Eesti Looduse fotovõistlus
2004/06



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
saaremaa EL 2004/06
Saaremaal toovad lapsi sookured

Eesti linnukaitse alguseks peetakse Vaikade kaitse alla võtmist 1910. aastal. Vaikade ja Vilsandi linnuriigi tähtsus on endine, kuid siiski ei olene lindude põli Saare maakonnas ainult ühest kaitsealast. Olulisem on ka mujal mõistlikult sobitada inimese soove ja ülejäänud eluslooduse vajadusi.

Saare maakonnas on seisuga 1. jaanuar 2004 registreeritud 323 linnuliiki, neist haudelinde 211 ja eksikülalisi 56 liiki;

Saaremaa rannikumeri on olulisim veelindude talvitumispiirkond Eestis, paljude liikide jaoks asuvad siin ka tähtsaimad läbirände-peatusalad;

Sõrve poolsaar on lindude hulgirände ala – väljapaistvamaid Läänemere ääres;

Saaremaa haudelinnustik erineb geograafilise asendi (saarelisus, Eesti läänepoolseim piirkond) ja elupaikade leviku tõttu paljuski mandri linnustikust.

Veelindude tähtsaimad talvitusalad Eestis asuvad Lääne-Saaremaa rannikul. See piirkond on keskmistel talvedel suuremas osas jäävaba. Mere-selgrootuid ja muud veelindude toitu jätkub siin küllaldaselt ning inimene ei häiri linde kuigivõrd. Seetõttu saavad kümme tuhat ja rohkem sukelparti ning muud veelinnud Saaremaa rannavetes talve edukalt üle elada.

2001. aastal koostatud kokkuvõtte järgi asub Eesti viieteistkümnest veelindude tähtsaimast talvitusalast neliteist Saare maakonna vetes [10]. Saaremaa vastutusliik talvituvate veelindude hulgas on kirjuhahk, kes hoolimata asurkonna vahepealsest kahanemisest ilmestab Loode-Saaremaad ikkagi kuni paari tuhande isendina. Arvukaimad talvitujad on sõtkas ja aul, nagu mujalgi rannavetes. Saaremaa talvitusalade tähtsus mõne arvukama liigi jaoks on toodud tabelis.


Tabel. Saaremaa rannikumerel arvukamalt talvituvate veelindude osakaal Eesti linnustikus 1995–1997 kesktalvise veelindude loenduse põhjal [7].
Liik Saaremaa lindude väikseim ja suurim osakaal Eesti linnustikus (1995–1997), %
Kühmnokk-luik 56,9–68,4
Sinikael-part 18,2–59,2
Kirjuhahk 99,3–100
Aul 12,5–46,2
Tõmmuvaeras 22,7–26,7
Sõtkas 28–31,7
Väikekoskel 59–84,8
Rohukoskel 59–84,8
Jääkoskel 28–31,7

Linnud rändavad aasta otsa. Üldlevinud ettekujutuse järgi saabuvad rändlinnud lõunast aprillis ja mais, muudavad meie põhjamaise looduse oma laulu ja värvidega mõneks kuuks rõõmsaks ning lahkuvad sügisel soojematele maadele. Paljud maismaaliigid nii talitavadki, ent rannikuil ja mere kohal on olukord hoopis teistsugune: seal rändavad linnud kogu aasta vältel.

Veelindude sügisränne Lääne-Saaremaa rannikul võib alkidel, kauridel ja luikedel alata alles detsembris või ulatuda jaanuarisse. Peamiselt jaanuari alguses jõuavad meie vetesse talvituma kirjuhahad. Samas jõuab juba veebruaris või hiljemalt märtsi alguses koos soojemate tsüklonitega Läänemere keskosast meile esimene laine kevadrändureid, peamiselt hahku. Peaaegu rändevaba aega on seega napp kuu, kui sedagi.

Selle artikli kirjutamise aegu, mai lõpus ja juuni alguses liigub rannikul arvukalt tundras pesitsevaid kurvitsalisi: rüdid, plüü, veetallaja. Nemad on alles teel pesitsusaladele. Kuid juba nädala-paari pärast hakkavad liikuma esimesed salgad kiivitajaid ja suurkoovitajaid, kes on perejätkamise selleks aastaks lõpetanud. Seega saavad huvilised lindude rännet jälgida aasta ringi.

