukohta, neist 16 asusid Saaremaal, 1 Hiiumaal ja 7 mandril. Viimase kmne aasta jooksul tehtud apteegikaani leviku selgitamise vlitde, seire ja juhuleidude alusel on teada kokku 27 leiukohta [14].

Tnapeval on nii Eestis kui ka ilmselt kogu levila ulatuses teada suurem osa apteegikaani leiukohtadest, kuna ta elab vga piiratud aladel, on eriprase parasiitse eluviisiga ning tema vlimus ja kitumine eristub teistest kaaniliikidest selgelt.


Inimkonna ravitseja. Apteegikaanide kasutamise kohta meditsiinis on esimesed teated 5. sajandist e.m.a. Indiast. India ravitsejate Caraka ja Sushruta tuntud sanskritikeelne teos on phendanud Sushruta-Samhita kaanidele terve peatki Kaanid: kuidas ja millal neid kasutada, kirjeldades paljusid kaaniravi vtteid pisiasjadeni. Kaaniravi kui vahend paljude tbede vastu oli au sees ka muistses Hiinas, Babloonias, Kreekas ja Roomas.

17. sajandil kasutati apteegikaane inimeste ravis laialdaselt kogu Euroopas. Erilise hoo sai kaaniteraapia sisse 19. sajandi esimesel poolel, omandades peagi rmusliku moevoolu mtmed. Kaanidega ravitseti kikvimalikke haigusi, sageli eemaldati nendega lihtsalt nn. halba verd. Kaanidega oli vimalik verd lasta kohtadest, kuhu terariistaga ligi ei psenud.

Apteegikaanide kasutamise krgaeg oli 1820.1845. aastatel Prantsusmaal, kuhu imporditi aastas kuni 60 miljonit isendit. Ainuksi Pariisi haiglates lasti ravialustel kaanide abil aastas le 300 000 liitrit verd. Nn. kaanimaania ajal eirati sageli nii meditsiini phimtteid kui ka tervet mistust.

Soomes, kus apteegikaani levila ja arvukus on praeguseks kahanenud kriitilise piirini, kasutasid apteekrid ja arstid 19. sajandi keskel aastas ligikaudu 55 00075 000 apteegikaani, kellest umbes 10 000 looma olid ptud oma maalt.

Ka Eestist on hulgaliselt kirjalikke allikaid, mis viitavad kaanide tarvitamisele inimeste ravis 18.20. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel ostsid Eestis apteegikaane (sel ajal kalli hinnaga: 1.75 kr/isend) rohupoed kaaniteraapia ja Tartu likooli teadust tarbeks.

Kaanide arvukuse jrsu vhenemise ja moe muutuste tttu vhenes 20. sajandi algul ka apteegikaanide kasutus. Siiski on kaanidega ravitsemine seniajani rahvameditsiini osa mitmel paremini silinud omakultuuriga maal, sealhulgas ka Eestis.

Ndisajal asendavad kaaniteraapiat kolm kaanide kasutusviisi. Olulisim ja laiaulatuslikem kasutusala on farmaatsiatstus. Apteegikaanile on saatuslikuks saanud talle enim kuulsust toonud eritis hirudiin, mida looma sljenrmed eritavad haava sisse, et hoida verd hbimast. Hiljuti on apteegikaani sljenrmete eritises leitud veel teisigi bioaktiivseid hendeid, nagu haluronidaas, fibrinoltiline ensm, hementiin-destabilaas, kollagenaas, histamiin, mitmed lipaasid ja esteraasid, anesteetilised ning vasodilatoorsed ained jne. Kuigi biokeemilise snteesi vallas on saavutatud edu, on siiski ka looduslikest populatsioonidest kogutud ja kasvandustest prit apteegikaanid vga nutav kaup farmaatsiatstuses.

Apteegikaane kasutatakse ka plastilises kirurgias ja mikrokirurgias. Kaani sljenrmeis sisalduvate hendite abil hoitakse kirurgias ra veresoonte vigastustest tingitud operatsioonijrgset hbimisohtu ning mjutatakse soodsalt siirdatavaid kudesid ja elundeid.

Kolmas laialdane apteegikaanide kasutusala on teadus- ja ppet. Apteegikaan on klassikaline uurimisobjekt neurobioloogias ja -fsioloogias. Suure tenosusega on just apteegikaanist krvuti dikakrbse ja varbussiga avaldatud kige rohkem teaduslikke tid. USA likoolides kasutati 1980. aastatel teadus- ja ppe-eesmrkidel kuni 1,5 miljonit apteegikaani aastas.