Sõrve poolsaar on rände pudelikael ja siit leitakse keskmiselt üks uus liik Eesti linnustikule aastas. Rändeteega samas suunas kaugele merre ulatuv poolsaar võimaldab maismaalindudel hoiduda mere kohale lendamast ja suunab mõneti ka veelindude rännet. Poolsaare tähtsuse kiretu arvuline mõõt on see, et paik vastab lindude rände n.-ö. pudelikaela ala määramiseks vajalikule rahvusvahelisele kriteeriumile: vähemalt 5000 kullilise ja pistrikulise või 3000 kurelise ränne üle kindla piirkonna ühe rändehooaja jooksul. Poolsaare lõunatipus, Sõrve sääre linnujaamas on sügisrändel loendatud tuhandeid kullilisi. Arvukamate röövlinnuliikide hooajarekordid on raudkullil 5100, hiireviul 2800, herilaseviul 350 ja karvasjalg-viul 94 isendit [11, 12].

Säärel tehti rändevaatlusi ka Balti rändevõrgustiku koostöö raames aastail 1956–1962. Juba siis oli Sõrve säär üld- ja ka paljude üksikliikide arvestuses olulisim läbirändepunkt Eestis. Lindude rõngastamist alustati siin 1978. aastal Nigula looduskaitseala algatusel ja see kestis 13 aastat. 1997. aastal Soome Viron Lintuseura eestvõttel Sõrve linnujaam taastati ja sestpeale on siin taas sügisesi linde märgistatud;lisandunud on rändevaatlused.

Sõrve poolsaar on rände pudelikael ja siit leitakse keskmiselt üks uus liik Eesti linnustikule aastas. Rändeteega samas suunas kaugele merre ulatuv poolsaar võimaldab maismaalindudel hoiduda mere kohale lendamast ja suunab mõneti ka veelindude rännet. Poolsaare tähtsuse kiretu arvuline mõõt on see, et paik vastab lindude rände n.-ö. pudelikaela ala määramiseks vajalikule rahvusvahelisele kriteeriumile: vähemalt 5000 kullilise ja pistrikulise või 3000 kurelise ränne üle kindla piirkonna ühe rändehooaja jooksul. Poolsaare lõunatipus, Sõrve sääre linnujaamas on sügisrändel loendatud tuhandeid kullilisi. Arvukamate röövlinnuliikide hooajarekordid on raudkullil 5100, hiireviul 2800, herilaseviul 350 ja karvasjalg-viul 94 isendit [11, 12].

Säärel tehti rändevaatlusi ka Balti rändevõrgustiku koostöö raames aastail 1956–1962. Juba siis oli Sõrve säär üld- ja ka paljude üksikliikide arvestuses olulisim läbirändepunkt Eestis. Lindude rõngastamist alustati siin 1978. aastal Nigula looduskaitseala algatusel ja see kestis 13 aastat. 1997. aastal Soome Viron Lintuseura eestvõttel Sõrve linnujaam taastati ja sestpeale on siin taas sügisesi linde märgistatud;lisandunud on rändevaatlused.

Kevadel rändavad linnud hoogsamalt hoopis Sõrve poolsaare kitsas põhjaosas, Salme–Läätsa piirkonnas. Lühiaegsetel vaatlustel 2003. ja 2004. aasta kevadel on seal vaadeldud paljude liikide hulgalist läbilendu, näiteks metsvinte on loendatud kuni 166 000 isendit päevas, suurkoovitajaid kuni 2100 päevas ja sookurgi 4365 isendit nelja vaatluspäeva jooksul (Hannu Juka, Viron Lintuseura andmed 2004). Sookurgede hulgiränne Salme piirkonnas on piisav alus Natura 2000 hoiuala kehtestamiseks. Hoolimata Eesti ornitoloogiaühingu ettepanekust [6] ei ole Sõrve poolsaare põhjaosa Natura 2000 võrgustikku seni valitud.