Priselt ei ole kadunud ka traditsiooniline kaaniteraapia. Kaane kasutatakse endiselt edukalt paljude haiguste, niteks krgvererhktve, glaukoomi, sdame isheemiatve, tromboflebiidi, veenilaiendite ja hemorroidide raviks [5, 12].

Kuigi elutingimuste suhtes vga nudlikku apteegikaani kasvatavad tnapeval tehisoludes paljud firmad Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Ukrainas, USA-s jm., ei ole see veel kahjuks tiel mral asendanud loomade kogumist loodusest. Praegusajal on suurimad looduslikest populatsioonidest kogutud apteegikaanide eksportijad Ungari, Kreeka, Balkani poolsaare riigid ja Trgi, kust eksporditakse aastas kokku ligi kmme tonni (s.o. miljoneid isendeid) apteegikaane.


Mis ohustab verejanulist parasiiti? Ohutegurid vib tinglikult jaotada inimtekkelisteks ja looduslikeks. Loomulikult on selline jaotus subjektiivne. Nii vib peremeesorganismide arvukuse languses sdistada peamiselt inimest, kuid niteks kahepaiksete asurkondade vhenemises ja hukus on nhtud ka globaalset, vhemalt osaliselt looduslikku protsessi.

Paljud vikeveekogud on tepoolest hvinud peamiselt loodusliku maakerke ja kinnikasvamise tttu. Ent teisest kljest on see seletatav ka kaudsete inimmju muutustega. Mjude hindamisel peab arvestama, et eraldi vetuna ei ole enamik ohutegureid apteegikaanile saatuslikult ohtlikud, kuid mitu tegurit koos vivad ksteise mju vimendada.

Inimmjudest ohustavad meil apteegikaanile sobivaid vikeveekogusid kige enam veereiimi muutused, veekogude risustamine ja reostamine, kaldaalade rikkumine ning kaevandustd. Oletatavasti hvis Eestis mitu apteegikaani elupaika (nt. Mudajrv Saaremaal) 20. sajandi esimesel poolel alanud ulatusliku maaparanduskampaania kigus. Maaparandustd ohustavad apteegikaani elupaiku ka tnapeval, eelkige intensiivsema pllumajandusega alade naabruses.

20. sajandil vhenes apteegikaanide arvukus kogu Euroopas, sest peremeesorganisme oli jnud jrsult vhemaks ning karjatatavad mrgalad ja vikeveekogud kadunud; htlasi oli neid loomi intensiivselt vlja ptud.

Eestis on karjatatavate looduslike rohumaade pindala vhenenud viimase sajandi jooksul ligi kmme korda; mitu korda vhem on ka koduloomi. Suur osa Eestis teada olevatest apteegikaani elupaikadest ja nende lhimbrusest on olnud kasutuses koduloomade karjamaadena, mida tendavad ka seal praeguseni psinud karjaaedade jnused.

Karjatamise tttu ei kasvanud rannaniidud ja teised poollooduslikud kooslused heina ja kulu tis ega vsastunud ning maakerke tagajrjel kuivavate vikeveekogude asemele tekkis mere alt vabanenud kohtadesse jrjepidevalt uusi veekogusid. Praegusajal on paljud rannikulhedased ja ka sisemaal asuvad poollooduslikud kooslused kinni kasvanud ning vikeveekogud maakerke tttu kuivanud, eutrofeerunud vi roostunud. Enamiku aastast kuivana psinud endised veesilmad Saaremaa rannikualadel on seetttu minetanud oma vrtuse apteegikaani elupaigana.

Ajalooliselt kujunenud levikust hoolimata on tnapeval teadaolevast 27 apteegikaani elupaigast vi selle lhimbrusest vaid kolm ehk ligikaudu kmnendik kasutusel hobuste vi veiste karjamaana.

17.19. sajandil toimunud apteegikaani piiramatut vljapki ja kaubandust on peetud tema arvukuse vhenemise algphjuseks. Ent ka ndisajal on apteegikaanide pk ja nendega kauplemine selge ohutegur, eriti vikeste jnukpopulatsioonide psimisele. Kuna apteegikaane ja tema saadusi enim tarbivate Lne-Euroopa maade looduslikud asurkonnad on rstatud vi tielikult hvitatud, on pilgud suunatud paremini silinud loodusega maade poole (nt. Ungari, Trgi, Ukraina, Poola). Nende hulka vib sattuda ka Eesti.


Inimtekkelised ohutegurid on ka keskkonnamrgid, sest apteegikaan on nende suhtes vga tundlik. Mrkained ja radioaktiivsed jkained mjutavad kige esmalt apteegikaani kitumist, toitumisfsioloogiat ja sigimist [8]. Apteegikaanile vivad kahjulikult mjuda ennekike vetised, pestitsiidid, herbitsiidid, mootoriktused ja keemilised pesuained.