Sõrves on Eestile avastatud üheksa linnuliiki, peamiselt juhuslikud eksikülalised, neist seitse liiki alates 1998. aastast (tabel 2). Seega on viimase kuue aastaga meie lindude süstemaatilisse nimestikku Sõrvest lisandunud keskmiselt veidi üle ühe liigi aastas. See seik pole ehk oluline lindude kaitse mõttes, kuid avardab teadmisi kodumaa looduse kohta.


Tabel 2. Linnud-eksikülalised, keda Eestis on esimest korda vaadeldud Sõrves. Allikas: Eesti linnuharulduste komisjoni andmed seisuga 1. jaanuar 2004: http://www.eoy.ee/yhing/hk/hk_koik.pdf


Liik eesti keeles Liik ladina keeles Esmavaatluse aeg Sõrves Vaatlusi Eestis pärast esmavaatlust

sh. Sõrves
Kivirästas Monticola saxatilis mai algus 1983 1 1
Tõmmu-lehelind Phylloscopus fuscatus 17.10.1986 4 3
Suur-veetallaja Phalaropus tricolor 06.10.1989 – –
Niidukiur

ehk stepi-niidukiur Anthus richardi 17.09.1998 4 3
Siberi lehelind Phylloscopus schwarzi 04.10.1999 – –
Tuhk-lehelind Phylloscopus humei 31.10.–10.11. 1999 2 2
Puna-veetallaja Phalaropus fulicarius 12.–16.11.1999 3 3
Älverüdi ehk älverisla Calidris acuminata 31.08.2001 – –
Mongoolia kiur Anthus godlewskii 11.–25.10.2002 – –
Mustpea-tsiitsitaja Emberiza melanocephala 31. 05.2003 – –

Peale Sõrve poolsaare on eelkõige arktiliste veelindude tähtsamaid rändepiirkondi Suur väin ja kogu Lääne-Saaremaa rannikumeri. Soela väina kaudu rändavad peamiselt veelinnud, kuid see toimib ka maismaaliikide rändesillana Pammana poolsaarelt Emmaste piirkonda ning vastupidi.


Saaremaal toovad lapsi sookured. Lühidalt öeldes on saarlaste jaoks tutt-tihane, puukoristaja ja mitmed teised mandril tavalised haudelinnuliigid haruldused, ent valge-toonekurega hakkame juba harjuma. Samas käivad mandri linnuhuvilised Saaremaal maismaalindudest vaatamas-kuulamas näiteks roherähni.

Saare- ja Muhumaa linnustik erineb mandri omast märgatavalt. Jättes kõrvale siinsete väikesaarte ja rannikute tiivulised, on suurimad erinevused hoopis maismaalinnustikus. Saarele ei ole veel jõudnud või on siit enneaegu lahkunud mitu liiki, kes mandril on tavalised.

Kaheksa kilomeetri laiune Suur väin, osa lindude vähene rändsus ja suur pesapaigatruudus tingivad saarlaste siira vaimustuse, nähes mandril tutt-tihast, puukoristajat, händkakku, laanepüüd, väike-konnakotkast, metsist ja paljusid teisi liike.

Metsise on inimene hävitanud 150 aastat tagasi ja hoolimata 20. sajandi algupoole sissetalumiskatsetest ei ole ta siia püsima jäänud [13]. Teised loetletud liigid ei ole meile veel levinud või on endiselt haruldased. Mõne liigi jaoks on Eesti levila servaala, kus uusi paiku pole lihtne hõlvata.

Näiteks sobib valge-toonekurg, kes asus Eestis pesitsema 1841. aastal [3]. Saaremaalt on märgitud üksikuid pesitsemisi ajavahemikul 1887–1915 [13] ja siis jälle alates 1951. aastast [3]. Sestpeale säilitas liik Saaremaal poole sajandi jooksul vahelduva eduga ühe- kuni kolmepaarilise arvukuse. Alles uue rändetee teke üle Kura kurgu 2000. aastate alguses on toonud kaasa arvukuse olulise suurenemise. Veel 1996. aastal oli asustatud pesi kaks [15], mullu kuus (Saaremaa linnuklubi andmed), tänavu aga juba üheksa või rohkem. Seetõttu olnud eelmise sajandi alguses liikvel ütlus, et Saaremaal ei too lapsi mitte valge-toonekured, vaid sookured [13].