Saaremaa vahetult paekivisel alusphjal paiknevad vi viimasest vaid hukese pealiskorra kihiga eraldatud vikeveekogud on keskkonnamrkidega saastumise suhtes eriti rnad. Just laialdaselt ja sageli hoolimatult kasutatud tugeva toimega pesuvahendid, pllumajandusmrgid ja vetised vivad saada kaanidele saatuslikuks. 1960.70. aastatel kadusid apteegikaanid kki mitmelt poolt Lne-Saaremaalt, ent teatavasti rajati samal ajal kolhoosi vi sovhoosi vetisekuure. Sellele seosele on osutanud mitmed kohalikud pliselanikud.

Looduslikest mjuritest vivad apteegikaani ohustada pikaajaline klm ja pud. Niteks viimasel kahel (2002 ja 2003) eriti kuival ja kuumal suvel kuivas Saaremaal kiiresti enamik vikeveekogusid. Eesktt kannatasid pikka aega veepuuduse all loopealsetel- ja rannikualadel asuvad apteegikaani elupaigad. Sisemaa madalsoodes, vikejrvedes ja karjrides psis vesi suvi lbi, ehkki vhenes pindalalt tunduvalt. Kuidas mjub kuum ja kuiv suvi apteegikaani eri lokaalpopulatsioonidele, vajab lisauuringuid.

Apteegikaani loodusliku vaenlasena on sagedamini nimetatud hobukaani. Hobukaan on rvtoidulise eluviisiga loom, kes toitub kigist selgrootutest, kellest jud le kib. Ta eelistab vihmausse, aga ka teisi kaane, vheharjasusse, maismaa ja magevee tigusid, karpe, putukavastseid, kahepaiksete kulleseid, kalamaime jne. [11]. Apteegikaanide, eriti vastkoorunud noorloomade ja viksemate vanaloomade langemine hobukaani saagiks ei ole sugugi vlistatud.

Looduslikest teguritest vivad apteegikaani arvukusele mjuda rvkalad, niteks ahven, ja veelinnud. Samas niteks ei ilmutanud peamiselt veeloomadest toituv nastik laborikatses apteegikaani suhtes erilist huvi [20]. Vikseid, hiljuti koorunud apteegikaane vivad rnnata selgrootud rvloomad, nagu kiilivastsed ja selgsudurlased (Notonectidae). Eestis pole apteegikaani kui teiste organismide saakobjekti kohta vaatlusandmeid.

Apteegikaan on enamikus maades, kus teda tnapeval veel leidub, looduskaitse all. Teda kaitstakse mitme rahvusvahelise konventsiooni ja punase raamatu abil. Eestis kuulub apteegikaan kaitstavate liikide II kategooriasse: teda on keelatud pda, hirida ja koguda ning tema elupaiku kahjustada.


Kas plastus- vi austusvrne naaber? Kuidas siiski suhtuda sellesse paljude meelest eemaletukava eluviisi ja jleda vlimusega kuulsusesse? Apteegikaan on meie maa pliselanik. Ta on tend meie looduse seni veel silinud omapra ja rikkuse kohta. Meile on ta samathenduslik kui niteks puisniit, kre vi tutkas. Kik nad on elanud aastatuhandeid krvuti inimesega. Inimene on sltunud neist ja nemad inimesest. Jb vaid loota, et need huvitavad ja inimkonda palju ravinud loomad suudavad laiutava naabri krval psima jda.



1. Felix, Rob; van der Velde, Gerard 2000. Voelt de medicinale bloedzuiger Hirudo medicinalis zich wel zo lekker in Nederland (Hirudinea)? Nederlandse Faunistische Mededelingen 12: 110.

2. Forselius, Sten 1952. Blodigeln (Hirudo medicinalis L.) i Norden. Svensk Faunistisk Revy 3: 6779.

3. Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. II. Riga.

4. Keim, Albert. 1993. Studies on the host specificity of the medicinal blood leech Hirudo medicinalis L. Parasitology Research 79: 251255.

5. Kokassaar, Urmas; Zilmer, Mihkel 1996. Hirudiin apteegikaani biokeemiline salarelv. Eesti Loodus 47 (2): 5859.

6. Meril, Juha; Sterner, Matthias 2002. Medicinal leeches (Hirudo medicinalis) attacking and killing adult amphibians. Annales Zoologici Fennici 39: 343346.

7. Mbjerg, Tinna; Yde, Tove 2001. Log andre danske igler. Natur og Museum 40: 135.

8. Petrauskien, Laima 2001. Water toxicity assessment using medicinal leeches. Aquatic Ecosystem Health and Management 4: 203208.