Mõnede haudelindude püsimine Eestis on suuresti saarlaste teha. Roherähni levila on muutunud. Kui eelmise sajandi esimesel poolel peeti roherähni Saaremaal haruldaseks, siis praeguseks on Saaremaast saanud liigi viimaseid tugialasid Eestis. Siin arvatakse pesitsevat suurem osa Eesti 100–200 roherähnipaarist [8, 1]. Roherähn on peamiselt sipelgatoiduline vanamoodsamat põllumajandust vajav liik, kelle arvukus on hakanud vähenema mitmes Euroopa riigis [2]. Kui Saaremaal jätkub puisniitude taastamine ja majandamine, väikseid rohumaid niidetakse ja karjatatakse ning metsaservades või kiviaedade kõrval leidub endiselt kuklasepesi, võib roherähn siin maakonnas püsima jääda.

Maakonna “vastutusliik” on ka peamiselt Vilsandi rahvuspargi biohermsetel laidudel pesitsev randkiur. Liik on väikesele arvukusele vaatamata püsinud seal juba peaaegu viiskümmend aastat.


Rannaniitude kurvitsalistel ei lähe hästi. Niiduliikide algseid elupaiku on keeruline ära arvata. Pärast jääaega elasid paljud neist kindlasti soodes ja rohukamaraga ranna-alade kujunemise järel kolisid vähemalt osaliselt sinna ümber. Mõned ehk tulidki meie aladele alles suurte rohusööjate kannul, viimaste tekitatud elupaikadesse.

Sajanditagune Saaremaa oli inimesest väga mõjutatud. Nii on Aleksander Tomson 1937. aastal kirjutanud Sõrve taimkattest: “Sõrve rannavööde, vaatamata ligi 100 km ulatusele ja mitmekesisusele asukohategurite poolest, on taimestult liikidevaene. Selle põhjuseks on karjatamine”, ja “karjatatavatel kohtadel on taimkate küll tihe, kuid moondunud” [14]. Samas olid Sõrvemaa karjatatavad ja niidetavad rannad kurvitsalistele ilmselt väga sobivad.

Praegu püütakse äärmuslikult halvenenud niiduelupaiku mingiski osas taastada: et liigid ja maastike ilu säiliksid ning põllumajandus kehvematel aladelgi kosuks. Ometi on enamik randades pesitsevaid niidukurvitsalisi kehvas seisus. Rannaniitude haudelinnustiku seire tulemusi üldistab seireteema koordinaator Andres Kuresoo järgmiselt [5]: stabiilsed või fluktueeruva arvukusega: naaskelnokk, tikutaja; kahaneva arvukusega: merisk, punajalg-tilder, niidurüdi, kiivitaja, liivatüll; alarmeerivalt väheneva arvukusega: mustsaba-vigle ning hävimas: tutkas.

Niiduliikidest kõige kehvemal järjel on tutkas: kui nende arvukus, mis on viimasel kümnel aastal kahanenud, veel väheneb,on liigi täielik kadumine vaid aastate küsimus. Tutka pesitseva asurkonna suuruseks on viimaste hinnangute alusel arvatud vaid 100 kuni 200 paari [1]. Tegelikult loendatakse tutkaid mängus osalevate emaslindude arvu järgi, sest kõige vägevamal (nn. domineerival) isasel on õigus paarituda enamiku emastega. Kevadel Saare laidudel-rannikuil mängivad seltsingud on peamiselt põhja pool pesitsevad läbirändajad; pesitsusteateid on riikliku keskkonnaseire andmetel vaid Kõinastu leelt ning Võilaiult.

Niidurüdi, madalmuruste rannaniitude pisikese elaniku arvukus on samuti väike ja see üha väheneb isegi korralikult majandatud aladel. Õnneks on osa niidurüdidest leidnud sobiliku pesitsusala madalsoodes, ehkki mitte Saaremaal. Meie maakonnas on liigi sobivaimad pagualad Võilaiu, Kõinastu lee, Rahuste ja Abruka rannaniidud. Mustsaba-viglet, silmatorkavalt suurt, kaunist ja valjuhäälset kurvitsat pesitseb kodumaa rannaniitudel, võrreldes viie aasta taguse ajaga, kaks korda vähem. Veidi arvukamalt elab seda lindu soodes ja soostunud niitudel.