9. Rassi, Pertti et al. (toim.) 2001. Suomen laijen uhanalaisuus 2000. Ympristministeri & Suomen ympristkeskus, Helsinki.

10. Sawyer, Roy T. 1981. Why we need to save the medicinal leech. Oryx 16: 165168.

11. Sawyer, Roy T. 1986. Leech Biology and Behaviour. Vol. 13. Oxford University Press, Oxford.

12. Sawyer, Roy T. 1998. A sanguine attachment: 2000 years of leeches in medicine. Medicine & Health Annual 1999, 88103.

13. Zapkuvien, Dalia 1985. Peculiarities of feeding medical leech Hirudo medicinalis L. Acta Hydrobiologica Lituanica 5: 4449.

14. Talvi, Tnu 2002. Apteegikaani Hirudo medicinalis L. kaitsekorralduskava. Ksikiri keskkonnaministeeriumis.

15. Thomson, Paul 1930. Veel verikaani levimisest Eestis. Loodusevaatleja 1 (6): 185.

16. Timm, Tarmo 1996. Kirjukaan looduslik aadrilaskja. Eesti Loodus 47 (2): 57.

17. Timm, Tarmo 1999. Eesti rngusside (Annelida) mraja. Looduseuurija ksiraamatud 1: 1208.

18. Timm, Tarmo; Memets, Aare 2002. Siseveekogude selgrootud. Rmt.: Kn, Heino jt. (toim.), Saaremaa. Loodus, aeg, inimene. 1. Eesti Entsklopeediakirjastus, Tallinn, 142144.

19. Tlp, ilme 1962. Apteegikaan. Eesti Loodus 13 (5): 272274.

20. Wilkin, P.J. 1989. The medicinal leech, Hirudo medicinalis (L.) (Hirudinea: Gnathobdellae), at Dungeness, Kent. Botanical Journal of the Linnean Society 101: 4557.

21. Wilkin, P. J.; Scofield, A. M. 1990. The use of a serological technique to examine host selection in a natural population of the medicinal leech, Hirudo medicinalis. Freshwater Biology 23: 165169.



Joonis. Apteegikaani levik 20. sajandi lpus.


Joonis. Apteegikaani elupaigad Eestis 19942002 (n=27).


Foto: Apteegikaani elupaikadena kasutatavate rannikujrvede ja jrvede eristamine on subjektiivne ning lhtub pigem nende veekogude asukohast, geneesist ja inimmju ajaloost, ent ka vee toitelisusest, geomorfoloogilisest ja geobotaanilisest iseloomust.



Tabel. Apteegikaani ohustavate tegurite thtsus Euroopas ja Eestis (Talvi 2002).


Ohutegur Thtsus
Euroopas Eestis
Elupaikade hvimine suur keskmine
Peremeesorganismide arvukuse vhenemine suur suur
Pk ja kaubandus suur keskmine
Keskkonnamrgid keskmine keskmine
Vikeveekogude kadumine suur vike
rmuslikud ilmastikuolud teadmata viketeadmata
Looduslikud vaenlased vike teadmata


Tabel. Apteegikaani ohustatus ja iguslik kaitsestaatus rahvusvaheliselt ning Eestis.


Akt Kategooria Sisu
Rahvusvaheline
IUCN-i ohustatud loomaliikide punane raamat Ohulhedane

(near threatened) Liik ei kuulu praegu kriitiliselt ohustatud, eriti ohustatud vi ohualdiste kategooriasse, kuid seisund vajab jlgimist, sest ta vib lhiajal sattuda nimetatud kategooriatesse.
EL-i loodusdirektiiv (Euroopa Nukogu direktiiv 92/43/EM) Lisa V Loomaliik, mille loodusest vtmist ja kasutamist vib reguleerida kaitsekorraldusmeetmetega.
Berni konventsioon (Euroopa looduslike looma- ja taimeliikide ning looduslike elupaikade kaitse konventsioon) Lisa III Kaitstav loomaliik.
Washingtoni konventsioon (CITES, Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon) Lisa II Liik, mis praegu ei tarvitse veel olla vljasuremisohus, kuid millega kontrollimatu kauplemine vib ohustada tema psimajmist
Eesti
Eesti punane raamat 2, ohualdis Liik, mille populatsioon vheneb lekasutamise, elupaikade hvimise vi rikkumise tagajrjel ja mille arvukus ning levik Eestis kiiresti vheneb; vib lhemas tulevikus sattuda eriti ohustatud liikide kategooriasse, kui neid mjustavad tegurid kestavad.
Kaitstavate loodusobjektide seadus II Kaitstav loomaliik.


Apteegikaani levik Eestis. Praegusaegne levik (19942003) ja varasemad leiukohad, mis on ndseks kadunud.



Tnu Talvi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012