Lõpetuseks üsna juhuslik ja subjektiivne loetelu sellest, mis Saaremaa linnustikus veel iseloomulikku, teada-tuntut või tundmatut. Saare umbes 40 merikotkapaari on kolmandik Eesti merikotkastest. Viidumäe karvasjalgkakud ei kurda veebruarist aprillini kevadväsimust, vaid kuulutavad õhtustele uitajatele hõivatud pesitsusterritooriumeist. Koigi soostik järvede ja ümbruse metsadega on viie (!) I kaitsekategooria harulduse elupaik. Arvukad sookure- ja lagleparved rändepeatustel on saarlastest põllumeeste kaaslased ja konkurendid. Vähestel merelistel saartel pesitsevad kormoranid ei paku saarlastest kaluritele olulist konkurentsi..

Laiud ja lahed, rannikujärved ja vähesed säilinud madalsood, metsadest rääkimata – kõigil on oma arvukam ja häälekam või hoopis tagasihoidlikum linnurahvas. Mullutu-Suurlaht, Linnulaht, Väike väin, Laidevahe, Pilguse, Rahuste, Linnusita, Laidu, Laiamaa, Kübassaare, Harilaid, Vilsandi ja kõik teised head linnupaigad oma liikidega on rikkus, mis on antud saarlastele hoida..



1. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.–2002. aastal. – Hirundo 16: 58–83.

2. Hagemeijer, Ward J. M.; Blair, Michael J. (Eds.) 1997. The EBCC Atlas of European Breeding Birds: Their Distribution and Abundance. T & A D Poyser, London.

3. Jõgi, Ahto 1967. Uusi andmeid Saaremaa linnustikust. Ornitoloogiline kogumik IV. Lääne-Eesti meresaarte linnustik: 8–31.

4. Kumari, Eerik 1954. Eesti NSV linnud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

5. Kuresoo, Andres 2003. Valitud elupaikade haudelinnustiku seire Eestis: rannaniitude haudelinnustik 1999–2003. (www.seiremonitor.ee).

6. Kuus, Andrus; Kalamees, Andres (koost.) 2003. Euroopa Liidu tähtsusega linnualad Eestis. Eesti Ornitoloogiaühing. Tartu.

7. Luigujõe, Leho jt. 1997. Talvituvate veelindude loendus Saaremaal 1994–1997. –Linnurada 1: 17–22.

8. Lõhmus, Asko jt. 2000. Rähnide arvukusest Eestis. – Hirundo 13 (2): 67–81.

9. Lõhmus, Asko jt. 2001. Kaitsekorralduslikult olulised linnuliigid Eesti kaitsealadel ja tähtsatel linnualadel. – Hirundo Supplementum 4: 37–167.

10. Pehlak, Hannes; Luigujõe, Leho; Kuresoo, Andres 2001. Kesktalvised veelindude loendused Eesti rannavetes 1994–1999. – Hirundo 14 (1).11–26.

11. Pettay, Timo; Saari, Juha 1998. Sõrve sääre 1998. Käsikiri.

12. Pettay, Timo 2000. Sõrven syksy 2000. Käsikiri.

13. Szeliga-Mierzeyewski, Wladislaw v. 1995. Die Vogelwelt der Insel Oesel. H.-J. Winkhardt. Stuttgart.

14. Tomson, Aleksander 1937. Sõrve taimkate. Eesti Loodusteaduse Arhiiv II, 16 (1/2): 87+1.

15. Volke, Veljo; Martinson, Mati 1997. Valge-toonekure pesitsemisest Saaremaal 1996. aastal. – Linnurada 1: 51.


Veljo Volke (1965) on zooloog, lõpetanud Tartu ülikooli 1992. Eesti ornitoloogiaühingu liige ja Saaremaa linnuklubi juhatuse esimees.



Veljo Volke
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet